Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.03.2026. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-24-2699 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 27.06.2024 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) relvaloa nr DL10004360 pikendamise taotluse. PPA oli varasemalt 02.09.2019 sama relvaloa kehtivust pikendanud, kuid 18.12.2019 relvaloa kehtivuse peatanud.
2.PPA keeldus 29.08.2024 otsusega nr 4.2-1/7517-3 X.X.-ile relvaloa väljastamisest, tuginedes relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p-le 3. Taotleja suhtes läbi viidud taustakontrolli käigus selgus, et X.X. suhtes alustati 13.02.2019 kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 7 tunnustel. Menetluse raames teostati X.X. elukoha ja tema kasutuses olnud auto läbiotsimine. Läbiotsimise protokollis fikseeriti ja fotografeeriti mitmed olulised relvaseaduse rikkumised: kaks tsiviilrelva asusid väljaspool relvakappi elumaja esimese korruse elutoas oleva kapi peal; garaažist leiti väljaspool relvakappi 3 vintpüssi padrunit; sõiduauto panipaigast leiti Kaitseliidu relv ja vintraudne püstol koos kolme padruniga; sõiduauto ukse küljetaskust leiti karp tulirelvapadrunitega, käetoe seest karp vintpüssi padrunitega ning salongist põrandalt erineva kaliibriga vintpüssi ja sileraudse püssi padruneid. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib loa andja keelduda relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. X.X. on hooletu käitumisega tulirelvade ja laskemoonaga ümberkäimisel sobimatu tulirelva omama. Otsuse tegemisel ei tugineta pelgalt kriminaalmenetluses toimunud läbiotsimise protokollile, vaid haldusmenetluses antud X.X. ütlustele, kus ta kinnitab, et hoiustas tulirelvi ja laskemooni väljaspool relvakappi. Tema ütlusi toetab kriminaalasjas koostatud fototabel. X.X. rikkus RelvS § 46 lg-test 1, 3 ja 6 tulenevaid tulirelva ja laskemoona hoidmise nõudeid. Eluliselt usutav pole X.X. selgitus, et relvad asusid väljaspool relvakappi, sest need vajasid kuivamist ning relvakapis vajalikku kuivamist ei toimu. X.X. tulirelvad asusid elutoa riidekapi peal kinnises relvakotis, mis ei lase niiskusel eralduda. Pärast niisketes tingimustes kasutamist tuleb tulirelvad niiskusest puhastada, kuid üldjuhul võetakse relv lahti ja kuivatatakse relvaosad puhastuslapiga või suruõhuga, peale mida tulirelv õlitatakse. Kui tulirelva puhastatakse või kuivatatakse, peab relvaomanik olema vahetult relva juures. Lahkudes tuleb relv koheselt panna lukustatud relvakappi. Asjakohane pole ka X.X. põhjendus, et autost leitud relva ja laskemoona hoiustamise nõuete rikkumine polnud oluline, sest relv ja laskemoon ei olnud kergesti nähtavad. Sõiduauto ja seal asuvad panipaigad pole relvakapp ega relvahoidla. Tulirelvade ja laskemoona väljaspool relvakappi hoidmine oli X.X. teadlik tegevus ja relvaseaduse tahtlik rikkumine. See, et laskemoon ja tulirelvad asusid paljudes erinevates kohtades, näitab, et tegemist on olnud relvaomaniku järjepideva ja regulaarse relvaseaduse rikkumisega. Isik ei suuda või ei taha kinni hoida relvaomanikule kehtestatud reeglitest ning on relvadega ümberkäimisel järjepidevalt hooletu. Seega on ta turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Relvaloa pikendamata jätmise otsus ei välista X.X. õigust taotleda tulevikus relvaluba, kui tema osas on süüteomenetlused lõppenud ja relvaseadusest tulenevaid välistavaid asjaolusid ei esine.
2(7)
3-24-2699
3.X.X. esitas 27.09.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 29.08.2024 otsuse tühistamiseks. Haldusmenetluse materjalide hulgas ei ole läbiotsimise protokolli ega kriminaalasja raames tehtud fotosid. Igal juhul oleks tegemist haldusmenetluses keelatud tõenditega, sest nende tõendite kasutamiseks puudub prokuratuuri luba, nagu nõuab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 214. Lisaks on tegemist kaebaja põhiõiguste rikkumisega saadud tõenditega. Viru Maakohus tunnistas 24.11.2022 otsuses nr xxx läbiotsimisprotokollid koos fototabeliga lubamatuteks tõenditeks, sest tõendite kogumisel rikuti kehtivat õigust. Läbiotsimise ajend saadi õigusvastaste jälitustoimingute käigus saadud infost. Kui tõend on saadud põhiõiguse rikkumisega, peab kohus tõendi vastuvõtmist kaaludes hindama riive intensiivsust ning tõendi vastu võtmata jätmise mõju tõendi esindaja õigustele (HKMS § 62 lg 3 p 1). Kuna kaebajal oli olemas nõuetele vastav relvakapp, on kaebajale alusetult ette heidetud RelvS § 46 lg 3 rikkumist. Kaebajat ei ole karistatud relvaseaduse nõuete rikkumise eest. Kuigi RelvS § 36 lg 4 p 3 ei eelda kehtivaid karistusi, on siiski oluline, et PPA on samadele asjaoludele tuginedes karistanud kaebajat relva ja laskemoona hoidmise nõuete rikkumise eest RelvS § 891 alusel ning kohus on selle otsuse tühistanud. Nimelt tühistas Viru Maakohus 16.06.2020 otsusega nr 4-19-5988 PPA 11.11.2019 otsuse väärteoasjas. On küsitav, kas sellisel juhul saab haldusmenetluses tuvastada, et rikkumine ikkagi esines. Kaebaja tegeleb jahindusega, kasutades relvi ja laskemoona jahil. Ka jahil käimise ajal asuvad relvad ja laskemoon väljaspool relvakappi ning see ei tähenda automaatselt, et tegemist on relvade ja laskemoona hoiustamise nõuete rikkumisega. PPA jättis arvestamata asjaoluga, et ohuprognoos on ajas muutuv. PPA oleks pidanud arvestama, et ta tugineb otsuse tegemisel asjaoludele, mis toimusid rohkem kui viis aastat tagasi (12.02.2019). Otsus ei ole proportsionaalne. Seoses kriminaalmenetlusega ei ole kaebaja käes relvi olnud rohkem kui viis aastat. Lisaks sätestab RelvS § 41 lg 13, et kui pikendatakse sellise relvaloa kehtivust, mille kehtivus on RelvS-i alusel peatatud, jätkub loa peatatus, kuni langeb ära peatamise aluseks olev asjaolu või möödub pikendatava loa kehtivuse peatamise otsuses märgitud tähtaeg. PPA ei ole teavitanud kaebajat enne relvaloa andmisest keeldumist, et tema relvaloa peatamise aluseks olev asjaolu on ära langenud.
4.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes haldusmenetluses võetud seisukohtade juurde.
5.Tartu Halduskohus jättis 13.03.2025 otsusega kaebuse rahuldamata. PPA ei ole RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel eksinud. Kaalumise aluseks on isiku eluviis või käitumine, et anda hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust ning on seetõttu sobimatu relva omama. Relvaloa andmisest keeldumine on põhjendatud, kui asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks. RelvS § 36 lg 4 p-s 3 peetakse silmas laiemalt loa taotleja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele. Relvaloa väljastamisest keeldumiseks ei pea PPA veenvalt põhjendama mitte seda, et isik suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda mingisugused relvast lähtuvad ohud, vaid relvaloa väljastamisest keeldumiseks piisab sellest, kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust pidada isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks. Seega võis PPA tugineda ka viis aastat varasematele sündmustele. Vaidlustatud otsusest nähtub, et relvaloa andmisest keeldumise aluseks olid asjaolud, mis on tuvastatud kriminaalmenetluse raames 13.02.2019 teostatud läbiotsimise protokolli alusel. 3(7)
3-24-2699 Riigikohus mõistis kaebaja 09.12.2024 otsusega õigeks, kuid selgitas otsuse p-s 45 jälitustoimingu loa õigusvastaseks tunnistamine ei tingi juhuleiuna ilmnenud teabe põhjal kogutud tõendite kõrvalejätmist. Ka praeguses asjas vaidluse all oleva haldusmenetluse aluseks on läbiotsimise käigus tehtud juhuleid, mida PPA ei tohtinud ignoreerida ega kõrvale jätta. Väärteoasja kohtuväline menetleja edastas teabe selle kohta, et kaebaja on oluliselt rikkunud relvakäitlemise nõudeid. Läbiotsimise protokollide ja fotode analüüsimisel saadud teave on lubatavad tõendid. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on rikkumised toime pannud. Vaidlus on üksnes selles, kas haldusorganil on õigus temale teatavaks saanud informatsiooni kasutada või on ta sunnitud seda ignoreerima. Kuigi kaebaja ei ole süüteomenetluses menetluslike puuduste tõttu süüdi mõistetud, ei tee see olematuks seda, et kaebaja ei ole oma tulirelvi ja laskemoona õiguspäraselt hoiustanud. Vastustaja ei saa seda teavet ignoreerida. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse. Et tegu ei pruugi olla ühiskonnaohtlik karistusõiguslikus mõttes, ei tähenda, et sama tegu ei võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest RelvS § 36 lg 4 p 3 tähenduses. Ohu hindamisel teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. PPA on usutavalt põhjendanud, miks kaebaja põhjendus relvade kuivatamise kohta ei ole eluliselt usutav. Kaebaja püüab oma tulirelva ja laskemoona hoiustamise nõuete rikkumist pisendada põhjendusega, et need ei olnud kergesti nähtavad. See viitab kahtlusele, et kaebaja ei pruugi hoomata relvaomanikult oodatavaid kõrgendatud nõudeid. PPA ei ole teinud kaebajast tõenäoliselt tuleneva ohu hindamisel teinud vigu. PPA heitis kaebajale ette, et ta rikkus oma tegevusega RelvS § 46 lg-test 1, 3 ja 6 tulenevaid nõudeid. Vaidlust ei ole, et kaebajal oli olemas nõuetele vastav relvakapp ja PPA kooskõlastus. Oluline on, et kaebaja hoidis relvi ja laskemoona relvakapist väljaspool. Need asusid kuues erinevas paigas. PPA tegi sellest õige järelduse, et tegemist on olnud relvaomaniku järjepideva ja regulaarse relvaseaduse rikkumisega. Haldusasja lahendamise piiridest väljub kaebaja väide, et 13.02.2019 läbiotsimisel rinnakaamera videosalvestise kriminaaltoimikule lisamata jätmine oli menetluslik rikkumine. Kriminaalmenetluse raames läbi viidud läbiotsimise protseduurid ei ole vaidluse esemeks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X.X. palub apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 13.03.2025 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, mille kaebus rahuldada. Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Halduskohtu otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes jõudis kohus järeldusele, et ta loeb tõendatuks, et kaebaja ei ole tulirelvi ja laskemoona nõuetekohaselt hoiustanud. Jääb ebaselgeks, kas halduskohus tugines 13.02.2019 läbiotsimise protokollidele. Kohus ei ole arvestanud, et protokollide ja nende lisaks olevate fototabelite osas on tegemist haldusmenetluses keelatud tõenditega (KrMS § 214). Isegi kui vajalik prokuröri luba oli olemas, ei saanud halduskohus protokolle tõendina kasutada, sest vastustaja ei kasutanud protokolle tõendina haldusmenetluses. Halduskohus peab kontrollima, et tõend oleks HKMS § 63 lg 3 p-i 1 järgi lubatav. Läbiotsimise protokollide puhul on tegemist kaebaja põhiõiguste rikkumisega saadud tõenditega, millele ei tohi haldusasja lahendamisel tugineda.
4(7)
3-24-2699 Ka juhuleid peab olema õiguspäraselt tõendatud ehk tegemist ei tohi olla haldusmenetluses lubamatu tõendiga. Juhuleid võib olla piisav menetluse alustamiseks, kuid see ei võta ära kohustust koguda menetluses õiguspäraselt tõendeid. Relvaseaduse rikkumised ei ole tõendatud. Halduskohus järeldas ebaõigesti, et kaebaja kinnitas haldusmenetluses 22.08.2024 vastustajale antud selgituses, et hoidis relvi ja laskemoona väljaspool relvakappi. Üksnes kaebaja väitest, et relvad asusid mingil ajahetkel väljaspool relvakappi, on meelevaldne teha järeldust, et kaebaja kinnitab nende hoidmist väljaspool relvakappi. Lisaks pole vastustaja väitnud ega tõendanud, et relvad ja laskemoon oleksid olnud kättesaadavad kõrvalistele isikutele. Halduskohus järeldas põhjendamatult, et vastustaja ei ole kaebajast tõenäoliselt tuleneva ohu hindamisel teinud vigu. Ka jättis halduskohus arvestamata, et PPA otsuse tegemise hetkeks polnud kaebaja käes relvi olnud juba 5,5 aastat. Seadusandja on näinud ette, et isegi juhul, kui isiku relvaluba on tunnistatud kehtetuks relvaseaduse nõuete rikkumise tõttu, ei saa pärast viie aasta möödumist vastustaja relvaloa andmisest keeldumisel enam nendele rikkumistele tugineda (RelvS § 36 lg 4 p 1). Kui vastustaja oleks kohe pärast 13.02.2019 läbiotsimist tunnistanud kaebaja relvaloa kehtetuks, oleks kaebajal olnud õigus taotleda uut relvaluba ning vastustaja poleks saanud 13.02.2019 toimunud väidetavatele rikkumistele tugineda. PPA otsus on kaalutlusvigadega. Vastustaja tugines RelvS § 46 lg 3 rikkumisele, kuigi kaebajal oli relvakapp olemas. Samuti jääb ebaselgeks, millist tähendust omas 29.08.2024 otsuse tegemisel asjaolu, et kaebaja suhtes oli veel süüteomenetlus käimas. Kriminaalmenetlus lõppes 09.12.2024 tehtud Riigikohtu otsusega. Vastustaja oleks pidanud relvaloa kehtivust pikendama, sest selle kehtivus oli kriminaalmenetluse tõttu peatatud. Kaebaja mõisteti kriminaalasjas õigeks, kuid tema relvaloa kehtivust ei pikendatud ning ta jäi ikkagi relvadest ja laskemoonast ilma. Kriminaalasjas nr xxx leidsid kohtud, et kaebajale kuuluvad relvad ja laskemoon tuleb talle tagastada. Selleks peaks kaebajal aga olema relvaluba.
7.PPA palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus on põhjendatud. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 13.03.2025 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab PPA 29.08.2024 otsuse.
9.PPA määras seoses 13.02.2019 läbiotsimisel tuvastatud asjaoludega kaebajale 11.11.2019 otsusega väärteoasjas rahatrahvi. Viru Maakohus tühistas karistuse 16.16.2020 otsusega nr 419-5988 väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kohus tuvastas, et väärteo protokoll ei olnud nõuetekohaselt vormistatud. Kuna kaebajale väärteoasjas määratud rahatrahv tühistati, ei saanud PPA kaebaja relvaloa kehtivuse pikendamise otsustamisel lähtuda RelvS § 36 lg 1 p-st 7, mille kohaselt relvaluba ei anta, kui taotlejat on väärteo korras karistatud relva või laskemoona hoidmise nõuete rikkumise eest. Samuti ei olnud võimalik keelduda relvaloa kehtivuse pikendamisest viitega RelvS § 36 lg 1 p-le 6, mille kohaselt relvaluba ei anta, kui taotlejat on karistatud muu hulgas KarS §-s 418 sätestatud kuriteo eest (tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemine). PPA oli küll kaebaja relvaloa kehtivuse 18.12.2019 RelvS § 43 lg 1 p 2 alusel peatanud, sest kaebajale suhtes oli 13.02.2019 alustatud kriminaalmenetlust KarS § 418 tunnustel, kuid PPA 29.08.2024 otsuse tegemise ajaks puudus süüdimõistev kohtuotsus. Kaebaja mõisteti Viru 5(7)
3-24-2699 Maakohtu 24.11.2022 otsusega nr xxx süüdistuses KarS § 418 järgi õigeks ning Tartu Ringkonnakohus jättis 17.01.2024 otsusega maakohtu otsuse selles osas muutmata. Kuna prokuratuur kassatsioonkaebust ei esitanud, jõustus ringkonnakohtu otsus KarS §-i 418 puudutavas osas 17.02.2024 (KrMS § 408 lg 6). Riigikohtu 09.12.2024 otsusega mõisteti kaebaja kõigis süüdistustes õigeks. Ringkonnakohus leiab, et siinkohal on oluline esmalt analüüsida, kas eelnevat arvestades oli relvaloa kehtivuse pikendamisest keeldumisel põhjendatud lähtuda hoopis RelvS § 36 lg 4 p-st
10.PPA leidis 29.08.2024 otsuses viitega RelvS § 36 lg 4 p-le 3, et kaebaja relvaloa kehtivust ei saa pikendada, sest kaebaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu relva soetama ja omama. Kaebaja sobivust relva omama pidi vastustaja hindama haldusakti andmise aja seisuga. Vastustaja ei ole 29.08.2024 otsuses aga põhjendanud ega kaalunud, miks tuleb 13.02.2019 toimunud sündmuste põhjal kaebaja lugeda sobimatuks ka veel 5,5 aastat hiljem. Kõik relvaseaduses nimetatud süüteomenetlused oli haldusakti andmise ajaks kaebaja suhtes lõppenud. PPA otsusest ei nähtu muid sündmusi perioodil 14.02.2019–29.08.2024, mis võiksid viidata, et kaebaja harrastab ennast ja teisi ohustavat eluviisi. Ühekordselt fikseeritud rikkumised ei ole märk väljakujunenud eluviisist või käitumisest. Kaebaja on omanud relvaluba pikka aega, kuid muude rikkumiste kohta andmeid pole. Relva ja laskemoona õigusvastase käitlemisega seonduv haldusõiguslik tagajärg on sätestatud eelkõige RelvS § 36 lg 1 p-des 6–7 ehk kui relvaseaduse nõuete rikkumine on tuvastatud süüteomenetluses, siis relvaluba ei anta ning samuti ei pikendata selle kehtivust. Samuti sätestab RelvS § 43 lg 3 p 2, et relvaluba tunnistatakse kehtetuks, kui esinevad RelvS § 36 lg 1 p-des 6–7 nimetatud alused. Relvaluba tunnistatakse kehtetuks ka siis, kui relvaomanik on vähemalt kaks korda viimase kolme aasta jooksul rikkunud relvaseaduse või selle alusel antud õigusakti nõudeid või on jätnud täitmata temale tehtud ettekirjutuse nõuded (RelvS § 43 lg 3 p 9). Ringkonnakohus ei pea õigeks PPA lähenemist, mille puhul olukorras, kus ükski eelviidatud asjakohane norm ei võimalda kaebajale relvaloa andmisest või selle pikendamisest keelduda, tugineb vastustaja RelvS § 36 lg 4 p-le 3. Nimetatud norm on ette nähtud peamiselt olukordadeks, kus isiku käitumisest ja eluviisist tulenev ohumõjur ei ole vahetult seotud relvaseaduse esemega. Nii on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldatav näiteks juhul, kui isik satub tihti füüsilistesse konfliktidesse või käitub muul moel viisil, mis tekitab kahtluse tema võimes kontrollida oma käitumist. Kaebaja puhul ei saa eeltoodut järeldada ainuüksi sellest, et 13.02.2019 toimunud läbiotsimise käigus fikseeriti relvade ja laskemoona ebaseaduslik asukoht mitmes erinevas kohas. Kaebaja esindaja poolt haldusmenetluses 22.08.2024 esitatud seisukoht ja selle õiguslik argumentatsioon ei anna samuti kinnitust käitumisest või eluviisist, mis välistaks relvaloa andmise.
11.Eelnevat arvestades puudub vajadus hinnata teisi apellatsioonkaebuse väiteid.
12.Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja kaebuse, jäävad nii esimese kui ka teise kohtuastme menetluskulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 4). Järgnevalt hindab ringkonnakohus menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust (HKMS § 109 lg 6). Kaebaja esitas 31.01.2025 halduskohtule menetluskulude nimekirja, mille järgi koosnesid menetluskulud tasutud riigilõivust 20 eurot ning õigusabikuludest 5331,40 eurot (koos käibemaksuga). Taotluse kohaselt osutati kaebajale õigusteenust kokku 23 tundi tunnihinnaga 190 eurot. Eelnimetatut kinnitavad taotluse lisatud 03.09.2024, 13.11.2024, 17.01.2025 ja 31.01.2025 arved. Arvestades vaidluse sisu ja mahtu ning tehtud menetlustoiminguid, ei pea 6(7)
3-24-2699 ringkonnakohus eelnimetatud kulu ülemääraseks. Kuigi 03.09.2024 arve sisaldab ka haldusmenetluses tehtud toiminguid, ei ole kaebaja vastava kulu kohtumenetluses väljamõistmist taotlenud. Kaebuse koostamiseks kulunud 13 h on mõistlik ja tavapärane aeg sellise menetlusdokumendi vormistamiseks. Ajakulu ei saa mõõta vaid lehekülgede arvuga, sest kaebuse koostamine ei ole seotud üksnes mehaanilisele kirjatööga. Ilmselgelt põhjendamatu pole samuti 31.01.2025 arvel nähtuv täiendavate seisukohtade koostamiseks kulunud 6,25 h. Kuna asi lahendati kirjalikus menetluses, oli 31.01.2025 menetlusdokument kaebaja ainsaks võimaluseks esitada vastuväiteid vastustaja poolt kaebusele esitatud vastusele. Halduskohus ei pea õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust hindama iga üksiku töötunni täpsusega. Eeltoodud põhjendustel on põhjendatud ka ringkonnakohtule 16.01.2026 esitatud menetluskulude nimekiri, kus kaebaja taotleb menetluskulude 2093,39 eurot hüvitamist. Kulud koosnevad riigilõivust 20 eurot ning õigusteenuse eest tasutud 2073,39 eurost (koos käibemaksuga). Apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud 7,5 h on mõistlik aeg. Ringkonnakohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud 7444,79 eurot.
13.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.