R.T. kaebus nõiuetes 1) tühistada Harju Maavanema korraldus nr 1-1/1521-k Mikupõllu I kinnistu omandamise hinna osas ja Harju Maavanema kohustamiseks tegema selles osas kahe kuu jooksul uue otsuse, mis arvestab lisaks kinnistu harilikule väärtusele ka kantud kahjusid ning määrab hüvitise rahaliseks väärtuseks 291 177,16 eurot, millest 177 938,23 eurot kuulub hüvitamisele R.T.le; 2) hüvitada R.T.le kui Mikupõllu I kinnistu omanikule kinnistu sundvõõrandamismenetluses haldusorgani poolt tekitatud otsene varaline kahju summas 20 299,50 eurot; 3) hüvitada seisuga 05.10.2016 R.T.le saamata jäänud tulu suuruses 227 789,38 eurot; 4) määrata mittevaralise kahju suurus kohtu diskretsiooni alusel, kuid mitte vähem kui 25 000 eurot. L.T. kaebus nõuetes 1) tühistada Harju Maavanema korraldus nr 1-1/1521-k Mikupõllu I kinnistu omandamise hinna osas ja Harju Maavanema kohustamiseks tegema selles osas kahe kuu jooksul uue otsuse, mis arvestab lisaks kinnistu harilikule väärtusele ka kantud kahjusid ning määrab hüvitise rahaliseks väärtuseks L.T.le 111 988,52 eurot; 2) välja mõista L.T.le venitamisest tingitud otsene varaline kahju summas 20 299,50 eurot; 3) välja mõista L.T.le tema poolt nõutavalt põhisummalt 117 238,52 eurot viivised kaebuse toodud suuruses ja ulatuses (saamata jäänud tulu 8,15% põhinõudest), mis jaguneks siis vastavates proportsioonis - 39.187 % kogusummast L.T.le; 4) välja mõista L.T.le moraalne kahju kohtu äranägemisel.
Menetlusosalised
Kaebuste esitaja 1 – R.T., esindaja Pille Isabella Voičik ja Kaebuse esitaja 2 - L.T.
Vastustaja – Harju Maavalitsus, esindaja Ahto Pahk Vastustaja 2 - Vabariigi Valitsus, esindaja Evelin Adamson Kolmas isik – Kaitseministeerium, esindajad Evelin Adamson ja Vahur Fuks Asja läbivaatamise vorm
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.04.2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R.T. ja L.T. kaasomandis (1/2 ja 1/2) oli Harju maakonnas Kuusalu vallas Suru külas asuv Mikupõllu I kinnistu (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriosa nr 1381502, katastritunnus 35206:002:0610) suurusega 2,1 ha ja sihtotstarbega maatulundusmaa. . 13.12.2012 Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 515 otsustati muuhulgas Mikupõllu I kinnisasja sundvõõrandamine. 13.08.2014 Harju Maavanema korraldusega nr 1-1/1521-k määrati sundvõõranditasu ja hüvitis.
2.04.10.2016 saabus Tallinna Halduskohtule R.T. ja L.T. kaebus, milles viimased palusid tühistada Harju Maavanema 13.08.2014 korralduse nr 1-1/1521-k Mikupõllu kinnistu omandamise hinna osas ja Harju maavanema kohustamiseks teha selles osas kahe kuu jooksul uus otsus, mis arvestab lisaks kinnistu harilikule väärtusele ka kantud kahjusid ning määrab kinnistu väärtuseks 291 177,16 eurot. Lisaks soovisid kaebajad, et neile hüvitataks haldusorgani poolt tekitatud otsene varaline kahju ning saamata jäänud tulu kogusummas 312 627,07 EUR ja määrataks moraalse kahju suurus EV Halduskohtu äranägemisel.
3.Kohus võttis kaebuse peale selle käiguta jätmist oma 5.12.2014 määrusega menetlusse ja viis läbi eelmenetluse. Kohtuistung käesolevas asjas toimus 07.09.2016 ja seejärel läks kohus üle kirjalikule menetlusele, lasi kaebajatel kaebust täpsustada ja määratles oma 23.12.2016 määruses kaebajate selgituste põhjal lõplikult menetletavad nõuded, milleks on: R.T. kaebuses: 1) tühistada Harju Maavanema korraldus nr 1-1/1521-k Mikupõllu I kinnistu omandamise hinna osas ja Harju Maavanema kohustamiseks tegema selles osas kahe kuu jooksul
uue otsuse, mis arvestab lisaks kinnistu harilikule väärtusele ka kantud kahjusid ning määrab hüvitise rahaliseks väärtuseks 291 177,16 eurot, millest 177 938,23 eurot kuulub hüvitamisele R.T.le; 2) hüvitada R.T.le kui Mikupõllu I kinnistu omanikule kinnistu sundvõõrandamismenetluses haldusorgani poolt tekitatud otsene varaline kahju summas 20 299,50 eurot; 3) hüvitada seisuga 05.10.2016 R.T.le saamata jäänud tulu suuruses 227 789,38 eurot; 4) määrata mittevaralise kahju suurus kohtu diskretsiooni alusel, kuid mitte vähem kui 25 000 eurot. L.T. kaebuses: 1) tühistada Harju Maavanema korraldus nr 1-1/1521-k Mikupõllu I kinnistu omandamise hinna osas ja Harju Maavanema kohustamiseks tegema selles osas kahe kuu jooksul uue otsuse, mis arvestab lisaks kinnistu harilikule väärtusele ka kantud kahjusid ning määrab hüvitise rahaliseks väärtuseks L.T.le 111 988,52 eurot; 2) välja mõista L.T.le venitamisest tingitud otsene varaline kahju summas 20 299,50 eurot; 3) välja mõista L.T.le tema poolt nõutavalt põhisummalt 117 238,52 eurot viivised kaebuse toodud suuruses ja ulatuses (saamata jäänud tulu 8,15% põhinõudest), mis jaguneks siis vastavates proportsioonis - 39.187 % kogusummast L.T.le; 4) välja mõista L.T.le moraalne kahju kohtu äranägemisel. Samuti määras kohus edasised menetlustähtajad.
KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.1.1.Kaebaja 1 R.T. ja L.T. paluvad tühistada Harju Maavanema 13.08.2014 korralduse nr 11/1521-k Mikupõllu kinnistu omandamise hinna osas ja Harju maavanema kohustamiseks teha selles osas kahe kuu jooksul uus otsus, mis arvestab lisaks kinnistu harilikule väärtusele sundvõõrandamismenetlusega seoses kantud kahjusid. Kaebaja 1 leiab, et Harju Maavanema korraldus 13.08.2014 on sisuliselt õigusvastane kuna läheb otsesse vastuollu KASVS §-s 17 lg-s 1 sätestatud üldprintsiibiga. Määratud sundvõõranditasu ei kata kahjusid, mida sundvõõrandiandja R.T. pidid sundvõõrandamise tõttu kandma. Haldusorgan on kuritarvitanud diskretsiooniõigust, ei ole võtnud arvesse sundvõõrandiandja poolt kantud kahjusid ning õigusvastaselt jätnud hüvitise suuruse määramisel arvestamata sundvõõrandiandjate poolt kantud kahjud. Kaebaja leiab et, Harju maavanema haldustegevus on vastuolus EV Põhiseaduse §-ga 32, mis sätestab kohustuse õiglaseks hüvitise määramiseks. Kaebaja toob välja, et Mikupõllu I kinnistu oli OÜ Mentonixi ametlik tegevuskoht, kus toimus äritegevus. Sundvõõranditasus ei ole arvestatud Mikupõllu I kinnistu väljaarendamiseks tehtud kulutusi seadmetele (metsa- ja puidutöötlusmasinad), mis tuli sundvõõrandamise tõttu maha kanda. Seadmed olid planeeritud Mikupõllu I kinnistu äriplaani realiseerimiseks, tulenevalt kinnistu sundvõõrandamismenetluse alustamisest, ei olnud võimalik seadmeid kasutada, need jäid seisma ning tuli utiliseerida. Mikupõllu I kinnistust pidi saama suuremahuline metsa- ja puidutöötlemise ning tisleritoodete valmistamise keskus. Suru ja teiste lähiümbruse külade maad olid hiljuti tagastatud ning metsad vajasid korrastamist. Sundvõõrandiandjal oli planeeritud raiuda metsa mahuga 10 000 kuni 15 000 tm puitu aastas ning raiutud puit ümber töödelda. Kinnistu palkehitised olid äritegevuseks sobivad, seal sai valmistada saematerjali, hoida ning hooldada tehnikat. OÜ-lt Metsakorralduskeskus telliti metsamajandamise kava ning raiutava metsa väärtuse hindamise akt. Teenindavat personali oli lähedal asuvas Läsna külas 10-12 inimest. Potentsiaalsed partnerid olid välja otsitud ning tööde maht (10 000 kuni 15 000 tm puitu aastas) kokku lepitud. Metsa ülestöötamise kuludeks oli arvestatud tarbesortimentidelt 140 krooni ühe tihumeetri kohta, küttepuidu müügihind ehk 90 krooni tihumeetri kohta. Keskmiselt 1000 tm kohta 120 000 krooni. Sundvõõrandamismenetluse alustamise tõttu jäid teostatud plaanid realiseerimata, sõlmitud kokkulepped täitmata ning hoonete kasutamine peatus. Sundvõõrandamise alguse tõttu maha kantud seadmete nimekiri, maksumus ja utiliseerimisest saadud tulu arvutus on lisatud kaebusele. Seadmete soetusmaksumuseks oli 1 121 000 krooni (71 644,96 eurot) kogukaaluga 76,2 tn,
utiliseerimisest saadud tulu (vanaraud) 157 875,95 krooni (10 090,11 eurot) ning seega oli seotusmaksumuse kulu ja utiliseerimise tulu vahe ehk kahjum 963 124,05 krooni (61 554,85 eurot), mille tõendamiseks on kaebajad esitanud vanametalli kokkuostu aktid 2006. ja 2010. aastast (I tl 51-59).
4.1.2.Kaebaja 1 toob välja, et lisaks äriplaani mitterealiseerumisest tulenevatele kuludele ei kata määratud sundvõõranditasu kahjusid, mida R.T. kandis tulenevalt elektriliini postide mahakandmisest. Ei ole arvestatud kantud kulutusi elektriliini vedamiseks kinnistule. Ostetud liinipostide maksumus 60 posti hinnaga 820 EEK/ post. Kokku kulud: 60 X 820 = 49 200 EEK ehk 3144,45 EUR, samuti oli ostetud elektriliini kaableid ja alajaam. Kaebaja 1 väidab, et tema sundvõõrandamismenetluse algatamisest tulenenud kahjum seoses elektriliinipostide ning alajaama rajamata jäämisest on summas 3144,45 eurot. Kaebaja 2 märgib oma 5.10 2016 seisukohas, et ta nõustub sellega, et elektripostide ja masinate eest ettenähtud kompensatsioon peaks minema täielikult R.T.le.
4.1.3.Kaebaja 1 leiab, et sundvõõranditasus ei ole arvestatud kaotatud renditulu tulenevalt rendilepingust. Kinnistu oli koormatud pikaaegse rendilepinguga ning saamata jäänud renditasu oli nii R.T.le kui L.T.le otsene varaline kahju, mida sundvõõranditasus arvestatud ei ole. Mikupõllu I kinnistu ärilistel eesmärkidel sõlmitud rendileping jõustus 01.01.1999 ning oli sõlmitud kehtivusega kuni 01.01.2029 ning lepingu sisuks oli lepingu punkt 1.4 kohaselt renditud vara tasu eest kasutamine rentniku (OÜ Mentonix) tootmis- ja ärieesmärkidel. Sundvõõrandamismenetluse alustamise tõttu lõpetati rendileping ning sundvõõrandiandjad ei saanud enam renditulu. Kaebaja 1 märgib, et rendileping oli sõlmitud tähtajaga 1999.a. kuni 2029.a. Aastatel 1999, 2000 ning 2001 toimusid maksed regulaarselt. 2001. aasta oktoobris saadeti sundvõõrandiandjatele otsus Keskpolügooni loomiseks. Detsembris 2001 rendileping lõpetati ning renditulu jäi saamata. Saamata jäänud renditulu tuleb kaebajate arvestada rendilepingu lõpetamise aja seisuga, so. detsember 2001 a. kuni 2029 aasta. Kaebaja 2 leiab, et sundvõõrandamise tõttu jäi saamata renditulu detsembrist 2001 kuni 2029 aastani, s.o 27 aastat ja märgib tema poolt nõutavaks summaks 111988,52 eurot lähtudes aastasest renditulust 7999,18 eurot. Arvestades kaebaja 2 väljendatud summasid jätab kohus siinkohal ja edaspidi arvestamata kaebaja 1 5.10.2016 nõuete täpsustamise avalduses toodud kaebaja 2 puudutavad kahjunõuete arvutused, kui need on vastuolus või erinevad kaebaja 2 poolt samal kuupäeval kohtule esitatud avaldusega, kuid eeldab, et kaebaja 2 ei vaidle vastu selles toodud põhjendustele.
4.1.4.Kaebaja 1 ja 2 paluvad hüvitada kinnistu omandamise õigusvastasest venitamisest tingitud otsene varaline kahju summas 40 599 eurot kaebajate vahel võrdsetes osades. Kaebaja palub hüvitada endale 20 299,5 eurot. Kaebaja toob välja, et 2001. aastal määras kaebajate poolt tellituna kinnisvarafirma Uus Maa töötaja suusõnalise kinnistu eksperthinnanguga kinnistu väärtuseks 51 099 eurot (tol ajal 800 000 krooni) Kaebaja väidab, et sarnases seisus lähedalasuva Keldrepõllu talu kompenseerimishind oli samas suurusjärgus. Kaebajad märgivad, et 2006. aastal Kaitseministeeriumi poolt tellitud eksperthinnang andis kinnistu väärtuseks 30 671 eurot (tol ajal 480 000 krooni) (I tl 62). Kaebajad väidavad, et lisaks märgitakse 2006. aasta hindamisaktis, et detailplaneeringu kehtestamisega kaob nõudlus sellise kinnistu järele ja hind langeb – ning et detailplaneering kehtestati 31.08.2004 (I tl 48). Kaebaja 1 toob kahju määratlemiseks välja, et 2014. aastal Maavanema korralduses määratud hüvitise suurus oli 10 500 eurot ja määratud hindade vahest tulenevalt oli tema varaline kahju 20299,5 eurot. Sama suurt summat nõuab samadel alustel ka kaebaja 2.
4.1.5.Kaebaja 1 palub talle hüvitada seoses riigi õigusvastase tegevusega saamata jäänud tulu protsendina põhinõudest, mis seisuga 05.10.2016 on suuruses 227 789,38 eurot (kohustusega viivitatud alates 24.02.2002 kuni 05.10.2016) – 14 aastat ja 224 päeva 285 627,16x0,0876=15 587,39 eurot aastas 15 587,39 x14=218 223,43 eurot 14 aasta eest 25 020,94 eurot/aastas : 365 =42,71 eurot/päevas, 224 x 42,71 eurot=9565,96 eurot 224 päeva eest KOKKU: 218 223,43 + 9565,96 = 227 789,38 eurot. Kaebaja märgib, et RVS p 7 lg 4 sätestab, et avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel kohaldatakse lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 113 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sundvõõrandiandjad paluvad kohaldada analoogina eraõiguse printsiipi kohustuse viivitamisest ning määrata saamata jäänud tulu suuruseks 8,76 protsenti aastas põhinõudelt arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Oma nõuet põhjendab kaebaja asjaoluga, et kehtiva KASVS-i kohaselt on kinnisasja sundvõõrandamismenetluse algamise võimalusi kolm. Sundvõõrandamismenetlus võib alata kas sundvõõrandamise taotluse esitamisega, eelnõu (kohaliku tee ehitamiseks või omandamiseks) esitamisega või eeltöödega. Kolmas sundvõõrandamismenetluse algamise võimalus on sundvõõrandamismenetluse algamine eeltöödega. KASVS § 7 lg 11 sätestab, et piiramata ja tähistamata kinnisasjal või selle piiramata ja tähistamata osal võib sundvõõrandamise taotleja päikesetõusust päikeseloojanguni teha eeltöid, mis ei kahjusta kinnisasja (nagu mõõtmised ja vaatlused), omaniku ja hoonestusõiguse omaja nõusolekuta. Antud juhul on sundvõõrandamismenetlus alanud eeltöödega. On tekkinud olukord, kus haldusorgan alustab kinnisasjal eeltöödega, kuid ei esita kinnisasja sundvõõrandamise taotluse esitamise kavatsust ega sundvõõrandamise taotlust õigeaegselt ning teeb sundvõõrandamisotsuse enam kui kümne aasta möödumisel alates eeltöödega alustamisest. Riigikohtu praktikast nähtub, et haldusorgani poolset ebamõistlikku viivitamist on võimalik käsitleda omavolina, mille eest on isikul õigus riigi ja seaduse kaitsele (PS § 13). Riigikohus on kaasuses nr 3-3-1-18-97, punktis nr 1 selgelt sõnastanud: “...Kui tähtaega pole määratud, siis peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Vastupidine seisukoht tähendaks, et avalik - õigusliku asutuse viivitamine kohustuse täitmisel on õiguspärane. Selline viivitamine on sisult omavoli Põhiseaduse § 13 lg 2 mõttes, mille eest on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele.” Kaebaja märgib, et Immanuel Kantilt pärineva definitsiooni kohaselt on omavoli suva, voli, meelevaldselt tegutseda. See, et riik ei tohi omavolitseda, järeldub juba sellest, et Eesti Vabariigil on olemas Põhiseadus, mis sätestab põhiõigused ja riigivõimu kompetentsi neid õigusi piirata. Kaebajad leiavad, et menetlus ja selle koormavus isiku suhtes peab olema proportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb pidada kogu sundvõõrandamismenetlust läbivaks põhimõtteks. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Sundvõõrandamismenetluse täpse algusaja määramine omab tähtsust eelkõige antud kaasuse, kus sundvõõrandamismenetlus ei ole läbi viidud eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti mitte lihtsalt ega kiirelt, üleliigseid kulutusi ning ebameeldivusi on olnud ebamõistlikult palju ning sundvõõrandiandjale on tekitatud sundvõõrandaja poolt sundvõõrandamismenetluses kahju. Kahju tekkimise aluseks on muuhulgas olnud proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine. Haldusakt on materiaalselt õigusvastane kuna ei ole kooskõlas kõrgemalseisvate aktidega ning toetudes R. Maruste väljendile: puudub sisuline kooskõla põhiseaduse vaimu ja sättega. Materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on kehtestatud põhiseadusega lubatava
eesmärgi saavutamiseks ning on selle saavutamiseks proportsionaalne abinõu.8 Haldusakti materiaalse õiguspärasuse tingimuseks on ka kooskõla õiguse üldpõhimõtetega. Proportsionaalsuse põhimõte on ka Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte ning Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse rakendamisel tuleb arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega. See, et proportsionaalsuse põhimõte on vastava avaliku võimu tegevuse õiguspärasuse eelduseks, tuleneb ka HMS-st väga selgelt. Otseselt haldusakti käsitlevas HMS §-s 54 on sätestatud, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuande tekstis on Põhiseaduse § 11 lg 2 kohta kirjutatud: “See norm sätestab põhiseaduslikult proportsionaalsuse ehk võrdelisuse põhimõtte, mille kohaselt peab iga põhiõiguse riive olema kohane ehk sobiv, vajalik ja proportsionaalne kitsamas tähenduses.” Riigikohtu praktikas on mitmel korral kordamist leidnud täpsustatud seisukoht, mille kohaselt ei tohi piirangud kahjustada seadusega kaitstud huvi või seadust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Riigikohus on sõnastanud: „Abinõu mõõdukuse üle otsustamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teisalt poolt aga eesmärgi tähtsust.“ Kaebaja leiab, et antud juhul on haldusorgan menetlusega ebamõistlikult viivitanud, jätnud menetlustähtajad järgimata, mitte järginud proportsionaalsuse põhimõtet ning õigusakt on formaalselt ning materiaalselt õigusvastane. Õigusakti õigusvastasusega kaasneb kannatanu õigus kahju hüvitamisele. Olukorras, kus sundvõõrandamismenetlus on alanud eeltöödega, mis on jäänud fikseerimata ning haldusorgan on omavoliliselt sundvõõrandamismenetlusega viivitanud – muutub eeltööde tuvastamise tähtaeg väga oluliseks asjaoluks. RVS § 7 lg 1 alusel isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Lõike 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVS § 8 lg 1 kohaselt tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise suuruse määramiseks on vajalik määratleda kahju suurus. Kui kahju on tekkinud õigusvastase viivitamise tulemusena, tuleb kahju suuruse määramiseks kindlaks määrata viivitatud aeg ning sellest tulenevalt sundvõõrandamismenetluse algusaeg. Kaebaja leiab, et antud juhul on sundvõõrandamismenetlus alanud eeltöödega 2002. aastal ning saamata jäänud tulu osas paluvad sundvõõrandiandjad võtta aluseks eraõiguse sätted. RVS p 7 lg 4 sätestab, et juhul kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 113 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Sundvõõrandiandjad paluvad kohtul kohaldada eraõiguse üldist printsiipi kohustusega viivitamise kohta. Sundvõõrandamise otsus oleks pidanud tehtama 2001. aasta novembris, Kokkuleppemenetlus oleks pidanud olema lõppenud 24. veebruar 2002 ning seega kõige hilisem hüvitise tähtaeg hüvitise määramise otsustamiseks oleks pidanud olema 24. veebruar 2002. Sundvõõrandiandjad paluvad kohaldada analoogina eraõiguse printsiipi kohustuse viivitamisest ning määrata saamata jäänud tulu suuruseks kindlalt määratletud protsent aastas põhinõudelt. Põhinõude suuruseks märgib kaebaja 1 hüvitise õiglane väärtus, s.o. 291 177,16 EURi ning leiab, et kohustusega on viivitatud alates 24. veebruarist 2002 kuni 05.10.2016.
4.1.6.Kaebaja 1 ja 2 paluvad määrata mittevaralise kahju suurus kohtu diskretsiooni alusel, kuid mitte vähem kui 25 000 eurot kummalegi kaebajale (vähemalt 25 000 eurot R.T.le ning vähemalt 25 000 eurot L.T.le) ja põhjendavad oma nõuet sellega, et sundvõõrandamismenetluse ebamõistlik venitamine haldusorgani poolt on tekitanud kaebajatele tervisekahjustusi ning on põhjustanud palju meelehärmi, närvipinget ning pettumust. Tervisekahjustus on kujunenud pikema aja vältel erinevate sündmuste koosmõjus ning pole võimalik hinnata, kui suure osa kahjust põhjustas üks või teine sündmus eraldi. Põhjuslikku seost haldusorgani õigusvastase teo ning mittevaralise kahju tekkimise vahel tuleb hinnata erinevate tegude kogumis. Kokku soovib Kaebaja 1, et tema poolt esitatud õiglase hüvitise, saamata jäänud tulu, otsese varalise kahju ja moraalse kahju nõuete alusel mõistaks kohu vastustajatelt välja vähemalt 451 027, 11 eurot. Kohus märgib, et oma 05.10 2016 selgituses märkis L.T., et tema peaks saama saamata jäänud renditulust (223,977,04) poole, poole otseset varalisest kahjust ja sellest tulenevalt oleks tema kahjunõude põhisumma 117.238,52 eurot. , millele tuleks lisada viivisenõue sarnaselt R.T.ga. Lisaks märkis kaebaja, et tervisekahju nõue tuleks täies ulatuses anda R.T.le, ja temale tuleks hüvitada kohtu äranägemisel moraalne kahju, mida ta andis seoses protsessi venimisega ning ametnike negatiivse suhtumisega kaebajate nõuetesse. Samuti märkis kaebaja 2, et õigusabikulud peaksid minema R.T.le.
4.2.Kaebuses palusid kaebajad jätta kõik menetluskulud Harju Maavalitsuse kanda. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on kumbki kaebaja tasunud riigilõivu 750 eurot kaebuselt ja 15 eurot esialgse õiguskaitse taotluselt.
VASTUSTAJATE SEISUKOHAD
5.1.1. Vastustaja 1 Harju Maavalitsus palub jätta kaebuse rahuldamata. Harju Maavalitsus toob välja, et kaebajad on seisukohal, et Harju maavanema 13.08.2014 korraldus nr 1521-k on õigusvastane, kuna sellega on rikutud menetlusnõudeid, esmajärjekorras menetlustähtaegade osas (viidatud on haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 5 lõikele 4, §-dele 33, 34 ja 41); samuti tuleneb formaalne õigusvastasust sellest, et Harju Maavalitsus ei ole täitnud piisavalt selgitamiskohustust vastavalt HMS §-le 36. Harju Maavalitsus märgib, et talle jääb arusaamatuks, mil kombel on kaebajad jõudnud järeldusele, et sundvõõrandamise menetlus on kestnud eeltöödest arvestatuna 2000. aastast. Kaebajad on teinud viite kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (edaspidi KASVS) § 5 lõikele 1, mis sätestab vastustaja
kinnitusel tõepoolest, et sundvõõrandamismenetlus algab kas sundvõõrandamistaotluse esitamisega, valla-või linnavalitsuse poolt KASVS § 121 lõikes 1 nimetatud eelnõu esitamisega valla-või linnavolikogule või eeltöödega. Kaebajad asuvad seisukohale, et kuivõrd 2000. aastal alustati kinnistul vaatlustega, mõõtmistega ning ehitustöödega, oli tegemist kinnisasja sundvõõrandamismenetluse algusega. Vastustaja1 sellise seisukohaga ei nõustu, kuna Harju Maavalitsus ei ole nimetatud sundvõõrandamis-menetluses väljastanud ühtki eeltööde luba KASVS § 7 alusel. Kõik tegevused, mis on kinnistul toimunud, võivad olla kaebajate silmis eeltööd, kuid KASVS-s mõttes ei ole olnud tegevust eeltöödega. Kuna KASVS § 7 sätestab eeltööde tegemiseks loa olemasolu vajaduse, siis selle puudumisel ei ole menetlus alanud. Harju Maavalitsus leiab, et sundvõõrandamismenetluse alguseks saab lugeda sundvõõrandamise taotluse esitamist. Selle esitas 05.10.2010 Kaitseministeerium kirjadega nr 12.5-3/4100 ja nr 12.53/4101 Mikupõllu I kinnistu kaasomanikele. Harju Maavalitsusel nimetatud dokumendid puuduvad, kuid nende olemasolu kinnitavad ka kaebuse esitajad.
Eelnevast tulenevalt on üheselt tuvastatav, et kinnisasja sundvõõrandamise menetlus algas 05.10.2010. Seega on hüvitise määramise otsuse ja menetluse alguse vahe napilt vähem kui kolm aastat. Arvestades paralleelsete menetluste mahtu (samaaegselt toimus ka Pikakäänu kinnistu (35206:002:0750) kinnisasja sundvõõrandamise menetlus), ei ole menetluse pikkus olnud ebamõistlik. Sellest tulenevalt ei oma tähtsust ka kaebajate arutlus teemal, mida oleks Kaitseministeerium pidanud tegema peale väidetavate eeltööde teostamise lõppu.
5.1.2.Harju Maavalitsus rõhutab, et kinnisasja sundvõõrandamise menetlus on äärmiselt formaliseeritud ning täpselt reguleeritud menetlus, kuna menetluse käigus toimub intensiivne omandipõhiõiguse riive. Sellest tulenevalt tuleb kõiki tegevusi, mis toimuvad väljaspool menetlust, käsitada kui võimalikke rikkumisi, mille osas on aga võimalik esitada hagi. Kinnisasjal võib viibida üldjuhul üksnes omaniku loal (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32) ning selle loa puudumisel on omanikul alati õigus nõuda isikute lahkumist. See-eest võimaldab aga KASVS § 7 sundvõõrandamise menetluse ajal viibida tähistamata või piiritlemata kinnisasjal olenemata kinnisasja omaniku nõusolekust ning muudel juhtudel kohtu, maavanema või valdkonna eest vastutavalt ministrilt.
5.1.3.Lisaks eelnevale rõhutab vastustaja 1, et vaidlustatud haldusakti andmisel oli ta seotud talle esitatud taotlusega ning seetõttu ei ole võimalik Harju Maavalitsusele ette heita, et menetlusega on asjatult viivitatud. Harju Maavalitsusele laekus taotlus Kaitseministeeriumilt 02.05.2014 kirjaga nr 12.4-1/13/1868 ning lõplik haldusakt menetluses anti 13.08.2014. Seetõttu on Harju Maavalitsus seisukohal, et kaebajate väited menetluse liigse pikkuse ning ärakuulamiskohustuse minetuste osas on asjakohatud.
5.1.4.Halduskohtumenetluse käigus saab isik kaitsta oma subjektiivseid õigusi, esitades kaebuse. Kohtumenetluse objektid on kirjeldatud halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) §-s 6. Vaidlustatud korraldus on sellesse kategooriasse kuuluv, kuid kaebuses väljendatud õigusvastasuse põhjendused ei ole kuidagi seotud vaidlustatud haldusaktiga. Vaidlustatud haldusakti menetlemisel on lähtutud KASVS nõuetest ning HMS-s sätestatud haldusmenetluse üldprintsiipidest. Vaidlustatud haldusakt on antud KASVS § 27 lõike 1 alusel. Sellest tulenevalt jääb täiesti arusaamatuks, mille alusel on kaebajad jõudnud järeldusele, et haldusakt on vastuolus põhiseaduse §-ga 32. Ei ole vaidlust selles, et haldusakt riivab kaebajate omandipõhiõigust, kuid see toimub kehtiva seaduse alusel, mistõttu ei saa haldusakt olla vastuolus osundatuga. Teatud liiki subjektiivseid õigusi on õigusriigis võimalik piirata, kui selleks esineb küllaldast alust ning piirangud on asjakohased ning proportsionaalsed. Nii on toimunud ka käesolevas menetluses. Omandipõhiõiguse riive on antud juhul vajalik ühiskondlikult olulise objekti–riigikaitselise objekti (KASVS § 3 lõige1 punkt 153) –rajamiseks. Kaebajad on esitanud rea nõudeid, mille koguväärtuseks on 603 804,23 eurot (algses kaebuses – kohtu märkus). Nimetatud nõuetele lisaks soovivad kaebajad ka moraalse kahju hüvitamist vastavalt kohtu äranägemisele. Harju Maavalitsus nõudeid ei tunnista ning vaidleb nendele vastu täies ulatuses. Ühtlasi ei näe Harju Maavalitsus alust moraalse kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Harju Maavalitsus jääb vaidlustatud haldusaktis esitatud seisukohtade juurde hüvitise määramise kohta ning nende seisukohtade juurde, mis kajastavad kinnisasja sundvõõrandamise menetluses esitatud nõuete välistamist. Harju Maavalitsus rõhutab siinkohal veel korra, et kaebajad ei ole
olnud võimelised esitama menetluse käigus ühtki tõendusväärtusega dokumenti, mille alusel oleks olnud võimalik hüvitist suurendada ning juhtudel, mil kaebajatel paluti esitada täiendavaid tõendeid, ei ole kaebajad neid aga esitanud. Ka kaebusele lisatud dokumendid ja kaebajate selgitused ei anna alust sellise seisukoha muutmiseks. Hüvitis on ilmselgelt ülepaisutatud ning kaebajad püüavad kinnisasja sundvõõrandamisest finantstulu teenida, mis ei ole aga KASVS § 2 lõike 1 alusel kinnisasja sundvõõrandamise menetluse eesmärk. Harju Maavalitsus palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda.
5.2.1.Vastustaja 2 Vabariigi Valitsus on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja leiab kõigepealt kaebajate kahjunõudes sundvõõrandamismenetluse läbiviimise õigusvastase viivitamisega põhjustatud kahju osas, et kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 2 lg 2 kohaselt otsustab kinnisasja sundvõõrandamise Vabariigi Valitsus. KASVS § 5 (sundvõõrandamismenetlus) lg 1 sätestab, et sundvõõrandamismenetlus algab sundvõõrandamise taotluse esitamisega, valla- või linnavalitsuse poolt KASVS § 121 lg-s 1 nimetatud eelnõu esitamisega valla- või linnavolikogule või eeltöödega ja lõpeb sundvõõrandatud kinnisasja kinnistamisega sundvõõrandisaaja omandisse, sundvõõrandamise taotluse rahuldamata jätmisega või sundvõõrandamisest loobumisega. KASVS § 11 lg 4 kohaselt esitavad riigiasutused sundvõõrandamise taotluse ministrile, kelle valitsemisalasse kuulub valdkond, milleks sundvõõrandamist taotletakse. Minister esitab ühe kuu jooksul Vabariigi Valitsusele taotluse, lisades sellele oma arvamuse. Sundvõõrandamise otsust on käsitletud KASVS §-s 12, mille lg 2 kohaselt otsustab Vabariigi Valitsus sundvõõrandamise korraldusega, mis tuleb kinnisasja omanikule ja kinnisasja koormavate piiratud asjaõiguste omajatele viivitamata kätte toimetada väljastusteatega tähtkirjaga või allkirja vastu teatisel, millele märgitakse korralduse üleandmise aeg.
5.2.2.Vastustaja 2 toob välja, et Vabariigi Valitsuse korraldus nr 515 Mikupõllu I kinnisasja sundvõõrandamiseks jõustus 13.12.2012. Kaebaja 1 on oma kohtule esitatud seisukohas „Tühistamis-, kohustamis- ja hüvitamiskaebuse nõuete täpsustamine“ (edaspidi kaebaja 1 seisukoht) taaskord viidanud, et sundvõõrandamismenetlus algas eeltöödega ning sundvõõrandamisotsus on tehtud enam kui kümne aasta möödumisel alates eeltöödega alustamisest. Vastustajale 2 teadaolevalt, võttes arvesse kolmanda isiku poolt kohtule 15.03.2016 esitatud seisukohas väljatoodut, ei alanud sundvõõrandamismenetlus eeltöödega, millest tulenevalt ei ole õiguspärane ka kaebaja 1 väide, et sundvõõrandamisotsus on tehtud enam kui kümne aasta möödumisel alates eeltöödega alustamisest. Lähtudes kolmanda isiku seisukohas sätestatust, mis on kajastatud ka Vabariigi Valitsuse korralduses nr 515, peeti kaebajatega korduvalt läbirääkimisi ja kirjavahetust kinnistu võõrandamiseks kokkuleppel ilma sundvõõrandamismenetlust läbi viimata. Kaebajad ei võtnud läbirääkimistel vastu kolmanda isiku poolt korduvalt tehtud pakkumusi kinnistu võõrandamiseks ning kaebajatele teatati, et kokkuleppe mittesaavutamisel on kolmas isik sunnitud algatama sundvõõrandamismenetluse. Kolmas isik on oma vastuses kaebusele juhtinud tähelepanu, et KASVS ei nõua lõputute läbirääkimiste pidamist ning selliste olukordade lahendamiseks on kehtestatud kinnisasja sundvõõrandamise regulatsioon. Antud juhul ei andnud kahjuks läbirääkimised soovitud tulemust kinnistu võõrandamiseks tsiviilõigusliku lepingu sõlmimisega, mistõttu oli kolmas isik sunnitud alustama sundvõõrandamismenetlust üldiste (riigikaitseliste) huvide tagamiseks. Sundvõõrandamismenetlus algas sundvõõrandamise taotluste esitamisega kaebajatele 05.10.2010. Tulenevalt eeltoodust, on vastustajale 2 arusaamatu kaebajate väide, et sundvõõrandamisotsus oleks pidanud tehtama 2001. aasta novembris ning et kohustusega ollakse viivitatud alates 24.02.2002 kuni 05.10.2016. Vastav väide ei saa olla tõepärane ega reaalne ning on seetõttu alusetu.
5.2.3.Vastustaja 2 juhib tähelepanu, et 23.10.2001 andis Vabariigi Valitsus korralduse nr 713-k „Kaitseväe keskpolügooni asutamine ja esialgse asukoha kinnitamine“, millest tulenevalt ei oleks olnud võimalik Vabariigi Valitsuse otsus kinnistu sundvõõrandamiseks 2001. aasta novembris, kuna enne sundvõõrandamismenetluse alustamist püütakse saavutada kinnistu omanikuga kokkulepet kinnistu võõrandamiseks ilma sundvõõrandamist kasutamata. Kui läbirääkimised tulemust ei anna ja kinnistu omanik ei ole nõus kinnistut kokkuleppel võõrandama, on sundvõõrandamismenetluse algatamine vältimatu. Kolmanda isiku seisukohast nähtub, et läbirääkimised enne sundvõõrandamismenetluse alustamist kinnistu omanikega on võtnud aega, kuivõrd kaebajad on tekitanud olukorra läbirääkimistega venitamiseks, lükates tagasi kolmanda isiku poolseid pakkumisi ning esitades ettepanekuid kinnistu maksumuse suurendamiseks ja viidates kinnisvaraturu ebasoodsale perioodile. Kolmas isik on pakkumiste tegemisel õiguspäraselt ja lähtunud kinnistu harilikust väärtusest ning püüdnud kaebajatega kokkuleppele jõuda sundvõõrandamismenetluse mittealustamiseks. Vastustaja
on seisukohal, et sundvõõrandamismenetlus algas 05.10.2010, mil esitati taotlused kinnistu omanikele.
5.2.4.Vastustaja 2 on seisukohal, et sundvõõrandamismenetluse läbiviimisega ei ole viivitatud, järgitud on KASVS-is ettenähtud protseduurireegleid kinnistu sundvõõrandamiseks. Võttes arvesse, et sundvõõrandamismenetluse läbiviimisega viivitust ei esine, ei saa sellest olla kaebajatele tekkinud ka kahju, millele kaebajad oma seisukohtades viitavad. Kaebajate nõuded on alusetud, kuivõrd sundvõõrandamismenetlus algas sundvõõrandamise taotluste esitamisega kaebajatele 05.10.2010.
5.2.5.Vastustajale 2 on arusaamatu, mis põhjusel on kaebajad teostanud enne kinnistu sundvõõrandamise otsuse tegemist kinnistuga seotud vastavaid toiminguid, mis tõid endaga kaasa kaebajate poolt väljatoodud kahjude tekkimise - äriplaani mitterealiseerumise, elektriliini postide mahakandmise, seadmete, masinate mahakandmise, renditulu kaotamise (kaebaja 1 toob mh välja, et 2001. aasta oktoobris saadeti sundvõõrandiandjatele otsus Keskpolügooni loomiseks ning detsembris 2001 lõpetati rendileping ja renditulu jäi saamata). Vastustaja 2 toob välja, et enne sundvõõrandamismenetluse alustamist on kaebajad saanud kogu läbirääkimiste protsessi vältel oma kinnistut vabalt kasutada ja käsutada ning ei oleks olnud mingisugust põhjust eeltoodud toimingute teostamiseks. Kaebajad on lisaks välja toonud otsese varalise kahju nõude, saamata jäänud tulu nõude ning mittevaralise kahju nõude. Vastustaja 2 juhib muuhulgas tähelepanu, et kaebaja 1 ja kaebaja 2 seisukohtades välja toodud lõplikud nõuded mõlema kaebaja osas ei ühti ning ei ole võimalik kindlaks teha täpseid nõuete suuruseid. Võttes arvesse, et toodud nõuded ei ole asjakohased, põhjendatud ega õiguspärased, ei kuulu nimetatud kahjud KASVS alusel ega tulenevalt põhiseaduse §-st 32 hüvitamisele sundvõõrandamismenetluse nõuetena.
5.2.6.Vastustaja 2 märgib, et kaebajad mõistavad ebaõigesti sundvõõrandamismenetluse algust, milleks peetakse kaebajate poolt ekslikult 2002. aastat. Vastustajas 2 tekitab segadust seegi, et lisaks viidatakse, et sundvõõrandamise otsus oleks pidanud tehtama 2001. aasta novembris. Vastustajale 2 on ebaselge, mis põhjusel kaebajad seda väidavad, kuivõrd KASVS § 5 lg 1 kohaselt algab sundvõõrandamismenetlus sundvõõrandamise taotluse esitamisega, mis esitati kaebajatele 05.10.2010. KASVS-is ei ole toodud tähtaega Vabariigi Valitsusele sundvõõrandamise otsuse tegemiseks, mistõttu on korraldus kinnistu sundvõõrandamiseks antud mõistliku aja jooksul arvates sundvõõrandamismenetluse alustamisest. Vabariigi Valitsus ei ole viivitanud otsuse tegemisega kinnistu sundvõõrandamiseks, mistõttu ei ole tekkinud ka kahju, millele kaebajate vastustes on viidatud. Kaebajad on teadmata põhjustel, ilma, et selleks oleks olnud alust, teostanud kinnistuga seotud toimingud, mille eest on käesolevaga esitatud kahjunõue, kui
sundvõõrandamismenetlusega tekitatu eest. Kaebajate arusaamine sundvõõrandamismenetlusest (selle algus, esitatud taotlused, Vabariigi Valitsuse korraldus) on väär, mistõttu on kaebajate kahjunõue alusetu.
6.KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
6.Kolmas isik Kaitseministeerium leiab, et kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt
6.1.Kolmas isik toob välja, et kaebajad ei ole vaidlustanud Vabariigi Valitsuse 13.12.2012 korraldust nr 515, millega otsustati sundvõõrandada Harju maakonnas Kuusalu vallas asuv Mikupõllu I kinnisasi. Sellest tulenevalt on tegemist kehtiva ja seadusliku haldusaktiga ning kaebajate omandiõigus kinnistu suhtes on seega lõppenud. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 5 (sundvõõrandamismenetlus) lg 1 kohaselt algab sundvõõrandamismenetlus sundvõõrandamise taotluse esitamisega, valla- või linnavalitsuse poolt KASVS § 121 lg-s 1 nimetatud eelnõu esitamisega valla- või linnavolikogule või eeltöödega ja lõpeb sundvõõrandatud kinnisasja kinnistamisega sundvõõrandisaaja omandisse, sundvõõrandamise taotluse rahuldamata jätmisega või sundvõõrandamisest loobumisega. Sellest tulenevalt on sundvõõrandamismenetluse algusaeg seadusega täpselt reguleeritud. Võttes siinkohal arvesse,
6.2.Kolmas isik leiab, et sundvõõrandamise puhul on tegemist omandiõigust (põhiseaduse (PS) § 32) riivava meetmega ja see on lubatud vaid omaniku nõusoleku puudumisel (KASVS § 2 lg 1). Sellest tulenevalt on pakkumuse esitamisel kinnisasja võõrandamiseks esmalt vaja välja selgitada omanike tahteavaldus või selle puudumine tsiviilõigusliku tehingu tegemiseks. Juhul, kui kokkulepet ei saavutata, käivitub sundvõõrandamismenetlus. Kolmas isik märgib, et käesoleval juhul oli sundvõõrandamise aluseks üldine huvi, milleks on riigikaitselise objekti rajamine või laiendamine Kaitseväe keskpolügooni asutamise näol ja kuna kaebajad ei nõustunud kinnistu tsiviilkorras müügiga, siis ei olnud seda eesmärki võimalik saavutada kinnistu sundvõõrandamist kasutamata.
6.3.Kolmas isik märgib, et talle on arusaamatud kaebajate väited, et sundvõõrandamismenetlus algas eeltööde tegemisega 2000. aastal. Kolmas isik kinnitab, et ei tegelenud 2000. aastal sundvõõrandamise eeltööde tegemisega. Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korralduse nr 713-k „Kaitseväe keskpolügooni asutamine ja esialgse asukoha kinnitamine“ alusel tellis kolmas isik detailplaneeringu, et rajada Kuusalu valda Kaitseväe keskpolügoon. AS K&H detailplaneeringu (töö nr 02 DP 45) alusel, mis kehtestati Kuusalu Vallavolikogu 31.08.2004 otsusega nr 45, alustati 2005. aastal planeeringu alasse jääva 135 erakinnistu omanikuga läbirääkimisi kinnistute võõrandamiseks Eesti Vabariigi omandisse ja Kaitseministeeriumi valitsemisele. Kolmas isik ei saa siinkohal nõustuda kaebajate väidetega eeltööde tegemise osas, kuivõrd neid ei tehtud. 2001. aastal tellis kolmas isik detailplaneeringu Kaitseväe keskpolügooni rajamiseks, millega seonduvat ei saa lugeda eeltööde tegemiseks ning läbirääkimisi vastavasse planeeringu alasse jäävate kinnistute omanikega alustati 2005. aastal. Kaebajatega peeti korduvalt läbirääkimisi ja kirjavahetust, millega alustati 2005. aastal. 09.11.2005 kirjaga nr 12.1.-1./8350 (lisa 1) teavitas kolmas isik soovist omandada Kuusalu vallas Suru külas asuv Mikupõllu II kinnistu, mille kaasomanikeks olid mh ka kaebajad.
6.4.Kolmas isik märgib, et on pidanud kaebajatega piika aega läbirääkimisi Mikupõllu I kinnistu omandamiseks ja toob välja järgmist. Seoses Kuusalu vallas Suru külas asuva Mikupõllu I kinnistuga tegi kolmas isik 28.04.2006 kirjaga nr 12.1.-1./3063 selle kaasomanikele R.T.le (1/2 suurune mõtteline osa) ja L.T.le (1/2 suurune mõtteline osa) ettepaneku nimetatud kinnistu võõrandamiseks ning seda hinnaga 480 000 krooni, mille aluseks oli eksperdihinnang OÜ-lt Baltic Real Estate. 05.07.2006 vastas kolmanda isiku ostupakkumisele e-kirjaga L.T., teatades, et ei ole nõus pakutava hinnaga maad võõrandama ning püüab igati vastu seista maa võõrandamisele. Samuti, teatas ta, et on nõus kaaluma maatüki asendamist mõnes teises piirkonnas asuva maatükiga. 11.12.2006 vastas kolmanda isiku ostupakkumisele R.T., kes teatas, et on nõus kinnistut võõrandama hinnaga 600 000 krooni. 13.12.2006 tegi L.T. e-kirjaga kolmandale isikule ettepaneku võõrandada kinnistu hinnaga 720 000 krooni. Läbirääkimiste käigus pidas kolmas isik põhjendatuks suurendada eksperdihinnangus nimetatud summat 550 000 kroonini, millest aga kinnistu kaasomanikud keeldusid. Võttes arvesse L.T. ettepanekut uue eksperdihinnangu tellimiseks, tellis kolmas isik jaanuaris 2007 kinnistu turuväärtuse määramiseks maaüksuse hindamise OÜ-lt Kinnisvaraekspert, kes määras kinnistu turuväärtuseks 14.02.2007 seisuga 110 000 krooni. Tulenevalt kinnisvaraturul toimunud hinnalangusest ning veendumaks, et algsest eksperdihinnangust oluliselt madalam hind on reaalset kinnisvaraturu olukorda kajastav, tellis kolmas isik eksperdihinnangu Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ-lt (eksperdihinnang nr 1358/078). Nimetatud eksperdihinnang määras kinnistu turuväärtuseks seisuga 03.07.2008 220 000 krooni, mille alusel tehti 07.07.2008 kirjaga nr 12.5.-3./4113 kaebajatele kinnistu ostupakkumine. Ostupakkumisele vastas 16.12.2008 L.T., kes teatas, et peab kinnistu väärtuseks 420 000 – 560 000 krooni. Kolmas isik juhib siinkohal tähelepanu, et 2006. aastal tegi kolmas isik kaebajatele ettepaneku kinnistu võõrandamiseks hinnaga 480 000 krooni, millega aga ei nõustutud. Kinnistu väärtus aastatega langes ning kolmandal isikul ei olnud enam võimalik kinnistu eest maksta 2006. aastal pakutud hinda. Lähtuda tuleb KASVS-s sätestatud põhimõttest omandada kinnisasi selle hariliku väärtuse ehk kohaliku keskmise müügihinnaga. Kõikide nende ja järgnevate pakkumiste ja vastuste viidatud dokumendid on kolmas isik esitanud oma vastuse lisades. Kolmas isik selgitab, et tulles vastu kaebajate soovidele, tellis kolmas isik mais 2010 uue eksperdihinnangu kinnistu turuväärtuse leidmiseks, et teha kaebajatele õiglane pakkumine. 18.06.2010 kirjaga nr 12.5-3/2584 tegi kolmas isik kaebajatele hinnapakkumise kinnistu võõrandamiseks eksperthinnangus nimetatud summaga 115 000 krooni ja teatas, et kokkuleppele mittejõudmisel on kolmandal isikul kavas algatada kinnistu sundvõõrandamise protsess. 15.07.2010 vastas nimetatud pakkumisele e-kirjaga L.T. ning lükkas pakkumise tagasi, viidates kinnisvaraturu ebasoodsale perioodile. Tulenevalt kaebajate korduvatest kinnitustest telefonivestlustes, et varem kolmandale isikule esitatud nõudmistest ei taganeta, loobus kolmas isik edasistest läbirääkimistest ning andis taaskord teada, et kokkuleppe mittesaavutamisel on kolmas isik sunnitud algatama sundvõõrandamismenetlust. Kolmas isik algatas sundvõõrandamismenetluse sundvõõrandamise taotluste esitamisega kaebajatele 05.10.2010. Otsus sundvõõrandamiseks tehti Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 515, mis edastati kolmanda isiku poolt kaebajatele 11.01.2013 kirjaga nr 12.5-3/4100 (lisa 15).
6.6.Tulenevalt eeltoodust juhib kolmas isik tähelepanu, et enne sundvõõrandamise otsuse tegemist pidas kolmas isik kaebajatega KASVS § 2 lg 1 ja § 3 lg 31 järgides läbirääkimisi, selgitamaks välja, kas KASVS § 3 lg 1 sätestatud eesmärgil kinnistu omandamine on võimalik kokkuleppel sundvõõrandamismenetlust läbi viimata. Eelnevast nähtub, et kaebajad ei võtnud läbirääkimistel vastu kolmanda isiku poolt korduvalt tehtud pakkumusi kinnistu võõrandamiseks ning kaebajatele oli teatatud, et kokkuleppe mittesaavutamisel on kolmas isik sunnitud algatama sundvõõrandamismenetluse ja tuleb läbi viia kinnisasja erakorraline hindamine. Siinkohal, kui
kokkulepet kinnistu ostmiseks ei saavutata, tehakse otsus vara sundvõõrandamiseks ning sellisel juhul määratakse vara väärtus kohtutäituri poolt tellitud erakorralise hindamisega.
6.7.Kolmas isik selgitab, et sundvõõrandamismenetlusele eelnevatel läbirääkimistel, mille käigus selgitatakse, kas kinnisasja omandamine on võimalik kokkuleppel sundvõõrandamismenetlust läbimata, tuleb lähtuda KASVS-s sätestatud põhimõttest omandada kinnisasi selle hariliku väärtuse ehk kohaliku keskmise müügihinnaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind ehk turuhind. Hariliku väärtuse määramine võõrandamisaegse (ka sundvõõrandamisaegse) seisuga tagab õiglase tulemuse, sest võimaldab võõrandajal omandada võõrandatava kinnisasjaga samaväärse asja. Kaebajatele oleks sundvõõrandamiseelsete läbirääkimiste ajal võõrandamisega nõustumise korral olnud tagatud võrdselt tol ajal kinnistu võõrandanutega võimalus omandada võõrandatava kinnisasja asemele samaväärne asi. Kolmas isik juhib siinkohal tähelepanu, et kinnistu väärtuse puhul ei oleks olnud võimalik arvestada kaebajate poolt kaebuses välja toodud kinnisvarafirma Uus Maa töötajate poolt määratud suusõnalise kinnistu eksperthinnanguga. Kolmas isik kinnitab, et kõik kolmanda isiku poolt tehtud hinnapakkumised tuginesid tunnustatud kinnisvaraettevõtete eksperthinnangutel ning on teostatud Metsanõustamise OÜ poolt kaitseministri 02.05.2005 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Maaüksuste ja nendel paiknevate metsade hariliku väärtuse hindamismetoodika Kaitseministeeriumi valitsemisalas“ (lisa 16) ja kogutud takseerandmete alusel. Kolmas isik ei ole läbi viinud erakorralisi hindamisi, mida kaebajad oma kaebuses ette heidavad ning kolmandale isikule ei ole teada, mille põhjal või millele tuginedes kaebajad seda väidavad.
6.8.Võttes arvesse eelnimetatut, on kolmas isik seisukohal, et kaebajatele vastavate hinnapakkumiste tegemise ajal ei olnud sundvõõrandamismenetlus KASVS § 5 lg 1 kohaselt alanud - ei olnud esitatud sundvõõrandamise taotlust ega valla- või linnavalitsuse poolt KASVS § 121 lõikes 1 nimetatud eelnõud valla- või linnavolikogule ega alustatud eeltöödega. Siinkohal juhib kolmas isik tähelepanu asjaolule, et Harju Maavalitsus ei ole väljastanud ühtegi eeltööde luba KASVS § 7 alusel. Sellest tulenevalt algas sundvõõrandamismenetlus sundvõõrandamise taotluste esitamisega kaebajatele 05.10.2010.
6.9.Kolmas isik kinnitab, et kinnistul ei ole tehtud KASVS kohaselt eeltöid, tegemist oli läbirääkimiste etapiga, tegemaks kindlaks, kas kinnistu ostmine on võimalik kokkuleppel tsiviilõigusliku tehingu alusel. Kaebajatele tehti mitmeid ettepanekuid kinnistu võõrandamiseks Eesti Vabariigile, kuid kaebajad ei nõustunud vastavates ettepanekutes tehtud hinnapakkumistega, mis tõi kaasa sundvõõrandamismenetluse algatamise. Kolmas isik on kõike eelnevat arvesse võttes seisukohal, et sundvõõrandamismenetlusele eelnenud läbirääkimiste etapis ja sundvõõrandamismenetluses on kolmas isik lähtunud KASVS-is sätestatust ning ei ole toimingutega omavoliliselt venitanud, millele kaebajad on oma kaebuses viidanud. Kaebajad on siinkohal ise tahtlikult tekitanud olukorra läbirääkimistega venitamiseks, lükates tagasi kolmanda isiku poolseid pakkumisi ning esitades ettepanekuid kinnistu maksumuse suurendamiseks ja viidates kinnisvaraturu ebasoodsale perioodile. Kolmas isik on pakkumiste tegemisel õiglaselt lähtunud kinnistu harilikust väärtusest ning püüdnud igati kaebajatega kokkuleppele jõuda sundvõõrandamismenetluse mittealustamiseks. Kolmas isik juhib tähelepanu, et KASVS ei nõua lõputute läbirääkimiste pidamist ning selliste olukordade lahendamiseks on kehtestatud kinnisasja sundvõõrandamise regulatsioon. Antud juhul ei andnud kahjuks läbirääkimised soovitud tulemust kinnistu võõrandamiseks tsiviilõigusliku lepingu sõlmimisega, mistõttu oli kolmas isik sunnitud alustama sundvõõrandamismenetlust üldiste (riigikaitseliste) huvide tagamiseks.
6.10.Kolmas isik selgitab, et pärast Vabariigi Valitsuse korralduse nr 515 13.12.2012 jõustumist Mikupõllu I kinnisasja sundvõõrandamiseks, tegi kolmas isik 02.05.2013 kirjaga nr 12.41/13/1868 vastustajale avalduse sundvõõranditasu kindlaksmääramiseks. Sellest tulenevalt tehti Harju Maavalitsuse 08.05.2013 kirjaga nr 8-3/2013/2212 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja kaudu kohtutäiturile ülesandeks Mikupõllu I kinnistu üles kirjutada ja hinnata vastavalt KASVS § 16 lg-le 6. Harju Maavalitsuse 07.03.2014 kirjaga nr 3-2/2014/1288 teavitati sundvõõrandiandjaid (kaebajaid) ning sundvõõrandisaajat (kolmandat isikut) kokkuleppemenetlusest. 13.08.2014 tegi Harju maavanem sundvõõranditasu ja hüvitise määramise otsuse. Võttes arvesse kõike eelpool toodut ning kolmanda isiku poolt alljärgnevalt märgitut, on kolmas isik seisukohal, et Harju maavanema korraldus on antud õiguspärastel seadusest tulenevatel alustel.
6.11.PS § 32 lg 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta, siinkohal sundvõõrandamise teel, võõrandada õiglase ja kohese hüvituse eest. Õiglane hüvitus tähendab, et see on piisav ja proportsionaalne, kooskõlas ühiskonnaliikmete õiglustundega ega tekita kahtlusi, et kedagi on ebamõistlikult kahjustatud või kellelegi on tehtud põhjendamatuid soodustusi. Kehtiva õiguse ja kohtupraktika kohaselt õiglase hüvituse nõue on seotud võõrandatava objekti turuväärtusega ja emotsionaalsed väärtused selles ei kajastu. Sundvõõranditasu peab kompenseerima varalise kaotuse ning PS §-st 32 ei tulene, et õiglase hüvitise all tuleb mõista ka kinnisasja omanikule sundvõõrandamise faktiga kaasnevate väidetavate psüühiliste üleelamiste kompenseerimist. KASVS § 2 lg 1 kohaselt on kinnisasjade sundvõõrandamine kinnisasja võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitamise eest. KASVS § 15 lg 1 sätestab, et sundvõõrandisaaja peab kinnisasja sundvõõrandamise korral maksma sundvõõrandiandjale sundvõõranditasu. KASVS § 16 lg 1 kohaselt lähtutakse sundvõõranditasu ja hüvitise kindlaksmääramisel erakorralisel hindamisel väljaselgitatud sundvõõrandamisele määratud kinnisasja või piiratud asjaõiguse maksumusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Kinnisasja sundvõõranditasu ei või olla madalam kinnisasja harilikust väärtusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Sundvõõranditasu kindlaksmääramisel ei arvestata sundvõõrandatava kinnisasja väärtuse muutumist sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise ja erakorralise hindamise vahelisel ajal ega selle võimalikku muutumist tulevikus (KASVS § 16 lg 3). KASVS § 17 lg 1 käsitleb sundvõõranditasu suurust, mille kohaselt peab sundvõõranditasu katma kahjud, mida sundvõõrandiandja peab sundvõõrandamise tõttu kandma, kusjuures kinnisasja sundvõõranditasu peab katma nii kinnisasja kui ka koos sellega sundvõõrandatavate päraldiste ja viljade väärtuse, kui seadusest ei tulene teisiti. Viidatud sätetest järelduvalt makstakse sundvõõrandatava kinnisasja omanikule sundvõõranditasu ja sundvõõrandamisega kahjustatud isikutele hüvitist ning nii sundvõõranditasu kui ka hüvitise kindlaksmääramisel lähtutakse erakorralisel hindamisel väljaselgitatud kinnisasja väärtusest, kusjuures sundvõõranditasu peab katma ka kahjud, mida sundvõõrandiandja peab sundvõõrandamise tõttu kandma. Kolmas isik toob siinkohal välja, et sundvõõranditasu peab kompenseerima varalise kaotuse ning sundvõõrandamisega väidetavalt tekitatud moraalse kahju arvestamist õigusaktid ette ei näe. Kolmas isik juhib tähelepanu Riigikohtu 18.03.2005 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-59-04 (p-d 1820), milles Riigikohtu üldkogu on leidnud, et õiglane hüvitis omandi sundvõõrandamise korral on üldjuhul asja harilik väärtus ehk selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Samas, märgiti ka, et sundvõõrandatava asja õiglane hind ei pea tingimata võrduma asja hariliku väärtuse ehk turuhinnaga ning PS § 32 lg-ga 1 võib kooskõlas olla ka väiksem hüvitis, kui täielik hüvitamine ei ole sundvõõrandamise asjaolusid arvestades põhjendatud. Hüvitise õiglase hinnangu andmiseks tuleb üksikisiku huve kaaluda üldiste huvidega. Üldkogu rõhutas, et ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rakendamise praktikas ei tähenda omandiõiguse kaitse
sundvõõrandamise korral sundvõõrandatava asja turuväärtuse täies mahus kompenseerimise kohustust.
6.12.Kolmas isik leiab, et sundvõõrandamisega tekitatud kahju suurus hõlmab sundvõõrandatava kinnisasja väärtust, sundvõõrandatava kinnisasja päraldiste väärtust ning sundvõõrandatava kinnisasja viljade väärtust. Kaebajad nõuavad kaebuses mh seoses sundvõõrandamismenetlusega kantud kahjude hüvitamist (äriplaani mitterealiseerumine, elektriliini postide mahakandmine, seadmete, masinate mahakandmine, renditulu kaotamine), mis kolmanda isiku hinnangul ei ole asjakohane, põhjendatud ega õiguspärane ning nimetatud kahjud ei kuulu KASVS alusel ja tulenevalt PS §-st 32 hüvitamisele sundvõõrandamismenetluse nõuetena. Kolmas isik on seisukohal, et kaebajate poolt välja toodud nõuetest ei nähtu reaalset varalist kaotust ning sellest tulenevalt ei ole ka kahju tekkinud. Kolmandale isikule on siinkohal mõistmatu kaebajate poolt välja toodud asjaolu, et tulenevalt sundvõõrandamismenetluse alustamisest tuli seadmed utiliseerida ning rendileping lõpetada – kolmas isik juhib tähelepanu, et sundvõõrandamismenetlus algas sundvõõrandamise taotluste esitamisega kaebajatele 05.10.2010, kuid kolmandale isikule arusaamatutel põhjustel lõpetati kaebuse kohaselt rendileping juba 2001. aastal ning vanametalli kokkuostu aktid tehti 2006 ja 2010. aastal. Samuti, juhib kolmas isik tähelepanu tõenditele, mille hulgast ei olnud mh võimalik tuvastada utiliseeritud seadmete loetelu, seadmete algse soetamise fakti ega soetamise algset väärtust. Vastuolulised on ka kaebaja viited äriplaani mitterealiseerumisele ja elektriliini postide mahakandmisele, mida ei saa arvesse võtta ning tekkinud kahjuna käsitleda. Kolmas isik juhib siinjuures tähelepanu ka asjaolule, et elektriliini postide olemasolu ning nende utiliseerimise kohta ei ole kaebajad tõendusmaterjale esitanud. Kolmas isik ei oska siinkohal välja tuua, millistel põhjustel on kaebajad vastaval viisil käitunud ja tegutsenud ning seda enam, et sundvõõrandamismenetlus algas aastal 2010. Kaebajad on saanud kogu protsessi vältel oma kinnistut vabalt kasutada ja käsutada ning siin ei saa tugineda saamata jäänud tulu sissenõudmisele, kuivõrd seda ei tekkinud. Saamata jäänud tulu nõuet on käsitletud kaebajate poolt ekslikult. Antud juhul tuleb lähtuda riiklikult tunnustatud ekspert Herkki Suurmani 14.05.2014 eksperthinnangust nr 59-13 HS (lisa 21), mille kohaselt on kinnistu väärtuseks 10 500 eurot.
6.13.Kolmas isik soovib tähelepanu pöörata ka kaebajate poolt viidatule, et kolmas isik on seotud filmivõtetega, mille käigus põletati maha kinnistu hooned. Kolmas isik kinnitab, et ei oma puutumust kinnistul toimunud filmivõtetega ning ei saa sellest tulenevalt olla ka vastutav filmivõtete käigus toimunu eest. Muuhulgas sõlmisid kaebajad filmivõtete tegemiseks lepingu, milles kolmas isik pooleks ei ole. Võttes arvesse eeltoodut, ei ole kolmanda isiku ja kinnistul toimunud filmivõtete tegemise seostamine asjakohane ning sellealased süüdistused on alusetud.
6.14.Kolmas isik palub jätta menetluskulud kaebajate kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ja esitatud tõendeid, leiab, et kaebajate kaebused tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ja põhjendab oma otsust alljärgnevaga.
7.1.Käesolevas asjas soovivad kaebajad, et kohus mõistaks neile riigivastutuse seaduse alusel välja väidetavalt seoses nende kinnistu sundvõõrandamisega tekkinud otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu ning õigusvastase sundvõõrandamismenetlusega põhjustatud moraalse kahju. Lisaks soovivad nad, et kohus tühistaks Harju Maavanema korralduse nr 1-1/1521-k Mikupõllu I
kinnistu omandamise hinna osas ja kohustaks Harju Maavanemat tegema selles osas kahe kuu jooksul uue otsuse, mis arvestab lisaks kinnistu harilikule väärtusele ka kantud kahjusid ning määraks hüvitise rahaliseks väärtuseks L.T.le 111 988,52 eurot ja R.T.le 177 938,23 eurot. Vastustajad vaidlevad kaebusele vastu ja leiavad, et see on täies ulatuses alusetu ja põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata.
7.2.Kohus märgib, et käesolevas asjas on tuvastatud ja ei ole vaidlust, et kaebajatele kuulus kaasomandisse võrdsetes osades (1/2 ja 1/2) Harju maakonnas Kuusalu vallas Suru külas asuv Mikupõllu I kinnistu (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriosa nr 1381502, katastritunnus 35206:002:0610) suurusega 2,1 ha ja sihtotstarbega maatulundusmaa. 13.12.2012 Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 515 (I tl 74-76) otsustati muuhulgas Mikupõllu I kinnisasja sundvõõrandamine ja nimetatud haldusakti tühistamist ei ole kaebajad õigeaegselt taotlenud. Sisuliselt puudub sundvõõrandamise otsuse sisulise õiguspärasuse osas poolte vahel ka vaidlus. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et pärast sundvõõrandamise otsust toimus menetlusosaliste vahel ebaõnnestunud kokkuleppemenetlus ja sundvõõranditasu ja hüvitise määras vastavalt seaduses sätestatud korrale kindlaks 13.08.2014 Harju Maavanem oma korraldusega nr 1-1/1521-k nähes ette, et sundvõõranditasu ja hüvitise suuruseks on 10 500 eurot (I tl 78-80).
7.3.Käesolevas asjas ei ole ka vaidlust asjaolu üle, et Mikupõllu I kinnistu sundvõõrandamise kavatsuse kohta esitas Kaitseministeerium teate kaebajatele oma 5.10.2010 kirjadega nr 12.53/4100 ja nr 12.5/4101 kooskõlas KASVS § 10 lg-ga 3. Vaidlust ei ole, et Kaebaja L.T. ei saanud teadet kätte ja see avaldati 11.11.2010 Päevalehes ja sellega loetakse teade seaduslikult kättetoimetatuks.
7.4.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et enne sundvõõrandamise menetluse algatamist toimusid kaebajate ja Kaitseministeeriumi vahel läbirääkimised kinnistu tavakorras ostmiseks ja müümiseks. Nähtuvalt Vabariigi Valitsuse korralduses nr 515 ja kolmanda isiku seisukohas toodust teostati nende läbirääkimiste käigus asjaosaliste poolt mitmeid ekspertiise ja tehti korduvalt erinevaid pakkumisi, kuid hinnas kokkuleppele ei saadud. Kohus peab vajalikuks märkida, et seoses 2007-2008 majanduskriisi puhkemisega ja kinnisvaraturul toimunud hinnalangusega ning läbi viidud täiendavate ekspertiisidega langetas Kaitseministeerium tunduvalt hinnapakkumist ja pakkus 16.12.2006 tehtud 550 000 kroonise maksimaalse pakkumise summa asemel kaebajale uuele ekspertiisile tuginedes 18.11.2008 pakkumise summas 220 000 krooni. Kaebajaid selline pakkumine ei rahuldanud ja L.T. hindas kinnistu väärtuseks 420 000 - 560 000 krooni. Selline hind ei olnud muutunud oludest tulenevalt vastuvõetav Kaitseministeeriumile, kes pidi vastavalt seadusele lähtuma asja harilikust turuhinnast, mis oli väljendatud uues ekspertiisis.
7.5.Vaidlust ei ole, et 2010 aasta maikuus tellis Kaitseministeerium veel ühe ekspertiisi, mis määras kinnistu turuväärtuseks 115 000 krooni ja tegi ka kaebajatele selle alusel ostupakkumise. Asjaosalised kinnistu ostu-müügi suhtes kokkulepet ei saavutanud ja Kaitseministeerium loobus edasistest läbirääkimistest ja edastas 5.10.2010 teate läbirääkimiste lõpetamisest ning kavatsusest esitada taotlus kinnisasja sundvõõrandamiseks. Vaidlust ei ole, et kaebaja R.T. esitas selle teate peale 20.10.2010 kinnistu omaniku seisukohad, mille kohaselt tuleks kinnistu eest maksta 2006 aastal pakutud hinda, sest omandi kasutamine on olnud piiratud alates 2001 aastast ning samas piirkonnas teiste kinnistute eest makstud hüvitise suurust on tõstetud. R.T. ühines selle seisukohaga oma 21.01.2011 e-kirjas ning mainis, et peab läbirääkimiste lõppemises süüdlaseks Kaitseministeeriumi. Vaidlust ei ole, et kaebajatele edastati Kaitseministeeriumi poolt 25.04.2012 sundvõõrandamisotsuse (Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu), millele kaebajad said vastata.
7.6.Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et 31.08.2004 kehtestas Kuusalu Vallavolikogu oma otsusega nr 45 detailplaneeringu, millega määrati ära Kaitseväe Keskpolügooniga seotud planeerimisseadusest tulenevalt nõutud asjaolud. Vaidlust ei ole, et nimetatud detailplaneeringu kehtestamisel tugines Kuusalu Vallavolikogu muuhulgas Harju maavanema 19. aprilli 1999. a korraldusele nr 1682 „Harju maakonnaplaneeringu I etapp“, Kuusalu Vallavolikogu 19. detsembri 2001. a otsusele nr 68 „Kuusalu valla üldplaneering“ ning Vabariigi Valitsuse 23 oktoobri 2001. a korraldusele nr 713‐k „Kaitseväe keskpolügooni asutamine ja esialgse asukohavaliku kinnitamine“.
7.7.Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et Kaitseministeerium alustas planeeritava keskpolügooni maa-alal paiknevate kinnistute omanikega läbirääkimisi kinnistute omandamiseks 2001 aastal pärast keskpolügooni asutamist Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 713-k selles antud volitustest lähtudes.
7.8.Vaidlust ei ole asjaolu üle, et seoses keskpolügooni kasutamisega on Kaitsevägi palunud kinnistuomanikel (kaebajatel nende seas) kinnistul viibivate inimeste ohutust ja võimaliku materiaalse kahju tekkimise vältimist silmas pidades kinnistul viibimise ja seal teostatavad tööd kooskõlastada Kaitseväe Keskpolügooniga. Samuti ei ole kaebajad sisuliselt vaidlustanud kolmanda isiku ja Harju maavanema väidet, et kaebajatel oli võimalik kasutada oma kinnistut kuni sundvõõrandamiseni metsamajanduslikul või muul eesmärgil ilma õiguslike piiranguteta.
8.Kohus leiab sarnaselt kaebajatega, et käesolevas asjas on üheks põhiliseks vaidlusküsimuseks kaebajate tõstatud väide, et vastustajad teostasid alates 2001 aastast KASVS § 5 lg 1 sundvõõrandamise menetluse algatamise alusena ette nähtud eeltöid ja tulenevalt KASVS seaduse § 10 lg 1 peab sundvõõrandamise taotleja kuue kuu jooksul peale eeltööde lõpetamist teatama kinnisasja omanikule sundvõõrandamise taotluse kavatsusest ja seejärel läbi viima seaduses ette nähtud menetlused. Kaebajad leiavad, et Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korralduse nr 713 „Kaitseväe keskpolügooni asutamine ja esialgse asukohavaliku kinnitamine“, mille lisas on täpselt toodud Kaitseväe Keskpolügooni välispiiride kirjeldus ja mis hõlmas kaebajatele kuulunud Mikupõllu I kinnistu, vastuvõtmisega olid lõpule viidud KASVS-es ettenähtud eeltööd ja vastustaja oleks pidanud hiljemalt 6 kuu jooksul teatama kinnisasja omanikule sundvõõrandamise taotluse esitamise kavatsusest. Kuna seda selleks ajaks ei tehtud, siis on vastustajad kaebajate arvates õigusvastaselt venitanud sundvõõrandamisega ja tekitanud sellega kaebajatele mitmesugust kahju (lepingu ülesütlemise tõttu saamata renditulud, ostetud metsatöötlustehnika hävimine, tarbetud investeeringud elektriliini ja elektripostidesse, moraalne kahju hingeliste üleelamiste eest ja muu kaebuses toodud kahju) ja neil on saamata jäänud tulu, mille hüvitamist kaebajad riigivastutuse seaduse ja võlaõigusseaduse alusel nõuavad.
9.Kohus leiab ülaltoodud küsimust eeltöödest ja sundvõõrandamismenetluse algusest lahates sarnaselt vastustajate ja kolmanda isikuga, et kaebajad on sisuliselt valesti käsitlenud KASVS seaduses ette nähtud ja reguleeritud sundvõõrandamise menetlust ja eriti eeltööde tähendust, ajades oma kaebuste põhjendustes segi sundvõõrandamismenetluse, kui seadusega rangelt formaliseeritud menetluse, ja sellele vastavalt samas seaduses sätestatule eelneva haldus- ja tsiviilõiguslikud läbirääkimised. Kohus märgib, et juba kõige lihtsamast loogikast lähtudes (ja sellele viitavad ka vastustajad ja kolmas isik), ei saa sundvõõrandamise menetlus alata enne, kui on põhimõtteliselt välja selgitatud sundvõõrandamise vajadus. Kohus leiab, et kaebajate viidatud Vabariigi Valitsuse korraldust nr 713-k ei saa mitte kuidagi tõlgendada sundvõõrandamise menetluse algatamisena või sundvõõrandamismenetluse eeltööde lõpetamist tähistava aktina. Nähtuvalt nimetatud korralduse tekstist on sellega määratletud planeerimis- ja ehitusseaduse § 51 lõike 2 alusel ainult kaitseväe keskpolügooni esialgne asukoht ja selle asutamine ning volitatud Kaitseministeeriumi teostama seadusega ettenähtud läbirääkimisi ja toiminguid keskpolügooni
kasutusele võtmiseks. Kohus märgib, et mitte kuskil nimetatud aktis ei ole juttu ühegi kinnistu sundvõõrandamise taotlusest ja seda ei olnudki võimalik nimetatud korralduses teha, sest vajadus sundvõõrandamiste teostamiseks tuli alles välja selgitada. Kaitseministeerium, lähtudes Vabariigi Valitsuse poolt määratud keskpolügooni esialgsest, mitte lõplikust asukohast, asuski muuhulgas välja selgitama võimalust keskpolügooni määruses sätestatud või osaliselt muudetud kujul kasutusele võtmiseks. Kohus märgib, et selleks vajalik tegevus hõlmas vajaliku detailplaneeringu menetluse algatamise ja läbiviimise kõrval ka läbirääkimisi võimaliku keskpolügooni maa-alale jäävate kinnistuomanikega nende kinnistute omandamiseks tavalise tsiviilõigusliku lepingumenetluse käigus nagu näeb ette ka KASVS, pidamata neid läbirääkimisi sundvõõrandamise eelmenetluseks. Kohus leiab, et mitte ükski seadus ei piira käesoleval juhul täitevvõimu tegevuse kestvust selliste vajalike menetluste läbiviimisel selles mõttes nagu seda püüavad väita kaebajad. Nimetatud menetluste pikkus sõltub eelkõige täitevvõimu võimalustest ja ka otstarbekusest. Käesoleval juhul on alates Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 otsuse vastuvõtmisest kuni formaalsest kaebajate kinnistu sundvõõrandamismenetluse taotluse esitamise kavatsusest teadaandmiseni ehk seadusjärgse sundvõõrandamismenetluse algatamiseni, kulunud ümmarguselt 9 aastat. Selle aja jooksul pidas nähtuvalt sundvõõrandamisotsuses toodust täitevvõim (kolmas isik) läbirääkimisi keskpolügooni ala kinnistuomanikega, saavutas detailplaneeringu kehtestamise ja tegi muid vajalikke töid asutatud keskpolügooni kasutamiseks osas, milles tal oli selleks õigus tulenevalt omandisuhetest või kokkuleppel maaomanikega. Kohus märgib, et valdava osa maaomanikega jõuti ka kinnistute ostu-müügi osas selle aja jooksul kokkuleppele. Kohus leiab, et kaebajad ei ole suutnud kohtule esitada ühtegi tõendit, mis näitaks, et vastutajad oleksid läbiviidud tegevustega õigusvastaselt venitanud eesmärgiga takistada kaebajatel oma kinnistu kasutamist või pidanud läbirääkimisi pahauskselt eesmärgiga venitada kaebajate kinnistu sundvõõrandamist.
10.Seoses kaebajatega läbiviidud tegevustega märgib kohus, et Kaitseministeerium on kaebajatega pika aja jooksul alates 2006 aastast pidanud läbirääkimisi kinnistu omandamiseks, tellinud ekspertiise ja teinud pakkumisi ja vastupakkumisi. Kaebajad ei ole selle menetluse käigus nähtuvalt tõenditest asunud seisukohale, et kokkulepet ei ole võimalik saavutada ja palunud läbirääkimiste lõpetamist ning sundvõõrandamismenetluse alustamist. Kohus märgib, et kaebajatele on nähtuvalt Kaitseministeeriumi selgitustest korduvalt selgitatud, millised on riigiasutuse piirangud ja mis alustest lähtuvalt saab kaebajatele teha ostupakkumist. Kohus märgib ka, et tsiviilõiguslikel läbirääkimistel on loomulik, et ostja ja müüja seisukohad võivad hinna osas lahku minna. Käesoleval juhul ei nähtu ka toodud läbirääkimiste kronoloogiast ja hinnapakkumistest, et Kaitseministeerium oleks nendes osalenud pahatahtlikult või teinud pahatahtlikke hinnapakkumisi. Kohus peab oluliseks märkida, et nähtuvalt kolmanda isiku ja Vabariigi Valitsuse poolt dokumenteeritud läbirääkimiste käigust, on muuhulgas kaebajad ise 16.12.2008 leidnud, et kinnistu väärtus on 420 000-560 000 krooni, mis jääb Kaitseministeeriumi 2006 a. lõpus läbirääkimistel pakutud 550 000 krooni piiridesse. Kuna aga vahepeal oli toimunud majanduskriis ja kinnisvarahinnad olid langenud, siis ei olnud Kaitseministeeriumil enam seadusest tulenevalt õigust sellist pakkumist vastu võtta ehk kaebajad olid võtnud läbirääkimistel varasema soodsa pakkumise tagasilükkamisega riski ja see risk oli hinnalangusega kinnisvaraturul realiseerunud. Kuna kaebajad soovisid vaatamata Kaitseministeeriumi selgitustele, et muutunud majandusolukorras ei saa nad enam 2006 aastal pakutud hinnast lähtuda, ikkagi võtta kinnistu müümisel-ostmisel hinna aluseks 2006 aasta turu kõrgpunkti ajal määratud kinnistu hinda, siis leiab kohus, et Kaitseministeerium jõudis õigesti järeldusele, et kokkulepet enam sõlmida ei õnnestu ja on tekkinud tegelik vajadus kaebajate kinnistu sundvõõrandamiseks. Kohus leiab, et erinevalt kaebajate seisukohast tuleb käesoleval juhul lugeda sundvõõrandamise menetluse alguseks Kaitseministeeriumi poolt 5.oktoobril 2010 kaebajatele edastatud kirja sundvõõrandamise taotluse esitamisest.
11.Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et seadusandja ei ole ilmselget pidanud kinnisasja sundvõõrandamise eeltööde all silmas neid tegevusi – läbirääkimisi maaomanikega kinnistute tsiviilkorras ostmiseks, detailplaneeringu menetlemist, polügooni asutamist Valitsuse määrusega, kokkulepete saavutamist polügooniga piirnevate kinnisasjade turvalisuse tagamiseks nende kasutamise ajal jne - mida püüavad sellena käsitleda kaebajad. Kohus on seisukohal, et nähtuvalt KASVS 2. peatükis toodust (§ 7 lg 11 ja lg 13) on seadusandja nende eeltööde all silmas pidanud näiteks mõõtmisi, vaatlusi, puurimist, kaevamist ja raiumisi, mis on vajalikud selgitamaks kinnisasja sobivust sundvõõrandamise eesmärgile. Kolmas isik on menetluses kinnitanud, et sellisel eesmärgil ei ole kaebajate kinnisasjal ühtegi eeltööd tehtud. Kohus peab seda ka eluliselt usutavaks, sest ei näe, et Kaitseväe keskpolügooni loomisel tuleks selle otstarbest tulenevalt tavalisel osaliselt metsaga kaetud kinnistul veel mingeid täiendavaid töid teha selle polügooni koosseisu sobivuse hindamiseks. Kohus leiab, et selline küsimus võiks teatud tingimustel tekkida näiteks soiste või pinnase eripärast tulenevalt väga raskelt läbitavate kinnistute puhul. Kaebajate kinnistul sellised eripärad, mis takistaks selle kasutamist polügooni osana, puuduvad. Kohus leiab seetõttu, et ka sisuliselt ei ole kaebajad suutnud kohut veenda, et vastustajal oleks olnud vajadus või et ta oleks teostanud KASVS 2. peatükis käsitletud sundvõõrandamise eeltöid nende kinnistul.
12.Kohus märgib, et eeltoodust tulenevalt puudub vastustajate ja kolmandate isikute tegevuses ajavahemikul 23.10.2001 kuni sundvõõrandamise menetluse algatamise kavatsusest teadaandmiseni 2010 oktoobris õigusvastasus ja see on kohtu veendumusel olnud õiguspärane. Kuna riigivastutuse seaduse kohaselt on avaliku võimu poolt tekitatud kahju hüvitamise üheks põhiliseks eelduseks riigiorgani õigusvastane tegevus, siis jätab kohus selle eelduse mittetäitmise tõttu rahuldamata kõik kaebajate poolt esitatud kahju (nii materiaalse kui ka moraalse) ja saamata jäänud tulu hüvitamise ja nõuded.
13.Kohus peab siinkohal vajalikuks eraldi välja tuua, et ta nõustub täiendavalt kolmanda isiku ja Harju Maavalitsuse seisukohtadega, et tegelikult puudub ka põhjuslik seos kaebaja väidetud kahju tekkimise ja riigiorganite tegevuse vahel. Kohus toob eraldi välja, et nõustub põhimõtteliselt sellega, et kaebajal ei olnud kuni sundvõõrandamise menetluse algatamiseni mingeid õiguslikke takistusi oma kinnistu majandamiseks ja kasutamiseks. Asjaolu, et kaebajad nõustusid ise piirama oma kinnistul viibimist ja selle kasutamist arvestades ohtu polügooni kasutamisest, ei anna neile alust kahjunõudeks kaebuses esitatud alustel. Juhul, kui piirinaabrite tegevuse tõttu oleks kaebajatele tegelikult kahju põhjustatud, oleksid nad saanud kasutada nii tsiviil- kui avalikus õiguses ette nähtud kaitsevahendeid oma õiguste kaitsmiseks. Kohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga, et kaebajad nõuavad kaebuses seoses ekslikult käsitletava sundvõõrandamismenetlusega väidetavalt tekkinud kahjude hüvitamist (äriplaani mitterealiseerumine, elektriliini postide mahakandmine, seadmete, masinate mahakandmine, renditulu kaotamine), mis kolmanda isiku hinnangul ei ole asjakohane, põhjendatud ega õiguspärane ning nimetatud kahjud ei kuulu KASVS alusel ja tulenevalt PS §-st 32 hüvitamisele sundvõõrandamismenetluses välja mõistetava hüvitise nõuetena. Kohus on sarnaselt kolmanda isikuga seisukohal, et kaebajate poolt välja toodud nõuetest ei nähtu reaalset varalist kaotust, mille on põhjustanud sundvõõrandamine, ning sellest tulenevalt ei ole ka kahju tekkinud. Lisaks jääb kohtule näiteks arusaamatuks kaebajate poolt välja toodud väide, et tulenevalt sundvõõrandamismenetluse alustamisest tuli metsa töötlemiseks omandatud seadmed utiliseerida vanarauana ning ka sõlmitud rendileping lõpetada.
Nähtuvalt kaebusest lõpetati kaebajate välja toodud rendileping juba 2001. aastal ning vanametalli kokkuostu aktid tehti 2006 ja 2010. aastal. Kohus nõustub siinkohal kolmanda isikuga, et kohtule esitatud utiliseerimisaktidest (I tl 51-59) ei ole võimalik tuvastada isegi seda, et vanametalliks on müüdud väidetavad seadmed, nende utiliseeritud seadmete loetelu, seadmete algse soetamise fakti ega soetamise algset väärtust. Kohus märgib, et näiteks I tl 52 asuvat tabelit ei ole võimalik usaldusväärse tõendina käsitelda juba lihtsalt seetõttu, et sellel puuduvad igasugused viited selle koostaja, koostamise aja ja asjaolude kohta. Lisaks kolmanda isiku seisukohtadele peab kohus vajalikuks märkida, et kohtuistungil antud seletuste kohaselt põhjustas seadmete töökõlbmatuks muutumise ning utiliseerimise vajaduse muuhulgas asjaolu, et kaebajad ei teostanud nende üle valvet ja hoidsid neid väidetavalt lahtise taeva all. Kohus on seisukohal, et selline väidetavalt kallite ja töökorras seadmete hoidmise viis ei ole heaperemehelik ja nende kasutamiskõlbmatuks muutumise eest ei saaks kaebajate elementaarse hoolsuskohustuse rikkumise tõttu riik isegi siis, kui tuvastatud oleks õigusvastane viivitamine sundvõõrandamise teostamisel, kuidagi vastutav olla, sest puuduks põhjuslik side riigi tegevuse ja seadmete kasutamiskõlbmatuks muutumise vahel. Lisaks ütleb lihtne majanduslik loogika, et iga normaalselt mõtlev ärimees üritaks sellises olukorras tema ärile mittevajalikke, kuid töökorras seadmeid mõnele valdkonnas tegutsevale ettevõttele maha müüa. Viimasena peab kohus vajalikuks välja tuua, et vähemalt ühel esitatud vanametalli kokkuostu aktil (I tl 55) on vanametalli müüjaks T. T., mis näitab tegemist ei ole väidetava R.T. isikliku varaga ja kahju võis tekkinud olla hoopis ettevõttele, mitte kaebajale. Kohus nõustub kolmanda isikuga ka selles, et vastuolulised on ka kaebaja viited äriplaani mitterealiseerumisele ja elektriliini postide mahakandmisele, mida ei saa arvesse võtta ning tekkinud kahjuna käsitleda. Kohus märgib, et nõustub siinkohal täielikult vaidlustatud Harju maavanema 13.08.20014 korralduses toodud seisukohaga, et väidetava rendilepingu puhul on tegemist Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 89 nimetatud näiliku ja tühise tehinguga. Kohus märgib, et ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et tegemist oleks olnud kaebajate kinnistul reaalselt rentnikuna tegutsenud ettevõttega, mis omas reaalset majandustegevust kaebajate märgitud valdkonnas ja kohas. Kohus märgib, et lisaks asjaolule, et üheks OÜ Mentonix asutajaks oli kaebaja R.T. (ja teiseks tema poeg T. T.), mistõttu esineb siinkohal juba huvide konflikt isikute tasandil, on kohtule sisuliselt ja vormiliselt ebausaldatav ka väidetav kasutusrendi leping (I tl 3234). Kohus märgib, et esiteks on selle puhul nähtuvalt selle osalistest tegu sisuliselt iseendaga sõlmitud tehinguga. Teiseks on lepingu koopial kahel leheküljel ainult üks allkiri (ilmselt R.T.), kuigi väidetavalt on see sõlmitud väidetavalt kahe füüsilise isiku osalusel. Kohus märgib, et teine allkiri on ainult selle viimasel lehel, kusjuures vaatamata sellele, et lepingu preambulas on märgitud, et OÜ Mentonixi esindavad nii R. kui T. T., on OÜ rentniku eest antud ainult üks allkiri, mis eeldatavalt peaks olema T. T. allkiri. Kohus märgib, et väidetav T. T. allkiri rendilepingul ja notariaalselt tõendatud Asutamislepingu muutmise lepingul (I tl 31) ei ole tavavaatlusel sarnased ehk käesoleval juhul on rendilepingu ärakirja usaldusväärsus kohtu arvates väga väike. Kohus märgib, et lepingu sisust ei selgu tegelikult ka asjaolu, kas selle sõlmimiseks on olemas teise kaasomaniku luba ning millise konkreetse osa kinnistust rentnik rendile võtab. Kohus on seisukohal, et selle määratluse puudumine vähendab veelgi lepingu usaldusväärsust kohtu silmis. Kohus märgib siinkohal veel täiendavalt, et nähtuvalt rendilepingu p-st 1.6 kohustub rentniku äritegevuseks vajalikud metsatöömasinad, saekaatri, kuivati ja tõstemasinad hankima rendileandja. Sama punkt näeb ette, et kasutatud seadmete ja tehnika eest tasutakse vastavalt kokkuleppele. Kohtule jääb arusaamatuks, miks kindla suunitlusega äriettevõte oma seadmeid ja tehnikat laskma hankida kinnistu omanikul oma nimel ja neid temalt rentida, kui nimetatud isik on ka ise ettevõtte asutaja ja oleks igati loogiline, et need seadmed hangiks sellisel juhul neid igapäevaselt kasutav ettevõte ise. Kohus märgib ka, et paljasõnalised ja tõendamata on kaebajate väited, et kaebajal olid olemas potentsiaalsed äripartnerid ja teenindav personal. Nende väidete tõendamiseks ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit.
Kohus nõustub kolmanda isikuga ka selles, et elektriliini postide olemasolu ning nende utiliseerimise kohta ei ole kaebajad tõendusmaterjale esitanud.
14.Kohus peab vajalikuks seoses kaebajate taotlusega tühistada Harju Maavanema korraldus nr 1-1/1521-k ja kohustada Harju Maavanemat tegema selles osas kahe kuu jooksul uus otsus, mis arvestaks lisaks kinnistu harilikule väärtusele ka kantud kahjusid ning määraks hüvitise rahaliseks väärtuseks 291 177,16 eurot, millest 177 938,23 eurot kuulub hüvitamisele R.T.le ja määrab hüvitise rahaliseks väärtuseks L.T.le 111 988,52 eurot, märkida järgmist. Harju Maavanema vaidlustatud korralduse näol on tegemist korraldusega, mis anti sundvõõrandamismenetluse raames pärast eelnevalt läbi viidud kokkuleppemenetlust, mille toimumise üle vaidlust ei ole. Nähtuvalt korraldusest ei jõutud kokkuleppemenetluses hüvitise suhtes kokkuleppele ja vastavalt KASVS § 27 lg 1 määras maavanem kaebajatele sundvõõranditasu suuruseks 10 500 eurot. Kohus märgib siinkohal ära, et alusetud on kaebajate väited, et neid selles menetluses ära ei kuulatud. Asjaolu, et Harju maavanem ei nõustunud kaebajate ettepanekutega, ei tähenda, et kaebajaid ära ei kuulatud.
15.Kaebajad leiavad, et Harju maavanema määratud hüvitis ei kata nendele kinnisasjas sundvõõrandamisega tekitatud kahjusid (KASVS § 17 lg 1) ja kaebuses toodud osades tuleks see neile täiendavalt välja mõista. Seejuures tuleks lisaks juba mõistetud hüvitisele R.T.le seoses elektriliini postide mahakandmisega hüvitada 3144,5 eurot, seoses seadmete ja masinate mahakandmisega 61554,85 eurot ja 215 977,86 eurot jagatuna võrdselt mõlema kaebaja vahel seoses kahjudega renditulude kaotamisest. Lisaks peaks hüvituse sees olema ka seni välja mõistetud hüvitis 10500 eurot võrdsetes osades. Kohus on juba eelnevalt märkinud, et kaebajad ei ole esitanud kohtule peale paljasõnaliste väidete ühtegi tõendit elektriliini postidega seoses. Kohus märgib, et ka vaidlustatud korralduses on viidatud asjaolule, et kaebajad ei ole esitanud kokkuleppemenetluse käigus ega hiljem haldusmenetluses ühtegi tõendit seoses kulutustega elektriliini vedamisel kinnistule ning seetõttu seda nõuet ei rahuldata. Kaebajad ei ole käesoleva asja kohtumenetluses väitnud, et vastav väide korralduses on vale ja et nad on esitanud tõendid nende kahjude kohta. Kohus leiab, et ainuüksi seetõttu, et kaebaja ei ole haldusmenetluses nõutud tõendeid esitanud, puudub kohtul alus korralduse tühistamiseks ja kaebaja R.T. poolt väidetavalt elektriliinide püstitamisega ja postide mahakandmisega seotud kahjude arvesse võtmiseks.
16.Teiseks soovib kaebaja R.T., et hüvitisena arvestatakse tema väidetavat kahju masinate mahakandmisest. Kohus märgib, et ka vastavat nõuet on korralduses käsitletud ja leitud, et sellel puudub alus. Maavanem on korralduses välja toonud, et R.T. nõue summas 61554,85 jääb rahuldamata põhjusel, et ta ei ole esitanud ühtki ostudokumenti, mis tõendaks, et vanametall, mis on kokkuostu viidud, oleks kuulunud omandiõiguse alusel talle ning samuti ei nähtu kokkuostuaktidelt, milline konkreetne vanametall kokkuostu viidi. Maavanem leidis samuti, et R.T. ei ole tõendanud, et ta oleks tegelikkuses kandnud kulutusi masinate ostmiseks ning et nende utiliseerimine oli tingitud sundvõõrandamisest. Kohus on oma seisukoha seoses masinatega ja nende utiliseerimise ning sellest tekkinud võimaliku kahjuga juba käesoleva otsuse punktis 13 väljendanud, ning leidnud, et kaebaja ei ole ka kohtumenetluses suutnud tõendada ei masinate soetamist ega nende mahakandmist ning utiliseerimist. Lisaks leidis kohus, et sundvõõrandamisel ei ole põhjuslikku seost nende masinate kasutamiskõlbmatuks muutumisel. Seega puudub kohtu arvates ka selles osas alus kaebuse rahuldamiseks ja maavanema korralduse tühistamiseks.
17.Kolmandaks soovivad kaebajad, et hüvituse arvestamisel oleks arvesse võetud nende poolt väidetavalt kaotatud renditulu. Kohus märgib, et ka siinkohal ei ole ei kohtu ega ka varasemalt korralduses maavanema arvates kaebajad suutnud tõendada ei vastava rendilepingu usaldusväärsust ja kehtivust, ning mõlemad on leidnud, et tegemist oli näiliku tehinguga ehk tühise tehinguga. Samuti on kohus esitatud dokumentide analüüsimisel jõudnud järeldusele et ka need ei ole usaldusväärsed tõendid. Kohus peab siinkohal vajalikuks eraldi välja tuua asjaolu, et rendilepingu väidetaval lõpetamisel ei ole kohus tuvastanud põhjuslikku seost sundvõõrandamismenetlusega, mis lõpetamise ajal ei olnud veel alanud. Kohtule esitatud tõendist nähtub ainult see, et rendileping lõpetatis seoses sellega, et kinnistu jääb moodustatava keskpolügooni alale. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kaebajate kaebus ka selles osas jätta rahuldamata.
18.Kuna ükski kaebajate täiendava kahju nõue hüvitise määramisel ei ole kohtu arvates põhjendatud leiab kohus, et Harju Maavanema 13.08.2014 korraldus nr 1-1/1521-k on õiguspärane ja kohtul puudub alus kaebajate tühistamis- ja kohustamiskaebuse rahuldamiseks selle osas.
19.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebajate kaebus on täies ulatuses alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.
20.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tegi kohus otsuse kaebajate kahjuks. Teised menetlusosalised ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda.