Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-59-04 Otsuse kuupäev 18. märts 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher Kohtuasi AS DESINTEGRAATOR hagi Eesti Vabariigi vastu 411 000 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2003. a otsus asjas nr 2-2/1281/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS DESINTEGRAATOR ja Eesti Vabariigi kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 11. jaanuar 2005. a Istungil osalenud isikud AS DESINTEGRAATOR esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Mikk Lõhmus, õiguskantsleri esindajad õiguskantsleri asetäitja-nõunik Aare Reenumägi ja nõunik kt Arnika Kalbus, justiitsministri esindaja nõunik Kaupo Paal Resolutsioon
1.Rahuldada Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus ja jätta AS DESINTEGRAATOR kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tallinna Linnakohtu 25. juuni 2003. a ja Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2003. a otsused ja teha uus otsus, millega jätta AS DESINTEGRAATOR hagi Eesti Vabariigi vastu 411 000 krooni saamiseks rahuldamata.
3.Välja mõista AS-lt DESINTEGRAATOR kohtukulud 34 680 krooni Eesti Vabariigi kasuks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS DESINTEGRAATOR on majanditevahelise organisatsiooni Teadus-Tootmiskoondis (TTK) Desintegraator ja tema organisatsioonide õigusjärglane. TTK-le Desintegraator kuulusid eluruumid Tallinnas Vindi tn 8 ja P. Pinna tn 19. 4. juunil 1992. a võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta (edaspidi taasriigistamise seadus), mille järgi olid kohustatud subjektid taasriigistamise seaduse tähenduses ETKVL-i süsteemi organisatsioonid, ühiskondlikud massiorganisatsioonid, majanditevahelised organisatsioonid, samuti muud kooperatiivsed ja ühiskondlikud organisatsioonid ja nende ühendused, kellele on tasuta üle antud riigi vara, ning nende reorganiseerimise või nende vara osastamise teel moodustatud uued organisatsioonid. Sama seaduse järgi kuulus taasriigistamise ja erastamise kohustatud subjektiks olevate organisatsioonide kindlaks määramine Vabariigi Valitsuse pädevusse. Vabariigi Valitsus kinnitas 2. septembri 1992. a määrusega nr 258 taasriigistamise ja erastamise kohustatud subjektide nimekirja, milles on märgitud ka TTK Desintegraator ja tema organisatsioonid. Kohustatud subjektina viis TTK Desintegraator läbi inventeerimise, mille tulemusel jõudis inventeerimise keskkomisjon järeldusele, et TTK Desintegraator ega tema organisatsioonide bilansis ei ole taasriigistamisele ja erastamisele kuuluvat vara ning nad pole saanud riigilt tasuta vara ega rahalisi vahendeid. 20. jaanuaril 1996. a jõustus
eluruumide erastamise seaduse ning seaduse "Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta" muutmise seadusega kehtestatud eluruumide erastamise seaduse (edaspidi EES) § 3 lõige 11, mis kohustas taasriigistamise ja erastamise kohustatud subjekte erastama nende omanduses olevad eluruumid sõltumata sellest, kas neile oli tasuta üle antud riigi vara. AS DESINTEGRAATOR keeldus talle kuuluvaid eluruume erastamast. Tallinna Halduskohus tunnistas 2. detsembri 1997. a otsusega AS DESINTEGRAATOR tegevuse, mis seisnes Tallinnas Vindi tn 8 asuvate eluruumide erastamisest keeldumises, täielikult seadusevastaseks. Tallinna Halduskohtu 17. augusti 2000. a määrusega määrati AS-le DESINTEGRAATOR trahv Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 1997. a kohtuotsuse täitmata jätmise eest, kuna ta ei olnud erastanud Vindi tn 8 asuvaid eluruume. 2001. aasta jaanuaris-veebruaris erastas AS DESINTEGRAATOR kõik temale kuulunud eluruumid Vindi tn 8 ja P. Pinna tn 19 asuvates elamutes.
2.26. augustil 1999. a esitas AS DESINTEGRAATOR Tallinna Linnakohtule hagi Eesti Vabariigi vastu, paludes välja mõista 345 000 krooni Vindi tn 8 korteri 23 sundvõõrandamisest tekkinud kahju hüvitamiseks. 4. märtsil 2003. a esitatud nõude suurendamise avalduses palus AS DESINTEGRAATOR Eesti Vabariigilt välja mõista 411 000 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt on Vindi tn 8 asuva korteri nr 23 erastamise hinnaks 28. oktoobril 1998. a kinnitatud eluruumi hindamise akti kohaselt 21 690 erastamisväärtpaberi (edaspidi EVP) krooni, samal ajal kui OÜ Ehitusekspert 2002. a juulis koostatud eksperthinnangu järgi oli Vindi tn 8-23 asuva korteri turuväärtus erastamise seisuga (11. jaanuar 2001. a) 411 000 krooni. Viimast summat tuleb pidada Vindi tn 8-23 asuva eluruumi sundvõõrandamise eest õiglaseks hüvitiseks põhiseaduse § 32 lõike 1 tähenduses. Tallinna Linnakohus rahuldas 25. juuni 2003. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 179 234 krooni. Linnakohus leidis, et õiglase hüvitise määramisel tuleb lähtuda asja harilikust väärtusest. Kuna Vindi tn 8-23 asuv eluruum sundvõõrandati 11. jaanuaril 2001. a, omab asjas tähtsust kõnealuse eluruumi väärtus seisuga 11. jaanuar 2001. a. Nimetatud eluruumi turuväärtuseks 11. jaanuari 2001. a seisuga, arvestades asjaolu, et kõnealune korter oli koormatud üürilepinguga, oli 250 000 krooni. Lisaks tuleb arvestada hagejale seaduse alusel kuuluvat ja tema poolt kasutatud soodustust tasuda erastatava maa eest täielikult EVP-des. Võimalusest tasuda erastatava maa eest täielikult EVP-des sai hageja, arvestades Vindi tn 8-23 asuva eluruumi osakaalu kõigist hagejale kuuluvatest eluruumidest, tulu 35 800 krooni. Arvestades eluruumi turuväärtusest erastamise seisuga (250 000 krooni) maha turuväärtuse kujunemisel hinna sisse arvestatavad korteri võõrandamis-, vahendus- ja vormistamiskulud (20 000 krooni), eluruumi erastamisel saadud 21 690 EVP-krooni arvestatuna kroonidesse (14 966 krooni) ning maa täies ulatuses ostueesõigusega erastamise soodustusest saadav tulu (35 800 krooni), tuleb hagejale hüvitatava summa suuruseks 179 234 krooni.
3.AS DESINTEGRAATOR ja Eesti Vabariik esitasid linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtule. AS DESINTEGRAATOR palus kohtuotsust muuta ning uue otsusega mõista Eesti Vabariigilt välja 411 000 krooni. Eesti Vabariik palus kohtuotsuse tühistada ja teha uue
otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis 12. detsembri 2003. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kui seadus kohustab eraõiguslikku juriidilist isikut erastama ka seda vara, mida ta ei ole riigilt tasuta saanud, on see käsitatav isiku vara võõrandamisena tema tahte vastaselt, mis põhiseaduse kohaselt võib toimuda üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Sundvõõrandamise kohustatud subjektil on õigus saada õiglane hüvitis hiljemalt samaaegselt sundvõõrandamise lõpuleviimisega. Vaidluse korral tohib vara sundvõõrandada alles pärast vastava kohtuotsuse jõustumist ja selle otsusega määratud tasu saamist. Õiglase hüvitise arvutamise aluseks tuleb võtta eluruumi harilik väärtus asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) mõttes. Vaidlusaluse korteri harilik väärtus on tuvastatud 22. juuli 2002. a eksperthinnanguga. Eksperthinnangu kohaselt oli Vindi tn 8-23 asuva korteri kui asustatud korteri keskmine turuväärtus
11.jaanuari 2001. a seisuga 250 000 krooni. Turuhinna arvestamisel eluruumil lasuva koormatise arvessevõtmine ning võõrandamis-, vahendus- ning vormistamise kulude mahaarvamine väljamõistetavast hüvitisest oli põhjendatud. Samuti tuli hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada korteri erastamisel saadud EVP-dest saadavat tulu ümber arvutatuna kehtivasse rahavääringusse. Lisaks tuli vara väärtusest maha arvestada ka muud hüvitised, sh soodustus, mida kohustatud subjekt maa erastamisel kasutas. Ehkki eluruumide erastamise seaduses ja Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega kinnitatud eluruumide erastamise korras ja elamute erastamise väärtushinnangu koefitsientide määramise juhendis on õiglase hüvitise määramisega seonduvat reguleeritud ebapiisavalt, ei saa nõustuda, et lisaks korteri erastamisel saadud EVP-dele on hagejal õigus täiendavale hüvitisele vaid juhul, kui kohus algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, jättes eluruumide EES § 7 lõike 1 kohaldamata. Hageja nõuab täiendavat hüvitist riigilt, mistõttu ei ole hageja nõude rahuldamine vastuolus EES § 7 lõikega 1.
4.AS DESINTEGRAATOR ja Eesti Vabariik esitasid Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtule kassatsioonkaebused. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis asja 21. mai 2004. a määrusega lahendada Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. Asja üleandmise põhjuseks oli asjaolu, et Riigikohtu tsiviilkolleegium ei nõustunud Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohaga, mida halduskolleegium väljendas oma 20. juuni 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-51-03 (RT III 2003, 24, 239). Selles asjas märkis halduskolleegium, et kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta sundvõõrandamise vaidlustama ja mitte laskma endale õigusvastaselt kahju tekitada. Kui isik leiab, et makstav hüvitis ei ole õiglane, tuleb tähtaegselt vaidlustada hüvitise suurus. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu jättis 13. oktoobri 2004. a määrusega (RT III 2004, 15, 185, p 26) AS DESINTEGRAATOR ja Eesti Vabariigi kassatsioonkaebused läbi vaatamata ning andis asja lahendada Riigikohtu üldkogule. Erikogu leidis, et kuivõrd Vindi tn 8 asuvate eluruumide erastamist käsitleva Tallinna Halduskohtu
2.detsembri 1997. a otsuse resolutsioonis ei märgitud, et erastamiskohustuse täitmine peab toimuma eluruumide erastamise seaduses sätestatud tasu eest, võis AS-l DESINTEGRAATOR põhjendatult
tekkida arusaam, et tal on õigus nõuda õiglast hüvitist ka pärast erastamiskohustuse täitmist. Eluruumi erastamisel kohustatud subjektile makstava hüvitise suurus tuleneb eluruumide erastamise seadusest. Kui seadus näeb ette hüvitise suuruse, mis on väiksem põhiseaduse §-st 32 tulenevast hüvitisest, siis ei saa kohus jätta seadust kohaldamata ja põhiseaduse alusel hüvitist välja mõista, ilma et ta oleks algatanud asjassepuutuvate normide osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Eluruumide erastamise seaduse sätted ei pruugi tagada taasriigistamise kohustatud subjektile õiglast hüvitist temalt oma vahenditest ehitatud eluruumi sundvõõrandamise korral. Seega võib eluruumide erastamise seaduse regulatsioon kõnealuse korteri erastamise aegses redaktsioonis rikkuda põhiseaduse § 32 lõike 1 teises lauses sätestatud põhiõigust. Nimetatud kahtluse kontrollimiseks peab asja menetlema Riigikohtu üldkogu.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA SEISUKOHAD
5.AS DESINTEGRAATOR taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse muutmist ja hagi rahuldamist täies ulatuses. AS DESINTEGRAATOR on seisukohal, et eluruumide erastamise seadusega taasriigistamise kohustatud subjektile ette nähtud hüvitis eluruumide sundvõõrandamise eest ei ole vastuolus põhiseaduse § 32 lõikega 1. Õiglase hüvitise määramisega seonduvat on eluruumide erastamise seaduses ja Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega nr 198 kinnitatud eluruumide erastamise korras ja elamute erastamise väärtushinnangu koefitsientide määramise juhendis ebapiisavalt reguleeritud, kuid nimetatud asjaolu ei muuda neid sätteid põhiseadusega vastuolus olevaks. Õiguslikult on võimalik hageja kasuks välja mõista õiglane hüvitis Vindi tn 8-23 asuva eluruumi sundvõõrandamise eest põhiseaduse § 32 lõike 1 alusel eluruumide erastamise seaduse regulatsiooni põhiseadusevastaseks tunnistamata. Kui seadusandlik võim ei ole mingi küsimuse reguleerimiseks seadust vastu võtnud, tuleb juhinduda põhiseaduse sätetest. Õiglaseks hüvitiseks põhiseaduse § 32 lõike 1 mõttes on sundvõõrandatava asja harilik väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. Õiglase hüvitise kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta AS-le DESINTEGRAATOR juba välja makstud Vindi tn 8-23 asuva korteri erastamise hinda EVP-des ning arvata see maha Vindi tn 8-23 asuva korteri turuhinnast. Õiglase hüvitise kindlaksmääramisel ei saa arvesse võtta EES § 19 lõikes 6 ja maareformi seaduse § 223 lõikes 6 taasriigistamise kohustatud subjektile ette nähtud soodustust tasuda ostueesõigusega erastatava maa eest täies ulatuses erastamisväärtpaberitega. AS DESINTEGRAATOR kasutas kogu ostueesõigusega erastatava maa eest tasumiseks oma aktsionärilt AS-lt EKE Invest ostu-müügilepingu alusel omandatud EVP-sid ja seda enne Vindi tn 8-23 asuva korteri erastamist, mistõttu tal ei olnud võimalik kasutada talle eluruumide erastamise seaduse ja maareformi seadusega ette nähtud soodustust.
6.Eesti Vabariik taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta AS DESINTEGRAATOR hagi rahuldamata, sest hageja on saanud õiglase
hüvitise Vindi tn 8-23 asuva korteri eest. AS DESINTEGRAATOR ei ole käesoleva vaidlusega seotud haldusasjas vaidlustanud talle pandud kohustust erastada Vindi tn 8 asuvad eluruumid eluruumide erastamise seaduses ettenähtud alustel ja korras ning tasu. Eesti Vabariik leiab, et eluruumide erastamise seaduses sisalduv ja seadusandja poolt määratud hüvitise ulatus taasriigistamise ja erastamise kohustatud subjektidele eluruumide erastamisel on omandireformi kontekstis õiglane hüvitis ning kooskõlas põhiseaduse § 32 lõikega 1. Omandireformi käigus makstav õiglane hüvitis ei pea võrduma sundvõõrandatava asja tänase turuväärtusega. Kuigi reeglina on õiglaseks hüvitiseks võõrandatava objekti turuväärtus, tuleb omandireformi käigus läbi viidava sundvõõrandamise korral õiglase hüvitise kindlaksmääramisel arvestada omandireformi iseärasusi. Arvesse tuleb võtta nii asjaolu, et vara on omandatud nõukogude perioodil kui ka eluruumide üürnike isiklikku panust elamufondi loomisel. Sundvõõrandatava objekti väärtus õiglase hüvitise leidmiseks tuleb arvutada sundvõõrandamise aktist teadasaamise aja, s.o sundvõõrandamise seaduse jõustumise aja seisuga. Õigluse põhimõttega on vastuolus vara turuväärtuse tõusust tingitud kasu saamine õigeaegsest erastamisest keeldumise tõttu. Juhul, kui eluruumide erastamise seadusega taasriigistamise kohustatud subjektile ettenähtud hüvitise suurus ei vasta käesoleval juhul põhiseaduse § 32 lõikes 1 ette nähtud õiglase hüvitise suurusele, siis ei ole võimalik seda õiglast hüvitist välja mõista eluruumide erastamise seaduse regulatsiooni põhiseadusevastaseks tunnistamata ehk üksnes põhiseaduse 32 lõike 1 alusel. Sundvõõrandamisel makstava hüvitise alused on vajalik määrata kindlaks eluruumide erastamise seaduses ja mitte piirduda üksnes põhiseaduse otseregulatsiooniga. Seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohast vajavad selgust mitmed kohtuvaidlustes esilekerkinud küsimused, nagu sundvõõrandamisel pakutava hüvitise suuruse kindlaksmääramise aluseks olev ajahetk ning seadusega ettenähtud hüvitiste arvestamine. Õiglaste hüvitiste määramine kohtute poolt ei tagaks seaduste ühetaolist kohaldamist ega ole õiguse adressaatidele arusaadav. Seaduse ühetaolise kohaldamise põhimõttest tulenevalt ei ole ka käesolevas kohtuasjas võimalik otsustada hüvitise suuruse küsimust ilma seadusi põhiseadusega kooskõlla viimata.
7.Riigikogu nimel esitas Riigikohtule arvamuse Riigikogu majanduskomisjon. Riigikogu majanduskomisjon leiab, et eluruumide erastamise seaduse vaidlustatud sätted on põhiseadusega kooskõlas. Eluruumide erastamise seaduse sätted, mille kohaselt taasriigistamise kohustatud subjekt omandab erastamisel erastajatelt saadud raha, EVP-d ja muu seaduses nimetatu ning saab ostueesõigusega erastatava maa eest tasuda täies ulatuses, tagavad üldjuhul põhiseaduse §-s 32 ettenähtud õiglase hüvitise sundvõõrandatud vara eest. Kui kohus jõuab konkreetses asjas seisukohale, et seaduses ette nähtud hüvitamise võimaluste kasutamine ei taga õiglast hüvitist, on kohtul võimalik erandlikul juhul sundvõõrandatud vara eest õiglase hüvitise tagamiseks omandireformi lõpetamise eesmärki silmas pidades lisahüvitis välja mõista otse põhiseaduse § 32 alusel. Lisahüvitise arvutamisel tuleb lähtuda õiglasest hüvitisest (eluruumide turuhind hetkel, mil erastamiskohustuse täitmiseks avanes võimalus) ning summast, mille taasriigistamise kohustatud subjekt oleks kõiki seaduses reguleeritud
hüvitamisvõimalusi kasutades saanud. Käesoleval juhul on põhiseaduse otsekohaldamise vajaduse tegelik tekkimine eluruumide erastamise seaduse mõtet ning erastamissituatsiooni olemust arvestades kaheldav.
8.Õiguskantsler leiab, et eluruumide erastamise seaduse § 8 lõige 1 ning § 19 lõiked 3, 4 ja 6 on vastuolus põhiseaduse §-ga 11 koostoimes põhiseaduse § 32 lõikega 1 osas, milles olemasolev regulatsioon ei vasta põhiseaduse § 32 lõike 1 teises lauses sätestatud seadusereservatsiooni tingimustele. Eluruumide erastamise seaduse alusel nende elamute ja korterite erastamine, mida erastamise kohustatud subjektid ei ole riigilt tasuta saanud, on omandi omaniku nõusolekuta võõrandamine, mis põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lause kohaselt võib toimuda vaid seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Põhiseaduse § 32 lõike 1 teises lauses sätestatud seadusereservatsiooni tingimused on täidetud osas, mis puudutab sundvõõrandamise lubamist üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras ning üldise huvi järgimise nõuet. Küll on eluruumide erastamise seaduse regulatsioon vastuolus põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lausega osas, milles see ei taga isikule tema omandi sundvõõrandamisel kohest ja õiglast hüvitist. Õiglase hüvitise põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lause mõttes peaks tagama õiglane menetlus hüvitise leidmiseks ning hüvitise seotus vara tegeliku väärtusega. Õiglase hüvitise olemuse ja suuruse küsimuse lahendamisel peab olema võimalik arvesse võtta iga üksikjuhtumi asjaolusid. Eluruumide erastamise seaduse vaidlustatud paragrahvid ei näe ette hüvitist juhtudeks, kui on ilmselge, et neis ettenähtud vahendid ei taga õiglast hüvitist. Samuti on reguleerimata õiglase hüvitise määramise kord. Kokkuvõtlikult on õiglase hüvitise määramisega seonduv reguleeritud ebapiisavalt. Põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lausega kooskõlas olev regulatsioon peab ideaalis tagama isikule õiglase hüvitise ilma kohtusse pöördumata. Hüvitise suurus ei pea olema obligatoorselt võrdne vara tegeliku väärtusega, kuid peab olema sellega seotud. Õiglase hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada kõiki rahaliselt hinnatavaid hüvesid, mis sundvõõrandamise menetluse tulemusena isikule osaks saavad või on juba saanud. Lisaks tuleneb riigi kohustus kehtestada menetluskord, mille raames isik saaks nõuda õiglast hüvitist sundvõõrandatud vara eest, põhiseaduse §-st 14, mis sätestab üldise põhiõiguse korraldusele ja menetlusele. Vastuolu põhiseaduse §-ga 14 seisneb eelkõige õiguste realiseerimiseks vajalike riigipoolsete korraldavate kohustuste täitmata jätmises.
9.Justiitsminister leiab, et käesoleva asja materjalide põhjal ei saa kindlasti väita, et kõnealuse eluruumi erastamise eest ette nähtud hüvitis oleks ebaõiglane põhiseaduse § 32 tähenduses. Õiglane hüvitis põhiseaduse mõttes on asja kohalik keskmine turuväärtus, mille vara omanik vara võõrandamise tõttu kaotas. Seejuures tuleb hinnata vara võõrandamisel ettenähtud hüvitise (EVP-d ja nende alusel teatud vara omandamise võimaluse turuväärtus) ning võõrandatava vara kohaliku keskmise turuhinna vahet. Vara turuväärtuse hindamisel on otsustavaks küsimus, millise hetke seisuga võõrandatava vara turuväärtust hinnata. Justiitsministri arvates tuleb AS-lt DESINTEGRAATOR võõrandatud eluruumide turuväärtus määrata selle hetke seisuga, mil
AS-l DESINTEGRAATOR eluruumi erastamise kohustus tekkis. Vastav kohustus tekkis justiitsministri arvates hetkel, kui eluruumide erastamise õigustatud subjektid esitasid eluruumi erastamise avaldused. Asja lahendamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et omandireformi reguleerivad õigusaktid pakkusid taasriigistamise kohustatud subjektidele olulisi soodustusi, nagu erastatava maa eest täies ulatuses EVP-dega tasumine, millel on oluline turuväärtus. See, et AS DESINTEGRAATOR viivitas erastamiskohustuse täitmisega ning oli passiivne talle ette nähtud soodustuste kasutamisel, ei muuda eluruumide erastamise seadust põhiseadusevastaseks. Asja materjalide alusel ei saa väita, et kõnealuse eluruumi erastamise eest ettenähtav hüvitis olnuks ebaõiglane. Justiitsministri arvates ei anna põhiseaduse § 32 lõige 1 hüvitise nõudeõigust. Õigusselguse põhimõttest tulenevalt peavad omandi sundvõõrandamise ja selle eest makstava hüvitise tingimused ja kord olema võimalikult selgelt seadusega määratletud, et normi adressaadil tekiks selge ettekujutus sundvõõrandamisega kaasnevate õiguste realiseerimise võimalustest. Neid tingimusi põhiseaduse § 32 lõige 1 ei rahulda. Kuna seadus ütleb täpselt, kui palju sundvõõrandamiseks kohustatu hüvitist saab, ei ole põhiseaduse otsekohaldamine võimalik. Teistsugune tõlgendus looks olukorra, kus vara omanikud ei tea, kas nad peavad vaidlustama võõrandamist ette nägeva seadusesätte või võivad olla kindlad, et hüvitis mõistetakse välja otse põhiseaduse alusel. Põhiseaduse vastav säte ei anna vara omanikule piisavat kaitset riigi omavoli eest. Samal põhjusel ei ole võimalik ka hüvitise väljamõistmine konkreetses asjas.
ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED
10.Eluruumide erastamise seaduse (RT I 1993, 23, 411; ... RT I 2004, 53, 370) § 8 lõige 1 sätestab: "(1) Eluruumi erastamine toimub rahvakapitali obligatsioonide, õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel väljaantud väärtpaberite, raha, rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastate või tööosaku eest ühismajandi või taasriigistamise kohustatud subjektiks oleva majanditevahelise organisatsiooni varas. Sama eluruumi eest võib ostja tasuda kas ühe või mitme nimetatud vahendiga. Arvelduste korra erinevate vahendite kasutamisel kehtestab Vabariigi Valitsus." Eluruumide erastamise seaduse § 19 lõiked 3, 4, ja 6 sätestavad: "(3) Taasriigistamise kohustatud subjektide omandis olevate eluruumide erastamisest laekunud raha omandab taasriigistamise kohustatud subjekt. (4) Põllumajandusreformi ja taasriigistamise kohustatud subjekti omandis oleva eluruumi erastamisel laekunud rahvakapitali obligatsioonid, arvestuskaardile kantud tööaastad ja õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel väljaantud väärtpaberid jäävad kohustatud subjektile. (6) Põllumajandusreformi või taasriigistamise kohustatud subjekti poolt eluruumide erastamisel vastuvõetud rahvakapitali obligatsioonide eest võib kohustatud subjekt osta erastamisseaduse § 28
3.lõikes nimetatud vara. Põllumajandusreformi kohustatud subjekt võib kokkuleppel õigustatud subjektiga kasutada vastuvõetud rahvakapitali obligatsioone ühistatud vara kompenseerimiseks.
Taasriigistamise kohustatud subjekt võib talle eluruumide erastamise eest laekunud erastamisväärtpaberitega tasuda ostueesõigusega erastatava maa eest täies ulatuses." Maareformi seaduse (RT 1991, 34, 426; ... RT I 2004, 38, 258) § 223 lõige 3 sätestab: "(3) Maa erastamisel võib ostja kuni poole müügihinnast tasuda erastamisväärtpaberites, kui käesoleva paragrahvi 4., 5., 6. ja 6 1. lõikest ei tulene teisiti. Erastamisväärtpaberites võib maa eest tasuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul." Maareformi seaduse § 223 lõige 6 sätestab: "(6) Eesti Vabariigi seaduse "Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta" (RT 1992, 24, 337; 1993, 11, 173; RT I 1996, 2, 28; 1997, 13, 210; 1999, 27, 386) kohustatud subjekt ja Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse kohustatud subjekti õigusjärglane võivad ostueesõigusega erastatava maa eest tasuda erastamisväärtpaberites lisaks käesoleva paragrahvi 3. lõikes nimetatud osale ka ülejäänud osa müügihinnast eluruumide erastamisest talle või temaga ühte kontserni kuuluvale äriühingule laekunud summa ulatuses."
RIIGIKOHTU ÜLDKOGU SEISUKOHT
11.Käesoleva asja lahendamiseks analüüsib üldkogu kõigepealt, kas Vindi tn 8-23 asuva korteri erastamine on käsitatav sundvõõrandamisena põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lause tähenduses (I). Teiseks käsitleb üldkogu põhiseaduse § 32 lõike 1 teises lauses sätestatud "üldise huvi" ja "õiglase hüvitise" mõisteid (II). Seejärel analüüsib üldkogu, kas seadusandja poolt ette nähtud hüvitis taasriigistamise kohustatud subjektide eluruumide sundvõõrandamise eest vastab põhiseaduse § 32 lõike 1 teisest lausest tulenevatele "õigluse" ja "kohesuse" tingimustele (III). Lõpetuseks annab üldkogu hinnangu esitatud kassatsioonkaebustele (IV). I
12.Põhiseaduse § 32 sätestab omandivabaduse kui põhiõiguse. Ühe omandivabaduse tahuna tagab põhiseaduse § 32 lõige 1 kaitse sundvõõrandamise eest. Vastavalt põhiseaduse § 32 lõike 1 esimesele lausele on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Sel viisil väljendatud omandi puutumatuse ja võrdse kaitstuse põhimõte ei ole siiski piiramatu. Põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lause järgi võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Põhiseaduse § 32 lõike 1 kolmandast lausest tulenevalt on igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.
13.Sundvõõrandamine tähendab omaniku täielikku või osalist ilmajätmist subjektiivsest õigusest, mille põhiseaduse § 32 garanteerib. Seejuures ei ole oluline, kas sundvõõrandamise tulemusel saab vara omanikuks riik või muu isik. Sundvõõrandamisega on tegemist ka siis, kui riik paneb omanikule kohustuse võõrandada oma vara kolmandatele isikutele. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12. aprilli 1995. a otsuses asjas nr III-4/1-1/95 (RT I 1995,
42, 655), märkides, et kui eluruumide erastamise seadus kohustab kooperatiivset organisatsiooni kui taasriigistamise kohustatud subjekti erastama ka seda vara, mida ta ei ole riigilt tasuta saanud, siis see on tegelikult kooperatiivse organisatsiooni vara sundvõõrandamine. Samale seisukohale jäi Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ka 8. novembri 1996. a otsuses asjas nr 3-4-1-296 (RT I 1996, 87, 1558).
14.Eluruumide erastamise seaduse § 3 lõike 11 alates 20. jaanuarist 1996. a kehtinud sõnastuse kohaselt on erastamise objektiks muuhulgas eluruum, mis on taasriigistamise seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud taasriigistamise ja erastamise kohustatud subjekti (edaspidi taasriigistamise kohustatud subjekt) omandis ja oli tema omandis vastava seaduse jõustumise hetkel, samuti eluruum, mis on taasriigistamise kohustatud subjekti omandist üle läinud tema õigusjärgsele juriidilisele isikule või taasriigistamise kohustatud subjektide reformi käigus moodustunud uuele juriidilisele isikule. Taasriigistamise seaduse § 2 lõike 3 esimese lause järgi määrab Vabariigi Valitsus taasriigistamise kohustatud subjektideks olevad organisatsioonid kindlaks ja kinnitab nende nimekirja. Vabariigi Valitsus kinnitas 2. septembri 1992. a määrusega nr 258 vara taasriigistamise ja erastamise kohustatud subjektide nimekirja, milles oli märgitud ka AS DESINTEGRAATOR õiguseellane TTK Desintegraator ja tema organisatsioonid. Kohustatud subjektina viis TTK Desintegraator läbi inventeerimise, mille tulemusel jõudis inventeerimise keskkomisjon järeldusele, et TTK Desintegraator ei ole saanud riigi poolt tasuta vara ega muid rahalisi vahendeid. Sellele vaatamata tekkis TTK-l Desintegraator 20. jaanuaril 1996. a jõustunud EES § 3 lõike 11 alusel tema omandis olevate eluruumide erastamise kohustus. Üldkogu leiab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi eespool viidatud otsustele tuginedes, et AS DESINTEGRAATOR õiguseellasele TTK-le Desintegraator taasriigistamise seaduse jõustumise hetkel tema omandis olevate eluruumide, mida ta ei olnud riigilt tasuta saanud, erastamise kohustuse panemine oli TTK Desintegraator kohustamine vara sundvõõrandamiseks ja Vindi tn 8-23 asuva eluruumi erastamine 11. jaanuaril 2001. a kujutas endast AS DESINTEGRAATOR vara sundvõõrandamist. II
15.Sundvõõrandamine kui põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi põhiõiguse kandja täielik või osaline ilmajätmine omandist on väga intensiivne omandiõiguse piirang, mille puhul põhiseadus sätestab kvalifitseeritud seadusereservatsiooni. Vastavalt põhiseaduse § 32 lõike 1 teisele lausele võib omandit omaniku nõusolekuta seaduses sätestatud juhtudel ja korras küll võõrandada, kuid põhiseadus ise seab sellise võõrandamise põhiseaduspärasuse sõltuvusse täiendavatest lisatingimusest. Esiteks tohib omandit seaduses sätestatud juhtudel ja korras sundvõõrandada üksnes üldistes huvides, teiseks peab see toimuma õiglase ja kohese hüvitise eest.
16.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis eespool viidatud 8. novembri 1996. a otsuse V osas, et ehkki üldjuhul ei saa ühe eraõigusliku subjekti kohustamist oma vara ära andma lugeda üldise huvi järgimiseks, siis eluruumide sunderastamisel põimuvad üldine ja erahuvi. Kolleegium märkis: "Üldine huvi väljendub eeskätt omandireformi vajaduses. Omandireformi
kavandas ja sätestas Ülemnõukogu. Ka see, et Riigikogu on kahel korral seadusega väljendanud selget tahet eluruumid sundkorras erastada, osundab kaalukale üldisele huvile." Eluruumide erastamise eesmärgiks on vastavalt EES § 2 lõikele 1 anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka asustamata eluruume ning tagada sellega elamute parem hooldamine ja säilimine. Eluruumide erastamine teenib üldkogu arvates ka turumajanduslikku ühiskonda üleminekul tekkivate sotsiaalsete probleemide lahendamise ja nõukogude süsteemi põhjustatud majandusliku ebaõigluse heastamise eesmärki, võimaldades eluruumide üürnikel saada üüritud eluruumide omanikeks nõukogude ajal töötatud aja eest hüvitiseks arvestatud ja/või õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooniks saadud EVP-de eest. Seega oli ka Vindi tn 8-23 asuva korteri sundvõõrandamine (AS-le DESINTEGRAATOR erastamiskohustuse panemise kaudu) üldistes huvides.
17.Lisaks üldiste huvide järgimisele peab omandi sundvõõrandamine põhiseaduse kohaselt toimuma õiglase ja kohese hüvitise eest. Riigikohtu halduskolleegium leidis 20. juuni 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-51-03 (RT III 2003, 24, 239), et põhiseaduse § 32 lõike 1 teine lause loob riigile kohustuse tagada riigi poolt ette nähtud sundvõõrandamise korral õiglase hüvitise maksmine sundvõõrandatava vara omanikule. Seejuures võib õiglast hüvitist maksta ka kolmas isik, näiteks sundvõõrandatava vara omandaja. Kui makstav hüvitis ei ole piisav, on riik rikkunud põhiseaduslikku omandigarantiid. Eespool viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. novembri 1996. a otsuse põhjenduste kohaselt on hüvitise kohesuse nõuet järgitud, kui isik saab hüvitise hiljemalt samal ajal sundvõõrandamise lõpuleviimisega.
18.Hüvitise õigluse küsimust on Riigikohus oma praktikas korduvalt käsitlenud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus eespool viidatud 12. aprilli 1995. aasta otsuses seisukohale, et asja sundvõõrandamisel on õiglaseks hüvitiseks sundvõõrandatava asja harilik väärtus, mis vastavalt kuni 30. juunini 2002. a kehtinud AÕS § 29 lõikele 2 on asja kohalik keskmine turuhind (alates 1. juulist 2002. a kehtib sarnane säte - tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind)). Ka Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu viitas käesolevas asjas 13. oktoobril 2004. a tehtud määruses (RT III 2004, 15, 185) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi nimetatud lahendile, asudes seega seisukohale, et õiglane hüvitis omandi sundvõõrandamise korral on asja harilik väärtus ehk selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Riigikohtu halduskolleegium märkis eespool viidatud 20. juuni 2003. a otsuses, et kuigi üldjuhul on õiglaseks hüvitiseks asja turuväärtus, võib põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lausega kooskõlas olla ka väiksem hüvitis, kui täielik hüvitamine oleks erandlike asjaolude tõttu ebaõiglane.
19.Üldkogu leiab, et sundvõõrandatava asja õiglane hind ei pea tingimata võrduma asja hariliku väärtuse ehk turuhinnaga. Üldkogu möönab, et ehkki üldjuhul saab õiglaseks hüvitiseks lugeda asja turuväärtust, võib põhiseadusega kooskõlas olla ka väiksem hüvitis, kui täielik hüvitamine ei ole sundvõõrandamise asjaolusid arvestades põhjendatud. Hüvitise õiglusele hinnangu andmiseks tuleb üksikisiku huve kaaluda üldiste huvidega. Käesoleval juhul tuleb kaalumisel arvesse võtta
eluruumide erastamise kui omandireformi käigus toimunud sundvõõrandamise iseärasusi.
20.Üldkogu peab vajalikuks rõhutada, et ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Euroopa inimõiguste konventsioon) rakendamise praktikas ei tähenda omandiõiguse kaitse sundvõõrandamise korral sundvõõrandatava asja turuväärtuse täies mahus kompenseerimise kohustust.
21.Ratifitseerides 13. märtsil 1996. a Euroopa inimõiguste konventsiooni, tegi Eesti Vabariik reservatsiooni konventsiooni esimese protokolli vara kaitset käsitleva artikli 1 suhtes. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis eespool viidatud 8. novembri 1996. a otsuse VI osas järgmist: "Reservatsiooniga mööndi, et taasiseseisvunud Eesti ei ole võimeline korraldama ulatuslikke majandus- ja sotsiaalreforme täies kooskõlas konventsiooniga. Vastavalt konventsiooni artiklile 64 märgiti reservatsioonis, et protokolli nr 1 artikkel 1 ei laiene reservatsioonis loetletud reformiseadustele. Reservatsiooni mõtte kohaselt möönis Eesti riik juba alustatud omandireformi lõpuleviimise vajadust ning võimalikku mittetäielikku kooskõla konventsioonis sisalduvate omandi kaitse üldtunnustatud põhimõtetega. Konventsiooni ratifitseerimise seadus on jõus ning selle lepingu osalised on tunnistanud reservatsiooni vastuvõetavaks. [...]. Ebakõla tunnistamine ei tähenda võimalust loobuda nõudest, et seadused peavad vastama põhiseadusele." Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse § 2 järgi hõlmab nimetatud reservatsioon muuhulgas eluruumide erastamise seaduse ratifitseerimisseaduse jõustumise hetkel kehtivat redaktsiooni. Ratifitseerimisseaduse jõustumise hetkel luges eluruumide erastamise seadus erastamise objektiks ka taasriigistamise seaduse § 2 lõikes 3 sätestatud taasriigistamise kohustatud subjekti omandis olevad eluruumid. See ei tähenda siiski, nagu ei võiks Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaldamise praktikat põhiseaduse tõlgendamisel arvesse võtta. Seetõttu peab üldkogu vajalikuks põhiseaduse § 32 lõike 1 teises lauses nimetatud "õiglase hüvituse" sisustamisel pöörduda ka Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohase praktika poole.
22.Euroopa inimõiguste konventsiooni esimese protokolli vara kaitset tagav artikkel 1 "õiglase hüvitise" mõistet ei sisalda. Küll näeb Euroopa inimõiguste konventsiooni esimese protokolli artikli 1 esimese lõike teine lause ette, et kelleltki ei või võtta tema omandit muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Konventsiooni rakenduspraktika kohaselt peab omandi vabasse valdamisse sekkumine lisaks legitiimse eesmärgi "üldistes huvides" taotlemisele vastama ka proportsionaalsuse põhimõttele. See tähendab, et sekkumise korral omandi vaba valdamise õigusesse peavad kasutatavad meetmed ja taotletav eesmärk olema mõõdupärases suhtes (James and Others v. the United Kingdom, 21. 02. 1986, A98, p 50). Seejuures on hindamisel, kas vaidlustatud regulatsioon tagab mõistliku tasakaalu kaalulolevate huvide vahel ega aseta kaebajale ülemäärast koormat, oluline tähtsus asjassepuutuva õigusaktiga sätestatud kompensatsioonitingimustel (James and Others v. the United Kingdom, 21.02.1986, A98, p 54). Kompensatsioonistandardi hindamisel on Euroopa Inimõiguste Kohus
leidnud, et omandi võõrandamine kompensatsiooni eest, mis ei ole mõistlikult seotud vara väärtusega, kujutab endast üldjuhul ebaproportsionaalset sekkumist omandiõigusesse ning et kompensatsiooni täielik puudumine on konventsiooni järgi õigustatud üksnes erandlikel asjaoludel (James and Others v. the United Kingdom, 21.02.1986, A98, p 54; Holy Monasteries v. Greece, 09.12.1994, A301-A, p 71). Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud, et ehkki omandi võõrandamine hüvitise eest, mis ei ole selle väärtusega mõistlikult seotud, kujutab endast üldjuhul konventsiooni esimese protokolli artikli 1 rikkumist, ei taga see artikkel siiski õigust kompensatsioonile turuväärtuse ulatuses kõikidel juhtudel. Turuväärtusest väiksemas ulatuses kompenseerimist võivad õigustada näiteks legitiimsed eesmärgid, mida taotletakse majandusreformide käigus võetavate meetmetega või meetmetega, mis on kavandatud suurema sotsiaalse õigluse saavutamiseks (James and Others v. the United Kingdom, 21.02.1986, A98, p 54; Lithgow and Others v. the United Kingdom, 08.07.1986, A102, p 121). Sellisel juhul tuleb kompenseerimist väiksemas ulatuses kui turuväärtus põhjendada. Näiteks asjas Lithgow and Others v. the United Kingdom märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et nõutav kompensatsioonistandard võib natsionaliseerimise korral olla erinev standardist, mida kohaldatakse muudele sundvõõrandamise juhtumitele, nagu näiteks maa võõrandamine avalikes huvides. Tasakaalu leidmisel avalike ja erahuvide vahel tuleb seetõttu arvesse võtta nii võõrandatava vara iseloomu kui võõrandamise asjaolusid (Lithgow and Others v. the United Kingdom, 08.07.1986, A102, p 121). Kohus rõhutas, et "natsionaliseerimine on üldise majandusliku iseloomuga meede, mille kujundamisel tuleb tunnistada konventsiooni osalisriikide laiaulatuslikku hindamisruumi" (Lithgow and Others v. the United Kingdom, 08.07.1986, A102, p 143). Sarnaselt natsionaliseerimisele on taasriigistamise kohustatud subjektidele neile kuuluvate eluruumide erastamise kohustuse panemine üldise majandusliku iseloomuga meede, mis erineb näiteks maa võõrandamisest avalikes huvides. Seega peab sundvõõrandamisel makstav kompensatsioon Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt olema üldjuhul mõistlikult seotud vara väärtusega ning erakorralist kompenseerimata jätmist või kompenseerimist turuväärtusest väiksemas ulatuses tuleb põhjendada.
23.Eeltoodust tulenevalt peab üldkogu vajalikuks järgmiseks uurida, kas käesoleval juhul on AS-le DESINTEGRAATOR tema vara sundvõõrandamise eest turuväärtusest väiksema kompensatsiooni maksmine põhjendatud ehk kas seadusandja poolt eluruumide erastamise seaduses ja maareformi seaduses ette nähtud hüvitis taasriigistamise kohustatud subjektide eluruumide sundvõõrandamise eest vastab põhiseaduse § 32 lõike 1 teisest lausest tulenevate "õigluse" tingimusele, samuti, kas hüvitis on olnud "kohene" põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lause mõttes. III
24.Kõigepealt analüüsib üldkogu küsimust, kas vaidlusalune regulatsioon, mis nägi sundvõõrandatava eluruumi omanikule hüvitisena ette EVP-d ning võimaluse erastada soodustingimustel maad, vastab põhiseaduse § 32 lõike 1 teises lauses sätestatud hüvitise "õigluse" tingimusele.
25.Käesoleva asja lahendamise juures on üldkogu arvates oluline see, et kõnealune sundvõõrandamine oli tingitud omandireformi läbiviimisest. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 16. septembri 2003. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-6-03 (RT III 2003, 27, 269, p 22), et omandireformi aluste seadus väljendas poliitilist tahet teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks riigile majanduslikult jõukohane. Kompenseerimine ei tohi otsuse järgi liialt koormata maksumaksjat ega takistada ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist. Sama põhimõtet tuleb üldkogu arvates järgida ka omandireformi teise eesmärgi - riigi ja kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara erastamise teostamisel.
26.Eelöeldu ei tähenda loomulikult, nagu tohiks riik avalike vahendite kokkuhoiule viidates asetada omandireformi ühe eesmärgi - füüsilistele isikutele üürilepingute alusel nende kasutuses olevate eluruumide omandamise võimaluse tagamise - elluviimise täies ulatuses taasriigistamise kohustatud subjektide kanda, kes on eluruumid ehitanud taasriigistamise seaduse tähenduses oma vahenditest. Küll võib seadusandja üldkogu arvates kaaluda, kas sellistelt taasriigistamise kohustatud subjektidelt sundvõõrandatud eluruumide turuväärtuses kompenseerimine riigi poolt on õiglane ja õigustatud. Üldkogu leiab, et kooperatiivse omandi sundvõõrandamisel makstava kompensatsiooni õigluse üle otsustamisel võib seadusandja arvestada sellise omandi erandlikku iseloomu ning tema tekke ajastu spetsiifilist konteksti.
27.Riigikogu esindaja L. Tõnisson märkis 29. märtsil 1995. aastal toimunud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi istungil asjas nr III-4/1-1/95, et seadusandja lähtus eluruumide erastamise seaduse sätte, mille järgi oli erastatava vara hulka hõlmatud ka taasriigistamise kohustatud subjekti liikmete ja osanike osamaksude, liikmemaksude ja muude maksete arvel soetatud vara ja selle juurdekasv, kehtestamisel eeldusest, et seda, milline osa kooperatiivse organisatsiooni varas kuulub riigile ja milline kuulub sellele organisatsioonile, pole võimalik kindlaks teha, mistõttu kooperatiivset omandit tuleb käsitada kui kahe omandivormi segu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29. märtsi 1995. a istungi protokoll, lk 2-3).
28.Kooperatiivsetele, riiklik-kooperatiivsetele ja ühiskondlikele organisatsioonidele kuulunud eluruumide üürnikeks olid üldjuhul nende organisatsioonide liikmed. Sellistes organisatsioonides töötanud inimeste tööaastaid pidas seadusandja omandireformi reguleerivate seaduste alusel samuti EVP-dega kompenseerimise vääriliseks, koheldes neid võrdselt isikutega, kelle tööandjaks oli olnud riik. Kooperatiivsed, riiklik-kooperatiivsed ja ühiskondlikud organisatsioonid majandasid ennast vaba konkurentsi puudumise ja sageli ka riigipoolse otsese ja kaudse toetuse tingimustes. Sellistele organisatsioonidele eluruumide erastamise kohustuse panemine oli muuhulgas põhjendatud sellega, et nende organisatsioonide vara üheks allikaks oli nende liikmete (seega paljudel juhtudel ka eluruumide üürnike) tööpanus.
29.Seadusandja kehtestas taasriigistamise kohustatud subjektide huve ja avalikke huve kaaludes regulatsiooni, mille kohaselt saab taasriigistamise kohustatud subjekt eluruumide sundvõõrandamise eest hüvitiseks eluruumi erastamisel erastaja poolt makstavad EVP-d ning õiguse erastada
soodustingimustel maad. Seadusandja pidas seesugust hüvitist kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide poolt erastatavate eluruumide eest õiglaseks.
30.Üldkogu leiab, et kuna vara, mille üle käesolev vaidlus käib, soetas AS DESINTEGRAATOR õiguseellane TTK Desintegraator nõukogude perioodil turumajandusega võrreldes täiesti erilaadsete majandussuhete raames, siis annaks Vindi tn 8-23 asuva korteri turuhinna ja selle korteri eest saadud EVP-de ja EES § 19 lõike 6 ning MRS § 223 lõike 6 alusel saadud varalise hüve väärtuste vahe hüvitamine AS-le DESINTEGRAATOR põhjendamatu tulu avalike vahendite arvel.
31.Üldkogu märgib, et omandireformi käigus erastatud ehk taasriigistamise seaduse tähenduses taasriigistatud eluruumide õiglase hüvitise kindlaksmääramisel sidus seadusandja selliste eluruumide väärtuse EVP-des nende turuväärtusega. AS DESINTEGRAATOR on seoses Vindi tn 8-23 asuva eluruumi erastamisega saanud 21 690 EVP-krooni. See summa on seotud Vindi tn 8-23 asuva korteri turuväärtusega, sest EES § 7 lõike 1 alusel antud Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega nr 198 (RT I 1993, 46, 641) kinnitatud "Elamute erastamise väärtushinnangu koefitsiendi määramise juhendi" kohaselt hinnatakse eluruumi erastamisväärtuse kindlakstegemisel erastatava eluruumi tarbimisväärtust iseloomustavaid näitajaid (kulumine, heakorratase ja muud funktsionaalsed näitajad).
32.Vindi tn 8-23 asuva korteri kui vallasasja turuväärtust tõstis maareformiseadusega ja korteriomandiseadusega ette nähtud korteriomaniku õigus erastada soodustingimustel korterile vastav mõtteline osa Vindi tn 8 asuva elamu alusest ja selle juurde kuuluvast erastatavast maast. Vindi tn 823 asuva korteri turuväärtus sõltub lisaks ehituslikele omadustele ka Vindi tn 8 asukohast. AS DESINTEGRAATOR õiguseellane TTK Desintegraator tegi kulutusi üksnes Vindi tn 8 ehitise omandamiseks, mitte aga selle aluse maa kasutusse saamiseks, sest teadaolevalt anti maa nõukogude ajal ehitiste omanikele kasutusse tasuta. Seega oleks põhjendamatu kompenseerida AS-le DESINTEGRAATOR Vindi tn 8 asuva hoone alusest maast ja selle asukohast tulenev kõnealuse korteri kui vallasasja turuväärtuse osa, mis tänapäeval arvestatakse korteri turuväärtuse hulka.
33.AS-le DESINTEGRAATOR makstava hüvitise õigluse hindamisel tuleb arvestada ka seda, et EVP-de näol on tegemist erilise maksevahendiga, mille väärtus EVP-de omaniku jaoks ei piirdu üksnes EVP-de müügist saadava rahaga mingil ajahetkel. Nimelt saab erastamisseaduse § 29 lõikest 1 tulenevalt EVP-sid kasutada eluruumide erastamise seaduse, kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seaduse, maareformi seaduse ja mitteeluruumide erastamise seaduse alusel omandatava vara eest tasumiseks 2006. a 1. juulini.
34.Pärast eespool viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. aprilli 1995. a otsust, millega tunnistati kehtetuks EES § 3 lõige 1 osas, mis loeb erastamise objektiks selle seaduse tähenduses kooperatiivse organisatsiooni elamu või korteri, olenemata sellest, kelle vahendite arvel see on ehitatud, kehtestas seadusandja 20. detsembri 1995. a seadusemuudatusega EES § 3 lõike 11, mille järgi on erastamise objektiks muuhulgas eluruum, mis on seaduse "Kooperatiivsete, riiklikkooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta" § 2 lõikes
3 sätestatud taasriigistamise ja erastamise kohustatud subjekti omandis ja oli nende omandis viimati nimetatud seaduse jõustumise hetkel. Sellise regulatsiooniga kõrvaldati ka ebaõiglane kohustus erastada pärast omandireformi algust ehitatud eluruumid. Sama seadusemuudatusega lisati EES § 19 lõikesse 6 kolmas lause, millega anti taasriigistamise kohustatud subjektile õigus talle eluruumide erastamise eest laekunud EVP-dega tasuda ostueesõigusega erastatava maa eest täies ulatuses.
29.jaanuari 1997. a seadusemuudatusega sätestati sama soodustus MRS § 223 lõikes 6. Riigikogu istungil põhjendati seadusemuudatust, mis võimaldaks ostueesõigusega erastatava maa eest tasuda EVP-des 100% ulatuses (senise 50% asemel), just õiglase hüvitise andmise vajadusega taasriigistamise kohustatud subjektile, kes erastab oma vahenditest ehitatud eluruume (vt eluruumide erastamise seaduse ning seaduse "Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta" muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Esmaspäev, 18. detsember 1995. a. VIII Riigikogu. Stenogrammid, V köide, 1995. a, lk 1132). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis eespool viidatud 8. novembri 1996. a otsuses, et eluruumide erastamise käigus pakutava hüvitise osas on Riigikogu pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. aprilli 1995. a. otsust tegutsenud kohtuotsuse mõtte kohaselt ning otsinud ja leidnud täiendavaid võimalusi sundvõõrandatavate eluruumide eest tasumiseks, ning et Riigikohus käsitab eluruumide erastamise kohustatud subjekti võimalust kasutada eluruumi erastamisest laekunud EVP-sid ostueesõigusega maa erastamisel EVP-de hinna tõstmisena.
35.Vaidlustamata asjaolude kohaselt on AS DESINTEGRAATOR erastanud EES § 19 lõike 6 kolmanda lause ja MRS § 223 lõike 6 alusel soodustingimustel maad. Asjaolu, et AS DESINTEGRAATOR ei kasutanud maa erastamiseks Vindi tn 8-23 asuva korteri erastamisest saadud EVP-sid, ei anna üldkogu arvates alust väita, et AS DESINTEGRAATOR pole Vindi tn 8-23 asuva korteri erastamisega seoses saanud kasutada õigust maad soodustingimustel erastada. Õiguse soodustingimustel maad erastada sai AS DESINTEGRAATOR riigilt seaduse alusel selle eest, et talle pandi eluruumide erastamise kohustus, sh ka Vindi tn 8-23 asuva korteri erastamise kohustus. Juhul, kui AS DESINTEGRAATOR oleks Vindi tn 8-23 asuva korteri erastanud viivituseta pärast EES § 19 lõike 6 kolmanda lause kehtima hakkamist (20. jaanuaril 1996. a), oleks ta saanud maa erastamiseks kasutada ka Vindi tn 8-23 asuva korteri eest saadud EVP-sid.
36.Omandisuhete ümberkujundamisel ühiskonnas laiaulatusliku reformi raames on seadusandjal üldiste huvide kaitseks lai hindamisruum. Sealhulgas on seadusandja õigustatud tegema otsustusi hädavajalike sundvõõrandmiste osas ning kehtestama erilisi ja ühiskondlike suhete ümberkujundamise aspektist õiglaseid hüvitamise viise, mis ei pea tagama vara omanikule vara turuväärtuse täielikku hüvitamist. Käesoleval juhul on seadusandja pärast kaalumist leidnud, et õiglaseks hüvitiseks omandireformi käigus kooperatiivsetele, riiklik-kooperatiivsetele ja ühiskondlikele organisatsioonidele erastamiskohustuse täitmise kaudu sundvõõrandatavate elamute eest on EVP-des makstav tasu, millele lisandub võimalus tasuda ostueesõigusega erastatava maa eest täies ulatuses EVP-des. Üldkogul pole põhjust kaalumise tulemust kahtluse alla seada.
37.AS DESINTEGRAATOR on saanud vaidlusaluse korteri turuväärtusega seostatult EVP-sid ning on saanud kasutada talle kuuluvate korterite (seega ka Vindi tn 8-23 asuva korteri) erastamise kohustuse täitmise eest seadusega antud õigust kasutada eluruumide erastamise eest saadud EVP-sid maa erastamisel. Eluruumide erastamise seaduse ja maareformi seaduse regulatsioon tagas selliseid mehhanisme, sätestades AS-le DESINTEGRAATOR õiglase hüvitise Vindi tn 8-23 asuva korteri erastamise (sundvõõrandamise) eest. Kui riik peaks erastamiseks kohustatud kooperatiivsetele, riiklik-kooperatiivsetele ja ühiskondlikele organisatsioonidele kas rahas või kombineeritult rahas ja muude hüvitiste kaudu hüvitama erastatavate eluruumide turuväärtuse, siis oleks see vastuolus omandireformi eesmärkidega ning saavutatav tulemus oleks ebaõiglane ühiskonna kui terviku suhtes.
38.Kuivõrd Vindi tn 8-23 asuva korteri erastaja poolt korteri eest makstud EVP-d sai AS DESINTEGRAATOR viivituseta endale ning omandas seoses 20. jaanuaril 1996. a jõustunud EES § 3 lõike 11 alusel ka õiguse erastada maad soodustingimustel, siis oli üldkogu arvates tegemist ka kohese hüvitusega põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lause tähenduses.
39.Kõike eeltoodut arvestades leiab üldkogu, et eluruumide erastamise seaduse § 8 lõige 1 ja § 19 lõiked 3, 4 ja 6 ning MRS § 223 lõige 6 ei ole vastuolus põhiseaduse § 32 lõike 1 teise lausega. IV
40.Kuna AS DESINTEGRAATOR on Vindi tn 8-23 asuva korteri eest saanud õiglase ja kohese hüvitise, rahuldab üldkogu Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse ning jätab rahuldamata AS DESINTEGRAATOR kassatsioonkaebuse. Üldkogu tühistab Tallinna Linnakohtu 25. juuni 2003. a ja Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2003. a otsused ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab AS DESINTEGRAATOR hagi Eesti Vabariigi vastu 411 000 krooni saamiseks rahuldamata üldkogu otsuses toodud põhjustel.
41.AS DESINTEGRAATOR kassatsioonkaebuse väited üürilepinguga koormatud eluruumi väärtuse arvutamise kohta ning asja müümisega seonduvate võõrandamis-, vahendus-, ja vormistamiskulude müügihinna koostisosaks lugemise kohta jäävad üldkogu otsuse põhjenduste tõttu tähelepanuta.
42.Ebaõige on üldkogu arvates aga Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse väide, et AS DESINTEGRAATOR hagi tuleks jätta rahuldamata põhjusel, et ta ei vaidlustanud kohtuotsust, millega tunnistati AS DESINTEGRAATOR poolt Vindi tn 8 asuvate eluruumide erastamisest keeldumine seadusevastaseks. Käesoleva vaidlusega seotud haldusasjas on Tallinna Halduskohus 2. detsembri 1997. a otsusega Vindi tn 8 asuvate eluruumide erastamise kohustust analüüsides tunnistanud AS DESINTEGRAATOR tegevuse, mis seisnes eluruumide erastamisest keeldumises, täielikult seadusevastaseks ning leidnud, et AS-l DESINTEGRAATOR tuleb asi uuesti läbi vaadata, teha asjas uus otsustus ja vajalikud toimingud. Halduskohus on selle otsuse motiveerivas osas muuhulgas leidnud, et ta saab kaebuse alusel kontrollida AS DESINTEGRAATOR erastamisest keeldumise otsustuse seaduslikkust, kuid ei saa teha erastamisotsust. Seega võis AS-l DESINTEGRAATOR põhjendatult tekkida arusaam, et tal on õigus nõuda eluruumide erastamise seadusega ettenähtust suuremat hüvitist pärast erastamiskohustuse täitmist ja seda vaidluse korral teises kohtumenetluses.
43.Kuna üldkogu teeb asjas uue otsuse ilma asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, siis tuleb lähtuvalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lõigetest 1 ja 11 ning § 61 lõike 1 punktist 1 muuta kohtukulude jaotust. Eesti Vabariik taotles kassatsioonkaebuses AS-lt DESINTEGRAATOR kohtukulude väljamõistmist Eesti Vabariigi kasuks. Sellise taotluse oli ta esitanud ka Tallinna Linnakohtule (tl 234). Tallinna Linnakohtu toimiku lehel nr 226 asuva maksekorralduse järgi on Eesti Vabariik tasunud esindajale osutatud õigusabi eest 21 240 krooni ja toimiku lehel nr 385 asuva konto väljavõtte järgi 18 408 krooni. Tallinna Linnakohtu toimiku lehel 119 asuva maksekorralduse järgi on Eesti Vabariik tasunud kohtu määratud ekspertiisi tegemise tasu 4130 krooni. Tallinna Linnakohtu 25. juuni 2003. a otsuse apelleerimisel tasus Eesti Vabariik riigilõivu 10 000 krooni. Kassatsioonikautsjoni tasumisest oli Eesti Vabariik TsMS § 57 lõike 4 alusel vabastatud. TsMS § 46 punkti 2 kohaselt on kohtukulud asja läbivaatamiskulud, milleks TsMS § 52 punkti 1 kohaselt on ka eksperditasud ja TsMS § 52 punkti 4 kohaselt õigusabikulud. AS-lt DESINTEGRAATOR tuleb Eesti Vabariigi kasuks välja mõista tema poolt tasutud riigilõiv 10 000 krooni. TsMS § 61 lõike 1 punktist 1 tulenevalt on võimalik AS-lt DESINTEGRAATOR Eesti Vabariigi kui kostja kasuks välja mõista õigusabikulud viie protsendi ulatuses hagi rahuldamata jäetud osast, s.o 20 550 krooni. Samuti tuleb AS-lt DESINTEGRAATOR Eesti Vabariigi kasuks välja mõista ekspertiisi tegemiseks makstud tasu 4130 krooni. Kokku tuleb AS-lt DESINTEGRAATOR Eesti Vabariigi kasuks välja mõista kohtukulud 34 680 krooni. Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld , Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.