M.G kaebus Tallinna Vangla mittevaralise kahju hüvitamiseks jumalateenistusele mitte lubamisega seoses
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus.
2.Jätta menetlusabi taotlus läbi vaatamata.
3.Lahendi avaldamisel asendada kaebaja kriminaalasja number tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
nimi
ja
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
1.M.G esitas 21.09.2025 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju nõude (dtl 6-7) seoses sellega, et teda ei lubata tihti luterlikule jumalateenistusele. Kaebajat ei lubata jumalateenistusele reedeti, kuna seal käib kannatanu. Kaebajat on aga selle teo eest juba karistatud ja kaebaja on karistuse ära kandnud. Kaebaja on 1991. aastast alates koguduse liige. Kinnipeetav taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot selle eest, et teda ei lubatud kirikusse ja talle ei öeldud, miks. Ta soovib saada osa armulauast ja on jäänud sellest ilma. Tallinna Vangla jättis 29.10.2025 vastusega nr 1-9/1-25/120-2 (dtl 8-10) mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. - Kinnipeetava subjektiivne õigus usuliste vajaduste rahuldamisele ei tähenda seda, et kinnipeetavale tuleks igal juhul tagada õigus osaleda jumalateenistusel igal nädalal või nõuda kinnipeetavale sobival ajal õigust vangla kiriku külastamiseks. Usuliste vajaduste rahuldamisel on mitmeid võimalusi, mh saab usuliste vajaduste rahuldamine olla tagatud individuaalsete tegevustega. Kinnipeetav võib kohtuda kaplaniga individuaalselt, kui ta esitab selleks kaplanile sooviavalduse. - Kinnipeetavale on kehtestatud isolatsioon teise kinnipeetavaga, kes käib samuti luterlikel jumalateenistustel. Üldjuhul ei lubata agressorit jumalateenistusele, kuid kaebaja osas on tehtud erand ja võimaldatud vähemalt üle nädala jumalateenistustel käia. Kahjunõude kohaselt on kinnipeetav isolatsioonist teadlik. - Kaebaja on 2025. aastal (taotluse lahendamise seisuga) olnud jumalateenistusele viidavate isikute nimekirjas 19 korral ja samuti kabelis toimuva programmi „Minu kristlikud väärtused ja hoiakud" saatekavas 14 korda, programmi „Tee“ saatekavas viiel korral ja vaadanud 14.04.2025 usulist filmi. Kaebajal toimusid 2025. aastal 4 korral kaplanitega usulised vestlused. Alates septembrikuu keskpaigast saab taotluse esitaja jumalateenistustel käia iganädalaselt. - Usuvabaduse miinimumstandardi kohaselt tuleb vanglas viibivale luterlasele võimaldada armulauda vajaduspõhiselt, vähemalt kord aastas, tuleb tagada pihivõimalus. Vanglakaplanaat tagab suuremate usupühade tähistamise konfessiooni/tavasid ja liturgilist korda järgides. Miinimumstandard ei eelda üldse kabelis ega kirikus käimist kinnipeetava poolt, v.a 1(4)
jõuluajateenistus ning pärast paastuaja lõppu jumalateenistus suurel reedel ja/või ülestõusmispühade esimesel pühal. Kinnipeetava subjektiivne õigus usuliste vajaduste rahuldamisele ei tähenda, et vaadeldav säte annab igale kinnipeetavale õiguse osaleda jumalateenistusel iga nädal, kui talle on tagatud võimalus viia läbi vajalikke kombetalitusi ka individuaalselt või nõuda kinnipeetavale sobival ajal õigust vangla kiriku külastamiseks. - Kinnipeetav on ka usuliste vajaduste rahuldamisel vanglas allutatud vangla reeglitele ja korrale. Vangla võimaldab kinnipeetavatel jumalateenistustel osaleda vastavalt vangla poolt määratud korrale, nimekirjadele ja töökorraldusele. Tallinna Vangla ei ole sekkunud taotleja usulistesse veendumustesse ega veennud teda neist loobuma. Käesoleval juhul ei ole leidnud kinnitust, et taotluse esitajale oleks tekitatud alandust, hirmu, nördimust, muret, kaotusvalu või kahjustatud tervist. Kaebaja esitas vangla 29.10.2025 vastusele vaide (dtl 11-12), milles toob täiendavalt välja, et soovib mittevaralise kahju hüvitist alanduse ja nahaalsuse eest. Vangla tagastas vaide (dtl 13).
2.M.G esitas 25.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna kaebajat ei lubatud vahepeal luterliku kiriku jumalateenistustele. Kaebaja on 1991. aastast alates koguduse liige ning vangla on võtnud kaebajalt ära võimaluse võtta vastu armulaua sakramenti. Teised kinnipeetavad viidi kirikusse, kuid kaebajat ei viidud. Tegemist on tahtliku kiusu või viitsimatusega. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitist summas 5000 eurot. Koos kaebusega on esitatud ka taotlus riigilõivust vabastamiseks (dtl 3-5). Taotluses on viidatud normidele, mille kohaselt on määruskaebuse ja protesti läbivaatamine riigilõivuvaba.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kaebaja õiguste riive on vähese intensiivsusega siis, kui isegi kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike, võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu seaduseelnõu 496 SE seletuskiri, lk 22). Mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse puhul võib õiguste riivet pidada väheintensiivseks HKMS § 121 lg 2 p 21 tähenduses eelkõige juhul, kui mittevaralise kahju rahas hüvitamine oleks asjaoludest ja kohtupraktikast tulenevalt ilmselgelt välistatud või äärmiselt ebatõenäoline (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2023 määrus nr 3- 22-2021, p 23). Seejuures tuleb arvestada, et RVastS § 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja võimalik vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (nt Riigikohtu 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13) (vt TlnRnKm 17.06.2024, 3-23-2878/12). Seejuures ei ole riive intensiivsuse hindamisel tähtsust sellel, kas taotletud hüvitis ületab HKMS § 133 lg-s 1 sätestatud lihtmenetluse piirmäära või millise suurusega hüvitisi on konkreetse õigushüve rikkumise eest tavapäraselt välja mõistetud, vaid arvestada tuleb konkreetse õigushüve kaalukust ja sellesse sekkumise raskust (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2024 määrus nr 3-23-2878, p 8; 23.04.2024 määrus nr 3- 24-773, p 9; 14.07.2023 määrus nr 3-23-797, p 11; 20.04.2023 määrus nr 3-22-2021, p 23).
4.VangS § 62 sätestab, et vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. Vangla sisekorraeeskirja1 § 10 lg 11 sätestab, et kinnipeetaval on õigus vangla 1
https://www.riigiteataja.ee/akt/126032025007
2(4)
päevakavas ettenähtud ajal osaleda usutalitusel. Sama õigust reguleerib ka Tallinna Vangla kodukorra2 p-d 18.1 ja 18.2.1-18.2.3. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kohus selgitab, et vangistust iseloomustabki ühe asjaoluna see, et isiku liikumis- ja tegevusvabadus on mingis osas piiratud. Samale järeldusele on nimelt usuvabaduse ja jumalateenistustel osalemise kohta jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 10.09.2021 määruses nr 3-21-1487, p 9, ning Tartu Ringkonnakohus 10.10.2018 määruses asjas nr 3-18-1576, p 14.
5.Tartu Ringkonnakohus on 14.03.2014 otsuses nr 3-12-1337 leidnud, et VangS § 62 ei kirjuta ette usuliste vajaduste rahuldamise viisi. VangS §-st 62 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda igasuguste enda valitud usust tulenevate või sellest tuletatud meelepäraste rituaalide ja kommete täitmise tagamist. On ilmne, et see oleks puhtfaktiliselt võimatu. Seetõttu ei saa tõlgendada VangS §-i 62 selliselt, et see annab kõigile kinnipeetavatele subjektiivse õiguse osaleda iga päev kirikus jumalateenistusel. Kinnipeetaval on võimalus tegeleda oma usuliste vajaduste rahuldamisega ka individuaalselt ning oluline on ka see, kui ei ilmne asjaolusid, et vangla oleks takistanud kinnipeetaval individuaalselt oma usuliste vajaduste rahuldamisega tegeleda (p 10, samuti 15.01.2015 otsuse nr 3-13-1915 p 35). Tallinna Ringkonnakohus on samuti selgitanud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda kiriku külastamist talle sobival ajal (10.09.2021 määrus nr 3-21-1487, p 9).
6.Käesoleval juhul on kaebaja taotlenud kahju hüvitamist seetõttu, et teda ei viidud üle nädala jumalateenistusele (dtl 9) ning ta ei saanud seetõttu armulauast3 osa. Vangla vastusest kaebajale tuleneb, et kaebaja on saanud 2025. aastal kuni septembri keskpaigani, mil tal võimaldati osaleda jumalateenistusel iganädalaselt, osaleda jumalateenistusel 19 korda, mis tähendab keskmiselt osalemist ühel korral kahe nädala jooksul. Samas on kaebaja saanud osaleda kristlusele keskenduvale programmis (14 korda) ning tal on lisaks olnud kaplanitega vestlused. Ka Tartu Ringkonnakohus on 10.10.2018 määruses nr 3-18-1576 leidnud, et kinnipeetavale ei tulene VangS §-st 62 subjektiivset õigust nõuda vanglalt tema jumalateenistusele viimist igal pühapäeval (p 14). Kohus pidas samas asjas piisavaks, kui kinnipeetaval võimaldati käia kirikus kaks korda kuus.
7.Riive intensiivsust vähendab ka asjaolu, et riive õigustuseks ei olnud üldised julgeolekukaalutlused või suuremast kinnipeetavate grupist tulenevad asjaolud, vaid otseselt kaebaja enda teod. Nagu kaebaja on enda taotluses vanglale (dtl 6) toonud, võimaldati kaebajal käia kirikus üle nädala seetõttu, et teistel aegadel osales jumalateenistusel kinnipeetav, kes oli kaebaja poolt toime pandud kuriteo kannatanuks. Võrreldes kaebaja kirjeldatud ajavahemikku kaebaja süüdimõistmise andmetega kohtute infosüsteemi vahendusel, selgub, et tegemist on teoga, mille eest Harju Maakohus mõistis kaebaja 07.06.2012 kohtuotsusega nr XXX süüdi KarS § 122 ja 118 p.1 järgi, s.o piinamise ja raske tervisekahjustuse tekitamise tõttu, kui sellega on põhjustatud oht elule. Kaebajat karistati vangistusega pikkusega 4 aastat ja 6 kuud.
Seega vastandus käesoleval juhul kaebaja õigusele usuvabadusele ja usuliste vajaduste rahuldamisele ka teise isiku samasugune õigus. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Kaebaja õiguste riive intensiivsus väheneb seetõttu, et tegemist on erinevate inimeste sama õiguse teostamise konfliktiga (samal ajal samas kohas jumalateenistusel osalemine) ning konflikti aluseks on kaebaja poolt teise isiku suhtes toime pandud kuritegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja õiguste riive on väheintensiivne.
8.Kaebuse rahuldamine on samuti ebatõenäoline. Kohus käsitles eelnevalt, et kaebajale on tagatud tema usuliste vajaduste rahuldamine jumalateenistusel viibimisega üks kord iga kahe nädala jooksul ning samuti muul viisil (kristlikud programmid, usulise filmi vaatamine ja vestlused kaplaniga, dtl 9). Kaebajale ei ole tehtud takistusi tema usuliste tavade järgimisel muul viisil, s.o oma kambris vms. Samuti ei väida kaebaja, et tema taotlused kaplani poole pöördumiseks oleks jäetud rahuldamata (vt kodukorra p 18.1). Kohtule ei nähtu asjaoludest, et tegemist oleks tahtliku kiusu või viitsimatusega, nagu kaebaja on kaebuses toonud. Piirangu seadmiseks oli ka arusaadav õigustus, millest kaebaja on ilmselgelt vanglale esitatud taotluse (dtl 6) sõnastuse kohaselt teadlik. Jumalateenistusele mitteviimist julgeolekukaalutlustel (VangS § 41 lg 2), avaliku korra, kõlbluse ja tervise kahjustamise vältimiseks (PS § 40 lg 3) ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on pidanud põhjendatuks ka Tartu Ringkonnakohus 14.03.2014 otsuses nr 3-12-1337 (p-d 10-11). Arvestades jumalateenistustele lisandunud usulisi tegevusi, millest kaebaja sai osa võtta, saab neid pidada piisavateks alternatiivideks ja leevendusmeetmeteks. Vangistuse kandmise olemuslikuks piiranguks on ka see, et kinnipeetav ei saa jumalateenistusel osaleda igal talle sobival hetkel, võrreldes vabaduses viibiva isikuga. Kohus ei pea vajalikuks kontrollida kaebajale seatud piirangu pikkust. Küll aga pidi kaebaja saama aru, et teda ei viida iganädalasele jumalateenistusele, juba esmakordselt kirikusse saatmise ärajäämisel. Kohtute infosüsteemi kohaselt ei ole kaebaja selle kohta varem kohtule kaebust esitanud, mistõttu on kaebajal kasutamata esmased õiguskaitsevahendid (RVastS § 7 lg 1). Kiriku külastamise võimaldamata jätmine kaebaja soovitud tihedusega ei ole RVastS § 9 lõike 1 mõttes kaebaja väärikust alandav tegevus, sest see ei evi kaugeltki selleks kohtupraktika kohaselt vajalikku intensiivsust (Tartu Ringkonnakohtu 14.03.2014 otsuse nr 3-12-1337, p 12). Seega ka mõne eksimuse möönmise korral on ebatõenäoline, et kohus mõistaks kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitise rahas.
9.Kohus tagastab kokkuvõttes kaebuse ning jätab kaebuse tagastamise tõttu ka menetlusabi taotluse läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.