X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.02.2023.a otsuse nr 15.3-3.2/92-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Janika Jürgen-Määr
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
3.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja, abikaasa ja laste nimed tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
tema
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.05.2025. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet tegi 27.02.2023 kaebaja X suhtes otsuse nr 15.33.2/92-1 (dtl 14-37, edaspidi vaidlustatud otsus). Vastustaja - keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, - tegi kaebajale lahkumisettekirjutuse Eesti Vabariigist välja saatmiseks Venemaa Föderatsiooni sundtäitmisega pärast tema vanglast vabanemist, - kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Õiguslikuks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel on järgmised välismaalaste seaduse (VMS) sätted: - § 124 lg 1 p 1: välismaalase Eestis viibimine võib kahjustada avalikku korda;
1
- § 124 lg 1 p 5: välismaalast on karistatud süüteo eest; - § 124 lg 2 p 7: välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud; - § 124 lg 2 p 9: välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik, tema tähtajaline elamisluba kehtis kuni 29.11.2022. Eelnevalt on kaebajal olnud 9 tähtajalist elamisluba ajavahemikul 13.07.1995 kuni 25.10.2018. Kaebaja esitas 07.12.2022 tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse. Kaebaja on kriminaalkorras karistatud 8 korda, neist kehtivad on 3 ja arhiveeritud on 5. Vanglakaristust kannab kaebaja viiendat korda. Kaebajat on väärteo korras karistatud 9 korda, millest kehtivad on 3. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kannab kaebaja vangistust 20.01.2017.a otsuse alusel kohtuasjas 1-16-10095. Kaebaja tunnistati selles süüdi karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 (raske tervisekahjustuse tekitamine) ja KarS § 200 lg 2 p 7 (röövimine) alusel ja talle määrati karistuseks 6 aastat ja 10 kuud vangistust. Vastustaja hinnangul võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et kaebaja jätkab Eestis süütegude toimepanemist, ning see oht on reaalne / tegelik ja piisavalt tõsine. Kaebaja on toime pannud arvukalt süütegusid, kuriteod on ajas muutunud raskemaks. Kaebaja käitumine näitab tema kriminaalset elustiili, ükskõikset suhtumist õiguskorda, impulsiivsust, hoolimatust teiste isikute elu ja tervise suhtes. Kaebajat on karistatud isikuvastase vägivalla eest, see on käsitletav raske kuriteona. Kaebaja on näidanud, et ta ei suuda vabaduses õiguskuulekalt elada, s.h pannud uue kuriteo toime katseajal. Kaebajale ei saa anda tähtajalist elamisluba erandina, kuna kaebajast lähtuv oht on sedavõrd tõsine ja reaalne. Kaitsta tuleb Eesti kodanikke ja teisi Eestis viibivaid isikuid ning nende vara. Kaebajal on poeg W (sünniaasta 2003, Vene Föderatsiooni kodanik), poeg Y (sünniaasta 2012, Vene Föderatsiooni kodanik) ja tütar Q (sünniaasta 2014, Eesti Vabariigi kodanik). Kaebaja sotsiaalvõrgustikuks on ka vanemad (Vene Föderatsiooni kodanikud), vanaema ja kaks venda (mõlemad kriminaalkorras karistatud). Kaebaja perekonnaliikmetena saab käsitleda tema alaealisi lapsi. Kaebaja väljasaatmist ei välista see, et ta on sündinud Eestis ning omab siin sotsiaalvõrgustikku. Avaliku korra tagamine ei ole võimalik nende isikute õigusi riivamata, kes avalikku korda ohustavad. Kaebaja kohtus tütar Q vangistuse ajal viimati 2018. aastal. Kaebajal ei ole 2022 ja 2023. aastal olnud vanglas kokkusaamisi. Kaebajale elamisloa andmine ei tähenda, et laste parimad huvid on tagatud. Kaebaja vangistuste tõttu on lapsed kasvanud isa kohalolekuta. Kaebaja saab Vene Föderatsiooni kodanikest lähedastega kohtuda Venemaal. Kaebaja saab suhelda lähedastega kirja ja elektrooniliste sidevahendite teel. Kaebajast lähtuv oht on suurema kaaluga kui otsusega kaasnev perekonna- või eraelu riive. Kaebajal on kõik eeldused edukaks hakkamasaamiseks Vene Föderatsioonis. Vene Föderatsioonil on kohustus kaebaja kui oma kodanik vastu võtta ja teda vajadusel aidata. Õiguslikuks aluseks lahkumisettekirjutuse tegemisel on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4. Vastustaja tegi lahkumisettekirjutuse avaliku korra ja julgeoleku kaitsmise eesmärgil, kuna kindlaks on tehtud kaebajast lähtuv vahetu ja tegelik oht.
2
Õiguslikuks aluseks sissesõidukeelu kohaldamisel on VSS § 74 lg 2 ja 3. Vastustaja pidas proportsionaalseks sissesõidukeeldu kestusega kolm aastat. Selle aja jooksul on kaebajal võimalik näidata, et temast lähtuv oht on vähenenud.
2.Kaebaja esitas 05.03.2023 vaidlustatud otsusele vaide (dtl 185-187). Kaebaja viitas muuhulgas sellele, et ta saab eluks olulist ravi. Vastustaja jättis 17.03.2023.a vaideotsusega (dtl 40-45) vaide rahuldamata. Seoses kaebaja raviga viitas vastustaja sellele, et ka Vene Föderatsioonis on olemas riikliku ravikindlustuse ja tasulise ravikindlustuse võimalus.
3.Kaebaja esitas 20.04.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Kaebuse nõudeks on vaidlustatud otsuse tühistamine ning vastustaja kohustamine kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebus anti kohtualluvusel üle Tartu Halduskohtule. Kohus ennistas 18.10.2023.a määrusega kaebetähtaja. Kohus peatas 16.05.2022 esialgse õiguskaitse korras vaidlustatud otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse täitmise.
4.Kaebaja põhjendas kaebust järgmiselt. Kaebaja on 09.01.1976 Eestis sündinud Vene Föderatsiooni kodanik, tal on Eestis kokku olnud 10 tähtajalist elamisluba, viimane neist kehtis kuni 29.11.2022. Vastustaja on vaidlustatud otsuses välja toonud kaebaja kriminaal- ja väärteokaristused, kuid ainuüksi sellest ei ole võimalik teha tõsikindlat järeldust, et kaebaja on ohtlik avalikule korrale. Vastustaja ei ole ohu prognoosimisel veenvalt selgitanud, miks ta on seisukohal, et kaebaja hakkab toime panema samaliigilisi süütegusid. Vastustaja on võtnud arvesse vaid negatiivseid asjaolusid, jättes kaebaja edusammud tähelepanuta. Kaebajat on iseloomustatud ka positiivselt, tal ei olnud vangistuses distsiplinaarkaristusi, ta läbis sotsiaalprogrammid ja osales nendes aktiivselt, töötas vanglas, õppis eesti keelt. Kaebajal on vaid kolm kehtivat kriminaalkaristust. Arhiveeritud karistusandmetele tuginemine ei olnud lubatud. KrK kehtivuse ajal toime pandud kuriteod ei ole ohuprognoosi tegemisel määravad. Kaebaja tunnistab oma eksimusi ja on oma vigadest õppinud. Kaebaja on teinud konkreetseid plaane oma tuleviku kohta (asuda tööle, tasuda võlgnevused, toetada lapsi, loobuda alkoholist). Kaebajale ei saa ette heita tasumata võlgu, kuna kaebajal puudub vara nende tasumiseks. Kaebaja jaoks on Eestis tähtajalise elamisloa saamine eluliselt määrava tähtsusega. Kaebajale on määratud eluaegne ravi, mille raames tarvitab kaebaja tablette, mida Vene Föderatsioonis ei ole (dtl 62). Kaebajal on Eestis kokku kolm last, kellest kaks on alaealised. Üks alaealine laps on eluaegsel ravil, mistõttu isikute Eestis viibimine on hädavajalik. Laste huvides on, et nende kasvatamises osalevad mõlemad vanemad. Olenemata sellest, et kaebaja ei ole oma elu jooksul olnud eeskujulik isa, ei ole temalt seda õigust ära võetud. Kaebajal puudub Venemaal tugivõrgustik, tal ei ole seal lähedasi, töökohta ega vara. Lahkumisettekirjutus ei ole piisavalt põhjendatud. Kaebajast tulenevaid asjaolusid ja ohtu avalikule korrale omavahel kaaludes ei saa jõuda otsusele, et kaebajast tulenev oht on nii suur, et tema puhul pole võimalik isegi anda vabatahtliku lahkumise tähtaega. Kolme aasta pikkune sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne, arvestades et kaebaja ei näe sel juhul kolme aasta jooksul oma lapsi.
3
Kaebaja teatas 14.03.2025 esitatud täiendavas avalduses, et ta on 21.08.2024 sõlminud abielu Z (varem z, dtl 285). Kaebaja esitas tõendina oma abikaasa e-kirja teel antud seletuse (dtl 284). Selle järgi kaebaja vabaduses viibides suhtles oma tütrega telefoni teel, kohtus temaga isiklikult ja veetis temaga mitmel korral aega. Kaebaja suhtles ka oma pojaga, kuid vähem, kuna tal on piirang. Kaebaja on valmis oma lapsi majanduslikult toetama, kuid ei saa seda teha Eestis elamisloa puudumise tõttu, kuna ilma selleta on võimatu tööd saada. Kaebaja abikaasal on diabeet ja kaasuvaid haigusi, mida saab Eestis kontrolli all hoida.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud otsuses toodud seisukohtade juurde. Vastustaja tõi välja, et ta on otsuses põhjalikult käsitlenud kaebajast tulenevat võimalikku ohtu avalikule korrale, s.h võtnud arvesse kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud. Kaebaja karistusandmed näitavad tema kriminaalset elustiili, impulsiivsust ja hoolimatust teiste isikute tervise ja elu suhtes ning ükskõikset suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda. Kaebaja on oma käitumisega näidanud, et ta ei ole suuteline vabaduses õiguskuulekalt elama. Kaebajal on olnud korduvalt võimalusi oma käitumist muuta, kuid ta ei ole seda teinud. Vastustajal on õigus tugineda arhiveeritud karistusandmetele. Venemaad ei peeta riigiks, mille puhul võiks tekkida põhjendatud kahtlus, et seal pole võimalik saada vajalikku arstiabi. Kaebaja suhtes on praeguseks alustatud uued kriminaalasjad, 05.05.2024 KarS § 424 lg 2 tunnustel ja 18.06.2024 KarS § 214 lg 2 p 4 tunnustel. Kaebaja on vahistatud (kohtuasi 1-246415). Kaebaja on vabaduses olles tõestanud oma öeldule vastupidist ning vastustaja järeldus on saanud kinnitust. Kaebajast lähtuv oht on reaalne ning jätkuv. Kaebaja sõlmis uue abielu vahistatuna vanglas viibides, seega pidi abikaasa olema teadlik kaebaja kuritegelikust eluviisist ning pidi olema valmis abikaasa kodakondsusjärgses riigis elama. Kohtu seisukoht
6.VMS § 124 lg 2 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui - p 7: välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud; - p 9: välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja puhul on täidetud VMS § 124 lg 2 p 7 ja 9 kohaldamise faktilised eeldused - kaebajale mõisteti 20.01.2017.a otsusega kohtuasjas 1-16-10095 karistuseks vangistus kestusega 6 aastat 10 kuud ja see karistus ei ole kustunud ning kaebajat karistati kohtuasjades 1-16-10095 (otsus dtl 130-142), 1-16-2551 (otsus dtl 151-153) ja 1-158610 (otsus dtl 154-162) tahtlike kuritegude eest. VMS § 124 lg 2 p 7 ja 9 ei näe ette kaalumisvõimalust.
7.Kaebajale tähtajalise elamisloa andmine oleks võimalik olnud üksnes erandina VMS § 125 lg 1 p 2 või 4 alusel. See säte ütleb, et kui välismaalase suhtes ei esine muid VMS § 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui - p 2: välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud; - p 4: välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Kohtu hinnangul on vaieldav, kas tähtajalise elamisloa andmine erandina on võimalik, kui
4
isiku suhtes esinevad mitmes VMS § 125 lg 1 alapunktis sätestatud asjaolud. S.o kas erandina saab anda tähtajalise elamisloa isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, mis ei ole kustunud, ning keda on samas ka kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Sel juhul ei saa ju öelda, et ei esine muid VMS § 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid. Kui erandi tegemine on ka selles olukorras põhimõtteliselt võimalik, siis on vastustaja kohtu hinnangul piisavalt põhjendanud, miks kaebaja puhul erandi tegemiseks alust ei ole.
8.Kaebaja ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajal ja ei ole kunagi olnud pikaajalise elaniku staatuses. Kaebaja suhtes ei ole kohaldatav Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.11.2003.a direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Kaebajal ei ole tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu ehk kaebaja puhul ei ole vaja kindlaks teha, kas temast lähtuv oht ületab kõrgendatud ohulävendi (oht avalikule korrale ja julgeolekule on tegelik ja piisavalt tõsine). Kaebajal on olnud üksnes tähtajalised elamisload. Kaebaja elamislubade andmete ning karistusregistri ja kohtuotsuste andmete kõrvutamisel nähtub alljärgnev. Elamisluba 13.07.1995-13.07.2000
Kohtuotsus kriminaalasjas Vangistus Sillamäe Linnakohtu otsus 30.05.1995 tingimisi vangistus 1 aasta 6 kuud Sillamäe Linnakohtu otsus 24.11.1995 26.11.1996vangistus 1 aasta 26.01.1997 Sillamäe Linnakohtu otsus 02.11.1998 vangistus 4 aastat 13.11.199813.11.2002 Narva Linnakohtu otsus 12.10.2004 11.11-26.12.2004 vangistus 1 kuu 15 päeva Narva Linnakohtu otsus 05.08.2005 vangistus 5 aastat 05.08.200516.03.2009 (vabastati tingimisi enne Viru Maakohtu otsus 27.07.2009 tähtaega) vangistus 1 aasta 4 kuud 20 päeva (liitkaristus) 07.10.200927.02.2011 (karistus pöörati uuesti täitmisele) Viru Maakohtu otsus 17.12.2015 vangistus 8 kuud (tingimisi, hiljem pööratud täitmisele) Viru Maakohtu otsus 16.06.2016 vangistus 2 kuud (tingimisi, hiljem pööratud täitmisele) Harju Maakohtu otsus 20.01.2017 vangistus 6 aastat. Sellele liideti varasemad kaks karistust kokku 10 kuud
5
05.09.201605.07.2023
29.11.2019-29.11.2022 Kaebaja kohta võib öelda, et tema puhul vahelduvad süüdimõistmised kriminaalasjades ja kaebajale tähtajaliste elamislubade andmine. Seejuures esinesid mitmete elamislubade andmise ajal VMS § 124 lg 1 ja/või lg 2 sätestatud tingimused, mis oleksid andnud võimaluse elamisloa andmisest keelduda (on toime pannud süüteo, on karistatud vangistusega üle 1 aasta).
9.Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide arhiveeritud karistuste kasutamisele. Seda näeb ette õigusnorm. Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 4 sätestab, et registri arhiivis olevaid andmeid on õigus saada muuhulgas politseiasutusel välismaalaste seaduses ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Riigikohus on selgitanud, et elamisloa menetluses on need andmed asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks (26.01.2022.a otsus asjas 3-20-915 p 18). Kaebaja viitas Riigikohtu 15.02.2023.a määrusele asjas 1-15-1446, kuid ka selle sisuks on, et arhiveeritud andmeid on lubatud kasutada isikust lähtuvate riskide hindamisel. Praegusel juhul näitavad kaebaja karistusregistri andmed kogumis, et kaebajat on kuritegude eest süüdi mõistetud üle 20 aasta pikkuse ajavahemiku jooksul regulaarselt ning vangistuses viibimisele ei ole järgnenud see, et kaebaja elab seaduskuulekalt ja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale.
10.Otsuse punktis 8 toodu näitab, et riik on kaebajat korduvalt usaldanud - kaebajat on vabastatud tingimisi enne tähtaega, talle on karistusi määratud tingimisi ja talle on korduvalt antud uusi tähtajalisi elamislubasid. Kaebajal on korduvalt olnud võimalus näidata, et ta on muutunud ning on võimeline elama vabaduses nii, et ta ei kujuta endast ohtu avalikule korrale ja teistele isikutele. Viimastel aastatel on Viru Maakohus teinud 02.06.2023 kohtuasjas 1-16-10095 määruse, millega jättis kaebaja suhtes kohaldamata karistusjärgse käitumiskontrolli (dtl 234-239). Maakohus põhjendas, et uute kuritegude toimepanemise oht ei ole nii suur, et kaebaja suhtes peaks kohaldama karistusjärgset käitumiskontrolli. Kohus tugines sellele, et kaebajal puuduvad vangistuses kehtivad distsiplinaarkaristused, ta on vanglas töötanud, läbinud sotsiaalprogramme, tal on vabanemisel olemas elukoht ja toetav sotsiaalvõrgustik, vabanemisfondi on hoiustatud 1202,70 eurot, kaebajal on kavatsus asuda tööle ja toetada oma lapsi. Maakohus järeldas sellest, et kaebaja on korrigeerinud oma käitumist õiguskuulekuse suunas ja on vangistusest vabanedes motiveeritud õigusrikkumistest hoiduma. Samuti kohaldas kohus käesolevas kohtuasjas 16.05.2022.a määrusega esialgset õiguskaitset ning peatas vaidlustatud otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse täitmise, kuigi kohus möönis, et kaebajast võib lähtuda oht avalikule korrale.
11.Paraku viibib kaebaja praegu taas vanglas. Viru Maakohus tegi 20.06.2024 määruse asjas 1-24-3614 (dtl 241-246), millega andis nõusoleku kaebaja vahistamiseks. Määruse põhjal peeti kaebaja kinni 18.06.2024. Kaebajat kahtlustati KarS § 200 lg 2 p 4 järgi selles, et ta pani 18.06.2024 toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivalda kasutades. Kaebaja avaldas kohtuistungil, et tõusetunud kuriteokahtlus on osaliselt põhjendatud, kuna ta lõi kannatanut, autovõtmed andis kannatanu talle hiljem vabatahtlikult. Määrusest nähtub, et kaebaja oli alkoholijoobes ning sõitis minema autoga, mille võtmed ta sai. Maakohus leidis, et kaebaja puhul esineb uute kuritegude toimepanemise oht. Maakohus põhjendas, et kaebajal on kolm kehtivat kriminaalkaristust, neist viimane on määratud raske
6
tervisekahjustuse tekitamise ja röövimise eest, kaebaja pani asjas käsitletava teo toime vähem kui aasta pärast vanglast vabanemist. Kaebaja ei ole muutnud oma käitumismustrit, ei järgi ühiskonnas kokku lepitud reegleid ning oma eesmärkide saavutamiseks kasutas teise isiku suhtes vägivalda. Kaebajale pidi olema arusaadav, et tema puhul on riskifaktoriks alkoholi tarvitamine, sellele vaatamata kaebaja tarvitab alkoholi ning ei ole midagi ette võtnud selleks, et saada vajalikku ravi. Maakohus leidis, et kaebaja õiguskuulekust ei ole võimalik tagada mingi teise meetme abil peale vahistamise, kuna varasemalt ei ole olnud elukoht, ema ja elukaaslase rahaline toetus ega alaealiste laste olemasolu tema õiguskuulekuse garantiiks. Kaebaja vahistamist pikendati kuni 18.10.2024 (dtl 248-254). Kaebajale oli selle seisuga esitatud kahtlustus ka KarS § 424 lg 2 alusel selles, et ta juhtis 05.05.2024 sõiduautot joobeseisundis. Kaebaja kaotas kontrolli sõiduki üle, põhjustas liiklusõnnetuse (sõitis otsa teisele sõidukile) ja lahkus sündmuskohalt. Kaebaja avaldas maakohtu istungil, et lisandunud kuriteokahtlus on põhjendatud. Kaebaja vahistamist pikendati veelkord kuni 18.11.2024 (dtl 256-263). Kaebajale oli selle seisuga esitatud kahtlustus KarS § 215 lg 2 p 1, 2 ja lg 3 alusel ka selles, et ta kasutas 05.05.2024 sõidukit, mida ta juhtis, omaniku tahte vastaselt, ei tagastanud seda omanikule ja nõudis sõiduki tagastamise eest raha. Praeguseks on kaebaja antud kohtu alla süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1, § 215 lg 3 ja § 424 lg 2 järgi (kohtuasi 1-246415), tõkend vahistamine on jäetud muutmata (dtl 265-270). Kohus selgitab, et kaebajat ei saa käsitleda süüdi olevana kuritegudes, milles kahtlustatavana kaebaja vahistati kohtuasjas 1-24-3614 ja milles talle esitati süüdistus kohtuasjas 1-24-6415. Otsuse punktis 11 toodut saab arvestada samal viisil kui otsuse punktis 10 toodud asjaolusid ehk tõenditena selle kohta, millisena on kohtud erinevatel ajahetkedel prognoosinud kaebajast lähtuda võivat võimalikku ohtu (vt selle kohta ka otsuse punkti 12 kolmandat lõiku).
12.Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti prognoosinud, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale ja see oht on kõrge. Kaebaja on korduvalt toime pannud kuritegusid, s.h kasutanud vägivalda. Kaebaja viimasel süüdimõistmisel kohtuasjas 1-16-10095 süüdistati teda ühes raske tervisekahjustuse tekitamise episoodis ja ühes röövimise episoodis. Varasemal süüdimõistmisel kohtuasjas 1-15-8610 süüdistati kaebajat ühe episoodina oma endise abikaasa löömises ja ühe episoodina selles, et ta ähvardas oma endist abikaasat tapmisega. Kohtuasjades 1-15-8610 ja 1-382/03 tunnistati kaebaja süüdi mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis. Kokku on kaebajal kolm kehtivat kriminaalkaristust. Kaebaja puhul on riskiteguritena välja toodud oskamatus lahendada probleeme rahumeelselt, majanduslik kitsikus ja alkoholi tarvitamine. Kohus ei saa üheselt kindlaks teha, kas kaebaja korduvalt avaldatud kavatsused elada seaduskuulekalt, avalikku korda ja teisi isikuid ohustamata on olnud siirad. Kaebaja karistusregistri andmetest nähtub aga selgelt, et kaebaja võimalikud head kavatsused ei ole teostunud. Otsuse punktis 8 ja 11 toodu kõrval on vähese kaaluga kaebaja kinnitused, et ta on ennast muutnud ja kavatseb elada õiguskuulekalt. Samuti ei kaalu seda üles kaebaja hea käitumine vangistuses. Otsuse punktis 11 toodut ei saanud arvestada vaidlustatud otsuse tegemisel, s.h kaebajast lähtuva võimaliku ohu prognoosimisel, kuna need sündmused toimusid pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 näeb ette, et kohus teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seda arvestades saab otsuse punktis 11 kirjeldatud sündmusi, mille toimumist kaebaja kinnitab, arvesse võtta käesoleva otsuse tegemisel kaebajat iseloomustavate andmetena ning tähenduses, et need andmed näitavad vaidlustatud otsuses tehtud prognoosi õigsust.
7
Aluse arvestada otsuse tegemisel punktis 11 toodut annab ka see, et kaebaja on esitanud kohustamisnõude tema tähtajalise elamisloa taotluse uueks lahendamiseks. Otsuse punktis 11 sisalduv kaebaja tegevuse kirjeldus (osas, millega kaebaja nõustub), muudab väga vähe tõenäoliseks, et kaebaja taotlust saaks selle uue läbivaatamise korral rahuldada.
13.Kohus peab tõenäoliseks, et kaebajal on pärast tema väljasaatmist sissesõidukeelu kehtivuse ajal võimalik suhelda oma alaealiste lastega - tütar Q (sünniaasta 2014) ja poeg Y (sünniaasta 2012) üksnes kirja ja elektrooniliste sidevahendite teel. Kaebajal ei ole sissesõidukeelu kehtivusajal võimalik saada viisat Eestisse reisimiseks. Q on Eesti Vabariigi kodanik. Olukorras, kus kestab Vene Föderatsiooni sõda Ukraina vastu, ei pruugi lapse reisimine Venemaale kaebajaga kohtumiseks olla teostatav või mõistlik. Y suhtes kaebajal hooldusõigusi ei ole, hooldusõigused kuuluvad täielikult lapse emale. Lapsega suhtlemise kord on kohtulahendiga üksikasjalikult kindlaks määratud. Lapse kohtumised kaebajaga on ette nähtud kaks korda kuus, kestusega 1-2 tundi, neutraalsel territooriumil - õues, kohvikus, lugemissaalis jne (dtl 227-232). Selline suhtluskord ei ole teostatav, kui kaebaja ei ela Eestis. Lapsega kohtumise uue korra kindlaksmääramine olukorras, kus laps elab Eestis, kuid kaebaja mitte, võib osutuda keerukaks.
14.Kohtu hinnangul ei ole otsuse punktis 13 toodu piisav selleks, et õigustada vaidlustatud otsuse tühistamist. Poeg ei elanud kaebajaga koos ning puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks pojaga kohtunud. Tütrega ei elanud kaebaja koos alates 2016. aastast. Vastustaja esitatud andmetel kohtus kaebaja vangistuse ajal tütrega harva, viimati toimus kokkusaamine 2018. aastal (dtl 172). Kaebaja ei ole nendele andmetele vastu vaielnud. Kaebaja praeguse abikaasa kinnitusel kohtus kaebaja tütrega pärast vabanemist, kuid andmed selle kohta on väga ebamäärased, s.h ei ole välja toodud kokkusaamiste aegu või kestusi. Kohus kohaldas 16.05.2022.a määrusega esialgset õiguskaitset muuhulgas põhjendusel, et kaebajal oleks võimalik koguda ja esitada käesolevas asjas tõendeid. Kohus selgitas, et põhilisteks kaalumisel olevateks asjaoludeks on ühelt poolt kaebaja ohtlikkus ja teiselt poolt kaebaja väljasaatmise mõju tema perekonnaelule (s.h lastele), kohtul ei ole tõendeid, mille alusel kaebaja perekonnaelu riive intensiivsust hinnata ning kaebajal ei pruugi olla võimalik esindaja vahendusel või välisriigist sidevahendite teel koguda tõendeid tema ja laste suhete kohta, kaebaja rolli kohta laste elus, laste tervise jms kohta. Kohus viitas sellele, et kohaseks tõendiks võib olla näiteks lastekaitse spetsialisti või psühholoogi arvamus. Kohus juhtis 10.03.2025.a määruses kaebaja tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole mingeid tõendeid esitanud. Kaebaja esitas pärast seda tõendina oma praeguse abikaasa e-kirja, isik ei ole kummagi lapse ema. Muid tõendeid kaebaja ei esitanud. Vastustaja välja toodud asjaolude ja asjas esitatud tõendite põhjal ei saa vaidlustatud otsuse mõju kaebaja ja tema alaealiste laste suhetele pidada sedavõrd intensiivseks, et see kaaluks üles kaebaja prognoositava ohtlikkuse avalikule korrale. Kaebajal säilib võimalus suhelda lastega kirja ja elektrooniliste sidevahendite teel. Kaebaja rolli tütre kasvatamisel ei saa pidada kaalukaks, poja suhtes kaebajal isikuhooldusõigust ei ole. Võimalus toetada lapsi majanduslikult ei sõltu sellest, kus kaebaja elab.
15.Kaebaja suhted teiste lähedastega (s.h täisealine laps, vanemad, vennad) ei ole kaalult võrdsustavad kaebaja ja tema alaealiste laste suhetega. Muid isikuid ei käsitleta kaebaja perekonnaliikmetena VSS § 29 lg 4 tähenduses. Kaebaja täisealistel lähedastel, kes on Vene
8
Föderatsiooni kodanikud, säilivad võimalused kaebajaga kohtuda. Sarnaselt kaebaja alaealiste lastega on ka teistel lähedastel võimalik suhelda kaebajaga kirja ja elektrooniliste sidevahendite teel. Vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel ei saa arvesse võtta seda, et kaebaja on pärast otsuse tegemist sõlminud uue abielu. Isegi kui seda asjaolu arvestada, siis tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et kaebaja abikaasa sõlmis abielu ajal, mil kaebaja suhtes oli juba kehtestatud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld, ning ta pidi abielu sõlmides nende asjaoludega arvestama.
16.Kaebaja ei ole tõendanud oma väidet, et Venemaal ei ole kaebajale kättesaadav talle vajalik ravi ning see ohustab kaebaja elu või võib oluliselt kahjustada tema tervist. Kaebaja esitatud tõend, mille 13.03.2023 andis Viru Vangla õde (dtl 62), eelnimetatut ei tõenda. Tõend ütleb vaid, et kaebajal on diagnoositud haigestumine, mille vastu ta peab pidevalt tarvitama ravi.
17.Vahekokkuvõttena esinesid kaebaja puhul VMS § 124 lg 2 p 7 ja 9 sätestatud imperatiivsed alused tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks ning vastustaja on kohastel põhjendustel ja kaalutlusreegleid rikkumata leidnud, et tähtajalise elamisloa andmine kaebajale erandina (VMS § 125 lg 1 alusel) ei ole võimalik. Eeltoodut arvestades ei ole määravat tähtsust sellel, et vastustaja tugines ka VMS § 124 lg 1 punktidele 1 ja 5 ning esitas kaalutlused ja põhjendused nende sätete kohaldamisele (osaliselt kattuvad need põhjendustega, miks kaebajale ei saa anda tähtajalist elamisluba erandina). Kohus nõustub vastavate seisukohtadega vaidlustatud otsuses ja HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda neid.
18.Kohtu hinnangul ei olnud vastustajal kaalutlusõigust küsimuses, kas teha kaebajale lahkumisettekirjutus. Kuna kaebajal puudus tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise tõttu viibimisalus, siis tuli VSS § 7 lg 1 alusel teha kaebajale kui viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele lahkumisettekirjutus. Kaebaja viidatud VSS § 11 lg 3 1 reguleerib üksnes ettekirjutuse tegemise korda ehk seda, et lahkumisettekirjutus võib sisalduda elamisloa andmisest keeldumise otsuses. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas oleks kaebaja olukorda muutnud see, kui lahkumisettekirjutus oleks vormistatud eraldi dokumendina. Vastustaja on kohaselt ja piisavalt põhjendanud, miks tehti kaebajale koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Lisaks tuleb arvesse võtta, et praeguse seisuga ei mõjuta kaebaja õigusi see, kas ja milline tähtaeg määrati kaebajale vaidlustatud otsuses Eestist lahkumiseks. Kaebaja on praeguseni Eestis ning tal on olnud piisavalt võimalusi oma lahkumiseks ettevalmistusi teha. Kohus märgib, et praeguseks on kaebajal tekkinud VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 sätestatud alus Eestis viibimiseks, kuna kaebaja on vahistatud. Eeltoodu ei muuda seda, et vaidlustatud otsuses tehti kaebajale lahkumisettekirjutus õiguspäraselt.
19.VSS § 74 lg 2 alusel tuli kaebajale kohaldada sissesõidukeeld viieks aastaks. VSS § 74 lg 3 andis vastustajale võimaluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Vastustaja tegi seda ehk kohaldas sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Kohtu hinnangul on otsuse punktis 8-15 toodud põhjendustel proportsionaalne määrata sissesõidukeelu kestuseks kolm aastat. Kohus ei näe praeguse kohtuasja asjaoludel alust jätta
9
sissesõidukeeld kohaldamata humaansetel alustel (VSS § 74 lg 4).
20.Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kaebaja väited ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Sel juhul puudub võimalus kohustada vastustajat kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust uuesti lahendama. Menetluskulud, muud taotlused. Selgitused
21.Kaebaja väitis 14.03.2025 kohtule esitatud avalduses, et ta esitab posti teel riigi õigusabi taotluse, kuid ei ole seda teinud. Kohus ei uuri seda küsimust lähemalt, kuna kaebajale on juba määratud riigi õigusabi ning kaebajat esindab käesolevas asjas riigi õigusabi korras määratud advokaat.
22.Käesolevas asjas kohaldatud esialgne õiguskaitse lõpeb HKMS § 249 lg 4 alusel kohtuotsuse jõustumisel. Kohus ei tühista esialgset õiguskaitset määruse resolutsioonis, kuna see ei muuda olukorda - HKMS § 253 lg 3 alusel jõustuks ka sõnaselge esialgse õiguskaitse tühistamine koos kohtuotsusega.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
24.Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel omal algatusel kohtuotsuse avaldamisel kaebaja, tema abikaasa ja laste nimed tähemärkidega. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.