I.B kaebus Eesti Töötukassa 31.12.2025 otsuse nr TVH/25/044643, 02.01.2026 otsuse nr TVT/26/000269 ja 30.01.2026 vaideotsuse nr VO/26/17 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – I.B Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindaja Triin Tamm
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 02.03.2026 ja 09.03.2026 määrused
Menetluse alus ringkonnakohtus
I.B määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse I.B määruskaebus haldusasjas nr 3-26-496 tehtud Tallinna Halduskohtu 02.03.2026 määrusele ning 09.03.2026 määruse resolutsiooni punktidele 1 ja 2.
2.Jätta I.B määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 02.03.2026 määrus ja 09.03.2026 määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.
SELGITUSED
Määruskaebuse halduskohtu määruse peale esialgse õiguskaitse ning riigi õigusabi küsimustes vaatab ringkonnakohtus läbi üks ringkonnakohtu kohtunik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 210 lg 1). Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7, § 119 lg 1).
1.Kaebaja esitas Eesti Töötukassale (töötukassa) taotluse töövõime hindamiseks ja töövõimetoetuse määramiseks. Töötukassa tegi 31.12.2025 otsuse nr TVH/25/044643, millega tuvastas, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud ning 02.01.2026 otsuse nr TVT/26/000269,
3-26-496 millega jättis kaebajale töövõimetoetuse määramata. Kaebaja esitas nende otsuste peale vaide, mille töötukassa jättis rahuldamata 30.01.2026 vaideotsusega nr VO/26/17.
2.Kaebaja esitas 20.02.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes eelmises punktis nimetatud ostuste ja vaideotsuse tühistamist ning töötukassa kohustamist kaebaja esitatud töövõime hindamise taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja keskseks argumendiks on, et töötukassa on hinnanud tema töövõimet üksikute võtmetegevuste kaupa, ent ei ole nõuetekohaselt arvesse võtnud neis võtmetegevustes esinevate piirangute koosmõju igapäevaelule ja töövõimele. Kaebaja heidab vastustajale ette, et viimane on töövõime hindamisel liigselt keskendunud tervise infosüsteemis (TIS) kajastatud terviseandmetele, mis ei kajasta adekvaatselt kaebaja igapäevast võimekust ega koormusega süvenevast valust põhjustatud tegelikke takistusi töötamisel. Eelkõige leiabki kaebaja, et tema töövõimet pärsivad valud, millega vastustaja ei ole töövõime hindamisel kohaselt arvestanud. Kaebaja taotles esialgse õiguskaitse korras töötukassa kohustamist talle töövõimetoetuse määramiseks kohtumenetluse ajaks, et tagada kaebaja igapäevane eluks vajalik sissetulek, ravimid ja ravikindlustus. Samuti taotles kaebaja riigi õigusabi.
3.Tallinna Halduskohus tegi 02.03.2026 määruse, millega jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, leides et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Halduskohus pidas usutavaks, et võrreldes ajaga, mil kaebaja sai töövõimetoetust, on tema majanduslik toimetulek raskendatud, ent tegemist ei ole vältimatu olukorraga, kuna kaebajal on toimetulekuraskuste korral õigus taotleda kohalikult omavalitsuselt toimetulekutoetust ja/või muid kohaliku omavalitsuse poolt pakutavaid sotsiaaltoetusi. Samuti on kaebajal võimalik võtta end töötuna arvele ja taotleda töötule ettenähtud meetmete rakendamist. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseta ei jää kaebaja õigused kaitseta. Kaebuse rahuldamise korral peab vastustaja kaebaja töövõimet uuesti hindama ning puuduva töövõime tuvastamise korral tuleb see määrata tagasiulatuvalt alates taotluse esitamisest. Esialgse õiguskaitse korras kaebajale töövõimetoetuse määramine ei tagaks seejuures kaebajale ravikindlustust, kuna ravikindlustuse eelduseks on osalise või puuduva töövõime tuvastamine, mitte töövõimetoetuse maksmine.
4.Kaebaja esitas halduskohtule 06.03.2026 uue esialgse õiguskaitse taotluse, selgitades, et tal puudub igasugune sissetulek ning esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral on ta sunnitud äraelamiseks võtma laenu, mis süvendab veelgi tema majanduslikku haavatavust. Samuti taotles kaebaja riigi õigusabi.
5.Tallinna Halduskohus tegi 09.03.2026 määruse, mille resolutsiooni punktiga 1 jättis kaebaja 06.03.2026 esialgse õiguskaiotse taotluse läbi vaatamata, leides et tegemist on korduva taotlusega (HKMS § 55), mis ei sisalda juba 02.03.2026 kohtumäärusega lahendatud taotlusega võrreldes uusi asjaolusid. Sama määruse resolutsiooni punktiga 2 jättis halduskohus rahuldamata riigi õigusabi taotluse, kuna kaebaja esiteks ei esitanud 23.02.2026 kohtumääruses nõutud pangakonto väljavõtteid, milleta ei ole võimlik hinnata kaebaja tegelikku majanduslikku olukorda. Teiseks leidis halduskohus, et riigi õigusabi taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata jätta põhusel, et vaidluse sisu ja kaebaja koostatud kaebust arvesse võttes on kaebaja suuteline kohtumenetluses ise oma õigusi kaitsma ega vaja advokaadi abi. Halduskohtus kehtiva uurimis- ja selgitamiskohustuse tõttu ei jää kaebaja õigused ilma advokaadi abita kaitseta.
MÄÄRUSKAEBUS
6.Kaebaja esitas 10.03.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, paludes tühistada halduskohtu 02.03.2026 määruse ning 09.03.2026 määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 ning teha uus määrus, millega kohaldada esialgset õiguskaitset ning määrata kaebajale riigi õigusabi. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus menetlusnormi, tehes 02.03.2026 määruse ajal, 2(5)
3-26-496 mil kaebajal ei olnud veel tegelikku võimalust esitada oma seisukohti 23.02.2026 määruse punktides 6 ja 7 käsitletud küsimustes. Kaebaja rõhutab, et tema majanduslik olukord on äärmiselt raske, kuna tal puudub mistahes sissetulek. Kohtumenetluse kestel võib kaebajale tekkida pöördumatu kahju, mis võib oluliselt kahjustada tema elementaarset toimetulekut ja terviseseisundit ning mida ei ole võimalik hilisema rahalise hüvitisega täielikult heastada. Töövõimetoetuseta ei ole kaebajal võimalik soetada vajalikke ravimeid. Halduskohtu määruses viidatud võimalus saada kohaliku omavalitsuse sotsiaaltoetusi ei taga elementaarset toimetulekut, mistõttu on esialgse õiguskaitse kohaldamine ainus tõhus ja proportsionaalne abinõu kaebaja õiguste kaitseks. Samuti ei ole kaebus ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja vajab riigi õigusabi, kuna tal puuduvad vahendid professionaalse õigusteenuse ostmiseks. Vaidlus puudutab töövõime hindamist ehk eeldab õigus- ja meditsiinialaste küsimuste analüüsi, millega kaebaja ise hakkama ei saa, samas on vastustajaks riigiasutus, kes kasutab professionaalset õigusabi. Ilma riigi õigusabita ei ole tagatud poolte võrdsus kohtumenetluses. Kaebajal puudub pangakonto, mistõttu ei ole tal võimalik esitada kohtu poolt tavapäraselt nõutavat nelja kuu konto väljavõtet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebaja määruskaebus tuleb menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine 02.03.2026 määrusele ning 09.03.2026 määruse resolutsiooni punktile 1 (esialgse õiguskaitse küsimuses) on lubatav vastavalt HKMS § 252 lõikele 7. Määruskaebuse esitamine 09.03.2026 määruse resolutsiooni punktile 2 (riigi õigusabi küsimuses) on lubatav vastavalt HKMS § 119 lõikele 1. Määruskaebus on esitatud 10.03.2023 ning vaidlustatud kohtumäärused on tehtud 02.03.2026 ja 09.06.2026, seega on määruskaebus ilmselgelt tähtaegne (HKMS § 204 lg 1). Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebus on võimalik läbi vaadata ilma vastustajalt seisukohta küsimata.
Määruskaebus jääb rahuldamata.
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lõikest 1 tulenevalt on esialgse õiguskaitse sisuks poolelioleva vaidluse ajaks ajutiste meetmete võtmine, et vältida pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi, mille saabumisel kaotaks kaebaja ka kaebuse hilisema rahuldamise korral võimaluse kaebuse eesmärk saavutada. Osundatud sättest koosmõjus sama paragrahvi lõikega 3 tuleneb, et esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustamisel tuleb kaaluda ühelt poolt kaebaja vajadust esialgse õiguskaitse saamiseks ning teisalt avalikku huvi ja kolmandate isikute õigusi, mis räägivad esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu, samuti anda eelhinnang kaebuse eduväljavaadetele. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb vältida põhivaidluse ette ära lahendamist, eelkõige sellise olukorra loomist, mille tagasi pööramine kaebuse hilisema võimaliku rahuldamata jätmise korral oleks ebamõistlikult keeruline. Esialgse õiguskaitse eesmärk on eelkõige tagada, et kaebaja olukord kohtumenetluse ajal ei halveneks. Üldjuhul saab esialgne õiguskaitse piirduda seega kaebuse esitamise ajal valitseva olukorra säilitamisega. Sellisel juhul tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisest keelduda, kui selle vastu räägib selgelt ülekaalukas avalik huvi või kolmanda isiku õigused või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Seevastu olukorras, kus esialgse õiguskaitse kohaldamine ei piirduks kaebuse esitamise ajal valitseva olukorra säilitamisega, vaid seisneks kaebaja asetamises paremasse olukorda, peab esialgse õiguskaitse vajadus olema kaalukam ja kaebuse eduväljavaated vähemalt head. Eelkõige puudutab see kohustamiskaebusi, millega seoses taotleb kaebaja esialgse õiguskaitse korras sellise haldusakti andmist või toimingu sooritamist, mida ta taotleb ka kaebusega. Ka ei või esialgse õiguskaitse kohaldamine asetada kaebajat soodsamasse olukorda kui see, mille ta saavutaks kaebuse rahuldamise korral. Eeltoodust tulenevalt on kohustamiskaebuse esemeks oleva toimingu sooritamiseks kohustamine esialgse õiguskaitse korral mõeldav, kui samaaegselt on täidetud kaks tingimust – 3(5)
3-26-496 esiteks, see, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral kaasneks kaebajale väga ränk tagajärg ning teiseks see, et kaebuse eduväljavaateid saab pidada vähemalt headeks.
10.Siinsel juhul ei saa esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral pidada tõenäoliseks pöördumatu tagajärje saabumist. Halduskohus on põhjendatult viidanud sellele, et puuduse korral on kaebajal sõltumata oma töövõimest võimalik taotleda toimetulekutoetust ja muid kohaliku omavalitsuse pakutavaid sotsiaalabimeetmeid, mille abil saab rahuldada minimaalsed igapäevavajadused.
11.Esitatud kaebust ei saa küll pidada ilmselgelt perspektiivituks, ent selle eduväljavaateid ei saa pidada ka väga headeks. Kaebaja töövõime hindamist käsitleva otsuse tegemisel võttis vastustaja arvesse kaebaja töövõimet hinnanud pädeva ekspertarsti arvamust, lisaks on selle arvamuse vaidemenetluse käigus üle kontrollinud ja heaks kiitnud vastustaja enda ekspertarst. Toimiku materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja töövõime hindamisel mingisuguseid olulised asjaolud ilmselgelt tähelepanuta jätnud. Ekspertarsti arvamuses on valuga seonduvat käsitletud, samuti ka TIS-i kannetest nähtuvaid andmeid, mis puudutavad kaebajale ordineeritud valuravi ning vastavate ravimite osaliselt välja ostmata jätmist. Töövõime hindamisel ei ole ekspertarsti ülesanne panna diagnoose, vaid hinnata taotleja varasemate terviseandmete põhjal, kas kaebaja enda hinnang oma tegevusvõime ja sellega seotud piirangute kohta on objektiivselt põhjendatav. Töövõime hindamisel peab vastustaja lisaks TIS-i andmetele koguma täiendavat teavet (nt taotleja raviarstide poole pöördudes) juhul kui TIS-i andmete pinnalt peab tekkima põhjendatud kahtlus, et need ei kajasta taotleja terviseseisundit adekvaatselt. Kaebaja terviseseisundit hinnanud arstid – st tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst dr Ö ning töötukassa ekspertarst dr H on vähemalt esmapilgul nähtavalt piisava põhjalikkusega käsitlenud TIS-i andmeid, mis puudutavad kaebaja vaevusi seoses valudega ning määratud ravi. Dr H arvamuses on vähemalt esmapilgul veenvalt põhjendatud, miks ei saa oma erialateadmistele tuginev ekspertarst nõustuda vaide esitatud etteheidetega. Ringkonnakohtule ei nähtu vaidlustatud ostustest selliseid ilmseid hindamisvigu, mis lubaksid pidada kaebuse eduväljavaateid vähemalt headeks. Kaebaja argumente ning vaidlustatud otsuse aluseks oleva ekspertarsti arvamuse põhjendatust tuleb halduskohtul mõistagi üksikasjalikult kontrollida kaebuse sisulisel läbivaatamisel. Selles olukorras ei ole aga esialgse õiguskaitse meetmena vaidlusaluse toetuse summa välja maksmiseks kohustamine enne vaidluse sisulist lahendamist põhjendatud. Arvestada tuleb ka sellega, et kaebuse rahuldamata jätmise korral osutuks sel juhul alusetult välja makstud summa tagasi nõudmine tõenäoliselt väga keeruliseks kui mitte võimatuks. Liiati tuleb silmas pidada, et taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamise korral satuks kaebaja soodsamasse olukorda, kui see, mille ta võiks saavutada kaebuse rahuldamise korral. Kaebuse rahuldamise korral oleks kaebaja jaoks parimaks võimalikuks tulemuseks vastustaja kohustamine taotluste uueks läbi vaatamiseks. Teisisõnu, isegi kaebuse rahuldamine ei tagaks kaebajale tingimata puuduva töövõime tuvastamist ega töövõimetoetuse määramist. Sellises olukorras võib esialgse õiguskaitse korras vaidlusaluse toetuse välja maksmiseks kohustamine tulla kõne alla vaid äärmiselt erandlikel juhtudel, kui asjaoludest nähtuvalt on vastustaja otsuse õiguspärasuses väga tõsiseid kahtlusi ning kokkuvõttes saab pidada väga tõenäoliseks, et taotleja (kaebaja) peaks asjaomast toetust saama. Siinsel juhul see nii ei ole. Seega jättis halduskohus põhjendatult esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus märkis 09.03.2026 määruses õigesti, et 06.03.2026 avalduses ei esitanud kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamise seisukohast asjassepuutuvaid uusi väiteid ega tõendeid, mistõttu võis viimati nimetatud avalduses sisalduvat esialgse õiguskaitse taotlust käsitleda korduva taotlusena ja jätta see läbi vaatamata vastavalt HKMS § 55 lõikele 2.
12.Halduskohus võis 09.03.2026 määrusega jätta kaebaja 06.03.2026 avalduses uuesti sõnastatud esialgse õiguskaitse taotluse jätta läbi vaatamata, kuna kaebaja ei olnud selles esile toonud mingisuguseid selliseid uusi asjaolusid või tõendeid, millega halduskohus 02.03.2026 määruse tegemisel ei saanud arvestada. 4(5)
3-26-496
13.Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja ei vaja riigi õigusabi. Ringkonnakohus peab seejuures usutavaks kaebaja väidet, et tema majanduslik olukord ei võimalda õigusabiteenuse ostmist. Seetõttu on väheoluline, miks kaebaja ei esitanud halduskohtule oma pangakonto väljavõtet. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kuna halduskohtumenetluses kehtib uurimispõhimõte, halduskohus peab asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud ise välja selgitama ning tõendeid koguma ja menetlusosalistelt nende esitamist nõudma, ei ole poolte võrdsuse tagamiseks vajalik kaebajale tagada advokaadi abi. Kaebaja ei pea kohtule esitatavaid väiteid ja argumente õiguslikult põhjendama ning õiguse kohaldamine on kohtu ülesanne. Töövõime hindamist puudutavas vaidluses ei ole üldjuhul professionaalse õigusabi kasutamine seega vajalik. Halduskohus osutas õigesti ka sellele, et kaebaja seni esitatud menetlusdokumendid on koostatud selgelt ja arusaadavalt, mistõttu on usutav, et ka edasise kohtumenetluse käigus saab kaebaja kohtule esitada kõik asjassepuutuvad argumendid ning vajadusel vastata kohtu küsimustele. Eelkõige saab kaebaja kohtule selgitada, milliste töövõime hindamise otsuse tegemisel võetud vastustaja seisukohtadega (sh ekspertarstide hinnangutega) ta nõus ei ole, millised terviseandmed on jäänud tema arvates arvesse võtmata või mida oleks vastustaja tema arvates täiendavalt pidanud uurima. Selliste argumentide esitamine ei eelda süvendatud õigusteadmisi. Selleks ei ole vajalikud ka meditsiinialased teadmised, liiati ei saa meditsiinialaseid teadmisi eeldada ka riigi õigusabi korras tegutsevalt advokaadilt. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.