3-26-1381 X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.05.2026 otsuse nr 15.6-3/190-2 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Kristiina-Marita Alliksoo ja Regina Lider
Haldusasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määruse resolutsiooni punkti 1 peale haldusasjas nr 3-26-1381.
2.Jätta rahuldamata X-i 28.05.2026 määruskaebuses esitatud taotlus Tallinna Vanglalt ning Politsei- ja Piirivalveametilt tõendite välja nõudmiseks.
3.Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määruse resolutsiooni punkt 1 haldusasjas nr 3-26-1381 muutmata.
Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.Tallinna Vangla kinnipeetav X (kaebaja) esitas 26.03.2026 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) kinnipidamiskeskusele taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks oma abikaasaga Tallinna Vanglas.
3-26-1381
2.PPA vastas 08.04.2026 X-ile , et praegu ei ole teada, kas ta tuuakse vanglast üle kinnipidamiskeskusesse. Lisaks ei näe seadus välismaalasele ette pikaajalisi kokkusaamisi kinnipidamiskeskuses.
3.Tallinna Halduskohus andis 11.04.2026 määrusega nr 3-26-1077 loa pidada X välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse.
4.X esitas 23.04.2026 kinnipidamiskeskusele uue taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks oma abikaasaga. PPA vastas 07.05.2026 X-ile , et seadus ei näe ette pikaajalisi kokkusaamisi kinnipidamiskeskuses ning isik, kellega kaebaja soovib kinnipidamiskeskuses kokku saada, ei vasta seaduses ette nähtud tingimustele.
5.X esitas 07.05.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada PPA 07.05.2026 otsus ja kohustada PPA-d tema taotlust uuesti lahendama. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse PPA kohustamiseks võimaldama kaebajale pikaajaline kokkusaamine abikaasaga. Taotluse kohaselt peab kaebaja viibima abikaasast lahus pika aja vältel, mis kahjustab tema perekonnaelu. Kaebaja soovib saada abikaasaga last ning kohtumenetluse viibimise tõttu väheneb kaebajal võimalus lapse saamiseks vanuse tõttu. Eestist väljasaatmisel muutub perekonna loomine võimatuks.
6.PPA palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja põhjendused esialgse õiguskaitse vajaduse ja hilisema kohtulahendi tagajärje osas on hüpoteetilised. Kohtud kontrollisid haldusasjas nr 3-22-2282 PPA 15.09.2023 otsuse nr 15.3-3.1/2236-1 ning 15.12.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.6/141 õiguspärasust ning leidsid, et PPA otsus keelduda kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest oli õiguspärane. Kohtumenetlus lõppes Riigikohtu 05.09.2025 määrusega, millega jäeti kaebaja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Seega oli kaebajale pikalt teada, et tal ei ole võimalik pärast karistuse kandmist Eestisse jääda. Abielludes (03.03.2026) olid kaebaja ja tema abikaasa Tallinna Vanglas karistust kandmas. Nad pidid arvestama, et pereelu elamine Eestis ei ole võimalik. On usutav, et kaebaja sõlmis abielu lootuses, et see võiks takistada tema Eestist välja saatmist. Ühtlasi on usutav, et kaebaja on esitanud taotluse rahvusvahelise kaitse andmiseks üksnes enda väljasaatmise takistamise eesmärgil. Kaebus on perspektiivitu, sest vaidlustatud PPA otsus on lõppjärelduses õiguspärane. Kaebajale ei ole seadusega lubatud pikaajalised kokkusaamised. Asjaolusid arvestades ei saa isiku perekonna- või eraelu puutumatust pidada kaalukamaks avalikust huvist pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamiseks.
7.Tallinna Halduskohus jättis 22.05.2026 määruse resolutsiooni p-ga 1 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus asus 13.05.2026 määruses praeguses asjas seisukohale, et kaebuse eduväljavaated ei ole suured. VRKS § 363 lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiskeskuses kinnipidamisele kohaldatakse väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses (VSS) väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise kohta sätestatut, arvestades VRKS-s sätestatud erisusi. Tulenevalt VRKS § 363 lg-st 5 on rahvusvahelise kaitse taotlejal võimalik kohtuda perekonnaliikmega. VSS § 26 10 lg 4 järgi on kokkusaamise kestus kuni kolm tundi. Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 17 lg 4 kohaselt võivad välismaalane ja kokkusaaja olla kokkusaamisel eraldatud klaasist või traatvõrgust vaheseinaga. Seega ei tulene VSS-st võimalust pikaajaliseks kokkusaamiseks abikaasaga. Kaebaja abikaasa on kinnipeetav. VSS § 2610 lg 8 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 7 nimetatud asjaolu esinemisel võib erandina kokkusaamist lubada, kui väljasaadetaval on kokkusaamiseks eraeluline või muu kaalukas põhjus. Tallinna Ringkonnakohus tõi praeguses 2(4)
3-26-1381 asjas välja, et kaebaja on viibinud kinnipidamiskeskuses lühikest aega, mistõttu ei teki põhjendatud kahtlust, et praegune normistik võib rikkuda põhiõigusi ja olla seetõttu põhiseadusevastane. Kohtule ei nähtu sellist kaalukat põhjust, mis võimaldab kaebajaga seotud asjaolusid arvestades erandi tegemist. Kaebaja kirjeldatud põhjendused esialgse õiguskaitse vajaduse ja hilisema kohtulahendi tagajärje osas on hüpoteetilised.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja palub 28.05.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määruse resolutsiooni p 1 ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Kaebaja taotles enda ajutist väljaviimist kinnipidamiskeskusest pikaajalisele kokkusaamisele abikaasaga Tallinna Vanglas. Ta ei ole taotlenud pikaajalise kokkusaamise korraldamist kinnipidamiskeskuses. Õiguslik alus selleks tuleneb kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirjast (§ 13 lg 2, § 15). Lisaks lubab VSS § 26 10 lg 8 üldisest korrast erandit erandlike ja kaalukate asjaolude olemasolul. Kinnipidamiskeskus ja Tallinna Vangla asuvad samal territooriumil, seetõttu ei nõua väljaviimine pikaajalist konvoeerimist, erilisi korralduslikke toiminguid ega olulisi kulutusi. Kaebus ei ole seetõttu perspektiivitu. Kaebajale on juba tekitatud pöördumatu kahju ja see ei ole hüpoteetiline. Kaebaja on 37 ja tema abikaasa 38 aastat vana. Mõlemal on objektiivselt piiratud reproduktiivne iga. Kaebaja abikaasal on pikk karistusaeg (kuni 2030. ani). Perekonnalu välistamine rikub kaebaja põhiõiguste eraelu puutumatusele. Samuti rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet (põhiseaduse § 12), sest kinnipidamiskeskuses peetakse hetkel kinni abielupaari, kes on paigutatud samasse sektorisse ja viibivad faktiliselt pidevalt koos. Vastustaja väide, et abielu on sõlmitud eesmärgiga takistada kaebaja väljasaatmist, on vale, abielu ei ole näilik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
10.Kaebaja on esitanud määruskaebuses taotluse Tallinna Vanglalt ning Politsei- ja Piirivalveametilt tõendite väljanõudmiseks (p-d 3 ja 4). Seejuures on kaebaja koos kaebusega juba esitanud taotluses märgitud PPA 08.04.2026 vastuskirja nr 15.7-9/70-2 kaebaja 26.03.2024 taotlusele ning PPA 07.05.2026 vastuse nr 15.6-3/190-2 kaebaja 23.04.2026 avaldusele. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse rahuldamata, sest täiendavate tõendite väljanõudmine ei ole määruskaebuse lahendamiseks vajalik (HKMS § 62 lg 2).
11.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause).
3(4)
3-26-1381
12.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti jätnud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata põhjusel, et kaebuse eduväljavaated on vähesed. Seetõttu oleks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine ja kaebajal sisuliselt juba kohtumenetluse kestel oma eesmärgi saavutamine põhjendamatu (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Tallinna Halduskohtu 11.04.2026 määrusest haldusasjas nr 3-26-1077 nähtuvalt on kaebaja rahvusvahelise kaitse taotleja, keda peetakse kinni kinnipidamiskeskuses. VRKS § 363 lg 1 järgi kohaldatakse rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiskeskuses kinnipidamisele VSS-s väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise kohta sätestatut, arvestades VRKS-s sätestatud erisusi. VRKS § 363 lg 5 võimaldab rahvusvahelise kaitse taotlejal lisaks VSS § 2610 lg-s 1 nimetatud isikutele kohtuda ka perekonnaliikmetega. Samas on VSS kohaselt lubatud üksnes lühiajalised, kuni kolmetunnised kokkusaamised (VSS § 2610 lg 4 esimene lause). Kaebaja taotles 23.04.2026 PPA-lt pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga. Pikaajalise kokkusaamise võimalust VSS ette ei näe. Kuna kaebaja on rahvusvahelise kaitse taotleja, kes viibib kinnipidamiskeskuses, ei ole ülaltoodud põhjustel võimalik ka kaebaja konvoeerimine pikaajalisele kokkusaamisele Tallinna Vanglas, kus viibib kaebaja abikaasa. Kaebaja viidatud kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 13 lg 2 ja § 15 näevad ette, et väljaspool kinnipidamiskeskust on välismaalasel lubatud liikuda konvoeerijatega kinnipidamiskeskuse juhataja või tema määratud ametniku loal, ning andmed, mis sellisele loale märkida tuleb. Nendest sätetest ei tulene isikule õigust pikaajaliseks kokkusaamiseks.
13.Ringkonnakohus selgitas 13.05.2026 määruses praeguses asjas (p 10), et õigust nõuda pikaajalist kokkusaamist ei tulene ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 10 lg-st 4, mis jätab liikmesriigile rahvusvahelise kaitse taotleja ning tema perekonnaliikmete kokkusaamiste korraldamisel ulatusliku otsustusruumi. Kaebaja on viibinud kinnipidamiskeskuses alles lühikest aega (alates 11.04.2026), mistõttu ei teki ka põhjendatud kahtlust, et viidatud normistik võib rikkuda põhiõigusi ja olla seetõttu põhiseadusevastane.
14.Kinnipidamiskeskuses kinnipeetavate isikute pikaajalise kokkusaamise keelu eesmärk on avaliku korra kaitse, mis muu hulgas hõlmab eesmärki toimetada efektiivselt varjupaigamenetlust ning taotluse rahuldamata jätmisel tagada isiku väljasaatmine ning vältida seda, et isikul oleks võimalik asuda menetluste läbiviimist takistama. Pikaajalise kokkusaamise keelu abil on võimalik ära hoida nende menetluste mõjutamine, muu hulgas põhjendamatu viivitamine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2019 otsus nr 3-18-1769, p 14).
15.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.05.2026 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.