T.N-i kaebus Tallinna Vangla 29.09.2023 otsuse nr 5-11/23/8133-2 ja 09.11.2023 vaideotsuse nr 5-15/23/188-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks võimaldada pikaajalist kokkusaamist
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – T.N Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
T.N-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tagastada T.N-ile apellatsioonimenetluses esitatud tõendid digitaalse kohtutoimiku lkdel 124–126, 128 ja 130.
2.Rahuldada T.N-i apellatsioonkaebus. Tühistada haldusasjas nr 3-23-2791 tehtud Tallinna Halduskohtu 12.07.2024. a kohtuotsus. Teha uus otsus, millega
2.1.tühistada Tallinna Vangla 29.09.2023 otsus nr 5-11/23/8133-2 ja Tallinna Vangla 09.11.2023 vaideotsus nr 5-15/23/188-2 ning
2.2.kohustada Tallinna Vanglat T.N-i 29.08.2023. a pikaajalise kokkusaamise taotluse uueks läbivaatamiseks.
3.Mõista Tallinna Vanglalt T.N-i kasuks välja menetluskulu 40 eurot. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Otsuse avaldamisel asendada tähemärgiga kaebaja ja X nimed ning aadress XXX.
3-23-2791
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
06.04.2026
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja, kandes karistust Tallinna Vanglas, esitas 29.08.2023 vastustajale taotluse (dtl 46) pikaajaliseks kokkusaamiseks enda elukaaslase Xga1, kes oli sel ajal samuti kinnipeetav. Vastustaja jättis taotluse rahuldamata 29.09.2023 otsusega nr 5-11/23/8133-2 (vaidlustatud otsus, dtl 49), leides esiteks, et kaebaja ja X kooselu ei olnud tõendatud. Teiseks märkis vastustaja, et kuna X kannab samuti karistust, ei täidaks pikaajaline kokkusaamine kaebaja jaoks vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki ning nais- ja meessoost kinnipeetavatele kokkusaamise võimaldamine läheks vastuollu eraldihoidmise põhimõttega ega oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kaebaja esitas vaidlustatud otsuse peale vaide, mille vastustaja jättis rahuldamata 09.11.2023 vaideotsusega nr 5- 15/23/188-2 (vaieotsus).
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamist ning Tallinna Vangla kohustamist kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Kaebaja leidis, et VangS § 25 ei keela pikaajalist kokkusaamist vangistust kandvatele elukaaslastele, kui on tõendatud nende vähemalt kaheaastane kooselu enne vangistust. Kaebaja on oma elukaaslasega koos elanud 2017. aastast, mida tõendab Tartu Vangla 25.05.2023 dokument nr. 6-24/1763-2 ja riiklikkusse kinnipeetavate registrisse tehtud vastav märge. Ühise majapidamise olemasolu tõendamise kohustust ei ole. Lisaks on Tallinna Vangla võimaldanud Xle pikaajalist kokkusaamist kaebajaga 2021. aastal, kui kaebaja viibis vabaduses. Hilisemaid keeldumisi pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest on vastustaja põhjendanud X halva käitumisega, mitte sellega, et tema ja kaebaja kooselu ei ole tõendatud. Kaebaja ja X moodustavad perekonna ja soovivad pärast vanglast vabanemist kooseluga jätkata. Mõlemad on vangistuse ajal käitunud seaduskuulekalt ega ole toime pannud distsiplinaarsüütegusid, mistõttu puudus Tallinna Vanglal põhjus pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumiseks.
3.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, leides, et kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks ühist majapidamist ja faktilist kooselu 2 aastat enne karistuse kandmise algust. 04.07.2022 on Tartu Vanglas tehtud kaebaja päevikukannetesse märge, et X eelmise karistuse ajal esitatud kooselu tõendamise andmete põhjal ei ole võimalik kinnitada 2-aastast kooselu. Vastustaja ei ole veendunud, et kaebaja taotletud pikaajaline kokkusaamine täidaks vangistusseaduse (VangS) § 6 lg-s 1 ja § 23-s nimetatud eesmärki, kuna kokkusaamist soovivad 1
Kohtumenetluse ajal on kaebaja ja X abiellunud ning viimane kannab sestpeale kaebaja perekonnanime. Selguse huvides on siin ja edaspidi kasutatud tema varasemat nime.
2(6)
3-23-2791 kaks kriminaalkorras karistatud ja vangistust kandvat kinnipeetavat, kelle puhul on varasem kaheaastane kooselu tõendamata. Vangla ei pea lähtuma loa andmisel pikaajaliseks kokkusaamiseks ainuüksi kinnipeetu registriandmetest ja tal on õigus andmeid kontrollida. Kui vangla on varasemalt lubanud pikaajalist kokkusaamist, siis ei ole vangla lähtunud seaduses sätestatust ning tegemist on vangla ebaõige halduspraktikaga, mille jätkamist ei ole kaebajal õigust nõuda.
4.Tallinna Halduskohus tegi 12.07.2024 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus tõdes esiteks, et pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumine oli ainuõige, kuna vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud tõendatud kaebaja ja X vastavus VangS § 25 lõikes 1 sätestatud vähemalt 2-aastase kooselu nõudele. Nii kaebaja kui X peeti kinni 2021. aasta oktoobris. Kaebaja väidet, et ta on Xga koos elanud alates 2017. aastast, ei kinnita ükski vanglale esitatud tõend, sh fotod, väljavõtted telefoniarvetest ja kiirabi väljasõidust. Arvestades, et X viibis vangistuses ka ajavahemikul 05.04.2021 – 30.07.2021, ei ole kaheaastane kooselu tõendatud. Lisaks nähtub esitatud kiirabi väljakutse väljavõttest, et kuigi sündmuskohaks on küll sama aadress, kuhu on tulnud ka telefoniarve, siis elukohaks on väljavõttes märgitud siiski aadress Maardus, mis ei lähe kokku kaebaja vangiregistris näidatud aadressiga. Teiseks leidis halduskohus siiski, et vastustaja tegi vaidlustatud otsuse tegemisel kaalutlusvigu ning leidis ekslikult, nagu võiks pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keelduda põhjusel, et kuna mõlemad on kinnipeetavad, ei oleks pikaajaline kokkusaamine kooskõlas vangistuse eesmärkidega. Halduskohus leidis varasemale kohtupraktikale osutades, et VangS § 25 lõikes 1 ei ole kehtestatud erisusi ega täiendavaid piiranguid kokkusaamiseks abikaasaga (ja järelikult ka elukaaslasega), kes on samuti kinnipeetav. Samuti heitis halduskohus vastustajale ette, et viimane ei põhjendanud vaidlustatud otsuses, miks ta keeldus pikaajalise kokkusaamise lubamisest, kui kaebajale ja Xle kui elukaaslastele oli pikaajalist kokkusaamist võimaldatud 2021. aastal Eeltoodud kaalutlusvead ei anna halduskohtu hinnangul siiski alust vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks, sest kuna vähemalt 2-aastane kooselu ei olnud tõendatud, ei olnud vastustajal võimalik teha teistsugust otsust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, taotledes halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega kaebuse rahuldamist. Kaebaja hinnangul leidis halduskohus vääralt, et kaebaja kooselu Xga ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajal tõendatud. Seejuures on halduskohus jätnud tähelepanuta X ema Y kirjalikult antud seletuse ning põhjendamatult mööda vaadanud sellest, et varem on vangla lugenud kaebaja ja X elukaaslasteks, kusjuures varem lubas kokkusaamist sama ametnik, kes tegi vaidlustatud otsuse. Kaebaja hinnangul ei olnud pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumise tegelikuks põhjuseks mitte 2-aastase kooselu tõendamatus, vaid see, et nii kaebaja kui tema elukaaslane olid mõlemad kinnipeetavad.
6.Vastustaja esitas seisukoha, milles palub jätta halduskohtu otsuse muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebaja esitas 27.09.2024 ringkonnakohtule tõendina Tallinna Vangla 24.09.2024 otsuse nr 5-11/24/3158-2, millega vangla jättis rahuldamata kaebaja 26.08.2024 taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks (dtl 124–126). Samuti esitas kaebaja 15.10.204 avalduse lisana ringkonnakohtule 02.10.2024 iseloomustuse töölt (dtl 130). Kõnealused tõendid tuleb tagastada, kuna need puudutavad vaidlustatud otsuse tegemisega võrreldes hilisemaid asjaolusid ega ole seega vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutuvad. Kohus kontrollib vastustaja 29.09.2023 otsuse õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 1 teine lause). Siinse apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ei saa ringkonnakohus asuda hindama seda, kas kaebaja hilisemad samasisulised taotlused on lahendatud õigesti. . Lisaks saabus 11.10.2024 ringkonnakohtule e-kiri, mille saatjaks on menetlusväline isik, kes kinnitab, et kaebaja ja X 3(6)
3-23-2791 elasid koos aadressil XXX. Kuigi formaalselt ei ole tõendit esitanud kaebaja, peab ringkonnakohus usutavaks, et see on saadetud kohtule kaebaja initsiatiivil ja seega saab selle lugeda kaebaja esitatud tõendiks. Ringkonnakohus keeldub siiski selle tõendi vastuvõtmisest, kuna kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei olnud võimalik sellist tõendit esitada juba halduskohtule (HKMS § 182 lg 2).
8.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et kuivõrd vanglateenistus oli varem asunud seisukohale, et kaebaja ja X on faktilised abikaasad VangS § 25 lg 1 tähenduses ning andnud neile arusaadavalt vähemalt ühel korral loa pikaajaliseks kokkusaamiseks ajal, kui kaebaja oli vabaduses, ent X kandis karistust, siis ei võinud vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel asuda nende kooselu tõendatusse osas vastupidisele seisukohale, püüdmata faktilise kooselu kohta koguda täiendavaid tõendeid. Vastustajal on õigus, et faktilise kooselu tõendamise kohustus on pikaajalist kokkusaamist soovivatel isikutel. Siinsel juhul ei olnud aga küsimus mitte faktilise kooselu esmakordses tõendamises, vaid varem vanglateenistuse poolt positiivselt tuvastatud asjaolu ümberhindamises. Vastustajal on iseenesest õigus, et n-ö vangiregistrisse tehtud kanne kinnipeetava faktilise kooselu tõendatuse kohta ei ole ümberlükkamatu, ent sellise kandega tuvastatud asjaolu ümberlükkamiseks peab vanglateenistus uurimispõhimõtet ja abistamiskohustust nõuetekohaselt täites veenvalt põhjendamata, et varem tuvastati vastav asjaolu vääralt. Kuna abielusuhtega sarnane faktiline kooselu võib olla korraldatud väga mitmesugusel viisil, ei saa olemas olla mingisugust kindlat liiki või kindlas vormis tõendeid selle tõendamiseks. Seetõttu ei piisanud siinsel juhul vangiregistrisse varem tehtud kandega tuvastatud asjaolu ümberhindamiseks pelgalt toonase kande aluseks olnud tõendite ebapiisavaks lugemisest. Võttes arvesse ka seda, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal viibisid mõlemad väidetavad elukaaslased vanglas, pidi vastustaja mõistma, et vähemalt kaheaastase kooselu tõendamiseks vajalike tõendite esitamine võib nende jaoks olla keeruline, kuna asjassepuutuvad dokumendid ei pruugi neile vangistuses viibimise tõttu olla kättesaadavad. Vähim, mida vastustaja selles olukorras tegema pidi, oli küsitleda kaebajat ning Xt nende väidetava kooselu asjaolude kohta ning püüda nende ütlustes esinevate kokkulangevuste või ebakõlade pinnalt veenduda, kas või millal oli nende vahel faktiline kooselu VangS § 25 lg 1 tähenduses. Jättes selle tegemata, ei saanud vastustaja asuda seisukohale, et kooselu ei ole tõendatud, kuigi enam kui 2 aastat enne vaidlustatud otsuse tegemist – st 2021. aasta maikuus – oli vanglateenistus toona esitatud tõendid lugenud piisavaks ning kaebaja ja X faktilise abielu tõendatuks.
9.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kohtumenetluses esitatud tõendid on piisavad järeldamaks, et kaebaja ja X kooselu ei olnud enne vangistust kestnud vähemalt 2 aastat. Kõigepealt tuleb täpsustada halduskohtu põhjendava osa punkti 11 kolmandas lõigus võetud seisukohta, et VangS § 25 lg 1 kohaldamisel ei või arvata kooselu aja hulka karistuse kandmise aega. Eelviidatud sätet ei saa tõlgendada nii, et õigus pikaajaliseks kokkusaamiseks on üksnes tingimusel, et inimesed on faktiliselt vabaduses koos elanud katkematult vähemalt kahe aasta jooksul enne pikaajalist kokkusaamist taotleva kinnipeetava viimase vangistuse algust. VangS § 25 lõikes 1 nimetatud faktiline kooselu ei saa alata ajal, mil üks pooltest on vanglas, samuti ei ole 2-aastane kooselu nõue täidetud siis, kui kooselu on enne ühelt poolelt vabaduse võtmist kestnud vähem kui kaks aastat ning sestpeale on üks pool katkematult viibinud vangistuses. Küll aga ei tule eelviidatud 2-aastasest perioodist välja arvata suhte ühe poole lühiajalist vangistust, kui kooselusuhe algas enne seda ning jätkus vabaduses pärast sellist lühiajalist vangistust. Siinsel juhul on halduskohus sedastanud, et X viibis vangistuses ajavahemikul 05.04.2021 - 30.07.2021ehk umbes 4 kuu jooksul. Halduskohus leidis, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et pärast eelviidatud vangistusest vabanemist ning enne uuesti vanglasse sulgemist (14.10.2021) oleks X kaebajaga koos elanud. Küll aga ei nähtu, et vangla või halduskohus oleks püüdnud selliseid tõendeid koguda või kasvõi kaebajalt selle kohta selgitusi küsida. Olukorras, kus kaebaja viibis vanglas, võis eeldada, et võimalikud 4(6)
3-23-2791 dokumendid, mis kinnitaksid faktilise kooselu jätkumist pärast X vabanemist 2021. aasta suvel, ei ole talle kättesaadavad. Pealegi on kaebaja apellatsioonkaebuses õigesti osutanud sellele, et toimikus on X ema avaldus, mille kohaselt elas kaebaja koos Xga Tallinnas XXX korteris (dtl 72). Halduskohus ei ole seda dokumenti tagastanud, ent ei ole sellele ka mistahes hinnangut andnud. Ringkonnakohus ei pea siinkohal vajalikus selle tõendi üksikasjalikku hindamist, küll aga tõdeb, et kooselu ei saanud lugeda üheselt mittetõendatuks olukorras, kus vanglateenistus oli 2021. aastal lugenud kaebaja ja X faktilisteks abikaasadeks, kus oli vähemalt kaudseid andmeid sellise faktilise kooselusuhte kohta alates 2018. aastast ning kus vangla ega halduskohus ei olnud tuvastanud mingisuguseid veenvaid asjaolusid, mis kaebaja väite sellise kooselu kohta ümber lükkaks ega ka nõudnud kaebajalt täiendavate tõendite esitamist või püüdnud ise koguda tõendeid, mis olid kaebajale kättesaamatud. Lisaks saab vastustaja 04.06.2024 esitatud juurdepääsupiiranguga tõendist (dtl 95, vt dokumendi p 1 kolmas lõik) samuti järeldada, et pärast eelmise vangistuse kandmist ja enne uuesti kinnipidamist jätkas X kooselu kaebajaga.
10.Ringkonnakohus märgib, et haldusakti või selle andmisest keeldumise aluseks olevate asjaolude tuvastamine on eelkõige haldusorgani ülesanne. Halduskohtu pädevus vaidluse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada ei tähenda vääramatut kohustust asuda tuvastama asjaolusid, mille haldusorgan on nõuetekohaselt tuvastamata jätnud. Halduskohus võib need asjaolud tuvastada, kui see on esitatud ja halduskohtu enese kogutud tõendite pinnalt võimalik ja otstarbekas, ent samavõrd võib ta piirduda tõdemusega, et haldusorgan ei ole haldusakti andmise aluseks olevaid asjaolusid õigesti välja selgitanud ning vaidlustatud haldusakti tühistada, kohustades haldusorganit asja uueks otsustamiseks.
11.Ringkonnakohus tõdeb samuti, et vaidlustatud otsuse põhjendused on tegelikult ebaselged ja mõneti vastuolulised. Kaebaja ja X kooselu tõendamatust puudutab vaidlustatud otsuses üksnes lause „Samuti ei ole tõendatud Teie kooselu“, samas kui ülejäänud osa vaidlustatud otsuse põhjendustest on pühendatud küsimusele, kas kahe kinnipeetava vaheline pikaajaline kokkusaamine on kooskõlas pikaajalise kokkusaamise eesmärkide ning vanglas naiste ja meeste eraldihoidmise põhimõttega. Viimasega seoses on halduskohus õigesti märkinud, et VangS ei välista pikaajalist kokkusaamist VangS § 25 lõikes 1 nimetatud isikutele, kellest mõlemad kannavad kokkusaamise taotlemise ajal karistust. Haldusakti, samuti soodustava haldusakti andmisest keeldumise põhjused peavad olema selged. Siinsel juhul see nii ei ole. Pigem jääb mulje, et vastustaja on soovinud vältida kooselu tõendamisega seonduva käsitlemist, viidates ka teisele keeldumise alusele ehk asjaolule, et nii kaebaja kui X on kinnipeetavad. Viimane asjaolu, nagu halduskohus õigesti märkis, ei anna iseenesest alust pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumiseks. Esimese aluse (kooselu tõendamatus) esinemist ei ole vangla aga eelpool esitatud põhjustel veenvalt põhjendanud.
12.Eeltoodu tõttu tuleb halduskohtu otsus ja vaidlustatud otsus tühistada. Õigusselguse huvides tuleb tühistada ka vaideotsus. Kuna kaebaja on endiselt kinnipeetav ning talle pikaajalise kokkusaamise lubamine õiguslikult võimalik, siis tuleb vastustajat kohustada kaebaja taotluse uueks läbi vaatamiseks. Taotluse uuel läbivaatamisel tuleb vastustajal mõistagi lähtuda vahepeal muutunud asjaoludest, st eelkõige sellest, et kaebaja ja X on abiellunud. Kuna pikaajalise kokkusaamise lubamine on vangla kaalutlusotsus ning ei saa asuda seisukohale, et ainsaks võimaluseks oleks sellise loa andmine, siis ei saa ringkonnakohus kohustada vastustajat kindla sisuga uue otsuse tegemiseks, st pikaajalise kokkusaamise loa andmiseks. Seetõttu tuleb vastustajal kaebaja taotlus uuesti ja uue otsuse tegemise ajal esinevate asjaolude valguses läbi vaadata ja teha uus otsus, andes loa või keeldudes sellest, kui keeldumiseks esineb seadusest tuleneb alus ja põhjused. Iseenesest õige on seejuures vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et abikaasadel, sh faktilistel abikaasadel ei ole vääramatut õigust pikaajalisele kokkusaamisele. Kokkusaamise võimaldamisest keeldumise alused on sätestatud VangS §-s 25 lõikes 1 1. Mõjuvaks põhjuseks sellise kokkusaamise keelamiseks võib olla muu hulgas see, et konkreetse 5(6)
3-23-2791 isiku puhul ei ole kokkusaamine kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Abikaasade puhul tuleb sellisele järeldusele jõudmiseks kaaluda ühelt poolt kahju, mida võiks kokkusaamine põhjustada vangistuse täideviimise eesmärkide ning eelkõige ühe või mõlema abikaasa edasisele õiguskuulekale teele suunamise seisukohast ning teiselt poolt inimeste õigust mõistlikele võimalustele perekonnaelu säilitamiseks.
13.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Kohtuotsuse mõistmiseks ei ole vajalik teada kaebaja ja tema praeguse abikaasa nimesid ega kohtuotsuses kajastatud varasema elukoha aadressi. Võib eeldada, et kaebaja nende andmete avaldamist ei soovi ning seetõttu tuleb need kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud vastustaja. Kaebaja menetluskuluks on kaebuse ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20+20=40 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.