Z.M-i kaebus Tallinna Vangla direktori 31.03.2023 käskkirja nr 1-1/23/29 punkti 1.13. tühistamiseks ja Justiitsministeeriumi 13.06.2023 vaideotsuse nr 117/3437-2 osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Z.M Vastustajad Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik; Justiits- ja Digiministeerium, volitatud esindaja Keili Kondike-Neiland
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.03.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Z.M-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Z.M-i apellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Jõustunud otsuse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 02.03.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse
3-23-1443 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla muutis direktori 31.03.2023 käskkirjaga nr 1-1/23/29 Tallinna Vangla kodukorda ja seletuskirja. Käskkirja punktiga 1.13. täiendati Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.1. neljandat lauset ning sõnastati see järgmiselt: „Laos ei hoiustata kinnipeetavate hügieeni-, kehahooldus ega puhastusvahendeid, toiduaineid, kuivaineid (sh tee ja kohv), ravimeid, süütamisvahendeid, sokke, sukki, sukkpükse, põlvikuid, aluspükse ega rinnahoidjaid.“ Muudatuse vajadust põhjendati käskkirjas järgmiselt: „Sokkide, sukkade, sukkpükste ja aluspesu vahetamise vajadus on kinnipeetavatel sagedane ja erinev, mistõttu on otstarbekas lubada kinnipeetaval hoida kambris kogu sokkide, sukkade, sukkpükste ja aluspesu kogust. Esemeid, mis on varasemalt lattu paigutatud, hoiustatakse laos ajani, mil kinnipeetav need kambrisse taotleb. Edaspidi on loetletud esemeid võimalik hoiustada üksnes kambris ja neid lattu tagasi paigutada ei ole enam võimalik.“ Ühtlasi lisati käskkirja punktiga 1.14. Tallinna Vangla kodukorra seletuskirja punkti 8.1. järgmine selgitus: „Sokkide, sukkade, sukkpükste ja aluspesu vahetamise vajadus on kinnipeetavatel sagedane ja erinev, mistõttu on otstarbekas lubada kinnipeetaval hoida kambris kogu sokkide, sukkade, sukkpükste ja aluspesu kogust.“
2.Tallinna Vangla kinnipeetav Z.M (kaebaja) esitas 17.04.2023 Justiitsministeeriumile adresseeritud vaide Tallinna Vangla direktori 31.03.2023 käskkirja nr 1-1/23/29 punktidele
1.13.ja 1.17. (nõue kirjutada kirjavahetusekaardil allkiri sinise pastapliiatsiga). Justiitsministeerium rahuldas 13.06.2023 vaideotsusega nr 11-7/3437-2 vaide osaliselt ja tunnistas Tallinna Vangla direktori 31.03.2023 käskkirja nr 1-1/23/29 punktid 1.17 ja 1.18 kehtetuks. Punkti 1.13 kehtetuks tunnistamise nõudes jäeti vaie rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 28.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 31.03.2023 käskkirja nr 1-1/23/29 punkti 1.13. tühistamiseks ja Justiitsministeeriumi 13.06.2023 vaideotsuse nr 11-7/3437-2 osaliseks tühistamiseks. Käskkiri on vastuolus justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 51 lõikega 1 ja § 61 lõikega 1. Käskkirja ei ole andnud pädev isik. Vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 3 kohaselt volitatakse valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama laos asjade vastuvõtmise korda ja lattu võetava asjade nimekirja määrusega. Seetõttu ei ole vangla direktor pädev kehtestama lattu võetavate asjade nimekirja ega nende hoidmise korda. Kodukorda on pädev andma vangla kui avalik-õiguslik juriidiline isik, direktor üksnes kinnitab vangla antud kodukorra olemasolu. Käskkirja p 1.13. alusel lubatakse kõik sokid ja aluspesu kinnipeetavale kambrisse, kuid VSkE § 57 lg 1 annab õiguse hoida sokke ja aluspesu laos. Samuti on käskkirja p 1.13. vastuolus kodukorra nende punktidega, mis ei luba hoida kambris sokke ja aluspesu koguses, 2(7)
3-23-1443 mis ei ole mõistlik. Kui kinnipeetaval oleks kambris ebamõistlik kogus sokke ja aluspesu, võtaks vanglateenistus need ära. Seega toob vaidlustatud käskkiri kaasa põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riive. Kaebaja kambrisse ei mahu 30 kg, s.o 500–800 paari sokke või 200–450 paari aluspükse. Sellise keelu seadmine ei ole põhjendatud. Uue regulatsiooniga ei muutu vangla ega ametnike töökoormus. Kuna vangla laopidaja peab niikuinii tooma laost näiteks jalanõud, võib ta selle asemel tuua ka sokid või aluspesu, seega ei ole sokkide ja aluspesu laos hoiustamise keelamine vajalik. Vangla soovitud eesmärgi saavutamiseks peaks ladu oma tegevuse lõpetama ja vangla lubama kõik asjad, mis ei ole keelatud, kinnipeetavale kambrisse
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. VSkE 61 lg 1 kohaselt paigutatakse vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasas olevad §-s 63 nimetamata asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades § 57 lg-s 3 ja § 61 lg-s 11 toodud piirangut. Nimetatud sätetest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust valida esemete hoidmise kohta. Käskkirjas nimetatud pesuesemete vahetamise vajadus on kinnipeetavatel sagedane ja erinev, mistõttu on otstarbekas lubada neil kambris hoida kogu sokkide, sukkade, sukkpükste ja aluspesu kogust. Esemeid, mis olid varem lattu paigutatud, hoiustab vangla laos, kuni kinnipeetav need kambrisse taotleb. Kaebaja selgitus, et tal ei mahu kambrisse ära 500–800 paari sokke või 200–450 paari aluspükse, on asjakohatu. Tallinna Vangla kodukorra punktide 8.8.1., 8.8.2., 8.9.1. ja 8.9.2. kohaselt võivad kinnipeetavad ja vahistatud kambris omada mõistlikus koguses sokke ja aluspesu. Kaebaja nimetatut mõistlikuks koguseks pidada ei saaks. VSkE § 57 lg-s 3 sätestatud 30 kg on kõikide isiklike asjade kogukaal, mida kinnipeetav võib vanglas omada. Ilmselgelt ei moodusta ühelgi kinnipeetaval, sh kaebajal, 30 kg asjade kogukaalu vaid sokid ja aluspesu.
5.Justiits- ja Digiministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja viidatud VSkE sätted ei anna kaebajale subjektiivset õigust valida esemete hoidmise kohta. Kodukorras kehtestatud piiranguga ei võeta kinnipeetavalt õigust sokke ja aluspesu omada või teha sellega soovitud toiminguid, mistõttu ei ole vangla rikkunud kinnipeetava õigust omandi puutumatusele ega õigust omandit käsutada. Justiitsministeerium nõustub ka vangla selgitustega ning leiab, et sagedasti vahetatavate esemete kambris hoidmine on eesmärgipärane ning aitab ühtlasi hoida tasakaalus ametnike töökoormust. Justiitsministeerium on käskkirja p 1.13. õiguspärasust hinnanud ja leidnud, et vangla direktoril oli pädevus käskkiri anda. Käskkiri ja vaideotsus vastavad haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud tunnustele.
6.Tallinna Halduskohus jättis 01.11.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohus nõustus Justiitsministeeriumi 13.06.2023 vaideotsuse põhjendustega, pidamata vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Tallinna Vangla kodukord on üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõttes (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.09.2019 määrus asjas nr 3-19-557, p 8). Haldusaktina on vangla kodukord õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). Nõue, et kodukord peab olema kooskõlas kehtiva õigusega, tähendab muu hulgas seda, et vangla kodukorraga võib täpsustada vangistusseaduse ja VSkE regulatsiooni selleks antud volituse piires. Vangla direktori volitus kodukorra kehtestamiseks tuleneb VangS § 105 lg-st 3. VangS § 105 lg 21 näeb ette ka küsimused, mida võib ja tuleb vangla kodukorras reguleerida. Lisaks 3(7)
3-23-1443 konkreetselt välja toodud küsimustele (p-d 1–13) sätestatakse kodukorras ka „muud reguleerimist vajavad asjaolud“ (p 14). VangS § 105 lg-s 3 on kasutatud mõistet „kinnitab“, kuna kodukord kinnitatakse vangla direktori käskkirjaga. Volitus oma pädevuse piires käskkirjade andmiseks tuleneb justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p-st 7. VSkE § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. VSkE § 61 lg 1 alusel paigutatakse vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasas olevad §-s 63 nimetamata asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades § 57 lg-s 3 ja § 61 lg-s 11 toodud piirangut. Viidatud VSkE sätted reguleerivad, millised asjad on vanglas lubatud ning kus neid hoida võib. Nendest sätetest järeldub, et kinnipeetavatele peab olema tagatud võimalus hoida asju kas enda juures kambris või laos. Kui vangla võimaldab teatud asju ilma arvulise piiranguteta, kuid mõistlikus koguses enda juures hoida (praegusel juhul kogu sokkide ja aluspükse kogust), ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda nende esemete lattu paigutamist. Vaidlustatud käskkirja p-ga 1.13. täiendati üksnes loetelu esemetest, mida laos ei hoiustata. Kodukorra sätte muutmisega ei võeta kaebajalt õigust sokke ja aluspesu omada, samuti ei piirata nende kogust. Seega nõustub kohus vastustajatega, et vangla ei ole rikkunud kaebaja õigust omandi puutumatusele ega õigust omandit käsutada. Käskkirja muutmise põhjendus on asjakohane. Ka Justiitsministeeriumi seisukohta, et sagedasti vahetatavate esemete kambris hoidmine aitab ühtlasi hoida tasakaalus ametnike töökoormust, ei saa pidada ilmselgelt asjakohatuks kaalutluseks. Regulatsioon, mis lubab kinnipeetaval hoida muu hulgas kogu sokkide ja aluspesu kogust kambris, on pigem soodustava iseloomuga (olemasolevad esemed on kogu aeg kättesaadavad, puudub vajadus neid laost välja küsida). Isegi kui teatavat riivet möönda (kinnipeetav ei saa kambris olevaid sokke ja aluspesu enam lattu paigutada), on see ilmselgelt vähene. Kaebaja ei olnud sokke ega aluspesu lattu paigutatud, vaid oli soovinud saada kõik asjad kambrisse juba enne, kui vangla sukkade-sokkida ja aluspesu laos hoiustamist piiras. Vastuseks kaebaja taotlusele põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks märkis kohus, et menetluse saab algatada üksnes õigusakti (nt seaduse või määruse) suhtes. Seega ei ole Tallinna Vangla kodukorra ja seda muutva käskkirja kui haldusakti (üldkorralduse) osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine võimalik. Kui kohtu hinnangul oleks vangla direktori käskkiri VSkE-ga vastuolus, tuleks see tühistada. Kohtu hinnangul on käskkiri õiguspärane. Ka VSkE § 57 lg-t 1 ja § 61 lg-t 1 ei ole alust pidada põhiseadusega vastuolus olevaks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Kaebaja palub 20.04.2024 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 22.03.2024 otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Tallinna Vangla direktoril ei ole pädevust võtta käskkirjaga kaebajalt sokkide ja aluspükste laos hoiustamise õigust ja võimalust. Lattu võetavate esemete nimekirja võib VangS § 15 lg 3 kohaselt sätestada ainult määrusega. Pidevate ümberpaigutuste tõttu koormab aluspesu ja sokkide kambris hoiustamine kaebajat, kuna ta ei vaja neid kambrisse sellisel hulgal ning ta soovib neid tagasi lattu paigutada. Piirang ei ole põhjendatud ja see on vastuolus vangla kodukorraga, mille järgi toimub asjade lattu paigutamine ja sealt väljastamine kord kuus märgitud ajal. Lisaks peab vangla üldjuhul esemeid, mida kinnipeetav ei kasuta, julgeolekut ohustavateks ning sokkide ja aluspesu kambrisse lubamisel ohustatakse vangla julgeolekut, kuna see raskendab läbiotsimist ja suurendab keelatud esemete peitmise võimalusi. 4(7)
3-23-1443 Õigusaktide järgi ei ole välistatud, et kinnipeetav võib saada 30 kg sokke või aluspesu postiga või osta kauplusest. Samas ei oleks mõistlik isegi 5 kg sokke ja aluspesu kambris hoida, kuna neid poleks kusagil hoiustada. Kaebajal on kambris ebamõistlikus koguses sokke ja aluspesu. Ebamõistlikus koguses sokid ja aluspesu võtab vanglateenistus kinnipeetavalt ära ja kuna lattu ei lubata neid panna, siis need hävitatakse, kuna muid võimalusi õigusaktid ette ei näe. Sellega riivatakse olulisel määral omandipõhiõigust. 06.08.2025 täiendavas seisukohas taotleb kaebaja VSkE § 57 lg 1 ja § 61 lg 1 põhiseadusega vastuolevaks tunnistamist ning asja lahendamisel kohaldamata jätmist. Muudetud kodukorra punkti seletuskirjast nähtuvalt on vangla täpsustanud VSKE § 57 lg 1 ja § 67 lg 1 regulatsiooni. Ka halduskohus viitas, et vangla võib kodukorraga ainult täpsustada VSkE § 57 lg-st 1 tulenevat asjade laos või kambris hoiustamise õigust. Ilma VSkE § 57 lg 1 kehtivuseta puudub vanglal pädevus hoiustusõiguse täpsustamiseks. Kaebaja viitab õiguskantsleri 11.03.2015 märgukirjale nr 6-3/120518/1501089 milles õiguskantsler on seisukohal, et 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 57 lg 1 andmiseks puudus justiitsministril volitusnorm.
8.Tallinna Vangla palub 06.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, tuginedes oma halduskohtule esitatud seisukohtadele.
9.Justiits- ja Digiministeerium palub 27.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, tuginedes oma halduskohtule esitatud seisukohtadele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Halduskohus on õigesti leidnud, et olukorras, kus kaebajal ei olnud kaebuse esitamise ajal vangla laos sokke ega aluspükse, ta oli enne käskkirja andmist ise taotlenud kõigi sokkide ja aluspükste kambrisse toomist ja kaebajal vanglas kaasas olevate nimetatud esemete kogus (vangla väitel kokku 23 paari sokke ja 6 paari aluspükse, millele kaebaja ei ole vastu vaielnud) ei ületanud mõistlikku kogust, mille kambris hoidmist oleks vangla võinud eelduslikult asuda takistama, ei rikkunud käskkiri kaebaja subjektiivseid õigusi. Juba ainuüksi seetõttu tuli jätta kaebus rahuldamata. Seadusega kaitstavaks subjektiivseks õiguseks ei saa pidada kaebaja väidetavat hüpoteetilist huvi omada vanglas 30 kg mahus sokke ja aluspesu ning nõuda nende hoiustamist tema jaoks mugavaimal viisil. Kaebaja viidatud vajadus viia ümberpaigutamise korral oma sokid ja aluspesu teise kambrisse ei riku samuti kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna mõistlikus koguses isiklike esemete liigutamist kambrite vahel ei saa pidada vangistusega tavapäraselt kaasnevat ebamugavust ületavaks riiveks. Kaebaja subjektiivsete õigustega ei seondu väited selle kohta, et liigne sokkide ja aluspesu kogus kambris võib takistada läbiotsimisi. Vangla julgeoleku tagamine on avalik huvi, mille kaitseks kaebajal kaebeõigus puudub.
12.Kohus selgitab, et isegi kui möönda kaebaja õiguste teatavat riivet seoses sellega, et vangla võib hüpoteetiliselt mitte lubada hoida kambris ebamõistlikus koguses sokke ja aluspükse, ei too see vältimatult kaasa asjade hävitamist ega muul viisil omandi kaotust. VSkE § 62 lg 2 kohaselt tehakse asjade piirkaalu ületamisel kinnipeetavale esmalt ettepanek saata piirkaalu ületav kogus asju lähedastele või muudele isikutele väljaspool vanglat ning § 741 lg 7 sätestab, et kinnipeetav võib pakiga saata esemeid, mis on tema isiklike asjade nimekirjas. Vaidlustatud käskkiri iseenesest ei saa isegi teoreetiliselt tuua kaasa kinnipeetava omandiõiguse kaotamist, vaid piirab üksnes vähesel määral tema vabadust omandit vallata ja kasutada, kusjuures omandiõiguse mõistliku teostamise korral riivet ei esine. Ringkonnakohus 5(7)
3-23-1443 nõustub halduskohtuga ka selles, et asjade enda juures hoidmine on kaebajale kokkuvõttes soodsam, kuna erinevalt laos hoidmisest, mille puhul saab asju kätte kord kuus, ei ole kambris hoidmisel omandi kasutamine ja otsene valdamine takistatud. Arvestades käskkirja põhjendusi ja avalikku huvi vangla mõistliku töökorralduse tagamise vastu ei saa riivet pidada ebaproportsionaalseks.
13.Halduskohus on ka ammendavalt põhjendanud, et vanglal oli VangS § 105 lg 21 alusel pädevus vangla kodukorras vaidlusaluse normi kehtestamiseks. Kinnipeetava kambris ja laos hoitavate asjade täpsem eristamine vangla töökorralduse tagamiseks ja kinnipeetavate isiklike harjumustega arvestamiseks on kohtu hinnangul viidatud normi mõttes muu reguleerimist vajav asjaolu, mida vangla saab õiguspäraselt kodukorraga reguleerida. Muu hulgas hõlmab see õigust vajadusel täpsustada VSkE § 57 lg-s 1 sätestatud kinnipeetava õigust hoida asju kas enda juures või laos. VSkE § 57 lg 1 ei reguleeri mingil viisil küsimust, kummas nimetatud hoiukohas on kinnipeetaval õigus mingeid asju hoida. Iseenesest on õige, et VSkE § 61 lg 1 taolise regulatsiooni vähemalt näiliselt sätestab, nähes ette, et vanglasse vastuvõtmisel paigutatakse kinnipeetavaga kaasas olevad asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse. Ringkonnakohus nõustub siiski halduskohtuga, et ka sellest normist ei tulene kinnipeetava subjektiivset õigust nõuda mingite asjade lattu paigutamist, kui neid asju lubatakse tal hoida enda juures kambris. Nagu eelnevalt märgitud, riivab asjade kambris hoidmine kinnipeetava omandiõigust vähemal määral, kuna puuduvad administratiivsed takistused asjade kasutamiseks. Riigikohus on lisaks selgitanud, et kinnipeetava huvi kasutada oma omandit, sh isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil, ei kuulu põhiseaduse § 32 lg 2 (omandipõhiõiguse) kaitsealasse (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2007 otsus nr 3-3-1-2907, p 19). Analoogselt ei tulene omandipõhiõigusest kinnipeetava õigust nõuda enda omandi hoiustamist kõikjal või mingis kindlas kohas vangla territooriumil. Käskkirja vastuolu VSkE § 61 lg-ga 1 on seega näiline ega too kaasa käskkirja õigusvastasust.
14.Käskkiri ei ole pädevusnõude rikkumise tõttu vastuolus ka kaebaja viidatud VangS § 15 lg-ga 3. Nimetatud säte volitab ministrit kehtestama määrusega (VSkE-ga) kinnipeetavale keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaalu ning hoiule võetavate asjade ja dokumentide hoidmise korra. Erinevalt kaebaja väitest ei reguleeri antud säte n-ö laos hoitavate asjade (asjade liikide) nimekirja kehtestamist. Asjade puhul, mida kinnipeetav võib vanglas hoida ja kasutada, peab antud sätte alusel määrusega kehtestama ainult kõigi asjade kogukaalu, diferentseerimata nende täpset hoiukohta. Lubatud asjade kogukaalu kehtestamine on olemuslikult märksa intensiivsem omandiõiguse riive kui küsimus, täpselt millises hoiukohas kinnipeetav asju vanglas hoida võib, ning VangS § 15 lg-st 3 ei tulene vanglale keeldu reguleerida asjade täpsemat hoiukohta VangS § 105 lg 2 1 p 14 alusel vangla kodukorras.
15.Samuti oli vangla direktoril VangS § 105 lg 3 alusel asutuse juhina volitus vangla nimel käskkirja andmiseks. Väide, et vangla direktori õigus kodukord „kinnitada“ tähendab pelgalt õigust kinnitada kodukorra olemasolu, on õiguslikult ilmselgelt põhjendamatu, kinnitamine tähendab antud kontekstis volitust vangla nimel kodukorra haldusaktiga kehtestamiseks.
16.Ringkonnakohus ei rahulda kaebaja taotlust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus VSkE § 57 lg 1 ja § 61 lg 1 suhtes, kuna need normid ei ole vaidlusaluse käskkirja õiguslikuks aluseks ega puutu vaidluse lahendamisel asjasse. Kaebaja leiab, et VSkE § 57 lg 1 kuulub kohaldamisele, kuna vastustaja ja halduskohus on leidnud, et käskkirjaga täpsustati seda normi, ning on põhiseadusvastane, kuna õiguskantsleri seisukohast nähtuvalt puudus ministril alus sellise normi kehtestamiseks. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, miks ta peab VSkE § 61 lg-t 1 asjassepuutuvaks ja põhiseadusvastaseks, mistõttu kohus eeldab, et põhjendused on samad, mis § 57 lg 1 puhul.
6(7)
3-23-1443
17.Kumbki norm ei puutu vaidluse lahendamisel asjasse, sest need ei reguleeri vaidluse esemeks olevat küsimust, kas kinnipeetav võib nõuda oma sokkide ja aluspesu kambri asemel vangla lattu paigutamist, ega volita vanglat seda küsimust kodukorraga reguleerima. Käskkirja õiguslik alus tuleneb VangS §-st 105. Vaidlusaluse käskkirja õiguspärasus ei sõltuks sellest, kui Riigikohus tunnistaks VSkE § 57 lg 1 või § 61 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuna sisuliselt on kaebaja seisukoht, et VSkE § 57 lg-st 1 ja § 61 lg-st 1 tulenevalt peaks tal olema vabadus valida, kas hoida isiklikke asju kambris või laos, ning käskkirjaga ei tohiks seda õigust piirata, on kaebuse väidetest lähtuvalt liiatigi tegemist kaebajat soodustavate normidega, mille kohaldamata jätmine ei saaks kaebaja õiguste kaitsele kaasa aidata.
18.VSkE § 57 lg 1 sätestab piirangu, millisel viisil omandatud asju võib kinnipeetav vanglas hoida. Kaebaja ei ole väitnud, et vangla keelaks tal hoida vanglas mingil kindlal viisil omandatud sokke ja aluspükse. Vaidluse esemeks on küsimus, kus (millises hoiukohas) võib kinnipeetav vanglas teatud liiki isiklikke asju hoida, mille kohta VSkE § 57 lg 1 sätestab üksnes seda, et isiklikke asju tohib hoida kahes alternatiivses kohas: enda juures (st kambris) või kinnipeetavate isiklike asjade laos. VSkE § 61 lg 1 reguleerib asjade hoidmise kohta sarnaselt, märkides, et enda juurde antakse asjad kinnipeetava soovil. Kumbki norm ei määratle, milliseid asju või millises koguses tohib kummaski hoiukohas hoida, ja nagu kohus eelnevalt selgitas, ei tulene kummastki normist kinnipeetava subjektiivset õigust nõuda mingite asjade lattu paigutamist. Seetõttu ei puutu normid vaidluse lahendamisel asjasse.
19.HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. Kaebajale antud menetlusabiga seonduvad kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).
20.Kuna otsuse sisu mõistmiseks ei ole kaebaja nime avalikustamine vajalik, tuleb tema nimi kohtuotsuse arvutivõrgus valdamisel HKMS § 175 lg 3 alusel initsiaalidega asendada.
/allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.