Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Janek Laidvee
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. märts 2026, Tallinn
Haldusasja number
3-25-4281
Haldusasi
K.W kaebus Rae vallalt varalise kahju hüvitise summas 174 eurot koos viivisega väljamõistmiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja – K.W Vastustaja – Rae vald
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 13.04.2026 (halduskohtumenetluse seadus (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
lasteaiakoha saamise avaldusele märkis kaebaja, et ta soovib saada lapsele kohta elukohajärgses (Peetri teeninduspiirkonnas) lasteaias alates 27.03.2025.
2
Lapsevanem K.W esitas Rae vallale lapse G.F munitsipaallasteaia kohataotluse 10.10.2023, mida muutis 23.10.2024 sooviga saada lasteaiakoht 27.03.2025 Uuesalu Lasteaeda, teise eelistusena Assaku Lasteaeda. Vastustaja pakkus kaebaja lapsele 06.06.2025 lasteaia koha Uuesalu Lasteaias, kohakasutuse algusega 01.09.2025, mille kaebaja vastu võttis. Koolieelse KELS § 10 lg 1 teise lause kohaselt võib valla- või linnavalitsus pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega, mille rahastamisele kohaldatakse KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut ja mille realiseerimiseks sõlmisid pooled 07.04.2025 Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määruse nr 26 „Rae valla eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“ alusel kolmepoolse lepingu nr 2025-0082 lapse G.F lapsehoiuteenuse rahastamiseks. Vastavalt lepingu punktidele 2.2 ja 3.1.5 kohustus lapsevanem tasuma eralastehoiu teenuse eest sama summa, mis oleks tal tulnud tasuda juhul, kui laps oleks käinud samal perioodil munitsipaallasteaias. Seda summat ületava lastehoiu teenuse kulu, kohustus vastavalt lepingu punktile 3.1.7 tasuma Rae vald. Vastavalt lepingu punktile 4.4 esitab lastehoid lapsevanemale arve vanema kaetava osa määra ja lapse toidukulu kohta ning lepingu punkt 4.1 kohaselt tasub Rae vald omavalitsuse poolt kaetava osa otse teenuse osutajale ehk Põnnila OÜ lastehoiule. Rae vald on oma kohused kohaselt täitnud. Sõlmitud leping ei näinud ette lapsele Põnnila OÜ lastehoiu toidukulude hüvitamist Rae valla poolt, vastupidi, vastavalt lepingu punktidele 3.1.6 ja 3 5.3.1 kohustus lapsevanem K.W ise tasuma lapse toidukulu lastehoius täies ulatuses. Kaebaja nõuab vastustajalt lapse G.F lastehoiu söögiraha hüvitamist perioodil 26.04.2025 kuni 31.08.2025, mida kaebaja maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias. Lapsevanem K.W kohustus sõlmitud lepingu nr 2025-0082 punktide 3.1.6 ja 5.3.1. kohaselt katma lapse toidukulu ja maksma teenuse osutajale Põnnila OÜ lastehoiule toidukulu tähtaegselt. Seega võttis lapsevanem lepinguga kohustuse tasuda ise lapse eralastehoiu toidukulu täies mahus. Arvestades asjaolu, et kaebaja nõustus lepinguga tasuma lapse toidukulu ja lepinguvabaduse ehk privaatautonoomia põhimõtet, mille eraõiguslik väljund on sätestatud põhiseaduse § 19, ning poolte vahel sõlmitud lepingu punktidest 3.1.6 ja 5.3.1, pole vastustaja kaebajale kahju tekitanud ja tal pole kohustust tasuda kaebaja lapse eralasteasutuse Põnnila OÜ lastehoiule enammakstud toiduraha. Kaebaja nõuab Rae vallalt ka seadusjärgse viivise tasumist alates 31.10.2025, kuid ei ole kaebuses märkinud, millises summas ja millisel konkreetsel seaduslikul alusel ta vastustajalt viiviseid nõuab, mistõttu on esitatud nõue põhjendamata ning vastustajal pole võimalik võimaliku viiviste nõude arvutuskäigu ega aluse kohta seisukohta kujundada. Kuna vastustaja ei tunnista kaebaja nõudeid, pole alust ka viiviste nõude rahuldamiseks.
kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (riigivastutuse seaduse ‒RVastS‒ § 13 lg 1, 3 ja 5). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu (VÕS § 128 lg 3). Kulud peavad olema eelkõige vajalikud ja mõistliku suurusega (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11). Perioodil, mille eest kaebaja tekkinud kahju hüvitamist soovib, kehtis KELS. 01.09.2025 kehtima hakanud alusharidusseadusega tunnistati KELS kehtetuks. Kuigi HKMS § 158 lg 2 kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Vastustaja poolt tehtud toimingud, millega kaebajale kahju tekitati, jäävad kõik aega, kui kehtis KELS. Vastustaja tegevuse õigusvastasuse hindamisel on keskel kohal, kas vastustaja oma tegevusega rikkus KELS § 10 lg 1 toodud nõudeid, tekitades seeläbi kaebajale kahju. Arvestada tuleb, et kannatanule tuleb üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. KELS § 10 lg 1 sätestas vallavalitsusele kohustuse luua vanemate soovil kõigile pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg-ga 1 oli antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Seejuures ei tulenenud seadusest vallale õigust vastava kohustuse täitmisest keelduda ega kehtestada piiranguid (RKHKo 19.03.2014, 3-4-1-63-13, p 31). Riigikohus on oma 06.02.2023 otsuse haldusasjas 5-22-10 punktis 35 samuti selgitanud, et omavalitsusüksus peab loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Vastustajal tekkis kohustus kaebaja lapsele munitsipaallasteaias koht tagada ajast, millal kaebaja taotluse kohaselt kohta soovis, eeldusel, et kaebaja laps oli taotluses märgitud koha kasutamise alguse ajaks vähemalt 1,5 aastane. Kaebaja soovis G.F-le kohta alates 27.03.2025. Vastustaja kui kohalik omavalitsusüksus oleks vabanenud KELS § 10 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Kaebaja ei loobunud vabatahtlikult lasteaiakohast, vaid oli sunnitud kohtade puudumise tõttu lapse erahoidu panema. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 4). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Rae vallal oli kohustus G.F-le tagada koht alates 27.03.2025, kuid laps sai koha alles 01.09.2025. Kuna G.F kohta munitsipaallasteaias ei saanud, oli kaebaja sunnitud panema lapse erahoidu. Eelpool toodud põhjusliku seose hindamise mudeli järgi selgub, et kui lapsele oleks vastustaja õigeaegselt koha võimaldanud, poleks tekkinud vajadust eralastehoiu järele ja seetõttu poleks kaebajal tekkinud ka suuremaid kulutusi. 4
Niisiis põhjustas Rae vald KELS § 10 lgs 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega selle, et kaebaja pidi jätkuvalt hoidma last eralastehoius. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja, vastustaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise lepinguga võttis kaebaja kohustuse tasuda laste toidukulu. Vastustaja ei täitnud KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustust hoolimata sellest, et lapsevanema nõusolekul oli asendatud laste lasteaiakoht KELS § 10 lg 1 mõttes lapsehoiuteenusega, arvestades KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. Vastustaja järeldusele saaks jõuda siis, kui kaebaja oleks munitsipaallasteaia koha asemel valinud eralastehoiu, mida kaebaja ei teinud. Vastustaja poolse kohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud kaebajal muud võimalust, kui laps erahoidu paigutada ning lapse teisel vanemal selline leping sõlmida. Kui vastustaja oleks KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust täitnud ja lapsele munitsipaallasteaias koha taganud, oleks kaebaja kulutused söögirahale olnud väiksemad. Seega on kaebajale tekkinud kahju ning vastustajal tuleb erahoiu ja munitsipaallasteaia toidukulude vahe hüvitada.
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.