X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 14.04.2025 otsuse nr P26-2025-286934 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja: X. X, volitatud esindaja Dmitri X. X Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
3.Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.05.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Halduskohtu menetluses oli X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 21.11.2024 otsuse nr P26-2024-179771 ja 03.01.2025 vaideotsuse nr 5.2-3/37574-2 tühistamiseks.
2.Vastustaja esitas 14.04.2025 kohtule taotluse kohtumenetluse lõpetamiseks käesolevas asjas, kuivõrd vastustaja tunnistas vaidlustatud otsuse kehtetuks. Vastustaja selgitab, et pidas vajalikuks kaebaja puude raskusastme tuvastamise menetluse uuendada ja vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Vastustaja tegi 14.04.2025 uue otsuse nr P262025-286934, millega tuvastas taas kaebajal keskmise puude raskusastme. Sama otsusega tunnistas vastustaja enda 21.11.2024 otsuse nr P26-2024-179771 kehtetuks (dtl 41-43). Kaebaja menetluse lõpetamisega ei nõustunud ning esitas kohtule 23.04.2025 kaebuse nõude muutmise taotluse, milles palub tühistada vastustaja 14.04.2025 otsuse nr P26-2025-286934.
3.Kohus rahuldas oma 28.04.2025 määrusega kaebaja kaebuse nõude muutmise taotluse ja jätkas asja menetlust kaebuse nõudes tühistada Sotsiaalkindlustusameti 14.04.2025 otsus nr P26-2025-286934. 19.01.2026 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
palub kohtul kontrollida, kas vaidlustatud otsuste tegemisel esines
4.2.Kaebaja põhjendab oma seisukohti sellega, et tal on umbes 30 aastat tagasi tehtud parema käe amputatsioon õlast. Lisaks põhjustab diabeet veresuhkru järske kõikumisi; kaebaja vajab igapäevast järelevalvet. 23.01.2024 viidi haiglasse diagnoosidega R73 ja R73.9.
4.3.Kaebajal esinevad järgmised igapäevategevuste piirangud: raskused kõndimisel ja voodist tõusmisel; mõnikord vajab abi voodist tõusmiseks; kukkumise järel ei suuda iseseisvalt põrandalt tõusta; ei saa end iseseisvalt duši all pesta; ei saa iseseisvalt poodi minna. Terviseportaalist nähtub viimase kuue kuu jooksul 36 arsti külastust, mis kinnitab terviseprobleemide püsivust ja ulatust. Nende asjaolude põhjal leiab kaebaja, et SKA on tema funktsionaalset toimetulekut ja abivajadust alahinnanud ning teinud otsustes kaalutlusvigu, mistõttu oleks tulnud määrata raske puue.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
5.Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja esitab alljärgnevalt enda seisukohad kaebaja väidetele ja etteheidetele, kordamata kõiki vaidlustatud otsuses esitatud selgitusi ja seisukohti.
5.1.Vastustaja märgib esmalt, et kohtupraktikas on korduvalt jäädud seisukohale, et puude raskusastme tuvastamine ei ole kaalutlusotsus, vaid meditsiinivaldkonna ekspertteadmistel põhinev hindamisotsus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2019 otsus nr 3-18-1588 p 19; 05.11.2020 otsus nr 3-19-2182 p 11; 03.06.2021 otsus nr 3-20-1281 p 11; 01.04.2022 otsus nr 3-21-682 p 12).
2(6)
5.2.Sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (määrus nr 18)1 § 4 lg 4 kohaselt annab laste ja vanaduspensioniealiste inimeste puhul arstiõppe läbinud isik talle edastatud andmete põhjal SKA-le arvamuse puude raskusastet taotleva isiku puude raskusastme kohta. Määruse nr 18 § 5 lg 1 kohaselt tuvastab SKA kuni 16-aastase lapse ja vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme, võttes aluseks arstiõppe läbinud isiku arvamuse ning vajaduse korral muud asjasse puutuvad andmed. Enne vaidlustatud otsuse tegemist oli kaebaja terviseandmeid hinnanud kaebaja 04.11.2024 taotluse ja vaide alusel kaks ekspertarsti, kes jõudsid mõlemad järeldusele, et kaebaja terviseseisundist tulenev kõrvalabi vajadus vastab keskmise puude raskusastmele. Vastustaja uuendas menetluse eesmärgiga küsida täiendavalt kolmanda ekspertarsti arvamust ja kontrollida veelkord, kas vastustaja ei ole jätnud tähelepanuta olulisi asjaolusid, mis võiksid viidata kaebajal suuremale kõrvalabi või järelevalve vajadusele. Ka uuendatud menetluses antud eksperdiarvamuse kohaselt on kaebaja terviseseisundi alusel põhjendatud tuvastada keskmine puude raskusaste (lisa 6, dtl 95-116). Võttes aluseks ekspertarsti arvamuse tuvastas vastustaja kaebajal keskmise puude raskusastme. Senisest kohtupraktikast nähtuvalt võiks eksperdiarvamuse õigsuses kahtlemiseks anda põhjust see, kui ekspert oleks võtnud aluseks ebakohase hindamismetoodika, jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineks ratsionaalselt põhjendatud kahtlus eksperdi erapooletuses (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2022 otsus nr 3-21-787 p 14). Vastustaja hinnangul ei ole põhjust praegusel juhul põhjust teha ekspertarstidele selliseid etteheiteid.
5.3.Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 11 määratleb kuni 16-aastasel lapsel ning vanaduspensioniealisel inimesel puude raskusastmed lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest. Selle lõike kohaselt on raske puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval (punkt 2); keskmine puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas (punkt 3). Sama paragrahvi lg 2 sisustab kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve mõisted. Kõrvalabi või juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Järelevalve on ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale. Määruse nr 18 § 5 lg 11 sätestab asjaolud, mida võetakse arvesse puude raskusastme tuvastamisel lähtudes kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest: 1) inimese tegevuse või tegevusetusega võib tekkida kahju inimesele endale või teiste inimeste elule, tervisele või varale; 2) lapse puhul ületab abivajadus lapsevanema tavapärase isikuhoolduse kohustust; 3) abivajadust põhjustav seisund on pikaajaline; 4) abivahendid ei kompenseeri terviseseisundist tulenevaid piiranguid.
5.4.Keskmise puude raskusastme olukorras vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Normi sõnastusest tulenevalt ei ole kõrvalabi vajadus sellises olukorras piiratud ühe korraga nädalas. Vähemalt korra nädalas tähendab, et isik vajab kõrvalabi regulaarselt minimaalselt korra nädalas, kuid võib vajada ka sagedamini. Võttes arvesse PISTS § 2 lg-s 2 toodud kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve 1
Siin ja edaspidi viidatud määruse nr 18 kuni 31.05.2025 kehtinud määruse redaktsioonile.
3(6)
tähendust, ei saa vastustaja hinnangul keskmise puude raskusastme tuvastamiseks vajalik kõrvalabi ja juhendamine tingimata piirduda ka abiga üksnes väljaspool elukohta. Keskmine puude raskusaste tuvastatakse, kui inimene võib vajada kõrvalabi mõnedes igapäevategevustes, eeskätt väljaspool elukohta, kuid ei ole sellest suuremas osas oma tegevustes sõltuv tuttavas või kohandatud keskkonnas. Raske puude raskusaste tuvastatakse inimesel, kes ei tule iseseisvalt toime oluliste igapäevategevustega, vajab igapäevast juhendamist või järelevalvet sõltumata sellest, kas sooritusvõimet on hinnatud inimese elamiskohas või väljaspool seda.
5.5.Kaebajal on u 30 aastat tagasi amputeeritud parem käsi. Kahtlemata vajab kaebaja seetõttu kõrvalabi ka mõnedes kodustes olukordades (nt osaliselt riietumisel vms selliste toimingute puhul, mis vältimatult vajavad mõlema käe tegevust). Siiski ei ole vastustaja hinnangul kaebaja kõrvalabi vajadus sedavõrd mahukas, et tingiks raskele puudele vastava raskusastme tuvastamise. Terviseandmetest nähtub, et kaebaja on kohanenud tegema töid vasaku käega (visiit nr 20240718-255718, koostaja Q. Q 18.07.2024 – lisa 7, lk 29, dtl 145), samuti on kaebaja iseseisev veresuhkru kontrollimisel ja insuliini süstimisel (haigusjuhtum nr 20240123-28506, diabeediõe konsultatsioon 30.01.2024, ja visiit nr 20240209-52134, diabeediõe korduv vastuvõtt 09.02.2024 – lisa 7, lk-d 14 ja 20, dtl 130 ja 136). Vastustaja hinnangul on seetõttu võimalik eeldada, et kaebaja on kohanenud enamikes PISTS § 2 lg-s 2 nimetatud tegevustes ainult vasakut kätt kasutades üldjuhul iseseisvalt hakkama saama.
5.6.Kaebaja taotlusest ja terviseandmetest ei selgu ka asjaolusid, mis osutaksid sellele, et kaebaja vajab püsivalt igal ööpäeval kõrvalabi või järelevalvet liikumisel või diabeedist tingitud veresuhkru taseme kõikumise tõttu. Tervise infosüsteemi andmetel on kaebaja hospitaliseeritud 23.01.2024 erakorraliselt teadvuse häirega, ägeda pankreatiidi ja ketoatsidoosiga. Diabeedi dekompenseerumise põhjuseks kolm päeva süstimata insuliin, oli ka söömata /.../. Patsiendi abikaasa käest informatsioon, et patsient ei soovinud enam elada, soovis surra, mistõttu ei süstinud insuliini ega söönud. /.../ Järgmiseks päevaks veresuhkrud normaliseerunud, atsidoos korrigeerunud, kuid segasusseisund püsis edasi veel mitmeid päevi. /.../ Haiglast väljakirjutusel stabiilses üldseisundis, surma/enesetapu mõtteid ei avalda (haigusjuhtum nr 20240123-28506, Y. Y, kokkuvõte patsiendi ravist - lisa 7, lk 13-14, dtl 129-130). Diabeediõe konsultatsioonist selgub lisaks järgmine: 1) kaebaja unustab süstida insuliini põhisöögiajal; 2) süstib insuliini ja unustab süüa. Kaebajat on juhendatud ja määratud diabeediõe kaugvastuvõtt. Vestlusest tundub, et patsiendil ei ole huvi diabeedisoovituste vastu (haigusjuhtum nr 20240123-28506, diabeediõe konsultatsioon 30.01.2024 - lisa 7, lk 14, dtl 130). Kahtlemata kujutab diabeedi ravi katkestamine ohtu kaebaja elule ja tervisele. Nähtuvalt tervise infosüsteemis kajastatud andmetest on kaebajal veresuhkru taseme kõikumine ravimitega leevendatav, kuid kaebaja võib vajada vaimset tervist toetavat ravi. Kui terviseandmetes ei ole teavet selle kohta, et inimesel on pikaajalised vaimse tervise probleemid, mis ei allu ravile või mille ravi on muudel asjaoludel raskendatud või ebaefektiivseks hinnatud kliinilises praktikas ning seetõttu segavad igapäevast iseseisvat tegutsemist või põhjustavad püsivat järelevalve vajadust, siis ei ole alust puude raskusastme tuvastamiseks. Asjaolu, et inimene võib vajada ravi, ei ole samastatav puudega.
5.7.Vastustaja selgitab samuti, et puude raskusastme tuvastamise seisukohalt ei ole määrav inimesele tervishoiuteenuste osutamise maht või sagedus. Vajadus tervishoiuteenuste järgi ei osuta iseenesest suuremale kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusele. Ekspertarst tutvub arvamuse andmisel inimese kohta tervise infosüsteemis kajastatud objektiivsete andmetega ning annab nendele tuginevalt oma hinnangu inimesel esineva anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde kohta. Samuti arvestab ekspertarst arvamuse andmisel inimese tegutsemisvõimet parandavate või 4(6)
säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgmist. Ekspertarst võtab arvesse ka pikaajaliste püsipiirangutega kohanemist, kui need on terviseandmetes kirjeldatud.
5.8.Vastustaja on võtnud otsuse tegemisel aluseks eksperdiarvamuse, mis on vastustaja hinnangul arvestanud asjakohaste tervise infosüsteemis kajastatud kaebaja terviseandmetega. Ekspertarst on olulisema terviseseisundit puudutava teabe välja toonud ning andnud selle põhjal hinnangu kaebajal esineva kõrvalabi vajaduse kohta. Muu hulgas on ekspertarst võtnud arvesse ka kaebuses viidatud haiglaravi.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 14.04.2025 otsust nr P26-2025-286934, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud otsus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluksid tühistamisele. HKMS § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud otsuses (dtl 41-43), kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele (vt ülal). Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu. Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida lühidalt üksnes järgmist.
7.Kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Esmalt selgitab kohus, et vaidlustatud otsuse näol ei ole tegemist kaalutlusotsusega, vaid hindamisotsusega. Seega kaebaja väide, et tema arvates on antud juhul vastustaja teostanud kaalutusõigust ebaõigesti, on asjakohatu. Seejuures ei ole kaebaja ka välja toonud, milles see väidetav kaalutlusõiguse valesti kasutamine seisnes. Kaebaja palub ainult üldsõnaliselt kontrollida otsuse võimalikke vigu. Kohus selgitas kaebajale korduvalt (vt kohtu 05.02.2025 määruse p 2.3 ja 14.02.2025 määruse p 3), et kaebajal tuleb oma seisukohti ka tõendada ning juhul kui kaebajal on olemas sellised terviseandmed, mida vastustajal ei olnud otsuse tegemise ajal, siis tuleb need kohtule esitada. Kaebaja ei ole kohtule täiendavaid tõendeid (selliseid terviseandmeid), mis võiks kahtluse alla seada vaidlustatud otsuse õiguspärasuse, esitanud. Vastustaja poolt on kohtule esitatud kaebaja terviseandmed, mis olid vaidlustatud otsuse aluseks (dtl 117-156). Samuti on kohtule esitatud kolme erineva arstiõppe läbinud isiku arvamused (vt dtl 65-81, 92-94 ja 95-116), millele tuginedes on SKA oma otsuse teinud. Nimetatud ekspertarstide arvamustest viimane on antud uuendatud puude raskusastme tuvastamise menetluses ja kaks esimest arvamust on antud varasemas puude raskusastme tuvastamise menetluses, millise samasisulise otsuse vastustaja ise kehtetutuks tunnistas ja mille järel vastustaja menetluse uuendas peale seda kui kaebaja oli käesolevas asjas kohtu poole pöördunud. Seega kontrollis vastustaja kolm korda üle kaebaja terviseandmed, kuid kõik kolm ekspertarsti jõudsid samale järeldusele, et kaebaja terviseandmete põhjal on tal 5(6)
regulaarse kõrvalabi ja juhendamise vajadus vähemalt korra nädalas (see tähendab, et see vajadus võib olla ka tihedam kui kord nädalas, kuid ei ole siiski kõrvalabi, juhendamise või järelevalvevajadus, mis on igapäevane ja mis vastaks raske puude raskusastmele). Kaebaja ei ole välja toonud, milles seisneb ekspertarstide eksimus. Vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et asjaolu, et kaebaja on vajanud korduvalt erinevat arstiabi, ei mõjuta puude raskusastet. Puude raskusastet hinnatakse lähtudes puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 sätestatust, mida on kaebajale selgitanud ka vastustaja (vt ülal vastustaja seisukohad käesoleva kohtuotsuse p 5.3). Kohtul puudub antud juhul alus vastavates ekspertarvamustes ja nende järeldustes kahelda. Eeltoodust tulenevalt on kaebus põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.
8.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.
9.Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.