Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 20.01.2026, Tartu 3-23-869 X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.02.2023. a otsuse nr 15.3-3.2/92-1 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks Tartu Halduskohtu 23.04.2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Esindaja v.adv. Keijo Lindeberg Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.04.2025. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema abikaasa nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 19.02.2026 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 07.12.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse.
2.PPA keeldus 27.02.2023. a otsusega nr 15.3-3.2/92-1 X.X.-ile tähtajalise elamisloa andmisest, võttes aluseks välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 ning lg 2 p-d 7 ja 9 (p 1); tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni väljasaatmisega, mis kuulub sundtäitmisele pärast vanglast vabanemist (p 2) ning VSS § 7 4 lg 2 alusel kohaldas sissesõidukeeldu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Otsuse põhjendused: X.X. on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Tema tähtajaline elamisluba kehtis kuni
29.11.2022. Teda on karistatud kriminaalkorras 8-l korral, millest kehtivad on 3 ning väärteo korras 9-l korral, millest kehtivad on 3. Vanglakaristust kannab 5-ndat korda. X.X. lõi mitmel korral reaalse ohu avalikkusele ja kannatanutele, mis realiseerusid järjepidevates eriilmelistes kuritegudes, milleks on olnud vargused, joobes juhtimised, lähisuhtevägivald, ähvardamine, röövid ja raskete tervisekahjustuste tekitamine. Kuriteod on muutunud ajas raskemaks. X.X.ist tulenev oht õigushüvedele on piisavalt tõsine. Täidetud on VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 p-de 7 ja 9 eeldused tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks. X.X.-i sotsiaalvõrgustiku moodustavad vanemad, vanaema ja 2 venda. X.X.-il on pojad (sünd xxx ja xxx, Venemaa Föderatsiooni kodanikud) ja tütar (sünd xxx, Eesti Vabariigi kodanik). Perekonnaliikmetena saab käsitleda tema alaealisi lapsi. Isik kohtus tütrega vangistuse ajal viimati 2018. a. Alaealise pojaga ei elanud X.X. enne vangistust koos ega ole vangistuse ajal lapsega suhelnud. Laste osas on perekonnaelu puutumatuse riive, kuid see on proportsionaalne. Eestist lahkumise korral säilib võimalus suhelda lastega telefonitsi ja e-kirja teel. Eraelupuutumatuse riive tingib see, et isikul elavad Eestis lähedased. Neil on võimalik isikut Venemaal külastada. X.X.-ist lähtuv oht on suurema kaaluga kui otsusega kaasnev perekonna- või eraelu riive. Tal on kõik eeldused edukaks hakkamasaamiseks Venemaa Föderatsioonis. Eestis sündimine ja soov elamist jätkata Eestis ei ole asjaoludeks, mis tingiksid erandina tähtajalise elamisloa andmise VMS § 125 alusel. Varasemad karistused, tööoskuste omandamine, laste sünd ega kriminaalhooldused ei ole avaldanud X.X.-i kuritegelikule käitumisele mingisugust mõju. Toimepandud kuritegudest on olemuselt raskeimad raskete kehavigastuste tekitamine ja röövimine ning neid tuleb pidada avaliku korra seisukohalt äärmiselt ohtlikuks kuriteoliigiks ning selliste kuritegude eest karistatud isikule Eestis erandina tähtajalise elamisloa andmiseks peaksid olema väga kaalukad põhjused, mida antud hetkel ei esine. Isikust lähtuv oht on jätkuv ja reaalne ning ei esine muutunud asjaolusid, mis tingiksid X.X.-ile erandina tähtajalise elamisloa andmist. Täidetud on VSS § 72 lg 2 p 4 eeldused, kuna PPA tuvastas X.X.-ist tuleneva reaalse ja tegeliku ohu Eesti Vabariigi avalikule korrale. Sissesõidukeeld kestusega 3 aastat on proportsionaalne. PPA ei tuvastanud humaanseid kaalutlusi, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata.
3.PPA jättis 17.03.2023. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/37 X.X.-i vaide PPA 27.02.2023. a otsuse peale rahuldamata.
4.X.X. esitas 20.04.2023 halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada PPA 27.02.2023. a otsus nr 15.3-3.2/92-1 ja kohustada PPA-d kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebuse põhjendused: Ainuüksi kriminaal- ja väärteokaristustest ei ole võimalik teha järeldust, et kaebaja on ohtlik avalikule korrale. PPA jättis kaebaja edusammud tähelepanuta. Arhiveeritud karistusandmetele tuginemine ei ole lubatud. Kaebajale on määratud eluaegne ravi, mille raames ta tarvitab tablette, mida Venemaa Föderatsioonis ei ole. Laste huvides on, et nende kasvatamises osalevad mõlemad vanemad. Kaebajal puudub Venemaal tugivõrgustik, tal ei ole seal lähedasi, töökohta ega vara. Lahkumisettekirjutuse tegemine on ebaproportsionaalne. Kaebajast tulenevaid asjaolusid ja ohtu avalikule korrale kaaludes ei saa jõuda otsusele, et kaebajast tulenev oht on nii suur, et tema puhul ei ole võimalik anda vabatahtliku lahkumise tähtaega. Sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne, arvestades et kaebaja ei näe sel juhul 3 aasta jooksul oma lapsi.
5.PPA palus 10.11.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.
2
6.X.X. esitas 31.03.2025. a avalduse lisana abielutunnistuse, millest nähtuvalt ta sõlmis xxx abielu Y.Y.-iga (varem I).
7.PPA teatas 31.03.2025. a seisukohas, et kaebaja suhtes alustati 05.05. ja 18.06.2024 kriminaalmenetlused. PPA hinnangul ainuüksi see, et isik abiellus Eesti kodanikuga, ei muuda kaebajast tulenevat ohtu.
8.Tartu Halduskohus jättis 23.04.2025. a otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda ja menetluskulud PPA kasuks välja mõistmata. Otsuse põhjendused: 1) Vaieldav on, kas tähtajalise elamisloa andmine erandina on võimalik, kui isiku suhtes esinevad mitmes VMS § 125 lg 1 alapunktis sätestatud asjaolud. Sel juhul ei saa öelda, et ei esine muid VMS §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid. Kui erandi tegemine on ka selles olukorras võimalik, siis põhjendas PPA piisavalt, miks kaebaja puhul erandi tegemiseks alust ei ole. 2) Kaebaja karistusregistri andmed kogumis näitavad, et kaebajat on kuritegude eest süüdi mõistetud üle 20 aasta pikkuse ajavahemiku jooksul regulaarselt ning vangistuses viibimisele ei ole järgnenud seda, et kaebaja elab seaduskuulekalt ega kujuta ohtu avalikule korrale. 3) Kaebajat ei saa käsitleda süüdi olevana kuritegudes, milles kahtlustatavana ta vahistati kohtuasjas nr 1-24-3614 ja milles talle esitati süüdistus kohtuasjas nr 1-24-6415. Eeltoodut saab arvestada tõendina selle kohta, millisena on kohtud erinevatel ajahetkedel prognoosinud kaebajast lähtuda võivat võimalikku ohtu (vt otsuse p 12 kolmandat lõiku). 4) PPA prognoosis õigesti, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale ja see oht on kõrge. Karistusregistri andmetest nähtub, et kaebaja võimalikud head kavatsused ei ole teostunud. Vähese kaaluga on kaebaja kinnitused, et ta on ennast muutnud ja kavatseb elada õiguskuulekalt. Ka ei kaalu ohtu üles kaebaja hea käitumine vangistuses. 5) Kaebajal on pärast tema väljasaatmist sissesõidukeelu kehtivuse ajal võimalik suhelda alaealiste lastega kirja ja elektrooniliste sidevahendite teel. Olukorras, kus kestab Venemaa Föderatsiooni sõda Ukraina vastu, ei pruugi tütre reisimine Venemaale kaebajaga kohtumiseks olla teostatav või mõistlik. Alaealise poja suhtes kaebajal hooldusõigust ei ole ja pojaga suhtlemise kord on kohtulahendiga kindlaks määratud, kuid see ei ole teostatav, kui kaebaja ei ela Eestis. Eeltoodu ei ole piisav, et õigustada PPA otsuse tühistamist. Poeg ei elanud kaebajaga koos ja puuduvad tõendid, et kaebaja oleks pojaga kohtunud. Tütrega ei elanud kaebaja koos alates 2016. a ning ta kohtus vangistuse ajal tütrega harva, viimati 2018. a (dtl 172). Kaebaja praeguse abikaasa kinnitusel kohtus kaebaja tütrega pärast vabanemist, kuid andmed selle kohta on väga ebamäärased, s.h ei ole välja toodud kokkusaamiste aegu või kestusi. PPA välja toodud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal ei saa PPA otsuse mõju kaebaja ja tema alaealiste laste suhetele pidada sedavõrd intensiivseks, et see kaaluks üles kaebaja prognoositava ohtlikkuse avalikule korrale. 6) Kaebaja suhted teiste lähedastega (s.h täisealine laps, vanemad, vennad) ei ole kaalult võrdsustatavad kaebaja ja tema alaealiste laste suhetega. Muid isikuid ei käsitleta kaebaja perekonnaliikmetena VSS § 29 lg 4 tähenduses. Teistel lähedastel on võimalik suhelda kaebajaga kirja ja elektrooniliste sidevahendite teel. 7) PPA otsuse õiguspärasuse hindamisel ei saa arvesse võtta, et kaebaja on pärast otsuse tegemist sõlminud uue abielu. Isegi kui seda asjaolu arvestada, siis kaebaja abikaasa sõlmis abielu ajal, mil kaebaja suhtes oli juba kehtestatud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld, ning ta pidi abielu sõlmides nende asjaoludega arvestama. 8) Kaebaja ei tõendanud väidet, et Venemaal ei ole talle kättesaadav vajalik ravi ning see ohustab tema elu või võib oluliselt kahjustada tema tervist. Kaebaja esitatud tõend, mille 13.03.2023 andis Viru Vangla õde (dtl 62), eelnimetatut ei tõenda. 9) Kaebaja puhul esinesid VMS § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud imperatiivsed alused tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks ning PPA leidis kohastel põhjendustel ja 3
kaalutlusreegleid rikkumata, et tähtajalise elamisloa andmine kaebajale erandina (VMS § 125 lg 1 alusel) ei ole võimalik. Määravat tähtsust ei ole, et PPA tugines ka VMS § 124 lg 1 pdele 1 ja 5. Kohus nõustus vastavate seisukohtadega ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel ei korranud neid. 10) Kuna kaebajal puudus tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise tõttu viibimisalus, siis tuli VSS § 7 lg 1 alusel teha kaebajale lahkumisettekirjutus. PPA on kohaselt ja piisavalt põhjendanud, miks tehti kaebajale koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus. 11) Proportsionaalne on määrata sissesõidukeelu kestuseks 3 aastat. Kohtuasja asjaoludel ei nähtu alust jätta sissesõidukeeld kohaldamata humaansetel alustel (VSS § 74 lg 4).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.X.X. esitas 30.04.2025 apellatsioonkaebuse, milles ta palub anda talle riigi õigusabi, sest ta ei taha jääda ilma perekonnast ja lastest. Kaebaja väitel on ta sõja vastu, millise fakti najal ei tohiks teda riigist välja saata.
10.X.X. esitas 22.05.2025 täiendava seisukoha, milles ta palub otsust muuta ja jätta ta perekonna juurde.
11.X.X.-i esindaja esitas 23.05.2025 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja teha uus otsus, milles tühistada PPA 27.02.2023. otsus või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 2 p 1 lubab arhiveeritud karistustele tugineda, kuid ei luba tugineda kõigile arhiveeritud karistustele. Menetleja peab vaatama, millised andmed on jätkuvalt relevantsed. Kohus ei võinud teha järeldusi kaebaja isiku kohta seoses tema suhtes käimasoleva süüteomenetlusega. 2) Kaebaja ei leia, et enam kui kahe VMS § 125 lg 1 alapunkti täituvus välistaks tähtajalise elamisloa andmise VMS § 125 alusel. Seadusandja nägi ette vajadust lubada teatud juhtudel tähtajalise elamisloa andmist neile välismaalastele, kelle puhul on täidetud enam kui üks VMS § 125 lg 1 alapunkti koosseis. 3) Kaebajale VMS § 125 alusel tähtajalise elamisloa mitteandmine tingib lubamatult intensiivse õiguste riive. Kohus andis põhjendamatult vähe kaalu sellele, kuidas kaebaja riigist väljasaatmine ja talle elamisloa mitteandmine riivab kaebaja ja tema pereliikmete – 2 alaealise lapse ja abikaasa – põhiseaduse (PS) §-dest 26 ja 27 tulenevaid õigusi. Ka asjaolud, et kaebaja ei ole tütrega 2016. aastast koos elanud või et poja ainuhooldusõigus kuulub viimase emale, ei väära peresuhete olulisust elamisloa andmise kohta otsuse tegemisel. Kaebaja on lastega korduvalt suhelnud ja kohtunud nii vanglas kui ka vabaduses viibides. Viimast tõendab kaebaja abikaasa e-kiri. Kaebajale ei saa seada ebamõistlikku tõendamiskoormust ja eeldada, et ta suudaks tõendada kuupäeva ja kellaaja täpsusega minevikus aset leidnud kohtumisi lastega. Ei nõustu kohtuga, et psühholoogi või lastekaitsespetsialisti arvamus on kohane või kaalukas tõend hindamaks laste ja isa vahelise suhtluse olulisust või seda, milline mõju on kaebaja väljasaatmisel tema peresuhetele. Kaebaja väljasaatmisel on takistatud suhtlus abikaasa ja lastega. Kaebaja on elanud Eestis kogu elu (sündis Eestis), tal ei ole Venemaal lähedasi, tuttavaid, tööd, elukohta ega tugivõrgustikku. Kaebajale etteheidetavate süütegude eest on ta karistuse kandnud. Kaebaja pani viimati süüteo toime 2016. a. Vanglas viibides ei ole ta toime pannud ühtegi distsiplinaarsüütegu. Kuna kaebajal ei ole Venemaal ravi ja tugivõrgustikku, on tal seal viibides sissetuleku hankimine raskendatud. 4) Kohus ja PPA ei pööranud tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas väljakujunenud kriteeriumitele. Lahendites Ejimson vs Saksamaa ja Unane vs Ühendkuningriik toodud kriteeriumid räägivad selle kasuks, et käesoleval juhul kaasneb
4
elamisloa tühistamisega, riigist väljasaatmise ja 3-aastase sissesõidukeelu kehtestamisega väga intensiivne õiguste riive. 5) Kuna sissesõidukeeld raskendab kaebaja ja tema pereliikmete olukorda ja võimalusi pereelu korraldada, oleks proportsionaalne sissesõidukeeld kestusega oluliselt vähem kui 3 aastat.
12.PPA palub 16.06.2025. a vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Karistusregistri andmed on asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks. Jätkuv kuritegude toimepanemine annab tunnistust, et PPA prognoos kaebaja ohtlikkuse osas on õige. Käesolevaks hetkeks on kaebaja Viru Maakohtu 30.05.2025. a otsusega nr 1-24-6415 süüdi tunnistatud ning talle on mõistetud karistuseks 8 aastat vangistust. Kohus võis otsuse tegemisel iseloomustava materjalina arvesse võtta kaebaja suhtes käimasolevat süüteomenetlust. 2) PPA põhjendas piisavalt, miks kaebaja puhul erandi tegemiseks alust ei ole. 3) Kaebaja ei saanud lastega soovitud määral suhelda tema enda eluviisi ja tegevuse tagajärjel. PS §-dest 26 ja 27 tulenevad õigused perekonna ja eraelu puutumatusele ei ole absoluutsed. Nõustuda ei saa kaebaja väidetava käitumise parandamise väitega. Kaebaja viibib taas vanglas. 4) 3-aastane sissesõidukeeld on proportsionaalne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Kaebaja esitas ringkonnakohtule 30.04.2025 apellatsioonkaebuse ja samuti esitas kaebaja esindaja ringkonnakohtule 23.05.2025 apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus märkis 26.05.2025. a määruses (dtl 346-349), et kohus käsitleb kaebaja ja tema esindaja esitatut ühtse apellatsioonkaebusena. Lisaks märkis ringkonnakohus, et kohtu arusaamise kohaselt vaidlustab kaebaja apellatsiooniastmes halduskohtu otsust täies ulatuses (HKMS § 2 lg 4). Kaebaja ei ole ringkonnakohtule teatanud enda teistsugusest arusaamast.
14.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebuses esitatakse mõneti samased väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud ning ringkonnakohus ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
15.VMS §-s 124 on sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alused avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise ning rahva tervise kaitse kaalutlustel. PPA keeldus 27.02.2023. a otsusega (dtl 14-37) kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 ning lg 2 p-de 7 ja 9 alusel. VMS §-s 124 on sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise kaalutlusõigust võimaldavad (lg 1) ja imperatiivsed (lg 2) alused. Kohtupraktika1 järgi tuleb VMS § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud eelduste täidetus korral arvestada VMS § 125 lg-ga 1, mis näeb ette, et kui välismaalase suhtes ei esine muid elamisloa andmisest keeldumise aluseid VMS §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikul korrale ja riigi julgeolekule, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub selle ohu üles või mitte. Seega erandina tähtajalise elamisloa andmine eeldab niisuguste erandlike asjaolude esinemist, mis kaaluvad üles ohu Eesti julgeolekule ja avalikule korrale. Halduskohus asus otsuses (vt põhjenduste p 7 viimane lõik) seisukohale, et 1
RKHKo 13.04.2016, 3-3-1-2-16, p 22.
5
PPA on piisavalt põhjendanud, miks kaebaja puhul erandi tegemiseks alust ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel ei tuvastanud PPA põhjendatult selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid kaebajale erandina tähtajalise elamisloa andmise. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna ringkonnakohtule alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale.
16.Kaebaja väitel ei pööranud halduskohus ja PPA tähelepanu EIK praktikas väljakujunenud kriteeriumitele, hindamaks väljasaatmise mõju välismaalase perekonnaelu puutumatusele. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kohtupraktika2 kohaselt tuleb kaaluda järgmisi asjaolusid: kaebaja poolt toime pandud süüteo olemus ja raskusaste; kaebaja viibimise kestus riigis, kust ta välja saadetakse; süüteo toimepanemise ajast väljasaatmise otsuseni kulunud aeg ja isiku käitumine sellel perioodil; erinevate puudutatud isikute kodakondsus; kaebaja perekondlik olukord, nt abielu kestus; kas abikaasa teadis abiellumise ajal süüteost; kas abielust on sündinud lapse ning kui on, siis nende vanus; võimalikud raskused abikaasa sisenemisel riiki, kuhu kaebaja saadetakse; laste parimad huvid ja heaolu ning vastuvõtjariigi ja sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike, kultuuri- ja peresidemete tugevus. Ringkonnakohus on seisukohal, et PPA on vaidlustatud otsuses kaebajaga seotud asjaolusid põhjalikult kaalunud ning asjakohaselt leidnud, et kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamata jätmine kui kaebaja era- ja perekonnaelu riivav meede on avaliku korra kaitseks proportsionaalne. Halduskohus asus otsuses (põhjenduste p-d 13-15) põhjendatult seisukohale, et PPA välja toodud asjaolude ja asjas esitatud tõendite põhjal ei saa vaidlustatud otsuse mõju kaebaja ja tema alaealiste laste suhetele pidada sedavõrd intensiivseks, et see kaaluks üles kaebaja prognoositava ohtlikkuse avalikule korrale. Apellatsioonkaebuses toodud etteheited halduskohtule seonduvalt kaebaja alaealiste lastega on samasisulised juba halduskohtule esitatuga, millele halduskohus otsuses põhjalikult vastas, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks midagi täiendavalt lisada. Ringkonnakohus üksnes selgitab kaebajale, et õigus perekonnaelu puutumatusele ei ole absoluutne õigus, sest selle õiguse kasutamisel peab iga isik järgima ka seadust ning austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Eeltoodut ei väära kaebaja viide PS §-dele 26 ja 27. Nimelt on PS § 26 teises lauses sätestatud kvalifitseeritud seadusereservatsioon, mis lubab eraelu riivata seadusega või seaduse alusel ja § 26 teises lauses kindlaks määratud põhjustel. 3 PS § 27 lg 1 sätestab perekonna ja perekonnaelu erilise kaitseõiguse ilma seadusereservatsioonita, milleta tagatud põhiõigused ei ole piiramatud, nende piirangu põhjuseks võib olla mõni teine sama kaaluga õigusväärtus. Piirangu põhjustena saab arvesse võtta teiste isikute põhiõigusi ja vabadusi või põhiseaduse norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid.4 PPA on veendumusel, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ning kaitsta tuleb Eesti kodanikke ja teisi Eestis elavaid ja ajutiselt viibivad isikuid ja nende vara. PPA hindas kokkuvõttes, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine, kui era- ja perekonnaelu riivav meede, on proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitseks. Ringkonnakohus nõustub, et käesoleval juhul õigustab kaebaja perekonna- ja eraelu riivet see, et kaebaja viibimine Eestis kujutab reaalset ja tõsist ohtu avalikule korrale tulevikus. Seega on kaebaja õiguste riive proportsionaalne ja riive kaalub üles avalik kord kui avalik hüve.
17.Kaebajal on selge side Venemaa Föderatsiooniga – kaebajal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ja ta räägib emakeelena vene keelt. Asjaolu, et kaebajal ei ole Venemaal lähedasi, tuttavaid, tööd, elukohta ega tugivõrgustikku, ei välista kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist. Kaebaja väited ei anna alust asuda seisukohale, et tema eluga toimetulek Venemaa Föderatsioonis oleks võimatu. Tegemist on ikkagi kaebaja 2
RKHKo 13.04.2016, 3-3-1-2-16, p 16 ning seal viidatud kohtupraktika. Eesti Vabariigi PS, kommenteeritud väljaanne, Juura 2012, lk 347. 4 Eesti Vabariigi PS, kommenteeritud väljaanne, Juura 2012, lk 349-350. 3
6
kodakondsusjärgse riigiga. EIK on aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega ta koos ei ole elanud. Ka EIK on leidnud, et isegi olukorras, kus isikul otsesed ja lähedased kontaktid oma päritoluriigiga puuduvad ning isik on riigist üle 30 aasta eemal olnud, aga ta valdab riigi keelt, siis ei tohiks tal olla väga suuri raskusi seal kohanemisega. 5 Riigil on õigus välismaalasest kurjategija välja saata, olenemata sellest, kas isik sündis vastavas riigis või mitte.6 Ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et kaebaja on elanud kogu elu Eestis, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu.
18.Asjakohatu on kaebaja väide, et talle etteheidetavate süütegude eest on ta karistuse kandnud. Kaebajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid ta on sellele vaatamata jätkanud kuritegude toimepanemist. Ka viimatise, 05.07.2023 vanglast vabanemise järgselt on kaebaja taaskord Viru Maakohtu 30.05.2025. a otsusega kriminaalasjas nr 1-24-6415 süüdi tunnistatud ja talle on mõistetud karistuseks 8 aastat vangistust. Eeltoodust ilmneb, et kaebaja ei suudad vabaduses viibides vältida uute kuritegude toimepanemist. Kaebaja on korduvalt toime pannud raskeid õigusrikkumisi ja jätkanud süütegude toimepanemist hoolimata eelnevatest karistustest, s.h vanglas läbitud erinevatest sotsiaalprogrammidest, mis tähendab, et ta on avalikule korrale ohtlik ning tema Eesti Vabariigis viibimise õiguse piiramine on vajalik, sobiv ja proportsionaalne vahend avaliku korra tagamiseks. Ka kaebaja poolt välja toodu, et ta ei ole vanglas viibides toime pannud ühtegi distsiplinaarsüütegu, ei muuda järeldust kaebajast lähtuva ohu kohta.
19.Kaebaja ei nõustu halduskohtu hinnanguga, kuidas tema riigist väljasaatmine ja talle elamisloa andmata jätmine riivab tema abikaasa õigusi. Halduskohus nõustus otsuses (põhjenduste p 15) asjakohaselt PPA seisukohaga, et kaebaja abikaasa sõlmis abielu ajal, mil kaebaja suhtes oli juba kehtestatud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld, ning ta pidi abielu sõlmides nende asjaoludega arvestama. Seega ei ole kaebaja abiellumine asjaolu, mis kaaluks üles avaliku huvi keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest. Kaebajal ja tema praegusel abikaasal ei ole ühiseid lapsi, kelle õigustega tulnuks eraldi arvestada. Ringkonnakohus on samuti seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja abiellumine selliseks asjaoluks, mis looks aluse talle erandina tähtajalise elamisloa andmiseks. Kaebaja viidatud EIK lahendites Ejimson vs Saksamaa ja Unane vs Ühendkuningriik kirjeldatud juhtumid erinevad oluliselt käesolevast juhtumist. Seega ei ole eelnimetatud EIK lahenditele tuginemine asjakohane.
20.Kaebaja väitel ei ole Venemaal talle ravi. Kaebaja väide on paljasõnaline. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga (otsuse põhjenduste p 16), et kaebaja ei ole tõendanud enda väidet ning kaebaja esitatud tõend (dtl 62) tema väidet ei tõenda. Ka apellatsiooniastmes ei ole kaebaja enda väidet tõendanud.
21.Kaebaja väitel ei luba KarRS § 5 lg 2 p 1 menetlejal tugineda valimatult kõikidele arhiveeritud karistustele. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. KarRS § 5 lg 2 p 1 kohaselt registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus KarRS § 20 lg 1 p-s 4 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel ja § 20 lg 1 p-s 5 nimetatud asjaolude kontrollimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. KarRS § 20 lg 1 p 4 kohaselt registri arhiivis asuvaid andmeid on õigus saada Vabariigi Valitsusel, Siseministeeriumil, politseiasutusel ning Kaitsepolitseiametil kodakondsuse seaduses, välismaalaste seaduses, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ning välismaalasele 5
EIK otsus asjas nr 10606/07, 05.06.2009, Grant vs Ühendkuningriik. EIK otsus asjas nr 46410/99, 18.10.2006, Üner vs Holland; EIK otsus asjas nr 52178/10, 03.07.2012 Samsonnikov vs Eesti. 6
7
rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. KarRS § 5 lg 2 p 1 ei sätesta ühtegi piirangut arhiveeritud andmetele tuginemisel PPA poolt käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsuse tegemisel. Ka kohtupraktika7 kinnitab seisukohta, et PPA-l oli õigus kasutada kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel karistusregistri arhiveeritud andmeid. Kaebajast lähtuvat ohtu kinnitab kahtlemata tema korduv karistatus. 8 Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel.9 Seega võis PPA kaebajast lähtuva ohu hindamisel arvestada kõiki karistusregistri arhiveeritud andmeid. Need andmed on igati asjakohased kaebaja varasema elukäigu arvesse võtmiseks. Kaebaja karistuste kronoloogia põhjal saab järeldada, et karistused ei ole suunanud kaebajat õiguskuulekalt käituma, vaid ta on jätkanud süütegude toimepanemist. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, et andmed, millele PPA hinnangu andmisel tugines, oleksid ebaõiged.
22.Kaebaja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.02.2023. a määrusele nr 1-15-1446 ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohane. Viidatud lahendis lahendas Riigikohus küsimust, kas arhiveeritud karistusi võib arvesse võtta ennetähtaegse vabastamise küsimuse vaagimisel. Eelviidatud lahendis muutis kolleegium kogu koosseisus enda varasemat arusaama, mille järgi oli vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel keelatud tugineda karistusregistri arhiivi kantud andmetele. Riigikohus küll tõdes, et kohus peab karistusandmetesse n-ö sisse vaatamata, kuid samas ka märkis, et uute kuritegude ohule võivad mõnikord osutada ka sellised varasemad süüteod, mida ühendab uue kuriteoga mingi suuremale retsidiivsusriskile osutav faktor (isiku hoiakud, isiklikud suhted, sõltuvus vmt). Seega Riigikohus ei ole eelmainitud lahendis välistanud PPA õigust kasutada kinnipeetavast lähtuva ohu kindlakstegemisel karistusregistri arhiveeritud andmeid.
23.Kaebaja väitel ei võinud halduskohus teha järeldusi tema isiku kohta seoses tema suhtes käimasoleva süüteomenetlusega, sest isikut iseloomustavaks saab olla vaid jõustunud väärteootsus või süüdimõistev kohtuotsus. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Arvestades, et kaebaja puhul tuvastas PPA isikust lähtuva ohu avalikule korrale, siis sai halduskohus arvesse võtta kaebajat iseloomustavate andmetena ka asjaolu, et kaebaja taas vahistati ja talle esitati süüdistus. Kaebaja jätab tähelepanuta halduskohtu selgituse (kohtuotsuse põhjenduste p 12), millest nähtuvalt pidas halduskohus võimalikuks eeltoodut arvestada tähenduses, et need andmed näitavad PPA otsuses tehtud prognoosi õigsust kaebajast lähtuda võiva ohu osas. Ringkonnakohtu hinnangul võis halduskohus kaebajat iseloomustava materjalina arvesse võtta viimase suhtes käimasolevat süüteomenetlust. Jätkuv kuritegude toimepanemine annab tunnistust, et PPA prognoos ohtlikkuse osas on õige.
24.Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks lahkumisettekirjutuse osas kohtuotsuse tegemisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud või eksinud tõendite hindamisel, leides, et PPA otsus on lahkumisettekirjutuse osas õiguspärane. Kohtupraktikas 10 on leitud, et kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muutusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebajast lähtuv oht on pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ära langenud või oluliselt muutunud.
7
RKHKo 26.01.2022, 3-20-915, p 18. RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p 27. 9 RKHKo 27.02.2014, 3-3-1-1-14, p 17. 10 RKHKo 03.05.2019, 3-18-89, p 10. 8
8
25.Kaebaja väitel oleks proportsionaalne sissesõidukeeld oluliselt lühema kestusega kui 3 aastat. PPA on otsuses sissesõidukeelu pikkust igati põhjalikult kaalunud ja põhjendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita kohtumenetluses esitatud materjalid, et 3-aastane sissesõidukeeld oleks kaebajast lähtuvat ohtu arvestades ebaproportsionaalselt pikk. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kohtupraktika11 kohaselt tuleb sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seetõttu ei ole pärast sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaoluna kaebaja abielu, mis sõlmiti xxx, käesolevas kohtuasjas oluline ega anna alust eeltoodud osas PPA otsuse muutmiseks. Ühtlasi ei tuvastanud PPA kaebaja puhul humaanseid kaalutlusi, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Kohtupraktika12 kohaselt peaksid humaansed kaalutlused seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse ja Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje. PPA selliseid asjaolusid ei tuvastanud ning need ei ole äratuntavad ka ringkonnakohtule.
26.Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses kohustamisnõude (s.o kohustada PPA-d kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama) osas kaebuse rahuldamata jätmisele eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna halduskohtu otsus on PPA 27.02.2023. a otsuse tühistamisnõude osas kaebuse rahuldamata jätmise kohta õiguspärane, siis ei ole alust tühistada ka halduskohtu otsust kohustamisnõude osas kaebuse rahuldamata jätmise kohta.
27.Kaebaja väitel on ta sõja vastu, millise fakti najal ei tohiks teda riigist välja saata. Ringkonnakohtule jääb eelväidetu pinnalt arusaamatuks, kuidas see on vaidlustatud PPA otsuse üle käivas kohtuvaidluses asjassepuutuv. Seetõttu jätab ringkonnakohus eeltoodud kaebaja väite tähelepanuta.
28.Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.04.2025. a otsuse muutmata.
29.Kaebaja oli Tartu Ringkonnakohtu 26.05.2025. a määrusega apellatsiooniastmes riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (s.o riigilõiv 20 eurot) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
30.Ringkonnakohus märgib, et kaebajale riigi õigusabi osutanud esindaja taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks lahendab kohus eraldi määrusega.
31.Ringkonnakohus peab isikuandmete kaitseks vajalikuks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja ja tema abikaasa nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) 11 12
RKHKo 01.10.2019, 3-18-1891, p 18 ning seal viidatud kohtupraktika. TlnRKo 28.06.2023, 3-22-2508, p 29 ning seal viidatud kohtupraktika.
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.