Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-24-2547 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-2547 alusel eluruumi kasutamise õiguse tähtaega pikendada kuni kaheks aastaks, kui jätkuvalt esinevad asjaolud, mis olid eluruumi kasutusse andmise aluseks, arvestades vajadusel linnaosa eluasemekomisjoni arvamust. Korralduse nr 772 ettevalmistavas menetluses küsiti Lasnamäe Linnaosavalitsuse eluasemekomisjoni arvamust selle kohta, kas kaebaja on jätkuvalt Tallinna linnalt eluruumi vajav isik, ning jõuti koostöös linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnaga järeldusele, et kaebaja taotlus eluruumi Raadiku tn 8/1-124 üürilepingu pikendamiseks ei ole põhjendatud. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 43 lg 1 p 1 järgi tuleb eluruumi kasutamise võimalus kindlustada isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. SHS sätete kohaselt võib kohalik omavalitsus (KOV) anda abivajaja kasutusse KOV-ile kuuluva eluruumi, vahendada talle korteri üüriturult, abistada esimese sissemakse tegemisel – seega on antud KOV-ile võimalus valida, kuidas ta eluruumi tagamise teenust osutab, kuid tagada tuleb teenuse kättesaadavus abivajajatele. Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määruse nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 25) § 4 lg 1 p 14 nimetab ühe Tallinna linna korraldatava sotsiaalteenusena eluruumi tagamise teenuse. Eluruumi tagamise teenuse eesmärk on määruse nr 25 § 18 lg 1 kohaselt tagada eluruumi kasutamise võimalus inimesele, kes ei ole võimeline tagama enda või oma perekonna põhjendatud vajadusele vastava eluruumi kasutamise võimalust füüsilise või psüühilise puude tõttu (p 1) või sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu (p 2). Eluruumi tagamise teenust osutatakse juhul, kui inimese või pere sissetulek jääb pärast talle ettenähtud eluasemekulude tasumist alla sissetulekupiiri (määruse nr 25 § 18 lg 3). Ülaltoodule tuginedes võttis linn kui munitsipaalkorteri omanik vastu otsuse (korralduse nr 772) tähtajalise üürilepingu lõpetamiseks. Vastustaja tugineb ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 309 lg-e 1, §-le 310, § 326 lg-le 2. Kaebaja ei ole esitanud varem Tallinna linnale ega ka praeguses menetluses ühtegi dokumentaalset tõendit, mis põhjendaks tähtajalise üürilepingu pikendamist põhjusel, et see toob kaebajale kaasa rasked tagajärjed. Haldusmenetluses lisatud dokumendid, mis tõendavad kaebajale eluruumi eraldamist 2015. a-l, ei anna alust eeldada, et kaebajal on tähtajatu õigus munitsipaaleluruumi kasutada. Kaebaja esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja pidi olema teadlik, mis asjaolud on aluseks munitsipaaleluruumi kasutusõiguse saamisel. Kaebaja elab koos oma täisealise pojaga ning perekonna abivajadust hinnates on Tallinna linn põhjendatult käsitanud neid jätkuvalt ühe leibkonnana. Kui lapsed on täisealised, on KOV-il põhjendatud võtta arvesse täisealiste laste poolt sissetuleku teenimist ja võimalusi selleks.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

Kaebajale võimaldati eluruumi üürimist määruse nr 56 lisa 3 p-de 3.1.1, 3.1.2 ja 3.1.5 koostoime alusel, kuna kaebaja eluruum Vasara tn 12 aadressil oli varisemisohtlik ja tegemist oli lammutamisele kuuluva eluruumiga. Määruse nr 56 lisa 1 p 25 sätestas, et munitsipaal- ja sotsiaaleluruumid antakse üürile kuni viieks aastaks. Eestis alalist elamisluba mitteomavate isikutega sõlmitakse eluruumi üürileping, arvestades eelmises lauses sätestatut, kuid maksimaalselt elamisloa kehtivuse ajaks. Määrus nr 56 ei reguleerinud eraldi seda, et eluruum võimaldatakse inimesele, kellel on abivajadus. Praegu reguleerib eluruumi üürile andmise eelduseid määrus nr 25. Lisaks tuleb sotsiaalhoolekandelise abi andmisel arvesse võtta Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 3(8)

3-24-2547 määruses nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 24) toodut ning arvestada SHS-s ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduses (SÜS) toodut (määruse nr 25 § 18 lg 3, määruse nr 24 § 2 lg 2). Üürilepingu pikendamise otsustamisel tuleb esmalt lähtuda määruse nr 1 § 22 lg-test 1 ja 2. Määruse nr 1 § 22 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et see sisuliselt võimaldaks kinnistada isikutele määruse nr 56 alusel eluruumi üürile andmise eluaegsena. Eluruumi kasutusse andmine oli ja on reguleeritud tähtajaliste üürilepingutega (määruse nr 56 lisa 1 p 25, määruse nr 1 § 14 lg 2 p 3, VÕS § 309 lg 1). Tähtajalised üürilepingud võivad teatud tingimustel muutuda tähtajatuteks, kuid sellele kaebaja ei tugine ja ka tähtajatut üürilepingut on võimalik lõpetada (VÕS § 311 jj). Määruse nr 1 §-i 22 tuleb mõista selliselt, et üürilepingut pikendatakse juhul, kui isikul on jätkuv abivajadus eluruumi järele. Kõnealust sätet ei saa vaadata lahus SHS ja SÜS regulatsioonist. Teenuse eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine inimesele, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama (SHS § 41 lg 1). SHS sätted kohustavad teenuse osutamise üle otsustamisel lähtuma taotleja abivajadusest (SHS § 3 lg 1 p 1, § 15 lg 1). Abivajadus on ajas muutuv, mis tähendab, et seda tuleb hinnata hüvitise andmise (teenuse osutamise) taotlemise hetkel (Riigikohtu 09.12.2019 otsus nr 5-18-7, p 230). Eelnevast tulenevalt ei saanud kaebajale tekkida õiguspärast ootust tähtajalise üürilepingu pikendamiseks. Vastustaja ei ole lepingu lõpetamisel tuginenud üksnes lepingu tähtaja lõppemisele, vaid ka sellele, et kaebaja ja temaga koos elav poeg on töövõimelised ja omavad püsivat sisstulekut ega ole sotsiaal- või kõrvalabi vajadusega (SHS § 41). Korralduses on märgitud, et praeguseks on eluruumi andmiseks esinenud asjaolud ära langenud ning kaebaja ei ole isik, kes vajab eluruumi küsimuse lahendamiseks jätkuvalt Tallinna linna abi. Eluasemekomisjoni 03.07.2024 koosoleku protokollis on viidatud sotsiaalhoolekande osakonna poolt tuvastatud asjaolud: „C, ik [...], on töövõimeline isik. Töötab alates 08.09.2021 [...] OÜ-s. Tema sissetulekuks on 6 kuu keskmine netotöötasu 871,52 eurot kuus. Poeg X, ik [...], on töövõimeline isik. Töötab alates 04.11.2019 [...]OÜ-s. Tema sissetulekuks on 6 kuu keskmine netotöötasu 1700 eurot kuus. Sotsiaalhoolekande osakonda pere pöördunud ei ole. C kasutab koos pojaga Raadiku tn 8/1-124 eluruumi enda ainsa elukohana, üüri ja kõrvalkulude võlgnevust ei ole.“ Vastustaja selgitas 17.10.2024 kohtule, et C ja X sissetuleku arvutamisel on Lasnamäe eluasemekomisjon lähtunud Maksu- ja Tolliameti andmetest perioodil detsember 2023 kuni juuni 2024. Eluruumi arvestuslik põhjendatud norm on kaheliikmelise pere puhul kuni 51 m2 ja kulud eluasemele 612 eurot kuus. Sissetulekupiir on Tallinna Linnavalitsuse 14.12.2022 määruse nr 39 „Sotsiaaltoetuste määrad“ (määrus nr 39) § 1 kohaselt 360 eurot inimese kohta, kaheliikmelise pere puhul 720 eurot kuus. Eluasemekomisjon esitas oma seisukoha andmebaasides leiduvate andmete põhjal. Kaebaja ei ole pöördunud sotsiaalhoolekande osakonna poole oma elamispinna küsimuse lahendamiseks. Seetõttu ei ole teda nõustatud üürimise nõustamise ja toetamise teenusega seonduvalt ega suunatud teenusele. Abivajaduse hindamisel tuleb juhinduda ka määruse nr 24 §-st 9. Määruse nr 1 §-s 22 toodud sätteid ei saa vaadata lahus määrusega nr 25 kehtestatud eluruumi tagamise teenusele kehtestatud nõuetest, sest arvestada tuleb eluruumi kasutusse andmise eesmärki. Ka määruse nr 18 § 2 lg 2 viitab abivajaduse hindamisele seoses määruse nr 24 §-s 9 tooduga. Kuna linnaosa eluasemekomisjonile ei ole arvamuse kujundamiseks seaduse ega määrusega ette antud eraldi juhiseid ega kriteeriume arvamuse koostamiseks, tuleb linnaosa eluasemekomisjonil arvamus kujundada kehtivatest õigusaktidest lähtuvalt (määruse nr 25 § 1 lg 4). Kehtiva korra kohaselt tuleb enne teenusele suunamist hinnata inimese abivajadust (vt eelkõige SHS § 15, määruse nr 25 § 1 lg 4, § 18 lg-d 1˗3, 12 ja 17; määruse nr 24 §-d 7˗8, § 9 4(8)

3-24-2547 lg 4). Ka määruse nr 56 alusel sõlmitud üürlepingute pikendamise hindamisel tuleb arvestada abivajaduse hindamise sätetega. Seda olenemata sellest, kas isik on esitanud koos üürlepingu pikendamise taotlusega abivajaduse hindamise taotluse või mitte. Kui abivajaduse hindaja on kogunud piisavalt informatsiooni teenuse taotluse osas (määruse nr 24 § 9 lg 2 p 1), taotleja ei ole oma abivajaduse osas esitanud informatsiooni, mis nõuaks põhjalikuma abivajaduse hindamist, on lubatud lähtuda olemasolevatest andmetest. Määruse nr 24 § 9 lg 2 p 2 kohaselt tuleb lisateavet koguda vajaduse korral. Kuigi vastustaja ei ole enda selgituste kohaselt täiendavalt kaebaja poole asjaolude selgitamiseks pöördunud, on vastustaja kaebaja abivajadust sisuliselt hinnanud olemasolevate andmete alusel. Nendest nähtub, et kaebaja ja temaga koos elav poeg on töövõimelised isikud, kelle leibkonna sissetulek ületab leibkonna sissetuleku piiri (s.o 360 eurot inimese kohta ja 720 eurot kaheliikmelise leibkonna kohta, määruse nr 39 § 1). Kaebaja ei ole vastustaja tuvastatud faktilistele asjaoludele vastu vaielnud ega muul viisil kohtule tuvastatust suuremat abivajadust põhjendanud. Kaebaja ei ole esitanud enda majanduslikku seisu kirjeldavaid tõendeid, mille kaebaja oleks saanud vastustaja täiendava selgitamiskohustuse täitmise korral haldusmenetluses asja juurde esitada ja mis muudaks hinnangut kaebaja abivajadusele. Kaebaja tugineb üksnes sellele, et üüriturult korteri leidmine on kaebaja vanust ja sissetulekuid arvesse võttes keeruline. Seega ei saanud vastustaja selgituskohustuse täitmata jätmine ja täiendava ärakuulamise võimaldamata jätmine (HMS § 58) mõjutada korralduse õiguspärasust. Üksnes asjaolust, et kaebaja on peagi pensionär, ei saa tuletada abivajadust. Kaebaja on töövõimeline isik, kelle leibkonna sissetulek ületab toimetulekupiiri. Vastustaja hindas kaebajat ja tema poega asjakohaselt ühe leibkonnana (SHS § 131 lg 7). Vastustaja on üürilepingu pikendamise kaalumisel (HKMS § 4 lg 2) arvestanud asjakohaste kaalutlustega (kaebaja ja tema leibkonna sissetulek ja selle võrdlus toimetulekupiiriga, kaebaja ja temaga koos elava isiku töövõime). Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mida vastustaja oleks pidanud kaaluma, mis oleks tinginud vastustaja teistsuguse otsuse. Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust üürilepingu pikendamisele ning üürilepingu pikendamiseks ei anna eraldiseisvat alust ka see, et kaebaja on peagi pensionär. Eelnevalt tulenevalt puudus vastustajal kohustus kaebaja üürilepingu pikendamiseks. Kaebaja selgitas 17.10.2024, et X on käesolevaks hetkeks registreeritud töötuna ja esitas asja juurde Eesti Töötukassa 04.10.2024 otsuse nr TA24-0157627. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kuna vaidlusaluse korralduse andis vastustaja 13.08.2024, ei mõjuta kaebaja poolt asja juurde esitatud 17.10.2024 seisukoht koos seda kinnitavate tõenditega vaidlustatud korralduse õiguspärasust. Kui kaebaja esitab vastustajale abivajaduse hindamise taotluse, on vastustaja aga kohustatud seda teavet abivajaduse hindamisel arvesse võtma. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-24-2547 taotlusega. Vastustaja on ekslikult taandanud vaidluse üksnes abivajaduse kriteeriumile. Vastustaja lähenemine on liialt kitsas ja formaalne. Vastustajal on kohustus kaaluda kõiki asjaolusid tervikuna, sh vaidlustatud korralduse mõju kaebaja põhiõigustele. Kaebaja ei ole käesoleva ajani soetanud endale uut eluaset, mistõttu ei ole asjaolud ära langenud. Kaebaja ei väida, et tal oleks eluaegne õigus munitsipaaleluruumile. Samas on kaebajal tekkinud õiguspärane ootus elukorralduse stabiilsusele ja prognoositavusele, arvestades eluruumi pikaajalist kasutamist, kaebaja vanust, sotsiaalset olukorda ning reaalse alternatiivse eluaseme puudumist. Vastustaja ja kohus ei viinud läbi sisulist proportsionaalsuse analüüsi, hinnatud ei ole vaidlustatud korralduse mõju kaebaja era- ja perekonnaelule, eluaseme kaotamise tegelikke tagajärgi ega võimalust saavutada sama eesmärk kaebaja õigusi vähem riivavate vahenditega. Pelgalt vastustaja viide kaebaja töövõimele või teoreetilisele võimalusele leida eluruum vabaturult ei ole piisav ega veenev. Kohus on alusetult nõustunud vastustajaga, et majanduslike võimaluste hindamisel tuleks arvestada ka kaebaja täisealiseks saanud poja sissetulekut. Eluruumi üürileping on sõlmitud kaebajaga, mitte tema pojaga. Kaebaja poeg võib igal ajal eluruumist välja kolida ning kaebajal endal puudub sissetulek uue eluruumi üürimiseks.

6(8)

3-24-2547 Juhul kui kaebaja sotsiaalmajanduslik olukord halveneb sedavõrd, et ta vajab sotsiaalteenusena eluruumi tagamise teenust, on tal võimalik seda teenust taotleda määruse nr 25 alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-24-2547 lähiajal muutuda, kuna vanusest tingituna on ta varsti pensioniealine. Samuti on ta kohtumenetluses välja toonud, et temaga koos elav poeg on alates 03.10.2024 töötu ja lisaks võib ta poeg iga hetk eluruumist välja kolida. Halduskohus on õigesti viidanud, et need asjaolud ei muuda vaidlustatud korraldust õigusvastaseks ega tingi selle tühistamist, kuna kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kaebajal või tema pojal on abivajaduse tekkimisel õigus esitada vastustajale taotlus sotsiaalhoolekandelise abi, sh eluruumi tagamise teenuse, saamiseks. Kaebaja ei ole märkinud, millisel õiguslikul alusel tuleks kaebajat ja tema poega käsitada kahe erineva leibkonnana, kuigi nad elavad samas eluruumis ja eelduslikult jagavad ka sellega seonduvad kulud. Kaebaja poja õigus eluruumi kasutamiseks tulenes 27.08.2019 üürilepingust (dtl 67). Lisaks on täisealisel lapsel oma abi vajava vanema ülalpidamise kohustus sõltumata sellest, kas nad elavad koos või eraldi (vt perekonnaseaduse §-d 96 ja 97).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.