Q ja Y kaebus Viljandi valla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, valla kohustamiseks anda sotsiaalabi ning ehitusjärelevalvega seonduva tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Q ja Y kaebus.
2.Jätta kaebajate esitatud esialgne õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebajate ja nende tähemärkidega.
esindaja
nimed
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1 ja § 252 lg 7).
Q, Y (kaebajad) ning nende seaduslik esindaja X elavad alates 1. augustist 2025 aadressil Vana-Võidu pst 7-1, Viljandi vald. X esitas 7. jaanuaril 2026 Viljandi valla (vastustaja) ehitusspetsialistile taotluse algatada ehitusjärelevalve ning teostada aadressil Vana-Võidu pst 7, Vana-Võidu küla asuva hoone ülevaatus ja fikseerida fassaadi avariiline seisukord. X selgitas, et hoone välisfassaad on avariilises seisus ning korteris nr 1 on tekkinud hallitus. X pöördus täiendavalt 13. jaanuaril ja 14. jaanuaril 2026 jätkukirjaga ehitusspetsialist poole ehitusjärelevalve teostamiseks.
2.X pöördus 8. jaanuaril 2026 Viljandi valla laste heaolu spetsialist poole ning selgitas, et korteris on tekkinud ulatuslik niiskus- ja veekahjutus. Hallitus on tekkinud kohas, kus välisseinas on fassaadiava. Kirjas kirjeldatakse laste tervislikku seisundit ja soovitakse olukorra ametlikku fikseerimist ning juhiseid edasiseks tegutsemiseks. Viljandi valla laste heaolu spetsialist fikseeris 9. jaanuaril 2026 olukorra STAR programmis ning valla pakutava eluruumiga seoses soovitas pöörduda sotsiaaltöö spetsialisti poole.
3-26-159
3.Kaebajate esindaja esitas 12. jaanuaril 2026 Viljandi valla sotsiaaltöö spetsialistile pöördumise uurides sotsiaaleluruumi kasutamise võimalusi. Sotsiaaltöö spetsialist vastas pöördumisele 15. jaanuaril 2026 ning selgitas, et sotsiaalruume, kuhu koos lemmikloomaga elama asuda, hetkel pole. Täiendavalt uuris sotsiaaltöö spetsialist teavet praeguse eluruumi kohta ning kas eluruumi on otsitud vabalt üüriturult. Kaebajate esindaja vastas 15. jaanuaril 2026 sotsiaaltöö spetsialistile, et eluruumi tagamine on kohaliku omavalitsuse kohustus ning ta on pöördunud kohtusse. Kaebajate esindaja hinnangul on vald jätnud tähelepanuta laste õigused ja huvid. Kogu perekonna isiklik vara on muutunud tervisele ohtlikuks ja kasutuskõlbmatuks.
4.Kaebajad esitasid 20. jaanuaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles paluvad tuvastada Viljandi valla ehitusjärelevalve teostamata jätmise õigusvastasuse, kohustada Viljandi valda vältimatu sotsiaalabi korras tagama eluruum ning elementaarsed hädavajalikud uued esemed ning hüvitada mittevaraline kahju summas 15 000 eurot kummagi kaebaja eest. Kaebajad esitasid ka esialgse õiguskaitse taotluse.
5.Tartu Halduskohus kohustas 20. jaanuaril 2026 kohtunõudega Viljandi valda esitama teave ning seonduvad dokumendid kaebajate või Xe esitatud taotluste ning haldusmenetluste kohta. Lisaks palus kohus teavet, kas vastustaja on seotud kaebajate praeguse eluruumi üürimise või kasutusse andmisega.
6.Viljandi vald selgitas 23. jaanuaril 2026 vastuses kohtunõudele, et kaebajad ega nende seaduslik esindaja ei ole valla sotsiaalosakonna menetlusandmete ja dokumendihalduse kohaselt esitanud kirjalikke taotlusi vältimatu sotsiaalabi saamiseks ega eluruumi tagamise teenuse saamiseks. Viljandi vald teatas, et ei ole seotud kaebajate eluruumi üürimise ega kasutusse andmisega ning ei ole abistanud perekonda praeguse eluruumi leidmisel. X pöördus Viljandi valla poole 8. jaanuaril 2026 ning kirjeldas üürikorteris avastatud kahjustusi, perekonna terviseriski ning palus olukorra ametlikku fikseerimist ning juhiseid edasiseks tegutsemiseks. 12. jaanuaril 2026 pöördus kaebajate esindaja sotsiaaltöö spetsialist poole ning selgitas pere olukorda ning uuris valla pakutavate eluruumide kohta. 15. jaanuaril 2026 teavitas sotsiaaltöö spetsialist kaebajate esindajat, et vallal ei ole pakkuda sellist sotsiaaleluruumi, kuhu oleks võimalik koos lemmikloomaga kohe elama asuda. Sotsiaaltöö spetsialist küsis kaebajate esindajalt täpsustavaid küsimusi.
KOHTU SEISUKOHT
7.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab esitatud kaebust HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust tahtest lähtudes. Kaebuse kohaselt nõuab Y mittevaralise kahju hüvitamist, sest tal on tekkinud eluaegse tervisekahjustusena astma eluohtliku elukeskkonna tõttu. Kohus mõistab, et Y nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Viljandi valla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 000 eurot seoses tervisekahjustuse tekkimisega. Kaebuse kohaselt tekkis Qle mittevaraline kahju hingelistest läbielamistest ja sekkumisest era- ja perekonnaellu, mis oli põhjustatud teraapiliselt tuttava ja turvalise keskkonna hävimisest, sealhulgas oli kahjustada saanud ainus allesjäänud mälestusese varalahkunud isast. Kohus mõistab, et Q nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Viljandi valla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 000 eurot seoses tervisekahju ning era- ja perekonnaellu sekkumisega. Kohtu hinnangul nõuavad kaebajad lisaks HKMS § 37 lg 2 p 6 alusel Viljandi valla tegevusetuse tuvastamist ehitusjärelevalve teostamata jätmisel. Viimaseks nõuavad kaebajad HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel Viljandi valla kohustamist tagada vältimatu sotsiaalabi raames tervisenõuetele vastav
2
3-26-159 eluase ning elementaarsed hädavajalikud uued esemed. Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse.
8.Kohus otsustab esmalt kaebuse tagastamise lähtuvalt esitatud nõuetest ning lahendab seejärel esialgse õiguskaitse taotluse.
9.HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus kuulub tuvastamisnõude osas kaebeõiguse puudumise tõttu tagastamisele, sest HKMS § 45 lg-st 2 tulenevad eeldused tuvastamiskaebuse esitamiseks ei ole täidetud.
10.Tuvastamiskaebuse esitamine on lubatav, kui isikul esineb selleks põhjendatud huvi. Tuvastamisnõude esitamine ei ole lubatud üksnes haldusorgani tegevuse õiguspärasuse abstraktseks kontrolliks, kui kaebuse rahuldamine ei tooks kaasa kaebaja õigusliku positsiooni paranemist. Tuvastamisnõude esitamisel preventiivsel eesmärgil peab esinema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske. Üksnes abstraktne oht, et Viljandi vald võib tulevikus sarnaselt tegutseda, ei ole preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamiseks piisav (Riigikohtu halduskolleegiumi 9. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-32-10, p 12; 2. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-101-08, p 28; 4. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-48-15, p 10; 14. oktoobri 2020. a määrus asjas nr 3-19-882, p 23.1). Tuvastamiskaebus on väheefektiivne õiguskaitsevahend, arvestades, et isegi kui kohus menetleks sisuliselt kaebajate esitatud tuvastamisnõuet ning tuvastaks Viljandi valla tegevuse õigusvastasuse, siis ei kohustaks see vastustajat tulevikus ehitusjärelevalvet läbi viima. Käesoleval juhul on kaebajate õiguste kaitse tagamiseks efektiivsem esitada kohustamisnõue Viljandi valla kohustamiseks algatada kaebajate eluaseme suhtes ehitusjärelevalve. Kohus ei pea vajalikuks kaebajaid sellise nõude esitamisele ja kaebuse muutmisele siiski suunata, sest kohtu hinnangul kuuluks ka selline kohustamisnõue hetkel tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
11.HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole isikutel subjektiivset õigust nõuda haldusorganilt järelevalve menetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui järelevalvet sätestavad õigusnormid näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda, võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (Riigikohtu halduskolleegiumi 1. aprilli 2021. a otsus asjas nr 3-18-1442, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Isikul on subjektiivne õigus kohaliku omavalitsuse õiguspärase menetluse läbiviimisele, sealhulgas taotluse nõuetekohasele vastamisele. Ehitusseadustik ei näe ette tähtaega riikliku järelevalve algatamise otsustamiseks. Seega peab Viljandi vald taotlusele vastama mõistliku aja jooksul alates taotluse esitamisest. Isiku õiguste rikkumisega oleks tegemist juhul, kui Viljandi vald satuks vastamisega viivitusse. Kaebajate esindaja pöördus Viljandi valla poole ehitusjärelevalve algatamise taotlusega 7. jaanuaril 2026 ning kaebuse esitamise ajal 20. jaanuaril 2026 ei olnud Viljandi vald taotlusele vastanud ning taotluse esitamisest oli möödunud 13 päeva. Kohtumääruse tegemise ajaks on möödunud 20
3
3-26-159 päeva. Kohtu hinnangul ei ole kohalik omavalitsus käitunud ehitusjärelevalve otsustamisel õigusvastaselt, sest ehitusjärelevalve algatamise taotluse lahendamiseks ning taotlusele vastamiseks mõistlik tähtaeg ei ole veel möödunud. Seega ei ole vastustaja viivituses ning kaebajate õigusi ei ole rikutud. Seega puuduks kaebajatel praegu ka kohustamiskaebuse esitamiseks kaebeõigus.
12.Eeltoodust tulenevalt ei juhi kohus kaebajaid kaebuse nõuet muutma. Kohus tagastab Q ja Y kaebuse, milles nõutakse Viljandi valla õigusvastase tegevuse tuvastamist seoses ehitusjärelevalve algatamata jätmisega, HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.
13.Kaebajad nõuavad Viljandi valla kohustamist tagada vältimatu sotsiaalabi raames tervisenõuetele vastav eluase ning elementaarsed hädavajalikud uued esemed. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi.
14.Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 1 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SHS § 41 lg-st 1 tulenevalt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Kaebajad on pöördunud Viljandi valla poole sooviga saada sotsiaalhoolekandelist abi. Vastavalt Viljandi Vallavolikogu 30. jaanuari 2019. a määruse nr 62 „Eluruumi tagamise teenuse osutamise kord“ § 2 lg-le 2 tuleb esitada eluruumi tagamise teenuse saamiseks nõuetekohane taotlus Viljandi Vallavalitsusele. Kaebajad on kohustamiskaebusega pöördunud halduskohtusse ennatlikult, sest eluruumi tagamise teenuse saamiseks ei ole nad Viljandi vallale vormikohast taotlust esitanud, vaid on piirdunud sotsiaaleluruumi saamise võimaluste uurimisega. Kui lugeda siiski taotlus esitatuks, siis on tegemist puudustega taotlusega, sest puudub täpne teave kaebajate majandusliku seisundi kohta ja ka muud eluruumi tagamise teenuse saamiseks olulised asjaolud ei ole selged. Kohtule ei nähtu, et Viljandi vald oleks praeguseks keeldunud kaebajatele eluruumi tagamast ehk puudub valla keelduv otsus, mis saaks kohustamisnõude aluseks olla. Sotsiaaltöötajate vastustest ja kohtule esitatud materjalidest ei nähtu siduvaid otsuseid sotsiaalabi andmise küsimuses, vald on üksnes teinud menetlustoimingud kaebajate olukorra kaardistamiseks. Kohtu hinnangul on kaebajad pöördunud seega kohtusse ennatlikult ning kaebajatel puudub hetkel kaebeõigus nõuda Viljandi valla kohustamist tagada eluruum.
15.Viljandi Vallavolikogu 27. juuni 2018. a määruse nr 36 „Sotsiaaltoetuste taotlemise, määramise ja maksmise kord“ § 2 p 3 kohaselt vältimatu sotsiaalabi on piisavate elatusvahenditeta isiku olukorrale vastavad hädavajalikud sotsiaalhoolekandelised abinõud, mis tagavad vähemalt toidu, riietuse, ravimid ja ajutise peavarju. Selleks on ette nähtud vältimatu sotsiaalabi toetus (Viljandi Vallavolikogu määrus nr 36 § 3 lg 1 p 3 ja § 6 lg 1). Vältimatu sotsiaalabi toetus määratakse isiku põhjendatud taotluse alusel. Kohus ei tuvastanud, et kaebajad oleksid Viljandi vallale vastavasisulise taotluse esitanud. Seega on kaebajad pöördunud vältimatu abi saamiseks halduskohtu poole ennatlikult. Kaebajad peavad esmalt pöörduma kohaliku omavalituse poole selge taotlusega abi saamiseks. Seega ei ole kaebajate õigusi hetkel rikutud ning kaebajatel puudub kaebeõigus ka selles osas.
4
3-26-159
16.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel Q ja Y kaebuse osas, milles nõutakse Viljandi valla kohustamist tagada vältimatu sotsiaalabi raames tervisenõuetele vastav eluase ning selle raames elementaarsed hädavajalikud uued esemed.
17.Kohtu hinnangul ei esine alust ka kahjunõude menetlemiseks. HKMS § 121 lg 2 p 2 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
18.Kaebuse kohaselt on kaebajatel tekkinud mittevaraline kahju tervisekahjustustest, mis olid põhjustatud elukeskkonnast ning selle hävinemisest. Lisaks sekkuti kaebajate era- ning perekonnaellu tuttava elukeskkonna hävimisega. Kuigi üldjuhul tervisekahju riivab isiku õigusi oluliselt, siis praegusel juhul tuleb riivet pidada väheintensiivseks. Kaebajad seostavad kahju tekkimist Viljandi valla tegevusetusega ehitusjärelevalve algatamisel ning sotsiaalabi andmisel. Kohus leidis eelnevalt, et nii ehitusjärelevalve algatamata jätmisega kui sotsiaalabi andmata jätmisega on kaebajad kohtusse pöördunud ennatlikult. Sellises olukorras ei saa vastustaja tegevus kahju tekkimisel kaebajate huvi olulisel määral mõjutada ning õiguste riivet ei saa käsitleda intensiivsena. Kohtu hinnangul ei ole kaebajatele tekkiv tagajärg oluline, sest vastustaja tegevus ei ole veel kaebajate õigusi rikkunud ning kohus ei näe muid Viljandi valla tegevusi, mille tulemusena võiks eeldada kaebajatele kahju tekkimist. Kohtu hinnangul on suurem osa kaebajate väidetavast tervisekahjust seotud hoopis üürieseme puuduste ja korrashoiuga, mis on olemuslikult seotud eraõigusliku suhtega mitte avalikõigusliku suhtega. Seega vastustaja võimalik tekitatud kahju avalik-õiguslikus suhtes riivab kaebajate õigusi vähem intensiivselt. Lisaks juhib kohus tähelepanu, et kaebuses viidatud pildialbum ei ole pöördumatult kahjustunud või hävinud ning kaebajate võimalus mälestada oma isa on üksnes raskendatud, mitte võimatu. Seega ei ole perekonnaellu sekkumise riive praegu teadaolevaid asjaolusid arvestades intensiivne. Kohtu hinnangul on väide teraapiliselt tuttavast keskkonnast väheusutav, sest kaebajad on elanud praeguses elukohas vähem kui pool aastat ning tegu ei ole perekonna pikaajalise koduga. Kohtule ei ole usutav, et just praegune elukoht on muutunud sedavõrd oluliseks paigaks võrreldes võimalike varasemate elukohtadega. Seega ei saa kaebajatel seoses elukohaga olla tekkinud sedavõrd suuri hingelisi läbielamisi, mis riivaks kaebajate era- ja perekonnaelu intensiivselt.
19.Kohtu hinnangul on kahju hüvitamise nõuete rahuldamine vähetõenäoline. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise eelduseks on põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel (Riigikohtu halduskolleegiumi 4. juuli 2025. a otsus asjas nr 3-22-491, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole kaebajate väidetav mittevaraline kahju põhjuslikus seoses Viljandi valla tegevusega. Kaebajale tekkis astma elukeskkonna tõttu üürikorteris, mille omanik ega üürileandja ei ole kohalik omavalitsus ning mille leidmisel ei ole vastustaja osalenud. Üüriesemel tekkiva puuduse eest vastutab üürileandja (võlaõigusseadus § 276 lg 1). Üürieseme puudusest tekkinud kahju on olemuslikult eraõiguslik, mitte avalik-õiguslik. Kohalik omavalitsus ei vastuta eraõiguslikust suhtest tekkinud kahju eest, kui kohalik omavalitsus ei ole selle suhte pooleks. Seega on kaebajatele tekkinud kahju seotud üürileandja tegevuse, mitte kohaliku omavalitsuse tegevusega. Ühel kaebajal tekkinud astma tuvastati juba novembris 2025, kuid Viljandi valla poole pöördusid kaebajad jaanuaris 2026. Seega on ilmselgelt kahju tekkinud enne Viljandi
5
3-26-159 valla tegevust. Asja materjalidest ei nähtu ühtegi vastustaja muud tegevust, mille tagajärjeks oleks kaebajate väidetav tervisekahju. Niiskus- ja hallituskahjustus korteris tuvastati detsembris 2025 enne Viljandi valla poole pöördumist ning seega ei ole kahju seotud Viljandi valla tegevusega ehitusjärelevalve algatamata jätmisel või sotsiaalabi andmata jätmisel. Seega puudub ilmselgelt põhjuslik seos valla tegevuse ja tekkinud kahju vahel, mistõttu on kahjunõuete rahuldamine ebatõenäoline.
20.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel Q ja Y kaebuse osas, milles nõutakse mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna kaebajate kõik nõuded kuuluvad tagastamisele, tagastab kohus kaebuse tervikuna. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
21.Kaebajad paluvad lisaks esialgse õiguskaitse korras HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel kohustada Viljandi valda hiljemalt 3 tööpäeva jooksul tagama kaebajatele tervisenõuetele vastav eluase kuni põhimenetluses lahendi jõustumiseni või ohu äralangemiseni ning kohustada Viljandi valda tasuma vältimatu sotsiaalabi rahalise meetmena 3 000 eurot hiljemalt 3 tööpäeva jooksul. HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Kohtu hinnangul puudub esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks alus. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema lahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Kohtu hinnangul taotlejaid sellised tagajärjed ei ähvarda ning neil puudub esialgse õiguskaitse vajadus.
22.Kaebajad põhjendavad esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et vajalik on viivitamatult soetada aegkriitilised, vältimatud ning tervisekahju süvenemist takistavad esemed. Esialgse õiguskaitse vajadus tähendab ennekõike ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuvad taotleja jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Senist menetlust arvestades ei nähtu kohtule hetkel, et kaebajatel võiksid tekkida sedavõrd rasked tagajärjed, mis õigustaks kohest esialgse õiguskaitse rakendamist. Kohus leidis eelnevalt, et kaebajad ei ole esitanud Viljandi vallale taotlust vältimatu sotsiaalabi saamiseks, samuti ei ole ehitusjärelevalvega seotud pöördumisega vald veel viivituses. Kohus ei saa võimude lahususe põhimõttest lähtuvad asuda kohaliku omavalitsuse asemel otsustama esimese astmena isikutele sotsiaalabi andmise ja ehitusjärelevalve algatamise üle. Kaebajatel on võimalik uuesti kohtusse pöörduda, kui vastustaja keeldub abi andmisest ning ehitusjärelevalve teostamisest. Lisaks tuleb silmas pidada, et tuvastamis- ja hüvitamiskaebuse korral ei ole esialgse õiguskaitse rakendamine võimalik, kuivõrd HKMS § 251 lg 1 ei näe ette võimalust tuvastada esialgse õiguskaitse korras haldusorgani tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust ega määrata ajutiselt hüvitist (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2025. a määrus asjas 325-2742). Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajatel esialgse õiguskaitse vajadust ning kohus jätab kaebajate esialgse õiguskaitse rahuldamata.
23.Kohtulahendi avaldamisel asendab kohus kaebajate ja nende esindaja nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3).
6
3-26-159
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.