Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar 13. aprill 2026, Tartu 3-26-197 X.X. kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks seoses suitsetamise keeluga X.X. määruskaebus Tartu Halduskohtu 6. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni punktide 2 ja 4 peale Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. veebruari 2026. a määruse resolutsiooni punktid 2 ja 4 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik (HKMS § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinni peetav isik X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja esitas Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille vangla jättis 21. jaanuari 2026. a vastusega nr 1-9/3-26/188-2 rahuldamata. Kaebaja ei tajunud vanglas suitsetamise keelu mõju varasemalt. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist seoses inimväärikust alandava kohtlemise ja eraelu puutumatuse riivega, mis põhjustasid kaebajale omakorda vaimse tervise rikkeid. Kaebaja nõuab kolme perioodi eest kokku 4 050 eurot. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ja hiljem taotluse saada endale riigi õigusabi.
2.Tartu Halduskohus võttis 6. veebruari 2026. a määrusega haldusasja materjalide juurde väljavõtte X.X. vabakasutuskontost ajavahemiku 23. september 2025 kuni 22. jaanuar 2026 kohta (resolutsiooni punkt 1); rahuldas osaliselt kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest 60 eurot ületavas osas, ülejäänud ulatuses jättis menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni punkt 2). Sama määrusega jättis halduskohus X.X. kaebuse käiguta ja andis kaebuse puuduste kõrvaldamiseks aega 10 päeva arvates kohtumääruse resolutsiooni punkti 2
jõustumisest (resolutsiooni punkt 3) ning kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni punkt 4).
2.1.Halduskohus mõistis, et kaebaja esitas kaebuse Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks selle eest, et kaebajal ei ole alates 2023. aastast, mil kaebaja oli avavangla kinnipeetav, kuni kaebuse esitamise hetkeni võimalik vanglas suitsetada. Kaebaja leiab, et eelnevaga alandati tema inimväärikust, rikuti eraelu puutumatust ja kahjustati tema vaimset tervist. Kaebaja taotleb 4 050 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist.
2.2.Välistatud ei ole terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse riigilõivuvabastus, kuid eelnimetatud osas on kaebus riigilõivuvaba üksnes juhul, kui kaebaja on välja toonud, millises ulatuses ta taotleb tervisekahju hüvitamist. Kuna kaebaja seda vaatamata kohtu mitmekordsele nõudmisele teinud ei ole, siis kohus riigilõivuvaba kaebuse osa arvestada ei saa. Samuti ei saa kohus kahjuosade välja toomata jätmise tõttu võtta seisukohta, kas kaebaja majanduslik seisund võimaldaks tasuda riigilõivu väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumise eest nõutavalt kahjuhüvitiselt. Seepärast arvestab kohus, et kaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõivu 121,50 eurot, s.o riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2 alusel 3% 4050-st.
2.3.Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt oli menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 90 eurot. Kuigi kaebust ei saa pidada ilmselgelt ebaedukaks, ei ole kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest täielik vabastamine põhjendatud. Kaebajat peetakse ülal riigieelarvest, mistõttu ei ole riigilõivu täies ulatuses riigi kanda jätmine õigustatud. Kohus rahuldab menetlusabi taotluse osaliselt, s.t 60 eurot ületavas osas ning jätab kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks HKMS § 111 lg 1 alusel osaliselt rahuldamata. Kui kaebaja peab nõutava riigilõivu tasumist liialt koormavaks, on tal võimalus oma nõude suurust muuta ja tasuda riigilõiv vastavalt RLS § 60 lg-le 2 ning teatada kohtule hüvitise summa.
2.4.Käesoleval juhul esineb riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Kaebaja esitas iseseisvalt kaebuse ja puuduste kõrvaldamise avaldused. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja halduskohtumenetluses osalenud arvukates kohtuasjades. Kaebaja on isik, kellel on olemas piisavad teadmised selleks, et teha enda soovid ja taotlused kohtule vajalikul määral arusaadavaks. Halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip kompenseerib kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist. Kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kaebaja tegevusetus kahjuosade väljatoomisel ei ole piisav alus kaebajale riigi õigusabi andmiseks.
3.X.X. esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu määrus tühistada. Halduskohus määras ebaõigesti riigilõivu tasumise, kuna ei arvestanud Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-105-01. Kahjuhüvitis puudutab kaebajale põhjustatud tervisekahju. Kaebajale ei ole vanglas tagatud õige arstiabi (psühhiaater), mistõttu ei saa kaebaja tõendada tervisekahju. Kuigi psühhiaater ei ole refereerinud kaebaja tegelikku tervislikku seisundit, näitavad tema teod (ei saa osaleda istungitel, lõigub end, lõhub asju) haiget vaimset tervist. Kohus ei arvestanud kaebaja varalist seisundit reaalajas, kuna tal ei ole vahendeid riigilõivu tasumiseks. Seda, et kohus määras valesti riigilõivu tasumise, kinnitab asjaolu, et kaebaja riigi õigusabi taotlust ei rahuldatud. Kaebaja, kellel ei ole õigusharidust, vaidleb sisuliselt kahe avaliku võimu asutusega. Asjas esineb tungiv avalik huvi, sest Euroopa Inimõiguste Kohus tegi lahendi ja Eesti riik rikub jätkuvalt kinnipeetavate õigusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus leiab, et puuduvad alused halduskohtu määruse tühistamiseks. X.X. määruskaebus jääb rahuldamata. 2
5.Halduskohus selgitas ja põhjendas väga põhjalikult, miks esineb alus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks osaliselt ning riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja neid täies ulatuses kordama ei hakka (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).
6.Kaebaja esitas menetlusabi taotluse, et saada vabastus kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu summa oleneb kaebusega taotletava hüvitise summast ja RLS § 60 lg 2 alusel on see 3% taotletavast summast, kuid mitte alla 20 euro ja mitte üle 1050 euro. Kaebaja taotleb hüvitisena 4 050 euro väljamõistmist, mistõttu on riigilõivu summaks 121,50 eurot.
7.Halduskohus võttis õigesti HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel kaebaja kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku arvutamiseks perioodi 23. september 2025 kuni 22. jaanuar 2026, see tähendab neli kuud enne menetlusabi taotluse esitamist 23. jaanuaril 2026. Õige on ka halduskohtu tehtud arvutus ja selle tulem, et kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek oli neljal kuul enne menetlusabi taotluse esitamist 90 eurot. Halduskohus vabastas kaebaja osaliselt riigilõivu tasumisest ja kohustas tasuma 60 eurot, mis kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid arvestades on vähem kui kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek. Kuna riigilõivu tasumine on kaebuse menetlusse võtmise eelduseks ning kaebajal oli kaebuse esitamise ajal vabu rahalisi vahendeid, et tasuda riigilõiv osaliselt, siis ei ole põhjendatud vabastada kaebajat riigilõivu tasumisest täielikult. Määravat tähtsust ei oma kaebaja vabade vahendite jääk käesoleval hetkel, kuna kaebuse esitamise ajal pidi kaebaja arvestama, et tasuda tuleb riigilõiv ning sel ajal oli tal võimekus tasuda riigilõivu osaliselt. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks oleks halduskohus pidanud arvestama Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-10501 ning seoseid käesolevaga asjaga ei nähtu ka ringkonnakohtule.
8.Määruskaebuses ei ole kaebaja rahul sellega, et halduskohus ei rahuldanud riigi õigusabi saamiseks esitatud taotlust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi halduskohtumenetluses. Kaebaja esitas käesolevas asjas ise kaebuse ja määruskaebuse ning on eelnevalt mitmetes kohtuasjades esitanud kaebusi ja taotlusi. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mille tõttu ei ole kaebaja enam võimeline ise kaitsma oma õigusi. Tegemist ei ole keerulise kohtuasjaga ja puudub avalik huvi. Halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip kompenseerib kaebaja õigusalaste teadmiste puudumise.
9.Ringkonnakohus lisab, et halduskohus märkis vaidlustatava määruse punktis 20, et kaebajal on võimalik oma hüvitisena nõutavat summat muuta ja sõltuvalt sellest summast, mille väljamõistmist kaebaja taotleb, tasuda riigilõiv RLS § 60 lg 2 alusel.
10.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu 6. veebruari 2026. a määrus õiguspärane ning halduskohtu määruse tühistamiseks ei esine alust. Eelnevalt väljatoodud asjaolude ja selgituste alusel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
3
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.