Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
19.02.2026, Tallinn
Haldusasja number
3-26-79
Haldusasi
X-i kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 13.11.2025 otsuse nr 2-15/25/313-9 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Lindmets
Eesti
Advokatuur,
esindaja
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.01.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Jaana
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26.01.2026 määruse peale haldusasjas nr 3-26-79.
2.Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.01.2026 määrus haldusasjas nr 3-26-79 muutmata.
3.Määruse avaldamisel asendada kaebaja, tema pereliikmete ning advokaadi nimi ja viidatud kohtuasja number tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.X (kaebaja) esitas Eesti Advokatuuri aukohtule 12.08.2025 kaebuse (täiendatud 16.10.2025) vandeadvokaadi abi A tegevuse peale. Advokaat pöördus tsiviilasjas nr X-XXXXXX kohtusse hagiavaldusega kaebaja ema Y-i nimel kaebaja vastu kinkelepingust taganemise eesmärgil. Advokaat tegutses menetluses C (Y-i tütar), mitte eestkostetava (kaebaja) huvides. Kohus võttis hagi alusetult menetlusse ja advokaat osales teadlikult
3-26-79 ebaseaduslikult erieestkostjana menetluses. Advokaat eksitas eestkostetavaga suhtlemise osas ja tõendite osas kohut. Advokaat nimetas tunnistajaid, kelle ütlused toetasid eestkostja C positsiooni ja olid suunatud kaebaja vastu. Samas kaebaja poolt nimetatud tunnistajaid üle ei kuulatud. Sellega ei kohelnud advokaat pooli võrdselt. Kohus ega advokaat ei taganud kaebaja osalemist menetluses ega võimalust saada sõna. Advokaat esitas kohtule dokumendi, mis oli sisult moonutav ning vaidles kaebaja positsioonile vastu ja esitas kaebaja tõenditele vastuväiteid. Maakohus jättis menetluskulud kaebaja kanda. Advokaat sai kohtuotsusega kuluhüvitise kui „võitnud poole“ esindaja, ehkki tema positsioon rajanes valedel faktidel ning oli vastuolus kohtule esitatud tõenditega. See viitab kuritarvitamise tunnustele.
2.Eesti Advokatuuri aukohus tegi 13.11.2025 otsuse nr 2-15/25/313-9 mitte algatada aukohtumenetlust, sest advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused. Kaebaja etteheiteid saaks pidada Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lg 1, § 8 lg 1 koostoimes § 13 lg-ga 1, § 14 lg 2, § 21 lg 2 ja § 22 lg 2 võimalikeks rikkumisteks. Kaebus on esitatud aukohtule advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes. Kaebaja pidi kaebuse aluseks olevatest asjaoludest teada saama hiljemalt 27.02.2024, mil jõustus kohtulahend tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Tähtaja ennistamise aluseid ei esine. Advokaadi võimalik distsiplinaarsüütegu, mis põhineks kaebuses kirjeldatud advokaadi toimingutel ajavahemikul 2021˗2022, oli aukohtule kaebuse esitamise ajaks juba aegunud (AdvS § 19 lg 6). Kaebaja etteheited puudutavad advokaadi tegevust tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, milles advokaat oli määratud Y-ile erieestkostjaks. Aukohus menetles kaebaja kaebust sama advokaadi peale seoses etteheidetega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX ka aukohtumenetluses nr 215/25/313, kus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid ja kaebus oli samuti esitatud ületades tähtaega. Aukohus pidas selles asjas ammendavaks ja usutavaks advokaadi selgitusi, et advokaat tegutses X-i , mitte kellegi kolmanda huvides. Advokaat on esindatavaga kohtunud ning veendunud, et hagi on esitatud esindatava huvides. Arvestades esindatava tervislikku seisundit, on eluliselt mõistetav ega ole kutse-eetikaga vastuolus, et advokaat suhtles tehiolude ja tõendite täpsustamisel esindatava tütrega. Advokaat tuvastas ka, et tütre ja ema huvid ei ole vastuolus. Advokaat peab tegutsema enda kliendi, mitte teiste menetlusosaliste huvides. Praeguses asjas esitatud asjaolud ei anna alust otsustada teisiti. Kohus määras Y-ile riigi õigusabi korras advokaadist erieestkostja ja advokaat veendus Y-i huvides. Erinevalt kaebaja arusaamast ei ole seaduses sätestatud nõudeid selle kohta, kuidas advokaat peaks kliendiga kohtumist dokumenteerima. Hagimenetluses on advokaadil (sh riigi õigusabi korras määratud advokaadil) õigus ja kohustus kujundada menetluslik positsioon ja taktika vastavalt enda esindatava huvidele. Advokaadi ülesandeks ei ole tagada pooltele menetluslikku võrdsust ega olla erapooletu – selline ülesanne on üksnes asja lahendaval kohtul. Seega on asjakohatud kaebaja etteheited, mis puudutavad seda, millistele tõenditele oleks advokaat pidanud või ei oleks tohtinud menetluses tugineda, milliseid toiminguid tegema või millise sisuga menetlusdokumente koostama. Asjaolud, mida kaebaja on pidanud n-ö eksitavateks, olid menetluses vaidlusalused asjaolud, mille suhtes oli kaebajal kui kostjal hagejast erinev arusaam. Asjaolu, et advokaat ei toetanud kaebaja menetluslikku positsiooni, ei anna alust arvata, et advokaat oleks õigusabi osutanud asjatundmatult või kutse-eetikaga vastuolus. Kaebajal oli võimalik hageja esindaja seisukohtadele kohtumenetluses vastu vaielda. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole anda hinnangut pooltevahelise vaidluse aluseks olevatele asjaoludele ja tõenditele, lahendada tsiviilõiguslikke vaidlusi ega revideerida kohtuotsuseid.
2(6)
3-26-79
3.Kaebaja esitas 10.01.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 13.11.2025 otsuse nr 2-15/25/313-9 tühistamiseks ja kaebuse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Vaidlusalune tsiviilasi puudutas vahetult ka kaebaja isiklikku staatust poja ja esimese järjekorra pärijana, samuti kaebaja olulisi varalisi kahjusid ja kulutusi. Kaebajale tekkis mainekahju, sest advokaat moonutas kaebaja kuvandit. Advokaadi tegevuse tegelik eesmärk ei olnud vaidluse objektiivne lahendamine, vaid eelnevalt kavandatud menetlusliku eesmärgi saavutamine, mis vormistati vaidlusaluse vara (korteri) tagasitoomisena pärandvara koosseisu. Advokaadi tegevusel on mõju pooleliolevatele kohtuasjadele, kus advokaat on esindaja. Advokaat avaldab kaebajale menetluslikku ja varalist survet. Aukohus ei arvesta tegeliku kahju suurust, kantud kulutusi ega vaidlustatud tegevuste tagajärgi. Aukohus ei hinnanud esitatud fakte, mis viitasid tegevuse sihipärasele ja etteplaneeritud iseloomule. Aukohtu otsuses puudub tõendite analüüs ning arusaadav õiguslik põhjendus. Advokaadi käitumisel on otsene tähendus pärandvara koosseisu seisukohalt.
4.Eesti Advokatuur palus 15.01.2026 vastuses tagastada kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 või alternatiivselt HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Advokatuuri aukohtu otsuse peale esitatud kaebuse sisuline läbivaatamine halduskohtus eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Huvitatud isikul on võimalus pöörduda aukohtumenetluse algatamise taotlusega aukohtu poole (AdvS § 16 lg 1), kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda aukohtumenetluse algatamist. Aukohtumenetluse tulemus ei kaitse ka advokaadi karistamise korral huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Huvitatud isikul on õigus üksnes korrakohasele menetlusele. Kaebaja ei ole esile toonud selliseid aukohtumenetluse puudusi, mis annaksid alust otsuse tühistamiseks.
5.Tallinna Halduskohus tagastas 26.01.2026 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Huvitatud isikul on õigus esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule (AdvS § 18 lg 1). Halduskohtumenetluses ei ole vaidluse ese advokaadi tegevus, vaid Eesti Advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel. Advokaadi distsiplinaarsüüteo tuvastamise pädevus on aukohtul, mistõttu ei saa halduskohus ise seda õiguslikku küsimust lahendada. Halduskohtusse võib kaebusega pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste muutmist ega lõpetamist ega oma seetõttu mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele. Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada eelkõige isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud. Halduskohus saab kontrollida üksnes, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148, p-d 8–10). Huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2019 määrus nr 3-18-1863, p 7). Advokatuur ei ole rikkunud kaebaja õigust menetlusreeglite järgimisele. Aukohus on selgitanud, kas kaebaja soovib esitada kaebust, ning on võimaldanud tal algset kaebust täiendada. Aukohtu otsuse kohaselt on aukohus küsinud kaebuse kohta advokaadilt selgitust ning kaebust on 13.11.2025 istungil arutatud. Kui aukohtule esitatud avalduses kajastatud andmetest ei kalduta kõrvale ja puudub vajadus lisaandmeid saada, puudub sisuline vajadus anda võimalus esitada täiendavaid seisukohti (vrd haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 3(6)
3-26-79 p 2). AdvS ei nõua, et lisaks kaebuse esitamisele tuli aukohtul anda kaebajale veel täiendav võimalus esitada enda seisukohad aukohtu otsuse projekti kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485, p 9). Aukohus on järeldanud, et vähemalt osa kaebaja etteheited puudutavad advokaadi tegevust tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Kuna viidatud asjas jõustus lõplik kohtulahend 27.02.2024, on kaebus aukohtule esitatud kaebetähtaega ületades (AdvS § 16 lg 1). Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et aukohtu otsustus oleks nimetatud osas ekslik. Sealjuures ei ole kaebajal subjektiivset õigust kaebetähtaega ületanud kaebuse menetlemiseks ka sellest tulenevalt, kui intensiivse riive olemasolu kaebaja väidab. Aukohus on viidanud, et kaebaja samadele etteheidetele on juba vastatud aukohtumenetluses nr 2-15/25/313 (05.06.2025 istungi otsus). Osas, milles aukohus on varem juba huvitatud isiku avalduse lahendanud, ei pea aukohus uue avalduse esitamisel uuesti vastama. Kaebajal oli võimalik kasutada aukohtu varasema otsuse saamisel õiguskaitsevahendeid, kuid nende kasutamist ei nähtu. Kaebaja 23.04.2025 kaebus aukohtule koos selle täiendustega puudutas sama tsiviilasja, mille tõttu esitas kaebaja aukohtule 12.08.2025 uue kaebuse. Aukohus kontrollis 05.06.2025 otsuses (põhjendustega otsus allkirjastatud 11.07.2025) advokaadi tegutsemist üksnes kliendi huvides, viisakat käitumist ja tunnistajate mõjutamise väidet. Aukohus leidis, et tsiviilasja nr X-XX-XXXX puudutavad väited on esitatud kaebetähtaega ületades, advokaat on esindanud oma kliendi huvisid, kohatut käitumist pole olnud, puudub huvide konflikt ning puuduvad viited, mis annaksid alust kahelda advokaadi kutse-eetika põhimõtetest kinni pidamises. Seega on aukohus olulises osas kaebaja väiteid varasemas otsuses analüüsinud ning aukohtul oli õigus jätta uues avalduses toodud samasisulised väited analüüsimata. Aukohus on 13.11.2025 otsuses andnud samas hinnangu, et advokaadile ei ole etteheidetav erieestkostjana taganemisavalduse ja hagiavalduse heakskiitmine. Aukohus selgitas samuti, et hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Samuti ei ole advokaadi ülesandeks tagada poolte menetluslikku võrdsust või olla erapooletu. Aukohus on vastanud kaebaja väidetele, et menetluskulude jaotus ja väljamõistmine sõltub kohtust. Sellega on aukohus vastanud ammendavalt kaebaja väidetele. Kaebaja on tuginenud kaebuses halduskohtule asjaolule, et advokaat on talle 21.04.2025 ettepanekuga avaldanud menetluslikku ja varalist survet. Kaebaja ei ole vastavat etteheidet 12.08.2025 kaebuses aukohtule esitanud, mistõttu ei saanud aukohus sellele ka vastata. Aukohus on kaebaja sellele väitele vastanud 05.06.2025 otsuses. Isikule ei tulene kaebeõigust sellest, kui aukohus ei ole temaga nõustunud. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust advokaadi karistamiseks ega ka sellele eelnevalt distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja palub 10.02.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.01.2026 määrus ning saata asi menetlusse võtmiseks tagasi Tallinna Halduskohtule. Kaebaja kaebus on suunatud üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks saada korrakohane menetlus Eesti Advokatuuri aukohtus, sh vastus sellele, kas aukohus järgis menetlusnorme ning kas täidetud on otsuse põhjendamiskohustus. Kaebaja ei taotle distsiplinaarkaristuse määramist ega tsiviilasjade ümbervaatamist. Seetõttu ei olnud õigust kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ja kaebus tuleb võtta menetlusse.
4(6)
3-26-79
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4, § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab seda läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
8.Määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu 26.01.2026 määruse tühistamiseks. Halduskohus tagastas õigesti kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).
9.AdvS § 16 lg-s 1 sätestatud õigus taotleda aukohtumenetluse algatamist ja AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud õigus esitada halduskohtule kaebus aukohtu otsuse peale ei ole nähtud ette huvitatud isiku materiaalsete õiguste kaitseks, vaid huvitatud isik saab halduskohtus kaitsta üksnes oma menetluslikku õigust sellele, et aukohus vaatab tema taotluse läbi menetlusreegleid järgides (nt Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Huvitatud isikul on aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele (Riigikohtu 06.02.2025 määrus nr 3-24-146, p 8). Halduskohus pidi kontrollima, kas kaebaja on saanud realiseerida oma õiguse esitada aukohtule taotlus ja kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vormireeglitele läbi vaadanud. Järelevalve advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle on advokatuuri pädevuses (AdvS § 3 p 2). Aukohtu pädevuses on tuvastada, kas advokaat on rikkumise toime pannud, ning aukohus otsustab, kas ja kuidas rikkumisele reageerida, sh kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Kohus saab järelevalve teostamisse sekkuda üksnes siis, kui advokatuuri tegevus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Halduskohtumenetluse ese saab seega olla vaid advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel, mitte aga advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda mh selles, et aukohus on jätnud huvitatud isiku väited (osaliselt) käsitlemata või aukohus ei taganud huvitatud isikule piisavalt ärakuulamisõigust. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud. Oma kohustusi rikkunud advokaadi klient saab oma subjektiivseid õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p-d 10 ja 11).
10.Eeltoodut arvestades on õige halduskohtu seisukoht, et vaidlusalune aukohtu otsus ei riiva kaebaja materiaalseid subjektiivseid õigusi. Kaebajal puudub kaebeõigus aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse vaidlustamiseks, sest aukohus ei ole tema kaebuse läbivaatamisel rikkunud menetlusnorme. Kaebaja on saanud realiseerida AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud õiguse, s.o pöörduda taotlusega aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu poole. Kaebaja on saanud oma algset kaebust täiendada. Aukohus on küsinud kaebuse kohta selgitusi advokaadilt ning kaebust on arutatud aukohtu istungil. Aukohus on kaebaja kaebuse sisuliselt läbi vaadanud ja koostanud selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5). Kuna aukohus lahendas huvitatud isiku taotluse sisuliselt, ei saa lugeda vaidlusalust otsust tehtuks kaebaja kahjuks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2023 otsus nr 3-21-1856, p 15) ning seetõttu ei pidanud aukohus HMS § 40 lg 3 p-st 2 tulenevalt andma kaebajale võimalust advokaadi vastuväidetele vastamiseks, vaid võis piirduda kaebaja avalduses ja selle täienduses toodud asjaolude hindamisega. Samuti ei nõua AdvS, et kaebajale oleks tulnud anda täiendav võimalus esitada seisukohad aukohtu otsuse projekti kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2025 määrus nr 3-25-2485, p 9). Aukohus ei rikkunud uurimis- ega põhjendamiskohustust. Aukohus on välja toonud, et vähemalt osa kaebaja etteheiteid puudutavad advokaadi tegevust tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, milles jõustus lõplik lahend 27.02.2024, mistõttu on kaebus aukohtule esitatud kaebetähtaega 5(6)
3-26-79 ületades (AdvS § 16 lg 1). Nimetatud osas kaebaja aukohtu otsust ei vaidlusta. Samuti on aukohus otsuses välja toonud, et kaebaja samadele etteheidetele on vastatud juba 11.07.2025 otsuses nr 2-15/25/313. Halduskohus on ka täiendavalt kontrollinud, et kaebaja 23.04.2025 kaebus ja selle täiendus puudutas samuti tsiviilasja nr X-XX-XXXX. Osas, milles aukohus on varem juba huvitatud isiku avalduse lahendanud, ei pea aukohus uue avalduse esitamisel uuesti vastama. Seega oli aukohtul õigus jätta kaebaja uues avalduses toodud samasisulised väited analüüsimata. Ringkonnakohtu hinnangul on aukohus järginud kaebaja pöördumise menetlemise nõudeid. Asjaoludest ei nähtu, et aukohus oleks jätnud arvesse võtmata väited või tõendid, mis võinuks mõjutada asja lahendust. Asjaolust, et kaebaja ja aukohus on eri meelt küsimuses, kas aukohtumenetluse alustamiseks advokaadi suhtes oli alust, ei saa järeldada kaebaja menetluslike õiguste rikkumist. Seejuures pole aukohtu otsus haldusakt, millele kohalduksid HMS-s 56 sätestatud ranged põhjendamise nõuded (vt ka Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 11). Aukohtu seisukoha põhjendatust ei saa kohus kontrollida.
11.Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.01.2026 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.