P.F-i kaebus Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 11.09.2025 otsuse nr 2025-412 ning Tallinna Linnavalitsuse 10.11.2025 vaideotsuse nr 1074 tühistamise ning vastustaja kohustamise nõuetes Kaebaja P.F , volitatud esindaja Sofia Vender Vastustaja Tallinna linn, volitatud esindaja Simon Liskmann
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.04.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).
1.P.F esitas 05.09.2025 Lasnamäe Linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale taotluse pensionilisa toetuse määramiseks.
2.Lasnamäe Linnaosa valitsuse 11.09.2025 otsusega nr 2025-412 jäeti P.F-i taotlus rahuldamata. Otsuse kohaselt puudub taotlejal pensionilisa maksmise eelduseks olev riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel määratud pension või töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osaline või puuduv töövõime (Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse nr 26 "Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord" (määrus nr 26) § 12 lg 1 p 1 ja p 2).
3.P.F esitas 19.09.2025 Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 11.09.2025 otsusele nr 2025-412 vaide.
4.Tallinna Linnavalitsuse 10.11.2025 vaideotsusega nr 1074 jäeti P.F-i vaie rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgnevad. Käesoleval juhul ei ole täidetud määruse nr 26 § 12 lõike 1 punktis 1 nimetatud tingimus. Sotsiaalkindlustusameti andmetel on vaide esitajale määratud eriseaduse alusel eripension, aga mitte vanadus-, töövõimetus-, toitjakaotus- või rahvapension RPKS alusel. Arvestades, et kõnealune säte ei näe ette pensionilisa määramist eripensioni saajatele, siis on linnaosa valitsus toiminud õiguspäraselt, jättes vaide esitajale määramata ja välja maksmata pensionilisa toetuse. Pensionilisa puhul on tegemist kohaliku omavalitsuse omal algatusel, mitte riikliku kohustuse täitmiseks makstava toetusega. Toetust makstakse linnaeelarvest ja linnal on õigus otsustada, milliseid tingimusi toetuse andmisele seada. Määruse nr 26 § 12 lõike 1 punktiga 1 on linnavolikogu otsustanud, et isikutele, kellele on määratud eripension, ei laiene pensionilisa saamise õigus.
5.P.F esitas 26.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lasnamäe Linnaosa Valitsuse 11.09.2025 otsuse nr 2025-412 ning Tallinna Linnavalitsuse 10.11.2025 vaideotsuse nr 1074 tühistamisnõudes ja vastustaja kohustamisnõudes.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja leiab, et vaidlusalused otsused on õigusvastased.
6.1.Kaebajale määrati vanaduspension soodustingimustel vanaduspensionide seaduse (SVPS) alusel. Samas on kaebaja jõudnud üldise vanaduspensioni ikka ning varasemad soodustingimused ei oma tema suhtes enam õiguslikku tähendust. Kaebaja õiguslik seisund on täielikult võrdsustunud kõigi teiste vanaduspensionäridega, kellele makstakse riiklikku vanaduspensioni sõltumata pensioni määramise aluseks olnud seadusest.
6.2.Määruse nr 26 § 12 lg 1 p 1 on ebaselge ning kuulub isikule soodsa tõlgenduse alla. Nimetatud norm ei sisalda välistust SVPS alusel määratud pensioni kohta, ei sätesta erisusi ega piiranguid pensioni liigi alusel ning tugineb riikliku pensioni liigitusele ega tee vahet varasematel soodustingimustel.
6.3.Arvestades, et määruse nr 26 § 12 lg 1 p 1 ei täpsusta SVPS pensionäride välistamist ega anna kohalikule omavalitsusele (KOV) kaalutlusruumi pensionisaajate selektiivseks eristamiseks, tuleb ebaselget ja ebatäpset normi tõlgendada haldusmenetluse seaduse (HMS) ja HKMS üldpõhimõtete kohaselt isikule soodsamalt. Normi eesmärk on hõlmata riikliku pensioni saajaid laiemalt, mitte luua põhjendamata kategoorilisi erandeid pensioni määramise aluseks olnud õigusakti järgi. 2(5)
3-25-4398
6.4.KOV toetuste tingimused peavad olema põhjendatud (sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14). Kaebaja on samas olukorras kui teised vanaduspensionärid - pensioniealine, riikliku pensioni saaja, elab Tallinnas. KOV ei esita põhjendusi, miks peaks SVPS pensionär olema toetusest ilma jäetud. Viide „kõrgemale sotsiaalkaitsele“ on tõendamata ja ebapiisav. Kõnealune piirang on meelevaldne ja ebaproportsionaalne.
6.5.SHS § 14 lg-st 2 ega Riigikohtu praktikast ei tulene, et omavalitsuse toetus oleks vabastatud võrdse kohtlemise, proportsionaalsuse ning HMS üldpõhimõtete järgimisest. Diskretsioon toetuste kujundamisel ei ole piiramatu – haldusorgan peab valima eesmärgipärased, asjakohased ja põhjendatud kriteeriumid ning kohtlema võrreldavas olukorras olevaid isikuid võrdselt. Isegi kui konkreetne norm on sõnastuselt konkreetne, ei vabasta see haldusorganit kohustusest tagada selle kohaldamise põhiseaduspärasus.
6.6.KOV-il ei ole õigust kehtestada põhjendamatuid piiranguid riikliku pensionisüsteemi sees. Pensioniealiste toetamise eesmärgiga ei ole kooskõlas see, kui osa pensionäre jäetakse toetusest välja ilma objektiivse aluseta.
6.7.Vastustaja haldusaktid ei ole piisavalt põhjendatud (HMS § 56). Põhjendused tuginevad üldsõnalisele väitele, et SVPS pensionärid on „rohkem kaitstud“ ning väitele, et määrus „tahtlikult eristab“ pensioniliike. Otsustes puudub õiguslik alus, analüüs, faktid ning seletuskiri. Põhjenduste puudulikkus muudab haldusaktid õigusvastaseks. . Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
7.1.Määruse nr 26 pensionilisa reguleeriv säte ei ole ebaselge. Säte on piisavalt selge, määratledes ammendava nimekirja õigustatud isikutest. Määruse nr 26 alusel makstav pensionilisa toetus ei ole samastatav näiteks RPKS §-s 24 sätestatud pensionilisadega, vaid tegemist on kohaliku omavalitsuse üksuse omaalgatusliku ja vabatahtliku täiendava toetuse liigiga.
7.2.Soodustingimustel vanaduspension määratakse eluajaks (RPKS § 10 lg 4). Eeltoodu tähendab, et soodustingimustel vanaduspensioni määramise puhul ei muutu pensioniliik automaatselt tavaliseks vanaduspensioniks siis, kui inimene jõuab vanaduspensioniikka. Nimetatud põhimõte leiab kinnitust ka SVPS § 2 neljandas lauses. Sama paragrahvi viienda lause kohaselt on siiski soodustingimustel vanaduspensioni saajal õigus taotleda RPKS alusel pensioni määramist mis tahes ajal pärast pensioni saamise õiguse tekkimist. Eeltoodu tähendab, et soodustingimustel vanaduspensioni saajat ei võrdsustata automaatselt kõigi teiste vanaduspensionäridega seni, kuni inimene ise ei taotle muu, sh RPKS alusel vanaduspensioni määramist. Seega eristab soodustingimustel vanaduspensioni saajaid mitte üksnes vastustaja määrus nr 26, vaid eristus kehtib ka seaduste tasandil.
7.3.KOV võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras (SHS § 14 lg 2). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09.12.2019 otsuse nr 5-18-7/8 p-i 260 kohaselt on täiendavad sotsiaaltoetused sellisteks rahalisteks hüvitisteks, mida kohaliku omavalitsuse üksus võib maksta lisaks SHS 2. peatükis nimetatud teenuste osutamisele. Täiendavate sotsiaaltoetuste näol on tegemist vabatahtlike toetustega, mille maksmiseks seadus omavalitsusüksust ei kohusta. Tulenevalt sellest võib iga kohaliku omavalitsuse üksus määrata täiendavate sotsiaaltoetuste maksmise tingimusi enda äranägemise järgi ning kooskõlas kohaliku omavalitsuse üksuse eelarveliste võimalustega. Seejuures ei ole korrektne väita, et vastustaja kehtestab mistahes piiranguid riikliku pensionisüsteemi sees, seda enam, et vastav pädevus kohaliku omavalitsuse üksusel üldsegi puudub. Määruse nr 26 § 4 lg 2 sätestab omakorda sissetulekust sõltumatute universaaltoetuste liikide nimekirja, mis on sotsiaaltoetuste esimeseks kategooriaks ning mille 3(5)
3-25-4398
ainueesmärgiks on väärtustada linnaelanikuks olemist. Määruse nr 26 § 4 lg 2 p-i 8 kohaselt on pensionilisa just taoliseks toetuse liigiks.
7.4.Mõlemad haldusaktid sisaldavad piisavalt selgeid põhjendusi selle kohta, et pensionilisa määramise eelduseks on RPKS alusel määratud vanaduspension, mistõttu SVPS alusel soodustingimustel vanaduspensioni saajatel ei ole võimalik määruse nr 26 § 12 lg 1 p-i 1 sõnastusest tulenevalt pensionilisa saada.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohaliku omavalitsuse pädevuses on otsustada, millist täiendavat sotsiaalabi anda. Seejuures ei ole kaebajat koheldud võrreldes teistega ebavõrdselt. Ebavõrdne kohtlemine eeldab, et võrreldavas olukorras isikuid koheldakse erinevalt. Praegusel juhul ei ole kaebaja samas olukorras määruse nr 26 §-s 12 nimetatud isikutega, kuivõrd kaebaja saab pensioni SVPS alusel, mitte üksnes RPKS-i alusel.
9.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on kaebaja taotluse pensionilisa toetuse määramiseks õiguspäraselt rahuldamata jätnud.
10.Kohus nõustub vaidlusalustes otsustes tooduga ega pea vajalikuks neid seisukohti korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.
11.Vastustaja on õigesti välja toonud, et KOV võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras (SHS § 14 lg 2). Tulenevalt määruse nr 26 § 12 lg 1 punktist 1 on pensionilisa õigus saada inimesel, kes on RPKS alusel määratud vanadus-, töövõimetus- või rahvapensioni saaja või täisealine toitjakaotuspensioni saaja (18-24-aastane inimene, kes õpib gümnaasiumi või kutseõppeasutuse statsionaarses õppes, rakenduskõrgkoolis või ülikoolis täiskoormusel; lesk, kelle töövõime on vähenenud; vanaduspensioniealine lesk; vanem, kelle töövõime on vähenenud; vanaduspensioniealine vanem; mittetöötav vanem; mittetöötav lesk, kes ootab last) või vähemalt 17-aastane inimene, kellel on töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osaline või puuduv töövõime /.../. Vaidlust ei ole selles, kaebajale on pension määratu SVPS alusel (digitaalse kohtutoimiku leht (dtl) 42), mistõttu ei ole määruse nr 26 § 12 lg 1 punkti 1 eeldused täidetud.
12.Kohus ei nõustu kaebajaga, et määruse nr 26 § 12 lg 1 on ebaselge norm. Vastustaja on õigesti leidnud, et normis on selgelt välja toodud eeldused, millele pensionilisa saaja peab vastama. Tegemist ei ole kaalutlusõiguse normiga, mille korral saab vastustaja kaaluda kas toetust maksta või mitte, vaid juhul, kui isik vastab normis toodud eeldustele, siis on tal õigus pensionilisale. Normis ei peagi olema kõikvõimalikke välistus, vaid piisab sellest, kui tuuakse välja eeldused, millele peab isik vastama. Olukorras, kus SVPS on eriseadus RPKS ees, on ilmne, et juhul, kui normis viidatakse RPKS alusel määratud vanadus-, töövõimetus- või rahvapensionile, siis ei saa seda tõlgendada viisil, et ka SVPS-i alusel määratud pensioni saaja kuulub normiadressaatide hulka. Seejuures ei oma tähtsust, kas kaebaja on jõudnud vanaduspensioniikka või mitte, kuivõrd määruse nr 26 § 12 lg 1 punkt 1 toob selgelt välja, et pensionilisa on õigus saada RPKS alusel mh vanaduspensioni saajal.
13.Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlusalused otsused on põhjendamispuudustega (HMS § 56 lg-d 1 ja 2). Vastustaja on 11.09.2025 otsuses selgelt välja toonud, et kuivõrd kaebajale ei ole määratud vanaduspensioni RPKS alusel, siis puudub õigus saada pensionilisa. Õigusliku alusena on välja toodud määruse nr 26 § 12 lg 1 punktid 1 ja 2 (dtl 37). Vaideotsuses on täiendavad põhjendused esitatud (dtl 44).
14.Eeltoodust lähtuvalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
4(5)
3-25-4398
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
16.Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.