Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
02.02.2026, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1498
Haldusasi
D.F-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 06.03.2023 otsuse nr P26O-2023-17717 ja 01.06.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/14422-5 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – D.F Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Livia Kask
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 03.12.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
D.F-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata D.F-i taotlused tema vande all üle kuulamiseks ja ekspertiisi korraldamiseks.
Võtta asja materjalide juurde D.F-i 08.01.2026 taotluse lisad (dtl 425˗427).
3.Jätta D.F-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.12.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-1498 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Avaldada kohtuotsus tervikuna, asendades kaebaja nime tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 04.03.2026 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-23-1498 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.D.F (kaebaja) esitas 20.05.2019 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks.
2.SKA tegi 06.03.2023 otsuse nr P26O-2023-17717, millega ei tuvastanud kaebajal puuet, ei määratud puudega tööealise inimese toetust ega väljastatud puudega isiku kaarti. SKA kaasas puude raskusastme tuvastamise ekspertiisiks ekspertarst JA. Otsuse kohaselt on taotleja kaebuseks lülisamba valu ning aeg ajalt esinevad lihaste krambid. Reumatoloogi hinnangul taotleja liigub ja siirdub iseseisvalt, spondülartropaatia on baasravi foonil kontrollitud, valu vähenenud. Retseptikeskuse andmetel ei ole püsivat haiguse baasravi kasutamise vajadust esinenud. Neuroloogi sissekande alusel oli isikul 2014. a-l kaebuseks peavalu. Eriarst ei kinnita objektiivses staatuses püsivat krambisündroomi ega liikumispiirangute olemasolu ning taotleja on loobunud piltuuringutest kaebuse leevenemise tõttu. Taotleja nägemisteravus on prillidega korrigeeritud ja piisav igapäevatoimingutega (hügieenitoimingud, liikumine, riietumine, suhtlemine ja söömine) hakkamasaamiseks. 24.04.2019 erakorralise meditsiini arsti epikriisis on fikseeritud taotleja kaebused lihaste tõmbluste ja kukkumise järgselt tekkinud teadvuskao kohta. Läbivaatuse ajal oli isik teadvusel, igati orienteeritud ning neuroloogilise ärajäämanähtudeta. Ühegi arsti epikriisis ei ole objektiivselt kinnitatud püsivate lihastõmbluste ega krampide esinemist ning seisundist tingitud püsivate piirangute esinemist igapäevatoimingute sooritamisel raskusastmes, mis põhjustaks eakohasest suuremat kõrvalabi vajadust. Isik ei ole oma tervisliku seisundi tõttu vajanud haiglaravi ega sagedast või regulaarset erakorralist abi. Maanteeameti andmete alusel on taotlejale väljastatud maksimaalseks ajaperioodiks mootorsõidukijuhi tervisetõend, mille olemasolu kinnitab, et isikul ei saa olla püsivat või regulaarselt esinevat teadvusetuse seisundit ega motoorsete funktsioonide piiratust.
3.Kaebaja esitas SKA 06.04.2023 otsusele vaide, mis jäeti SKA 01.06.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/14422-5 rahuldamata. Vaidemenetluse käigus küsis SKA täiendavat selgitust ekspertarst FJlt, kelle selgituse kohaselt ei ole alust olemasolevate terviseandmete põhjal arvamust muuta. Otsus puude raskusastme osas on korrektne ja muutmist ei vaja.
4.Kaebaja esitas 03.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 28.10.2024) SKA 06.03.2023 otsuse nr P26O-2023-17717 ja 01.06.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/14422-5 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Kaebaja vaidlustas haldusasjas nr 3-21-2872 SKA 2020. a otsust ja vaideotsust ning kaebus rahuldati. SKA on jätnud viidatud asjas kohtute antud selgitused tähelepanuta. Vaide mitmed olulised küsimused on jäetud vaideotsuses tähelepanuta või on selgitused puudulikud. Puuduvad selged ja konkreetsed vastused igale kaebaja küsimusele. Arusaamatu on, millise konkreetse info kogumisele kulus SKA-l täiendav menetlusaeg 30 päeva. Vastustaja viide 2(8)
3-23-1498 puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele (PISTS) ei ole asjakohane, sest keskmine puue ei ole selline kõrvalekalle, mis vajab pidevat järelevalvet ohutuse tagamiseks inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale. Söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega esinevad küll raskused, aga tegemist ei ole äärmusliku ehk eluohtliku olukorraga, nagu võib juhtuda raske või sügava puude korral. Vastustaja ei teinud ka varasemas menetluses erinevatel puuetel selget vahet. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja juhtumi osas oli puue korduvalt tuvastatud ekslikult, kuid jättis põhjendamata, milles konkreetselt seisnes ekspertide eksimus. Tegemist võib olla erapoolikusega. Kaebaja praegune terviseseisund ning liikumis- ja tegutsemisvõime on veelgi halvenenud liigese ja kõõluse jäädava kahjustuse tõttu mõlemas käes (mis ei ole arstide kinnitusel enam ravitav). Kaebaja vajab eakohasest suuremat kõrvalabi hügieenitoimingutel, söömisel, riietumisel, liikumisel ja suhtlemisel. Kõrvalabi maht ja sagedusvajadus vastab keskmisele puudele. Puude raskusastme tuvastamiseks on olemas raviarstide poolt objektiivsed uuringud ja läbivaatused ning diagnoosiga kinnitatud haigusseisundid. Kaebaja käib arstide juures õhtupoolikul, mil selg ja muud kehaosad pole nii kanged ja valulikud nagu öösiti-hommikuti või ravimite mõju all. Seetõttu ei ole liikumisraskused mõnikord märkimisväärsed. Samas ei tähenda see, et olulised liikumisraskused üldse puuduvad ööpäevaringselt ja igapäevaselt. Vastustaja on mitmeid olulisi ja aktuaalsed terviseandmeid moonutanud või jätnud tähelepanuta. Õigusakte (sh PISTS) on ebaõigesti tõlgendatud.
5.SKA palus jätta kaebuse rahuldamata. SKA kaasas puude raskusastme tuvastamise ekspertiisiks ekspertarst JA. Ekspertarsti ekspertiisidokumendis on poolik lause: „Terviseolukorrast tingituna vajab D.F eakohasest suuremat“ seetõttu, et SKAIS2 süsteem kuvab pooliku lause juhul, kui puude raskusaste pole tuvastatav. Kaebaja puhul polnud puude raskusaste tuvastatav. Vaidemenetluses kaasas SKA täiendava ekspertarst FJ, kes leidis, et otsus puude raskusastme osas on korrektne ja muutmist ei vaja. Seega on mõlemad ekspertarstid leidnud, et kaebaja kaebused püsiva krambisündroomi osas ja liikumispiirangute olemasolu kohta vähemalt keskmist puude raskusastet põhjustavas ulatuses ei ole objektiivsetele terviseandmetele tuginedes tuvastatavad. Kohtu poolt SKA puude raskusastme tuvastamata jätmise otsuse tühistamine haldusasjas nr 3-21-2872 ei tähenda, et kohus oleks öelnud, milline puude raskusaste tuleks tuvastada. Ekspertiis on leidnud, et kaebajat on uuritud igakülgselt, ühtegi kõrvalekallet, mis krampe võiks põhjustada, ei ole leitud. Püsipiiranguid ei ole leitud. Igapäevast ravi vajavat tervisehäiret ei ole samuti avastatud. Pidevat kõrvalabi vajadust põhjustavat tervisehäiret ei ole tuvastatud. Valuravimeid on vajanud paar korda aastas. Enamik soovitatud ja väljakirjutatud ravimiretsepte on annulleeritud. Keerulisi raviprotseduure kaebaja tegema ei pea. Puudub reaalne oht ravi katkemisel elule ja funktsioonihäire süvenemisele. Kui digilugu koos uuringutega kaebaja juttu ei kinnita, siis järelikult kaebaja väidetavaid piiranguid ei esine. Puude raskusastet ei saa tuvastada üksnes kaebaja jutu põhjal, kui piiranguid ei kinnita ükski objektiivne dokumentaalne tõend. Asjaolu, et varem oli kaebajal tuvastatud keskmine puude raskusaste, ei oma tähtsust, kuna iga puude raskusastme ekspertiis on eraldiseisev ja tugineb aktuaalsetele terviseandmetele. Kuna puude raskusastme tuvastamise kestus on ajaliselt piiratud ning puude raskusaste on ka varem tuvastatud tähtajaliselt, ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust, et puude raskusaste tuvastatakse ka edaspidi.
3(8)
3-23-1498 Puude raskusastme tuvastamata jätmine ei tähenda, et kaebaja on terve või tal puudub üldse puue. Iga puude puhul ei pruugi olla alust puude raskusastet tuvastada. Vastustaja tuvastab puude raskusastme, kui puudeline seisund küündib vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks vajaliku lävendini. SKA ei tuvasta PISTS-i järgi sellest lävendist allapoole jäävaid puudelisi seisundeid. Puude raskusastme tuvastamise/mittetuvastamise otsus ei ole kaalutlusotsus. Kui ekspert on ekspertarvamuses leidnud, et puude raskusastme tuvastamiseks pole alust, siis vastustaja ei saa asuda vastupidisele seisukohale. Kui kaebaja seisundis on toimunud vahepeal muutusi, on tal võimalik esitada vastustajale uus taotlus puude raskusastme tuvastamiseks. Isiku enesehinnang oma tervisele üldmõistes ei ole otseselt üle kantav puude raskusastme (sh puude liigi) tuvastamiseks. Kaebaja ei too esile, milline osa olulisest terviseinfost on jäetud tähelepanuta. Kui kaebaja leiab, et ta vajab suuremat kõrvalabi hügieenitoimingutel, söömisel, riietumisel, liikumisel ja suhtlemisel, peab ta ise need asjaolud taotluses esile tooma ja need omakorda peavad leidma kinnitust tema TIS-i andmetes. TIS-i kandeid teevad pere- ja raviarstid, kelle sissekannete õigsust eeldatakse. Digiloo andmestik ei kirjelda kaebajal igapäevaste põhitoimingute sooritamises piiranguid vähemalt keskmise puude raskusastme ulatuses.
6.Tallinna Halduskohus jättis 03.12.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse põhjendused on kooskõlas PISTS § 2 lg 11 p-ga 3. SKA on pädev hindama puude raskusastet (PISTS § 2 3 lg 1) ning kaasatud on arstiõppe läbinud ekspertarst JA (PISTS § 23 lg 1). Ekspertarst on selgitanud, et lähtudes TIS sissekannetest ei ole kaebaja puude raskusastet tuvastatud. Samuti on vastustaja vaidemenetluse raames küsinud seisukohta ekspertarst FJlt, kes nõustus eeltoodud hinnanguga. Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 otsuse nr 3-21-2872 p-s 25.1 on märgitud, et arstiõppe läbinud isikul on õigus tutvuda andmetega puuet taotleva isiku ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimise ning ravimite kohta (PISTS § 23 lg 3), kusjuures nende tervist käsitlevate andmete alusel annab arstiõppe läbinud isik oma arvamuse selle kohta, kas puude raskusastme taotleja terviseseisund on selline, mis mõjutab tema igapäevast elukorraldust ja iseseisvat hakkamasaamist, arvestades seejuures PISTS § 23 lg-s 6 nimetatud tingimusi. Veel on selgitatud, et ekspertarst ei pea oma arvamuses kõiki andmeid, mida ta on läbi töötanud, eraldi kirjalikult kajastama. Seonduvalt ekspertarsti hinnangu blanketil olnud pooliku lausega nõustus ringkonnakohus vastustaja selgitusega, et tegemist oli infosüsteemi tõttu tekkinud veaga, mille oleks pidanud kõrvaldama, kuid mis ei muuda ekspertarsti arvamust iseenesest ebausaldusväärseks (p 25.2). Otsuse p-s 22 on välja toodud, et vastavalt SKA-le esitatud taotlusele, TIS-st kogutud andmetele ja ekspertarsti arvamusele tuli SKA-l vaidlustatud otsuses analüüsida, kas kaebaja anatoomia ja füsioloogia struktuur või funktsioon on vähenenud ja sellest tingituna vajab ta regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas (PISTS § 2 lg 11 p 3 ja § 2 lg 2). SKA 06.03.2023 otsuses nr P260-2023-17717 on kokkuvõtvalt asutud seisukohale, et puude raskusaste jäi tuvastamata, sest terviseseisundist tulenevalt puudus kaebajal vajadus kõrvalabile, juhendamisele või järelevalvele (PISTS § 23 lg 6 p 3). Eelnimetatu ei ole vastuolus kaebaja 20.05.2019 avalduse kolmandas alajaotuses (terviseseisundist tingitud kõrvalabi, juhendamine ja järelevalve vajadus) märgituga, millest nähtuvalt ei ole juhendamist, järelevalvet ega teatavate toimingute (söömine, riietumine, liikumine, suhtlemine) tegemise juurde kõrvalabi vajatud. Samas on SKA 06.03.2023 otsuses nr P260-
4(8)
3-23-1498 2023-17717 juhitud tähelepanu võimalusele taotleda uut puude raskusastme tuvastamist, kui terviseseisundis ilmnevad muutused. Kuigi kaebaja hinnang oma terviseseisundile on oluline taotluse lahendamisel, peavad kaebaja hinnangut toetama objektiivsed terviseandmed. Sellise olukorraga praegusel juhul tegemist ei ole. Vastustaja ja ekspertarstid on viidanud, et TIS-s olevad andmed ei kinnita kaebajal terviseseisundist tulenevaid tegutsemispiiranguid, mis vastaksid vähemalt keskmise puude raskusastmele (PISTS § 2 lg 11 p 3). Kohus ei saa hinnata ekspertarvamustes esitatud meditsiinilise sisuga aspekte sisuliselt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Kaebaja esitas 02.01.2025 apellatsioonkaebuse (täiendatud 08.01.2026), milles palub Tallinna Halduskohtu 03.12.2024 otsus tühistada. Halduskohus ei ole võtnud arvesse kaebaja väiteid ja esitatud tõendeid, mis kinnitavad, et vastustaja jättis tähelepanuta olulised andmed kaebaja tervise kohta (eelkõige põhidiagnoosi osas) ning keskendus ebaolulistele detailidele. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks pidas halduskohus vastustaja andmeid automaatselt usaldusväärseks. Kaebaja palus korduvalt, et halduskohus kaasaks olemasolevate terviseandmete hindamiseks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ekspertarste ja jääb selle taotluse juurde ka apellatsioonimenetluses. SKA eksperdid ei ole erapooletud. Kui kohus leiab, et SKA ja kaebaja tõendid on vastuolulised või ebapiisavad, siis taotleb kaebaja enda vande all ülekuulamist. Halduskohtu otsus ei ole õiguspärane muu hulgas seetõttu, et see tugineb PISTS § 2 lg 11 p-le 1, mis on vastuoluline. Viidatud sätte kohaselt on keskmine puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Kaebaja palus vastustaja selgitust, kuidas toimub keskmise puude tuvastamine juhul, kui isik on tervislikel põhjustel koduse eluviisiga ega käi seetõttu nädalate viisi väljas. Vastustaja ja kohus on jätnud selle selgitamata. Kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud. Halduskohus on 17.06.2019 otsuses haldusasjas nr 319-1619 sarnastele andmetele tuginedes kaebaja kaebuse rahuldanud. Kaebuse rahuldamata jätmine võib tekitada kaebaja tervisele märkimisväärset kahju. Kaebajal on esinenud teadvusekaotus üks kord elus ja teatud asjaolude kokkulangemisel. Lihaskrambid ei esine kunagi katkematult ööpäevaringselt. Juhtimisõiguseks vajaliku tervisetõendi olemasolu ei kinnita automaatselt, et selle omanik on terve ja tal ei ole puuet. Vastustaja on täiendavaid selgitusi ja tõendeid küsinud ebapiisavalt. Kohus märkis, et ekspertarst ei pea oma arvamuses kõiki läbi töötatud andmeid eraldi kirjalikult kajastama. Kaebaja leiab, et peab küll. Andmete kajastamata jätmise tõttu puuduvad olulised andmed kaebaja põhidiagnoosi kohta.
8.SKA palub 05.02.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. EKEI ei tuvasta puude raskusastet, seda teeb SKA. Seega ei anna EKEI puude raskusastme tuvastamise kontekstis terviseandmetele hinnanguid. Kaebaja osas on rohkem kui üks ekspertarst jõudnud puude raskusastet hinnates ühesugusele tulemusele, tema terviseandmed on põhjalikult läbi vaadatud. Piirang on hinnatud kergeks ning kerget puuet ei tuvastata.
5(8)
3-23-1498 PISTS § 2 lg 11 p 1 ei ole ebaselge ega vastuoluline. Kui isik on tervislikel põhjustel koduse eluviisiga, siis on tegemist kas tervishoiuteenuse vajadusega või selle raskendatud kättesaadavusega, sh võib tõenäoliselt olla isikul ka abivajadus kohaliku omavalitsuse üksuse poolt korraldatavate sotsiaalteenuste osas. Kummalgi juhul ei ole tegemist puude raskusastmega. Kaebaja viidatud teadvusekaotus üks kord elus ei ole piisav alus, tuvastamaks püsipiiranguid puude kontekstis. Juhtimisõigust andva arstitõendi olemasolu ei tähenda, et isikul ei ole ühtegi haigust, kuid kui puuduvad viited liiklusvahendi kohandamise vajadusele või nõudele või erimärgistusele, ei saa vastustaja ekspertiis järeldada, et tegemist on puudega isikuga. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi täiendavale tõendile, mida vastustaja oleks otsuse tegemisel saanud veel arvesse võtta. Täiendavaid selgitusi ja tõendeid küsitakse siis, kui ekspertarstil tekib olemasolevate andmete põhjal põhjendatud kahtlus, et andmed on ebapiisavad või puudulikud. Kaebaja puhul sellist kahtlust ei esinenud. Ka kaebajal endal on tõendite esitamise kohustus (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 21 lg 1 p-d 1 ja 3) ning kui kaebajale teadaolevalt oli TIS-i andmetele lisaks täiendavaid tõendeid, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist, siis oleks tulnud need esitada. Ekspertarsti arvamus ei ole ümberjutustus kaebaja kõigist TIS-i andmetest, sh diagnoosidest. Seega kõiki läbitöötatud andmeid ekspertarst eraldi kirjalikult kajastama ei pea.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Kaebaja on ringkonnakohtule esitanud taotluse kuulata ta vande all üle ja korraldada kaebaja puude raskusastme kindlaks määramiseks EKEI ekspertiis. Need taotlused jäävad rahuldamata. Praeguse menetluse eesmärk on selgitada välja, kas SKA viis puude raskusastme määramise menetluse läbi õiguspäraselt. Puude raskusastme määramine toimub õigusliku hinnangu teel ja seda teeb SKA, mitte EKEI, tuginedes ekspertarsti arvamusele. EKEI ei saa SKA asemel õiguslikke hinnanguid anda. Menetluses on arvamuse avaldanud kaks ekspertarsti. Seega ei viida puude raskusastme tuvastamiseks läbi EKEI ekspertiisi ning sellise ekspertiisiga ei saa ka ümber lükata SKA otsust puude määramise või määramata jätmise kohta. SKA otsuse õiguspärasuse hindamiseks on alust kaaluda kolmanda pädeva ekspertarsti arvamuse küsimist, kui kaks eelnevat ekspertarsti on puude määramise aluseks olevad asjaolusid hinnanud vastuoluliselt. Sellise olukorraga siinsel juhul tegemist ei ole. Järelikult ei ole taotlus asjakohane. Puudub ka vajadus kaebaja vande all üle kuulamiseks. Jättes kõrvale asjaolu, et menetlusseadustik ei võimaldagi isikul endal taotleda enda vande all üle kuulamist (HKMS § 64 lg 1), ei ole taotlus põhjendatud ka sisuliselt. Kuna puude raskusastme määramine on eelkõige dokumendipõhine menetlus ja kaebaja on lisaks saanud esitada oma selgitused kohtumenetluses, puudub tema vande all üle kuulamiseks vajadus. Siinses vaidluses ei ole kesksel kohal mitte küsimus, millisena hindas kaebaja ise enda terviseseisundit ning sellest tulenevaid piiranguid ja abivajadust, vaid selles, kas SKA ekspertarstid võtsid oma ekspertarvamuste andmisel nõuetekohaselt arvesse kõiki kättesaadavaid kaebaja terviseandmeid ning kujundasid nende pinnalt põhjendatud seisukoha, mille alusel sai SKA otsustada, et kaebajal puude määramiseks ei ole alust.
10.Ringkonnakohus võtab asja õigemaks lahendamiseks HKMS § 198 lg 3 alusel toimiku materjalide juurde kaebaja 08.01.2026 taotluse lisad (dtl 425˗427).
11.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
6(8)
3-23-1498
12.Puude raskusastme määramise eesmärk on aidata puudega isikul kompenseerida sotsiaaltoetuste kaudu tema kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadust. PISTS § 2 lg 1 1 p 3 kohaselt on keskmine puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Sõltumata sellest, et viidatud säte märgib regulaarset abivajadust väljaspool elamiskohta ja ringkonnakohtul ei õnnestunud ka seaduse eelnõu seletuskirja (eelnõu 159 SE1) uurides leida vastust küsimusele, miks see peaks oluline olema, kas inimene vajab abi vähemalt korra nädalas kodus või väljaspool seda (sügava ja raske puude puhul sellist klauslit pole), ei ole ekspertarstid ega SKA sellele klauslile ka tähelepanu pööranud, vaid on keskendunud küsimusele, kas kaebaja vajab oma terviseseisundist tulenevalt kõrvalabi või juhendamist vähemalt korra nädalas. Seetõttu ei oma asja lahendamisel määravat tähendust kaebaja arutelu teemal, kas kodusel inimesel, kes nädalas korra väljas ei käigi, ei võigi olla keskmist puuet.
13.Ringkonnakohus nõustub SKA järeldusega, et keskmisele puudele omistatavat regulaarse kõrvalabi või juhendamise vajadust kaebaja terviseandmetest ei nähtu. Kõrvalabi või juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega (PISTS § 2 lg 2). Kaebaja arutleb kohtule esitatud menetlusdokumentides põhjalikult küll oma tervisemurede teemal, kuid ei märgi, millist konkreetset kõrvalabi või juhendamist ta regulaarselt korra nädalas vajaks. Ka tema 20.05.2019 taotlusest (dtl 58 jj) nähtub, et kaebaja on märkinud, et ta ei vaja abi hügieenitoimingutel, söömisel, riietumisel, liikumisel, suhtlemisel; ei vaja ka juhendamist ega järelevalvet. Kaebaja on täpsustanud, et „vajab abi jalgsi liikumise ohutuse tagamiseks, haiguse ägestumise ennetamiseks ning valude vaigistamiseks kodutöödel ja muudel tegevustel, sh magamisel. Samas on vajalik abi või toetus püsiva internetiühenduse saamiseks.“ PISTS § 23 lg 6 p-de 3 ja 4 kohaselt võetakse puude raskusastme tuvastamisel mh arvesse kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest; kõrvalabi ja juhendamise vajadust, mis esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata (vt ka määruse nr 18 § 5 lg 11 p 4). Vastavalt määruse nr 18 § 4 lg-le 2 arvestab ekspertarst arvamuse andmisel puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi järgimist. Kaebaja oli taotluse esitamise ajal 20.05.2019 63-aastane ja vanaduspensioniealine. Abivahendi või valuvaigistite väljakirjutamiseks saab kaebaja pöörduda oma perearsti poole, kuid pelgalt abivahendi või valuravi vajadus ei tingi vastavalt eelnevalt viidatud normidele puude määramist. SKA on selgitanud, et kaebaja terviseseisundist tulenev puue on kerge, kuid kerget puude raskusastet kindlaks ei määrata.
14.Puude raskusastme taotluse esitamise päevaks loetakse päev, millal taotlus esitatakse SKA-le (PISTS § 22 lg 5). Puue tuvastatakse taotluse esitamise päeva seisuga (PISTS § 2 3 lg 10). Kaebaja esitas taotluse SKA-le 20.05.2019 ja järelikult tuli küsimus, kas kaebajal esineb puue või mitte, tuvastada selle kuupäeva seisuga, võttes arvesse sellele kuupäevale eelneva 5 aasta terviseandmeid (määruse nr 18 § 3). Ekspertarstide arvamustest (dtl 137 jj ning 171 jj) nähtub, et nii on ka toimitud, kusjuures arvesse on võetud ka juuni 2019 terviseandmeid, sest mõned epikriisid võisid kanduda TIS-i hilinemisega. Järelikult ei saa praeguse vaidluse lahendamisel arvestada neid terviseandmeid, mis on TIS-i kantud pärast 2019. a juunit ja need tuleb jätta tähelepanuta. Kui kaebaja abivajadus on sellest ajast saadik muutunud, on tal õigus esitada SKA-le uus taotlus puude raskusastme kindlaksmääramiseks.
15.Kaebaja väidetav abivajadus liikumisel on tema terviseandmete põhjal seostatav üksnes talle pandud põhidiagnoosiga, s.o anküloseeriv e liigesejäikuslik lülipõletik e spondüliit. Asja 1
Eelnõu - Riigikogu
7(8)
3-23-1498 materjalidest nähtuvalt on ekspertarstid analüüsinud põhjalikult kaebaja terviseandmeid, sh pööranud erilist tähelepanu tema kaebustele seoses lihaskrampidega. Taotluse esitamise ajaks oli kaebajal dokumenteeritult esinenud üks episood 23.04.2019, kus ta Riias olles väidetavalt reietõmbluste tõttu kukkus ja kaotas teadvuse. Järgmisel päeval EMO-s tuvastati, et neuroloogiliselt oli kõik korras, peas traumaatilised muutused puudusid ja tuvastati väike verevalum vasakus põlves (dtl 200 jj). Vaidemenetluse ekspertarst dr FJ järeldas kaebaja TISst nähtuvatele terviseandmetele tuginedes, et „terviseandmed ei kinnita püsivat krambisündroomi ega liikumispiirangute olemasolu sellises ulatuses, mis võimaldaks taotlejale vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamist. Ühegi arsti epikriisis ei ole objektiivselt kinnitatud püsivate lihastõmbluste ega krampide ilmnemist ning seisundist tingitud püsivate piirangute esinemist igapäevatoimingute sooritamisel raskusastmes, mis põhjustaks eakohasest suuremat kõrvalabi vajadust. Terviseandmete alusel regulaarset kõrvalabi ega juhendamise vajadust vähemalt ühel korral nädalas taotlejal ei esine.“ Ekspertarstide arvamustest ei nähtu, et mõni oluline TIS-i sissekanne või epikriis oleks jäänud tähelepanuta. Seejuures nähtus reumatoloog dr TP perioodi 06.08.2018˗07.03.2019 epikriisist (dtl 230 jj), et kaebaja põhidiagnoos ˗ anküloseeriv e liigesejäikuslik lülipõletik e spondüliit ˗ tuleks üldse üle vaadata, sest diagnoos on ebamäärane ja veenva aluseta, adekvaatset MRI kinnitust sellele ei ole. Nagu öeldud, kui kaebajal on seoses krampide ja tõmblustega pärast taotluse esitamist 20.05.2019 sagenenud kukkumise oht ja tervise olukord halvenenud, saab ta teha SKA-le uue taotluse puude raskusastme kindlaksmääramiseks.
16.Ringkonnakohus jääb oma 31.01.2023 otsuse nr 3-21-2871 p-s 25.1 esitatud seisukohale, et ekspertarst ei pea oma arvamuses kõiki andmeid, mida ta on läbi töötanud, eraldi kirjalikult kajastama. Praegusel juhul on ekspertarstide järeldused kokkuviidavad järelduse aluseks olnud TIS-i andmetega. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses ka ära näidanud, millised olulised TIS-i andmed on jäänud tähelepanuta ja kuidas see saanuks mõjutada ekspertarstide või SKA järeldusi.
17.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme kulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.