Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Kaire Orion, Maili Lokk 22.01.2026, Tartu
Haldusasja number Haldusasi
3-24-2440 X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega Tartu Halduskohtu 06.02.2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant ‒ X.X. Vastustaja ‒ Tartu Vangla
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale apellatsioonimenetluses esitatud prokuratuuri 07.04.2025. a määrus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta.
2.Võtta käesoleva asja materjalide juurde Tartu Vangla vastuse lisana esitatud 06.02.2023. a taotlus.
3.Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.02.2025. a otsus muutmata.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 22.01.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkirjaga nr 2-23/1-2/393 kohaldati kinnipeetav X.X.-i (kaebaja) suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati alates 06.10.2023 kuni asjaolude äralangemiseni. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis 06.10.2023 aset leidnud intsident, mille käigus viskas kaebaja S7 eluosakonna köögis olnud kinnipeetavat näo piirkonda tumeda vedelikuga. Tartu Vangla 10.11.2023. a käskkirjaga lõpetati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine.
2.Kaebaja esitas Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkirja nr 2-23/1-2/393 peale vaide, mille Tartu Vangla jättis 21.11.2023. a vaideotsusega nr 1-11/227-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 16.04.2024 vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovis saada hüvitist seoses tema suhtes 06.10.2023 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega.
4.Kaebaja esitas 08.07.2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla vastu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses 06.10.2023 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, kambris valitsenud tingimuste ja vaimse tervise kontrollimata jätmisega. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Kaebaja paigutati abinõude kohaldamise ajaks 3. üksuse E2 kambrisse nr 1066, mille puhul on tegemist tugevdatud kambriga, kuhu kinnipeetavad paigutatakse lühiajaliselt. Kaebajat hoiti sellises kambris 36 päeva, mida ei saa pidada lühiajaliseks.
4.2.Kambris nr 1066 oli vahetrelluks, mille puhul on tegemist julgeolekuabinõuga. Vahetrellukse kohaldamist vaidlusaluses käskkirjas ei põhjendatud.
4.3.Kambris puudusid ligi kuu aega riiete kuivatamiseks metalltorud. Seega puudus kaebajal igasugune võimalus riiete kuivatamiseks.
4.4.Vaatamata sellele, et kaebaja teavitas valvurit voodipikenduse puudumisest kambrisse paigutamise päeval, puudus kaebajal voodipikendus 19 päeva. Voodipikenduse puudumine takistas kaebajal voodi sihipärast kasutamist.
4.5.Eraldatud lukustatud kambris viibimisel tekkisid kaebajal unehäired, depressioon, kontsentratsiooni puudulikkus, mäluhäired ja heaolu langus. Eraldatud lukustatud kambris viibides ei kontrollinud ükski tervishoiutöötaja kaebaja vaimset tervist. Samuti oli kambrisisene ja -väline tegevus viidud miinimumini.
4.6.Kaebaja kommunikatsiooniprogrammi vestlused toimusid selliselt, et kaebajat hoiti lukustatud uksega metallpuuris. Julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast ei nähtu, et vangla oleks sellist meedet kaalunud ja põhjendanud.
5.Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu ning leidis, et see tuleb jätta rahuldamata.
6.Tartu Halduskohus leidis 06.02.2025. a otsuses, et esitatud kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohtu põhjendused olid järgnevad.
6.1.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
6.2.Väljakujunenud kohtupraktika põhjal ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel. Muu hulgas on mittevaralise kahju hüvitamine RVastS § 9 lg-s 1 ette nähtud väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse 2
alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 05.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2).
6.3.VangS § 41 lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks julgeolekukaalutlustel. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut. VangS § 69 lg 1 ja 2 tulenevalt võib vanglateenistus kohaldada kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidi-või põgenemiskalduvustega, on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, samuti raske õiguserikkumise ärahoidmiseks, täiendavate julgeolekuabinõudena kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist. Seega on VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69.
6.4.VangS § 11 lg 1 sätestab, et VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega saab kohus kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt Riigikohtu 02.06.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11).
6.5.Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkirjast nr 2-23/1-2/393 nähtub, et vangla kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid selleks, et tõrjuda ohtu vanglas viibitavetele isikutele. Kohtu hinnangul võimaldab VangS § 69 lg 1 eelpool nimetatud alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-94-10, p 12; nr 3-3-1-33-10, p 12 ja nr 3-3-1-88-14, p 11). Vangla on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuginenud ettekandele nr 2-23-4616. Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkirja kohaselt ajendas julgeolekuabinõusid kohaldama 06.10.2024 kella 15.37 paiku aset leidnud sündmus, kus kaebaja võttis põuest pudeli ja viskas S-7 köögis olnud kaaskinnipeetavat näo piirkonda tumeda vedelikuga, kes omakorda viskas kaebajat panniga. Pärast seda kutsus kaebaja eelmainitud kinnipeetava kaamerate vaateväljast ära ning kolmas kinnipeetav tõmbas paanikanuppu.
6.6.Kohtu hinnangul viitab eelpool kirjeldatud kaebaja käitumine sellele, et kaebaja võib käituda kaaskinnipeetavate suhtes agressiivselt ning seega ohustada vangla üldist julgeolekut. Kuna ettekandest nähtuvalt tajusid ka teised kinnipeetavad olukorra eskaleerumise ohtu, siis nõustub kohus vanglaga, et kaebajat võib kirjeldada kui ettearvamatult ning ohtlikult käituvat kinnipeetavat, keda ei saanud jätta avatud eluosakonda teiste kinnipeetavate keskele. Kohus 3
lisab, et kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetlus toimub väga piiratud aja tingimustes, siis ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel võimalik üksikasjalikult välja selgitada kõiki juhtumi asjaolusid, s.t miks kaebaja nii käitus ning mis toimus väljaspool kaamera vaatevälja. Vanglaametnikul on kohustus tagada vangla julgeolek (VangS § 111 lg 1), mis tähendab ka seda, et vangla peab välistama muuhulgas ohu kinnipeetavate elule ja tervisele. Kuivõrd vanglal puudus veendumus, et kaebaja ei kujutada ohtu kaaskinnipeetavatele, on kohtu hinnangul proportsionaalne julgeoleku tagamiseks ja tõhusama julgeoleku kohaldamiseks eraldada kaebaja teistest kinnipeetavatest.
6.7.Kohtu hinnangul on Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkirjas nr 2-23/1-2/393 piisavalt põhjendanud kaitstavate õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja seda, miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik. Kohus nõustub, et vanglal oli tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstavate õigushüvede kahjustamises. Vangla on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärk oli vältida tema poolt aset leidvaid võimalikke õigusrikkumisi. Käskkirjas on iga rakendatud meetme kohta esitatud põhjendus, mida soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik. Kohtu hinnangul ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud vangla julgeoleku tagamiseks kohased ja vajalikud. Arvestada tuleb ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13). Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vangla tegutses kooskõlas VangS § 69 lg-ga 1, kui ta kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kohtu hinnangul vastab Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkiri nr 2-23/12/393 HMS §-s 54 ja § 55 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning on õiguspärane, sh selge ja üheselt mõistetav. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust või asjaolu, mis tõendaks, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigusvastane.
6.8.Tartu Vangla 09.10.2023. a käskkirjast nr 2-23/1-2/393 nähtuvalt kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist kuni asjaolude äralangemiseni. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 10.11.2023. a käskkirjaga nr 2-23/1-2/431. Kohus leiab, et arvestades kaebaja käitumist viimase kolme kuu jooksul, kus kaebaja ähvardas kahte erinevat kinnipeetavat ja kasutas füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava vastu, ning seda, et ka praeguses asjas vaidlustatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli tingitud kaebaja enda käitumisest, kusjuures viimati kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 28.09.2023, siis oli põhjendatud kaebaja käitumise jälgimine pikema ajaperioodi jooksul, tegemaks kindlaks, et kinnipeetav ei kujuta oma käitumisega enam kaaskinnipeetavatele ohtu. Kohus nendib, et käskkirja sõnastus võis jätta kaebaja teadmatusse, millal võiks piirangute ülevaatamine toimuda või mida seejuures arvesse võetakse, kuid siiski ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestus ülemäärane. Asjaolusid arvestades oli 36 päevane periood kaebaja käitumisest tuleneva ohu kindlakstegemiseks mõistlik. Vangla rakendas meetmeid vangla julgeoleku tagamise eesmärgil ning ei ole sellega ülemääraselt kaebaja õigusi riivanud.
6.9.Tartu Vangla selgituste kohaselt ei ole kambri nr 1066 näol tegemist kartserikambriga, vaid tugevdatud järelevalve vajadusele vastava kambriga. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. 4
Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: 1) ühe- või kahekordsed voodid; 2) isiklike asjade hoiukoht; 3) laud; 4) istekoht igale kinnipeetavale; 5) võimaluse korral valjuhääldi; 6) riidenagi; 7) võimaluse korral pesemiskoht; 8) võimaluse korral WC. Kohus leiab, et kuivõrd eeltoodust tulenevalt ei ole kambri sisustuseelementide hulgas loetletud kuivatustoru, ei ole kuivatustoru puudumise tõttu vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Lisaks arvestab kohus, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal puudus kaebajal vajadus kuivatada oma elukambris suuremaid riideesemeid, kuna kaebaja vormiriietuse, voodipesu ja käterättide pesu korraldas vangla ning väiksemate riideesemete kuivatamiseks oli kaebajal võimalus kasutada mööbliesemeid. Tartu Vangla vastusest tulenevalt võib mõista, et mööbliesemetele väiksemate riiete kuivama paneku puhul ei oleks tegu Tartu Vangla kodukorra p 1.7.6 rikkumisega, nagu väidab kaebaja. Ka arvestab kohus, et kaebaja esitas esimese kirjaliku pöördumise seoses kuivatustorude puudumisega 23.10.2023 ehk 17 päeva pärast seda, kui ta paigutati kõnealusesse kambrisse. Kaebaja pöördumise esitamise järgselt paigutati kuivatustorud kambrisse 01.11.2024. Seega juhul, kui kaebaja oleks kuivatustorude puudumisest ja nende vajadusest vanglat teavitanud varem, oleks kaebajal olnud võimalik tekkinud olukorda ära hoida või selle kestust lühendada.
6.10.Ka ei saa kohtu hinnangul pidada õigusvastaseks kambris vahetrellide olemasolu ning seda, et kaebaja vestlused toimusid metallist võrega vestlusalal. Olukorras, kus vaatamata vahetrellidele oli kambri pind vastavuses õigusaktides sätestatud tingimustega, ei saa kambris vahetrellide paiknemine iseenesest kaebaja õigusi rikkuvaks pidada. Nagu vangla põhjendas, siis ei ole vahetrellide näol tegemist ka täiendava julgeolekuabinõuga VangS § 69 lg 1 mõttes, mida vangla peaks eraldiseisvalt põhjendama, vaid kambri ehitusliku eripäraga. Samamoodi ei saa VangS § 69 lg 1 mõttes täiendava julgeolekuabinõuna käsitleda metallist võrega vestlusala. Kohus nõustub vanglaga, et kehtiv õigus ei kehtesta kindlaid nõudeid, milline peab välja nägema vestlusruum, kus kinnipeetav vangla sotisaaltöötaja, psühholoogi või kaplaniga kohtub. Et antud juhul oli kohtule arusaadavalt kaebajale tagatud vestluse sisu konfidentsiaalsus, elementaarsed võimalused vestluse läbi viimiseks (laua ja istumiskoha olemasolu) ning võimalus paberil dokumentidega tutvustamiseks, pole eelnevaga kaebaja õigusi rikutud.
6.11.VSkE § 7 lg 1 p 1 järgi kuuluvad toa või kambri sisustusse voodid. Kohus nõustub vanglaga, et tulenevalt VangS § 41 lg-st 1 koostoimes VSkE § 7 lg 1 p-ga 1 on vanglal kohustus tagada kinnipeetavale tema pikkusele vastava voodi andmine, et kinnipeetav saaks voodit kasutada eesmärgipäraselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajale on määratud voodipikendus ning kambrisse nr 1066 paigutamise päeval juhtis kaebaja valvuri tähelepanu mainitud puudusele, kuid valvur unustas sellest inspektor-kontaktisikut teavitada. Kohus leiab, et kaebajale ettenähtud voodipikenduse tagamata jätmine ning selle väljastamine 19 päeva möödudes ei olnud õiguspärane. Kohus peab usutavaks, et kaebaja pikkusele vastava voodi võimaldamata jätmisel ei olnud voodi sihipärane kasutamine võimalik ning voodis magamine oli kaebaja jaoks ebamugav. Ka on kohus seisukohal, et kaebaja kasutas ära talle antud esmased õiguskaitsevahendid, kui kambrisse paigutamisel teatas kaebaja valvurile voodipikenduse puudumisest ning valvur lubas asjaga tegeleda. Lisaks näeb Tartu Vangla kodukorra p 11.1.1 ette, et kinnipeetaval tuleb oma olmeküsimuste lahendamise probleemiga vanglateenistuse ametniku poole pöörduda ennekõike suuliselt, mida kaebaja ka tegi. Et taotlustele vastamise tähtaeg on üldjuhul 30 päeva, ei ole kohus veendunud, et kirjaliku taotluse esitamine oleks andnud kaebajale soovitud tulemust.
6.12.Kohus nõustub vanglaga, mille kohaselt kaasneb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise olemusega see, et kinnipeetava kambriväline liikumine on viidud miinimumini ning kinnipeetaval ei ole selliseid võimalusi vaimse ja füüsilise stimulatsiooni saamiseks nagu on kinnipeetavatel, kelle suhtes ei ole täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud. Samas nähtub Tartu Vangla vastusest, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal, täpsemalt 18.10.2023 alustati kaebaja suhtes suhtlusprogrammi läbiviimisega, mis viitab asjaolule, et 5
kaebaja ei viibinud sotsiaalses isolatsioonis. Täpsemalt toimusid vangla selgituste kohaselt kaebajal kohtumised kaplani (18.10.2023, 09.11.2023), sotisaaltöötaja (24. ja 31.10.2023, 07.11.2023) ja ka psühholoogiga (25.10.2023 ning 01. ja 10.11.2023). Lisaks sellele olid kaebajal igapäevased kokkupuuted ametnikega ja iganädalaselt inspektor-kontaktisikuga. Seega võimaldas vangla kaebajale suhtlust, sh tähenduslikku inimlikku kontakti võimaldavat suhtlust. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et võimaldatud suhtlusviisid ja nende ulatus oleks olnud ebapiisavad.
6.13.Vanglas peab olema tagatud üksikvangistuses viibiva kinnipeetava füüsilise ja vaimse tervise regulaarne jälgimine. Jälgimise sageduse üle tuleb otsustada konkreetse inimesega seotud riskitegureid arvestades (Riigikohtu 08.12.2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 26). Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et kaebaja ei saanud piisavat meditsiinilist tähelepanu. Tartu Vangla poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal oli perioodil
18.10.– 07.11.2023 kolm kohtumist psühholoogiga. Vaatamata sellele, et psühholoogi puhul pole tegemist arstiga, on psühholoogi töö põhisisuks nõustamine psühholoogilistes küsimustes. Samuti oli kaebajal mitmeid kokkupuuted meditsiinitöötajaga (vt kaebaja tervisekaardi väljavõte). Lisaks, nagu eelnevalt välja toodud, oli kaebajal ka muid kokkupuuteid ametnikega, kellel oli võimalus kaebaja tervisliku seisundi halvenemisel ühendust võtta meditsiiniosakonnaga. Kohus peab kaebajale võimaldatud suhtlemisvõimaluste ja tervise jälgimise ulatust piisavaks, et eitada kaebajale vangla tegevuse tõttu sedavõrd intensiivsete kannatuste tekkimist, mis annaks aluse jaatada vangla õigusvastast tegevust.
6.14.Kaebuse kohaselt alandas vangla kaebaja inimväärikust ja kahjustas kaebaja tervist. Kaebaja selgituste kohaselt on tema tervist kahjustanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, mis võis koosmõjus voodi sihipärast kasutamist takistava voodipikenduse puudumisega põhjustada kaebajale unehäireid, depressiooni, kontsentratsiooni puudulikust, mäluhäireid ja heaolu langust, mille tulemusel kaebaja kaal langes 6 kg. Eeltoodule tuginedes on kohus tuvastanud, et Tartu Vangla tegevusetus, mille tõttu puudus kaebajal 19 päeva voodipikendus, oli õigusvastane. Seega puudub käesolevas asjas selline vastustaja õigusvastaste tegevuste kogum, mis annaks kumulatiivselt aluse kaebajale rahaline hüvitis välja mõista. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon; erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm; põhjendamatu jõu kasutamine; sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta; ülerahvastatus kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul; paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta; halvad sanitaartingimused kogumis. Praegusel juhul ei ole kaebaja poolt kirjeldatu võrreldav nimetatud olukordadega. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad. Praegusel juhul ei ole kaebaja selliseid asjaolusid esile toonud. Kohus ei pea voodipikenduse andmata jätmist sellise intensiivsusega kaebaja õiguste rikkumiseks, mis õigustaks talle selle hüvitamiseks vanglalt reaalse rahasumma väljamõistmist. Kohus arvestab siinkohal, et vanglaametnik, kes lubas kaebaja voodipikenduse küsimusega tegeleda, kuid unustas selle, ei pannud ilmselgelt tegu toime tahtlikult ning kaebajal endal oli siinkohal võimalik talle tekitatud kahju (võimalikud une- ja mäluhäired jms) kahandada. Vaatamata sellele, et kaebaja kasutas kohtu hinnangul esmaseid õiguskaitsevahendeid, kui ta kambrisse paigutamisel teavitas vanglaametnikku voodipikenduse puudumisest, oli kaebajal siiski lisaks võimalik antud olmeküsimusega pöörduda temaga kokku puutunud ametnike ja inspektor-kontaktisiku poole ning uurida voodipikenduse väljastamisega seonduvat. Kaebajal tuleb ka endal tegutseda mõistlikult ja teha kõik võimalik kahju ärahoidmiseks. Lisaks ei saa kohtuasja materjalidest nähtuvalt tõsikindlalt väita, et kaebajal tekkisid terviseprobleemid just voodipikenduse puudumise tõttu. Kohus ei saa tähelepanuta jätta, et kaebaja sai juba 06.10.2023 toimunud intsidendi tõttu kehavigastusi, mille üle kurtis kaebaja ka hilisemalt (esitades 09.10.2023 6
vastavasisulise pöördumise vigastuste ülevaatamiseks). Ka ei nähtu kohtuasja materjalides sisalduvast kaebaja tervisekaardist, et kaebajal oleks diagnoositud depressioon ning et tema haigusjuhus A13612024 fikseeritud kehakaal viitaks alakaalulisusele. Arvestades kõiki asjaolusid kogumis ei ole käesoleval juhul seega kaebajale rahalise hüvitise maksmine põhjendatud ja juhtunu heastamiseks saab pidada piisavaks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist. Kohtupraktikas on ka varem selgitatud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib olla ka kahju rahas kompenseerimise asemel kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas 09.03.2025 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 06.02.2025. a otsuse osas, milles tema kaebus jäeti rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised.
7.1.Halduskohus on otsuse tegemisel ebaõigesti hinnanud tõendeid ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Kohus on täielikult jätnud tähelepanuta ja hindamata kaebuses toodu, mis puudutas üksikvangistuse küsimust ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestust. Kaebaja ei nõustu ka kohtu hinnanguga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestuse osas, milles leiti, et 36 päeva kestnud meetmed ei olnud ülemäärased. Kohtu põhjendus ei baseeru faktidel. 18.08.2023 on kaebaja distsiplinaarmenetluse raames süüdi tunnistatud vaid ebaviisaka käitumise osas ning 18.09.2023 kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, mille kohaldamine on vaidlustatud (asi nr 3-24-2384). Kuna kaebaja ei ole nimetatud ajavahemikus “ähvardanud” kahte erinevat kinnipeetavat ega ka “kasutanud füüsilist vägivalda” kaaskinnipeetava suhtes, siis jääb kohtu hinnang selles osas arusaamatuks. Vastustajal tekkis VangS § 69 lg 3 alusel kohustus vaadata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine üle hiljemalt 06.11.2023, kui abinõude algsest kohaldamisest oli möödunud 30 päeva. Vastustaja seda ei teinud või tegi seda mitmeid päevi hiljem, mida ei saa pidada õiguspäraseks.
7.2.Kohus nentis, et kambri nr 1066 näol pole tegemist kartserikambriga, vaid tugevdatud järelevalve vajadusele vastava kambriga. Taolisse kambrisse paigutatakse kinnipeetavaid lühiajaliselt, kuid sellest hoolimata ei hoitud kaebajat antud kambris lühiajaliselt, vaid 36 päeva. Tugevdatud järelevalve vajadusele vastavat kambrit ei saa pidada tavapäraseks kambriks VangS § 45 lg 1 tähenduses. Vastustaja oleks pidanud eraldi põhjendama, miks kaebaja tuli paigutada tugevdatud järelevalve vajadusele vastavasse kambrisse. Seda tehtud ei ole. Kaebajat koheldi sellega seoses ebavõrdselt võrreldes teiste kinnipeetavatega, kes said olla tavalistes elukambrites.
7.3.VSkE § 7 lg 1-s nimetatud kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu pärineb 11.02.2007 jõustunud redaktsioonist. Kambrites ja elusektorites valitsevad tingimused Tartu Vanglas on vahepeal oluliselt muutunud. Näiteks, alates 2022. a keskpaigast eemaldati sektoritest kuivatuskapid ja -torud, mis paiknesid selleks ette nähtud ruumides, kus kinnipeetavad said riideid kuivatada. Selle asemel paigaldati kambritesse kuivatustorud (osadesse kambritesse unustati ilmselt paigaldada), kus kinnipeetavad saaks riideid kuivatada. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. See tähendab, et kinnipeetaval peab olema võimalus riideid ka ise kuivatada hoolimata sellest, et vangla pakub kaks korda kuus võimalust anda vormiriietus pesumajja pesemiseks. Kohus leidis, et väiksemate riideesemete kuivatamiseks oli kaebajal võimalus kasutada mööbliesemeid. Samas ei ole kohus selgitanud ega ära näidanud, milliseid mööbliesemeid oleks saanud kasutada. Enamus kambrisisustusest oli 7
kaetud metallkorpustega, mille peale ei olnud võimalik asetada riideid selliselt, et need oleks piisavalt laiali laotatud.
7.4.Seoses vahetrellidega kambris ja vestlusruumis valitsevate tingimustega ei nõustu kaebaja kohtu hinnanguga ning jääb oma algses kaebuses toodud seisukohtades juurde. Kohus jättis käsitlemata kaebuse osa, milles toodi välja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. Samuti, hoolimata sellest, et VangS § 69 lg 1 mõttes ei ole vahetrellide näol tegemist täiendava julgeolekuabinõuga, ei tähenda, et see seda tegelikult ei ole.
7.5.Igapäevased kokkupuuted ametnikega ei pakkunud vaimset stimulatsiooni sotsiaalses mõttes, kuna valvuritega puutus kaebaja kokku vaid loenduste läbiviimise ajal ning vestluste sisuks oli ainult formaalne ja viisakas üksteise tervitamine. Iganädalaselt inspektorkontaktisikuga kokkupuude piirdus samuti vaid pöördumiste andmisega inspektorkontaktisikule ja paari sõna vahetusega. Seitset kohtumist kommunikatsiooniprogrammi läbiviivate sekkumistegevuste osakonna ametnikega ei saa pidada piisavaks, et tagada tähenduslik suhtlus. Ka ei olnud programmi läbiviijad ega valvurid või inspektor-kontaktisik pädevad isikud jälgimaks kaebaja vaimset tervist.
7.6.Kahjuhüvitise väljamõistmise osas ei nõustu kaebaja samuti kohtu hinnanguga ja jääb oma algses kaebuses toodu juurde.
8.Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele märgitakse, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.1.Kaebuses halduskohtule heitis kaebaja ette seda, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ei käinud tervishoiutöötaja igapäevaselt tema vaimset tervist kontrollimas. Kehtiv õigus ei pannud vaidlusalusel ajal ega ka praegu kohustust tagada igapäevane tervishoiutöötaja kontroll. Muutusi kinnipeetava käitumises jälgivad igapäevaselt ka teenistusülesandeid täitvad ametnikud ja sekkumisvajaduse korral edastatakse asjakohane teave kohe tervishoiutöötajatele.
8.2.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuleb vanglal lähtuda kogu teadaolevast informatsioonist sõltumata sellest, kas konkreetsele elulisele sündmusele on järgnenud distsiplinaarmenetlus või muu süüteomenetlus. Vangla esitas kohtule tõendid, millest nähtub kaebaja varasem käitumine. Asjaolu, et kaebajat on karistatud üksnes ebaviisaka käitumise eest, ei muuda eluliselt aset leidnud sündmust. Ka ei oma tähendust see, et kaebaja on varasema täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vaidlustanud (haldusasi nr 3-23-2384), sest ka see ei muuda elulise sündmuse toimumist.
8.3.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust etteheited selles osas, et 30 päeva möödudes pidanuks vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle vaatama, kuid ei teinud seda ja halduskohus on jätnud sellise asjaolu tähelepanuta. VangS § 69 annab õigusliku alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine asjaolude äralangemisel.
8.4.Kehtiv õigus näeb ette tingimused tavapärasele elukambrile ja kartserikambrile. Muid alternatiive kehtiv õigus ei erista, mistõttu peab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kinnipeetava elukamber vastama tavapärase elukambri nõuetele. Siiski on vanglal vajadus kohandada osad elukambrid tugevdatud järelevalve vajadustele vastavaks. Asjaolu, et tegemist on tugevdatud järelevalve vajadustele vastavaks kohandatud kambriga ei tähenda, et sellesse kambrisse ei tohiks panna kinnipeetavaid ja sellisesse kambrisse kinnipeetava paigutamist ei saa pidada automaatselt õigusvastaseks. Vahetrellidega kambri puhul on oluline, et vahetrellide tõttu ei väheneks elukambri kinnipeetava jaoks kasutatav pindala selliselt, et see ei vastaks enam kehtivas õiguse sätestatud tingimustele. Kaebaja teistsugune arusaam ei anna alust pidada kambri nr 1066 tingimusi vahetrelle puudutavas osas õigusvastaseks.
8.5.Halduskohus on põhjendatult ja õiguspäraselt järeldanud, et kui VSkE § 7 lg 1 ei näe kohustusena ette kuivatustorude olemasolu kambris, siis ei ole vangla tegevus õigusvastane. 8
8.6.See, et halduskohus on nõustunud vangla väljatoodud seisukohtadega, ei muuda halduskohtu põhjendusi ebaõigeteks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal olid kaebajal kokkupuuted ametnikega, mis kinnitab, et ta ei viibinud 36 päeva vältel täielikus sotsiaalses isolatsioonis. Kaebajal oli ka isiklik teler, mis anti 10.03.2023 tema avalduse nr 6-27/7-1 alusel kambrisse ja mis vanglale teadaolevalt oli tal kambris ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Kuna isiklike asjade kasutamist ei olnud kaebajal piiratud, siis oli tal võimalik ka telerit vaadata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Asja materjalidest nähtuvalt saatis kaebaja halduskohtule täiendava tõendina prokuratuuri 07.04.2025. a määruse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta kaebaja suhtes seoses 16.09.2023 toimunud intsidendiga. Halduskohus edastas täiendava tõendi 13.05.2025 ringkonnakohtule asja juurde võtmiseks käesolevas haldusasjas. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebaja esitatud täiendav tõend jätta asja juurde võtmata ja tagastada, sest sellel puudub käesoleva vaidluse seisukohast igasugune sisuline tähendus. Käesoleva vaidluse sisu ei ole kuidagi seotud 16.09.2023. a intsidendiga. Samuti nähtub ümbrikult, millega kaebaja määruse halduskohtule saatis, et kaebaja palus selle tõendi lisada haldusasja nr 3-23-2384 materjalide juurde, mille raames käis vaidlus 18.09.2023. a käskkirja üle, millega kaebajale kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid mh ka seoses 16.09.2023 toimunud intsidendiga. Ringkonnakohus võtab uurimisprintsiibist tulenevalt käesoleva asja materjalide juurde vastustaja vastuse lisana nr 1 ringkonnakohtule esitatud kaebaja 06.02.2023. a taotluse teleri kambrisse saamiseks.
10.Apellatsioonkaebuse sisust nähtuvalt vaidlustab kaebaja halduskohtu 06.02.2025. a otsust osas, millega tema kaebus jäeti rahuldamata, so halduskohtu otsuse põhjendava osa punkte 28-48 (täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestus; kambris ja sekkumistegevuste osakonna ametnikega toimunud vestluste ruumis esinenud tingimused; vaimse tervise kontrollimine ning kambrisisene ja -väline tegevus; kahjuhüvitise välja mõistmata jätmine). Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu otsust osas, milles halduskohus leidis, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 09.10.2023. a käskkirja alusel oli iseenesest õiguspärane (otsuse põhjendava osa p-d 19-27).
11.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus kaebaja ja vastustaja seisukohti ning muid asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis tingiks otsuse tühistamise. Ka ei ole halduskohus rikkunud menetlusnorme, mis võiks anda alust asja halduskohtule uueks arutamiseks tagasi saatmiseks. Apellatsioonkaebuses esitatakse suuresti samased väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule peab ringkonnakohus seetõttu vajalikuks märkida üksnes järgmist.
12.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et halduskohus on üksikvangistuse küsimuse üldse tähelepanuta jätnud ning ei ole käsitlenud kaebuse p-des 4.60-4.63 väljatoodut. Halduskohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ja selle kestvust, sh kaebuses välja toodud 9
väiteid selle kohta, et täiendavate julgeolekuabinõude pikaajalise kestvuse (36 päeva) tulemusena halvenes kaebaja tervis, kaebaja vaimset tervist selle aja jooksul ükski meditsiinitöötaja ei kontrollinud ja mingeid vaimselt või füüsiliselt stimuleerivaid meetmeid kaebaja suhtes sel ajal ei rakendatud (otsuse põhjendava osa p-d 29-30; 40-43 ja 47).
12.1.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist olukorraga, mille puhul oleks võimalik jaatada pikaajalise üksikvangistuse esinemist, samuti EIÕK art-s 3 (kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda) või PS §-s 18 (piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise keeld) toodud keeldude eiramist vastustaja poolt. Kaebaja poolt viidatud asjas nr 3-18-1895 oli tegemist olukorraga, kus hinnati seda, kas on põhjust pidada kartserikaristuse pikkust ülemääraseks juhul, kui kinnipeetav viibis vaidlustatud käskkirja alusel kartseris 14.07.-28.08.2018, olles enne seda kartserirežiimil ka 01.12.2017 – 07.04.2018 (126 päeva), 11.04.2018 - 20.05.2018 (40 päeva) ning seejärel alates 30.05.2018. Ilmselgelt ei ole nimetatud asjas vaidluse all olnud perioodide pikkus ja korduvus võrreldav käesolevas asjas kaebaja suhtes ühekordselt kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega 36 päeva jooksul. Nagu juba märgitud, leidis halduskohus seega igati põhjendatult, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 09.10.2023. a käskkirja alusel oli õiguspärane ning ka selle järjestikune kestus ei olnud, mh kaebaja enda käitumist arvestades, õigusvastane.
12.2.Samuti ei ole asja materjalidest nähtuvalt vaidlust selles, et 18.08.2023 käitus kaebaja ebaviisakalt kaaskinnipeetava suhtes, rikkudes vangla kodukorra punkti 1.6.3. 16.09.2023 ja 17.09.2023 ähvardas kaebaja teist kinnipeetavat, mistõttu kohaldati tema suhtes 18.09.2023. a käskkirjaga täiendavaid julgeolekuabinõusid ja asjas nr 3-23-2384 tehtud 10.05.2025. a otsusega jäeti X.X.-i kaebus rahuldamata. Nimetatud otsus jõustus 19.06.2025. Vaidlust ei ole ka selles, et 06.10.2023 oli kaebajal konflikt teiste kinnipeetavatega, mistõttu kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kuni 10.11.2023. Eeltoodut arvestades leidis halduskohus igati põhjendatult, et kaebaja käitumise jälgimine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise abil 36 päeva jooksul oli põhjendatud, tegemaks kindlaks, et kaebaja ei kujuta oma käitumisega enam kaaskinnipeetavatele ohtu. Seega ei anna apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust kaebaja väited, et teda on distsiplinaarkorras süüdi tunnistatud üksnes ebaviisaka käitumise eest ja varasemalt julgeolekuabinõude kohaldamise on ta kohtus asjas nr 3-23-2384 vaidlustanud.
12.3.VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel. Sellist regulatsiooni, mis näeks ette kohaldatud abinõude ülevaatamise regulaarsuse ja aja, nt 30 päeva jooksul abinõude kohaldamisest, kehtivast õigusest ei tulene. Seetõttu ei ole alust kaebaja väitel, et vangla oleks pidanud tingimata 30 päeva jooksul ehk juba 06.11.2023 otsustama, kas tema suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud lõpetada või nendega jätkata ja kuna vastustaja seda ei teinud, siis on täiendavate julgeolekuabinõude kestus õigusvastane.
13.Kehtiv õigus näeb ette tingimused tavapärasele elukambrile ja kartserikambrile, mistõttu peab ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kinnipeetava elukamber vastama tavapärase elukambri nõuetele. Asjaolu, et vanglal on siiski tekkinud vajadus kohandada osad elukambrid tugevdatud järelevalve vajadustele vastavateks, ei tähenda seda, et sellisesse kambrisse enam kinnipeetavaid panna ei tohi. Asja materjalidest ei nähtu, et vahetrellide kasutamise tõttu sellises kambris väheneks kinnipeetava jaoks kambri kasutatav pindala näiteks selliselt, et see ei vastaks enam kehtivas õiguses sätestatud tingimustele. Seega ei ole alust pidada kambri nr 1066 tingimusi vahetrelle puudutavas osas õigusvastaseks ning jätkuvalt on asjakohatu kaebaja arvamus, et vastustaja oleks pidanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel täiendavalt põhjendama ka seda, miks tema paigutati nn tugevdatud järelevalve vajadustele vastavasse kambrisse, mitte aga tavapärasesse elukambrisse. 10
13.1.Halduskohus on põhjendatult järeldanud, et kui VSkE § 7 lg 1 ei näe kohustusena ette kuivatustorude olemasolu kambrites, siis ei ole vangla tegevus õigusvastane juhul, kui kambrites sellised kuivatustorud puuduvad. Ka see, et vastustaja on omal initsiatiivil kinnipeetavate elukambritesse paigaldanud kuivatustorusid, ei muuda kuivatustorude olemasolu kambris kohustuslikuks ega nende puudumist mõnes kambris, nt kambris nr 1066, õigusvastaseks. Kuna kaebaja vormiriietuse, voodipesu ja käterättide pesu korraldas vangla ning väiksemate riideesemete kuivatamiseks oli kaebajal võimalus kasutada kambris olevaid mööbliesemeid, siis pole alust nõustuda kaebaja seisukohaga, et kuivatustorude puudumisega kambrist nr 1066 enne 01.11.2023, kui need kaebaja 23.10.2023. a taotluse alusel paigaldati, on teda koheldud VangS § 41 lg 1 nõudeid rikkudes.
13.2.Kehtiv õigus ei kehtesta kindlaid nõudeid ka sellele, milline peab välja nägema vestlusruum, kus kinnipeetav vangla sotisaaltöötaja, psühholoogi või kaplaniga kohtub. Kuna vaidlust ei ole selles, et kaebajale oli tagatud vestluse sisu konfidentsiaalsus, elementaarsed võimalused vestluse läbi viimiseks (laua ja istumiskoha olemasolu) ning võimalus paberil dokumentidega tutvumiseks, pole kaebaja õigusi rikutud sellega, et vestlusruumis oli metallist võre, mis jäi kinnipeetava ja vestluse läbiviija vahele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et tegemist oli vangla ehitusliku eripäraga.
13.3.Sellest, et kambrisse nr 1066 olid turvakaalutlustel paigaldatud vahetrellid ja ühes vestlusruumis oli metallist võre, mis jäi kinnipeetava ja vestluse läbiviija vahele, ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada seda, et tegemist on kaebaja ebavõrdse kohtlemisega, juhul, kui ta paigutatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tagajärjel sellisesse kambrisse ja temaga viiakse sel ajal vestlusi läbi ruumis, kus on metallist võre. Asja materjalidega ei ole tõendatud, et kaebaja oleks olnud Tartu Vanglas ainus kinnipeetav, kes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tagajärjel sellisesse kambrisse paigutati, samuti pole tõendatud, et samas olukorras pole teiste kinnipeetavatega vestlusi läbi viidud ruumis, kus kinnipeetava ja vestluse läbiviija vahele jääb metallist võre. Asjaolud, et samal ajal said teised Tartu Vangla kinnipeetavad tavaolukorras olla endiselt tavalises elukambris ja võimalik, et nende vestlusi viidi läbi ruumides, kus ei olnud vahel metallist võret, ei ole käsitatavad kaebaja ebavõrdse kohtlemisena.
14.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal säilisid kaebajal kokkupuuted teiste inimestega, so ta ei olnud sotsiaalses isolatsioonis. Vastustaja selgituste kohaselt toimusid kaebajal kohtumised kaplaniga (18.10.2023, 09.11.2023), sotsiaaltöötajaga (24. ja 31.10.2023, 07.11.2023) ja ka psühholoogiga (25.10.2023 ning 1. ja 10.11.2023). 36 päeva jooksul kaheksa umbes tunniajase kohtumise toimumist ei saa pidada tähendusliku suhtluse säilimise mõttes ebapiisavaks. Lisaks sellele olid kaebajal igapäevased kokkupuuted ka vanglaametnikega ja iganädalaselt inspektor-kontaktisikuga. Seega ei ole kuidagi tõendatud kaebaja väide, et talle sel ajal võimaldatud suhtlusviisid ja nende ulatus oleks olnud ilmselgelt ebapiisavad.
14.1.Vastustaja selgitas vastuses apellatsioonkaebusele, et kaebajal oli olemas ka isiklik teler, mis anti 10.03.2023 tema 06.02.2023. a avalduse nr 6-27/7-1 alusel kambrisse ja mis vanglale teadaolevalt oli kaebajal kambris ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Kuna isiklike asjade kasutamist ei olnud 09.10.2023. a käskkirjaga piiratud, siis oli kaebajal võimalik ka telerit vaadata, mis samuti vähendas üksikvangistusega kaasneda võivat negatiivset mõju. Kaebaja ei ole sellele vastustaja väitele vastu vaielnud, kuigi Tartu Vangla vastus koos lisaga on olnud kaebajale AET-is nähtav alates 06.06.2025. Kirjaliku menetluse määruse kättesaamisel 10.12.2025 oli ka kaebajal võimalik esitada hiljemalt 30.12.2025 ringkonnakohtule soovi korral omapoolne täiendav seisukoht, mida, nagu juba öeldud, kaebaja ei teinud. 11
14.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kaebaja väitel, et tema tervist, sh vaimset tervist keegi ei jälginud. Vastustaja poolt esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal oli perioodil 18.10. – 07.11.2023 kolm kohtumist psühholoogiga. Samuti on halduskohus õigesti viidanud sellele, et kaebajal oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kokkupuuteid ka teiste meditsiinitöötajatega (06.10.2023, 07.10.2023, 10.10.2023), mis nähtub kaebaja tervisekaardi väljavõttest. Samast väljavõttest nähtub ka see, et kaebaja esitas SA Viljandi Haigla Tartu meditsiinikeskusele taotluse, et vaadataks üle tema vigastused seoses 06.10 toimunud intsidendiga, kuid osakonda tulemast kinnipeetav siiski keeldus.
15.Kaebuse kohaselt alandas vangla kaebaja inimväärikust ja kahjustas kaebaja tervist. Kaebaja selgituste kohaselt kahjustas tema tervist täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, mis võis koosmõjus voodipikenduse puudumisega põhjustada kaebajale unehäireid, depressiooni, kontsentratsiooni puudulikust, mäluhäireid ja heaolu langust, mille tulemusel kaebaja kaal langes. Halduskohus analüüsis kaebaja väiteid vaidlusaluses otsuses ja leidis igati põhjendatult, et käesoleval juhul ei ole ka 19 päeva jooksul kambris nr 1066 voodipikenduse puudumine sellise intensiivsusega kaebaja õiguste rikkumine, mis õigustaks vanglalt reaalse rahasumma väljamõistmist. Samuti ei nähtu kaebaja tervisekaardist, et kaebajale oleks 36 päeva jooksul kambris nr 1066 viibimisega kaasnenud oluline vaimse või füüsilise tervise halvenemine, so tekkinud hüvitamist vajav tervisekahju. Seega, isegi kaebaja poolt väidetava võimaliku meditsiinilise järelevalve vähesusest tingitud riskid praegusel juhul ei realiseerunud.
16.Eeltoodu alusel jääb X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata.
17.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
12
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.