V.H. hagi M.R. vastu 1 000 000 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja number
2-05-14289 (vana nr 2-1577/05)
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja: V.H. hageja esindaja: vandeadvokaat Margo Lemetti (postiaadress advokaadibüroo Aivar Pilv Tartu osakond, Ülikooli 8, Tartu) kostja: M.R. kostja esindaja: advokaat Andres Veski (postiaadress advokaadibüroo Sirje Must, Õpetaja 9, Tartu)
Kohtuistungi toimumise aeg
15.06.2007
Protokollija
kohtuistungisekretär Evelin Laansalu
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada V.H. hagi M.R. vastu osaliselt.
2.Välja mõista M.R. 677 780.- ( kuussada seitsekümmend seitse tuhat seitsesada kaheksakümmend) krooni (varaline kahju 227 780.- krooni ja mittevaraline kahju 450 000.- krooni) V.H. kasuks. Menetluskulud
3.Välja mõista M.R. menetluskulu 49 382.37 ( nelikümmend üheksa tuhat kolmsada kaheksakümmend kaks krooni ja 37 senti) krooni V.H. kasuks.
4.Välja mõista M.R. riigilõiv 31 177.88 ( kolmkümmend üks tuhat ükssada seitsekümmend seitse krooni ja 88 senti) krooni riigituludesse. Riigilõiv tasuda 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034796011 SEB Eesti Ühispanka või nr 221023778606 Hansapanka, viitenumber mõlema konto puhul 2900078538 (TsMS § 179 lg 5); Tartu Maakohtule esitada riigilõivu maksmist tõendav dokument. Kohtulahendi täitmise tagamine
5.Jätta kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse Tartu Maakohtu 06.07.2005 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu – kohtulik hüpoteek M.R. kuuluval A. külas A. vallas Võrumaal asuval kinnistul (registriosa nr 72341) 727 162.37 krooni ulatuses V.H. kasuks; ülejäänud summa ulatuses hagi tagamine tühistada. Edasikaebamise kord ja tähtaeg
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Kohtulahendi kättetoimetamine Toimetada otsus kätte poolte esindajatele ja saata Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale ning riigilõivu riigituludesse väljamõistmise osas täitmiseks Kohtute Raamatupidamiskeskusele.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.14.09.1997 kella 01.30 paiku Tartus, Vaksali 21 asuva ööklubi XS ees olevas autoparklas lõi kostja E.R. pärast tekkinud tüli käigus armukadedusest hagejale rusikaga parema oimu piirkonda, mille tagajärjel hageja kukkus. Kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt tekitati löögi tagajärjel hagejale üliraske kehavigastus: parema oimuluu murd, kõvakelmealune verevalum paremal ajupoolkeral ning peaaju põrutus pehmestuskolde ja verevalumitega paremas oimusagaras peaaju turse ja vasaku kehapoole spastilise halvatusega. Tekitatud vigastuse ning sellele järgnenud operatsiooni tulemusel, kus hagejal eemaldati osa koljuluust parema oimu kohal, põhjustati hagejale näo parandamatu, inetuks tegev rike.
2.Tartu Ringkonnakohus nõustus 07.06.1999 otsusega kriminaalasjas nr II-1-215/99 esimese astme kohtu poolt tuvastatud seisukohaga, et kostja põhjustas hagejat lüües talle üliraske kehavigastuse ning kostja ei viibinud sealjuures hädakaitse seisundis. Esimese astme kohus leidis, et kostja tekitas hagejale üliraske kehavigastuse konkretiseerimata kaudse tahtlusega, kus ta sai aru, et tahtliku löömise tagajärjel saab kannatanu kehavigastusi, kuid ta ei mõelnud nende raskusastmele, mistõttu mõisteti kostja süüdi KrK § 107 lg 1 järgi (üliraske kehavigastuse tahtlik tekitamine), kuna hageja kehavigastus oli tekitamise momendil eluohtlik.
3.Kuivõrd antud asjas pandi kahju õigusvastase tekitamise aluseks olev tegu toime enne 01.07.2002, kuulub VÕSRS § 22 lg 1 alusel kohaldamisele kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeks ja muud sel ajal kehtinud asjakohased õigusaktid. Varaline kahju
4.Kostja tekitatud üliraske kehavigastuste tõttu pidi hageja pärast 14.09.1997 toimunud rünnakut viibima üle ühe kuu Maarjamõisa närvikliinikus haiglaravil. K. AS lõpetas hagejaga 1997. a oktoobris töölepingu, sest hageja oli talle tekitatud vigastuste tõttu kaotanud oma senise töövõime ega saanud töölepinguga ette nähtud tööd edasi teha. Senise töövõime kaotamise tõttu sai hageja järgmisena tööle asuda alles 06.11.2000 P. AS-i. Vahepealsel ajal ei suutnud hageja töövõime vähenemise tõttu tööd teha ning sellest tulenevalt jäi ta ilma töötasust. 1997. a tuludeklaratsioonist nähtuvalt sai hageja 1997. a üheksa kuu jooksul palka kokku 73 218 krooni, seega ühes kuus keskmiselt 8135 krooni. Kostja on TsK § 463 lg 1 kohaselt kohustatud hüvitama hagejale töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu 300 995 krooni (8135 krooni * 37 kuud). Moraalne kahju
5.Kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtuvalt eemaldati hagejalt ravi käigus oimuluu lameosa põikimurd, mis sisuliselt tähendab seda, et hageja koljust võeti ära tükk koljuluud. Hageja oli sunnitud viibima pikaajaliselt haiglas, mille käigus tehti talle mitmeid operatsioone. Nii kehavigastuste tekitamine kui sellele järgnenud haiglaravi ühes operatsioonidega põhjustas hagejale suuri kannatusi füüsilise valu talumise sunduse näol.
6.Osa koljuluu eemaldamise tagajärjel tekkis hagejal näo parandamatu, inetuks tegev rike, kuna eemaldatud koljuluutükk jättis hageja näosse augukujulise lohu, mis oli nähtav ja inetu.
Rike suudeti parandada alles 1999. a veebruaris, kui hagejale paigaldati eemaldatud koljuluutüki asemele plaat – vahepealse 15 kuu jooksul oli hageja väljanägemine talle tekitatud vigastuste tõttu oluliselt erinev ja eemaletõukav, mille tagajärjel oli hagejal raskendatud uute inimkontaktide loomine ja ka seniste suhete hoidmine.
7.Koljuluutüki eemaldamise tõttu olid hagejal ka olulised liikumispiirangud ning ta ei tohtinud teha füüsilist pingutust nõudvat tegevust. Õnnetuseelsel ajal käis hageja regulaarselt (2 korda kuus) hobustega ratsutamas, samuti tegeles aktiivselt erinevate pallimängude ja ujumisega. Kostja tekitatud vigastuste tõttu ta seda enam teha ei tohtinud. Pärast plaadi paigaldamist on hagejal sportimine ja muu füüsiline tegevus küll lubatud, kuid endisel koormusel ja viisil ei ole see füüsiliselt võimalik. Hageja vasakul jalal on jäädav närvikahjustus, mis avaldub selles, et teatud asendis on hageja vasak jalg nõrk ja tundetu. Samuti on õnnetuse tagajärjel oluliselt häiritud hageja haistmismeel.
8.Õnnetusel olid negatiivsed tagajärjed ka hageja psüühikale – hageja muutus vigastuste tõttu psüühiliselt labiilseks, mis avaldus eelkõige selles, et ta muutus teotahtetuks ja otsustusvõimetuks. Hagejal tekkis nn “minnalaskmise” meeleseisund, kus ta ei olnud psüühiliselt suuteline endale seatud eesmärke lõpuni viia. Õnnetuse tagajärjel esines hagejal ka mälukaotus õnnetuseelse perioodi kohta. Psüühiliste kahjustuste alla saab panna ka hagejal lühimälu kaotuse. Hageja ei suuda meelde jätta nt telefoninumbreid, nimesid, aadresse jms, samuti on tal raskendatud suuliste, lühiajaliste kokkulepete tegemine (nt kohtumiste kokkuleppimine, suuliste lepingute sõlmimine) ja osalemine arutelus, kus käsitletakse numbreid või ajatermineid.
9.Õnnetuse tagajärjel kannatas oluliselt ka hageja isiklik elu. Õnnetuse tõttu lõppes 2000. aastal hageja abielu L.H. Õnnetuse tõttu raskenes hagejal suhtlemine ka oma poja K.H. (õnnetuse toimumise ajal 10-aastane), sest hageja füüsiline seisund ei võimaldanud tal pojaga piisavalt mängida, sportida ja tegelda muu aktiivse tegevusega, mis sellises eas poisile kõige suuremat mõju ja muljet avaldab.
10.Hageja viitab põhiseaduse §-le 25 ja Riigikohtu lahendile kohtuasjades nr 3-2-1-111-96. nr 32-1-1-01, nr 3-2-1-34-05, p 22, samuti VÕS § 128 lg 5, § 127 lg 6.
11.Käesoleval juhul on kostja poolt hagejale tahtlikult tekitatud üliraskete kehavigastuste tagajärjel hagejal aset leidnud ulatuslik elukvaliteedi langus, kuna: näo piirkonda tekkis inetuks tegev rike (koljuluutüki eemaldamise tõttu tekkinud augukujuline lohk); avaldusid olulised liikumispiirangud ja füüsilise koormuse talumatus, mistõttu ei saanud hageja tegeleda endisel viisil vaba aja sisustamisega ja sportimisega (ratsutamine, pallimängud, ujumine); tekkisid närvikahjustused (vasakul jalal) ja haistmismeele kadu; esines pikemaajaline labiilne seisund psüühikas; esineb õnnetuseelse aja kohta mälukaotus ja kadunud on lühimälu; tekkis ebameeldivaid probleeme isiklikus elus: abielulahutus ja lapsega vaba suhtluse piiratus.
12.Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kostja poolt tekitatud kehavigastuste tõttu on hageja olnud sunnitud taluma valu, tal on tekkinud väljanägemise muutus ning oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses. Hageja hindab talle tekitatud moraalse kahju suuruseks 699 005 krooni (tl 49). Hageja ja tema esindaja poolt kohtuistungil avaldatud seisukohad
13.14.05.2007 istungil loobus hageja esindaja väitest, et hageja abielulahutuse põhjustas õnnetus. Hageja seletas, et püüdis 1998. a suvest 2000. a novembrini leida tööd arvuti- ja turismivaldkonnas ning tegeles audiotehnika maaletoomisega, kuid ei saanud hakkama. Alates 2002. a tegeleb hageja traadita internetiga. Ühtegi riiklikku toetust ei ole hageja saanud, puude määramisel oleks tekkinud raskusi töö leidmisega. Seetõttu ei ole hageja enne hagi esitamist taotlenud töövõimekaotuse ja puude määramist. Käesoleval ajal märgib hageja
oma tegemised telefoni, mälu on jätkuvalt halb. Minevikust ta tervikpilti ei mäleta. Hageja ei saa hobustega hakkama, sest koordinatsiooni ei ole, enne õnnetust oli see aga pidev harrastus. Rattaga saab hageja sõita vaid asfaldil, maastikul ei saa. Varem mängis hageja koos sõpradega korv- ja võrkpalli, praegu on vasak jalg tundetu ja palli mängida ei saa. Uut perekonda hagejal ei ole. Perekonda on raske luua, kui puudub sissetulek pere ülalpidamiseks, samuti on raskusi stabiilsuse loomisega eesmärkida püstitamisel (tl 108-109).
14.15.06.2007 istungile hageja ei ilmunud. Hageja esindaja vähendas varalise kahju hüvitamise nõude 227 780 kroonini (8135 krooni * 28 kuud). Hageja oli töövõimetu kuni 2000. a veebruarini, s.o 28 kuud. Hageja pangakonto väljavõttest selgus ning seejärel meenus ka hagejale, et ta töötas alates 2000. a veebruarist B ning sai töötasu. Töövõimetus on tõendatud nii tunnistajate ütluste kui kohtumeditsiiniliste eksperthinnangutega. Hageja pöördumine Haigekassa ja tööandja poole ei olnud olukorda arvestades ilmselt võimalik ja ka lähedased ei tulnud selle peale. Kui Haigekassa oleks hagejale hüvitist maksnud, siis oleks Haigekassal regress kostja vastu ning kostja varaline olukord ei oleks sellest muutunud. Mittevaralise kahju hüvitamisel viitas hageja esindaja VÕS § 130 lg-le 2 Riigikohtu lahenditele nr 3-2-154-07 p 13 ja nr 3-2-1-1-01. Erinevate kohtulahenditega on ligilähedastes olukordades isikutele välja mõistetud kahjuhüvitisi 50 000 kuni 500 000 krooni. Käesoleval juhul on siiski õigustatud mõista kostjalt välja kogu nõutud summa. Hagejale tekitatud vigastuste hulk ning mõju oli erakordselt ulatuslik. Elukvaliteedi langus on olnud eriti drastiline, isik muutus eduka ettevõtte juhist ja osanikust sisuliselt redutseeritud töövõimega invaliidiks. Kogu hageja elukvaliteet on pöördumatult langenud. Lisaks on olnud oluliselt kahjustatud nii hageja perekondlik kui sotsiaalse elu sfäär, hagejal ei ole tänaseni õnnestunud luua uusi püsisuhteid. Kostjalt täies ulatuses kahjuhüvitise väljamõistmine on vastavuses ühiskonna heaolu tasemega käesoleval ajal ja sellise summa väljamõistmisega ei ole rikutud ka õiguse üldpõhimõtteid ning see ei ole hageja rikastumise allikaks. Kostja on terve ja täielikult töövõimeline mees, kellel on ühtlasi varalisi vahendeid kahju hüvitamise kohustuse täitmiseks. Hageja ja E.R. olid lähedastes suhetes. Kuna E.R. ei avaldanud soovi oma abikaasa M.R. suhelda, oli hagejal õigus mõistlikult sekkuda ja paluda mitte tülitada. Kohus on tuvastanud, et hetkel, kui kostja ründas hagejat, selleks põhjust ei olnud. Hageja tahtlikkust endale kahju tekitamises hageja esindaja ei näe. Hageja esindaja palub rahuldada hagi varalise kahju osas summas 227 780 krooni ning mittevaralise kahju osas 699 005 krooni ja mõista kostjalt välja hageja poolt kantud kohtukulud 68 053 krooni (tl 150-152, 154, 156-157).
KOSTJA SEISUKOHT
15.Kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnistanud. Tõendamata on varalise kahju suurus ja põhjuslik seos tekitatud kahju ulatuse ja kostja õigusvastase käitumise vahel. Tõendatud ei ole, et hagejal oli võimalik asuda tööle alles 2000. a novembris ning kogu vahepealne töölt eemalolek oli tingitud 1997. a oktoobris saadud tervisekahjustusest. Hagiavaldusest ei nähtu ka töövõime kaotuse protsent. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes on hagejale tekitatud moraalne kahju summas 699 005 krooni. Moraalse kahju hüvitamise nõude põhjenduseks toodud väited on tõendamata (tl 48).
16.19.05.2006 kohtuistungil nõustus kostja esindaja sellega, et hageja palk oli 8135 krooni ja hageja asus tööle 06.11.2000 P. Selle üle, et kostja käitumine põhjustas hagejale sellised vigastused, vaidlust ei ole, hageja vigastus tekkis kohtuotsuses tuvastatud viisil, vigastus oli eluohtlik. Intsidendi aga algatas hageja, tüli tekkis armukadeduse pinnalt (tl 55-56).
17.15.06.2007 istungile kostja ei ilmunud. Kostja esindaja teatas, et kostja ei tunnista hagi. Varaline kahju ei ole tõendatud, mida näitab ka see, et hageja ei pöördunud sotsiaalosakonda abi saamiseks. Mingi aja ei saanud hageja tööd teha, kuid tal oli võimalus leida mitteerialast tööd operatsioonist mõne kuu möödudes. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleks jätta rahuldamata, sest intsidendi algatajaks oli hageja. Kostja lõi hagejat seetõttu, et hageja ei
jätnud norimist, vaid lükkas ja rebis riietest. Kostja esindaja on nõus armukadeduse motiiviga, kuid see oli mõlemapoolne. Kostja esindaja teada teadis hageja, et R on lahus. Kostja ei ole avaldanud soovi ise kohtus ütlusi anda. Kostja esindaja andmetel töötab kostja Iirimaal. Esindaja ei tea, mida kostja seal teeb, kunagi väitis ta, et ehitab. Andmed kostja sissetuleku kohta puuduvad. Kostja esindaja ei vaidle vastu, et Iirimaal on keskmine palk kõrgem kui Eestis. Ekspertiisitasudele kostja esindaja vastu ei vaidle, õigusabikulu on põhjendamatult suur. Kostja menetluskulude väljamõistmist ei taotle (tl 156-158).
KOHTU SEISUKOHT
18.VÕSRS § 22 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. a. Kuna V.H. väidetavalt kahju põhjustanud tegu pandi toime 14.09.1997. a, kuuluvad käesolevas asjas kohaldamisele enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud sätted. Varaline kahju
19.TsK § 448 lg 1 kohaselt kuulub kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, välja arvatud NSV Liidu seadusandlusega ettenähtud juhud. TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Seega peab hageja tõendama kostja poolt õigusvastase teo toimepanemise, kahju esinemise ja põhjusliku teo ja kahju vahel ning kostja peab tõendama süü puudumise.
20.Tartu Linnakohus mõistis M.R. 14.04.1999 otsusega kriminaalasjas nr 1-63/98 süüdi KrK § 107 lg 1 järgi. Kostja lõi 14.09.1997 kella 01.30 paiku Tartus Vaksali 21 asuva ööklubi XS ees asuvas autoparklas E.R. pärast tekkinud tüli käigus armukadedusest V.H. rusikaga parema oimu piirkonda, mille tagajärjel V.H. kukkus. V.H. tekitati üliraske kehavigastus: parema oimuluu murd, kõvakelmealune verevalum paremal ajupoolkeral ning peaaju põrutus pehmestuskolde ja verevalumitega paremas oimusagaras peaaju turse ja vasaku kehapoole spastilise halvatusega. V.H. tekkis peavigastus M.R. löögist, mitte kukkumisest, kehavigastus oli tekitamise momendil eluohtlik ning M.R. ei olnud hädakaitseseisundis ega näilikus hädakaitseseisundi. M.R. tekitas ülirasked kehavigastused konkretiseerimata kaudse tahtlusega, ta sai aru, et V.H. saab kehavigastusi, kuid ei mõelnud nende raskusastmele, mistõttu ta vastutab tekitatud tagajärgede eest. Kohus jättis M.R. süüdistusest välja üliraske kehavigastuse teise tunnuse – näo parandamatu, inetuks tegev rike –, sest ei olnud tõendatud selle olemasolu (tl 62-64). 07.06.1999 otsuses kriminaalasjas nr II-1-215/99 nõustus Tartu Ringkonnakohus esimese astme kohtu poolt tuvastatud seisukohaga, et kostja põhjustas hagejat lüües talle üliraske kehavigastuse ega viibinud hädakaitseseisundis, ja jättis linnakohtu otsuse muutmata (tl 13-15).
21.Kostja esindaja ei vaidlusta, et kostja käitumine põhjustas hagejale kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 633 23.09.1997 (tl 10-12) ja kriminaalasja kohtuotsustes nimetatud vigastused ning vigastus tekkis kohtuotsustes tuvastatud viisil ja oli eluohtlik (tl 55).
22.TsK § 463 lg 1 sätestab, et vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral on kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused (tugevdatud toit, proteesimine, kõrvaline hoolitsus, kulutused eriraviks jms).
23.Hageja väitel jäi ta kostja poolt tekitatud vigastustest tulenenud töövõime kaotuse tõttu ilma töötasust 28 kuu jooksul kokku summas 227 780 krooni (8135 krooni x 28 kuud) (tl 5, 150151). Kuni kehavigastuse tekitamiseni töötas hageja arvutispetsialisti ja AS-i K. juhina. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja selleaegne tööandja K. AS lõpetas hagejaga 1997. a oktoobris töölepingu ning hageja palgaks oli sel ajal keskmiselt 8135 krooni kuus (tl 55). Hageja töötasu suurust kinnitab ka tuludeklaratsioon (tl 16-19). Hageja esindaja väitel,
mida kinnitavad ka kontoväljavõtted, asus hageja taas tööle 2000. a veebruaris (tl 119-145, 150, 154). Kostja esindaja möönab, et hageja ei saanud teatud aja jooksul tööd teha. Samas on kostja esindaja seisukohal, et hagejal oli siiski võimalus leida mitteerialast tööd varem, kui ta tööle asus (tl 66, 158).
24.Ekspert Ando Vaher (SA TÜK närvikliiniku arst-õppejõud neurokirurgia alal) on 10.06.2007 viinud V.H. suhtes läbi kohtumeditsiinilise ekspertiisi ja koostanud selle kohta akti nr 2/07 (tl 114-117). Ekspert leiab, et arvestades närvirakkude kahjustuse ulatust ja astet, nende teadaolevalt aeglast paranemist ja varasemat kogemust analoogsete patsientidega, võis V.H. tervislik seisund olla alates 1997. a oktoobris haiglast väljakirjutamisest kuni 1998. a aprillini, kui teostati koljuplastika operatsioon, halb. Ekspert ei pea tõenäoliseks, et 19.10.1997-13.04.1998 oli V.H. võimeline ühekski laiemalt levinud vaimseks või füüsiliseks tööks ilma kõrvalabita. Füüsiline pingutus ei olnud sel perioodil lubatav (tl 116). Eksperdi arvamusega on tõendatud, et hageja ei olnud perioodil 1997. a oktoober kuni 1998. a aprill töövõimeline.
25.Ekspert Ando Vaheri arvamusest nähtuvalt soovitatakse pärast sellist operatsiooni, nagu oli 16.04.1998 koljuplastika operatsioon, 2-3 kuud vältida ekstreemseid füüsilisi pingutusi (raske füüsiline töö, tugevad sportlikud pingutused). Sellise raskusastmega ajukolju traumast taastumine võib aega võtta mitu aastat. Tõenäoliselt ei olnud V.H. võimeline koheselt pärast 1998.a haiglast väljakirjutamist asuma tööle, s.h erialasele tööle (tl 117). 04.05.2007 tehtud kohtupsühholoogia ekspertiisi käigus, mille kohta on koostatud ekspertiisi akt nr 1/07, jõudis ekspert Margus Ennok arvamusele, et 1997. a septembris saadud peatrauma võis põhjustada hagejal psüühikahäireid, mis võisid avalduda tema muutumises teotahtetuks ja otsustusvõimetuks. Samuti esinevad hagejal mäluhäired ulatusega, mis alandavad tema iseseisva toimetuleku taset mnestiliste võimete suhtes tundlikes situatsioonides. Lisaks mäluhäiretele esinevad tal ka tähelepanuhäired ja häired visuaalse info töötlemisel. Tähelepanuhäired on väljendunud sellises ulatuses, et häirivad tema toimetulekut stiimuliterohkes ja kiiret infotöötlust nõudvas keskkonnas (tl 94-95). Tunnistaja L.H., hageja endise abikaasa ütluste kohaselt ei olnud hageja tööks võimeline vähemalt aasta pärast õnnetust (tl 106). Tunnistaja H.H. , hageja venna ütluste kohaselt oli hageja harjunud juhtiva tööga, ta oli üks kolmest K. AS-i (tegevusalaks arvutite müük) asutajast. Hageja oleks ehk suutnud teha aasta pärast õnnetust vähekoormavat lihttööd (tl 107). Hageja väitel püüdis ta leida tööd alates 1998. a suvest arvuti- ja turismivaldkonnas ning tegeles audiotehnikaga, kuid ei saanud hakkama. Seda kinnitavad ka tunnistajate H.H. ja L.H. ütlused. H.H. ütlusest nähtuvalt ei suutnud hageja kestvalt vaimselt pingutada ega olla järjekindel ning tal tekkis lühiajaline mälukaotus (tl 106-107). Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks asuda seisukohale, et hageja ei olnud ka pärast koljuplastika operatsiooni 1998. a aprillis võimeline vähemalt kuni 1998. a suveni töötama ei vaimset ega füüsilist pingutust nõudval alal ning kuni 2000. a veebruarini endisel vaimset pingutust nõudval tegevusalal. Hageja tegutses 1997. a septembrini keskmisest keerukamal kutsealal, mis nõudis head pingetaluvust ja mälu.
26.Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja hüvitis töövõime kaotuse tagajärjel kaotatud töötasu eest 28 kuu jooksul kokku summas 227 780 krooni. Süü puudumist ei ole kostja tõendanud.
27.Hageja ei ole pöördunud vastava komisjoni poole oma töövõime kaotuse ulatuse kindlaksmääramiseks ega taotlenud riiklikku pensioni ega hüvitisi (tl 109, 150). Nimetatud asjaolud ei anna aga alust hüvitise vähendamiseks või väljamõistmata jätmiseks. TsK § 466 näeb ette, et kui riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik hüvitama kodaniku poolt kantud kahju täies ulatuses (§ 463 lg 1). Mittevaraline kahju
28.PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. TsÜS (redaktsioon kuni 30.06.2002) § 172 lg 2 näeb ette, et isikule tekitatud moraalne kahju kuulub kahju tekitanu poolt hüvitamisele. Kahju tekitanu vabaneb moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. 25.05.2005 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-51-05 ja 26.05.2005 otsuses kohtuasjas nr 3-21-34-05 märkis Riigikohus järgmist: “Moraalse kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmise nõude lahendamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas hagejal on tekkinud sellist liiki kahju, ning mõistma hüvitise välja õiglases suuruses, mis vastab senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele.“ 08.02.2001 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-01 leidis Riigikohus, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Kui kohus leiab, et kehavigastusega on tekitatud mittevaralist kahju, peab ta otsuses märkima kahju suuruse ning selle aluseks olevad asjaolud ja kohaldatud põhimõtted. Seejärel aga otsustama hüvitise vähendamise küsimuse. Olenemata kostja taotlusest, peab kohus mittevaralise kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet, kui kahju tekitanud varalist olukorda.
29.12.12.1996 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 asus Riigikohus seisukohale, et kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada. 08.02.2001 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-101 leidis Riigikohus, et mittevaraline kahju hõlmab ka kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu nii möödunud aja kui selle võimaliku püsimise eest tulevikus. 12.12.1996 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 ja 26.02.1998 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 asus Riigikohus seisukohale, et moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja.
30.Ekspertiisiaktidega on tõendatud, et hageja pidi taluma pikka haiglaravi ning operatsioone, mis põhjustas talle suuri kannatusi füüsilise valu talumise sunduse näol. Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 633 (tl 10-12) ja kohtumeditsiinilise eksperthinnangu aktist nr 2/07 (tl 115-116) nähtub, et hagejal 14.09.1997 saadud trauma kuulus vältimatult erakorralisele operatiivsele ravile. 14.09.1997 operatsioonil eemaldati ja asetati tagasi parema kiiru-, oimuja otsmikuluud haarav luulapp ning eemaldati kõvakelme alune verevalum. 15.09.1997 tehti hagejale koljusisese rõhu vähendamiseks teine operatsioon, mille käigus eemaldati oimusagara sisene verevalum ja esimesel operatsioonil moodustatud luulapp. Kopsude adekvaatseks ventileerimiseks vajas hageja veel kolmandat operatsiooni, 19.09.1997 asetati hingetoru kanüül. Hageja oli kuni 21.09.1997 koomas, mis viitab üliraskele ajukahjustusele, millest umbes 50% patsiente ei suuda meditsiin elule tuua. Hageja lahkus haiglast 19.10.1997. Veel viibis hageja haiglas 13.04.-24.04.1998 raske ajukolju trauma järgse seisundiga, 16.04.1998 teostati koljuplastika operatsioon parema oimu-kiiru piirkonnas (koljudefekti katmine polümetakrülaadist plaadiga) (tl 115-116).
31.Eeltoodu ja tunnistajate ütlusega on tõendatud ka, et hagejal oli koljus auk, mis põhjustas teatud perioodil tema väljanägemise muutuse. Tunnistaja L.H. ütluste kohaselt oli hagejal koljus auk, mis oli nähtav. H.H. arvates auk häiris hagejat, oli äratuntav ja tekitas küsimusi (tl 106, 107). Tõendatud ei ole siiski, et auk koljus oli kuni 1999. a veebruarini, nagu on märgitud hagiavalduses, vaid koljuplastika operatsioon teostati juba 1998. a aprillis. Samuti ei ole leidnud kinnitust, et hageja väljanägemine oli eemaletõukav ning just selle tagajärjel oli raskendatud uute kontaktide loomine ja seniste suhete hoidmine.
32.Ekspert Ando Vaher ei pea tõenäoliseks, et 19.10.1997-13.04.1998 oli V.H. võimeline ühekski laiemalt levinud vaimseks või füüsiliseks tööks ilma kõrvalabita, füüsiline pingutus
ei olnud sel perioodil lubatav. Ka pärast koljuplastika operatsioon soovitatakse 2-3 kuud vältida ekstreemseid füüsilisi pingutusi (raske füüsiline töö, tugevad sportlikud pingutused) ning sellise raskusastmega ajukolju traumast taastumine võib aega võtta mitu aastat. Hageja vasaku jala funktsioonihäire võib olla otseses seoses 1997. a septembris saadud peatraumaga (tl 116-117). Tunnistaja L.H. ütluste kohaselt oli hageja enne õnnetust aktiivne inimene – sõitis rattaga ja kanuuga, ujus (tl 106). Tunnistaja H.H. ütluste kohaselt oli hageja enne õnnetust sportlikum ja füüsiliselt aktiivsem, peamiseks harrastuseks rattasõit (tl 107). Seega on tõendatud, et kuni koljuplastika operatsioonini olid hagejal olulised liikumispiirangud ning ka pärast plaadi paigaldamist ja käesoleval ajal ei ole füüsiline tegevus endisel koormusel ja viisil võimalik.
33.Ekspert Margus Ennoki arvamusega on tõendatud, et V.H. esineb haistmismeele häire, mis seisneb võimetuses lõhnu identifitseerida ja üksteisest eristada ning häire on põhjuslikus seoses V.H. esineva ajukahjustusega, seega võib olla tingitud 1997. a septembris saadud peatraumast (tl 95).
34.Samuti on tõendatud negatiivsed tagajärjed hageja psüühikale. Ekspert Margus Ennoki arvamuse kohaselt võis 1997. a septembris saadud peatrauma põhjustada psüühikahäireid, mis võisid avalduda isiku muutumises teotahtetuks ja otsustusvõimetuks. V.H. traumajärgsel perioodil ilmnenud muutused emotsionaal-tahtelises sfääris on põhjuslikult seotut diffuusse ajukahjustusega, seega võivad olla tingitud 1997. a septembris saadud peatraumast (tl 95). Tunnistaja L.H. ütluste kohaselt on hageja erinev võrreldes õnnetuseeelse ajaga. Varem oli ta ambitsioonikas ja orienteeritud ärile, praegu ei ole äri nii tähtis, tunnistaja ei näe, et hagejast võiks saada enam läbilöögivõimeline juht (tl 106). Tunnistaja H.H. ütluste kohaselt oli hageja pärast õnnetust küllaltki labiilne, võis olla lapselikult optimistlik, kuid ka kurvameelne. Taastumiseajal oli ta käitumises ka passiivsust. Pärast õnnetust ei suutnud hageja kestvalt vaimselt pingutada ega olla järjekindel. Enne õnnetust oli ta konstruktiivselt optimistlik, käesoleval ajal on optimism aga hetkeemotsioon. Raskusi on inimeste juhtimisega (tl 107108).
35.V.H. seletuse kohaselt ei mäleta ta minevikust tervikpilti (tl 109). Seda kinnitab ekspert Margus Ennoki arvamus, et on võimalik ja tõenäoline, et V.H. esines peatrauma tagajärjel mälukaotus õnnetuseelse perioodi kohta; mälestuste puudumine ajutrauma eelse perioodi kohta on raskele ajutraumale iseloomulik (tl 95). Mälukaotust kinnitavad ka tunnistajad L.H. ja H.H. . H.H. seletuse kohaselt ei mäletanud hageja pärast õnnetust oma elust peaaegu midagi ning vestluses tuleb välja, et ta mingeid asju ei mäleta (tl 106-108).
36.Tõendatud on ka hagejal lühimälu kaotus. Hageja kinnitusel märgib ta käesoleval ajal tegemised telefoni, mälu on jätkuvalt halb (tl 108). Ekspert Margus Ennoki arvamuse kohaselt on V.H. esinevas mnestiliste häirete kogumis esiplaanil tugevalt väljendunud häired uue info omandamisel ja pikemaajalisel meelespidamisel ning mõõdukalt väljendunud prospektiivse mälu häired, lühimälu häired avalduvad visuaalse info meeldejätmisraskustena. V.H. esinev mäluhäirete kogum on sellise ulatusega, et alandab tema iseseisva toimetuleku taset mnestiliste võimete suhtes tundlikes situatsioonides, kuid on kompenseeritav väliste abivahendite kasutamise läbi (tl 95). Tunnistaja H.H. kinnitab, et hageja mälu on halvem kui enne õnnetust ning ka praegu on probleeme lühimäluga (tl 107-108).
37.Tõendamata on, et hagejal raskenes õnnetuse tõttu suhtlemine pojaga. Raskendatud oli ja on küll füüsiline tegevus, nagu kinnitavad ekspertide arvamus ja tunnistajate ütlused. Samas ei seisne lapsega suhtlemine mitte üksnes mängimises ja sportimises. Tunnistaja L.H. ütluste kohaselt on pärast õnnetust lapsega suhtlemine hoopis paranenud. Varem oli hageja orienteeritud ärile, mitte lähisuhtele, praeguseks on toimunud sotsiaalses vallas muutus 180 krooni (tl 106). Hageja on loobunud väitest, et abielu L.H. iga lõppes õnnetuse tagajärjel (tl 108), tunnistaja L.H. ütluste kohaselt asusid nad hagejaga eraldi elama 1995. a lõpus või 1996. a alguses (tl 106). Samas ei ole hagejal enda väitel uut perekonda, sest perekonda on
raske luua, kui puudub sissetulek pere ülalpidamiseks. Samuti on raskusi stabiilsuse loomisega eesmärkida püstitamise (tl 108-109). Ka tunnistajad L.H. ja H.H. kinnitavad, et hageja majanduslik olukord ei ole olnud pärast õnnetust hea, materiaalne olukord ei võimalda tal praegu isegi oma last toetada. H.H. teada ei ole hagejal uut perekonda ja naistuttavat (tl 106-107). Seega võib siiski asuda seisukohal, et õnnetuse tagajärjel kannatas ka hageja isiklik elu.
38.Kohus leiab, et eespool tuvastatud asjaolud annavad alust asuda seisukohale, et hagejale on tekitatud moraalset kahju. Hageja on pidanud füüsilist kannatama valu, tema väljanägemine oli teatud perioodil muutunud, tal esineb oluline psüühikahäire ning tema heaolu on langenud, tingituna olulistest piirangutest tema tegevuses ja elukorralduses.
39.Kohtupraktikas on mõistetud kehavigastusega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks välja järgmisi summasid.
39.1.10.03.1999 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-6-99 leidis Riigikohus, et mõistlikuks hüviseks 19-aastasele naisele mittevaralise kahju eest, mille põhjustas liiklusõnnetuses saadud üliraske kehavigastus, millega kaasnes mälulangus ja orienteerumisraskused, emotsionaalne labiilsus, düsfooria, on 100 000 krooni (hageja nõue 550 000 krooni).
39.2.Tartu Maakohus leidis 24.10.2002 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-818/2002, et mõistlikuks hüvituseks soojakambri plahvatuse tagajärjel raskeid põletushaavu saanud 29-aastasele mehele mittevaralise kahju eest on 1 000 000 krooni (hageja nõue 2 miljonit krooni). Nimetatud isiku kehapinnast oli põletushaavadega kaetud 53%, sõrmed, välja arvatud üks sõrm vasakul käel, amputeeriti, mistõttu ta vajas abi söömisel, suuava oli vähenenud, füüsiline tegevus oli takistatud, muutused väljanägemises tõid kaasa olulise muutuse psüühikas.
39.3.16.05.2003 otsuses tsiviilasjas nr 2-2-197/2003 hindas Tartu Ringkonnakohus hagejale liiklusõnnetusega tekitatud moraalse kahju suuruseks 450 000 krooni, mida aga vähendas kostja majanduslikku olukorda arvestades 200 000 kroonini (hageja nõue 500 000 krooni). Hagejale tekitati kehavigastus, mille tõttu on ta talunud hirme, valusid, abitustunnet, muret rohkem kui neli aastat. Hageja ei saa kõndida kõrvalise abita ning muud kehalised funktsioonid on oluliselt häiritud.
39.4.18.06.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2-2-201/2004 mõistis Tartu Ringkonnakohus moraalse kahju hüvitamiseks välja 250 000 krooni (hageja nõue 300 000 krooni). Hagejale tekitati liiklusõnnetuses ülirasked kehavigastused (koljuluude hulgimurrud, roidemurrud, peapõrutus, kõrvakelmealused ja -pealsed verevalumid) ning ajutrauma on nõudnud ka pärast õnnetust korduvat neuroloogilise ja psühhiaatrilise abi osutamist. Vaatamata sellele on püsima jäänud traumajärgne järelseisund, mis väljendub mäluhäiretes, keskendumisraskustes, kiires väsimuses ja jõuetuses. Hageja ei ole tervislikust seisundist tulenevalt võimeline kestvalt tegelema vaimse ega füüsilise tööga.
40.Eeltoodust tuleneval hindab kohus hagejal tekkinud moraalse kahju suuruseks 450 000 krooni. Kohus leiab, et nimetatud summa arvestab varasemat kohtupraktikat ja ühiskonna heaolu taset käesoleval ajal ning rikutud ei ole ka õiguse üldpõhimõtteid.
41.Kohus leiab, et käesoleval juhul hüvitise vähendamise aluseid ei esine. Kohus ei nõustu kostja esindajaga, et moraalse kahju hüvitamise nõue tuleks jätta rahuldamata, sest intsidendi algatajaks oli hageja ning õnnetust ei oleks olnud, kui hageja ei oleks agressiivselt käitunud (tl 158). Tõendatud on, et hageja agressiivsele käitumisele eelnes kostjapoolne tülitamine, samuti see, et kehavigastuse tekitamise ajal ei olnud kostjal põhjust vägivalda tarvitada. Tunnistaja E.R. ütluste kohaselt lõppes tema faktiline kooselu kostjaga 1997. a kevadel, intsidendi ajaks oli tunnistaja olnud hagejaga lähedastes suhtes kolm kuud. Tunnistaja oli koos hagejaga ööklubis, sealt lahkumisel oli neil ukse peal vastas kostja. Kostja kutsus
tunnistajat enda juurde ja tahtis rääkida, tunnistaja ei tahtnud minna ning kostja võttis tal käest kinni. Siis tekkiski tüli, edasi hakkas kostjaga rääkima hageja. Kostja läks eest ära, hageja läks järele, võttis kostjal riietest kinni ja tõukas (tl 155). Ka kriminaalasjas tuvastati, et hageja ründas kostjat mitmel korral. Kohtuotsusest nähtuvalt ei viibinud aga kostja hagejale kehavigastust tekitades hädakaitse seisundis – poolte eelnevad kokkupõrked oli selleks hetkeks lahenenud ning kostjal ei olnud mingit alust arvata, et hageja ründab teda (tl 15, 63). Samuti puudub alus arvata, et hüvitise sellises suuruses sissenõudmine toob kaasa kostja ja tema perekonna heaolu olulise languse. Kostja esindajale teadaolevalt töötab kostja Iirimaal (tl 156). Tunnistaja E.R. teada ei ela kostja Eestis, tunnistaja ei tea, mis tööd kostja teeb. Tunnistaja saab elatusraha ega tunne koos lastega millestki puudust (tl 155). Kohtu nõudmisele vaatamata ei ole kostja esindaja esitanud ühtegi tõendit kostja majandusliku olukorra kohta (tl 56). Tõendatud ei ole, et kostja ei ole võimeline sissetulekut teenima ning tema majanduslik olukord on halb. Menetluskulud
42.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3, TsMS (redaktsioon kuni 31.12.2005) § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel ja hagi osalist rahuldamist arvestades tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga 49 382.37 krooni (õigusabikulu 33 889 krooni (5% 677 780 kroonist), ekspertiisikulu 15 442.54 krooni (ekspertiisikulu kohtu 04.07.2007 määrusest tulenevalt on kokku koos sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksega 22 784 krooni), päring AS-ile Andmevara 50.83 krooni (päringu tasu 75 krooni) (tl 146-149)). Kuna Ametlikes Teadaannetes teate avaldamine ei osutunud vajalikuks, kohus selle eest tasutud riigilõivu välja ei mõista; hagejal on õigus taotleda riigilõivu 200 krooni (tl 43) tagastamist.
43.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3, TsMS (redaktsioon kuni 31.12.2005) § 64 lg 1 ja RLS (redaktsioon kuni 31.12.2005) § 16 lg 1 p 3 alusel tuleb kostjalt mõista riigituludesse välja riigilõiv, mille tasumisest hageja oli vabastatud, võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, s.o 31 177.88 krooni (677 780 krooni hagi rahuldatud osa, 46 000 krooni riigilõiv hagilt hinnaga kuni 1 000 000 krooni). Hagi tagamise abinõu
44.Tartu Maakohus seadis 06.07.2005 määrusega hagi tagamiseks kostjale kuuluvale Võru Maakohtu kinnistusosakonnas registreeritud kinnistule (registriosa nr 723, asukoht A. küla, A. vald, Võrumaa) kohtuliku hüpoteegi hagihinna 1 000 000 krooni ulatuses hageja kasuks (tl 23-24). TsMS § 445 lg 2 alusel tuleb kohaldatud hagi tagamise abinõu jätta kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna jõusse, arvestades hagi rahuldatud osa ja menetluskulusid. Seega tuleb jätta jõusse kohtulik hüpoteek A. külas A. vallas Võrumaal asuval kinnistul (registriosa nr 72341) 727 162.37 krooni ulatuses hageja kasuks, ülejäänud osas aga tuleb tühistada.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.