H.G kaebus AS-lt Lääne-Tallinna Keskhaigla mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 euro ulatuses
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.03.2026 otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja H.G
Menetluse alus ringkonnakohtus
H.G apellatsioonkaebus
Menetlustoiming
Apellatsioonkaebuse tagastamine
Vastustaja AS Lääne-Tallinna Keskhaigla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada H.G apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 20.03.2026 otsuse peale haldusasjas nr 3-25-2995.
2.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 7, § 235 lg-d 1 ja 3).
Tallinna Vangla kinnipeetav H.G (kaebaja) esitas 16.08.2025 Tallinna Vanglale nõude hüvitada mittevaraline kahju 500 euro ulatuses. Kaebaja terviseprobleemid (migreen ja lõuavalu) on jäänud nõuetekohase ravita ning valu leevendamine on piirdunud ravimite manustamisega. Samuti viitas kaebaja vajadusele saada eriarstiabi väljaspool vanglat.
2.Tallinna Vangla edastas nõude tervishoiuteenuse osutamist puudutava osa lahendamiseks AS-ile Lääne-Tallinna Keskhaigla (AS LTKH), kes on vastutav vanglas osutatava arstiabi eest. Vangla enda menetlusse jäi osa, milles kaebaja vaidlustas vanglaametnike tegevust (ravimite kättetoimetamine).
3-25-2995
3.AS LTKH vastas 05.09.2025 kirjaga nr 7-2.2/64-2, et kaebajale on osutatud järjepidevat arstiabi, ta on korduvalt viibinud perearsti vastuvõtul ning lisaks ka eriarstide (psühhiaater, gastroenteroloog, hambaarst) juures. Arstid on kaebajat uurinud, nõustanud, diagnoosinud ning määranud ravi, sh migreeniravi. Seoses lõualuuprobleemiga käis kaebaja 25.08.2025 hambaarsti vastuvõtul.
4.H.G esitas 10.09.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõudis AS-ilt LTKH 500 euro väljamõistmist (või kohtu äranägemisel määratud summat) mittevaralise kahju hüvitisena terviseprobleemide ravimata jätmise eest. Lisaks esitas kaebaja etteheiteid Tallinna Vanglale ravimite kättetoimetamisega viivitamise kohta ning taotles, et kohus kohustaks vanglat suunama teda eriarsti vastuvõtule.
5.Kohus tõlgendas 09.10.2025 määruses kaebaja tahte selliselt, et kaebus on esitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks AS LTKH vastu seoses terviseprobleemide ravimata jätmisega ning Tallinna Vangla vastu seoses viivitamisega ravimite kättetoimetamisel. Kohus tagastas Tallinna Vangla vastu esitatud nõude kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu ning jättis AS LTKH vastu esitatud nõude menetlusse. Kaebaja kõrvaldas kohtu määratud puudused ega vaidlustanud kaebuse osalist tagastamist.
6.Kohus võttis 14.10.2025 määrusega menetlusse kaebuse AS LTKH vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot ning kohustamisnõude suunata kaebaja eriarsti vastuvõtule.
7.Kaebaja teatas 18.01.2026 kohtule, et tal on perearstiga kokkulepe eriarsti (lõualuukirurgi) vastuvõtule suunamiseks . AS LTKH kinnitas 02.03.2026 kohtule, et perearst on 29.12.2025 väljastanud saatekirja suu-, näo- ja lõualuukirurgi vastuvõtule ning kaebaja on vastuvõtule registreeritud ning lisaks on tehtud e-konsultatsioon neuroloogile, mille vastus oli menetluse ajal veel saabumata.
8.Tallinna Halduskohus lõpetas 20.03.2026 otsusega menetluse osas, milles kaebaja nõudis AS LTKH kohustamist suunata ta suu-, näo- ja lõualuukirurgi vastuvõtule. Ülejäänud osas jättis kohus kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel. Kohtumenetluse käigus selgus, et kaebajale on nõutud saatekiri väljastatud ning ta on eriarsti vastuvõtule registreeritud, mistõttu on kohustamisnõude eesmärk selles osas saavutatud. Eraldi õigusvastasuse tuvastamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik, kuna kaebaja väiteid saab arvestada mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel. Kaebajale osutati pidevat arstiabi, ta on korduvalt pöördunud perearsti poole, saanud valuvaigistatavat ravi, talle on määratud migreeniravimeid ning tehtud eriarsti e-konsultatsioonid. Samuti on kaebaja suunatud hambaarsti vastuvõtule ning hiljem ka suu-, näo- ja lõualuukirurgi vastuvõtule. Olemasolevad terviseandmed ei kinnita, et kaebaja oleks jäänud ilma minimaalse nõutava tasemega arstiabist või et ravi oleks olnud ilmselgelt ebakvaliteetne. Migreeni ravi on toimunud perearsti tasandil ning eriarstile suunamise vajaduse hindamine kuulub tervishoiuteenuse osutaja pädevusse. Ainuüksi asjaolu, et eriarsti juurde ei suunatud kaebajat varem, ei tähenda kohustuse rikkumist, kui patsienti oli võimalik ravida muul viisil ning hiljem tehti ka eriarsti e-konsultatsioon. Samuti ei ilmnenud, et varasem suunamata jätmine oleks põhjustanud kaebajale tervisekahju. Lõualuu vaevuste osas tugines kohus hambaarsti hinnangule, mille kohaselt puudus esialgu erakorraline vajadus eriarsti vastuvõtuks. Kuigi kaebaja hiljem siiski suunati lõualuukirurgile, ei saa sellest 2(4)
3-25-2995 tagantjärele järeldada, et varasem suunamata jätmine oli õigusvastane. Kaebajale pole sellest tekkinud tõsiseid tagajärgi. Terviseandmete dokumenteerimise kohustuse rikkumist ei ole tõendatud ning kaebaja väited andmete ebaõigsuse kohta ei leidnud kinnitust. Tervishoiuteenuse osutaja ei ole rikkunud oma lepingulisi kohustusi ega tegutsenud alla arstiteaduse üldise taseme. Seetõttu puudub vajadus analüüsida eraldi mittevaralise kahju olemasolu ja muid vastutuse eeldusi.
9.H.G esitas 22.03.2026 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles vaidleb halduskohtu otsusele vastu. Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et talle on osutatud nõuetekohast tervishoiuteenust, väites, et tema tegelikke terviseprobleeme (sagedased ja tugevad peavalud ning lõualuu vaevused) ei ole piisavalt arvesse võetud ning terviseandmed ei kajasta nende tegelikku ulatust. Kohus ei arvestanud psühhiaatri soovitust suunata ta neuroloogile ega haigusloo sissekandeid, samuti ei ole neuroloogi e-konsultatsioon andnud sisulist tulemust. Lõualuu probleemide ravi on põhjendamatult viibinud. Kaebaja jäi pikema aja jooksul nõuetekohase ravita. Ta palub kohtuotsuse tühistamist ja kahju hüvitamist.
10.Ringkonnakohus jättis 23.03.2026 ja 17.04.2026 määrustega apellatsioonkaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks, sh riigilõivu tasumiseks. Kaebaja ei tasunud riigilõivu määratud tähtaja jooksul ega esitanud menetlusabi taotlust.
11.Kaebaja märkis 25.03.2026 ja 21.04.2026 esitatud vastustes, et tal puudub raha riigilõivu tasumiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohtu hinnangul pole kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise kaebus lõivuvaba riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 kohaselt. Viidatud sätte kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise nõude läbivaatamise eest. Sättes nimetatud lõivuvabadus ei ole automaatne ega piiramatu, vaid eeldab, et kaebuses esitatud nõue on sisuliselt ja põhjendatult suunatud tervisekahju hüvitamisele (vt RKHKm nr 3-3-1-12-10, p-d 8–10). Kuigi viimati viidatud lahendis tõlgendas Riigikohus riigilõivuseaduse eelmist versiooni, siis on need jätkuvalt kohaldatavad ka kehtiva riigilõivuseaduse sätte tõlgendamisel, sest norm on sõnastuslikult sama. Seega kontrollib kohus, kas kaebuses esitatud väited võimaldavad vähemalt esialgselt järeldada tervisekahju olemasolu ning põhjuslikku seost väidetava õigusvastase tegevusega. Kui kaebusest ja sellele lisatud materjalidest ei nähtu, et väidetav tervisekahju oleks piisavalt põhjendatud või et tegemist oleks tegelikult tervisekahju hüvitamise nõudega, ei kohaldu RLS § 22 lg 1 p 12 ning kaebus ei ole riigilõivuvaba. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebajale on osutatud ravi, määratud ravimeid, teostatud jälgimist ning konsulteeritud eriarstidega. Kaebaja väited taanduvad sisuliselt rahulolematusele ravi korraldusega ja soovile saada teistsugust või varasemat eriarstiabi. Halduskohtule esitatud kaebus ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebus ei võimalda seega järeldada, et kaebaja ravimise või ravimata jätmisega oleks talle tekitatud tervisekahju. Kaebusest ja apellatsioonkaebusest on võimalik järeldada, et kaebaja pole rahul 3(4)
3-25-2995 tervishoiuteenuse kvaliteediga ning väidetavalt ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise tõttu on ta pidanud sisuliselt piinlema. Väidetava valu ja sellest tingitud piina tõttu mittevaralise kahju nõue ei ole lõivuvaba RLS § 22 lg 1 p 12 järgi.
13.HKMS § 104 lg 1 koostoimes RLS § 60 lg-tega 1 ja 7 sätestab, et apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõivu.
14.HKMS § 104 lg-st 2 ja § 187 lg-st 4 tulenevalt peab kohus enne apellatsioonkaebuse tagastamist jätma apellatsioonkaebuse määrusega käiguta ning andma apellandile mõistliku tähtaja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava ja ilmselt kõrvaldatava puuduse kõrvaldamiseks (st riigilõivu tasumiseks ja selle tasumise kohta ringkonnakohtule andmete esitamiseks vastavalt HKMS § 182 lg 1 p-le 8). HKMS § 187 lg 4 teise lause kohaselt juhul, kui apellant jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, tagastab kohus apellatsioonkaebuse määrusega apellandile. Sellise tagajärje eest on apellanti hoiatatud ka Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2026 määruse p-s 6 ja 17.04.2026 määruse p-s 5.
15.Ringkonnakohtu 23.03.2026 määrus toimetati kaebajale kätte 24.03.2026 ning 17.04.2026 määrus 20.04.2026. Kaebaja vastas 25.03.2026 ja 21.04.2026, et riigilõivu tasumiseks tal raha puudub. Riigilõivu tasumist ei nähtu kohtute infosüsteemist. Samuti pole kaebaja taotlenud riigilõivu tasumiseks antud tähtaja pikendamist. Kas menetlusabi avaldus esitada või mitte, siis selle otsustab kaebaja (HKMS § 2 lg 3). Menetlusabi taotlust kaebaja ei esitanud. Menetlusabi taotlusena ei saa käsitada kaebaja väidet, et tal pole raha, kuna see väide seondub sellega, miks ta ei saa lõivu tasuda. Ringkonnakohus on jätnud riigilõivu tasumata jätmise küsimuses kaebaja apellatsioonkaebuse kaks korda käiguta, seejuures saatis kohus kaebajale 17.04.2026 määrusega ka menetlusabi taotluse blanketi. Kaebajale pidi olema aru saadav, et kui ta soovib menetlusabi, siis tal tuleb seda taotleda ja esitada menetlusabi saamise kohta andmed. Eelnev kinnitab järeldust, et kaebaja tahe pole olnud taotleda menetlusabi.
16.Riigilõivu tasumise nõue on menetluse alustamise sisuline eeltingimus, mille täitmata jätmisel ei ole kohtul võimalik kaebust menetleda. Riigilõivu tasumata jätmise korral kannab ta riski, et kaebust ei menetleta. Kohus ei saa omal algatusel vabastada isikut riigilõivu tasumisest ega hinnata tema maksevõimet ilma menetlusabi taotluseta (vt ka RKHKm nr 3-31-12-10, p-d 7–9 ja 10; vt ka HKMS § 112 lg 1). Käesolevas asjas ei ole kaebaja menetlusabi taotlust esitanud, mistõttu ei ole kaebus lubatav.
17.Ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastab selle HKMS § 187 lg 2 alusel läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.