1.Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet (TMPA) kohustas 16.01.2026 ettekirjutusega nr MP25004279 Manna Group OÜ-d viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 16.01.2026 kell 17.00, tagama olukorra, et meelelahutusasutuse Manna La Roosa ruumidest aadressil Sauna tn 1, Tallinn, ei kostuks korrakaitseseaduse (KorS) § 56 lg 1 mõistes häiriv müra väljapoole meelelahutusasutuse tegevuskohta avalikku ruumi ja naabruses elavate kolmandate isikute eluruumidesse. Kohustus kehtib, kuni Manna Group OÜ tegutseb aadressil Sauna tn 1. Ettekirjutuses sisaldus hoiatus, et kui ettekirjutust ei täideta, siis rakendatakse sunniraha 4000 eurot.
2.Manna Group OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 26.01.2026 kaebuse TMPA 16.01.2026 ettekirjutuse nr MP25004279 tühistamiseks.
3-26-222 Vaidlustatavast ettekirjutusest ei selgu, mida kaebaja peab tegema. Mitte üksi õigusakt ei näe ette, et restoran peab tegutsema viisil, et sellest ei kosta avalikku ruumi heli. KorS § 56 lg 1 keelab üksnes oluliselt häiriva müra levitamist. Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet, kui keeldus kaebaja ettepanekust teha poolte osalusel mürataseme sertifitseeritud mõõtmine. Vastustaja käitumine on pahatahtlik, ta on teadlik, et Sauna tn 1 hoones tegutseb ka kaebajaga mitteseotud ööklubi Club Studio, mis reklaamib end kui „parima saundiga ööklubi“. Samas asuvad tuntud peokohad Baila Baar ja Ruddy Baar. Ettekirjutuses pole teostatud kaalutlusõigust ning selles puuduvad nõuetekohased põhjendused. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses peatada vaidlustatud ettekirjutuse täitmine või alternatiivselt selle kehtivus kohtumenetluse ajaks. Tegemist on täitedokumendiga, mida vastustaja saab maksma panna täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 11 alusel. Vastustaja ettekirjutus pole üheselt mõistetav. See ei anna kindlat käitumisjuhist ning võimaldab rakendada sunniraha suva alusel. Seetõttu kahjustaks esialgse õiguskaitse mittekohaldamine kaebaja õigusi olulisel määral. Kaebajale pole teada, milliseid konkreetseid meetmeid temalt oodatakse ning kuidas sunniraha tasumist ära hoida. Kaebaja ei pea ära ootama sunniraha kohaldamist. Kaebaja on põhjendanud vastustaja erapoolikust, mis tõstab sunniraha kohaldamise ohtu. Kaebaja ei soovi ega kavatse naabreid häirida ning ta on võtnud tarvitusele abinõud, vältimaks sellekohaseid probleeme. Samuti soovib ta jätkata koostööd vastustajaga.
3.TMPA palus 02.02.2026 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kui ettekirjutus nõuab häiriva müra leviku lõpetamist, on tegemist tulemuskohustusega. Manna Group OÜ ettevõtjana peab olema suuteline hindama, kas muusika on väljapoole kosta või mitte. Kohustus tagada olukord, et müra ei kostuks väljapoole, on ühemõtteline. Riigikohus on leidnud, et haldusorgan ei pea asendama ettevõtjat ja pakkuma talle insenertehnilisi lahendusi (nt isolatsiooni paksus või helipiirikute seadistamine), vaid piisab rikkumise lõpetamise nõudest. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 12 lg 1 kohaselt rakendub sunniraha üksnes siis, kui kaebaja jätkab rikkumist. Kui kaebaja täidab ettekirjutust (st hoiab muusika helitugevuse lubatud piirides), ei kaasne talle mingit rahalist koormust. Seega puudub vahetu oht isiku varale, mis õigustaks esialgset õiguskaitset. Vastustaja taotles Q. C, Z.N ja L.V kaasamist menetlusse.
4.Tallinna Halduskohus võttis 10.02.2026 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1), kaasas kolmandate isikutena menetlusse Z.N , L.V ja Q. C (resolutsiooni p 5) ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 7). Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kohus ei nõustu kaebajaga, et ettekirjutusest ei selgu, mida kaebaja peab tegema. Vaidlustatud ettekirjutuse resolutsioonist nähtuvalt peab kaebaja tagama, et Manna La Roosa ruumidest ei kostuks häiriv müra väljapoole meelelahutusasutuse tegevuskohta avalikku ruumi ja naabruses elavate kolmandate isikute eluruumidesse. Konkreetseid sammud selleks on kaebaja enda otsustada. Meelelahutusasutuse pidamine selliselt, et ruumidest tekkiv müra ei kostuks avalikku ruumi ega häiriks piirkonna elanikke, ei saa kaebaja jaoks kaasa tuua märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi. Lisaks kaalub kolmandate isikute huvi tervisliku elukeskkonna vastu üles kaebaja huvi mürarikaste ürituste korraldamisega kasumit teenida. Eeltoodust tulenevalt jääb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Ettekirjutuses on märgitud, et Tallinna vanalinna elanikud on korduvalt teinud väljakutseid seoses Sauna tn 1 tegutseva Manna La Roosa poolt häiriva müra tekitamisega. Müra tekitamine seisnes Manna La Roosas valju muusika mängimises ja bassist tingitud vibratsiooni levimises AAA, VVV ja EEE elanike (Z.N , L.V ja Q. C) eluruumidesse. Kuna ettekirjutuse võimalik tühistamine riivaks nende omandiõigust, õigust tervise kaitsele ja 2(5)
3-26-222 kodu puutumatust, võidakse kohtulahendiga otsustada nende isikute õiguste üle. Seega tuleb eelnimetatud isikud kaasata HKMS § 20 lg 1 alusel menetlusse kolmandate isikutena ja anda neile võimalus seisukoha esitamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Manna Group OÜ esitas Tallinna Ringkonnakohtule 25.02.2026 määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu 10.02.2026 määruse resolutsiooni p-d 5 ja 7 ning teha uus määrus, millega jätta rahuldamata vastustaja taotlus kolmandate isikute kaasamiseks ja kõrvaldada nad menetlusest ning rahuldada kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohus on jätnud käsitlemata kaebaja väite, et vastustaja saab vaidlustatud ettekirjutuse ilma täiendava haldusaktita täitmisele pöörata. Vastustaja saab esialgse õiguskaitse puudumisel panna kaebajale olulisi rahalisi kohustusi. Konkreetset käitumisjuhist mitteandev ettekirjutus annab vastustajale automaatse võimaluse rakendada sunniraha suva alustel. Esialgse õiguskaitse eesmärk on alusetu ja mitteettenähtava sunniraha kohaldamise vältimine. Õige on halduskohtu seisukoht, et taotlusega soovib kaebaja vältida enda varaliste õiguste kahjustamist. Sarnaselt ettekirjutusele ei nimeta halduskohtu määrus ühtegi sunniraha välistavat sooritust. Normaalset ettevõtlust ei saa arendada ettenähtamatus olukorras ja sunniraha hirmus. Jääb arusaamatuks, milline helitase hoiab ära sunniraha. Sunniraha ähvardus on suunatud omandipõhiõiguste piiramisele. KorS § 56 lg 1 keelab vaid “oluliselt häiriva müra” tekitamise. Sunniraha välistamiseks peaks kaebaja sisuliselt tegevuse lõpetama ja samas tõendama, et müratase jätkub ka pärast kaebaja restorani sulgemist. Kaebusel on ilmselge edulootus. Määrusest ei tulene, et esialgse õiguskaitse mittekohaldamisel oleksid vastustajale ja kolmandatele isikutele ebaproportsionaalsed tagajärjed. Võrdse kohtlemise ja õiguskindluse printsiibiga on vastuolus olukord, kus sama objekti puudutava ja sama sisuga vaidluse korral ühel juhul antakse esialgset õiguskaitset, teisel juhul aga mitte (vt Tallinna Halduskohtu 30.05.2025 määrus nr 3-25-1489). Määrusest jääb arusaamatuks, milliseid konkreetseid õigusi või kohustusi võib kohtuotsus kolmandatele isikutele tekitada. Vastustaja 02.02.2026 taotlusest ei nähtunud ühtegi motiivi. Kohtuotsus ei saa tekitada kolmandatele isikutele kohustusi. Kui naabriks olek on kaasamise alus, siis tuleks kaasata kõik perimeetris elavad isikud. Põhiseaduse (PS) § 12 ei sätesta, et vastustajale kaebamise korral muutub isik „võrdsemaks“.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on lubatud (HKMS § 21 lg 3, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). I Kolmandate isikute kaasamine
7.HKMS § 20 lg 1 järgi on isiku, kes ei ole pool, kolmanda isikuna menetlusse kaasamine kohustuslik, kui kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste või kohustuste üle (vt nt Riigikohtu 08.06.2022 määrus nr 3-21-150, p 16). Kolmanda isiku kaasamine ei nõua täit kindlust, et kohtuotsusega tema õiguste või kohustuste üle ka tegelikult otsustatakse (vt Riigikohtu 12.11.2019 määrus nr 3-19-874, p 9).
8.Vaidlustanud ettekirjutusega kohustati kaebajat tagama, et Manna La Roosa ruumidest ei kostuks KorS § 56 mõistes häiriv müra väljapoole meelelahutusasutuse tegevuskohta avalikku 3(5)
3-26-222 ruumi ja naabruses elavate kolmandate isikute eluruumidesse. Ettekirjutusest nähtub, et häiriv müra (muusika) on kostunud Q. C korterisse, millel on ühine sein Sauna tn 1 tegutseva Manna La Roosaga; Manna La Roosa ruumides tekitatud häiriv müra ulatus üle Sauna tänava, meelelahutusasutuse vastas asuvas majas elava Z.N eluruumidesse; häiriv müra on kostunud L.V korterisse, mis asub elamus, millel on ühine sein Manna La Roosaga. Vaidlustatud ettekirjutusest ja vastustaja 02.02.2026 seisukohast nähtuvalt on ettekirjutus tehtud mh Q. C, Z.N
, L.V
õiguste kaitseks (sh tervisekahju ja öörahu rikkumise vältimiseks). KorS § 56 lg 1 kohaselt on avalikus kohas keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Viidatud norm kaitseb mh Manna La Roosa ruumide vahetus läheduses elavate Q. C, Z.N ja L.V õigusi (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 16.04.2021 otsus nr 3-19-2002, p 18). Ettekirjutuse tühistamine võib kolmandate isikute õigusi negatiivselt mõjutada.
9.Eelnevat arvestades kaasas halduskohus Q. C, Z.N ja L.V õiguspäraselt menetlusse. II Esialgse õiguskaitse taotlus
10.Kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse eesmärk on hoida ära sunniraha tasumist ettekirjutuse täitmata jätmise korral ning seeläbi oma varaliste õiguste kahjustamist.
11.Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3).
12.Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks juba rakendanud kaebaja suhtes sunniraha. Kaebajale on vaidlustatud ettekirjutuses tehtud üksnes sunniraha rakendamise hoiatus. Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Enne sunniraha sissenõudmist (ATSS § 15) peab haldusorgan kontrollima sunniraha rakendamise eeldusi, sh tuvastama ettekirjutuse täitmata jätmise ja muud sunniraha rakendamist mõjutavad asjaolud (ATSS 8). Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega ja sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 2, ATSS § 3 lg-d 2 ja 3). Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendatakse menetlustoimingutega (Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-17-16, p 16) ning isikul on õigus vaidlustada sunniraha rakendamist ATSS § 16 lg 1 alusel halduskohtus. Seega ei ole põhjendatud kaebaja hirm, justkui vastustaja saaks sunnivahendit rakendada suvalistel alustel ning sunniraha rakendamise eeldusi kontrollimata. Lisaks ei ole kaebaja põhistanud, et hoiatuses märgitud 4000 euro suuruse sunniraha tasumine tooks talle kaasa pöördumatud tagajärjed, sh ei ole kaebaja väitnud, et tal puuduvad rahalised vahendid võimaliku sunniraha tasumiseks.
13.Sunniraha rakendamise ärahoidmiseks võiks esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine olla põhjendatud olukorras, kus ettekirjutus on ilmselgelt õigusvastane (vrd nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2022 määrus nr 3-22-240, p 12). Praeguses menetlusstaadiumis ei ole alust väita, et vaidlustatud ettekirjutus on ilmselgelt õigusvastane. Vaidlustatud ettekirjutuse kohaselt peab kaebaja tagama, et Manna La Roosa ruumidest ei kostuks ülemäärane müra KorS § 56 mõistes väljapoole meelelahutusasutuse tegevuskohta avalikku ruumi ja naabruses elavate kolmandate isikute eluruumidesse. Kaebajale ei ole pandud vaidlustatud ettekirjutusega kohustust hoida ära selliseid ülemääraseid häiringuid kolmandatele isikutele, 4(5)
3-26-222 mille on põhjustanud mõni teine isik, nt mõni teine samas hoones tegutseb meelelahutusasutus. Kuigi kaebaja leiab, et ettekirjutusest ei selgu, milliseid konkreetseid sooritusi ta peab tegema, ei ole kehtiva õigusega selgelt vastuolus selline ettekirjutus, millega pannakse adressaadile kohustus saavutada teatud tulemus enda valitud vahenditega. Samuti võib ettekirjutusega kohustada adressaati teatud teost hoiduma.
14.Kaebaja peab ettekirjutust õigusvastaseks ka seetõttu, et vastustaja on keeldunud kaebaja ettepanekust viia läbi poolte osalusel mürataseme sertifitseeritud mõõtmine. KorS §-s 56 sätestatud ülemäärase müra mõistet ja selle häirivuse hindamist KorS § 57 alusel on Riigikohus selgitanud 05.10.2017 otsuses nr 4-16-6493. Riigikohtu hinnangul ei järeldu korrakaitseseaduse eelnõu seletuskirja selgitusest müra mõõtmise tegemise kohustuslikkust, sest ka formaalselt müranormi piiresse jääv heli võib olla käsitatav oluliselt häirivana. Andmed peavad siiski olema piisavad, hindamaks seda, kas müratase oli objektiivselt häiriv (p-d 10.1–10.2). Ettekirjutuse põhjendustest nähtuvalt on müra mõõdetud müramõõtjaga (dtl 20). Seega ei saa praeguses menetlusstaadiumis pidada ettekirjutust ilmselgelt õigusvastaseks põhjusel, et sertifitseeritud mõõtmist ei ole toimunud.
15.Lõplik hinnang sellele, kas vastustajal oli alus keelduda mürataseme sertifitseeritud mõõtmisest ning kas ettekirjutus on kooskõlas kehtiva õigusega, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta, tuleb anda asja sisulise lahendamise käigus.
16.Ringkonnakohtule ei nähtu seni esitatud materjalide põhjal, et ettekirjutuse täitmine oleks kaebajale ülemäära koormav. Pole alust arvata, et ettekirjutuse täitmise (ja seega KorS § 56 lg-s 1 sätestatu järgimise) korral ei oleks kaebajal võimalik oma majandustegevust jätkata või see muutuks ülemäära keeruliseks. Eelneva põhjal on kolmandate isikute õigused mitte taluda oma kodus Manna La Roosa tegevusest tingitud oluliselt häirivat müra (vt eespool p 8) kaebaja õigustest kaalukamad ning esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei ole alust.
17.Oluliste asjaolude muutumise korral saab kohus saab igas menetlusstaadiumis esialgse õiguskaitse küsimuse uuesti otsustada nii menetlusosalise taotluse algatusel kui ka enda algatusel (HKMS § 253 lg 1). III
18.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 10.02.2026 määruse resolutsiooni p-d 5 ja 7 muutmata.
19.Kolmandate isikute õiguste kaitseks piirab ringkonnakohus määruse avaldamist resolutsioonis märgitud ulatuses (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.