Muud › Muud hagiasjad

C. Kannatanu transport haiglast elukohtadesse ja tagasi, raviarsti, perearsti, pühhiaatri, psühholoogi vastuvõtule ja tagasi, ka osaliselt kannatanuga koos, osaliselt kannatanu esindaja ja hooldaja sõidud dokumentide vormistamisel erinevatesse ametiasutustesse : Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonda, Haigekassasse, tööandja juurde OÜ-sse M (töövõimetuslehtede viimine-toomine, töölepingu peatamise vormistamine), ERGO Kindlustuse AS-i (taotluste esitamine, kohtumine kahjukäsitleja ja ekspertidega), Mustamäe ja Harjumaa Sotsiaalametisse (hoolduse vormistamine), VEK Komisjoni (töövõimekaotuse vormistamine), Tallinna Liikluskorralduskeskusesse (invaliidisõiduki märgi vormistamine), ravimite varumine, apteekides käimine, ravi- ja perearstide juures asjaajamine ilma kannatanuta, kannatanuga poeskäigud, kannatanu transportimine mitme elukoha vahel, kannatanu külastamine haiglas ja erinevates elukohtades. Bensiin :

jaanuar – 936,35 veebruar – 1149.märts – 2120,65 aprill – 1690,70 mai – 1853,90 juuni – 1226,15 juuli – 1278,60 august – 759.september – 1584,85 oktoober – 321,20 KOKKU : 12.920,40 krooni (25.01.2003.a – 14.10.2003.a.)

D. Saamatajäänud teenistus (tulu) : 3 kuud Taanis töötamist - juuni, juuli, august 2003.a.(tööandja kinnitus olemas). Hagejal oli 2003.a. suveks sõlmitud kokkulepe töötamiseks Taanis kolme kuu jooksul (juuni, juuli, august), kusjuures oli kokku lepitud ka töötasus ja muudes tingimustes. Hageja jaoks soodsa kokkuleppe täitmine jäi ära tänu avariile ja selles saadud vigastustele. Tööaja arvestus ja hagejal tekkinud kahju: 37,5 tundi nädalas, 1 tund – 130 DKK, (arvestus : 13 nädalat x 37,5 tun di x 130 DKK) = 63,375 DKK Eesti Panga kursiga (1 DKK = 2,10622 krooni) = 133.481,69 krooni. LN kavatses 2003.a. suvel abielluda KP’aga, kuid avarii ja selle tagajärjel saadud füüsilised ja psüühilised traumad viisid pulmade asemel kooselu lõppemiseni. Seoses avariiga on L. Nüüd sunnitud jätkuvalt käima ravil psühhiaatri juures. Kooskõlas psühhiaatri arvamusega esineb hagejal avariijärgselt nii psüühilise kui somaatilise (värinad) ärevuse hood, meeleolu labiilsus ja üldine nõrkus. Häired on püsiva iseloomuga ja nõuavad regulaarset psühhiaatrilist ravi. Patsiendi elukvaliteet on langenud, töövõime on langenud ja regulaarne psühhofarmakonide tarvitamine tekitab elukorralduslikke piiranguid. Seega leiame, et nii ülaltoodud asjaolud kui ka nendest tekkinud peresisesed probleemid mängivad negatiivset rolli nõude esitaja elukvaliteedis nii professionaalselt, sotsiaalselt kui ka peresituatsioonis ning annavad alust esitada ülaltoodud nõude elukvaliteedi languse hüvitamiseks. Võttes arvesse moraalse kahju ulatust ning iseloomu, samuti kostjate varalist seisukorda, peab hageja õiglaseks hüvitiseks moraalse kahju eest summat 300 000 krooni. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 10. märtsi 1999.a. otsuses 3-2-1-6-99 pidanud põhjendatuks moraalse kahju tekkimise võimalust liiklusõnnetuse tagajärjel nõustudes apellatsioonkohtu seisukohaga, lugedes moraalseks kahjuks: elukvaliteedi languse (nii varalise, sotsiaalse kui vaimse heaolu langus), ... samuti kaotatud loodetud heaolu loomise võimaluse. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Kostja kui suurema ohu allika valdaja süü väljendub tema kui autojuhi õigusvastases tegevuses – liiklusõnnetuse põhjustamises. Kostja M T e seisukoht Kostja esitatud hagi ei tunnista. Kostja põhjustas tõepoolest avarii, milles sai kannatada hageja. Nimetatud asjas mõisteti kostja ka süüdi. Hageja on esitanud järgmised nõuded:

Kostjate Õ T e ja E T e seisukoht Kostjad esitatud hagi ei tunnista. Kostjad on kaasatud tsiviilasja kui M T e vanemad, põhjendusega, et vastavalt VÕS § 1053 lg.2 alusel vastutavad vanemad sõltumata süüst 14-18 aastase isiku poolt teisele isikule põhjustatud kahju eest. M T on praegu ja oli ka hagi esitamise momendil 20-aastane, seega täiskasvanud ja täisteovõimega. Asjas puuduvad andmed, et kostjad oleks rikkunud hageja õigusi. Samuti ei ole neid kaasatud, mitte kui M T e seaduslikke esindajaid, vaid hagi on esitatud solidaarselt kõigi kolme kostja vastu. Seega peab ka hageja ise M T e iseseisvalt

vastutusvõimeliseks. Hagis sisaldub ka viide, et kostjad on kaasatud protsessi kui suurema ohu allika valdajad VÕS § 1057. See väide jääb kostjatele arusaamatuks, kuna nimetatud paragrahv räägib mootorsõiduki otsesest valdajast. Kui hageja oma juriidilist põhjendust selles osas täpsustab, siis saavad kostjad täpsustada ka oma seisukohta. Kostjad leiavad, et ka oma sisult on hagi põhjendamata ja tõendamata ning paluvad jätta see rahuldamata ning kohtukulud jätta hageja kanda. Kostjate seisukoht Kostjad leiavad, et esitatud dokumendid töötamise kohta kokkuleppes Taanis ei ole aluseks hüvitise väljamõistmiseks. Kirjas viidatakse, et tööleping saadetakse ja sõlmitakse planeeritavalt 15. mail 2003.a. Seega mõlemapoolselt siduv leping avarii toimumise ajal puudus. Samuti tekitab küsitavusi kirjas nimetatud töötingimuste loetelu: tunnipalk neto, tööandja poolt töötajale tasuta elamise ja toitlustamise kindlustamine. Ei pea tõenäoliseks, et Taanis oleks töölepingute tüüptingimus töötajate majutamine ja toitlustamine. Samuti ei pea tõenäoliseks, et Taani töölepingutes sõlmitakse töötasu kokkulepped ilma maksudeta. Ka ei ole LNi poolt esitatud dokumente selle kohta, et tal oleks Taanis töötamiseks tööluba olnud. Sellest johtuvalt jääb kostjatele mulje, et tegemist polnud päris legaalse töötamise kokkuleppega. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja, hageja esindaja ja kostjate esindaja seletused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 20.02.2004.a. kohtuotsusega mõisteti kostja M T süüdi selles, et tema 25.01.2003.a. kella 05.20 paiku, olles alkoholijoobes, juhtides sõiduautot XXX, sõitis Tallinnas, Sõpruse pst Vambola bussipeatuse juures jalakäijate ülekäigurajal otsa hagejale ja tekitas talle raske tervisekahjustuse (tl 11-13). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja M T vastutab üksi või solidaarselt teiste kostjatega – Õ T e ja E T ega – hagejale põhjustatud kahju eest, samuti vaidlevad pooled, kui suures ulatuses ja mis summas on kostja kohustatud hagejale hüvitama temale tekitatud materiaalse kahju ja hüvitise elukvaliteedi languse eest. Esmalt võtab kohus seisukoha selle kohta, kes vastutab hagejale tekitatud kahju eest. 20.02.2004.a. otsusega on tõendatud, et kostja M T oli kahju tekitamise ajal (25.01.2003.a.) 17-aastane. VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vastutavad vanemad sõltumata oma süüst ka 14–18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. VÕS § 137 lg 1 kohaselt kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Seega vastutavad hagejale tekitatud kahju eest kostjad solidaarselt. Järgnevalt võtab kohus seisukoha hagejale tekitatud materiaalse kahju väljamõistmise osas. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine kostja tegevusega annab aluse pidada kostja tegevust õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, mis sätestab kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise kui õigusvastase teo. See, kui tõsine oli hageja kehavigastus, võib tähtsust omada kehavigastusega tekitatud mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel VÕS § 130 lg 2 järgi. VÕS § 130 lg 1 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste

suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Hageja palub kostjatelt välja mõista ERGO Kindlustuse poolt maksmata nõuded summas 11 591,17 krooni. Võttes arvesse asjaolu, et ERGO Kindlustus on juba osaliselt hüvitanud hagejale tekitatud kahju, ei pea kohus põhjendatuks täiendava hüvitise väljamõistmist. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et hageja poolt toodud nimekirjas on mitmeid asju, mille seos avariiga jääb arusaamatuks, mistõttu jätab kohus asjakohatud tõendid tähelepanuta (tl 14-16, 19-23). Lisaks nõustub kohus väitega, et riiete ja kingade väärtuse hindamisel tuleb arvestada nende kulumisega ja väärtuse vähenemisega. Lisaks palub hageja kostjatelt välja mõista ERGO Kindlustusele esitamata nõuded summas 1335,85 krooni. Kohtule esitatud arvest nr 15 (tl 17) nähtub, et Eluvesi Apteegis on ravimite peale kulunud 132 krooni. Samuti nähtub OÜ Järve Perearstikeskuse arvest-kviitungist nr 74 (tl 18), et dokumentide väljastamiseks on kulunud 25 krooni. Kohus loeb nimetatud tõenditega tõendatuks, et hageja on vastavaid kulutusi kandnud ja kostjatelt on põhjendatud hageja kasuks 157 krooni välja mõista. 2 Simpel kaarti summas 300 krooni jätab kohus tähelepanuta kui asjakohatu tõendi. Samuti on paljasõnaline hageja väide, et invaliidimärk sõidukile maksis 40 krooni. Seoses asjaoluga, et puuvilju, maiustusi, toiduaineid ja jooke oleks kostja ostnud ka siis, kui poleks liiklusõnnetust toimunud, peab kohus põhjendatuks jätta nimetatud arved tähelepanuta ja 938,85 krooni väljamõistmata. Kohus leiab, et ERGO Kindlustusele esitamata nõuetest on põhjendatud üksnes 157 krooni väljamõistmine. Hageja soovib kostjatelt välja mõista ka ajavahemikul 25.01.2003.a. kuni 14.10.2003.a. kasutatud bensiini eest 12 920,40 krooni (tl 24-65). Seoses asjaoluga, et hagejal oli vasaku sääre lahtine luumurd, on kohtul põhjust kahelda, kas hagejal oli vajadus igapäevaselt käia arstide juures, erinevates ametiasutustes, külastada erinevaid elukohti jms. Kohus nõustub, et hagejat oli vaja transportida, kuid kohus ei pea põhjendatud nii suures ulatuses bensiini väljamõistmist. Arvestades asjaolu, et bensiinihinnad olid 2003.a. madalamad kui käesoleval ajal, on kohtu arvates mõistlik mõista kostjatelt välja 5000 krooni. Hageja soovib kostjalt välja mõista saamatajäänud teenistuse 3 kuu eest (2003.a. juuni, juuli, august) Taanis töötamisel summas 133 481,69 krooni. Kohtule esitatud Taani firma D A/S tööettevõtu lepingu tingimustest (tl 105-106) nähtub, et töölepingu kehtivus oleks olnud 13 nädalat alates 01.06.2003.a. kuni 31.08.2003.a. Palga kokkuleppeks (tl 107-108) oli 37 tundi nädalas ja 130 DKK (neto) tunnis. Töötamise aja jooksul oleks tööandja kindlustanud hagejale tasuta majutuse ja eined. Kohus asub seisukohale, et kohtu käsutuses olevate tõenditega saab lugeda tõendatuks, et hagejal oli 2003.a. suvekuudeks sõlmitud kokkulepe töötamiseks Taanis. Vastupidises puudub kohtul alus kahelda. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostjad ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis lükkaks ümber hageja väited Taanis töötamise kokkuleppe kohta. Ka kohtus tunnistajana üle kuulatud hageja isa – VN ütluste kohaselt pidi hageja saama töötamise võimaluse Taanis. Palgaks lubati 40 000 krooni, tööandja pidi katma hageja elamiskulud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et saamatajäänud teenistus summas 133 481,69 krooni kuulub väljamõistmisele. Järgnevalt võtab kohus seisukoha elukvaliteedi languse eest nõutava hüvitise osas. VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse VÕS § 130 lg 2 järgi

mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga on Riigikohtu Kolleegium 31.05.2007.a. otsuses nr 3-2-1-54-07 seisukohal, et hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Hageja palub kostjalt välja mõista hüvitise 300 000 krooni, kuna tema elukvaliteet on langenud seoses sellega, et ta jala liikuvus ei ole täielikult taastunud. Praeguses asjas on iseenesest asjakohased hageja väited selle kohta, et tekitatud kehavigastused põhjustasid tema elukvaliteedi ja heaolu languse. Kohtule esitatud 05.06.2003.a. arstliku ekspertiisi otsusega nr XXX (tl 97) on tõendatud, et hagejal tuvastati püsiv täielik töövõimetus, kuna isikul esinevast vigastusest põhjustatud tugevasti väljendunud funktsioonihäire tõttu ei ole ta võimeline tööga elatist teenima. Töövõime kaotuse protsent on 100%. Samuti nähtub 05.06.2003.a. arstliku ekspertiisi otsusest nr XXX (tl 96), et hagejal tuvastati raske puue, mis põhjustab lisakulutusi ja mille tõttu on vajalik igapäevane abi. Hageja vajab kõrvalabi ja juhendamist igal ööpäeval, kuna ei tule iseseisvalt toime hügieenitoimingutega ega liikumisega, lisaks on hagejal puude tõttu lisakulutused abilisele. 18.12.2003.a. arstliku ekspertiisi otsusega nr XXX (tl 95) on muudetud 05.06.2003.a. otsust, millest nähtub, et hagejal tuvastati püsiv osaline töövõimetus ning tema töövõime kaotuse protsent on vähemalt 40%. Ka ambulatoorsest kohtupsühhiaatrilisest ekspertiisist (tl 137-141) nähtub, et hageja psüühika- ja käitumishäired on oluliselt mõjutanud hageja elukvaliteeti: 1) 25.01.2003.a. kuni 31.12.2003.a. ajutine töövõimetus ja töövõime kaotus 100%, hooldealune, 2) 01.01.2004.a. kuni k.a. – pidev psühhiaatrite külastus ja esinevate häirete ravi. Samas aga on ekspert seisukohal, et vaimseja füüsilise töövõime langus ei ole sellise sügavusega, et esitada materjalid VEK`ile. Kohtus tunnistajana üle kuulatud hageja isa – VN ütluste kohaselt teeb pojale peale avariid jalg muret. Psüühika oli hirmuäratav, poeg ärritus kergelt, hakkas värisema, pidi tarvitama rahusteid. 2003.a. mais pidi põletik jalas minema luupõletikuks, see pidi tähendama amputeerimist. Hetkel ei saa poeg teha restaureerimistööd, töötab isa juures abistava jõuna, oskustöölisena temast kasu ei ole. Pojal on alates avariist tööalased piirangud. Ka Riigikohus on 12. detsembri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 (RT III 1997, 4, 39) ja mitmetes hilisemates lahendites asunud seisukohale, et kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada. Seejuures on kolleegium viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 ja 26. veebruari 1998. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 (RT III 1998, 9, 96) asunud seisukohale, et hageja peab tõendama, et kehavigastuse tagajärjel on talle moraalne kahju tekkinud. 8. veebruari 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-01 (RT III 2001, 6, 72) on kolleegium leidnud, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Olenemata kostja taotlusest hüvitise vähendamiseks, peab kohus mittevaralise kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Kohus, hinnates eelmainitud tõendeid ja võttes arvesse asjaolu, et hagejal oli peaaegu aasta püsiv täielik töövõimetus ja tuvastatud raske puue, leiab, et hageja on kandnud liiklusõnnetuse tagajärjel

moraalset kahju. Arvestades hagejale tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu, leiab kohus, et esineb alus hüvitise vähendamiseks, mistõttu peab kohus mõistlikuks hüvitiseks 100 000 krooni. Hageja väide selle kohta, et avarii tõttu jäid ära tema pulmad KP on paljasõnaline ja ei ole tõendamist leidnud. Ülalmärgitud põhjendustel leiab kohus, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele ja kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista 238 638,69 krooni. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kooskõlas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-ga 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud poolte enda kanda.

Lukiina Vismann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.