Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
31. juuli 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-25-4412
Haldusasi
X kaebus Keila Linnavalitsuse 28. oktoobri 2025. a otsuse tühistamiseks ning Keila linna kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 2026. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Keila linn
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Menetlustoiming
Apellatsioonkaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
Tagastada X apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 2026. a otsuse peale haldusasjas nr 3-25-4412 läbivaatamatult selle esitajale.
Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 187 lg 7, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Keila Linnavalitsusele 28.10.2025 taotluse esmakordselt kooli mineva lapse toetuse saamiseks. Keila Linnavalitsus selgitas 28.10.2025 e-kirjas, et toetuse saamise tingimusi reguleeriva Keila Linnavolikogu 24.11.2020 määruse nr 15 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord Keila linnas“ (määrus nr 15) § 26 lg 4 kohaselt makstakse toetust juhul, kui lapse vanematel ei ole täitmata rahalisi kohustusi ametiasutuse ees. Taotlejal on tasumata Keila Lasteaed Miki arve nr 6345 summas 159,48 eurot. Võlgnevuse tasumise korral on võimalik toetust maksta.
2.X esitas Tallinna Halduskohtule 27.11.2025 kaebuse ̧ mis võeti menetlusse nõudes tühistada Keila Linnavalitsuse 28.10.2025 e-kirjas sisalduv otsus ja kohustada Keila linna vaatama 28.10.2025 taotlus uuesti läbi. Määruse nr 15 § 26 lg 4 on vastuolus põhiseaduse (PS) § 12 lg-ga 1, §-ga 26 ja § 28 lg-ga 4. Koolitoetus on suunatud lapse heaolule ja ei peaks
3-25-4412 olema sõltuvuses vanema rahalistest kohustustest linna ees. Toetuse maksmisest keeldumine kahjustab kaebaja pere ja erivajadusega lapse toimetulekut. Määruse nr 15 § 26 lg 4 eesmärk tagada võlgnevuste sissenõudmine on ebaproportsionaalne, sest võlgnevuste sissenõudmiseks saab linn kasutada teisi õiguslikke vahendeid. Toetuse mittemaksmine avaldab kaebaja pere majanduslikule olukorrale täiendavat survet, kuna linn ei ole loonud puudega lapsele sobivat päevaõpet ning ka tugiisikuteenus ja hooldajatoetused ei ole olnud kaebajale kättesaadavad. Põhiseadusvastane on lisaks määruse nr 15 § 26 lg 2, mille kohaselt makstakse toetust üksnes pooles ulatuses juhul, kui üks vanematest ei ole Keila linna elanik. Kaebaja puhul on tegemist sellise olukorraga. Kuivõrd toetus määratakse lapse elukoha järgi, siis ei oleks teisel vanemal võimalik saada seda toetust pooles ulatuses ka teises kohaliku omavalitsuse üksuses.
3.Keila linn palus 13.01.2026 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Määruse nr 15 § 26 alusel makstav esmakordselt kooli mineva lapse toetus on Keila linna poolt vabatahtlikult makstav universaalne sissetulekust mittesõltuv täiendav toetus, mitte vältimatu sotsiaalabi. Seetõttu on vastustajal ka toetuse maksmise tingimuste sätestamisel avaram kaalutlusõigus (vrd Riigikohtu 31.01.2025 otsus nr 5-24-26). Määruse nr 15 § 26 lg 4 eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse tulude laekumine ning distsiplineerida linna teenuste (nt lasteaed) kasutajaid oma kohustusi täitma. Avalike vahendite vastutustundlik kasutamine eeldab, et isikud, kes saavad linnalt hüvesid, täidavad ka oma kohustused linna ees. Määruse nr 15 § 26 lg-s 4 sätestatud piirangul on legitiimne eesmärk ning see on mõistlik ja asjakohane. Piirangu eesmärk kaalub üles isiku huvi saada täiendavat rahalist toetust olukorras, kus ta on ise linnale võlgu. Isikul on võimalik takistus (võlgnevus) likvideerida ja seejärel tekib tal ka õigus toetusele. Vaidlusaluse toetuse tingimuste rakendamine ei võta lapselt ära õigust vajalikele sotsiaalteenustele ega ohusta tema põhivajaduste katmist. Määruse nr 15 § 26 lg 2 kannab samuti legitiimset eesmärki siduda vastustaja eelarvest makstav vabatahtlik toetus sellega, kas ja millises ulatuses panustavad lapse vanemad vastustaja eelarvesse. Vastustaja tulubaas sõltub suures osas üksikisiku tulumaksust, mis laekub inimese elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Taotletud toetust ei ole võimalik tasaarveldada kaebaja võlgnevusega. Tasaarvelduse eelduseks on, et tasaarveldatavad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Praegusel juhul ei ole kaebajal tekkinud õigust toetusele ja seega ei ole tasaarveldamine võimalik.
4.Tallinna Halduskohus jättis 24.04.2026 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohaliku omavalitsuse üksus võib mh maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest enda kehtestatud tingimustel ja korras (vt sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14). Seega on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus otsustada, millistel tingimustel ta oma eelarvest täiendavaid sotsiaaltoetusi maksab. Määruse nr 15 §-s 26 nimetatud toetuse puhul on tegemist kohaliku omavalitsuse üksuse vabatahtliku hüvitisega, mille kujunemisel on vastustajal suur kujundusruum (vt Riigikohtu 08.03.2011 otsus nr 3-4-1-11-10, p-d 56, 62, 64). Kohus saab reeglina kohustada kohaliku omavalitsuse üksust järgima enda kujundatud reegleid. Praegusel juhul on vastustaja lähtunud enda kehtestatud korrast ning keeldunud toetuse maksmisest, kuna kaebajal oli täitmata rahaline kohustus kohaliku omavalitsuse ees (määruse nr 15 § 26 lg 4). Samuti leiab vastustaja määruse nr 15 § 26 lg 2 alusel, et kui kaebajal ka oleks õigus toetusele, siis oleks tal see õigus üksnes pooles määras, kuna vaid ühe lapsevanema elukoht oli 1. jaanuari seisuga Keila linnas. Määruse nr 15 § 26 lg-s 4 sätestatud piirang on mõistlik ja proportsionaalne. Avalike vahendite kasutamise legitiimne eesmärk on ühtlasi tagada finantsdistsipliin ja omavalitsuse tulude laekumine. Avalike vahendite vastutustundlik kasutamine eeldab, et isikud, kes saavad linnalt hüvesid, täidavad ka oma kohustused linna ees. Piirangu eesmärk kaalub üles isiku huvi saada täiendavat rahalist toetust olukorras, kus ta ise on linnale võlgu. Meetme 2(6)
3-25-4412 proportsionaalsust näitab ühtlasi asjaolu, et isikul on võimalik takistus (võlgnevus linna ees) kõrvaldada, misjärel tekiks tal õigus toetusele. Võlgnevuse tasumine on taotleja enda kontrolli all. Toetuse maksmise peatamine on perele ka säästlikum, võrreldes olukorraga, kus linn asuks võlgnevust sundtäitma. Esmakordselt koolimineva lapse toetusest ilma jäämine võib mõjutada kaebaja majanduslikku olukorda, kuid sellest ei saa teha järeldust, et kaebaja satuks seetõttu majandusliku surve alla. Kaebajal on kohustus tasuda talle vastustaja poolt osutatud teenuste eest ja kaebaja oli sellest teadlik. Vastustaja saatis kaebajale meeldetuletuse võlgnevuse kohta 21.10.2025 ehk juba nädal enne 28.10.2025 taotluse esitamist. Võlgnevuse tasumise korral oleks kaebajal tekkinud õigus toetuse saamisele. Kaebaja võlgnevus linna ees oli likvideerimata veel ka 13.01.2026 seisuga. Hooldajatoetus puudega lapse kasvatamise eest ja tugiisikuteenus ei seondu praeguse vaidluse esemega ega vaidlusaluse toetuse maksmisega. Vastustaja ei ole viidatud teenuste ja toetuste saamise tingimuseks seadnud võlgnevuse puudumise nõuet. Kohane ei ole viide lapse puudele, sest määruse nr 15 § 26 kohane toetus ei ole puudest sõltuv eritoetus ega toimetulekutoetus ning lapse puue ei mõjuta universaaltoetuse saamist. Vaidlusaluse toetuse tingimuste rakendamine ei võta lapselt õigust vajalikele sotsiaalteenustele ega ohusta tema põhivajaduste katmist. Määruse nr 15 § 26 lg 2 on samuti põhiseaduspärane, sest vastustajal on õigus kujundada linna eelarvest makstava toetuse maksmine oma elanikkonnale (vt Riigikohtu 08.03.2011 otsus nr 3-4-1-11-10, p-d 63–64). Kohaliku omavalitsuse üksuse võimekus maksta vabatahtlikke toetusi sõltub otseselt laekuvast tulubaasist (vt tulumaksuseaduse § 5 lg-d 1 ja 2). Kui lapse üks vanem on registreeritud teise kohaliku omavalitsuse üksusesse, laekub pool pere tulumaksust teisele omavalitsusüksusele. Sellises olukorras on proportsionaalne ja õiglane, et Keila linn maksab täies mahus toetust peredele, kes panustavad linna eelarvesse täies mahus. See regulatsioon ei karista last, vaid peegeldab omavalitsuste rahastusmudelit. Kaebaja viidatud tasaarveldus ei ole võimalik, sest tasaarveldada saab vaid vastastikuseid nõudeid. Kuna kaebajal ei ole õigust toetusele, siis puudub tal ka nõue linna vastu. Seega ei ole vastastikuseid nõudeid, mida saaks tasaarveldada. Kuna määruse nr 15 § 26 lg-d 2 ja 4 ei ole põhiseadusega vastuolus, siis on neil sätetel põhinev 28.10.2025 otsus õiguspärane.
5.X palub 25.05.2026 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada kaebus või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohus ei arvestanud määruse nr 15 § 26 lg-te 2 ja 4 põhiseaduspärasuse kontrollimisel kaebaja ühe keskse väitega, et kaebaja laps on puudega. Kaebaja ei väida, et lapse puue loob automaatselt õiguse toetusele, kuid puudega lapse erilise kaitsega (PS § 28 lg 4) tuli määruse põhiseaduspärasuse hindamisel siiski arvestada. Kui universaaltoetuse tingimuste kohaldamise tulemusel jääb raske puudega laps toetusest ilma, peab kohus hindama, kas selline tagajärg on kooskõlas puudega lapse erilise kaitsega. Halduskohus ei ole seda teinud. Halduskohus käsitas vaidlusalust toetust peamiselt lapsevanema hüvena. Samas on toetuse eesmärk toetada lapse koolitee alustamist. Toetuse maksmata jätmine mõjutas last, kuigi võlgnevus oli kaebaja kui vanema kohustus. Kohus ei selgitanud piisavalt, miks kaalub linna finantsdistsipliini eesmärk konkreetsel juhul üles lapse huvi saada koolimineku toetust. Kohus ei hinnanud sisuliselt, kas lapsele mõeldud toetuse maksmata jätmine on sobiv ja mõistlik viis mõjutada vanemat tasuma lasteaiavõlga. Halduskohus on toetuse maksmata jätmist ekslikult käsitanud nagu leebemat võla sissenõudmise viisi. See ei ole õige, sest võlgnevuse sissenõudmine ja toetuse maksmine on eri asjad. Praegusel juhul tekkis olukord, kus laps jäi koolimineku toetusest ilma, kuid võlgnevus jäi samuti alles. Oletuslik on ka halduskohtu väide, et võlgnevuse tasumise korral oleks kaebajal tõenäoliselt siiski võimalus hiljem toetust saada, sest määruse nr 15 sellist olukorda ei reguleeri. Samuti ei ole halduskohus kontrollinud, milline on kaebaja või lapse teise vanema võimalus saada ülejäänud osa toetusest teisest kohaliku omavalitsuse üksusest, mööndes samas, et teine kohaliku omavalitsuse üksus ei 3(6)
3-25-4412 pruugigi üldse sellist toetust pakkuda. Kui hooldajatoetuse ja tugiisikuteenuse küsimused ei kuulunud vaidluse esemesse, siis ei oleks tohtinud arvestada ka vastustaja viiteid nendele kaebaja pere majandusliku olukorra hindamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral tagastatakse apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult ning loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2). HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaselt apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Nimetatud sätte kohaldamisel tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse perspektiivikust hinnates lähtuda apellandi faktiväidetest ning eeldada nende õigsust (nt Riigikohtu 12.03.2026 määrus nr 3-23-2768, p 16). Apellandi etteheited faktiliste asjaolude tuvastamisele ei takista apellatsioonkaebuse tagastamist HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel siis, kui need asjaolud ei ole haldusasja lahendamisel olulised (Riigikohtu 22.04.2013 määrus nr 3-3-1-15-13, p 8). HKMS § 187 lg 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lisaks tagastada siis, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 133 lg 1 järgi võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Õiguste riive on väheintensiivne, kui kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike, võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu 496 SE seletuskiri, lk 22–23). Varaliselt hinnatava hüve puhul on riive vähese intensiivsusega siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa lihtmenetluse piirmäära (1000 eurot – vt HKMS § 133 lg 1 ls 2), kuid arvestada tuleb ka seda, millise kaaluga õigushüvesse ja kui intensiivselt on sekkutud (nt Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12).
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 ja lg 3 1 alusel tagastada. Kohtutoimikust nähtuvalt ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust asja lahendamise seisukohalt tähtsust omavate faktiliste asjaolude üle: 1) kaebajal oli 28.10.2025 keeldumise aja seisuga 159,48 euro suurune lasteaiatasu võlgnevus vastustaja ees; 2) kaebaja ja tema laps olid hiljemalt alates 01.01.2025 olnud rahvastikuregistri andmetel Keila linna elanikud, kuid lapse teise vanema elukohaks ei olnud rahvastikuregistri andmetel Keila linn; 3) kaebaja lapsel on tuvastatud raske puue. Seega saab asja lahendamisel lähtuda apellandi faktiväidetest (HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaldamise eeldus). Kuna Keila linnas makstava esmakordselt kooli mineva lapse toetuse määraks 2025. a-l oli 160 eurot lapse kohta (vt määruse nr 15 § 39 lg 1 ja Keila Linnavolikogu 28.01.2025 määruse nr 1 „Keila linna 2025. aasta eelarve vastuvõtmine“ § 2 p 2), siis jääb vaidluse esemeks olev toetusesumma ka allapoole HKMS § 133 lg-s 1 sätestatud lihtmenetluse piirmäära (HKMS § 187 lg 31 kohaldamise eeldus).
8.Keila Linnavalitsus keeldus 28.10.2025 e-kirjaga (dtl 5; dtl 45) määruse nr 15 § 26 lg 4 alusel kaebajale esmakordselt kooli mineva lapse toetuse maksmisest, viidates kaebaja 159,48 euro suurusele lasteaia osalustasu võlgnevusele (dtl 47; vt ka Keila Linnavolikogu 11.08.2025 määruse nr 11 „Osalustasu kehtestamine Keila linna lasteaedades“ § 2 lg 3 ja § 3 lg 2). Määruse nr 15 § 26 lg 4 kohaselt makstakse toetust juhul, kui lapse vanematel ei ole täitmata rahalisi kohustusi ametiasutuse ees. Rahaliste kohustustena Keila linnavalitsuse kui ametiasutuse ees (vt määruse nr 15 § 3 lg 1) tuleb mõista kõiki rahalisi kohustusi, mille sissenõudmise pädevus on linnavalitsusel. Keila Lasteaed Miki on Keila linna 4(6)
3-25-4412 munitsipaallasteaed, mistõttu kujutab ka kaebaja poolt tähtajaks tasumata jäetud 2025. a augusti lasteaia osalustasu täitmata rahalist kohustust määruse nr 15 § 26 lg 4 tähenduses.
9.Halduskohus on õigesti selgitanud, et määruse nr 15 § 26 alusel makstav esmakordselt kooli mineva lapse toetus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav täiendav sotsiaaltoetus SHS § 14 lg 2 tähenduses, mida rahastatakse Keila linna eelarvest ning mille puhul on linnal õigus otsustada nii toetuse saamise tingimuste kui ka selle üle, kas hüve üldse pakkuda (vrd nt Riigikohtu 17.04.2026 otsus nr 5-25-67, p 44; 08.03.2011 otsus nr 3-4-1-11-10, p 62). Siiski peab kohaliku omavalitsuse üksus toetuse maksmise tingimusi kehtestades igal juhul arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet. Vaidlusaluse toetuse (nn ranitsatoetuse) eesmärk on toetada lapse koolitee alustamisega seonduvalt perekonnale tekkivate lisakulutuste katmist. Kuna toetuse eesmärk on tagada lapsele ja tema vanematele (või eestkostjale) parem toimetulek selliste kulutustega, mis kaasnevad lapse esmakordse kooli minekuga, siis tuleb toetatavateks lugeda nii laps kui ka tema vanemad (või eestkostja) ühiselt (vrd otsus nr 3-4-1-11-10, p 51). Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane kaebaja argument, et lapsele ettenähtud hüvesid ei saa olla õiguspärane jätta andmata lapsevanema võlgnevuse tõttu.
10.Võrreldavateks gruppideks on järelikult esiteks lapsed ja nende vanemad või eestkostja, kellel on Keila linna ees täitmata rahalisi kohustusi, ning teiseks lapsed ja nende vanemad või eestkostja, kellel ei ole Keila linna ees täitmata rahalisi kohustusi. Ehkki määruse nr 15 § 26 lg-st 4 tulenevalt koheldakse esimest gruppi halvemini kui võrdlusgruppi, on isikute erinevaks kohtlemiseks mõistlik ja asjakohane põhjus. Kohaliku omavalitsuse üksuse ja selle elanikeks registreeritud isikute suhe on vastastikune (vt otsus nr 3-4-1-11-10, p 64) ning seega saab pidada legitiimseks ka eesmärki tagada, et kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvevahendeid kasutatakse hüvede andmiseks üksnes sellistele isikutele, kes on täitnud oma kohustused omavalitsusüksuse ees. Hüve andmisele seatud piirangu ebaproportsionaalsust ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et vastustajal on iseenesest võimalik mõjutada isikuid oma rahalisi kohustusi täitma ka muul viisil (sh pöördudes vajaduse korral kohtutäituri poole). Kuna vaidluse ese oli Keila Linnavalitsuse 28.10.2025 keeldumine toetuse maksmisest kaebaja taotluse alusel, siis ei pidanud halduskohus asja lahendamiseks asuma välja selgitama, kas lapse teisel vanemal oleks võimalik saada sama toetust teisest kohaliku omavalitsuse üksusest. Halduskohtu otsuse tühistamist ei tingiks seegi, et kohus pidas tõenäoliseks, et vastustaja oleks toetust maksnud, kui kaebaja oleks võlgnevuse likvideerinud pärast taotluse esitamist. Kuna kaebaja ei ole seniajani väitnud ega tõendanud, et ta oleks lasteaiatasu võlgnevuse ära maksnud, siis on tegemist hüpoteetilise olukorraga, millel ei ole asja lahendamisel tähtsust. Võlgnevuse tasumise kohustus ei sõltu toetuse saamisest.
11.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et halduskohus on jätnud määruse nr 15 § 26 lg 4 põhiseaduspärasuse hindamisel põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kaebaja lapsel on tuvastatud raske puue. Menetlusosaliste vahel ei ole olnud vaidlust, et määruse nr 15 § 26 näeb ette nn universaaltoetuse, mille maksmine ei sõltu perekonna sissetulekust ega ka muudest põhjustest tingitud abivajadusest. Puuetega inimestele erilise kaitse (PS § 28 lg 4) tagamiseks on riik ja kohaliku omavalitsuse üksused näinud ette mitmeid sotsiaaltoetusi ja teenuseid ning kui kaebaja leiab, et need ei taga tema puudega lapse abivajaduse rahuldamist piisaval tasemel, on tal võimalik seaduses sätestatud korras vaidlustada selliste teenuste osutamise või toetuste andmisega seotud haldusakte ja toiminguid. Kuivõrd esmakordselt kooli mineva lapse toetus ei seondu lapse abivajadusega (sh võimalike puudest tingitud lisakuludega), siis ei oma lapse puue selle toetuse tingimuste põhiseaduspärasuse kontrollimisel ka tähtsust.
5(6)
3-25-4412
12.Kuna määruse nr 15 § 26 lg-t 4 ei ole alust pidada põhiseadusvastaseks, siis on nimetatud sättest tuleneva tingimuse täitmata jätmise tõttu asjas esitatud tühistamis- ja kohustamisnõuete rahuldamine välistatud ning apellatsioonkaebuse eduväljavaated seega olematud. Kuigi kaebaja on täiendavalt seadnud kahtluse alla määruse nr 15 § 26 lg 2 põhiseaduspärasuse, ei ole see säte praegusel juhul asjassepuutuv, sest piirang makstava toetuse suurusele (pool toetuse määrast), kui üks lapse vanematest ei ole Keila linna elanik, kuuluks kohaldamisele alles siis, kui toetuse maksmise tingimused on täidetud. Ringkonnakohus märgib siiski, et halduskohus on ka selles osas õigesti viidanud Riigikohtu 08.03.2011 otsuses nr 3-4-1-11-10 (p-d 62–66) välja toodud kohaliku omavalitsuse üksuse ja selle elanikeks registreeritud isikute vastastikusele suhtele.
13.Eelneva põhjal ning HKMS § 187 lg 3 p 5 ja lg 3 1 alusel keeldub ringkonnakohus X apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastab selle läbivaatamatult. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tuleb pärast ringkonnakohtu määruse jõustumist lugeda, et X ei ole Tallinna Halduskohtu 24.04.2026 otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud.
14.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.