Otsuse avalikult teatavaks- 15. mai 2026, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-25-967
Haldusasi
X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2025 ettekirjutuse nr P13-V2025-048695 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – X. X, volitatud esindaja Andrei Vesterinen Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindajad Livia Kask
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.06.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2025 ettekirjutusega nr P13-V2025-048695 kohustas Sotsiaalkindlustusamet X. Xi tagastama enammakstud perehüvitise summas 2130 eurot (dtl 48-51).
2.10.02.2025 (täpsustatud 06.03.2025) esitas X. X vaide Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2025 ettekirjutusele nr P13-V2025-048695 (dtl 5-12). Sotsiaalkindlusameti 10.03.2025 vaideotsusega nr 5.2-3/4633-4 jäeti vaie rahuldamata (dtl 13-16).
3.Tallinna Halduskohtule saabus 09.04.2025 X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2025 ettekirjutuse nr P13-V2025-048695 tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse oma 11.04.2025 määrusega menetlusse. 19.02.2026 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
4.1.Kaebaja ei nõustu seisukohaga, et tema elukoht ei olnud Eestis, ning leiab, et Sotsiaalkindlustusamet on ekslikult asunud seisukohale, nagu ei oleks pere alaline elukoht Eestis tõendatud, millest tulenevalt on X. X perioodil 01.09.2024 kuni 30.11.2024 alusetult makstud peretoetusi summas 2130 eurot. Kaebaja selgitab, et viibis koos oma perega küll välismaal, kuid nende püsiv elukoht oli Eestis. Igaühel on õigus reisida, sh viibida välislähetuses, puhkusel jne. See, et inimene lahkub ajutiselt Eestist, ei tähenda automaatselt, et tal kaob õigus peretoetustele. Perehüvitiste saamise õigus on Eestis elavatel Eesti kodanikel ning pikaajalise elaniku elamisloa, alalise elamisõiguse, tähtajalise elamisloa või -elamisõiguse alusel Eestis elavatel välismaalastel (vastavalt perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lg 1 ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 1). Perehüvitiste eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist. Peretoetuste määramise ja maksmise eelduseks on, et nii vanem kui ka laps peavad elama alaliselt Eestis. Kui Eesti alalisel elanikul on elukoht mitmes riigis, on tal õigus perehüvitistele, kui ta on tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 järgi Eesti resident. See tähendab, et kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval või on välisteenistuses viibiv Eesti diplomaat (PHS § 4 lg 3), on tal samuti õigus toetusele, eeldusel et ta maksab tulumaksu Eesti Vabariigile. Seega on vastustaja väide, et „perehüvitiste maksmine lõpetatakse ka juhul, kui pere läheb Eestist ära plaaniga viibida välisriigis ajutiselt“ (vaideotsuse punkt 3), vastuolus asjaoluga, et kaebaja on Eesti resident. Kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kuu jooksul vähemalt 183 päeva, on tal seadusest tulenevalt õigus perehüvitistele. Samuti ei sätesta seadus, et perehüvitiste maksmine lõpetatakse automaatselt olukorras, kus perekond lahkub Eestist ajutiselt – näiteks puhkusele või välislähetusse.
4.2.Kaebaja väidab, et ajavahemikul 01.09.2023 kuni 30.11.2024 viibis ta igal kalendriaastal Eestis rohkem kui 183 päeva. Kaebaja teostas makseid peamiselt sularahas. Sularahas maksmine ei ole seadusega keelatud ning kaebaja ei saa esitada pangakonto väljavõtete esitamist olukorras, kus ta ei kasuta enam pangakontosid. Lisaks esitab kaebaja kaks tõendit selle kohta, et 2024. aasta septembris pöördus ta arstiabi saamiseks, mis kinnitab tema viibimist Eestis nimetatud ajavahemikul (dtl 78-80). Kaebaja rõhutab, et vastavalt menetlusõiguse üldpõhimõtetele lasub tõendamiskoormis sellel poolel, kes esitab väiteid. Kaebajalt ei saa nõuda negatiivsete asjaolude tõendamist. Sellest 2(5)
tulenevalt lasub vastustajal kohustus tõendada nii väidet, et kaebaja ei viibinud Eestis nimetatud ajavahemikul, kui ka mis tahes muud väidetavat alust toetuste tagasinõudmiseks. Käesolevas asjas ei ole vastustaja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja ei viibinud Eestis või et tema viibimine Eestis oli alla 183 päeva aastas. Tõendite puudumisel ei ole vastustaja nõue õiguslikult põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on toetuste tagasinõudmine põhjendamatu ja õigusvastane. Kaebaja palub kaebus rahuldada.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
5.Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu. Vastustaja on seisukohal, et 06.02.2025 ettekirjutus nr P13-V2025-048695 on õiguspärane. Vastustaja jääb oma otsustes toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde.
5.1.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on saanud alusetult peretoetust perioodil 01.09.2024 -30.11.2024. PHS § 4 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse selles seaduses ette nähtud perehüvitisi PHS-s sätestatud tingimustel SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 sätestab, et sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul. SÜS § 19 lõige 1 punkti 2 kohaselt lõpeb isikul õigus hüvitisele, kui isik ei vasta seaduses hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele. PHS-i eelnõu seletuskirja järgi rakendub Eestis residentsuspõhine perehüvitiste skeem ehk Eestis on perehüvitisi õigustatud saama selle seaduse põhimõtteid arvestades Eestis elavad perekonnad.1 Perehüvitiste saamise õigust ei anna Eesti kodakondsus, Eesti elamisluba või rahvastikuregistrijärgne Eesti elukoha aadress. Eestis makstavaid perehüvitisi on õigus saada üksnes juhul, kui hüvitise saaja elab püsivalt lapsega Eestis ja kasvatab last Eestis. Pere välisriigis elamise korral ei ole õigust Eestist perehüvitisi saada. Perehüvitiste saamiseks ei piisa rahvastikuregistris registreeritud Eesti elukohast, vaid laps ja tema eest perehüvitisi taotlev isik peavad ka Eestis reaalselt elama. Haldusmenetluses kogutud tõenditest (vt täpsemalt ettekirjutuse põhjendusest, dtl 48-51) nähtuvalt ei ole perioodil 01.09.2024 kuni 30.11.2024 kaebaja ja tema laste Eestis alaline elamine tõendatud. Vastustaja palus esitada tõendid Eestis alalise elamise kohta hiljemalt 31.12.2024, kuid seda kaebaja teinud, kuigi on kirja lugenud (vt dtl 57). Kaebaja vaide juurde lisatud tõendid (väljavõtted terviseportaalist perearsti ja hambaarsti külastuste kohta septembris 2024) ei tõenda samuti pere alalist Eestis elamist, vaid üksnes üksikutel kuupäevadel Eestis viibimist. Eeltoodust tulenevalt on perioodil 01.09.2024-30.11.2024 kaebajale makstud peretoetust ilma õigusliku aluseta summas 2130 eurot.
5.2.Kaebuses toodud kaebaja seisukohtadega seonduvat on juba selgitatud ka vaideotsuses. Täiendavalt selgitab vastustaja, et vaideotsuse punkt 3 märgitud välisriigis ajutise viibimise all on mõeldud pikaajalist viibimist, mitte aga lühiajalist puhkust või välislähetust. Samuti ei anna pelgalt Eesti residendi staatus TuMS § 6 lõike 1 tähenduses õigust perehüvitistele.
5.3.Vastustaja on seisukohal, et 06.02.2025 ettekirjutus nr P13-V2025-048695 on õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, 1
Perehüvitiste seaduse eelnõu 217 SE, lk 9,12.
3(5)
proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastustaja on pädev haldusorgan alusetult saadud perehüvitis tagasi nõudma. Haldusaktid vastavad vorminõuetele. Kaebaja õigusi ei ole ebaproportsionaalselt piiratud. Vastustaja on õiguspäraselt tuvastanud, et kaebaja ei ole õigust perehüvitisele perioodil 01.09. - 30.11.2024, mistõttu kuuluvad selle perioodil tasutud perehüvitised tagasinõudmisele.
5.4.Kokkuvõtvalt palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2025 ettekirjutust nr P13-V2025-048695 (dtl 48-51) ja selle suhtes tehtud vaideotsust (dtl 13-16), asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud ettekirjutus ja selle suhtes tehtud vaideotsus oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele. Kohus selgitab siinkohal kaebajale, et kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2). HKMS § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud ettekirjutuses ja selle suhtes tehtud vaideotsuses, kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele (vt ülal). Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega. Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida lühidalt üksnes järgmist.
7.Kohus leiab, et kaebaja väited Eestis alaliselt elamise kohta on tõendamata. Vastustaja on palunud kaebajal esitada tõendid Eestis alalise elamise kohta haldusmenetluses hiljemalt 31.12.2024, kuid seda kaebaja ei teinud, kuigi kaebaja on vastustaja vastava nõudega kirja lugenud (vt dtl 57). Samuti nõustub kohus vastustustajaga selles, et kaebaja vaide ja kohtukaebuse juurde lisatud tõendid (väljavõtted terviseportaalist arstide külastuste kohta septembris 2024 kuupäevadel 16.09, 23.09 ja 27.09) ei tõenda samuti tõsikindlalt pere alalist Eestis elamist vaid üksnes nendel üksikutel kuupäevadel Eestis viibimist. Kohus palus kaebajal ka kohtumenetluses korduvalt oma väiteid tõendada (vt kohtu 11.04.2025 määruse p 4 ja 19.02.2025 määruse p 4, kus viimases andis kohus põhjaliku selgituse, milliste tõendiga on kaebajal võimalik oma alaliselt Eestis elamist tõendada. Kohus märkis, et kaebaja võib oma väite – et ta elas ja elab alaliselt Eestis – tõendamiseks kasutada erinevaid viise näiteks kontode väljavõtted, kommunaalarved, elektriarved. Küll aga leiab kohus, et kõige selgema pildi oma elukorralduse kohta saab kaebaja anda eelduslikult oma igapäevases kasutuses oleva pangakonto (või krediitkaardi) väljavõtte kujul. Seejuures selgitas kohus, et kohtu huviks ei ole mitte niivõrd kannete sisu, kui nende tegemise koht.) Vastuseks kohtu selgitusele teatas kaebaja, et kasutas peamiselt sularaha ning tol ajal kasutuses olnud pangakontosid ta enam ei kasuta, millest tulenevalt puudub tal neile juurdepääs. Kohus kaebaja pangakontodele juurdepääsu puudumise väidetega ei nõustu, sest isegi peale pangakonto sulgemist on võimalik taotleda pangast varasemate andmete väljastamist vähemalt viie aasta jooksul, kuivõrd pangal on sel perioodil kohustus andmeid 4(5)
säilitada (vt Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus § 47 lg 1 ja lg 2). Samuti ei ole kaebaja esitanud mitte ühtegi täiendavat tõendit Eestis alalise elamise kohta. Kohus ei pea ka eluliselt usutavaks, et kõik arved maksti sularahas – eriti sellised arved nagu üür/kommunaalmaksed, elektriarve ja telekommunikatsiooniteenuste eest maksed jne. Kohus on seisukohal, et isegi juhul, kui need maksti sularahas, oli kaebajal võimalik nõuda maksete vastuvõtjalt või teenuseosutajalt välja tõend nende maksmise kohta. Seetõttu ei pea kohus sularahaga maksmist tõendi esitamise takistuseks ja leiab et see väited on otsitud ja ei ole usutav. Mis puudutab tõendamiskoormist, siis kohus märgib, et vastutaja on haldusmenetluses püüdnud piisava põhjalikkusega välja selgitada kaebaja alalist elukohta. Vastustaja on teinud päringud avalikesse registritesse ja pöördunud nii kaebaja enda kui ka kohaliku omavalitsuse poole asjaolude väljaselgitamiseks. Toetuse saajal on seadusest tulenev kohustus aidata igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele (vt SÜS § 5 lg 2) ehk teisisõnu kohustus esitada küsitud andmeid. Antud juhul kaebaja seda kohustust ei ole täitnud. Seega kohtusse pöördumisel tuli kaebajal endal tõendada oma väiteid Eestis alaliselt elamise kohta. Vastav tõendamiskoormis on kaebajal, mitte vastustajal nagu ekslikult leiab kaebaja. Samuti ei ole siin tegu negatiivse asjaolu tõendamisega, mis võib praktikas olla keeruline. Kaebaja väidab, et ta elas Eestis ja see asjaolu ei ole negatiivne asjaolu, mida tõendada. Negatiivseks asjaoluks oleks käesoleval juhul see, kui kaebajal palutaks tõendada, et ta ei elanud Eestis.
8.Teiseks toob kohus välja, et kohtupraktikas (vt näiteks Tartu Ringkonnakohtu 28.10.20220 otsus nr 3-19-1451/10 või 28.03.2019 otsus nr 3-18-265/17) on korduvalt kinnitamist leidnud, et toetuse saamiseks ei piisa sellest, kui isiku üks elukohtadest on Eesti Vabariigis. PHS § 4 lg-st 3 tulenevalt on õigus perehüvitistele Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Säte ei näe ette, et perehüvitise saamiseks on piisav üksnes residendiks olemine TuMS § 6 lg 1 mõttes ja taotleja ning lapse elukoha registreerimine rahvastikuregistris. Oluline on faktiline ehk tegelik Eestis elamine. PHS § 4 lg 3 rõhutab seda, et ka Eesti Vabariigi alaline elanik peab toetuse saamiseks tegelikult elama Eesti Vabariigis. Seega kaebaja väide, et ajavahemikul 01.09.2023 kuni 30.11.2024 viibis ta igal kalendriaastal Eestis rohkem kui 183 päeva, ei too ilma seda tõendamata kaasa vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasust ega tühistamist. Kohus märgib, et see kaebaja väide on nähtuvalt asjaoludest paljasõnaline ja tõendamata.
9.Kokkuvõtvalt puuduvad mistahes seadusest tulenevad alused kaebuse rahuldamiseks.
10.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.
11.Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.