Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
27. mai 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-26-486
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada X. X-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2026. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina Lõbus Puudutatud isik – X. X
Menetluse alus ringkonnakohtus
X. X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X. X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-486 resolutsiooni punkt 2 muutmata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi, tema sünniaeg ja elukoha aadress Eestis ning temaga seotud kriminaalasja number tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 04.12.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1471-6 välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel X. X-i (sünd. XX.XX.XXXX Ida-Saksamaal) tähtajalise elamisloa alates 04.12.2025 kehtetuks, tegi isikule ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni (sundtäidetav alates 04.01.2026) ja kohaldas tema suhtes Schengeni sissesõidukeeldu 3 aastaks. PPA andmetel on X. X rahvuselt venelane ning Venemaa kodanik, kuigi isik on väitnud end olevat ukrainlane ja Ukraina kodanik. Isik saabus Eestisse esmakordselt 1987. a-l seoses sõjaväeteenistusega Nõukogude Liidu armees ning Venemaa saatkond Eestis pidas teda 1992. a-l passi väljastamisel Venemaa kodanikuks. Kuna isikul puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus, tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) isikule ettekirjutuse lahkuda Eestist hiljemalt 01.06.1997 ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu Eestisse kuni 17.12.2001. Isik lahkus Eestist 01.06.1997. KMA tegi isikule
3-26-486 11.01.1999 hoiatuse selle eest, et ta on viibinud Eestis ebaseaduslikult alates 12.07.1996. Isik saabus taaskord Eestisse 29.12.2000 Ukrainast Ukraina passi ja Eesti väljastatud viisa alusel ning talle on väljastatud elamisload abikaasa juurde Eestisse elama asumiseks (viimati anti 17.05.2007 alaline elamisluba, mis muutus pikaajalise elaniku elamisloaks). Harju Maakohtu 26.02.2019 otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tunnistati isik süüdi karistusseadustiku § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 alusel ning talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust oma endisele abikaasale raske tervisekahjustuse tekitamise eest, mis põhjustas kannatanu surma. Isik vabanes tingimisi enne tähtaega 2023. a kevadel. PPA tunnistas 22.08.2024 otsusega nr 15.33.4/1026-1 isiku pikaajalise elaniku elamisloa VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks ja väljastas talle 05.11.2024 otsusega VMS § 118 p 9 alusel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks. PPA algatas 13.10.2025 menetluse X. X-i tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, sest isikul puudub piisav legaalne sissetulek Eestis toimetulekuks ning kuna oli alust arvata, et isik ei ela reaalselt Eestis (perioodil 21.08.2024–21.05.2025 puudus tal registreeritud elukoht Eestis). Isiku vastuväidete kohaselt elab ta üürilepingu alusel XXX ning tal puudub töö, kuid ta on arvel töötukassas. Isik elab toetustest ning tuttavate ja sõprade abist ning tema sugulased elavad Venemaa poolt okupeeritud Krimmis. Isiku väitel kaotas ta Ukraina passi Tallinna Vanglas karistust kandes ning ta on Venemaa kodakondsusest loobunud 2000. või 2001. a-l. Isiku kodakondsuse väljaselgitamiseks tegi PPA päringu Ukraina saatkonnale Eestis, kes vastas 31.10.2025, et X. X ei ole olemasolevate andmete kohaselt Ukraina kodanik (saatkond palus arvestada, et kontrolli ei saa teostada okupeeritud aladel). PPA edastas Ukraina saatkonnale ka isiku passide koopiad (kehtivusega 15.09.2000–15.09.2010 ja 21.06.2013– 21.06.2023) ning saatkond vastas 21.11.2025, et need dokumendid on kas võltsitud või siis väljastatud praegu okupeeritud Ukraina territooriumil.
2.PPA lühendas 02.01.2026 otsusega nr 1052292789 X. X-ile 04.12.2025 otsusega pandnud lahkumiskohustuse tähtaega ning pööras lahkumisettekirjutuse sundtäitmisele alates 02.01.2026. Kuigi isik avaldas soovi lahkuda Eestist läbi Venemaa Krimmi ja taotles PPA-lt ajutise reisidokumendi, ei lahkunud ta pärast ajutise reisidokumendi saamist Venemaale, vaid pöördus 24.12.2025 Venemaa saatkonda Eestis, kust sai teatise tema Venemaale mitte lubamise kohta. PPA saatis 02.01.2026 isiku Narva piiripunkti kaudu Venemaale, kuid isik saadeti 03.01.2026 piirilt Eestisse tagasi, sest Venemaa keeldus tunnustamast isikule väljastatud ajutist reisidokumenti. Samuti oli isikul Venemaale sisenedes kaasas Ukraina siseriiklik pass, mida ta PPA-le varasemalt ei esitanud ning mis leiti hiljem tema asjade hulgast. PPA pidas isiku uuesti kinni ning Tallinna Halduskohus andis 05.01.2026 määrusega nr 3-26-10 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) mitte kauemaks kui 05.03.2026. PPA esitas Ukraina saatkonnale 12.02.2026 taotluse isiku dokumenteerimiseks ning saatkond väljastaski X. X-ile tagasipöördumistunnistuse kehtivusega 12.02.2026–11.03.2026. PPA muutis 17.02.2026 otsusega oma 04.12.2025 ja 02.01.2026 otsuseid vastuvõtva riigi osas ning määras, et isik saadetakse välja Ukrainasse. PPA teatas isikule 18.02.2026, et tema väljasaatmine Ukrainasse on planeeritud 25.02.2026. Isik esitas PPA-le 19.02.2026 rahvusvahelise kaitse taotluse. Isiku sõnul ähvardaks teda Venemaa okupeeritud Krimmi (kus elavad tema sugulased) naastes oht sattuda võimude tagakiusamise ohvriks, samaks kui okupeerimata Ukrainasse naastes ähvardaks teda oht saada mobiliseeritud. Tallinna Halduskohus andis 20.02.2026 määrusega haldusasjas nr 3-26-486 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 36 1 lg 2 p-de 4, 5 ja 6 alusel PPA-le loa isiku KPK-s kinnipidamiseks mitte kauem kui 20.04.2026.
2(6)
3-26-486
3.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 07.04.2026 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 p-de 4, 5 ja 6 alusel X. X-i KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. PPA rahvusvahelise kaitse nõustajad vestlesid isikuga 25.02.2026 ja isikuga peeti 30.03.2026 rahvusvahelise kaitse taotleja vestlus. PPA-l tuleb täiendavalt koguda ja analüüsida isiku päritolumaa infot. Esineb VSS § 68 p 4 kohane isiku põgenemise oht, sest isik on toime pannud kuriteo, mille eest talle mõisteti vangistus (vt Harju Maakohtu 26.02.2019 otsus nr XXX-XXXX). Lisaks esineb VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, sest isik ei ole nõus Ukrainasse naasma ning ta ei teinud ka koostööd Ukrainasse tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimisel. Isik ei saa lahkuda Krimmi ka Venemaa kaudu, sest Venemaa ei tunnista Eesti väljastatud ajutist reisidokumenti. Isikul on KPK-s viibimise ajal võimaldatud käia Venemaa saatkonnas, kuid ta ei ole saanud dokumente, mis võimaldaksid Venemaale tagasi pöörduda. Ukraina saatkond on isikule väljastanud kehtiva tagasipöördumistunnistuse, millega ta saaks Ukrainasse naasta. Isiku puhul esineb ka VSS § 6 8 p 7 kohane põgenemisoht, sest ta on 1999. a-l Eestis viibinud ja 2000. a-l Eestisse sisenenud ebaseaduslikult temale kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse ajal (kuna sissesõidukeeldude registrisse oli kantud nimekuju X. X, siis sai isik nimekuju X. X kasutades ekslikult viisa Eestisse sisenemiseks). PPA hinnangul on rahvusvahelise kaitse taotluse esitatud väljasaatmise takistamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5), sest isik esitas taotluse pärast seda, kui tema Ukrainasse väljasaatmine oli muutunud aktuaalseks. Isik on ka ohuks avalikule korrale (VRKS § 361 lg 2 p 6), sest ta on pannud toime raske esimese astme kuriteo, millega põhjustas teise isiku surma. Kuigi isiku Venemaa kodakondsus (millele mh viitab isiku korduvalt avaldatud soov lahkuda Venemaale) ei ole tõendatud, suurendab ka tema võimalik Venemaa kodakondsus praeguses julgeolekuolukorras isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale. Samuti saab arvestada, et isik ei ole enam kui 30 aastat Eestis elamisele vaatamata taotlenud Eesti kodakondsust ning ei asunud ka pärast vanglast vabanemist tööle, vaid jätkas Eesti sotsiaalhoolekande süsteemi koormamist. Põgenemisohu tõttu ei saa isiku suhtes kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid. KPK-st vabastamise korral on tõenäoline, et isik asuks end varjama või lahkuks mõnda teise Schengeni liikmesriiki.
4.Puudutatud isik selgitas halduskohtu 09.04.2026 istungil, et ei ole hetkel nõus Ukrainasse naasma, kuna seal käib sõda. PPA selgitas kohtuistungil, et isikust lähtuv oht avalikule korrale on seotud tema poolt toime pandud vägivallakuriteoga.
5.Tallinna Halduskohus pikendas 10.04.2026 määrusega PPA-le antud luba X. X-i KPK-s kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 10.08.2026 (resolutsiooni p 2). Halduskohus on varasemalt 05.01.2026 määruses nr 3-26-10 ja 20.02.2026 määruses praeguses asjas leidnud, et isik on lahkumiskohustuse täitmist vältinud või püüdnud sellega viivitada. Isiku senine käitumine ei ole olnud õiguspärane ja seega puudub põhjus teda usaldada. PPA 07.04.2026 taotluses toodud asjaolud ei anna alust muuta varasemat ohuhinnangut. Halduskohus nõustub PPA-ga, et isiku puhul esineb jätkuvalt põgenemisoht. Põgenemisohu tõttu ei saa kohaldada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid. Isik ei ole varem olnud õiguskuulekas ja määravat tähtsust ei oma, et pärast vanglakaristuse kandmist võib isik olla elanud õiguskuulekat elu. Lisaks esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui oli planeeritud tema väljasaatmine Ukrainasse. Isiku käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita ning ei jääks rahvusvahelise kaitse menetluse ajaks Eestisse, vaid asuks ennast varjama või liiguks võimalusel edasi mõnda teise Schengeni ala riiki. Seetõttu on õigustatud isiku jätkuv kinnipidamine rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Isikut on KPK-s kinni peetud alates 03.01.2026 (sh VRKS-i alusel alla kahe kuu) ning seega ei saa kinnipidamist pidada ebaproportsionaalseks ainuüksi selle kestuse tõttu. Reeglina ei võta rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamine aega üle kuue kuu ning 3(6)
3-26-486 PPA ei ole menetlusega ka viivitanud. Kuigi pikaajaline KPK-s viibimine riivab oluliselt isiku õigusi, kaalub selle praegusel juhul üles vajadus tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluse tarbeks ning vajadus vältida isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X. X palub 14.04.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 10.04.2026 määruse resolutsiooni p 2 ja uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta KPK-st. Kinnipidamise pikendamine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg-tega 1 ja 4. Kohus ei hinnanud kinnipidamise proportsionaalsust ega põhjendanud, miks leebemad järelevalvemeetmed (nt elamine kindlaksmääratud kohas ja aruandekohustus) ei ole piisavad. Samuti puudub isiku väljasaatmisel reaalne perspektiiv (s.o see ei ole teostatav mõistliku aja jooksul), kuna Venemaa on keeldunud isiku vastuvõtmisest ning kuna Ukraina ei ole kinnitanud isiku kodakondsust. Ilma väljasaatmise sihtriigita ei ole kinnipidamine lubatud. Tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse (non-refoulement) põhimõttest tulenevalt ei ole isikut lubatud saata ka riiki, kus toimub relvastatud konflikt ning kus isiku elu ja tervis võivad olla ohus. Avalikule korrale lähtuva ohu osas tugines halduskohus üksnes isiku varasemale karistatusele, kuid ei analüüsinud, kuidas see on seotud isiku põgenemise ohuga ning kas isiku käitumine pärast vanglast vabanemist kinnitab seda ohtu.
7.PPA palub 29.04.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Isiku kinnipidamine on kooskõlas EIÕK art 5 lg-tega 1 ja 4 ning VRKS § 36 1 lg 2 p-dega 4, 5 ja 6. Isiku põgenemise oht on tuvastatav VSS § 68 p-de 4, 6 ja 7 alusel. Tuvastatud asjaolud ei tekita usaldust, et isik alluks leebematele järelevalvemeetmetele. Puudutatud isiku Eestist väljasaatmise perspektiiv ei ole olematu. Kui isiku rahvusvahelise kaitse taotlus lükatakse tagasi, saab PPA korraldada tema väljasaatmise Ukrainasse (sh väljastab saatkond vajadusel uue tagasipöördumistunnistuse).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.PPA ja halduskohus on puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise pikendamisel tuginenud VRKS § 361 lg 2 p-dele 4, 5 ja 6 ning viitasid põgenemise ohu osas VSS § 6 8 p-des 4, 6 ja 7 toodud asjaoludele. VRKS § 361 lg 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada muu hulgas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4), kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5) ning riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks (p 6). Välismaalase põgenemise ohule viitavad VSS § 6 8 kohaselt mh asjaolud, et välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või pannud toime kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4), välismaalane on teada andnud või tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6), ning välismaalane on sisenenud Eestisse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul (p 7).
9.Ringkonnakohus nõustub sellega, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse vajadus vajab väljaselgitamist ning selleks tuleb tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluse ajaks (VRKS § 361 lg 2 p 4). Isik on 19.02.2026 taotluses (dtl 16–17) rahvusvahelise kaitse vajadust põhjendanud abstraktselt viitega Ukrainas toimuvale sõjale ja Ukrainasse naasmisel teda ähvardava mobiliseerimise ohuga. Venemaaga seoses põhjendas isik rahvusvahelise kaitse vajadust hirmuga sattuda ukrainlasena võimude tagakiusamise 4(6)
3-26-486 ohvriks või saada mobiliseeritud sõtta Ukraina vastu. Samas on isik hiljem 31.03.2026 vestlusel (dtl 181) avaldanud valmidust naasta Venemaa poolt okupeeritud Krimmi. Kuna lisaks on PPA hinnangul jätkuvalt ebaselge isiku kodakondsus, siis on ilmne, et rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks tuleb koguda täiendavaid andmeid, isikuga veelkord vestelda ning saadud teavet analüüsida ja võrrelda seda päritoluriigi (Venemaa või Ukraina) infoga.
10.Puudutatud isiku põgenemise ohule viitavad VSS § 68 p-des 4 ja 6 märgitud asjaolud, mis annavad kogumis muude isiku suhtes tuvastatud asjaoludega alust arvata, et isik võib KPK-st vabastamise korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama. Puudub vaidlus, et isik pani oma endise abikaasa suhtes vägivalda kasutades toime väga raske kuriteo, mille eest mõisteti talle Harju Maakohtu 26.02.2019 otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX karistuseks kuus aastat vangistust (VSS § 68 p 4). Isik vabanes karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega 14.03.2023 (allutati käitumiskontrollile kuni 23.02.2025) ning uute süütegude toimepanemise kohta ei ole andmeid. Sellises olukorras ei saa varasemalt toime pandud kuriteole omistada põgenemisohu tuvastamisel määravat tähtsust. Küll aga on puudutatud isiku põgenemise oht tuvastatav VSS § 68 p 6 alusel, sest isik on korduvalt väljendanud soovimatust lahkuda Ukrainasse (viimati halduskohtu 09.04.2026 istungil). Kuna PPA 17.02.2026 otsusega muudeti PPA 04.12.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1471-6 isikule tehtud lahkumisettekirjutust selliselt, et sihtriigiks määrati Venemaa asemel Ukraina, siis ei oma tähtsust see, et isik on avaldanud valmisolekut lahkuda Venemaale või Venemaa poolt okupeeritud Krimmi. Puudutatud isik esitas ka rahvusvahelise kaitse taotluse alles 19.02.2026 ehk pärast seda, kui PPA oli isikut 18.02.2026 teavitanud (dtl 31), et tema Ukrainasse väljasaatmine toimub 25.02.2026. Puudutatud isik ei ole vaidlustanud PPA otsuseid tema elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle muutmise ega ka sissesõidukeelu kohaldamise kohta. Võttes arvesse, et puudutatud isik on ka varasemalt Eestis korduvalt pikemat aega ebaseaduslikult elanud (sh lahkumisettekirjutusele ja sissesõidukeelu kohaldamisele vaatamata), esineb alus arvata, et ta võib KPK-st vabastamise korral asuda samuti ennast Eesti ametivõimude eest varjama.
11.Põgenemisohu tuvastamisel VSS § 68 p-le 7 tuginemine ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul siiski põhjendatud. Iseenesest ei ole vaidlust selles, et isik sisenes 29.12.2000 Eestisse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul. Samas ei ole vaidlust ka selles, et isikule oli Eestisse sisenemiseks väljastatud viisa. Siinses asjas ei ole tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et viisa väljastamist ei tinginud haldusorgani eksimus, vaid isik saavutas viisa väljastamise pettuse teel (st muutes teadlikult oma nimekuju). Lisaks on äärmiselt küsitav, kas aktuaalset põgenemisohtu on üldse võimalik järeldada sissesõidukeelu kehtivusajal Eestisse sisenemisest, mis toimus rohkem kui 25 aastat tagasi. Kuna isiku põgenemise oht on tuvastatav VSS § 6 8 p-de 4 ja 6 alusel, siis ei mõjuta eeltoodu praeguse asja lahendamist.
12.Kuna puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast seda, kui tema Ukrainasse välja saatmine oli muutunud aktuaalseks ning taotlus on sisult väga üldsõnaline (dtl 16–18), siis esineb küllaldane alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise takistamiseks või edasilükkamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5).
13.Kuna isiku kinnipidamine on põhjendatud VRKS § 36 1 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel, puudub vajadus analüüsida, kas kinnipidamine oleks põhjendatud ka VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel.
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist ebaproportsionaalseks. Kinnipidamine piirab kahtlemata oluliselt isiku põhiõigusi, kuid 5(6)
3-26-486 selleks on olemas seaduslik alus. Isikut on peetud VSS-i alusel kinni 02.01.2026–19.02.2026 ning VRKS-i alusel alates 19.02.2026. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus tuleb üldjuhul viia läbi kuue kuu jooksul (vt VRKS § 18 1 lg 1) ning VRKS §-s 36 1 sätestatud aluste esinemise korral on lubatud isikut maksimaalselt kinni pidada kuni 18 kuud (Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p-d 10–11). Seega ei saa kinnipidamist lugeda ülemääraseks ka ainuüksi selle kestuse tõttu. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et isiku rahvusvahelise kaitse menetlus võiks kesta tavapärasest oluliselt kauem. Kuigi isikul on Eestis elukoht ja sotsiaalsed sidemed, ei anna tema puhul tuvastatud põgenemisohule viitavad asjaolud alust eeldada, et isik järgiks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Toimikust ei nähtu ja isik ei väida, et tal esines sellist laadi terviseprobleeme, mis välistaksid tema KPK-s kinnipidamise. Samuti puuduvad andmed, et isiku kinnipidamine oleks vastuolus tema turvalisuse kaalutlustega.
15.Puudutatud isiku kinnipidamist ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks ka väljasaatmise väidetava perspektiivituse tõttu. Ukraina saatkonna poolt väljastatud tagasipöördumistunnistus (dtl 15) on praeguseks küll kehtivuse kaotanud, kuid puudub alus arvata, et Ukraina keelduks isikule uue samasisulise dokumendi väljastamisest. Nagu eespool märgitud, ei ole puudutatud isik vaidlustanud temale PPA 04.12.2025 otsusega tehtud ning 17.02.2026 otsusega muudetud lahkumisettekirjutust, mistõttu on ettekirjutus kehtiv ja sellele ei saa esitada vastuväiteid siinses haldusasjas. Puudutatud isiku Ukrainasse väljasaatmise lubatavust tagasisaatmise keelu (non-refoulement) põhimõttest lähtudes tuleb seetõttu esmajoones hinnata võimaliku väljasaatmise hetke seisuga. Vaidlust ei saa olla, et Ukrainas toimub sõjategevus, mis võib tingida VSS § 171 lg-s 1 sätestatud keelu kohaldamise. Samas võib olukord Ukrainas muutuda ning sõjategevus ei pruugi kõigis riigi osades ohustada tsiviilelanikke samal määral. Seetõttu ei ole alust eeldada, et kui puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus ei osutu edukaks, oleks tema väljasaatmine ikkagi perspektiivitu tulenevalt Ukraina julgeolekuolukorrast.
16.Eelneva põhjal jääb X. X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.04.2026 määruse resolutsiooni p 2 muutmata.
17.VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi (sh alternatiivne nimekuju X. X), sünniaeg, elukoha aadress Eestis (XXX) ja temaga seotud kriminaalasja number (X-XXXXXX) tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.