Tartu Vangla kinnipeetav Tõnu Alamaa esitas 28. aprillil 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks. Kaebaja selgitas, et esitas 30. jaanuaril 2026 vanglale mittevaralise kahju nõude summas 3000 eurot. Vangla ei olnud pakkumisega nõus ning vastas, et nikotiiniplaastrid on retsepti ravimid. Samas vastas haigla, et haigla nikotiiniplaastreid ei jaga. Kaebaja palub rahuldada hagi summas 3000 eurot. Kaebuses on muu hulgas esitatud menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja taotlus riigi õigusabi saamiseks.
2.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohtu hinnangul tuleb T. Alamaa kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
3.Arvestades, et kaebuse lisaks olevast kahju hüvitamise taotlusest nähtuvalt on kaebaja nõudnud vanglalt varalise kahju hüvitamist, mitte mittevaralise kahju hüvitamist, siis mõistab kohus, et kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu varalise kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot seoses asjaoluga, et 28. jaanuaril 2026 võeti kaebajalt ära ümbrikud ja neis sisaldunud nikotiiniplaastrid.
4.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.
5.Vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 2 p 3 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis võivad ohustada vangla julgeolekut või korda. VangS § 15 lg 3 järgi kehtestab kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaalu, samuti hoiule võetavate asjade ning isikut tõendavate dokumentide hoidmise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega. Mainitud määruseks on justiitsiministri 30. novembri 2000. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“, mille § 65 lg 1 kohaselt korraldab vangla keelatud eseme hoidmise, võõrandamise, tagastamise ja hävitamise ning kannab hoidmise, tagastamise ja hävitamisega seotud kulud.
6.Kohtuasja materjalidest nähtuvalt võeti 28. jaanuaril 2026 kaebajalt ära temale saadetud ümbrikud, mis olid kohandatud viisil, et neisse oleks võimalik peita ja transportida seeläbi esemeid. Kohus nõustub vanglaga, et selliste ümbrike keelamine ja nende äravõtmine oli vajalik vangla julgeoleku tagamiseks. Vastaselt juhul oleks muu hulgas raskendatud kambrite kontroll ja läbiotsimine, kuivõrd neisse oleks võimalik peita keelatud esemeid.
7.Vastavalt VangS § 15 lg-le 4 võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Tartu Vangla kodukorra p 7.1.9 kohaselt on kinnipeetavatele keelatud ravimid, ravimtaimed, toidulisandid, vitamiinid, energiajoogid ja -padjakesed, spordijoogid ja nende valmistamiseks mõeldud ained, v.a tervishoiuteenuse osutaja ettekirjutusel ja vangla väljastatud ning kaupluse vahendusel soetatud toidulisandid või vitamiinid.
8.Vaatamata sellele, et kaebuse lisaks olevast haigla vastusest ilmneb, et haigla kinnipeetavatele nikotiiniplaastreid ei väljasta, on siiski Ravimiregistri andmete kohaselt nikotiiniplaastrite puhul tegemist (käsimüügi)ravimitega. Kuna kohtule arusaadavalt ei ole tervishoiutöötaja teinud kaebaja suhtes ettekirjutust nikotiiniplaastrite väljastamiseks ja vaidlusalused nikotiiniplaastrid ei olnud kaebajale väljastatud tervishoiutöötaja poolt, siis ei ole vangla nikotiiniplaastrite äravõtmisel õigusvastaselt käitunud.
9.Kohus rõhutab, et vangla julgeoleku tagamise vajadus on antud juhul kinnipeetava õiguse riivest kaalukam. Kohtu hinnangul ei saa sellist piirangut pidada ebaproportsionaalseks ning sellega ei sekkuta liigselt kinnipeetava Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusesse. Ühtlasi ei ole kohtule usutav, et kaebajalt võeti 28. jaanuaril 2026 ära ümbrikud ja nikotiiniplaastrid sellises mahus, et kaebajale tekkis varaline kahju 3000 eurot. Arvutivõrgus kättesaadavate andmete kohaselt on üheks nädalaks piisavat kogust (7 tk) nikotiiniplaastreid sisaldava müügipakendi jaemüügihind apteekides ca 20 eurot. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kohtule arusaadavalt kandis nikotiiniplaastrite ja ümbrike soetamise kulud menetlusväline isik, mitte kaebaja, siis leiab kohus, et kaebaja õiguste riive on väheintensiivne. Ka arvestab kohus siinkohal, et haigla sõnutsi ei ole nikotiinivõõrutus üldjuhul meditsiiniliselt eluohtlik seisund ning tugeva võõrutuse korral tagatakse kinnipeetavale psühhiaatri vastuvõtt.
10.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus T. Alamaa kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
2
11.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
12.Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis jätab kohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
13.Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse talle esindaja määramiseks käesolevas haldusasjas.
14.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
15.Kohus on seisukohal, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu tuleb riigi õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel keelduda. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse, millest on aru saada kaebaja tahe ja eesmärk. Järelikult puudub alus arvata, et kaebaja ei suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda ning asjaolusid selgitada. Kohus lisab, et halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Kuigi kohtule on arusaadav vaidluse ese, ei menetle kohus kaebust, kuna esineb alus kaebuse tagastamiseks. Seega on tagastamise aluse esinemisest tulenevalt ka kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
16.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
3
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.