Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja on 9aastane Keila Kooli õpilane, kelle ema esitas 06.05.2026 Keila Linnavalitsusele taotluse kaebaja 2026/2027 õppeaasta õppekeskkonna korraldamiseks selliselt, et kaebajale oleks tagatud rahulik ja õppimisvõimet toetav õppekeskkond, kuna Keila Kooli Pargi tn 2 koolimajas kaebaja vajadustele vastavaid tingimusi ei ole. Keila Linnavalitsus jättis 22.05.2026 kirjaga nr 5-1/864-2 taotluse läbi vaatamata, leides, et
3-26-1860 õppekorralduse ja õpilasele sobivate kohanduste üle peab otsustama Keila Kooli direktor, mitte linnavalitsus. Linnavalitsus selgitas veel, et õppe läbiviimine väljaspool kooli tegutsemiskohti on erandlik ning püsiva õppekorraldusena võimalik vaid seaduses sätestatud erijuhtudel (nt tervislikel põhjustel koduõpe koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel).
2.Kaebaja esitas 26.05.2026 Keila Koolile taotluse kaebaja 2026/2027 õppeaasta õppekorralduse kohta. Keila Kooli 01.06.2026 vastuses nr 2-12/87-1 selgitati kaebajale samuti, et kooli tegutsemiskohad on Pargi tn 2 ja Ehitajate tee 1 ning koolil puudub võimalus korraldada püsivat õppetööd muudes asukohtades. Kirjas märgitakse, et 2025/2026. õppeaastal toimunud õppetöö sotsiaalkorteris oli erandlik ja ajutine lahendus, ent alates 01.09.2026 toimub kaebaja õppetöö Keila Kooli Pargi tn 2 õppehoones, rakendades vajadusel individuaalseid kohandusi vastavalt tema vajadustele ning tugispetsialistide soovitustele.
3.Kaeabaja esitas 20.06.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes sisuliselt vastustaja kohustamist kaebaja õppekeskkonna korraldamise taotluse sisuliseks läbi vaatamiseks ja selle kohta põhjendatud otsuse tegemiseks. Kaeabaja taotles ka esialgse õiguskaitse (EÕK) kohaldamist, paludes keelata vastustajal käsitada Pargi tn 2 õppehoonet kaebaja 2026/2027. õppeaasta õppekeskkonnana enne kui on välja selgitatud kaebaja vajadused, terviseseisund, varasema õppekorralduse toimivus ja alternatiivsed lahendused ja tehtud kaebajale sobiva õppekeskkonnakohta põhjendatud otsus. Alternatiivselt palub kaebaja esialgse õiguskaitse korras kohustada vastustajat korraldama tema õpe kuni sisulise otsuse tegemiseni viisil, mis väldib suunamise Pargi tn 2 õppehoonesse ning tagab talle senisega võrreldava madala keskkonnakoormusega õppekorralduse.
4.Vastustaja vaidles esialgse õiguskaitse taotlusele vastu, leides eelkõige, et kaebajal ei ole seadusest tulenevat õigust nõuda õppe korraldamist väljaspool kooli tegutsemiskohta, samas on Keila Kool valmis tagama kaebajale õppe Rajaleidja soovituste, seaduse ja toimetulekuõppe õppekava kohaselt oma ametlikes tegutsemiskohtades – kavandatud on individuaalne õppekorraldus, üks-ühele juhendamine, individuaalne õppekava, väiksema õpperuumi kasutamine ning vajalikud tugiteenused.
5.Tallinna Halduskohus jättis 08.07.2026 määruse resolutsiooni punktiga 1 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohtu määruse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
5.1.Kaebajal ei ole ülekaalukat esialgse õiguskaitse vajadust, saavutamaks kohtumenetluse ajal olukord, kus talle tagataks uuel õppeaastal õppetöö korraldamine väljaspool koolikeskkonda. Kaebaja väidete põhjal ei saa asuda seisukohale, et uuel õppeaastal kaebaja õppe korraldamisel Pargi tn 2 õppehoones ei arvestata sealse keskkonnakoormusega (müra, inimeste hulk, liikumised, sensoorsed stiimulid jms) ega viida kaebaja õppekorralduses sisse tema toimetulekut toetavaid kohandusi. Ainuüksi sellest, et eelmisel õppeaastal võimaldati kaebajale õpet erandkorras väljaspool kooli ja see avaldas vanema hinnangul positiivset mõju lapse toimetulekule, ei saa järeldada, et uuel õppeaastal kooliruumides tagatav õppekorraldus ei lähtu lapse heaolust ning toob vältimatult kaasa tema tervise ja toimetuleku kahjustamise. Vastustaja on kinnitanud, et Keila Kool on valmis tagama kaebajale õppe Rajaleidja soovituste, seaduse ning toimetulekuõppe õppekava kohaselt kooli ametlikes tegutsemiskohtades. Kaebuse põhjal ei ole äratuntav, et Keila Kooli ametlikes tegutsemiskohtades ei ole põhimõtteliselt võimalik tagada tema toimetulekut toetavat õpet. Ka ei ole kaebaja ära näidanud, et spetsialistide poolt oleks antud soovitus vältida mis tahes kontakti teiste õpilastega ja korraldada sellest tulenevalt lapse õpe väljaspool koolikeskkonda.
5.2.Sellest, et uus individuaalne õppekava (IÕK) koostatakse pärast õpilase paarinädalast koolikeskkonnas õppetöös osalemist ja jälgimist, ei saa järeldada, et kaebaja suunatakse 2(7)
3-26-1860 koolikeskkonda ilma õppekorralduses mis tahes kohandusi tegemata. Õpilase jälgimine koolikeskkonnas on eelduslikult vajalik selleks, et koostada igakülgselt tema vajadusi arvestav ja toimetulekut toetav õppekava ning õppekorraldus. Ei nähtu, et Keila Koolis ei oleks võimalik kaebajale tagada madalamat keskkonnakoormust, kohandades vastavalt nt kaebaja koolipäeva algusaega, õppe- ja vahetundide toimumise aegasid ja söökla kasutamise aega selliselt, et teda ei ümbritseks korraga liiga suur hulk inimesi ja sellest põhjustatud müra. 5.3.Kaebuse eduväljavaated on vähesed. Kaebaja õppe toimumine väljaspool kooli asukohta on seni olnud kaebajale erandkorras võimaldatud ajutine lahendus, mille jätkamise osas puudub kaebajal ja lapsevanemal nõudeõigus. Koolil on kohustus korraldada õpet kooli asukohas ja tegutsemiskohtades. Koolil ei ole lapsevanema taotluse alusel kohustust korraldada lapsele õpet väljaspool kooli asukohta pelgalt seetõttu, et eelmisel õppeaastal lapsevanema soovile vastu tulles seda erandkorras võimaldati ning lapsevanema arvates sobis selline õppekorraldus lapsele paremini kui kooliruumis õppimine. Lisaks ei ole võimalik anda igakülgset hinnangut koolis korraldatava õppe sobivuse osas lapse toimetulekule enne, kui üldse tekib piisav võimalus jälgida lapse toimetulekut ja arengut koolikeskkonnas ning selle põhjal viia õppekorralduses sisse lapse heaolu parimal võimalikul viisil toetavad kohandused.
MÄÄRUSKAEBUS
6.Kaebaja esitas 23.07.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, paludes tühistada halduskohtu 08.07.2026 määruse resolutsiooni punkt 1 ning teha uus määrus, millega rahuldada EÕK taotlus. Esimese võimalusena palub kaebaja EÕK korras keelata tema suunamine õppetööle Pargi tn 2 õppehoonesse kuni kaebuse kohta tehtava lõpliku kohtulahendi jõustumiseni või kuni vastustaja on kaebaja õppekeskkonnaga seotud vajadusi igakülgselt hinnanud ja selle hindamise põhjal on kaebajale tagatud tema seisundile vastav õppekorraldus. Alternatiivselt palub kaebaja keelata tema suunamine õppetööle Pargi tn 2 õppehoonesse enne, kui vastustaja on esitanud konkreetse ja rakendatava kohanduste plaani ja kohus on hinnanud selles kirjeldatud meetmete piisavust. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Pargi tn 2 õppehoone on suur ja seal on palju õpilasi, mistõttu ei ole see kaebaja terviseseisundi, sensoorse koormustaluvuse, 2025. aastal seal saadud kogemuse ja rahulikumas õppekeskkonnas toimunud paranemise tõttu 2026/2027. õppeaasta alguses kaebajale sobiv ega ohutu õppekeskkond. Üksikute korralduslike kohandustega, näiteks tunniplaani või vahetundide muutmisega, ei pruugi olla võimalik ohtu piisavalt vähendada.
6.2.Põhjendamatu on vastustaja soov paigutada kaebaja esmalt talle ebasobivasse keskkonda ja seejärel hakata hindama selle keskkonna sobivust kaebajale individuaalse õppekava koostamise raames pärast paarinädalast koolikeskkonnas õppimist. Varasema kogemuse kohaselt võivad keskkonnakoormuse tagajärjed avalduda kiiresti ja seisneda nt unehäiretes, kehalistes vaevustes, raskes emotsionaalse regulatsiooni häires ja enesevigastavas käitumises, kusjuures need ei pruugi ilmneda koolis, vaid hiljem kodus. Määruskaebusele lisatud tegevusterapeudi 09.07.2026 hinnang kinnitab samuti, et kaebajal esinevad märkimisväärsed sensoorse töötluse raskused ja helitundlikkus ning suur koolimaja, müra, rahvahulk, koridorides ja treppidel liikumine, sööklakeskkond, siirdumised ja ootamatud muutused võivad lapse toimetulekut oluliselt mõjutada. Tegevusterapeut selgitab, et laps võib koolis näiliselt rahulik olla, kuid keskkonnast tulenev ülekoormus võib avalduda viivitusega kodus ja mõjutada lapse toimetulekut ka järgnevatel päevadel, mistõttu ei pruugi lühiajaline rahulik toimetulek koolis olla piisav näitaja keskkonna sobivuse 3(7)
3-26-1860 hindamiseks. Hinnangus soovitatakse jätkata õpet samas hoones, kus ta on seni õppinud, eraldatud ja väheste sensoorsete ärritajatega klassiruumis.
6.3.Halduskohus leidis vääralt, et EÕK kohaldamiseks peaks olema nähtav, et õppetöö Pargi tn 2 õppehoones toob vältimatult kaasa kaebaja tervise ja toimetuleku kahjustamise. Kaebaja varasema reaktsioonimustri, samas õppehoones juba ilmnenud stressikäitumise, tuvastatud keskkonnavajaduste ja rahulikumas keskkonnas toimunud paranemise põhjal tuleb jaatada reaalset, konkreetset ja raskesti kõrvaldatavat kahjuriski, mis on piisav EÕK kohaldamiseks. Kaebaja suunamisel õppetööle Pargi tn 2 õppehoonesse selleks, et asuda hindama sealse õppekeskkonna sobivust, võib realiseeruda risk, mille vältimiseks on kaebus esitatud.
6.4.Halduskohus leidis põhjendamatult ja vastustaja paljasõnalistele lubadustele tuginedes, et Pargi tn 2 õppehoones on õppekeskkonda võimalik kaebajale vajalikul määral kohandada. Väidetavate kohanduste konkreetne sisu, rakendatavus ja piisavus ei ole kontrollitavad. Abstraktne kohanduste tegemise võimalus ei kõrvalda konkreetset terviseriski. Kool ei ole vajalikke kohandusi teinud hoolimata 2026. aasta märtsis toimunud ümarlaual antud soovitustest. Ei ole teada, millises ruumis kaebaja õpiks, milliseid liikumisteid koolimajja sisenedes, seal liikudes ja sealt väljudes kasutaks, kuidas välditakse mürarikkaid koridore, kuidas toimub tualeti kasutamine ning kuidas toimub kodus ja öösel avalduvate reaktsioonide kohta andmete kogumine ja nende hindamine. Kooli abstraktne valmisolek kohandusi teha ei ole piisav EÕK kohaldamata jätmiseks, ent mingisugust konkreetset plaani vastustajal ei ole. Vastustaja leiab seejuures vääralt, nagu oleks Rajaleidja hinnanud Pargi tn 2 õppehoone sobivust kaebaja vajadustele. Määruskaebusele lisatud Rajaleidja 01.04.2026 kirjast nähtub üheselt, et viimane ei ole konkreetset õppekeskkonda hinnanud. 6.5.Halduskohus on põhjendamatult suure tähtsuse omistanud sellele, et iseenesest võib teiste lastega suhtlemine olla kaebajale kasulik. See võib nii olla, ent sellest ei saa järeldada, et Pargi tn 2 õppehoone terviklik keskkonnakoormus on kaebaja jaoks praegu talutav.
6.6.Halduskohus ei hinnanud piisava põhjalikkusega Rajaleidja ametlikku soovitust, mille kohaselt vajab kaebaja õppekeskkond kohandamist viisil, mis võimaldab tavapärasest väiksemat kollektiivi ning rahulikku ja turvatunnet toetavat õppekeskkonda. Võimalik üksühele õpe või väiksem klassiruum ei lahenda iseenesest koolimajja sissepääsu, koridoride, ühiskasutatavate ruumide, teiste õpilaste liikumise, müra ja ootamatute sündmuste kumulatiivset mõju.
6.7.Halduskohus pidas ekslikult kaebust perspektiivituks. Kaebaja eesmärk ei ole tingimata saavutada püsiv õpe väljaspool Keila Kooli tegutsemiskohti, vaid see, et vastustaja võtaks igakülgselt arvesse kaebaja vajadusi ning hindaks Pargi tn 2 õppehoone sobivust, seal kaebajale sobiva õppekeskkonna loomiseks vajalike reaalsete kohanduste tegemise võimalikkust ning võimalikke kodulähedasi alternatiive õppetööle eelviidatud koolimajas. Õppetöö toimumine väljaspool koolimaja ei ole võimatu, millele viitab üheselt ka põhikoolija gümnaasiumiseaduse (PGS) § 19 lg 21. Halduskohus on vääralt leidnud, nagu oleks ainsaks koolimajas toimuva õppetöö alternatiiviks PGS § 48 lõikes 1 nimetatud koduõpe. Selline käsitlusviis ei arvesta lapse tegelikke huve ning paneb põhjendamatult hariduse andmise eest vastutuse vanemale, samuti eirab see tõsiasja, et 2025/2026. õppeaastal oli kaebaja õppetöö korraldatud väljaspool kooli ning see toimis hästi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4(7)
3-26-1860
7.Määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Selle esitamine on lubatav (HKMS § 272 lg 7) ja nõuetekohane ning esitatud tähtaegselt (HKMS § 204 lg 1). Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
8.Määruskaebusele lisatud uued tõendid (dtl 210–241) tuleb asja õigeks lahendamiseks võtta toimikusse. Tõendid on asjassepuutuvad ja seotud määruskaebuses esitatud kaebaja väidetega.
9.Määruskaebus jääb rahuldamata. Halduskohus leidis õigesti, et EÕK kohaldamine ei ole põhjendatud. Halduskohus ei eksinud huvide kaalumisel ega kaebuse eduväljavaadete hindamisel.
10.HKMS § 249 lõikest 1 tulenevalt on esialgse õiguskaitse sisuks poolelioleva vaidluse ajaks ajutiste meetmete võtmine, et vältida pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi, mille saabumisel kaotaks kaebaja ka kaebuse hilisema rahuldamise korral võimaluse kaebuse eesmärk saavutada. Osundatud sättest koosmõjus sama paragrahvi lõikega 3 tuleneb, et esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustamisel on vaja kaaluda ühelt poolt kaebaja vajadust esialgse õiguskaitse saamiseks ning teisalt avalikku huvi ja kolmandate isikute õigusi, mis räägivad esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu, samuti anda eelhinnang kaebuse eduväljavaadetele. Esialgse õiguskaitse eesmärk on eelkõige vältida kaebaja olukorra halvenemist kohtumenetluse ajal. Samas tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisel vältida põhivaidluse ette ära lahendamist. Üldjuhul saab esialgne õiguskaitse piirduda seega kaebuse esitamise ajal valitseva olukorra säilitamisega. Sellisel juhul tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisest keelduda, kui selle vastu räägib selgelt ülekaalukas avalik huvi või kolmanda isiku õigused või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Seevastu olukorras, kus esialgse õiguskaitse kohaldamine ei piirduks kaebuse esitamise ajal valitseva olukorra säilitamisega, vaid seisneks kaebaja asetamises kaebuse esitamise ajal valitsevast paremasse olukorda, peab esialgse õiguskaitse vajadus olema kaalukam ja kaebuse eduväljavaated vähemalt head. Kaebaja asetamisega olemasolevaga võrreldes soodsamasse olukorda oleks tegemist ka siinsel juhul, kui kohustada vastustajat võtma meetmeid, mille võtmise kohustus ongi vaidluse põhisisuks. See, et kaebaja õppetöö toimus 2025/2026. õppeaastal väljaspool koolimaja (ilma, et kaebaja oleks olnud koduõppel PGS § 23 lg 1 tähenduses) oli – nagu halduskohus õigesti märkis – erand, mille jätkamist ei ole kaebajal õigust nõuda. Seega olukorraks, mille suhtes tuleb hinnata, kas EÕK kohaldamine säilitaks selle või parandaks seda, ei ole mitte see, et kaebaja õppetöö toimub mujal kui Pargi tn 2 õppehoones, vaid nimelt see, et kaebaja suhtes 2025/2026. õppeaastal erandit enam ei rakendata ning tal tuleb asuda õppimiskohustuse täitmiseks 2026/2027. õppeaasta algusest õppetööle Pargi tn 2 õppehoones.
11.Esialgse õiguskaitse vajadust ei saa täielikult eitada, võttes arvesse, et halduskohtule esitatud kaebuse eesmärk on vältida kaebaja õppima asumist tema terviseseisundist ja arengueripärast tulenevatele vajadustele mitte vastavas õppekeskkonnas. Selleks aga, et kohustada vastustajat kohtumenetluse ajal tegema toiminguid, mille tegemiseks kohustamist kaebusega nõutakse, peaksid kaebajat juba selle kohtumenetluse ajal ähvardavad negatiivsed tagajärjed olema märksa intensiivsemad ning kaebuse eduväljavaated märksa paremad kui need siinsel juhul on.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa esitatud väidete ja tõendite pinnalt pidada tõenäoliseks, et 2026/2027. õppeaasta alguses õppetöö alustamine Keila Kooli Pargi tn 2 õppehoones põhjustaks kaebajale pöördumatu tervisekahju või mingisuguse muu raske tagajärje. See, et kohanemine õppekeskkonnaga võib osutuda kaebaja jaoks keeruliseks, nagu ka see, et kohanemisraskused ei pruugi esimestel nädalatel selgelt avalduda kaebaja käitumises koolipäeva jooksul, on usutav. Seda kinnitab ka määruskaebusele lisatud tegevusterapeudi hinnang. Usutav on seegi, et kaebajale põhjustab stressi, keskendumisraskusi ja meeleolulangust koolikeskkonnas tavapärane müra ning suur õpilaste hulk tunnivälistel 5(7)
3-26-1860 aegadel koolimaja üldkasutatavates ruumides. Põhjendatud on aga halduskohtu järeldus, et piisavat teavet kaebaja tegelike võimete ja keskkonnavajaduste kohta ei ole tõenäoliselt võimalik saada muul moel, kui vastavas keskkonnas tema toimetulekut ja käitumist jälgides ning jooksvalt tema individuaalset õppetöö korraldust kohandades. Seda, milliseid kohandusi on vaja teha või millist praktilist abi ja tuge (nt milliseid konkreetseid tugispetsialisti toiminguid) kaebaja vajab, ei ole usutavasti võimalik etteulatuvalt kindlaks määrata. Vajalike kohanduste tegemise saab kool otsustada õpetajate ja tugispetsialisti ettepanekul sõltuvalt sellest, kuidas kaebaja toime tuleb.
13.Kaebaja käitumisest 2025/2026. õppeaasta alguspäevil, mil ta õppetööks Pargi tn 2 koolimajas viibis, ei saa vääramatult järeldada, et see koolimaja on tema jaoks põhimõtteliselt sobimatu ka algaval õppeaastal, mil kaebaja on esiteks aasta võrra vanem ja kooli õppeprotsessiga (mis küll toimus teistsuguses keskkonnas) põhimõtteliselt tuttav. Ilma sellele selgelt vastu rääkivate erialaasjatundjate arvamusteta saab eeldada, et kaebaja suutlikkus koolikeskkonnas hakkama saada on parem kui see oli möödunud aasta septembris.
14.Halduskohus on õigesti osutanud sellele, et Pargi tn 2 õppehoone sobimatust puudutavad väited tuginevad eelkõige kaebaja vanema subjektiivsele hinnangule. Kaebaja osutab õigesti sellele, et Rajaleidja ei ole konkreetset õppekeskkonda Keila Koolis hinnanud, ent samavõrd ei ole ka ühtki autoriteetset hinnangut, mis lubaks järeldada, et Keila Kool ei saaks selles õppehoones kaebaja erivajadustele vastavat õppekeskkonda luua. Kuigi tegevusterapeut on pidanud soovitavaks jätkata õpet senistes tingimustes, ei saa tema hinnangust teha veenvat järeldust, et õppetööd Pargi tn 2 hoones ei ole võimalik korraldada nii, et see kaebaja vajadustele vastaks. Mõistagi võib edaspidi ilmneda, et vastustaja tehtavad kohandused, nagu näiteks eraldi õpperuumi kasutamine, tundide ja vahetundide aegade muutmine jms koos tugiisiku pakutava abiga ei ole piisavad. Ilmneda võib seegi, et õppekeskkonda ei olegi mõistlike pingutuste ja kulutustega võimalik kaebaja heaoluvajadustele kohandada. Usutavaks ei saa pidada aga seda, et koolil on võimalik kaebaja vajadustele vastavad kohandused määratleda etteulatuvalt ja et nende sobivust ja piisavust on võimalik hinnata ilma et kaebaja oleks vastavas keskkonnas reaalselt õppetööl olnud.
15.Kuivõrd kaebaja erilisus ja sellest tulenevad vajadused on koolile teada, ei ole mõistlikku põhjust kahelda, et pöördumatut ohtu kaebaja tervisele ei teki. Kui õppeaasta jooksul – olgu siis esimestel nädalatel või mistahes ajal hiljem – peaks ilmnema, et õppekeskkond ei vasta kaebaja tervise- ja heaoluvajadustele, võib kaebaja tervislikel põhjustel õppetööst ajutiselt puududa ning sel ajal on võimalik kaaluda täiendavate kohandusmeetmete võtmist. Kui vajalike kohanduste tegemine ei ole mõistlike pingutuste ja kulutustega võimalik, siis tuleb astuda samme kaebaja määramiseks koduõppele. Mis puudutab seda, et eelmisel õppeaastal tagas kool kaebajale õppetöö korralduse väljaspool koolimaja, siis ei ole iseenesest põhjust kahelda, et selline õppekorraldus oli kaebajale hea. Halduskohus on aga õigesti leidnud, et kaebajal ega tema vanemal ei ole subjektiivset õigust nõuda õppe korraldamist väljaspool kooli tegevuskohaks olevaid ruume, välja arvatud terviseseisundist tulenev koduõpe ja haiglaõpe. Terviseseisundist tingitud koduõppe korraldab kool vanema taotlusel ja koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel. Siinsel juhul ei ole vaidlust, et kooliväline nõustamismeeskond ei ole andnud soovitust koduõppeks ja kaebaja vanem pole seda ka taotlenud. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, nagu tuleneks PGS § 19 lõikest 2 1 koolile kohustus kaaluda võimalust korraldada erivajadustega õpilase õppetöö väljaspool kooli muul viisil kui koduõppena. Koduõpe PGS § 23 lg 1 tähenduses ei hõlma õppe korraldamist üksnes lapse kodus (elukohas), vaid õppetöö pidevat korraldamist väljaspool kooliruume. Haridus- ja teadusministri 28.02.2018 määrus nr 6 „Koduõppe ja haiglaõppe tingimused ja kord“ § 1 lg 2 on sätestatud, et „[õ]pilasele, kelle terviseseisund ei võimalda tal osaleda kooli ruumides toimuvas õppetöös, loob õpilase elukohajärgne valla- või linnavalitsus võimalused põhi- või 6(7)
3-26-1860 üldkeskhariduse omandamiseks väljaspool kooli (kodus, päevakeskuses vms) õppides“. Seega ei ole koolil kohustust kaaluda võimalusi õpilase õpetamiseks väljaspool kooli tegevuskohaks olevat koolimaja nii, et õpilast ei ole koolivälise nõustamismeeskonna soovitusel määratud koduõppele.
16.Eeltoodut silmas pidades on halduskohus õigesti sedastanud, et kaebuse eduväljavaated ei ole head. PGS-ist ei tulene muu hulgas koolile kohustust teha enne õppeaasta algust kaebaja nõutud põhjendatud ostust, kus kirjeldatakse üksikasjalikult kõiki konkreetse õpilase õppekeskkonnaga seotud asjaolusid ja hinnatakse võimalikke riske. Iseäranis olukorras, kus õpilane ei ole kooli tegevuskohaks olevas õppehoones õppetöös osalenud – või on seda teinud üksikute päevade jooksul aasta aega tagasi – ei ole vastustaja kohustamine sellise analüüsi läbi viimise ja kaebuses osutatud põhjendatud otsuse tegemiseks esialgse õiguskaitse korras mõeldav. Samas ei ole mistahes alust eeldada, et Keila Kool eiraks kaebaja õppetöö korraldamisel koolivälise nõustamismeeskonna otsuses (dtl 37) antud soovitusi, mille kohaselt vajab kaebaja erituge, õpet kuni 6-liikmelises eriklassis ja toimetulekuõppe rakendamist. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.