X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 4. veebruari 2025. a ettekirjutuse ja 6. märtsi 2025. a vaideotsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X. X, esindaja vandeadvokaat Valeria Arsjuta Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 4. veebruari 2025. a ettekirjutus P13-V2025-044885 ja 6. märtsi 2025. a vaideotsus nr 5.2-3/3792-2.
Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada otsuse avaldamise korral X. X ja Y. Y nimed tähemärkidega. Jätta avaldamata Y. Y sünniaeg.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 20. aprillil 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ringkonnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja X. X ja O. O laps Y. Y sündis xx.xx.xxxx. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 26. oktoobri 2021. a otsusega nr 1 (toimik V011907) kaebajale seoses lapse kasvatamisega vanemahüvitise alates 2. jaanuarist 2022 kuni 12. märtsini 2023
3-25-877 (perehüvitiste seaduse (PHS) § 34 lg-d 1 ja 2). Hüvitise suuruseks määrati 3016,71 eurot. SKA maksis kaebajale vanemahüvitist 2. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2022.
17.augusti 2023. a otsusega P7-2023-638737 lõpetas SKA alates 1. septembrist 2023 kaebaja vanemahüvitise kasutamise õiguse seoses hüvitise saaja vahetamisega (PHS § 461 lg 8). Kaebaja avaldas soovi hüvitisest loobuda, nii et hüvitise saamise õigust hakkab kasutama lapse isa.
18.augusti 2023. a otsusega P7-2023-640021 määras SKA vanemahüvitise Y. kasvatamise eest tema isale. Otsuse järgi oli hüvitise kasutamise perioodiks 1. september 2023 kuni 20. oktoober 2024.
15.novembri 2023. a otsusega P7-2023-1137192 määras SKA kaebajale seoses Y. kasvatamisega lapse isaga samal ajal kasutatava jagatava vanemahüvitise ajavahemikuks 2. kuni 30. septembrini 2024 (PHS § 34 lg 3).
30.oktoobril 2024 teavitas SKA kaebajat, et tal võib olla tekkinud 2024. a septembrikuu eest vanemahüvitise enammakse, kuna talle selles kuus välja makstud töötasu brutosumma ületab vanemahüvitise määra. SKA selgitas, et vanemahüvitise vähendamist ei rakendata viimasel hüvitise maksmise kalendrikuul tulu osas, mis järgneb hüvitise saamise õiguse lõppemisele. Kuna kaebaja puhul on tegu vanemahüvitise viimase kuuga, palus SKA esitada tööandja tõend tulu kohta, millelt arvestatud sotsiaalmaks kanti 2024. a septembrikuusse.
6.Kaebaja esitas 1. novembril 2024 nõutud tõendi vormil „Tõend sotsiaalmaksuga maksutatava tulu kohta“. Selle järgi maksti kaebajale 6. septembril 2024 välja kuupalk koos puhkusetasuga 1. kuni 31. augusti 2024 eest 3092,22 eurot ja poolaasta boonus 1. jaanuari kuni 30. juuni 2024 eest 4347,13 eurot.
6.novembril 2023 teavitas SKA kaebajat, et on tulutõendi kätte saanud ja enammakse tühistanud.
4.veebruaril 2025 tegi SKA ettekirjutuse P13-V2025-044885, mille alusel kohustas kaebajat maksma tagasi alusetult makstud vanemahüvitise 1772,25 eurot.
8.1.Amet lähtub PHS1 § 14 lg-st 1, § 44 lg-test 1 ja 3 ning § 46 4 lg-st 3; samuti sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 31 lg 1 p-st 3 ja §-st 32.
8.2.Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel sai kaebaja 2024. a septembris brutotulu 7439,36 eurot. See ületab poolt hüvitise ülempiiri. 6. novembril 2024 teavitas SKA kaebajat ekslikult, et enammakse on tühistatud. Järelkontrolli käigus tuvastati, et kaebaja vanemahüvitise enammakse 2024. a septembri eest on kehtiv ja kuulub sissenõudmisele. Tulu ei ole teenitud pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist. Ameti eksitus ei vabasta kaebajat enammakse tagastamise kohustusest.
8.3.Vanemahüvitise suuruse arvutamisel võetakse aluseks tulu, millelt tööandja on Maksu- ja Tolliametis deklareerinud sotsiaalmaksu. Vanemahüvitise vähendamisel tuleb lähtuda kogu kuus teenitud tulust (vt PHS § 44 lg 1). Oluline pole see, millal tulu on teenitud.
8.4.SKA andis kaebajale võimaluse avaldada oma seisukoht. Kaebaja leidis, et kohaldada tuleks PHS § 44 lg 5 p 5: tulu oli teenitud ajavahemikul, mil talle vanemahüvitise maksmine oli peatatud. SKA selgitas, et lapsevanemate soovil vahetati 1
Kuni 31. detsembrini 2025 kehtinud redaktsioon.
2(6)
3-25-877 2023. a augustis vanemahüvitise saajat ja hüvitist hakati maksma lapse isale. PHS ei sätesta, et jagatava vanemahüvitise saajaid võib olla korraga mitu. Erandina on PHS § 34 lg 3 p 1 järgi mõlemal vanemal õigus saada jagatavat vanemahüvitist samal ajal kuni 60 kalendripäeva. Jagatavat vanemahüvitist saab koos kasutada, kui peamine jagatava vanemahüvitise saaja ei ole vanemahüvitise maksmist peatanud. Ajavahemikul 2. kuni 30. septembrini 2024 said jagatavat vanemahüvitist nii peamine saaja (lapse isa) kui ka kaebaja.
8.5.Kaebaja ei esitanud SKA-le õigel ajal teavet oma sissetuleku kohta (PHS § 46 2 lg 1). SKA-l pole alust tagasinõudest loobuda (vt SÜS § 31 lg 3).
9.Kaebaja esitas vaide, mille SKA jättis 6. märtsi 2025. a vaideotsusega nr 5.2-3/3792-2 rahuldamata.
9.1.Lapse isa sai vanemahüvitist 4. kuni 15. septembrini 2023. Seejärel lapsevanemad õigust vanemahüvitisele ei kasutanud. Põhisaaja ehk teine vanem planeeris vanemahüvitise uueks perioodiks 2. september kuni 1. oktoober 2024.
9.2.SKA ei olnud peatanud kaebajale vanemahüvitise maksmist. Kaebaja kui varasem hüvitise põhisaaja loobus hüvitisest teise vanema kasuks ning hüvitise põhisaajaks määrati teine vanem. 16. septembrist 2023 kuni 1. septembrini 2024 oli vanemahüvitise maksmine lapse isale peatatud.
9.3.Kaebajale septembrikuus makstud töötasu ja tulemustasu loetakse tema septembrikuu tuluks, millest tulenevalt kuulub vanemahüvitis ümberarvutamisele. PHS § 44 lg-s 5 sätestatud erandeid pole alust kohaldada. Tegu polnud vanemahüvitise saamise esimese kuuga, kuna kaebaja oli varem hüvitist saanud. Kohaldada ei saa ka viimase kuu erandit, kuna tulu oli teenitud enne 30. septembrit 2024. Ka ühtegi muud nimetatud eranditest ei esine. Ei nähtu, et tegemist oleks enne hüvitisele õiguse tekkimist saamata jäänud tuluga, mis maksti sotsiaalmaksu maksja süül välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul. Kaebaja ei kasutanud ka võimalust vanemahüvitist varasemaks ajaks planeerida või selle maksmist edasi lükata.
10.X. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus ettekirjutuse ja vaideotsuse tühistada.
10.1.Kohaldada tuleb PHS § 44 lg 5 p-s 5 ettenähtud erandit. Kaebaja teenis tulu ajal, mil vanemahüvitise maksmine talle oli peatatud, s.o ajal, mil talle hüvitist ei makstud (vt PHS § 461 lg 4). PHS § 44 lg 5 p-s 5 pole täpsustatud, kummale vanemale peab hüvitise maksmine olema peatatud. Enne 2. septembrit 2024 oli hüvitise maksmine mõlemale vanemale peatatud: sel ajal ei saanud hüvitist ka lapse isa. PHS § 44 lg 5 p 5 kohaldamisel on oluline üksnes see, kas tulu teeniti ajal, mis jäi vanemahüvise maksmise peatamise ja hüvitise maksmisega jätkamise vahele. Nii see praegu oli.
10.2.PHS-is pole kasutatud väljendeid „vanemahüvitisest loobumine“ või „peamine vanemahüvitise saaja“. Hüvitise maksmise peatamise mõtteks on tagada, et vanem saaks töötamist ja puhkamist pikemalt ette planeerida. Vastustaja tõlgendus on vastuolus PHS § 44 lg-s 1 sätestatud vanemahüvitise ümberarvutamise eesmärgiga, milleks on välistada olukord, kus lapsevanem saab sama aja eest nii vanemahüvitist kui ka piirmäära ületavat tulu.
SKA esitas vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.
3(6)
3-25-877
11.1.Jagatava vanemahüvitise saaja, st lapse isa, planeeris 15. novembril 2023 jagatava vanemahüvitise perioodiks 2. septembri kuni 1. oktoobri 2024. SKA ei teinud isale hüvitise määramise kohta uut otsust, sest kehtis varasem 18. augusti 2023. a otsus. Selle alusel oli isal võimalik vabalt valida, mis päevadel ta vanemahüvitist kasutada soovib.
11.2.Tulenevalt lapsevanemate kokkuleppest oli kaebaja õigus vanemahüvitisele lõppenud. Ta ei olnud vanemahüvitise saajaks. Tema vanemahüvitise maksmist ei olnud peatatud. Seetõttu ei ole võimalik kohaldada praegusel juhul PHS § 44 lg 5 p-i
5.Jagatavat vanemahüvitist on õigus kasutada ühel selleks õigustatud isikul, v.a PHS § 34 lg 1 p-s 3 sätestatud võimalus kasutada samal ajal kuni 60 kalendripäeva. Selle sätte alusel kasutas kaebaja jagatava vanemahüvitise päevi samal ajal lapse isaga. Kaebaja planeeris 15. novembril 2023 lapse isaga samal ajal kasutatava jagatava vanemahüvitise päevade kasutamise perioodiks 2. kuni 30. septembri 2024. SKA vormistas talle jagatava vanemahüvitise määramise otsuse.
11.3.Vanemahüvitise maksmise kalendrikuu on kuu, mille eest hüvitist makstakse. Vanemahüvitis septembrikuu eest maksti välja oktoobris, kuid see loetakse makstuks septembrikuu eest. Kaebaja sai septembrikuus tulu 7439,35 eurot, mis oli suurem kui pool hüvitise ülempiirist. Seetõttu tuli tema vanemahüvitist vähendada. PHS § 44 lg 1 mõttes ei ole oluline, millal tulu teeniti, vaid aluseks võetakse tulu saamine. Kaebaja sai tulu septembris 2024.
11.4.Ühtegi PHS § 44 lg-s 4 sätestatud erandit pole alust kohaldada. Vanemahüvitise saaja võib SKA-le esitada teate vanemahüvitise maksmise peatamiseks või jätkamiseks. Vanemahüvitise maksmine peatub ja jätkub isiku määratud kuupäevadel (PHS § 461 lg-d 1 ja 2). Kaebaja ei olnud alates 1. septembrist 2023 vanemahüvitise saajaks, selleks oli lapse isa. Seetõttu pole praegust olukorda võimalik käsitleda vanemahüvitise maksmise peatamisena.
Kaebaja esitas seisukoha.
12.1.Kui kohus ei nõustu sellega, et kohaldada tuleb PHS § 44 lg 5 p-s 5 sätestatud erandit, tuleb kohaldada PHS § 44 lg 5 p-i 1. Vastustaja leiab, et kaebajal ei olnud ajavahemikul 1. septembrist 2023 kuni 2. septembrini 2024 õigust vanemahüvitisele. Seega tekkis kaebajal õigus vanemahüvitisele 2. septembril 2024. Kaebaja sai sel kuul esimest korda jagatavat vanemahüvitist. Vaidlust ei ole selle üle, et tulu, mis kaebajale 2024. a septembris laekus, oli teenitud hüvitise saamise kalendrikuule eelnenud ajal.
12.2.Vastustaja seisukoht, mille järgi saab PHS § 44 lg 5 p-s 1 ettenähtud erandit kohaldada vaid vanemahüvitise esmakordse väljamakse korral, pole õige. See kohaldub ka juhul, kui vanemale on enne jagatavat vanemahüvitist makstud ema vanemahüvitist (vt Tallinna Halduskohtu 8. märtsi 2024. a otsus haldusasjas nr 3-231548, p 8). Vaidlust pole selle üle, et kaebaja sai jagatavat vanemahüvitist esimest korda 2024. a septembris.
12.3.Põhjendatud pole nõuda vanemahüvitise tagasi maksmist tulu eest, mille kaebaja teenis ajal, mil ta ei olnud vanemahüvitise saajaks. Vanemahüvitise vähendamise eesmärgiks on välistada olukorrad, kus lapsevanem saab sama aja eest nii vanemahüvitist kui ka kõrget töötasu.
KOHTU PÕHJENDUSED
4(6)
3-25-877
13.Jagatav vanemahüvitis on vanemahüvitis, mida on õigus saada mõlemal vanemal (PHS § 37 lg 1; vrd ema vanemahüvitis PHS § 35 lg 1 ja isa vanemahüvitis PHS § 36 lg 1). SKA 26. oktoobri 2021. a otsusest nähtub, et kaebajale määrati vanemahüvitis PHS § 37 alusel. Seega kasutas ta toona jagatavat vanemahüvitist. 2024. a septembris kasutas kaebaja õigust saada jagatavat vanemahüvitist üheaegselt lapse isaga, kes oli määratud paari ühise lapse kasvatamise eest jagatava vanemahüvitise saajaks alates 1. septembrist 2023.
14.2024. a septembrikuus kehtis reegel, et vanemahüvitise saamisega samal ajal töise tulu teenimise korral vähendati määratud vanemahüvitist juhul, kui teenitud tulu ületas poolt vanemahüvitise ülempiirist (kuni 31. detsembrini 2025 kehtinud redaktsioon (vana redaktsioon: v.r) § 44 lg 1). Vanemahüvitise vähendamisel lähtuti kassapõhisest, mitte tekkepõhisest arvestusest, eesmärgiga hõlbustada süsteemi administreerimist (vt Riigikohtu üldkogu 30. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p-d 48 ja 56). Riigikohus on leidnud, et kassapõhisest arvestusest tingitud mõningad ebavõrdsused võivad olla süsteemi administreerimise lihtsuse huvides aktsepteeritavad (samas, p 56). Seda aga eeskätt juhul, kui sellega põhjustatav ebavõrdsus pole ülemäära intensiivne ning positiivne mõju süsteemi administreerimise lihtsusele on tegelik ja tõendatud.
15.Seadusandja oli kehtestanud kassapõhisest arvestusest rea erandeid, vt PHS v.r § 44 lg 5 p-d 1–5). Erandite eesmärgina saab näha kassapõhisest arvestusest tingitud võimaliku ebaõigluse leevendamist, st selle tagamist, et vanemahüvitist vähendataks eeskätt olukorras, kus inimene on teeninud töist tulu hüvitise saamisega samal ajal.
16.Vastustajaga saab nõustuda, et PHS v.r § 44 lg 5 p-s 5 sätestatud erand praegusel juhul ei kohaldu. See säte nägi ette, et vanemahüvitist ei arvutatud ümber sellise tulu laekumise korral, mille isik teenis ajavahemikul vanemahüvitise maksmise peatamisest kuni selle jätkamiseni. Vanemahüvitise maksmise peatamine on reguleeritud PHS §-s 461. Selle all mõeldakse olukorda, kus üks ja sama vanemahüvitise saaja kasutab oma õigust planeerida talle määratud vanemahüvitise kasutamist, seda vastavalt vajadusele peatades ja jätkates. Praegu sellise olukorraga tegu ei olnud.
17.Kohus leiab aga, et praegusel juhul saab kohaldada erandit, mis oli sätestatud PHS v.r § 44 lg 5 p-s 1: hüvitise vähendamist ei rakendata esimesel vanemahüvitise maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise kuule eelnenud kalendrikuude eest saadud tulu puhul. Kaebajal ei olnud enne seda, kui ta asus 2024. a septembris kasutama õigust saada jagatavat vanemahüvitist lapse isaga samal ajal, õigust vanemahüvitist saada. Vanemahüvitise saamise õigus oli 2024. a septembrikuule eelnenud kalendrikuudel lapse isal. Kaebaja esitas SKA-le PHS v.r § 463 lg 1 p-le 1 vastava tööandja tõendi selle kohta, et kogu septembris 2024 tema arvele laekunud tulu oli teenitud kalendrikuudel, mil tal ei olnud õigust vanemahüvitisele (digitoimiku leht 60).
18.SKA lähtus kitsamast tõlgendusest, mille järgi nimetatud erand kohaldus üksnes olukorras, kus hüvitise saajale maksti sama lapse kasvatamise eest jagatavat vanemahüvitist esmakordselt. Kohtule ei nähtu, et selline tõlgendus annaks süsteemi administreerimise lihtsuse vaatest olulise eelise võrreldes kohtu antud avarama tõlgendusega. Samas põhjustaks see kaebaja õiguste märkimisväärse riive. Pole põhjust lähtuda kaebaja õigusi enam piiravast tõlgendusest.
5(6)
3-25-877
19.Kaebus tuleb seega rahuldada ja SKA otsus tühistada. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palus jätta menetluskulud vastustaja kanda, kuid ei esitanud kohtu määratud tähtajaks (6. märts 2026) menetluskulude nimekirja ja kuludokumente (vt HKMS § 109 lg 1). Poolte võimalikud kulud jäävad seega nende endi kanda.
20.Praeguse otsuse avaldamise korral tuleb X. X ja Y. Y nimed nende eraelu kaitseks asendada tähemärkidega. Avaldamata tuleb jätta Y. Y sünniaeg (HKMS § 175 lg 3)
Pihel Sarv /allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.