Kohtulahend

kahju eest vastutab Tartu Tuletõrjeühing kui suurema ohu allika valdaja vastavalt TsK §-le 449. TsK § 458 järgi vastutab suurema ohu allika valdaja tekkinud kahju eest sõltumata süüst. Suurema ohu allika valdaja vastutus järgneb, kui kannatanul on tekkinud kahju, saabunud kahju ja suurema ohu allika valdaja tegevuse või tegevusetuse vahel on tuvastatud põhjuslik seos ja teo õigusvastasus suurema ohu allikaga kahju tekitamisel. A. Soonbergi tegevuse õigusvastasus liiklusõnnetuses ei ole eristatav ega tõendatud. Seetõttu ei saa ta vastutada tekitatud kahju eest. Tartu Tuletõrjeühing esitas kohtuotsusele apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja saatis asja varalise kahju hüvitamise nõude osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, moraalse kahju hüvitamise nõudes tegi uue otsuse. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamisele. S. Soone esitas nõude üliraskest kehavigastusest tingitud moraalse kahju hüvitamiseks. Asjas on tõendatud S. Soone psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus tingituna tegevuse ning elukorralduse püsivast piirangust. Linnakohus leidis õigesti, et S. Soone on kandnud liiklusõnnetuse tagajärjel moraalset kahju. Samas leidis ringkonnakohus, et arvestades S. Soonele tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu, tuleb vähendada väljamõistetud hüvitise suurust ning moraalse kahju hüvitamiseks välja mõista S. Soone kasuks 100 000 krooni. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus asus ebaõigesti lahendama liiklusõnnetuses osalenud suurema ohu allika valdajate süüd ning on ebaõigesti moraalse kahju välja mõistnud ainult Tartu Tuletõrjeühingult. Kohus kohaldas 1. jaanuarist 1993. a kehtestatud liikluseeskirja (LE) p 167, mis ei kehtinud liiklusõnnetuse ajal. Kohtuotsus on vastuoluline. Linnakohus leidis, et tuletõrjeühingu autojuhi süü kahju tekitamises on tõendatud, ning leidis samas, et suurema ohu allika valdaja vastutab kahju korral olenemata süüst. Kahju tekitati S. Soonele kahe suurema ohu allikaga. Suurema ohu allikaga tekitatud kahju hüvitamist reguleerib TsK § 458. Nimetatud sätte kohaselt on organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, kohustatud hüvitama suurema ohu allikaga tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Seega kuulub suurema ohu allikaga tekitatud kahju suurema ohu allika valdaja poolt kannatanule hüvitamisele valdaja süüst olenemata. Õigusvastaseks teoks on suurema ohu allikaga kahju tekitamine. Kostjad ei ole tõendanud, et hagejal tekkis kahju vääramatu jõu või tema tahtluse tagajärjel. Kahe suurema ohu allika koosmõjul tekkis kahju hageja isikule, kes ise ei olnud kummagi kahju tekitanud suurema ohu allika valdaja ning seetõttu vastutavad temale tekkinud kahju eest mõlema suurema ohu allika valdajad solidaarselt TsK § 459 alusel, olenemata nende süüst. Kahju tekitanud suurema ohu allikate valdajate süü on tähtis nende omavahelises vaidluses. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on hagejale põhjendamatult välja mõistnud kulud ravimitele summas 6995 krooni, sest asjas ei ole tõendeid selle kohta, et ravimite ostmine oleks seotud liiklusõnnetuses saadud kehavigastustega. Jättes hagejale tegemata ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid varalise kahju suuruse kohta, rikkus linnakohus protsessiõiguse norme, mis võis viia varalise kahju osas asja ebaõigele otsustamisele. I.

Kassatsioonkaebuses palus A. Soonberg tühistada ringkonnakohtu otsuse temalt moraalse kahju hüvitise väljamõistmise osas. Kassaator leidis, etringkonnakohus rikkus TsKS § 301 sätteid, sest ta väljus apellatsioonkaebuse piiridest. Linnakohus jättis hagi A. Soonbergi suhtes rahuldamata, kuid hageja apellatsioonkaebust ei esitanud. Apellatsioonikohus ei olnud õigustatud tegema otsust osas, mida hageja ei vaidlustanud. Vastavalt TsKS § 17 lõikele 1 ei või kohtunik osa võtta asja läbivaatamisest, kui esineb asjaolusid, mis tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 1995. a otsusega tühistati A. Soonbergi õigeksmõistev otsus ja ta tunnistati süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi süüdi. Kohtunik A. Kutsar kuulus nii kriminaalasja läbi vaadanud kui ka kasseeritava tsiviilasja lahendanud kohtu koosseisu. Nimetatud asjaolu annab alust kahelda arutamise erapooletuses. Kassaator leidis, et olles kuulunud kriminaalasja läbi vaadanud kohtu koosseisu, kes tegi kassaatori suhtes süüdimõistva otsuse, mõjutas A. Kutsar hilisemat tsiviilasja lahendamist. Apellatsioonikohus kohaldas materiaalõiguse normi ebaõigesti. TsK §-st 459 tuleneva solidaarse vastutuse eelduseks on see, et mitme isiku õigusvastased teod põhjustasid kahju tekkimise. Kohtu seisukoht õigusvastase teo osas on vastuoluline. Kohus on leidnud, et õigusvastaseks teoks on kahju tekitamine suurema ohu allikaga, kuid vastutus ei olene sellest, kumma suurema ohu allika valdaja õigusvastane käitumine põhjustas hagejale kahju. Õigusvastase teo all ei saa mõista vaid kahju tekkimist. Õigusvastasus eeldab õiguse ettekirjutuse rikkumist. Kassaator on veendumusel, et hagejale tekitas kahju tuletõrjeauto, mis sõitis vastu A. Soonbergi juhitud sõiduautot. Tuvastatud asjaoludest lähtudes ei ole TsK § 459 selles asjas kohaldatav. Vastustajana leidis Tartu Tuletõrjeühing, et kostja A. Soonbergi kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Võttes enda juhitavasse sõiduautosse S. Soone, võttis A. Soonberg ühtlasi endale vastutuse ka sõitja ohutuse eest. A. Soonberg ei täitnud liikluseeskirja p 4.2 nõudeid, sest ei andnud teed ristmikule lähenevale märgistatud operatiivsõidukile. Apellatsioonikohus oli vaidlustatud osas õigustatud kohtuotsust tegema. Asjakohatu on kassaatori väide kohtunik A. Kutsari erapoolikuse kohta, sest A. Soonbergi esindaja U. Lõhmus ei esitanud kohtuniku vastu taandust ringkonnakohtu istungil. Vastustaja S. Soone leidis, et kassatsioonkaebuses toodud asjaolud ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. II. Kassatsioonkaebuses palus Tartu Tuletõrjeühing tühistada ringkonnakohtu otsuse TsK § 458 väära kohaldamise tõttu. Põhjendamatu on nii suures ulatuses moraalse kahju hüvitamine. Ta ei vaidlusta kahju tekitamist suurema ohu allika tegevuse läbi. Suurema ohu allika valdaja A. Soonberg, võttes enda juhitavasse autosse S. Soone, võttis endale ka vastutuse viimase ohutuse eest. Kahju tekitamise põhjustas A. Soonbergi süüline käitumine, kes ei täitnud LE p 4.2 nõudeid. Juht oleks pidanud sisselülitatud sinise helkuriga või erilise helisignaaliga operatiivsõidukile andma teed ning vajaduse korral peatuma. A. Soonberg pidi ristmikule lähenedes tajuma, mis seal toimub. Hageja suhtes tuleb suurema ohu allikana vaadelda A. Soonbergi juhitud sõiduautot. Vastustaja S. Soone leidis, et kostja Tartu Tuletõrjeühingu kassatsioonkaebuses toodud asjaolud ei ole

põhjuseks ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. III. Kassatsioonkaebuses palus S. Soone tühistada ringkonnakohtu otsuse väljamõistetud moraalse kahju hüvitise vähendamise osas. Apellatsioonikohus on rikkunud TsKS § 228 lg 1, sest ei ole otsuses märkinud, miks ta peab esimese astme kohtu põhjendust moraalse kahju suurusele ebaõigeks ja ebapiisavaks. Vastustajana leidis Tartu Tuletõrjeühing, et hageja kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Ringkonnakohus on arvestanud moraalse kahju hüvitise väljamõistmisel kohtupraktikat, mille kohaselt kahju hüvitamine peab toimuma mõistlikkuse piirides. Kolleegiumi istungil jäid A. Soonbergi ja Tartu Tuletõrjeühingu esindaja kassatsioonkaebuses väidetu juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, millega apellatsioonikohus saatis varalise kahju hüvitise nõude uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Väär on kassaator A. Soonbergi väide, et apellatsioonikohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest. Apellatsioonikohus ei rikkunud TsKS § 301 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ainult kaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Esimese astme kohtu otsuse vaidlustas Tartu Tuletõrjeühing, kes vaidlustamata kannatanule kahju tekitamist suurema ohu allikaga, palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja S. Soone hagi tuletõrjeühingu vastu jätta rahuldama põhjusel, et kahju tekitanud suurema ohu allikaks oli A. Soonbergi juhitud sõiduauto. Kuna nõue oli esitatud kahe kostja vastu solidaarselt ning esimese astme kohus rahuldas hagi ühe kostja suhtes, leides, et tegemist ei ole solidaarse vastutusega, siis oli apellatsioonikohtul õigus anda teise kostja apellatsioonkaebuse alusel õiguslik hinnang kahju tekitamise mehhanismile ja lahendada kahju tekitanute vastutuse küsimus. Seega oli apellatsioonikohus õigustatud tuvastama kahju olemasolu kannatanul, põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja suurema ohu allikate toime vahel ning kostjate käitumise õigusvastasust. Kuna apellatsioonikohus leidis, et kostjad tekitasid kahju ühiselt, siis vastutavad nad ühiselt kahju tekitanud isikutena kannatanu ees vastavalt TsK §-le 459 solidaarselt. Kohtuotsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostjate väited TsK § 458 ebaõigest kohaldamisest. Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldalused on sätestatud TsK §-s 448, mille 2. lõike kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Seega vastutab kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldaluste kohaselt kahju tekitanu kannatanu ees, kui ta on süüdi kahju tekitamises. Kuid TsK § 458 sätestab erinormina kahju tekitanu vastutuse sõltumata süüst juhul, kui kahju on tekitatud suurema ohu allika poolt. Isikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, on kohustatud vastavalt TsK §-le 458 hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja varalise

kahju hüvitamisele. Seega tulenevalt põhiseadusest kuulub hüvitamisele kogu tekitatud kahju. Kostjad ei ole vaidlustanud asjaolu, et kannatanule tekitati suurema ohu allika poolt moraalne kahju. Kuna apellatsioonikohus tuvastas nii kahju olemasolu kannatanul kui ka põhjusliku seose tekkinud kahju ja suurema ohu allikate ühise toime vahel ning kostjate teo õigusvastasuse, siis on kohus õigesti leidnud, et kostjad vastutavad kannatanule põhjustatud moraalse kahju eest solidaarselt. Hagejale suurema ohu allikaga kahju tekitamise õigusvastasust välistavaid asjaolusid asjas tuvastatud ei ole. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et ka suurema ohu allikaga tekitatud moraalse kahju peab suurema ohu allika valdaja kannatanule hüvitama valdaja süüst olenemata. Suurema ohu allika valdaja süü tõendamatus kriminaalasjas ei välista suurema ohu allika valdaja teo õigusvastasust ega tematsiviilvastutust kannatanu ees. Jõustunud kohtuotsus kriminaal- või haldusõigusrikkumise asjas on teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule TsMS § 94 lg 3 järgi kohustuslik üksnes küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik. Seega ei välista õigeksmõistev kohtuotsus kriminaalasjas suurema ohu allika valdaja tsiviilõiguslikku vastutust TsK § 458 alusel. Tähelepanuta jääb A. Soonbergi väide kohtuniku erapoolikuse kohta, sest vastavalt TsKS § 21 lg-le 3 pidi protsessiosaline taanduse esitama esimesel kohtusse ilmumisel või pöördumisel, kui talle sai teatavaks tema asja lahendamisel osaleva kohtuniku taandamise alus. A. Soonberg ja tema esindaja ei esitanud apellatsioonikohtus taandust kohtunik A. Kutsari vastu. Kohtuniku enesetaanduse alused TsKS § 18 lg 1 ja 2 ja § 19 järgi puudusid. Apellatsioonikohus ei ole rikkunud TsKS § 228 lg 1. Apellatsioonikohus pidas õigeks esimese astme kohtu tuvastatut, et S. Soone kandis liiklusõnnetuse tagajärjel moraalset kahju: langes tema elukvaliteet (nii varalise, sotsiaalse kui ka vaimse heaolu langus), ta ei tule igapäevases elus iseseisvalt toime, on kaotanud loodetud heaolu loomise võimaluse. Apellatsioonikohus leidis, et arvestades S. Soonele tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu, tuleb moraalse kahju hüvitisena välja mõista 100 000 krooni. Apellatsioonikohus on moraalse kahju suurust hinnanud esimese astme kohtu tuvastatud asjaolude alusel. Arvestades moraalse kahju tekitamise asjaolusid, on ringkonnakohtu väljamõistetud hüvitis mõistlikkuse piirides. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a b: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. juuni 1998. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, Kull, L. Laarmaa, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.