Tartu Ringkonnakohus Kaire Orion, Tiina Pappel, Maili Lokk 21.05.2026, Tartu 3-24-1328 X.X.-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema tervise kahjustamisega Tartu Halduskohtu 31.10.2025. a otsus X.X.-i ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X.X. Vastustaja/apellant – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.10.2015. a otsus muutmata.
2.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X.X.-i nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 21.05.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav X.X. esitas 09.02.2024 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses sellega, et vangla tegevuse tulemusena nakatus ta sügelistesse ning seeläbi sai kahjustada tema tervis.
2.Tartu Vangla jättis 10.05.2024. a otsusega nr 1-13/24/57-3 X.X.-i kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Vangla leidis, et kuigi kaebajal diagnoositi sügelised, ei ole nendesse nakatumise tee tõsikindlalt teada.
3.X.X. esitas 02.05.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses tema tervise kahjustamisega. Kaebaja põhjendas kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.
3.1.Vangla paigutas kaebaja 2023. a detsembri alguses samasse kambrisse kinnipeetavaga, kes korduvalt teavitas vanglat asjaolust, et tal võivad olla jätkuvalt sügelised. Vanglaametnikud kinnipeetava väiteid ei uskunud, kuigi tal olid varasemalt sügelised
diagnoositud. Kaebaja pidi koos nakkushaige isikuga ühes kambris viibima kuni 22.12.2023. Eeltoodu tõttu nakatus ka kaebaja sügelistesse.
3.2.Vastustaja pidi arvestama võimalusega, et kaebaja kokku paigutamisel selle isikuga võib kaebaja samuti nakatuda. Teisel kinnipeetaval olid esimese ravikuuri järel ikka nahaprobleemid ning sügelistest tingitud sümptomid. Tal olid nahaprobleemid mitu kuud, kuid ta sai alati erineva diagnoosi. Vangla ei saanud olla kindel, et mingit nakkusohtu ei esine. Kaebajaga koos kambris olnud isik sai abi alles pärast sügeliste ravi. Seega paigutati kaebaja samasse kambrisse nakkusohtliku isikuga. Kaaskinnipeetav oli ainus isik, kellega kaebaja sel ajavahemikul pidevalt lävis.
3.3.Tartu Vangla ei teinud midagi haiguse leviku piiramiseks. Kaebaja teatas vanglale 2024. a jaanuari alguses, et tal võivad olla sügelised, aga vangla sellele ei reageerinud. Kinnipeetaval, kellega kaebaja ühes kambris viibis, diagnoositi sügelised 2024. a jaanuari lõpus.
3.4.Kaebaja ei nõudnud enda ümberpaigutamist 26.12.2023, sest siis viibis ta kambris üksi. Kambrikaaslase valimise tahe ei ole vaidluse lahendamisel relevantne ning ei ole seotud nakkushaiguse saamisega.
4.Vastustaja palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.Vangla ei olnud kaebaja teise kinnipeetavaga ühte kambrisse paigutamisel teadlik, et kaaskinnipeetav oli nakatunud sügelistesse. Tõele vastab see, et kaaskinnipeetaval olid nahaprobleemid. Kaaskinnipeetav läbis ravikuuri.
4.2.Sügelised nakkavad kas otsesel kokkupuutel nahaga või nakatunu ihu vastu puutuvate riiete kaudu. Seega ainuüksi ühes ruumis viibimine ei tähenda automaatselt nakatumist. Kaebaja viibis osakonnas, kus tal oli kokkupuuteid ka teiste kinnipeetavatega.
4.3.Kaebaja väidete usaldusväärsust vähendab asjaolu, et kaebaja on varasemalt olnud kambrikaaslaste suhtes valiv. Seega on pigem usutav, et kaebaja otsib erinevaid ettekäändeid endale ebameeldivate paigutuste vältimiseks ning seda mitte saades püüab leida vangla süüd.
4.4.Patsiendil tuleb endal esmalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg-le 3 ja HKMS § 59 lg-le 1 vastavalt tõendada, et tema kambrikaaslasel sügeliste mittediagnoosimine oli raviviga. Kui selline asjaolu ei ole tõendatud, langeb ära küsimus asutuse õigusvastasest käitumisest ning ainuüksi seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 31.10.2025. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 150 eurot. Halduskohus leidis, et vangla ei olnud piisavalt hoolas, selle tulemusena nakatus kaebaja sügelistesse ning sai tervisekahjustuse. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Varasema kohtupraktika ja Terviseameti kodulehel1 esitatud andmete pinnalt saab vaidluse lahendamisel võtta aluseks, et sügelislestad levivad inimeselt inimesele tiheda kontakti kaudu parasiitide poolt kahjustatud nahaga. Sügelislest võib säilida elavana inimesest eemal kuni kaks päeva, seetõttu on nakatumine voodipesu, riiete ja esemete kaudu võimalik. Esmakordselt nakatunud isikul on peiteperiood 2–6 nädalat enne sügelemise teket. Eelnevalt sügelisi põdenud isikul tekivad pärast korduvat ekspositsiooni sümptomid 1–4 päeva pärast. Enamikul juhtudest diagnoositakse sügelisi tüüpilise nahalööbe ja kaebuste järgi (vt Tartu Halduskohtu 20.02.2023. a otsus asjas nr 3-22-759, p-d 51–52; Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2016. a otsus asjas nr 3-15-676, p 13).
5.2.Kinnipeetavate samasse kambrisse paigutamisel lasub vanglal kohustus tagada, et kamber vastab tingimustele ning kohustus võtta meetmed nakkushaiguste leviku vähendamiseks. Kaebajaga samas kambris viibinud isikul ei olnud paigutamise hetkel tuvastatud sügelisi. Küll 1
aga oli vanglale teada, et kaaskinnipeetaval esinesid nahaprobleemid, sh ärritus ja lööve nahal ning et tal olid varasemalt esinenud sügelised. Seega oli vangla teadlik, et kaaskinnipeetava terviseseisundis esines selliseid sümptomeid, mis on iseloomulikud ka sügelistega kaasnevatele tagajärgedele.
5.3.Isikud viibisid enamuse ajast samas kambris (välja arvatud osakonnas liikumiseks, jalutuskäikudel käimiseks ning hügieentoiminguteks) ja kasutasid selles olevat inventari. Kui samas kambris viibinud kahel kinnipeetaval tuvastatakse peiteperioodi lõppemisel mõlemal sügelised, siis on oluliselt suurem tõenäosus, et kaebaja sai nakkuse kambris, kus viibis nahaprobleemidega kinnipeetav, kui et ta sai selle avatud osakonnast kelleltki teiselt. Kui kaebaja oleks saanud sügelised avatud osakonnast, siis oleks tõenäoliselt esinenud nakatumist ka seal viibinud teistel isikutel, kuid selle esinemise kohta pole vangla tõendeid esitanud.
5.4.Kuna peiteperioodil nahk ei sügele, siis ei oma määravat tähtsust see, et kaebaja ei viidanud kambris viibimise ajal naha sügelemisele, vaid muudele probleemidele (rahutus jms).
5.5.Kambrikaaslasel diagnoositi kroonilised sügelised 23.01.2024 ning kaebajal 26.01.2024. Arvestades kaebaja sügelistesse nakatumise diagnoosimise hetke (26.01.2024), samas kambris viibitud ajavahemikku (07.–22.12.2023), sügelistesse nakatumise peiteaega (2–6 nädalat) ning kambrikaaslasel esinenud nahaprobleeme, on tõenäoline, et kaebaja nakatus just selles kambris viibides.
5.6.Vangla rõhus kahjunõude lahendamise otsuses sellele, et kuna kambrikaaslasel olid varasemalt olnud sügelised, siis oleks temal peiteaeg pidanud olema kaebajaga võrreldes oluliselt lühem, kuid mõlemal diagnoositi sügelised üsna samal ajal. Vangla ei ole piisavalt arvestanud sellega, et kaaskinnipeetav ongi kaebajaga võrreldes oluliselt varem nahaprobleemidega seoses tervishoiutöötajate poole pöördunud (nt 25.12.2023 ja 03.012024).
5.7.See, kas kaaskinnipeetaval sügeliste tuvastamisel tegi vangla meditsiiniosakond mõne ravivea või mitte, ei oma käesoleva kahjunõude lahendamisel olulist tähtsust. Vanglale etteheidetavaks teoks on kaebaja paigutamine kokku kinnipeetavaga, kellel esinesid nahaprobleemid, ning kaebaja hilisem sügelistesse nakatumine kambris.
5.8.Olles teadlik, et kaaskinnipeetaval on varasemalt olnud sügelised ning kaebaja kambrisse paigutamise hetkel esines kaaskinnipeetaval endiselt nahaärritus, võttis vangla isikute samasse kambrisse paigutamisel riski, et võib esineda ka nakkusoht. Sellises olukorras lasus just vanglal kohustus võtta piisavad meetmed kaaskinnipeetava terviseseisundi hindamiseks ning võimaliku nakkusohu leevendamiseks. Vangla tegevus on õigusvastane ning põhjuslikus seoses kaebaja nakatumisega. Nakkushaiguse saamisega kaasnenud terviseprobleemid on käsitatavad tervisekahjuna.
5.9.Haigusesse nakatumisega kaebajale kaasnenud tagajärjed ei olnud väga intensiivsed, kaebaja haigusperiood ei olnud pikk ning pärast ravi püsivate tervisekahjustuste tekkimist esitatud materjalist ei nähtu. Hüvitis 150 eurot vastab kohtupraktikas sarnases olukorras välja mõistetud hüvitiste suurusele ning kohus arvestab seejuures elukalliduse suurenemisega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas halduskohtu otsuse hüvitise suurust puudutavas osas.
6.1.Kaebaja soovib algselt küsitud hüvitise (2000 eurot) väljamõistmist, kuna ta haigestus vangla ebapädevuse tõttu ja põdes sügelisi poolteist kuud. Kuna tervis läheb kehalise mõjutamise alla, mis omakorda on seotud eraelu puutumatusega, siis on tegemist olulise põhiõiguse riivega. Kuna nakkushaigus nõrgendab tervist, siis on raske või pea võimatu eelnevat seisundit taastada.
6.2.Halduskohus ei arvestanud asjakohase kohtupraktikaga. Kohus põhjendas hüvitise suurust 2016. a lahendiga. Inflatsiooni tõttu peaks väljamõistetud summa olema suurem. 3
6.3.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) määras 2000 euro suuruse hüvitise isikule, kes paigutati aidsihaigega ühte kambrisse. Selles asjas polnud isegi nakatumist, vaid üksnes nakkushaige inimesega ühte kambrisse paigutamine. Seega ei saa kaebajale välja mõista palju väiksemat hüvitist kui EIK mõistis ilma nakatumiseta.
6.4.EIK lahend nr 49072/11 asjas Gorelov vs Venemaa on analoogne praeguse juhtumiga ning seal mõisteti kaebajale välja 20 000 eurot. Samamoodi jääb kaebajale see haigus terveks eluks ning 150 euro suurune hüvitis on liiga vähe.
7.Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse kaebuse rahuldamist puudutavas osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.
7.1.Halduskohtu otsuse põhjendused ei ole tervikuna jälgitavad, mistõttu on kohus eksinud põhjendamiskohustuse vastu.
7.2.Vastustaja ei ole hoolsuskohustust rikkunud. Halduskohus eksis, leides, et vangla oleks pidanud kaebaja kambrikaaslase nahaprobleemides kahtlustama jätkuvalt sügelisi. Sügelised on küll ebamugav, kuid tõhusalt ravitav parasiithaigus. Kambrikaaslane sai varasemal sügelistesse nakatumisel ravi. Seega ei olnud vanglal põhjust kahtlustada, et ravitud isikul on jätkuvalt sügelised.
7.3.Eluliselt usutava kindlusega pole tõendatud, et kaebaja sai nakkuse seetõttu, et tema kambrikaaslasel ei olnud sügelised välja ravitud. Ainuüksi nahaprobleemi olemasolu ei oleks lubanud kaebaja kambrikaaslast jätta kõrvale tavapärastest olmetingimustest, sh teda eraldi hoida. Arvestades teisi halduskohtu tuvastatud asjaolusid, sh nakkuse avastamist kaebajal ja tema kambrikaaslasel, liikumisvõimalusi jms, ei saa välistada, et tegemist oli osakonnas uue nakatumisega.
7.4.Menetluse keskne küsimus on selles, kas kaebaja kambrikaaslasel olid nende ühte kambrisse paigutamise ajaks eelmisest korrast sügelised välja ravitud ning kas vangla meditsiiniteenistus käsitles kaebaja kambrikaaslase nahaprobleeme keskmise asjatundlikkusega. Kui vastus ükskõik kummale küsimusele on jaatav, siis lõhuks see põhjuslikkuse seose ahela ning vanglale ei saaks ette heita ka hooletust selles, et kaebaja paigutati selle kinnipeetavaga kokku. Kaebajal 2024. a jaanuari lõpus avaldunud sügelisi oleks tulnud käsitada kui paratamatut riski, mis kaasneb viibimisega kohas, kus paikneb palju inimesi, kellel võib olla omavahel kehaline kontakt (nt kätlemine).
8.Kaebaja palus jätta vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja kambrikaaslane oli terves üksuses ainus, kel olid diagnoositud sügelised. Tema nahaprobleemid jätkusid pärast sügeliste ravi 2023. a sügisel, mis viitab sellele, et sügelised ei olnud tõenäoliselt välja ravitud. Korduva ravikuuri asemel pakuti huupi diagnoose ning ravi, mis ei aidanud. On selge, et sügelised tulid just sellest kambrist, sest kuskilt mujalt polnud kaebajal võimalik neid saada. Ühelgi teisel inimesel seda nakkushaigust tol perioodil diagnoositud polnud. Vaatamata sellele, kas vangla teadis või ei teadnud, poleks kaebajat üldse tohtinud haige inimese kambrisse paigutada. Kaebaja pöördus korduvalt nii meditsiinitöötajate kui ka valvurite poole, kuid tulemuseta. Kui kaebaja kahtlustas hiljem ka endal sügelisi, siis keelduti talle algul ravi andmast, kuna ta pidavat sümptomeid ette kujutama.
9.Vastustaja palus jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Hüvitise suurendamiseks ei ole alust. Sügelised on võrreldes paljude teiste nakkushaigustega vähemohtliku kuluga ning alluvad kergesti ravile. Sisuliselt kaasneb nakkusega tavapäraselt ainult mõningane ebamugavus. Sügelistega nakatumist ei ole võimalik täielikult vältida ka väljaspool vanglat – see võib levida tavaliste olmekontaktide kaudu. Halduskohtu välja mõistetud hüvitist ei saa pidada selliseks, mis ilmselgelt oleks tehtud kaalutlusõigust rikkudes. 4
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla ega ka kaebaja apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tartu Halduskohtu 31.10.2025. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata, vastates üksnes apellatsioonkaebuse väidetele.
11.Alusetud on vastustaja väited selle kohta, et halduskohtu otsuse põhjendused ei ole jälgitavad, mistõttu on kohus eksinud põhjendamiskohustuse vastu. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu vaidlustatud otsuses välja toodud põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis ning ringkonnakohtul pole alust nõustuda väitega, et halduskohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Vastustaja mittenõustumine kohtuotsuse kõigi järeldustega ja lõpptulemusega ning halduskohtu poolt antud hinnanguga esitatud hüvitamiskaebusele ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud ning otsuse tegemisel põhjendamiskohustust rikkunud. 11.1 Õige ei ole ka vastustaja väide, et Tartu Vangla pole hoolsuskohustust rikkunud, kuna vanglal puudus alus kahtlustada, et kinnipeetaval, kelle kambrisse kaebaja 07.12.2023 pandi, on jätkuvalt sügelised, kuigi ta sai sama aasta sügisele selle nakkushaiguse vastu ravi. Vangistusseadus ei sisalda tõesti sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil. Küll aga sätestavad NETS § 17 lg 3 p-d 1 ja 2, et Justiitsministeeriumil tuleb korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele, samuti võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Seega oli Tartu Vanglal üldine hoolsuskohustus oma töökorralduses vastavaid abinõusid rakendada. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja kambrikaaslasel, kellega ta viibis ühes kambris perioodil 07.12.2023-22.12.2023, oli ravitud sügelisi 2023. a sügisel. Samas väidab kaebaja, et tema kambrikaaslasel ei olnud sügeliste sümptomid (lööve, sügelus) ka pärast ravikuuri läbimist kadunud ning need esinesid jätkuvalt ka 2023. a detsembris ning tema kambrikaaslane käis seetõttu oma olukorra üle pidevalt vangla meditsiiniosakonnas kurtmas, kuid teda ei võetud tõsiselt ega seostatud sümptomeid sisuliselt enne 2024. aasta jaanuari sügelistega, kuigi kambrikaaslane oli seda nakkushaigust alles paar kuud tagasi põdenud. Seda, et kaebaja kambrikaaslane kurtis ka perioodil, kui kaebaja temaga koos kambris oli, so vähemalt 15.12.2023 ja 21.12.2023, et tal on endiselt nahaga probleemid – lööve ja sügelus, kinnitab kaebaja kambrikaaslase tervisekaardi väljavõte. Kaaskinnipeetava tervisekaardi väljavõttest nähtub, et tal diagnoositi sügelised uuesti 23.01.2024 ja lisaks nähtub tervisekaardi sama kuupäeva kannetest, et kaebajaga samas kambris olnud kinnipeetaval oli mitu kuud sügelev nahalööve ja oli ka varem kahtlus sügelistele, mistõttu ta sai vastavat ravi, kuid küsimus on, kui korralikult see ravi on tehtud. Samas märgitakse veel, et eelnevalt olid sügelised tema kongikaaslasel. Seda, et kaebaja kambrikaaslasel, kellele 2023. a septembris määrati sügeliste tõttu ravi, oli tookord ka kambrikaaslane, kellel samuti diagnoositi samal ajal sügelised, väitis ka kaebaja 21.05.2024 halduskohtule esitatud täiendavas selgituses. Eeltoodust on võimalik järeldada, et kaebaja kambrikaaslasel pärast 2023. a sügisel tehtud sügeliste ravi sümptomid tegelikult ei kadunud ja kuna ta käis oma vaevusi vangla meditsiiniosakonnas pidevalt kurtmas, siis pidi vangla olema teadlik vähemalt kaebaja kambrikaaslase jätkuvast nahaprobleemist ka ajal, kui kaebaja temaga samasse kambrisse pandi. Kuna kaebaja kambrikaaslasele oli varem tehtud sügeliste ravi, kuid tema probleemid 5
vaatamata sellele jätkusid 2023. a detsembris ja nagu tema tervisekaardi kandest selgub, siis toimus ka 2023. a sügisel sügelistesse nakatumine tookord samas kambris olnud kinnipeetavatel, siis sellise info olemasolul pidi vangla 2023. a detsembris väga hoolikalt kontrollima, kas tegemist ei või olla varasema sügeliste probleemi jätkumisega ja nakkusohuga juhul, kui kaebaja paigutatakse sügelisi põdenud ja endiselt sarnaste sümptomitega kinnipeetavaga samasse kambrisse. Asja materjalidest nähtuvalt vastustaja seda aga ei teinud ja ringkonnakohtu hinnangul tuleb Tartu Vangla tegevust käsitada vähemalt hooletusena VÕS § 104 lg 3 tähenduses, sest kahju tekkimise võimalus pidi sellises olukorras olema vastustajale mõistlikult ettenähtav. Kuna kaebaja kambrikaaslase nahaprobleemid jätkusid olenemata sellest, et ta oli 2023. a sügisel saanud sügeliste vastu ravi, ei ole põhjendatud vastustaja väide, et kuna isik ravi sai, siis puudus vanglal igasugune alus kahtlustada, et tal on jätkuvalt sügelised.
11.2.Nõustuda ei saa vastustaja väidetega, mille kohaselt pole usutava kindlusega tõendatud, et kaebaja sai nakkuse seetõttu, et tema kambrikaaslasel ei olnud sügelised tegelikult välja ravitud ning arvestades kinnipeetavate liikumisvõimalusi jms, ei saa välistada, et tegemist oli uue nakatumisega. Seda, et kaebaja kambrikaaslase nahaprobleemid jätkusid ning selle põhjuseks peeti olukorda, et 2023. a ravi ei pruukinud olla korralikult tehtud, kinnitavad eelpoolviidatud kaebaja kambrikaaslase tervisekaardi väljavõtted. Kaebaja väitis, et esimesed sümptomid tekkisid tal 2023. a detsembri lõpus - 2024. a jaanuari algul ning kaebaja tervisekaardist nähtuvalt pöördus ta vangla meditsiiniosakonna poole esimest korda 09.01.2024. Kuna kaebaja kambrikaaslasel diagnoositi kroonilised sügelised 23.01.2024 ning kaebajal diagnoositi sügelised esmakordselt 26.01.2024, siis arvestades kaebaja sügelistesse nakatumise diagnoosimise hetke, samas kambris viibitud ajavahemikku (07.–22.12.2023) ja sügelistesse nakatumise peiteaega (2–6 nädalat) ning kambrikaaslasel esinenud pidevaid nahaprobleeme, nõustub ringkonnakohus halduskohtu arvamusega, et on tõenäoline, et kaebaja nakatus sügelistesse just selles kambris viibides ja seetõttu, et temaga koos viibis samas kambris isik, kelle varasem haigus ei olnud tegelikult lõplikult välja ravitud. Kuigi kaebaja võis liikuda ka väljaspool elukambrit, ei ole vastustaja ümber lükanud kaebaja väidet, et ühelgi teisel kinnipeetaval, kellega ta 2023. a detsembris või 2024. a jaanuaris väljaspool kambrit kokku puutus, ei ole vanglas sügelisi diagnoositud. Seega ei ole veenev vangla arvamus, et X.X. võis nakatuda avatud osakonnas viibimise ajal. Sellisel juhul oleks olnud võimalik tuvastada samas osakonnas ka teisi nakatunuid, sest sügelised on väga nakkavad, kuid vangla pole sellekohaseid andmeid kohtule esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega Tartu Vangla usutavalt välistanud võimalust, et kaebaja nakatus sügelistesse just seetõttu, et ta paigutati 07.12.2023 samasse kambrisse kinnipeetavaga, kellel esinesid jätkuvalt nahaprobleemid, mis osutusid lõpuks välja ravimata sügelisteks.
11.3.Kuna kaebaja kambrikaaslase tervisekaardi väljavõttest nähtub, et tal diagnoositi sügelised uuesti 23.01.2024 ja lisaks nähtub tervisekaardi kannetest, et kinnipeetaval oli juba mitu kuud endiselt sügelev nahalööve ning ka varem oli esinenud kahtlus sügelistele, mistõttu ta sai vastavat ravi, kuid püstitati ka küsimus, kui korralikult see ravi on tehtud, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik asuda seisukohale, et kaebaja kambrikaaslane oli 2023. a detsembris terve ja ta ei saanud enam sügelisi põdeda ega ka kaebajat sama haigusega nakatada. Sügelised on teatavasti nahahaigus, mille nakkusallikaks on haigust põdev teine inimene ning pole teada, et kaebaja oleks viibinud 2023. a detsembris või 2024. a jaanuaris väljaspool kambrit või mõnes teises kambris koos teise isikuga, kellel oleks samuti diagnoositud sügelised. Seega pole alust vastustaja väitel, et vanglale ei saa ette heita hooletust selles, et kaebaja paigutati 2023. a detsembris teise kinnipeetavaga, kellel olid nahaprobleemid, kokku ja ta haigestus 2024. a jaanuaris sügelistesse. Kuna vastustaja pole kuidagi tõendanud, et kaebaja 6
nakatus mitte kambris, vaid avatud osakonnas viibimise ajal, siis on asjakohatu ka väide, mille kohaselt tuleks kaebajal 2024. a jaanuaris avaldunud sügelisi käsitleda kui paratamatut riski, mis kaasneb viibimisega kohas, kus paikneb palju inimesi, kellel võib olla ka omavahel kehaline kontakt (nt kätlemine).
12.Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ehk väljamõistetud hüvitisesumma suurendamiseks ei ole ringkonnakohtu hinnangul samuti alust.
12.1.RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õiguste rikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 12). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul on kaebaja õigusi rikutud määral, mis eeldab rahalise hüvitise väljamõistmist. Kuna sügelised on võrreldes paljude teiste nakkushaigustega (nt kaebaja poolt viidatud HIV) oluliselt vähemohtliku kuluga ning on väljaravitavad ja vastavat ravi kaebaja Tartu Vanglas ka sai, siis ei ole põhjendatud kaebaja väide, et kuna see haigus jääb talle terveks eluks, siis tuleks kaebuses toodud hüvitamisnõue rahuldada kogu ulatuses ja mõista talle 150 euro asemel välja 2000 eurot.
12.2.Põhjendatud ei ole ka väide, et halduskohus ei arvestanud asjakohase kohtupraktikaga, kui põhjendas hüvitise suurust 2016. a lahendiga, sest vahepealse inflatsiooni tõttu peaks väljamõistetud summa olema suurem. Halduskohus viitas Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2016. a otsusele haldusasjas nr 3-15-676, millega mõisteti Tallinna Vangla kinnipeetava kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 100 eurot. Samuti selgitas halduskohus vaidlusaluse otsuse p-s 22 piisavalt seda, miks ta mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja just 150 eurot. Muuhulgas selgitas halduskohus ka seda, et 150 eurot välja mõistes arvestab ta võrreldes viidatud 2016. a lahendiga vahepeal suurenenud elukallidusega ning sellega, et sarnase sisuga asjas välja mõistetud 100 eurot hõlmas 2016. aastal lisaks isiku sügelistesse nakatumisele ka teisi mittenõuetekohases kambris viibimisest tulenenud tagajärgi, mida käesolevas asjas ei esine. Seega ongi halduskohus mõistnud kaebajale välja suurema hüvitisesumma, kui mõisteti analoogses asjas 2016. aastal, arvestades mh vahepealset inflatsiooni.
12.3.Kaebaja viited EIK-i lahenditele, mis on tehtud seoses HIV-i levikuga Vene Föderatsiooni vanglates ja HIV-viirusega nakatunud isikuga ühte kambrisse paigutamisega, ei ole samuti aluseks halduskohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitisesumma suurendamiseks, kuna käesoleval juhul pole tegemist analoogse juhtumiga.
12.4.Samuti ei ole alust arvata, et käesolevas asjas väljamõistetud hüvitis ei oleks kooskõlas kohtupraktikaga, sh EIK-i praktikaga. Riigikohus on küll korduvalt viidanud sellele, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes EIK-i praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega, kuid märkinud ka seda, et hüvitise määramisel saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset, kuna ka EIK aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole EIK-i määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul (RKHK 17.06.2021. a otsus nr 3-19-1416/43, p 33). EIK aktsepteerib seega tõhusa õiguskaitsevahendina ka selliseid hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kuid mis siiski arvestab riigisisest kohtupraktikat ja elatustaset.
13.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.10.2025. a otsuse muutmata.
14.Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
7
(allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.