Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

14.märts 2005, 20.mai 2005, 14.06.2005.

RESOLUTSIOON:

krooni. 3.2 Tunnustada M T `iga 01.01.1998 sõlmitud töölepingu nr.106 lõppemist töötaja algatusel TLS § 82 alusel 11.11.2003 ning välja mõista Boxer Puidu Eksport ASilt M T `i kasuks TLS § 82 lg 2 alusel 2 kuu keskmise palga ulatuses hüvitus summas 20 328 krooni. 4.1 Tunnistada Boxer Puidu Eksport AS-i poolt S D ``iga 23.05.2002 sõlmitud töölepingu lõpetamine 18.11.2003 tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ning TLS § 117 lg 2 tulenevalt mõista Boxer Puidu Eksport ASilt S D `i kasuks välja 2 kuu keskmise palga ulatuses hüvitus summas 15 566 krooni. 4.2 Tunnustada S D `iga 23.05.2002 sõlmitud töölepingu nr.317 lõppemist töötaja algatusel TLS § 82 alusel 11.11.2003 ning välja mõista Boxer Puidu Eksport ASilt S D `i kasuks TLS § 82 lg 2 alusel 2 kuu keskmise palga ulatuses hüvitus summas 15 566 krooni. 5.1 Tunnistada Boxer Puidu Eksport AS-i poolt S A `iga 01.01.1998 sõlmitud töölepingu lõpetamine 18.11.2003 tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ning TLS § 117 lg 2 tulenevalt mõista Boxer Puidu Eksport AS-ilt S A `i kasuks välja 2 kuu keskmise palga ulatuses hüvitus summas 17 504 krooni. 5.2 Tunnustada S A `iga 01.01.1998 sõlmitud töölepingu nr.111 lõppemist töötaja algatusel TLS § 82 alusel 11.11.2003 ning välja mõista Boxer Puidu Eksport ASilt S A `i kasuks TLS § 82 lg 2 alusel 2 kuu keskmise palga ulatuses hüvitus summas 17 504 krooni. 6.1 Tunnistada Boxer Puidu Eksport AS-i poolt I P `iga 14.01.2002 sõlmitud töölepingu lõpetamine 18.11.2003 tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ning TLS § 117 lg 2 tulenevalt mõista Boxer Puidu Eksport ASilt I P `i kasuks välja 2 kuu keskmise palga ulatuses hüvitus summas 17 802 krooni. 6.2 Tunnustada I P `iga 14.01.2002 sõlmitud töölepingu nr. 297 lõppemist töötaja algatusel TLS § 82 alusel 11.11.2003 ning välja mõista Boxer Puidu Eksport ASilt I P `i kasuks TLS § 82 lg 2 alusel 2 kuu keskmise palga ulatuses hüvitus summas 17 802 krooni. 7.1 Tunnistada Boxer Puidu Eksport AS-i poolt S F ` iga 01.01.1998 sõlmitud töölepingu lõpetamine 18.11.2003 tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks ning TLS § 117 lg 2 tulenevalt mõista Boxer Puidu Eksport ASilt S F`i kasuks välja 2 kuu keskmise palga ulatuses hüvitus summas 16 206 krooni. 7.2 Tunnustada S F `iga 01.01.1998 sõlmitud töölepingu nr.126 lõppemist töötaja algatusel TLS § 82 alusel 11.11.2003 ning välja mõista Boxer Puidu Eksport ASilt S F `i kasuks TLS § 82 lg 2 alusel 2 kuu keskmise palga ulatuses hüvitus summas 16 206 krooni. III Kohtukulude jaotus:

Asja kohtuliku menetluse käik: Hagi, selle aluseks olevad asjaolud ja põhjendid: 12.01.2004 Lääne-Viru Maakohtule esitatud hagiavalduses taotleb hageja Boxer Puidu Eksport AS kostjate poolt 06.11.2003 esitatud avalduste ja nende alusel töölepingute lõpetamise ebaseaduslikkuse tunnustamist ning kostjatega sõlmitud töölepingute tööandja poolset mittemuutmist seoses kostjate suhtes arvestusliku mõõdu rakendamisega. Lisaks esialgsele hagiavaldusele on hageja esitanud veel avaldused 29.04.2004 - hagi eseme täpsustamiseks, 04.11.2004 - esialgses hagiavalduses esitatud asjaolude (aluse) täiendamiseks ning 18.04.2005 - hagiavalduse uues redaktsioonis. 12.01.2004 hagiavalduses esitatud asjaolud: Boxer Puidu Eksport AS-i (hageja) Laekvere tootmisüksuses (saeveskis) töötasid töölepingute alusel V R , N T , M T , S D , S A , I P ja S F (kostjad). Töölepingute kohaselt arvestati neile palka tükitöö alusel vastavalt ettevõttes kehtestatud ja avalikustatud tööhinnetele, kindlustades töötajatele vähemalt Eesti Vabariigis kehtestatud miinimumpalga. Hageja juhtkonna vahetusest ning ettevõttes toimunud töökorralduse revideerimisest tulenevalt ilmnes, et kostjatele on tööoperatsiooni ulatuse määratlemisel aluseks võetud tootmismõõdud, kuid teiste tükitööhinnete alusel töötavate isikute suhtes olid aluseks arvestuslikud mõõdud, s.o. lähtuti puittoodete mõõdetest peale puidu kuivamist. Kuna ettevõtte saab puittooteid realiseerida vaid arvestuslikust mõõdust lähtudes, siis on põhjendatud palga arvestamine arvestuslike mõõtude alusel. 01.10.2003 andis tööandja kostjatele teada arvestuslike mõõtude rakendamisest, seejuures tootmises või töös ümberkorraldusi tegemata. Alates 01.11.2003 otsustas hageja kasutada talle töölepingutest tulenevat õigust tööhinnete kujundamiseks ja vähendas kostjate tükitöö hindeid. Vastavast tööandja otsusest teavitati ka kostjaid. 06.11.2003 esitasid kostjad hagejale avaldused töölepingute lõpetamiseks TLS § 82 alusel, põhjendusel, et tööandja on muutnud kehtinud tükitööhindeid. 10.11.2003 informeeris hageja kostjaid kirjalikult, et ei aktsepteeri avaldustes esitatud põhjen-

dustel töösuhte ühepoolset lõpetamist ning tegi ettepaneku töölepingute täitmise jätkamiseks, millele kostjad vastasid keeldumisega. 10.-11.novembril 2003 pöördusid kostjad avaldustega Tööinspektsiooni Lääne-Virumaa Töövaidluskomisjoni, nõudes hagejalt saamata jäänud töötasude ja hüvitiste väljamõistmist. Lääne-Virumaa Töövaidluskomisjoni otsusega 03.12.2003 kostjate avaldused rahuldati, töölepingud otsustati lugeda lõpetatuks TLS § 82 alusel ning tuvastati ka oktoobrikuu palga ebaseadusliku vähendamise fakt. Hageja ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega ning ITVLS § 24 lg 1 tulenevalt esitab sama töövaidluse läbivaatamiseks kostjate vastu hagi kohtusse. Tööandjana oli hageja õigustatud rakendama tööoperatsioonide määratlemisel arvestuslikke mõõte ning vähendama ühepoolselt tükitööhindeid, millest tulenevalt kostjad ei olnud õigustatud lõpetama töölepinguid TLS § 82 alusel. Tööühiku puhul arvestusliku mõõdu kasutuselevõtt tootmismõõdu asemel ei ole palgatingimuste muutmine, kuna tööühik ei ole palgatingimuseks palgaseaduse (PalS) § 3 lg 1 tähenduses ning tööühiku iseloomus (ulatuses) ei ole töölepingute sõlmimisel kokkulepet. Seega, arvestusliku mõõdu kasutuselevõtu puhul ei saa tulla rakendamisele TLS § 69, nagu töövaidluskomisjon oma otsuses on vääralt järeldanud. Töölepingute p 6.1 (mõnedes lepingutes p 5.1) kohaselt arvestati kostjatele igakuulist palka tükitöö alusel vastavalt ettevõttes kehtestatud ja avalikustatud tööhinnetele, kindlustades töötajatele vähemalt miinimumpalga. Muud kokkulepped puudusid Kostjate palk kujunes ettevõttes rakendatavate näitajate (tooteühik ja tükitööhinne) korrutisena ning ei tohtinud langeda alla kehtiva miinimumpalga. Töölepingu p 6.1. (5.1) tegi kostjate suhtes määratavad tööhinded sõltuvaks tööandja tahtest, kelle õigust tööhindeid määrata ja juba kehtestatud määrasid muuta (tõsta või langetada) töölepingus piiratud ei ole. Tööandja ei ole töölepingu tingimusi ühepoolselt muutnud, kuna tükitööhinded ei ole palgatingimus, mille muutmine eeldaks kokkulepet. Kostjate vastuväited ja põhjendid: Kostjad oma kirjalikus vastuses 09.03.2004 (I, lk 71-72) hagi ei tunnista. Kostjad tegid töölepingus kokkulepitud tööd ning said kokkulepitud tasu kuni tööandja poolt tööhinnete muutmiseni 01.10.2003. Kostjatega sõlmitud töölepingutes seadusenõuetele vastavat kokkulepet töötasu kohta ei kajastu. Suuliselt oli tööandjaga kokkulepe, et palk ei ole alla 8000 krooni. Kuni 01.10.2003 täitis tööandja kokkulepitud tingimusi: viimase kuue kuu keskmised palgad jäid kostjatel vahemikku 7400 -10 400 krooni. Tööandjapoolsel muudatuste rakendamisel palgad vähenesid rohkem kui poole võrra. Kostjatega sõlmitud lepingutes (p 6.1 või p 5.1) on viide ettevõttes kehtestatud tööhinnetele, mida võib kaudselt lugeda palgatingimuste kokkuleppeks. Hageja mitte ainult ei vähendanud tükitööhindeid, vaid muutis ka nende arvestamise alust. Hageja rikkus TLS § 64 lg 1 muudatustest etteteamiseks ettenähtud ühekuulist tähtaega, mistõttu kostjad kasutasid TLS § 82 tulenevat õigust töölepingute lõpetamiseks. Neil oli viiepäevase etteteatamistähtaja möödumisel õigus töölt lahkuda ning tööandja oli kohustatud andma neile tööraamatud ja maksma lõpparved. Kostjatel oli õigus alates 11.11.2003 tööle mitte ilmuda ning hageja teade kostjate avalduste mitteaktsepteerimisest ei olnud arvestatav. 04.novembril 2004 esitas hageja nõude täiendavatel asjaoludel ja uutel põhjenditel: Hageja ei ole alates 01.11.2003 kostjate suhtes tükitööhindeid muutnud ega kavatsenudki muuta. Antud töövaidluse asjaolude esialgsel esitamisel oli tegemist tööandja seaduslike esindajate

poolt lepingulisele esindajale edastatud informatsiooni puudulikkusega. ( II, lk 32). Kostjate poolt on esitatud ärakiri vaid faksi teel edastatud teatest, mis saadeti 04.11.2003 hageja tootmisüksusesse Laekveres. Teates sisalduv informatsioon oli mõeldud tööandja kohapealsele esindajale kaalumaks, kas antud ajahetkel võiks tükitööhinnete alandamine olla otstarbekas ja põhjendatud. 06.11.2003 esitatud avaldustes kostjad taotlevad töölepingulõpetamist TLS § 82 alusel seoses tööandja poolse töölepingu tingimuste muutmisega (”vähendab tükitööhindeid”), kuid tööandja ei ole kostjatele teinud kohast ettepanekut tükitööhinnete muutmisest. Kostjatel oli võimalus esitada järelepärimine teates sisalduva informatsiooni võimaliku rakendamise kohta, kuid kostjad otsustasid töölepingud lõpetada oletuslikel alustel. TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamiseks tuleb tööandjal enne kas muudatusi rakendada (§ 64, 68) või peab töölepingu tingimuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine juba toimunud. Tööleping lõpetatakse muudatuste rakendamise päevast. Antud juhul töötajate õigusi ei ole rikutud: palga kujunemise arvestusest töölehtede alusel 01.11.2003 kuni 11.11.2003 ja kostjate novembrikuu palgalehtede võrdlusest ilmneb, et novembris on arvestatud kostjate töötasu veel alates 01.01.2003 kehtinud tükitööhinnetest tulenevalt. Juhul, kui kohus peaks siiski tuvastama, et kostjate suhtes rakendati enne töölepingu lõpetamise avalduste esitamist uusi tükitööhindeid, siis on hageja endiselt seisukohal, et tööandja oli õigustatud tükitööhindeid muutma. 26.11.2004 esitatud kirjalikus vastuses (II, lk 74) teatavad kostjad: Hageja seisukoha muutus tükitööhinnete muutmise asjaolude osas ning selle põhjendamine esindajale edastatud informatsiooni puudulikkusega ei ole usaldusväärne. Nii töövaidluskomisjonis kui ka kohtus on hageja esindaja kuni novembrini 2004 oma nõuded rajanud sellele, et tööandja vähendas tükitööhindeid. Veel 08.11.2004 eelistungil hageja kinnitas, et 04.11.2003 faksiga edastatud uued tükitööhinded olid avalikustatud Laekvere tootmisüksuses stendile väljapanekuga 01.11.2003. Nimetatud asjaolusid pidi kinnitama tunnistajana R P . Kostjatel ei olnud alust kahelda tööandja edastatud informatsioonis ning neil puudus vajadus oodata palgapäeva, kuna varasemate tööhinnetega võrreldes oli uute hinnete kehtestamisel ette näha palga oluline vähenemine. Juba 01.10.2003 alates arvestuslike mõõtude kehtestamisest vähenesid palgad. Rakendatud muudatuste tõttu oleks kostjate palgad vähenenud kokku 53%. 14.märtsil 2005 kohtuistungil väitsid kostjad, et 04.11.2003 saadud faksiteate osas seletuse saamiseks kutsuti kohale tööandja esindaja. 06.11.2003 Laekveres toimunud koosolekul kinnitas juhatuse liige K T teates edastatud uute tükitööhinnete rakendumisest alates 01.11.2003 ning temalt saadud kinnitus oli aluseks töötajate poolt TLS § 82 alusel avalduste esitamiseks. 18.04.2005 esitas hageja hagiavalduse uues redaktsioonis, jäädes 29.04.2004 täpsustatud nõuete ja 04.11.2004 esitatud muudetud asjaoludel avalduse juurde. Hageja nõueteks jäid:

duslik, kuna hageja ei ole kostjate avaldustes viidatud muudatusi rakendanud. 06.11.2003 Laekveres toimunud koosolekul kinnitas hageja, et alates 01.11.2003 tükitööhinnete muudatusi ei rakendata, tutvustades samas suuliselt kava/plaani tükitööhinnete muutmiseks hilisemas perspektiivis. Hageja leiab, et TLS § 82 lg 1 alusel töölepingu lõpetamiseks annab töötajale õiguse ainult tööandja poolne töölepingu tingimuste oluline rikkumine ning seda saab rakendada alles siis, kui töötaja on ära kasutanud muud mõeldavad vahendid tagamaks töölepingu varasematel tingimustel jätkumise. Asjaolu, et tükitööhinnetega seotud muudatusi ei rakendatud kostjate suhtes alates 01.11.2003, tõendavad ärakirjad kostjate töölehtedest, samuti on kostjad nimetatud fakti tunnistanud. Hageja vastav otsustus (näit. käskkiri) tükitööhinnete muutmisest puudub ning kostjaid ei ole sellest ka isikuliselt (nimeliselt) teavitatud. 16.07.2004 on kostjad esitanud vastuhagi. Vastuhagis esitatud nõuded (täpsustatud avalduses 28.03.2005): Kostjad, vastuhagis hagejad, taotlevad töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaja ennistamist, tööandja poolt TLS § 86 p 6 alusel 18.11.2003 töölepingute lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja vastavalt TLS § 117 lg 2 tulenevalt 6 kuu keskmise palga ulatuses hüvituse väljamõistmist, samuti nendega sõlmitud töölepingute TLS § 82 alusel lõppemise tunnustamist 11.11.2003 ning TLS § 82 tulenevalt 2 kuu keskmise palga ulatuses hüvituse väljamõistmist. Võttes aluseks tööandja poolt 03.02.2005 esitatud keskmise palga tõendid, on kostjad esitanud nõuded hüvituste osas järgmiselt: V R taotleb temaga 01.01.1998 sõlmitud töölepingu nr.125 ebaseadusliku lõpetamise eest 6 kuu keskmise palga (7740 krooni) ulatuses hüvitust TLS § 117 lg 2 tulenevalt kokku 46 440 krooni ja TLS § 82 tulenevalt kahe kuu keskmise palga ulatuses 15 480 krooni; N T taotleb temaga 01.01.1998 sõlmitud tööleping nr.112 ebaseadusliku lõpetamisega seoses 6 kuu keskmise palga (8072 krooni) ulatuses hüvitust TLS § 117 lg 2 alusel summas 48 432 krooni ja TLS § 82 tulenevalt kahe kuu keskmise palga ulatuses 16 144 krooni; M T taotleb (tööleping 01.01.1998, nr.106) 6 kuu keskmise palga (10164 krooni) ulatuses hüvitust TLS § 117 lg 2 tulenevalt summas 60 984 krooni ja TLS § 82 tulenevalt kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 20 328 krooni; S D taotleb (tööleping 23.05.2002, nr.317) hüvitust 6 kuu keskmise palga (7783 krooni) ulatuses TLS § 117 lg 2 järgi summas 46 698 krooni ja TLS § 82 tulenevalt kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 15 566 krooni; S A taotleb (tööleping 01.01.1998, nr.111) hüvitust 6 kuu keskmise palga (8752 krooni) ulatuses TLS § 117 lg 2 järgi summas 52 512 krooni ja kahe kuu keskmise palga ultuses TLS § 82 tulenevalt summas 17 504 krooni. I P taotleb (tööleping 14.01.2002, nr.297) 6 kuu keskmise palga (8901 krooni) osas hüvitust TLS § 117 lg 2 tulenevalt summas 53 406 krooni, TLS § 82 alusel kahe kuu keskmise palga ulatuses kokku 17 802 krooni; S F taotleb (tööleping 01.01.1998, nr.126) 6 kuu keskmise palga (8103 krooni) ulatuses hüvitust TLS § 117 lg 2 tulenevalt summas 48 618 krooni ja TLS § 82 tulenevalt 16 206 krooni. Vastuhagis toodud asjaolud ja põhjendid: 26.03.2004 selgus kohtus eelistungil hageja Boxer Puidu Eksport AS volitatud esindaja seletusest, et tööandja, mitte tunnustades töötajate õigust töölt ärajäämises, oli nendega töölepingud lõpetanud 18.11. 2003 TLS § 86 p 6 alusel. Hagejad nägid käskkirju 18.11.2003 neile distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu

lõpetamise kohta TLS § 86 p 6 alusel esmakordselt alles kohtu poolt edastatud muude dokumentide hulgas alles maikuus 2004. Hagejad taotlevad ITLS § 6 lg 2 sätestatud töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise ühekuulise tähtaja ennistamist, kuna tähtaeg on mööda lastud kaalukatel põhjustel. Tööandja esindaja eelistungil antud seletuse kohaselt oli olemas võimalus tööandja enda poolt nimetatud käskkirjade tühistamisest. 19.05.2004 eelistungil teatas kostja, et jääb käskkirjades märgitud asjaolude juurde. Vastuhagi koostamine ja kohtule esitamine võttis aega, kuna hagejad elavad ja töötavad Tallinnas ning seega esindajaga kokkusaamised olid raskendatud, samuti oli vajalik enne vastuhagi esitamist tutvuda töövaidluskomisjoni materjalidega. Tööandja poolt töötajatele käskkirju ei olnud tutvustatud ega välja saadetud. Isiklikult käis hagejatest tööraamatu järel S D , kellele samuti käskkirja ei tutvustatud; samuti ei ole tehtud hagejate töölepingutesse märget töölepingute lõpetamise kohta. Kõik käskkirjad on koostatud 18.11.2003, kuid 25.11.2003 töövaidluskomisjonile saadetud kirjalikus vastuses ei ole kostja märkinud töölepingute lõpetamist TLS § 86 p 6 alusel, vaid on töötajate avaldustele vastu vaielnud teistel alustel. Tööandja poolt oli ebaseaduslik karistada töötajaid distsiplinaarkorras töölepingute lõpetamisega, kuna töötajad realiseerisid vaid TLS § 83 lg 1 sätestatud õigust peale viiepäevase etteteatamistähtaja möödumist töölt ärajäämises. Hagejate töösuhted olid TLS § 82 lg 1 tulenevalt juba lõppenud ajal, kui tööandja vormistas neile karistused, samuti olid töötajad esitanud avaldused töövaidluskomisjonile hüvituste väljamõistmiseks. Kuna hagejad tööle ennistamist ei soovi, siis TLS § 117 lg 2 tulenevalt taotlevad nad kuni 6 kuu keskmise palga ulatuses hüvituse väljamõistmist. Kostja (põhihagis hageja) vastuväited vastuhagile: Vastuhagi on aegunud ning tähtaja ennistamine oleks põhjendamatu, kuna asjaolud, mille kohaselt vastuhagi tähtaegne esitamine oleks olnud objekiivselt takistatud, puuduvad. Kostja arvates on vastuhagi ka sisuliselt põhjendamatu. Tööandja ei pidanud käsitlema töölepingut lõpetatuna situatsioonis, kus töötaja on ainult teatanud oma soovist TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamiseks ning on jäänud peale etteteatamisaega töölt ära. Tööandja on TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamise põhjendatuse osas erineval seisukohal ning küsimuse otsustab töövaidlusorgan. Kui tuvastatakse, et töötajatel ei olnud õigust lahkuda töölt omal algatusel ning tööandja oli töölepingu lõpetanud TLS § 86 p 6 alusel seoses töökohustuse rikkumisega, siis on tööandja tegevus seaduslik. Tööandja ei pidanud töötajate avalduste alusel antud juhul käsitlema pooltevahelist töösuhet lõppenuna. Vastavale seisukohale on asutud nii õiguskirjanduses kui ka riigikohtu sarnastes lahendites. Hagejate pöördumisel 10.-11.11.2003 töövaidluskomisjoni sai tööandjale selgeks, et töötajad on loobunud tööülesannete täitmisele ilmumast. Hagejate töötajaskonnas edasi pidamist (nende eest sotsiaalmaksu maksmist) ei pidanud tööandja mõttekaks, mistõttu otsustati töösuhe lõpetada töötajate poolt jämeda töökohustuste rikkumise tõttu. Käskkirjad vormistati 18.11. 2003 ning saadeti tähitud kirjadega hagejate kodusel aadressil. Antud asjasolu tõendavad kohtule esitatud käskkirjade ärakirjad ning koopiad vastavatest postikviitungitest. Töölepingute lõpetamist nimetatud asjaoludel on kirjeldatud ka töövaidluskomisjonile tööandja esitatud avaldustes 28.11.2003, kus tööandja taotleb töötajate omavolilise lahkumise tõttu hüvitise väljamõistmist. Töötajatele väljastati avalduste ärakirjad, mistõttu nad pidid olema teadlikud töölepingute lõpetamise alusest, kuid ei vaidlustanud seda ettenähtud tähtaja jooksul.

Hageja taotlusel kuulati 20.05.2005 kohtuistungil tunnistajana üle K T , kes kuni 10.05.2005 oli hageja juhatuse liige. Tunnistaja K T `i ütluste kohaselt on protsess alguse saanud informatsiooni vääriti mõistmisest. 2003.aasta sügisel oli Boxer Puidu Eksport AS-is seis väga pingeline: toorme hinnad tõusid, tööhõive langes ning ettevõttes toimus koondamine. Majanduslik olukord nõudis reformi töökorralduses, kontrolliti ka töötasustamise süsteemi. Analüüsi käigus selgus, et vaja oleks muuta tööhindeid. Laekveresse saadetud faksi teel teade ettevõtte siseinformatsiooniga, mis liikus edasi töötajate kätte. Kas samal päeval või järgmisel, helistas keegi tootmisest tunnistajale ja tegi ettepaneku sõita Laekveresse edasiste plaanide osas selgitusi andma. 06.11.2003 toimunud koosolekul selgitas ta üksnes majanduslikust olukorrast tulenevalt tööandja poolt tulevikus kavandatavate tükitööhinnete vähendamise plaani ja selle tausta. Koosolek oli väga emotsionaalne ning samal päeval otsustasid kostjad esitada avaldused töölt lahkumiseks, kuigi tema palus neil avalduste esitamisega mitte kiirustada. Juhatuses nõu pidades, otsustati kostjate avaldustele vastuseks teatada, et nad edasi töötaksid. Kuna töötajd jäid mõne aja pärast töölt ära ning olid esitanud avaldused töövaidluskomisjonile, siis tööandja pöördus edasiseks asjaajamiseks advokaadibüroo poole. Leiti, et töötajatel puudus õigus töölt ärajäämiseks, et tegemist on tööluusiga, mistõttu lõpetati töötajatega töölepingud TLS § 86 p 6 alusel, saates vastavad käskkirjad töötajatele postiga välja. Tegemist oli töötasustamise reformimise protsessiga, edastatud faksis sisalduv teave oli mõeldud tootmisüksuse juhtidele arutamaks optimaalseid töötasusid, kuna töötajad olid tasustatud erinevalt. Nende seitsme töötaja töö tasustamisel olid põhjendamatult kõrged hinded. Töötasude ühtlustamiseks otsustati välja pakkuda uued tööhinded. Tunnistaja väitel käisid vaid läbirääkimised ning novembris maksti palka vanade tükitööhinnete alusel edasi. Konkreetsest faksiga edastatud teatest koosolekul üldse jutt ei olnud. Tunnistaja seletas kohe lepingulisele esindajale, et tööhindeid oli kavas muuta, kuid tegelikult ei muudetud, kuna läbirääkimisi ei saadudki alustada. Tööhinnete muutmine oleks toimunud käskkirja alusel. T P , kes esitas dokumendid töövaidluskomisjonile ja osales komisjoni istungil, oli kursis ettevõttes toimuvaga, kuna töötas sel ajal juhiabina. Tema edastas ka faksiteate töövaidluskomisjonile, kuid tunnistaja ei tea, kas T P ’ile öeldi, et tegemist oli vaid tööhinnete muutmise projektiga. Kohtuistungil 14.06.2005 jääb kumbki pool oma nõuete ja väidete juurde: Hageja Boxer Puidu Eksport AS jääb 18.04.2005 redaktsioonis esitatud avalduses märgitud nõuete ja asjaolude juurde, tuginedes tükitööhinnete mittemuutmise osas ka tunnistaja K T `i ütlustele: töölepinguliste läbirääkimiste või tööandja plaanide tutvustamine ei saa olla TLS § 82 alusel töölepingute lõpetamise kohaseks aluseks. Töötajate esitatud vastuhagid on aga aegunud ja nõuded põhjendamatud, kuna tööandjal oli õigus TLS § 82 töölepingu lõpetamiseks aluste puudumisel töötajate töölt puudumise tõttu töösuhe lõpetada TLS § 86 p 6 alusel Kostjad leiavad, et tööandja hagi rahuldamisele ei kuulu. Ka hageja esitatud tunnistaja ütlused kohtus ei ole usaldusväärsed ega vasta tegelikele asjaoludele. Töötajad ei ole oma avaldustes ja seletustes töösuhte lõpetamise asjaolusid muutnud. Nad on lähtunud ka tööandja juhatuse liikme K T informatsioonist, kes kinnitas 06.11.2003 koosolekul, et tööhinnete vähendamine toimub nii, nagu faksiga edastatud teates on märgitud, s.o. alates 01.11.2003. Töövaidluskomisjonile on tööandja kinnitanud alates 01.10.2003 tööhinnete arvutamise aluse muutmist ning alates 01.11.2004 madalamate tööhinnete kehtestamist, samuti uute hinnete avalikustamist töökohal. Tööandja esindajana istungil osalenud T P oli ettevõttes toimuvaga kursis. Töötajatel oli alus eeldada töötasu olulist langust ning esitada TLS § 82 alusel avaldused töösuhte lõpetamiseks.

Töötajate nõuded on esitatud 28.03.2005 vastuhagi täpsustavas avalduses. Töötajatel oli TLS § 83 lg 1 mõtte kohaselt õigus töölt ära jääda peale viiepäevase etteteatamistähtaja möödumist ka siis, kui tööandja ei vormista töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras. Töötajad ei ole töölt ärajäämisel TLS § 86 p 6 mõttes oma töölepingulisi kohustusi rikkunud ega omavoliliselt töölt puudunud. Kuna tööandja ei ole teinud käskkirju distsiplinaarkaristuse määramise kohta töötajatele teatavaks, siis on töölepingu lõpetamine tööandja poolt ebaseaduslik ka vastava seaduses sätestatud korra mittejärgmisest (TDVS § 11).

Kohtu otsustuse põhjendid: Kohus, kuulanud ära poolte esindajad ja kostjate (vastuhagis hagejate; ka töötajate) seletused ning tunnistaja ütlused, samuti uurinud poolte esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et Boxer Puidu Eksport AS-i (edaspidi: tööandja) hagid töötajate poolt TLS § 82 alusel töölepingute lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, samuti töölepingute tööandja poolse mittemuutmise tunnustamiseks seoses arvestusliku mõõdu rakendamisega ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. TLS § 82 sätestab töötaja õiguse töölepingu lõpetamiseks tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise või tootmis- või töökorralduses tehtud muudatuste tõttu. TLS § 82 lg 1 kohaselt teatab töötaja nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandja poolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine või muudatused tootmis- või töökorralduses. Nendel juhtudel (§-d 64 ja 68) lõpetatakse tööleping niisuguste muudatuste rakendamise päevast. Töötajad on kõik esitanud tööandjale 06.11.2003 sarnase tekstiga avaldused ”Palun lõpetada minu tööleping TLS § 82 alusel seoses tööandja poolse töölepingu tingimuste muutmisega (vähendab tükitööhindeid) (I, lk26-32). Tööandja väide töötajatel TLS § 82 järgi töölepingute lõpetamiseks aluse puudumisest, kuna tööandja ei rakendanud ega kavatsenudki rakendada muudetud tükitööhindeid alates 01.11.2003, ei ole põhjendatud ning on vastuolus nii tööandja enda poolt töövaidluskomisjonis esitatud vastuväidete põhjendamisel kui ka 12.01.2004 hagiavalduse alusel alustatud kohtumenetluse käigus esiletoodud töösuhte lõpetamise asjaoludega. Kuni novembrini 2004 (s.o. aasta jooksul pärast töötajate avalduste esitamist) põhjendas tööandja hagi töölepingu tingimuste mittemuutmisega seoses vastavate kokkulepete puudumisel tööandja õigusega arvestuslike mõõtude ning tükitööhinnete muutmiseks. Töötajate avaldustele väljastatud kirjalikes vastustes 10.11.2003 teatab tööandja, et ta ei aktsepteeri avaldustes esitatud põhjendusi TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamiseks ja ei rahulda vastavaid avaldusi, mistõttu töötajatel ei ole alust alates 11.11.2003 tööle mitte ilmuda. (”Eeldades, et peate töölepinguid lõppenuks peale seaduses ettenähtud etteteatamistähtaja saabumist (s.o. teisipäeval , 11.11.2003) ”) (I k, lk 25). 10.11.2003 töötajate poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldustest nähtub, et töötajad paluvad välja mõista tööandjalt TLS § 82 alusel hüvitus kahe kuu keskmise kuupalga ulatuses, samuti oktoobrikuu vähem makstud töötasud (II, lk169-182). M T ja S F on esitanud samasugused avaldused töövaidluskomisjonile 12.11.2003 (II, lk179, 171). Töövaidluse asjaolude kirjeldamisel on töötajad märkinud, et tööandja ette hoiatamata vähendas tükitööhindeid, samuti ”võttis tagantjärele oktoobrikuu töötasust maha” ning ”alates novembrist hakkas maksma poole vähem palka”. Vastuses töövaidluskomisjonile teatab tööandja 25.11.2003 kirhjalikult, et ”töölepingu p 6.1

teeb töötaja suhtes määratavad tööhinded sõltuvaks tööandja tahtest, kelle õigust tööhindeid määrata ja juba kehtestatud määrasid muuta töölepinguga piiratud ei ole.” Samuti väidab tööandja, et tööandja on ettevõtte majadustulemuste parandamiseks ”rakendanud alates 01.10.2003 ja 01.11.2003 senikehtinutest madalamaid tööhindeid” ning muudatused on vastavalt töölepingutes kokkulepitule avaldajate töökohas avaldatud (I, lk139-141). Samad asjaolud ja põhjendid on esitatud tööandja poolt 01.12.2003 töövaidluskomisjonile esitatud avalduses. Kohtus avaldatud töövaidluskomisjoni istungi 03.12.2003 protokollist nähtub, et tööandja jääb oma kirjalikus vastuses 25.11.2003 esitatud seisukohtade juurde (II, lk 183-187). Ka hagi esitamisel 12.01.2004 põhistas tööandja TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamise alusetust tööandja õigusega muuta tööhindeid, samuti taotles tunnistajana R P `u ülekuulamist kinnitamaks uute tükitööhinnete avalikustamist alates 01.11.2003. 08.10.2004 eelistungil, võrreldes tööandjalt saadud andmeid töötasude kohta, avaldasid töötajad arvamust, et novembris 2003 lõpparve saamisel võis tööandja poolt makstud palk olla arvestatud veel kuni 01.11.2003 kehtinud tükitööhinnete alusel. Pärast seda, 04.11.2004 on kohtule saabunud hagiavalduse täiendamise avaldus, milles tööandja esmakordselt väidab, et kostjate suhtes ei ole uusi tükitööhindeid rakendatud ja alates 01.11.2003 ei ole kavatsetudki neid rakendada. Avaldusele on lisatud novembrikuu töölehed ja palgaarvestus 01.11.2003 kuni 11.11.2003 (II, lk 32 -39) ning sellele on alla kirjutatud tööandja juhatuse liige Tiina Paurson. Kohus nõustub töötajate vastuväidetega selles, et tööandja selgitused nõude asjaolude esitamisel tekkinud ebatäpsused olid tingitud seadusliku esindaja poolt lepingulisele esindajale edastatud informatsiooni puudulikkusest, ei ole usaldusväärsed. Nimetatud põhjendus on vastuolus ka tunnistaja K T `i ütlustega, kelle väitel töötajate algatatud töövaidluse osas edastati lepingulisele esindajale koheselt kogu olemasolev informatsioon. Tunnistaja väitel oli küll selleks informatsiooniks teave, et tegemist on üksnes läbirääkimistega ning tükitööhindeid ei ole muudetud, kuid samas ei osanud ta selgitada, miks tööandja ei teinud nimetatud oluliste asjaolude osas parandusi ei töövaidluskomisjonis, kus osales tööandja esindajana ettevõttes toimuvaga kursis olev T P , ega ka peale töövaidluskomisjoni kättesaamist hagiavalduse vormistamisel. Tööandja väide, et töötajad rajasid oma avaldused TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamiseks üksnes oletustele, on põhjendamatu. 14.03.2005 kohtuistungil töötajad täpsustasid, et faksi teates saadud informatsiooni osas selgituste saamiseks kutsuti Laekveresse kohale tööandja esindaja K T , kes kinnitas teates märgitud hinnete kehtestamist alates 01.11.2003. Novembri kuus töötajatel saada olnud palk kanti tööandja poolt lõpparvena töötajate pangakontodele 19.11.2003, kusjuures selle arvestamise ja koosseisu osas mingit dokumenti tööandja poolt töötajatele ei ole väljastatud. Millal ja mis põhjusel otsustati tegelikult töötajatele lõpparve maksmisel maksta töötasu endiste tükitööhinnete alusel, on jäänud selgusetuks. Lõpparvete maksmise ajal olid töötajate avaldused TLS § 82 alusel hüvitiste väljamõistmiseks juba töövaidluskomisjoni menetluses. TsMS § 90 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, poole ja kolmanda isiku seletus, samuti dokumentaalne tõend. TsMS § 113 lg 1 alusel hinnatakse poole ja kolmanda isiku seletusi temale teada olevate asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta koos teiste asjas kogutud tõenditega. Töötajad on nii töövaidluskomisjonis kui ka kogu kohtumenetluse ajal kinnitanud, et TLS §

82 alusel avalduste esitamise tingis tööandja poolt uute tööhinnete vähenemisel nende töötasu oluline vähenemine. Nende seletused töösuhte lõpetamise asjaolude kohta on kooskõlas muude asjas kogutud tõenditega, sealhulgas ka tööandja poolt kuni novembrini 2004 esitatud dokumentidega. Eelnevast tulenevalt puudub kohtul alus kahelda tötajate antud seletuste tõepärasuses. TsMS § 95 lg 2 kohaselt ei saa olla ühelgi tõendil olla kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus leiab, et tunnistaja K T ütlustel tõendina ei saa olla suuremat kaalu kostjate (töötajate) antud seletustest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestab kohus ka asjaoluga, et tunnistaja oli kuni 10.05.2005 tööandja juhatuse liige ning ise uute tükitööhinnete kinnitaja ja vastavate korralduste andja. Töötajate poolt 06.11.2006 TLS § 82 alusel töölepingute lõpetamiseks avalduste esitamine tükitööhinnete vähendamisele tuginedes on põhjendatud, kuna arvestuslike mõõtude rakendamisel tööandja eelneva käitumise ja 04.11.2003 faksi teel edastatud teabe alusel oli töötajatel alus eeldada alates 01.11.2003 uute, varasemast tunduvalt madalamate tükitööhinnete kehtestamist. Vastavalt TLS § 64 on tööandjal õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja tööreziimi, teatades töötajale sellest kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Antud asjas ei ole tööandja tõendanud, et ta oleks alates 01.10.2003 kehtestatud töötasustamise alusena rakendatud arvestuslikest mõõtudest või alates 01.11.2003 kehtestatud uutest ja seni kehtinutest oluliselt madalamatest tükitööhinnetest TLS § 64 nõudeid järgides töötajatele ette teatanud. Kohus leiab, et tööandja ei olnud õigustatud ühepoolselt TLS § 64 sätteid eirates tööhindeid muutma, vaatamata sellele, et töölepingute kohaselt oli kokku lepitud vaid tükitöö alusel töö tasustamise süsteemis ning palga maksmisel üksnes palga alammäära tagamises. Töösuhte lõppemise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 3 redaktsiooni kohaselt oli üheks töölepingu kohustuslikuks tingimuseks kokkulepe töötasu kohta. PalS § 2 lg 1 sätestab, et palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. PalS § lg 2 kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. PalS § 3 kohaselt käsitatakse palgatingimustena palgamäärasid, töötajale makstavaid lisatasusid ja juurdemaksed, palga arvutamise viise ja maksmise korda. Töötajatega sõlmitud töölepingutes TLS § 26 vastav kokkulepe palgatingimuste osas puudub; konkreetselt on märgitud vaid Palgaseaduse (edaspidi PalS) § 2 lg 7 sätestatud nõue riigi poolt kehtestatud palga alammäära tagamisest. V R , S F , M T , S A ja N T ’iga 01.01.1998 sõlmitud töölepingute kohaselt on nad tööle võetud Laekvere saeveski töölisteks; nende töö sisuks on saagimine, kappimine, paketeerimine. Lepingute punktis 5.1 kohaselt on põhipalgaks tükitöö alusel makstav tasu vastavalt ettevõttes kehtestatud ja avalikustatud tööhinnetele (kindlustades palga alammäära 1850 krooni kuus). V R sõlmitud töölepingus on ainult märge: palk tükitöö alusel (I k, lk 15). I P ’iga 14.01.2002 sõlmitud töölepingu nr 127 kohaselt on ta tööle asunud Laekvere saeveskis töölisena, töö sisuks on seimerdamine, kappimine; tema lepingu p.6.1 kohaselt makstakse palka tükitöö alusel vastavalt ettevõttes kehtestatud ja avalikustatud tööhinnetele (I, lk.11). S D ‘iga 23.05.2002 sõlmitud töölepingu nr.317 järgi on ta tööle võetud saeveski

töölisena; töö sisuks on puidu pakkimine, paketeerimine ja abitööd. Lepingu p.6.1 kohaselt on põhipalgaks “palk tükitöö alusel vastavalt kehtestatud ja avalikustatud tööhinnetele, kindlustades miinimumpalga” (I, lk 23). Kohtus on tuvastatud et kõik protsessiosalised töötajad töötasid tööandja tootmisüksuses Laekvere saeveskis vahetustega ning nende tööks oli puitmaterjali töötlemine seimritel (paul ja Toz). Selles, et kõik nimetatud töötajad olid tööl ka oktoobris 2003 ning novembris 2003 kuni 11.11.2003 ning tegid nimetatud kokkulepitud tööd ja said kuni oktoobrini 2003 kokkulepitud alustel tasu, vaidlus puudub. Asjaolu, et töötajate töö tulemus, s.t. toodangu maht ja kvaliteet ei erinenud varasemast, tööandja ei vaidlusta. Töölepingute lisadest nr1 nähtub, et 01.01.2003 on kõigi töötajatega sõlmitud töölepingutes tehtud muudatus: alates 01.10.2003 makstakse lepingute p 6.1 alusel töötajatele põhipalka tükitöö alusel vastavalt ettevõttes kehtestatud ja avalikustatud tööhinnetele (kindlustades EV poolt kehtestatud palga alammäära 2160 krooni kuus) (I k, lk.12, 14, 17, 19, 21, 24). Vaidlust ei ole ka selles, et kostjad töötasid kuni 01.10.2003 vastavalt hageja poolt kohtule esitatud ”Laekvere saeveskis alates 01.01.2003 kehtinud tööhinnetele, mille kohaselt seimritel ”paul” ja TOZ” ühe kuupmeetri puidu töötlemise hinnaks oli 110 krooni (26+) ja 200 krooni (25 -) kuivatamata valminud tootest (I, lk 153). Alates 01.10.2003 kehtisid arvestuslikud tööhinded ka seimritel (paul ja Toz) (26+) 110 krooni/m3 valmivast tootest ja (25-) 200 krooni/m3 valmivast tootest. Nimetatud andmed nähtuvad tööandja poolt esitatud ”Tööhinnetest vastavalt erinevatele tööoperatsioonidele saeveskis alates 01.10.2003” (I k, lk 127). Töötajad on väitnud nii töövaidluskomisjonis kui ka kohtus, et said alates 01.10.2003 kehtima hakanud arvestuslikest mõõtudest teada meistri R P `u käest alles oktoobrikuu lõpus; osadelt töötajatelt võeti uute tööhinnete tutvustamise kohta allkirjad 15. või 16.oktoobril 2003. Töötajate palk kujunes toodetud puitmaterjali koguse (tihumeetrites) ja alates 01.01.2003 kehtinud tööhinnete korrutisena. Töötajate arvestuse kohaselt arvestuslike mõõtude rakendumisel vähenes nende töödeldud toorpuidu maht (kuivanud puidu mõõtmetesse ümberarvutatuna) tihumeetrites 17% (302,789 tm-lt – 251,076 tm-le) ning vastavalt vähenesid ka nende töötasud (II, lk 3-10). Töövaidluskomisjoni otsusega 03.12.2003 on töötajate arvestuste ja tööandja esitatud keskmise palga tõendi alusel välja mõistnud tööandjalt oktoobrikuu eest 2003 vähem makstud töötasud järgmiselt: V R ’i kasuks 925 krooni, N T ’i kasuks 500 krooni, M T ’i kasuks 2200 krooni, S D ’i kasuks 925 krooni, S A ’i kasuks 1230 krooni, P’i kasuks 1230 krooni ja S F ’i kasuks 2200 krooni (I, lk 39-66). Nimetatud summad on tööandja poolt töötajate pangakontodele üle kantud 24.12.2003. Tööandja oma väidet arvestuslike hinnete avalikustamisest 01.10.2003 tõendanud ei ole, samuti ei ole esitanud omapoolseid arvestusi uute arvestusaluste rakendumisel töötasude muutumisest (või mittemuutumisest) ega ka nõuet hagi rahuldamisel tagasitäitmise korras töötajatele makstud summade väljamõistmiseks. Tööandja väide selles, et 04.11.2003 töötajate poolt omastatud faksiteade ei olnud kohaseks aluseks töölepingute lõpetamiseks TLS § 82 alusel avalduste esitamiseks ning oli vaid tööandja esindajale kaalumiseks esitatud informatsioon, on alusetu. Töötajate esitatud teate koopialt nähtub, et see on pealkirjastatud kui ”Tööhinded vastavalt erinevatele tööoperatsioonidele alates 01.11.2003” ning selle on alla kirjutanud pädev isik – ”kinnitanud” Boxer Puidu Eksport AS juhatuse liige K T (I k, lk 218). Ka arvestuslike mõõtude puhul oli

tööandja sarnaselt vormistatud dokumendi alusel kehtestanud uued tööhinded alates 01.10. 2003 ning samuti tagantjärele. Alates 01.11.2003 kehtestatud uute tööhinnete nimekirjas p 7 all märgitud hinded seimritel (paul ja Toz) töötamisel, seejuures (26+) vastavalt 60 krooni/m3 valmivast tootest (kuni 01.11.2003 oli hinne vastavalt 110 krooni/m3) ja 25 - 110 krooni/m3 (kuni 01.11.2003 - 200 krooni/m3) valmivast tootest (arvestuslikus mõõdus). Tööandja esitatud töötajate palgaõienditest alates maist 2003, samuti töötajate pangakontode väljavõtetest 2002-2003 nähtub, et seni olid kõik antud töötajad (kostjad) saanud palka 8000-10 000 krooni. Töötajad on näitlikku töötasu võrdlevat arvestust tehes võtnud aluseks 2003 veebruarikuu andmed, kuna nimetatud kuul nende väitel keegi töötajatest ei puudunud. Töötajate esitatud arvestuste kohaselt (II k, lk 3-10) vähenenuks 01.11.2003 kehtestatud tükitööhinnete alusel nende palk kokku 53%. Tööandja esindaja kohtus nimetatud näitlikku arvestust küll ei tunnistanud, kuid töötasude tegelike muutuste osas omapoolseid arvestusi ei esitanud. PalS § 3 lg 2 näeb ette, et palgatingimused ja nende muudatused määratakse kindlaks töölepingus. Tööandja väide palgatingimuste mittemuutmisest seoses üksnes palga alammääras lepingus sisalduva kokkuleppega, ei ole arvestatav, kuna tegelikud töötasud on töötajatel olnud töö olemasolul täistööajaga töötamisel tunduvalt kõrgemad. Töötajate esitatud pangakontode väljavõtete alusel on nende poolt kättesaadud töötasude suurus 2002-2003 oktoobrini olnud keskmiselt 8000 kuni 10000 krooni (II, lk.11-31, 88-113). PalS § 9 kohaselt kehtestab tööandja palgamäärad vastavalt tööde erinevusele ja töötingimustele, lähtudes tööandja ja töötajate vahel sõlmitud kollektiivlepingust. Sellise lepingu olemasolu või puudumist antud asjas ei ole tuvastatud, kuid kokkulepe palgatingimustes võib olla tehtud ka viiteliselt muudele ettevõttesisestele aktidele, nagu seda käesoleval juhul on lepingute lisades p.6.1.märgitud tööandja ettevõttes kehtestatud ja avalikustatud tööhinded, mille alusel kujundati ka töötajate palk. Ka arvestuslike mõõtude rakendamisel alates 01.10.2003 vähenes varem sama töö eest töötajatel makstud palk ning tegemist ei olnud töötasu ajutise vähenemisega, vaid töötasu arvestamise aluse muutmisel kaasnenud töötasu püsiva muutusega. Kohus leiab, et töölepingute p 6.1 sõnastuse puhul on tööandja kohustatud juba kehtestatud tööhinnete määrade puhul muudatused töötajatega kokku leppima. Nimetatud asjaoludel oli tööühik töötajatega sõlmitud töölepingute järgi palgatingimuseks (nende palga kujunemise üheks komponendiks) ning tööandjal puudus õigus ka arvestuslike mõõtude rakendamiseks, st. puudus õigus ühepoolselt muuta töölepingu sõlmimise ajal kehtivaid tööhindeid, vähendades sellega töötajale makstavat palka. Kohus leiab ka, et kuna töötajad ei soovinud tööd oluliselt muutunud palgatingimustel jätkata, siis nad võisid töölepingu lõpetada TLS § 82 lg 1 alusel. TLS § 83 lg 1 tulenevalt võisid töötajad töölt lahkuda pärast etteteatamistähtaja möödumist üldistel alustel ning tööandja oli kohustatud andma neile tööraamatu ja maksma lõpparve. Kuna tööandja keeldus TLS § 82 alusel töötajate avalduste rahuldamisest, esitasid töötajad avaldused töövaidluskomisjonile. Vastavalt TLS § 69 oli töötajal õigus TLS § 64 märgitud nõude rikkumisel nõuda ka saamata jäänud töötasu maksmist. 06.11.2003 TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamiseks avalduste esitamisel oli töötajatel õigus töölepingu lõpetamiseks 11.11.2003. Nimetatud asjaolu on tööandja tunnistanud töötajatele

10.11.2003 väljastatud teadetes. Töötajate (kostjate) töötasude ja töötundide arvestamise koondist nähtub, et 5-9.novembrini 2003 kestnud vahetuses olid tööl V R , S D , S A , N T ja I P ning 10.novembrist 2003 alanud vahetuses töötasid S F ja M T 10. ja 11.novembril 2003. Palka oli arvestatud novembris töötatud päevade eest vastavalt V R `ile 1710.74 krooni, S i D `ile 1710.74 krooni, S A `ile, N T `ile ja I P `ile igaühele 1969.38 krooni, S F `ile ja T `ile kummalegi 2308.28 krooni. TLS § 73 sätestab nõuded töölepingu lõppemisel töölepingu lõpetamise vormistamisele: TLS § 73 lg 1 kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine, seejuures sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööloleku viimane päev. Hagiavaldusele lisatud töölepingutest kandeid töötajatega töölepingute lõpetamise kohta ei nähtu, töötajatele töölepingutesse vastavaid kandeid ei ole tehtud. Vastuhagis esitatud töötajate nõuded on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele järgmiselt: V R ’i, N T ’i, M T ’i, S D ’i, S A ’i, I P ’i ja S F ’i (edaspidi: töötajad) nõuded nendega sõlmitud töölepingute TLS § 82 alusel 11.11.2003 lõppenuks tunnistamiseks koos vastavate TLS § 82 alusel ettenähtud kahe kuu keskmise palga osas hüvituste väljamõistmisega kuuluvad rahuldamisele täielikult, samuti kuuluvad rahuldamisele nõuded TLS § 86 p 6 alusel tööandja algatusel töölepingute lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. TLS § 117 lg 2 tulenevalt väljamõistetava hüvituse suuruse osas kuuluvad nõuded rahuldamisele osaliselt. Töötajate esitatud taotlus vastuhagis esitatud nõudes (tööandja algatusel töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja TLS § 117 lg 2 alusel hüvituse väljamõistmiseks) tähtaja ennistamiseks on kohtu arvates põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITLS) § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Sama paragrahvi lõikes 2 ettenähtud juhul, s.o. töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg on üks kuu. Poolte vahel on vaidlus töölepingu lõpetamise seaduslikkuse üle. Töötajad pöördusid töölepingu lõpetamise seaduslikkuse vaidluses 10. ja 12.novembril 2003 avalduste esitamisega töövaidluskomisjoni õigeaegselt, järgides seaduses sätestatud tähtaega. Vastuhagis on korratud nõudeid ja nende aluseks olevaid asjaolusid, mida on esitatud ka töövaidluskomisjonile – TLS 82 alusel töölepingu lõppenuks tunnistamiseks - ning on esitanud ka uusi nõudeid: tööandja algatusel toimunud töölepingu TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning TLS § 117 lg 2 tulenevalt 6 kuu keskmise palga ulatuses hüvituse väljamõistmiseks. TDVS § 23 lg 1 kohaselt võib töötaja, kellele on määäratud distsiplinaarkaristus, pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil ta sai teada või pidanuks teada saama karistuse määramisest. Vastuhagis esitatud uute nõuete osas on tähtaja ennistamine põhjendatud, kuna töötajad, olles töölepingu lõpetamise vaidluses pöördunud töövaidlusorgani poole, ei teadnud ega osanud ka

arvata, et sama töösuhte lõpetamise vaidluse ajal on tööandja lõpetanud töösuhted mingil muul alusel. Põhjendatud on töötajate esindaja väide, et alles kohtumenetluse ajal selgunud TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamisest teadasaamisel, kulus vastuhagi vormistamiseks seitsme töötajaga eelnevalt läbirääkimiseks ning töövaidluskomisjoni materjalidega tutvumiseks tavalisest rohkem aega. Kuna tegemist on ühe ja sama töösuhtega, mis on lõpetatud erinevatel alustel ja eri ajal, siis on vajalik töösuhte lõpetamise seaduslikkusele hinnangu andmisel anda hinnang mõlemal alusel toimunud töölepingu lõpetamise asjaoludele ja esitatud põhjenditele. Tööandja on esitanud kohtule koopiad 18.11.2003 koostatud käskkirjadest, mille tekst kõigi kostjate kohta on sama, välja arvatud tööle mitteilmumise ja töölepingu lõpetamise kuupäevade osas: M T ja S F ei ilmunud tööle alates 13.11.2003 ning töölepingud nendega lõpetati vastavalt TLS § 86 p 6 alusel alates 14.11.2003; teised kostjad ei ilmunud tööle alates 17.11.2003 ning töölepingud on lõpetatud samal alusel alates 18.11. 2003. Käskkirjades on märgitud, et töötajad ei ilmunud töölepingus kindlaksmääratud töökohale oma töökohustuste täitmiseks ja ei ole vabandatavuse kohta esitanud tööandja poolt aktsepteeritavaid põhjendusi. Tööandja on leidnud, et töötajad on süüliselt rikkunud oma töökohustusi ning häirinud tööd ja neid tuleb selle eest karistada distsiplinaarkorras. Võttes arvesse rikkumise katkematut iseloomu, otsustab Boxer Puidu Eksport AS-i määrata töötajatele distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 ja § 103 lg 2 alusel”. (I, lk103-116). Käskkirjadest nähtub ka, et tööandja veendus töötajate töölt ärajäämises, kui need olid esitanud avaldused töövaidluskomisjinile. Tööandja väide töötajate poolt nimetatud käskkirjade kättesaamisest tähitud kirjadena 19.11. 2003, ei ole kohtus tõendamist leidnud. Esitatud postikviitungite koopiatest nähtub vaid 19.11.2003 kirjade väljastamine kostjate aadressil, kuid saadetiste sisu ei ole teada (I, lk 102). Töötajate väitel saabusid neile üksnes teated töölepingu lõpetamisest ning kutsed ilmuda tööraamatu järele. 18.11.2003 väljastatud teadetes tööandja teatab töölepingute lõpetamisest alates 18.11.2003 (või 14.11.2003) ning töötajaid palutakse tulla tööraamatute järele Boxer Puidu Eksport AS-i peakontorisse Tartus, Betooni 9 (I, lk 131-134). Töölepingu lõpetamise alust teadetes ei ole märgitud. Tõendatud ei ole ka tööandja väited töövaidluskomisjonis töötajatel töölepingute lõpetamisest TLS § 86 p 6 alusel vastava teabe olemasolust. 25.11.2003 esitatud tööandja kirjalikust vastusest töövaidluskomisjonile nähtub, et tööandja ei aktsepteerinud töösuhete ühepoolset lõpetamist ning kutsus töötajaid töölepingute täitmist jätkama; TLS § 86 p 6 alusel töölepingute lõpetamisest ei mainita (I, lk. 139). Samuti ei ole töölepingute lõpetamise seaduslikku alust ega lepingute lõpetamise kuupäeva märgitud tööandja enda poolt töövaidluskomisjonile 01.12.2003 esitatud avalduses. 01.12.2003 esitatud avaldustes taotles tööandja tunnustada töötajate poolt esitatud avalduste ja nende alusel töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust ning palus välja mõista töötajatelt omavolilise lahkumise tõttu TLS § 118 alusel ühe kuu keskmine palk. Kuna töötajate esitatud avaldustel oli TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamise küsimus eelnevalt läbi vaadatud, siis 08.01.2004 töövaidluskomisjoni otsusega ITVLS § 15 lg 1 kohaldamisel lõpetati tööandja esimeses nõudes menetlus sisulist otsust tegemata. Tööandja avaldus TLS § 118 lg 1 alusel ühe kuu töötasu nõudes jäeti rahuldamata ITLS § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. TLS § 86 p 6 kohaselt võib tööandja lõpetada nii määramata kui ka ka määratud ajaks sõlmi-

tud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajapoolsel töökohustuse rikkumisel. TLS § 103 lg 2 kohaselt võib tööandja töölepingu lõpetada töötaja esmakordse jämeda töökohustuse rikkumise eest. Kohus leiab, et tööandja osundatud Riigikohtu lahendis (3-2-1-95-03) toodud seisukohad ei ole antud asjas kohaldatavad, kuna nimetatud lahendis sisalduv hinnang on antud käesolevast asjast erinevate asjaolude kohta. Töötajad on esitanud 06.11.2003 avaldused TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamiseks ning tulenevalt TLS § 83 sätestatust oli tööandjal võimalik töölepingud töötajatega lõpetada viiepäevase etteteamistähtaja möödumisel või nimetatud alusel töölepingute lõpetamisega mittenõustudes see vaidlustada töövaidluskomisjonis. Kohus nõustub vastuhagis esitatud põhjenditega, et töötajad realiseerisid oma seaduslikku õigust TLS § 82 lg 1 ja 83 tulenevalt töölt ärajäämiseks ning tööandja ei ole väitnud ega tõendanud, et töötajad oleks töölt ära jäänud ettenähtud viiepäevast etteteamistähtaega rikkudes. Eelnevast tulenevalt puudus tööandjal alus väita, et tegemist on töölt ärajäämisel töötajate poolt jämeda töökohustuse rikkumisega, mistõttu puudus ka alus TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamiseks ajal, kui töötajad olid esitanud avaldused samas töösuhtes TLS § 82 alusel töölepingu lõppemisest tulenevalt hüvitiste väljamõistmiseks. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 11 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud vähemalt kahes eksemplaris koostama dokumendi, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse. Üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja tööajale. TDVS § 12 kohaselt on distsiplinaarkaristus määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. TDVS § 16 kohaselt kantakse distsiplinaarkaristustest töölepingusse ainult töölepingu lõpetamine. Kanne tehakse töölepingu seaduse § 73 ettenähtud korras. TDVS § 21 näeb ette, et tööandjal on õigus tööleping lõpetada distsiplinaarkaristuse korras töölepingu seaduse § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel, järgides sama seaduse §-idega 11, 73-75, 91-96 ja 103-106 ettenähtud lepingu lõpetamise tingimusi ja korda ning käesoleva seadusega ettenähtud karistamise tingimusi ja korda. Kohtus tuvastatud asjaoludel ei ole tööandja TLS § 86 p 6 alusel distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamiseks ettenähtud korda järginud: töötajatele ei ole käskkirju nende suhtes kohaldatud karistuse kohta allkirja vastu teatavaks tehtud, samuti ei ole tõendatud käskkirjade töötajatele teatavakstegemine muul viisil. Seega on tööandja poolt töölepingute lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslik nii nimetatud alusel töölepingute lõpetamiseks asjaolude puudumisel kui ka seaduses ettenähtud töölepingu lõpetamise aluse kohaldamisel selleks ettenähtud protsessireeglite olulise rikkumise tõttu (ITLS § 28). TLS § 117 lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise alusel formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Kuna töötajad loobuvad tööle ennistamisest, on nad esitanud taotluse TLS § 117 lg 2 tulenevalt kuue kuu keskmise palga ulatuses hüvituse väljamõistmiseks. Arvestades TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamise asjaolusid, peab kohus põhjendatuks TLS § 117 lg 2 alusel hüvitus välja mõista töötajate kahe kuu keskmise palga ulatuses. Eelkõige arvestab kohus seejuures asjaoluga, et tööandja poolt töölepingu lõpetamise ajal olid töötajad juba töösuhte lõpetanud ilma kavatsuseta antud tööandja juures töösuhte jätkamiseks. Töövaidluskomisjoni otsustega 03.12.2003 on kohustatud tööandjat vastavalt 06.11.2003

töötajate esitatud avaldustele vormistama töölepingute lõpetamised TLS § 82 alusel ja maksma neile välja lõpparve koosseisus TLS § 82 lg 2 järgi hüvitus kahe kuu keskmise palga ulatuses (I, lk. 39-66). Kohus võtab hüvituste väljamõistmisel (nii TLS § 82 kui ka TLS § 117 lg 2 alusel) kahe kuu keskmise palga ulatuses töötajate taotlusel aluseks tööandja poolt kohtule viimasena (03.02.2005) esitatud keskmise palga tõendid (II, lk 143-149). Nimetatud tõendite kohaselt oli aprillist 2003 kuni septembrini 2003 töötajate keskmine palk järgmine: V R `il - 7740 krooni, N T `il – 8072 krooni, M T `il – 10164 krooni, S D `il - 7783 krooni, S A `il – 8752 krooni, I P `il – 8901 krooni ja S F `il – 8103 krooni. Kokku kahe erineval alusel hüvituse summana nõuete rahuldamisel nelja kuu keskmise palga ulatuses kuulub väljamõistmisele tööandjalt V R `i kasuks – 30 960 krooni, N T `i kasuks – 32 288 krooni, M T `i kasuks – 40 656 krooni, S D `i kasuks - 31 132 krooni, S A `i kasuks – 35 008 krooni, I P `i kasuks –35 604 krooni ja S F `i kasuks – 32 412 krooni. Vastavalt TsMS § 60 lg 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus on tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud vastavalt hagi rahuldatud osale. Kohtukuludeks antud asjas on hagi esitamisel tasutud riigilõiv, samuti poolte kantud õigusabikulud. TsMS § 61 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud asjast osavõtnud esindajale õigusabi eest tasumisel. Tööandja taotleb 20.05.2005 esitatud kohtukulude nimekirjas hagi esitamisel tasutud riigilõivu summas 840 krooni ning Advokaadibüroole A L tasutud õigusabikulude hüvitamist koos käibemaksuga, summas 58 528 krooni (62 tundi à 800 krooni, sellest vastuhagi menetlemise osas 29 263 krooni) (III, lk.3-12). Nimetatud summale palub tööandja vastavalt 14.06.2005 esitatud nimekirjale liita täiendavalt õigusabi eest tasutud 10 620 krooni. Kokku on Boxer Puidu Eksport AS-i esitanud kohtukulude hüvitamise nõude summas 70 828 krooni. Hageja Boxer Puidu Eksport AS- `I nõuete täielikul rahuldamata jätmisel jäävad hageja kantud kohtukulud hageja enda kanda. Töötajad on esitanud 20.05.2005 kohtukulude hüvitamise nõude õigusabi eest tasutud summas 16 100 krooni, millest vastavalt kassa sissetuleku orderitele on iga töötaja tasunud M K ÕB-le osutatud õigusabi eest 2300 krooni (III, lk 13-32). 14.06.2005 esitasid töötajad täiendava kohtukulude nimekirja: 14.06.2005 kassa sissetuleku orderite nr. 56-62 alusel on iga töötaja tasunud veel 400 krooni. Kokku taotlevad töötajad tööandjalt nende kantud kohtukulude hüvitamist 2700 krooni iga töötaja osas. Kohus leiab, et töötajate kantud kohtukulude hüvitamise nõue seoses vastuhagide (hüvituste osas) osalise rahuldamisega kuulub samuti rahuldamisele osaliselt. Kohus peab põhjendatuks iga kostja (töötaja) kasuks tema poolt kantud õigusabikulude katteks välja mõista tööandjalt 2300 krooni, s.o. kogusummas 16 100 krooni. TsMS § 64 lg 1 kohaselt mõistab kohus riigilõivu, mille tasumisest hageja on hagi esitamisel vabastatud, välja kostjalt riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Kuna töötajad olid töövaidluses vastuhagi esitamisel riigilõivuseaduse § 16 lg p 1 tulenevalt riigilõivu tasumisest vabastatud, siis kuulub vastuhagi rahuldamisel riigilõiv väljamõistmisele tööandjalt vastavalt vastuhagis esitatud nõuete rahuldatud osale. Nii tuleb Boxer Puidu Eksport AS-ilt vastuhagide osalise rahuldamisega seoses välja mõista riigilõiv riigituludesse iga töötaja osas rahuldatud nõudelt järgmiselt: V R `i kasuks väljamõistetavalt summalt 30 960 kroonilt - 2450 krooni, N i T `i kasuks väljamõistetavalt summalt 32 288 kroonilt 2450 krooni, M T ’i kasuks väljamõistetavalt summalt 40 656 kroonilt – 3150 krooni, S D ’i kasuks väljamõistetavalt summalt 31 132 kroonilt – 2450 krooni, S A ’i kasuks

väljamõistetavalt summalt 35 008 kroonilt – 2800 krooni, I ’i kasuks väljamõistetavalt summalt 35 604 kroonilt – 2800 krooni, ja S F ’i kasuks väljamõistetavalt summalt 32 412 kroonilt – 2450 krooni. Kokku kuulub Boxer Puidu Eksport AS-ilt riigituludesse väljamõistmisele riigilõiv summas 18 550 krooni. TsMS § 226 lg 3 tulenevalt kuulub kohtuotsus avalikult teatavaks tegemisele maakohtu kantselei kaudu. Kohtunik

/allkiri/

Ärakiri õige: Nooremreferent

I.Külavee M.Kaegas

Kohtuotsus jõustus 11.septembril 2006.a Viru Ringkonnakohtu kohtumäärusega, kusjuures kohus 21.augustil 2006.a määras:

katteks 2300 ( kaks tuhat kolmsada) krooni.

AS alluma sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

M.Kaegas

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.