3-25-2378/17 - Haridus ja kultuur - Muu haridus ja kultuur - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

3-25-2378 4) Eralastehoiu ja kaebaja vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise ja rahastamise lepingu nr 24-2024 kohaselt on eralastehoiu kohatasu 595,00 eurot kuus, millest kaebajal tuli kuni 31.12.2024 tasuda 82,00 eurot kuus, alates 01.01.2025 tuli tasuda 88,60 eurot kuus ja vastustajal ülejäänud osa. Toidukulu eest kohustus kaebaja ise tasuma, mis oli Saku Sofi Lastekeskuses 1,75 eurot päevas perioodil 04.11.2024 kuni 30.11.2024; 2,50 eurot päevas perioodil alates 01.12.2024 kuni 31.12.2024 ning 2,70 eurot päevas perioodil 01.01.2025 kuni 11.07.2025. Samuti kohustus kaebaja ise tasuma sõidukulu lapse elukoha ja eralastehoiu vahel, mis asub teises maakonnas (Harju maakonnas, Saku vallas) ning alates 2024. a detsembrist ka huviringi tasu. 5) 16.05.2025 tehti lapsele kohapakkumine Triinu ja Taavi päevahoidu, mille kaebaja vastu võttis. Alates 14.07.2025 käib laps Triinu ja Taavi päevahoius. 6) Triinu ja Taavi päevahoiu kodulehe (http://teiemeie.ee/) kohaselt on päevahoid orienteeritud põhiliselt sõimeealistele, aga ka pisut vanematele lastele. Seega ei ole tegemist pikaajalise lahendusega. Samuti tuleb tasuda toiduraha päevahoius rohkem, kui seda tuleks teha lasteaias. Kodulehe andmetel on toiduraha 3,50 eurot iga kohalkäidud päeva eest. Lisaks eeltoodule erinevad munitsipaallasteaed ja lastehoid üksteisest olulises osas, millest tulenevalt soovib kaebaja, et tema laps käiks munitsipaallasteaias. 7) Lapsevanemad esitasid 02.06.2025 vastustajale kohtuvälise kohustamis- ja kahju hüvitamise nõude. Vastustaja vastas kaebaja nõudele 13.06.2025, mööndes, et õiguslikust aspektist tulenevalt ei ole ta suutnud kaebaja lapsele lasteaiakohta tähtaegselt tagada ning seega on tekkinud alus viidatud nõudeõigusele. Vastustaja selgitas, et valla ressursid uute lasteaiakohtade loomiseks on piiratud, kuna viimastel aastatel on koolieelses eas laste arv vallas kasvanud kiiremini, kui vallal on olnud võimalik lasteaedade kohti juurde tekitada. Vastustaja selgituste kohaselt on olukorra leevendamiseks kasutusele võetud mitmeid meetmeid. Tulenevalt koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-st 1 on vallal õigus pakkuda alla 3-aastasele lapsele lasteaiakoha asemel lapsehoiuteenust vanema nõusolekul. Vastustaja tegi 16.05.2025 kaebajale ettepaneku kasutada valla toel lapsehoiukohta (Triinu ja Taavi päevahoius) olukorras, kus lasteaiakohta kohe pakkuda polnud, mille kaebaja vastu võttis. Vastustaja rõhutas, et saab aru, et lapsehoiukoha pakkumine ei tähenda loobumist kohustusest võimaldada kaebajale esimesel võimalusel siiski koht munitsipaallasteaias. Sellegipoolest keeldus vastustaja kaebaja kahjusid 100% määras hüvitama, vaid nõustus seda tegema 50% ulatuses. Kirjas viidati, et lapsehoiuteenus Triinu ja Taavi päevahoius on ajutine meede ja lapsele pakutakse viivitamata kohta munitsipaallasteaias, kui koht vabaneb. Kokkuvõttes jäi vastustaja vastus üldsõnaliseks ning kaebaja ei saanud selgust, millal vastustaja tema lapsele koha munitsipaallasteaias tagab. Vastustaja on näidanud oma käitumisega, et Riigikohtu praktikas väljakujunenud mõistliku aja piirangust ta kinni ei pea. Seega ei tähenda vastustaja viidatud „viivitamatus“ ja „esimene võimalus“ kaebaja jaoks midagi konkreetset. 8) Kaebaja vastas vastustajale 26.06.2025, et vastustaja ei ole jätkuvalt välja toonud, millal tagatakse lapsele koht munitsipaallasteaias, kuid samas oodatakse kaebajalt juba praegu 50% ulatuses kahjunõudest loobumist. Kaebaja selgitas, et ei saa oma hüvitisenõudest osaliselt loobuda, kui vastustaja ei määra kindlaks aega, mil laps saab koha munitsipaallasteaias. Kaebaja ei nõudnud 02.06.2025 kirjas kogu tekkinud kahju hüvitamist, st ei nõudnud nt toiduraha lisakulude hüvitamist. Kaebaja tegi vastuettepaneku, mille kohaselt tagatakse lapsele koht munitsipaallasteaias hiljemalt 31.08.2025 ning kahjunõue 22.05.2025 seisuga hüvitatakse 100% ulatuses, kahjunõue ajas ei suurene. Kaebaja on nõus vähendama kahjunõuet siis, kui vald on võimeline lapsele 31.08.2025 koha tagama.

14.kohal ning Sipsikus 12. kohal. Seega keelduti lapsele munitsipaallasteaias koha eraldamisest ja kahjunõude täielikust hüvitamisest. 10) Kohila vallas lasteaiakohtade jagamine ei ole läbipaistev ega kontrollitav. Kaebaja on korduvalt üritanud saada vastustajalt vastust selle kohta, mitmendal üldjärjekohal oli laps taotluse esitamise hetkel 03.09.2024. Lastehoiukoha vastuvõtmine Triinu ja Taavi päevahoius ei olnud kaebaja jaoks vabatahtlik, vaid ta oli sundolukorras, kuna soovis vabaneda täiendavatest transpordikuludest, mis kaasnesid lapse sõidutamisega teise omavalitsusüksusesse ning milliseid kulusid vastustaja ei taha nüüd niikuinii kaebajale 100% ulatuses hüvitada. Kuna lasteaiakohtade jagamine ei ole läbipaistev ning vastustaja on oma kirjades ja telefonivestlustes keskendunud vastutuse veeretamisele lapse vanematele ning kirjades põhjendatakse pikalt, miks vastustaja ei saa oma seadusest tulenevat kohustust täita, on kaebajal tekkinud põhjendatud kahtlus, kas vastustaja on üldse võimeline kaebaja lapse suhtes oma seadusest tulenevat kohustust täitma. 11) Vastustaja on pannud kaebaja olukorda, kus enda ja oma lapse õiguste kaitseks on kaebaja sunnitud pöörduma kohtu poole. Kaebaja ei pea põhjendatuks loobuda 50% kahjuhüvitisest selleks, et üldse saada 50% ülejäänud hüvitisest olukorras, kus vastustaja kinnitab täielikult oma seadusest tuleneva kohustuse rikkumist, kuid ei anna vastuseid selle kohta, millal kaebaja laps peaks saama koha munitsipaallasteaias. Selliste kompromisside tegemine ja sõlmimine, kus vastustaja vabaneb 50% kahjuhüvitisest, kuid kohta munitsipaallasteaias lapsele ei tagata, viib olukorrani, kus vastustajal on odavam maksta kahjuhüvitist selle asemel, et täita seadusest tulenevat kohustust lapsele munitsipaallasteaias koha tagamiseks mõistliku aja jooksul. Seaduse mõtteks ei saa olla soodustada vastustajat oma seadusest tulenevat kohustust rikkuma, kuna see on vastustaja jaoks kujunenud soodsamaks. Kaebaja ei mõista, miks teda koheldakse erinevalt nendest vanematest, kelle lapsed saavad käia munitsipaallasteaias ja kes ei pea täiendavat kahju ei 50% ega 100% ulatuses isiklikult kandma. 12) 16.05.2025 kohapakkumise Triinu ja Taavi päevahoidu võttis kaebaja vastu olude sunnil. Vastustaja ei ole oma kohustust täitnud hoiukoha pakkumisega. Vastustaja ei ole kaebajale selgitanud hoiukoha ja lasteasutuse koha erinevusi. Kui kaebaja ei oleks Triinu ja Taavi päevahoiu jaoks nõusolekut andud, siis see ei tähendaks, et lapsele oleks tagatud koht munitsipaallasteaias. Kaebaja oli sunnitud panema lapse Triinu ja Taavi päevahoidu, kuna see asus lapse kodule lähemal kui Saku Sofi Lastekeskus. Sellist olukorda ei saa pidada vabatahtliku nõusoleku andmiseks. Kui kaebaja oleks keeldunud erahoiu kohast, ei oleks vastustajal olnud talle pakkuda kohta munitsipaallasteaias. 13) Tallinna Ringkonnakohus on 31.05.2018 otsuses nr 3-17-449 välja toonud, et sõimeealiste laste heaolu huvides on, et lasteaed asub võimalikult kodu lähedal. Lapsele pakuti kohta Triinu ja Taavi päevahoius, senimaani käis laps Saku Sofi Lastekeskuses. Kuna kaebaja taotleb lapsele kohta munitsipaallasteaias, siis koha saamisel oleks see juba kolmas koht, kus laps peab uuesti harjuma käima. Selline pidev rutiinivahetus ja erinevatesse keskkondadesse viimine on eriti sõimealistele keeruline ja väsitav, mistõttu on ja on olnud oluline see, et vald täidaks oma KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust õigeaegselt.

3-25-2378 oma õiguste taastamisest. Selline suhtumine ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega, millele vastustaja läbivalt tugineb. Piiratud ressursid ei saa olla vabanduseks. 18) Kaebaja õigustunnet riivab teadmine, et teda niikuinii ei kohelda võrdselt lapsevanematega, kelle lastele on lasteaiakohad tagatud ning nüüd on vastustaja otsustanud, et kaebajale ei tohiks hüvitist täies ulatuses tasuda, kuna sellisel juhul paneb kaebaja raskesse olukorda ülejäänud lapsevanemad, kes on kaebajaga samas olukorras. Selliselt paneb vastustaja kogu vastutuse iseenda tegevusetuse eest kaebaja õlgadele. Sisuliselt on vastustaja valitud lapsevanemad pannud eelisseisu, täites nende ees oma seadusest tuleneva kohustuse, ning ülejäänud lapsevanemad on pandud olukorda, kus nad peavad omavahel vastanduma ja võitlema ka põhjendatud kahjuhüvitise eest. Selliselt suurendab vastustaja ebavõrdsust lapsevanemate vahel veelgi enam. Vastustaja tegevuse(tuse) tõttu peab kaebaja laps käima praeguseks hetkeks juba teises lastehoius ning tulevikus ka kolmandas. 19) Vastustaja ei ole esitanud ühtegi vastutust piiravat asjaolu. Puuduvad objektiivsed takistused oma kohustuste täitmisel, mida vastustaja poleks saanud ise mõjutada. Riigikohus on selgitanud, et omavalitsuse KELS § 10 lg-st 1 tulenev kohustus hõlmab seda, et luua piisavalt kohti lasteasutustes, mis võimaldaks täita kohustust lapsevanemate vastu (RKPJKo 06.02.2023, 5-22-10, p 33). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 19.06.2025 otsuses asjas nr 5-24-34 p-s 31 märkinud, et lasteaiakoha andmise kohustus hõlmab vajadusel ka täiendava taristu rajamist. Seega on omavalitsuse kohustus lasteaiakoha tagamiseks hõlmatud omakorda erinevate teiste kohustustega, mille eesmärk on üks – tagada valla territooriumil elavale pooleteise- kuni seitsmeaastasele lapsele koht teeninduspiirkonna lasteasutuses. Omavalitsusüksuse territooriumil on lasteaiakohtade loomine täielikult vastustaja võimuses. Valla võimalikust kiirest kasvust ja piiratud ressurssidest tulenev kohtade puudus ei ole objektiivne takistus, vaid planeerimisviga. Ka hiljutises kohtupraktikas on leitud, et sellises olukorras ei esine vastutust piiravaid asjaolusid ning kahju tuleb täielikult hüvitada (Tallinna Halduskohtu 02.07.2025 otsus asjas nr 3-24-2737, p 61). 20) Kompromisside olemasolu teistes asjades ei tähenda, et kohus ei võiks või ei peaks hüvitist täies ulatuses välja mõistma. Vastustaja on ka ise 26.08.2021 asjas nr 3-21-1494 sõlminud kompromissi, milles lepiti kokku aeg, milleks vastustaja tagab kohtusse pöördunud vanema lapsele lasteaiakoha. Lisaks lepiti kokku nt igakuine kohatasu hüvitis ja sõidukulude hüvitis 0,30 eurot kilomeetri kohta kuni koha tagamiseni. Viidatud asjas nr 3-21-1494 pöördus kaebaja kohtusse vaid kohustamisnõudega lasteaiakoha tagamiseks, kuid vastustaja otsustas siis hüvitada kaebajale ka tulevikus tekkiva kahju. Kui vastustaja jaoks kujundavad kompromissmäärused kohtupraktikat, jääb selgusetuks, miks vastustaja ei paku kaebajale sellist kompromissi koos kahju hüvitamisega.

3-25-2378 Kooskõlas selle normiga tegi Kohila vald kaebajale 16.05.2025 ettepaneku kasutada valla toel alternatiivset hoiuvõimalust – koht eralastehoius Triinu ja Taavi. Kaebaja nõustus pakkumisega. Lapsehoiuteenuse kasutamise eesmärk on olnud kaebaja pere olukorda leevendada – tagada, et laps on hoitud ning vanematel on võimalik tööle naasta –, kuni lõplik lahendus (koht lasteaias) on võimalik pakkuda. 3) Vald on pingutanud lasteaiakohtade tagamisel. Olukord, kus kõik soovijad kohe lasteaiakohta ei saa, on tingitud valla kiirest kasvust, laste arvu kasvust ja piiratud ruumilistest ning eelarvelistest ressurssidest, mitte ükskõiksusest. Vald mõistab lapsevanemate õigustatud ootust saada lapsele lasteaiakoht õigeaegselt ning vabandab tekkinud viivituse pärast. Probleemi leevendamiseks on vald astunud mitmeid samme (investeeringud uutesse kohtadesse, koostöö erasektoriga, järjekorra haldamise läbipaistvus). Vald on tegutsenud probleemi lahendamiseks võimaluste piires järjepidevalt ega ole olnud hooletu. Valla eelarvest on viimastel aastatel suunatud märkimisväärseid vahendeid (kogumahus miljoneid eurosid) uute lasteaiakohtade loomisse ning teenuse kvaliteedi parandamisse. Kahjuks ei ole need pingutused suutnud täielikult kõrvaldada lühiajalist puudujääki kohtade arvus. Tegemist on kogu vallale olulise murekohaga, mille lahendamiseks jätkatakse tööd. 4) Vald täitis esialgu oma kohustuse KELS § 10 lg 1 erandiga, pakkudes kaebaja lapsele lapsehoiuteenust. Kaebaja lapse juhtumis on vallavalitsuse viivitus lasteaiakoha pakkumisel käsitatav õigusvastase tegevusetusena, kuivõrd see on vastuolus KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustusega tagada lapsele lasteaiakoht. Seega on põhimõtteliselt täidetud eeldused kaebaja varalise kahju hüvitamise nõudele – vallavalitsus ei vaidle vastu kaebaja õigusele nõuda teatud ulatuses hüvitist tekkinud lisakulude eest. 5) Vallavalitsus möönab, et kohustuse rikkumisega on tekitatud kaebajale teatav varaline kahju. Kaebaja esitatud kuludokumentidest nähtuv summa kajastab suures osas kaebaja perele tekkinud täiendavaid kulutusi olukorras, kus laps ei saanud kasutada valla lasteaiakohta. Teisisõnu on kaebuses kirjeldatud kahju tekkinud ja põhimõtteliselt kuulub see hüvitamisele. Vaidluse all on kahju hüvitamise ulatus – st kas vald peab need kulud korvama täiel määral (100% ulatuses) või on seaduslik ja õiglane hüvitada kahju osaliselt, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid. Vastustaja leiab, et 100% hüvitise nõue ei ole antud olukorras õigustatult kohaldatav. Seaduse mõtte, kohtupraktika ja hea halduse põhimõttega oleks kooskõlas 50% ulatuses kahju hüvitamine. 6) RVastS § 13 lg 1 sätestab sõnaselgelt, et hüvitise määramisel arvestatakse mh kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, rikkumise raskust ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest täielikult, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka täielikku hoolsust rakendades. Riigikohus on rõhutanud, et kahju hüvitamise eesmärk on panna isik olukorda, kus ta oleks olnud õiguserikkumiseta, kuid tuleb säilitada proportsionaalsus ning vältida avaliku võimu kandja põhjendamatut koormamist hüvitisega juhul, kui viimane on tegutsenud heas usus ja püüdnud kahju vältida. Ka RVastS § 8 lg 1 üldpõhimõte – hüvitada varaline kahju sellises ulatuses, et kannatanu asetataks olukorda, kus ta oleks olnud rikkumiseta – ei tähenda automaatselt, et igasugune tekkinud kulu hüvitatakse 100% ulatuses, sõltumata kontekstist. Seadus lubab arvesse võtta konkreetse juhtumi eripära ning poolte käitumist. Ka kohtupraktika näitab, et tavapärane ei ole sellistes asjades kogu nõude rahuldamine ilma kompromissi sõlmimata. On teada hiljutisi analoogseid vaidlusi, kus omavalitsused on kaebajatega jõudnud kompromissini ning tasunud osa nõutud kahjusummast. Seega ei ole ainumõeldav lahendus 100% ulatuses hüvitamine. Käesoleval juhul ei olnud rikkumine tahtlik, vastustaja pakkus lapsele

3-25-2378 alternatiivset hoiuvõimalust, ta on osaliselt kandnud teenuse kulusid, tegemist oli ajutise olukorraga. 7) Hea halduse tava nõuab, et avalik võim lahendab probleeme koostöös kodanikega, paindlikult ning mõlema poole huve arvestades, mitte vastandumise teel. Kohila vald on järginud hea halduse põhimõtet, püüdes leida kaebaja perele praktilist lahendust (alternatiivne hoiukoht) ning pakkudes omalt poolt vabatahtlikult hüvitist tekkinud kulude osaliseks korvamiseks. Tegemist ei ole pahatahtliku või süülise tegevusetusega – valla suutmatus kohe kohta tagada tulenes objektiivsetest piirangutest (piiratud arv vabade kohtadega rühmi, eelarvelised ja infrastruktuursed takistused). Samuti ei jäänud kaebaja kannatus ilma leevenduseta: vald pakkus lapsehoiuteenuse ning on kandnud osa sellega seotud kuludest enda eelarvest. Sellega on vald vältinud veelgi suurema kahju tekkimist (nt oleks alternatiivide puudumisel kaebaja pidanud võib-olla töölt eemal olema või kandma veelgi suuremat kulu). Vastavalt RVastS § 13 lg 1 p 2 ja 5 mõttele tuleb selliseid asjaolusid – s.o valla objektiivseid pingutusi kahju ärahoidmiseks ning proaktiivset käitumist – hüvitise määramisel arvestada, sest vastasel korral saaks kannatanu olukord ebaproportsionaalselt soodsalt parandatud võrreldes sellega, kui avalik võim poleks üldse sekkunud. Hea halduse põhimõte ja õiglane tasakaal eeldab, et kui omavalitsus on osaliselt juba aidanud ning tegutseb aktiivselt lahenduse nimel, ei ole kohane nõuda vallalt kahju hüvitamist täies ulatuses, nagu oleks vald tegevusetu olnud. Kohila vald on pakkunud lapsehoiuteenust ning teeb vahetpidamata tööd, et mõistlik aeg viivitusest võimalikult lühike oleks. Arvestades, et kaebaja laps kasutas hoiukohta ja tema areng ning vanemate tööhõive oli seega tagatud, ei kaasnenud viivitusega pöördumatut kahju, mida kohus peaks heastama muu äärmusliku meetmega (nt sunniraha vms). Vald ei pea põhjendatuks kaebaja nõuet, et kohus mõistaks välja 100% hüvitist koos võimalike viivistega. Selline nõue jätaksid täielikult tähelepanuta seni astutud sammud ja pakutud kompromissi. 8) Vallavalitsuse hinnangul saavutaks poolte huvide tasakaalu kõige paremini kulude jagamine nii, et oluline osa (pooled) lisakuludest hüvitatakse vanemale, kuid teatud osa kuludest jääb vanema enda kanda. Sellega võtab vald vastutuse oma kohustusega viivitamise eest, kuid samas arvestaks see, et vald on pakkunud lapsele alternatiivse hoiuvõimalusse. See peegeldaks valla objektiivseid piiranguid ja eelarvelisi reaalsusi. Avalik sektor peab oma vahendeid jagama kõigi abivajajate vahel ja ühe pere nõude täielik hüvitamine looks pretsedendi. See oleks ka kooskõlas hea halduse tava ja kompromissivalmidega, mida vald üles näitas. Kahju hüvitamise 50%-line määr on hästi põhjendatud nii õiguslikult (RVastS § 13 alusel) kui moraalselt (arvestades mõlema poole panust ja olukorda). Kaebuse täielik rahuldamine nõutud ulatuses oleks ebaproportsionaalne lahendus ning ei arvestaks valla senist kohusetundlikku käitumist olukorra lahendamisel. 9) Kõik kaebaja poolt esitatud kulud (mh sõidukulud) ei ole automaatselt käsitletavad hüvitatava kahjuna. Vastustaja vaidlustab eelkõige sõidukulude põhjendatuse, vältimatuse ning põhjusliku seose väidetava rikkumisega. Kaebaja ei ole esitanud piisavaid tõendeid kulude tegeliku suuruse kohta (mh puuduvad andmed sõiduki, tegeliku kütusekulu ja läbitud vahemaade kohta), mistõttu ei ole kahju suurus tõendatud. Kaebaja esitatud arvutused põhinevad eeldusel, et lapsele munitsipaallasteaia koha olemasolul oleks perekonna transpordikorraldus olnud teistsugune. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks vaidlusalusel perioodil tegelikult kandnud väiksemaid transpordikulusid juhul, kui lapsele oleks olnud tagatud koht munitsipaallasteaias Kohilas. Kaebaja enda esitatud selgitustest nähtub, et lapse isal oli vähemalt kuni 28.02.2025 võimalus töötada täielikult kaugtöö vormis ning lapse emal oli üldjuhul võimalik töötada kodukontoris kaks päeva nädalas. Samas tugineb kaebaja transpordikulude arvestus eeldusel, et lapse isa liikus regulaarselt Saku kaudu Tallinna tööle. Kui lapse isal oli võimalus töötada kodukontoris, ei ole kaebaja tõendanud, et lapse viimine Saku eralastehoidu toimus väidetud sagedusega või et kõik kahjunõudes arvestatud sõidud 9(18)

3-25-2378 olid vältimatud. Kaebaja ei ole tõendanud, et laps viibis kõigil väidetud päevadel lastehoius. Kaebaja ei ole esitanud andmeid, millest nähtuks, kui sageli selliseid töölesõite tegelikult aset leidsid. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset tõendit, mis võimaldaks tuvastada lapse tegelikud lastehoius viibimise päevad, vanemate kontoripäevad või väidetavate transpordisõitude sageduse. Seetõttu jääb transpordikulude arvutus suuresti oletuslikuks. Puudub alus eeldada, et mõlemad vanemad oleksid tavapäraselt sõitnud tööle rongiga ning et lapsele lasteaiakoha olemasolul oleks autokasutus ära langenud. Vastupidi, kaebaja enda kirjeldatud töökorraldusest nähtub, et lapse isa sai olulises ulatuses töötada kodukontorist ning lapse transport toimus ühe sõidukiga sõltumata sellest, kas ema liikus tööle rongiga või mitte. Kaebaja esitatud tankimistšekid ei võimalda tuvastada, milline osa kütusest kulus väidetavalt lapse transportimiseks Saku eralastehoidu, näidates tankimist eri tanklates erinevates asulates ning aegadel, mil laps lasteaias ei olnud. Kaebaja ei ole esitanud lastehoiu kohalolekuandmeid, liikumisandmeid, sõidupäevikuid ega muid objektiivseid tõendeid, mis võimaldaksid kontrollida, millal laps tegelikult lastehoius viibis, kes teda sinna viis või kui sageli väidetavad sõidud aset leidsid. Esitatud kütusetšekid tõendavad üksnes sõiduki tankimist erinevates kohtades Eestis, kuid ei tõenda konkreetsete sõitude tegemist lapse transportimiseks. 10) Toiduraha vahe kui lisakulu ei pruugi olla käsitatav otsese ja vältimatu kahjuna, vaid kujutab endast lapse ülalpidamise tavapärast kulu. Kaebaja ei ole piisavalt põhjendanud, miks nimetatud kulu peaks olema täielikult vastustaja kanda, arvestades, et toidukulu tekiks ka munitsipaallasteaia koha olemasolul (ehkki väiksemas määras). 11) Samuti ei ole põhjendatud jätta kõik kaebaja menetluskulud vastustaja kanda, mh arvestades, et vastustaja on olnud jätkuvalt valmis kompromissiks, pakkunud alternatiivseid lahendusi ning tegutsenud olukorra leevendamiseks. HKMS § 108 lg 3 kohaselt, kui kaebus rahuldatakse osaliselt ja ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas selle poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Arvestades, et vastustaja on olnud valmis hüvitama kahju ulatuses, mida ta peab põhjendatuks ning pakkunud kompromissi, ei ole põhjendatud jätta menetluskulu täielikult vastustaja kanda. Taotletud menetluskulud on ka ebamõistlikult suured ja osaliselt põhjendamata, arvestades asja iseloomu, mahtu ja keerukust. Nõude suurus on ca 1281 eurot, kaebaja menetluskulud ületavad seda märkimisväärselt. Tegemist ei ole õiguslikult ega faktiliselt keeruka vaidlusega, kulu ei ole proportsionaalne vaidluse keerukuse ega mahuga.

17.5.Kohtu arvates ei ole põhjendatud vastustaja käsitus, et kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks vaidlusalusel perioodil tegelikult kandnud väiksemaid transpordikulusid juhul, kui lapsele oleks olnud tagatud koht munitsipaallasteaias Kohilas. Kaebaja on selgitanud, et munitsipaallasteaia puhul puudunuks vajadus viia last lasteaeda autoga, vaid seda oleks saanud teha jalgsi (seda ei vaidlusta ka vastustaja), samas kui lapse autoga Saku valda sõidutamine tingis vajaduse sõita igakuiselt 612–1428 km kodust Sakusse ja tagasi. Täiendava vahemaa läbimiseks tekkinud transpordi lisakulu olnuks KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse õigeaegsel täitmisel seega välditav. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud seda, et last viidi Sakusse lastehoidu autoga, ega ära näidanud, millisel muul viisil oleks kaebaja pidanud või saanud last lastehoidu viia. Muuhulgas kinnitab rakendusest maps.google.com nähtuv jalgsiteekond Saku raudteejaamast lastehoidu (ca 2,2 km) kaebaja väidet, et see ei oleks olnud sõimeealisele lapsele igapäevaselt jalgsi läbimiseks mõistlikult jõukohane ja oleks ühtlasi olnud ebamõistlikult ajakulukas. Kaebaja on põhistanud, et last transportinud isa töötas kodukontoris, v.a perioodil veebruar–aprill 2025 seoses alates 10.02.2025 uuele tööle asumisega. Seega puudus valdavalt võimalus ühildada lapse lastehoidu viimist igapäevase tööle sõitmisega. Veebruarist aprillini, mil kaebuse kohaselt käidi tööl kontoris, ühildas isa lapse lastehoidu viimist osaliselt tööl käimisega, sõites Sakust edasi Tallinnasse tööle ning Tallinnast tagasi Sakusse rongiga ja läbides ülejäänud vahemaa koju koos lapsega autoga. Arvestades elamist Kohila raudteejaama läheduses, puudub alus arvata, et ilma vajaduseta viia last Sakusse lasteaeda, oleks valitud samasugune marsruut kontorisse sõitmiseks. Erinevalt vastustajast ei näe kohus põhjust kahelda ka selles, et mõlemad vanemad oleksid tavapäraselt sõitnud tööle rongiga ning et lapsele Kohilas lasteaiakoha olemasolul ei oleks autokasutus seega selles osas ära langenud.

17.8.RVastS § 8 lg 1 kohaselt tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kahju kannatanud oleks olnud siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Sama põhimõtte sätestab VÕS § 127 lg 1. Kaebaja on selgitanud, et ilma vajaduseta last lastehoidu transportida oleksid mõlemad vanemad kasutanud Kohilast Tallinnasse kontorisse sõitmiseks rongi. Kohus pidas seda selgitust eelnevalt ka usutavaks. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kaebaja on vastuseks kohtu küsimusele selgitanud, et kaebaja teoreetiline maksimaalne rongipiletitelt tulenev hinnavahe (nn sääst) on arvestuslikult ligikaudu 92,80 eurot (58*1,60) kogu perioodi kohta (vt arvestuskäik dtl 227), arvestades, et rongipilet Kohilast Tallinnasse maksab Elroni andmetel ligikaudu 3,20 eurot ja Saku–Tallinn suunal ligikaudu 2,40 eurot. Kohtu hinnangul ei lähe kahju hüvitamise eesmärgiga vastuollu see, kui transpordile arvestuslikult kulunud summast arvata maha lühema rongisõidu tõttu säästetud kulud. Senises kohtupraktikas on transpordi tõttu tekkinud lisakulude hüvitamisel võetud aluseks mitte kogu teekond lastehoidu, vaid üksnes vahemaa, mille võrra lapsevanema teekond tööle lapse hoidu viimise tõttu pikenes (nt Tallinna Halduskohtu 11.12.2023 otsus nr 3-22-2738). Ka siinses asjas juhul, kui kaebaja sõitnuks pärast lastehoius käimist kontorisse ja õhtul tagasi üksnes autoga (ühe otsa vahemaa maps.google.com andmetel kokku 36,7 km) ega oleks kasutanud osa vahemaa läbimiseks rongi, oleks kohus arvestanud lapse hoidu viimise tõttu täiendavalt läbitava vahemaana üksnes 1,4 kilomeetrit (36,7 km–35,3 km, mis on maps.google.com andmetel auto teekonna pikkus YYY kontorist kaebaja koju). Kaebaja kirjeldus, et ta oleks võinud lapse viia autoga hoidu, sõita tagasi koju ning minna seejärel kodust rongiga kontorisse, oleks olnud ilmselgelt ebamõistlik korraldus ega oleks andnud alust autosõidu tõttu lisandunud transpordikulu väljamõistmiseks.