Kohtuasja number 3-2-1-22-03 Määruse kuupäev Tartu, 17. märts 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi Eesti Vabariigi kaebus kohtutäituri otsusele täitemenetluses. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 2002. a määrus tsiviilasjas nr 2-2/1591/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtutäitur Reet Vokk'i erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 17. veebruar 2003. a Istungil osalenud isikud R. Voki esindaja vandeadvokaat A.-H. Raig Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
otsus täitemenetluse algatamise alusdokument. Täitemenetluse seadustiku III osa sätted võimaldavad haldusasjades tehtud otsuste täitmist täitemenetluse korras rahatrahvide, erikonfiskeerimise ja eriõiguste äravõtmise osas. Teistel juhtudel ei kuulu otsused haldusasjades kohtutäituri poolt täitmisele. Erikonfiskeeritud riigi omandisse läinud vara võõrandamise, võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale tagastamise kord on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 29. juuni 1999. a määrusega nr 210. Lähtudes nimetatud korrast ja TMS §-st 180, ei olnud kohtutäituril õigust täitemenetlust algatada. Kohtutäitur ei võinud oma 21. mai 2002. a otsust ise tühistada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
180 nimetamata asjades tehtud täitedokumentide tühistamisel ja asja menetluse lõpetamisel kodanikule tagastada kõik see, mis temalt tühistatud täitedokumendi alusel on sisse nõutud. Samas märgitakse, et kui sissenõutut pole võimalik reaalselt tagastada, hüvitatakse kahju rahaliselt. Kohtuotsuse alusel, millega Tolliameti peadirektori otsus tühistati, oli kohtutäituril õigus korraldada sundtäitmine. Põhiseaduse §-ga 14 ei ole kooskõlas kohtute käsitlus, et sissenõudja peab uuesti kohtusse pöörduma, kui tahab korraldada tagasitäitmise selle kohtuotsuse alusel, millega erikonfiskeerimise otsus tühistati. Samuti on ebaõige kohtute seisukoht, et sissenõudja oleks pidanud kohtusse pöörduma ka seetõttu, et täituril ei olnud TsMS § 180 alusel õigust teostada tagasitäitmist. Ringkonnakohus ei ole vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele oma määrust põhjendanud. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et erikonfiskeerimise otsuse tühistamise korral ei saa tagasitäitmist korraldada, sest pole vastavat normistikku. Tolliseaduse § 76 lg 4 (ei kehtinud erikonfiskeerimise otsuse tegemise ajal, aga kehtis tagasitäitmise nõude esitamise ajal) kohaselt, kui erikonfiskeerimise otsus on tühistatud, siis tuleb kaup ja veok tagastada valdajale. Juhul, kui kaupa ja veokit ei tagastata, hüvitatakse valdajale tekitatud kahju realiseerimisest laekunud summade ulatuses. Seega asus kohus ebaõigele seisukohale, et täitur ei saanud sisse nõuda erikonfiskeerimise otsuse alusel kütuse realiseerimisest laekunud summasid. Ringkonnakohus nõustus sellega, et kohtutäiturite R. Lohu ja R. Voki korraldatud menetlus oli üks menetlus. Samas ei nähtu ringkonnakohtu määrusest, mille alusel kohus järeldas, et väited täitemenetluse mitteõigeaegse vaidlustamise kohta ei puutu asjasse, kuna täitur ei ole enda otsustes sellele asjaolule tuginenud. Eesti Vabariik sai täitemenetluse algatamisest teada 15. augustil 2001. a, kuid vaidlustas täitemenetluse 10. mail 2002. a. TMS § 77 lg 1 kohaselt tuleb kaebus täituri tegevuse peale esitada kümne päeva jooksul, arvates toimingu tegemisest või selle tegemisest keeldumisest või päevast, mil kaebaja sellest teada sai. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et täitur ei saa oma eelnevaid otsuseid tühistada. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei või kohtutäitur kaebuse alusel tühistada oma eelnevaid sama menetluse raames tehtud otsuseid.
halduskaristust ja erikonfiskeerimist, on halduskohus täielikult tühistanud. Täitedokumendiks oli halduskaristust kohaldava ametiisiku otsus. Kuigi erikonfiskeerimine polnud halduskaristus, kohaldati seda sunnivahendit haldusõiguserikkumise asjas ja selle kohaldamise otsuse tühistamisel kuulub tagasitäitmise osas kohaldamisele TMS § 180. See norm kehtestab üldreegli, mille järgi tuleb kahju, mis on isikule tekitatud alusetu halduskaristuse määramisega, hüvitada seadusega kindlaks määratud korras. Tagasitäitmise nõude esitamise ajal, 2001. aastal kehtinud tolliseaduse § 76 sätestas, et erikonfiskeerimise otsuse tühistamise korral tagastatakse erikonfiskeeritud kaup ja veok selle valdajale või hüvitatakse talle tekitatud kahju realiseerimisest laekunud summa ulatuses. Seega määratleti viimati nimetatud normis kahju hüvitamise ülemmäär. Ajavahemikus 27. juunist 1993. a kuni 31. augustini 2002. a kehtinud HÕS § 307 kohaselt hüvitatakse haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsuse tühistamisel ja asja menetluse lõpetamisel sama otsusega isikule kõik tekitatud kahjud. Kahjude hüvitamise kord sätestatakse seadusega. Selles normis kehtestati lihtsustatud menetluskord isikule tekitatud kahju kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks juhul, kui haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsus tühistatakse ja menetlus lõpetatakse. Mitte ükski nimetatud normidest ei andnud hüvitatava kahju suuruse määramist kohtutäituri pädevusse. Kohtutäituri sellist õigust ei sisaldu ka TMS §-s 181. Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 1997. a ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. detsembri 1997. a otsuse resolutsiooni kohaselt tühistati Riigi Tolliameti peadirektori asetäitja R. Vellingu 23. mai 1997. a otsus ja lõpetati asja menetlus seoses halduskaristuse määramiseks kehtestatud tähtaja möödumisega. Kahju hüvitamist ei käsitleta ka nende kohtuotsuste põhistavas osas. Seega ei selgu nimetatud kohtuotsustest võlgnetava soorituse sisu ja selle alusel ei võinud alustada täitemenetlust.
nimetatud tähtajad ei ole aegumistähtajad, vaid protsessitähtajad. TMS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja väidetavale möödalaskmisele ei ole kohtutäitur ega väidetav sissenõudja AS Boliden (pankrotis) viidanud ei kohtutäituri poolt kaebuse läbivaatamisel ega kohtutäituri tehtud otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel linnakohtus ega teinud AS Boliden (pankrotis) seda ka apellatsioonkaebuses. Eelneva tõttu nõustub kolleegium apellatsioonikohtuga, kes jättis kohtutäituri sellekohase väite, mis esmakordselt esitati tema apellatsioonkaebuses, tähelepanuta. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks ka asuda selgitama, kas ja millal sai Eesti Vabariik selles õigussuhtes riiki esindama volitatud valitsusasutuse või muu riigiasutuse kaudu teada kaevatava toimingu tegemisest. L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.