3-25-4447 X. X.-i kaebus kohustada Tervisekassat võimaldama X. X.-il välja kirjutada iseendale retseptikeskuses ravimiretsepte, välja arvatud narkootilise ravimi retsepte ning tuvastada Tervisekassa poolt 30.10.2025 tehtud retseptikeskuse muudatuse õigusvastasus osas, millega keelati X. X.-il iseendale ravimiretseptide välja kirjutamine, välja arvatud narkootilise ravimi retseptide.
Haldusasi
Menetlusosalised Menetlustoiming
RESOLUTSIOON
Kaebaja: X. X. , esindaja v.adv Ants Nõmper Vastustaja: Tervisekassa Kaebuse tagastamine
1.Tagastada kaebus.
2.Jätta kaebaja esialgse
õiguskaitse
taotlus
rahuldamata.
3.Kohtulahendi avalikustamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord
Kohtumääruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
1.Tallinna Halduskohtule saabus 01.12.2025 X. X. kaebus kohustada Tervisekassat võimaldama X. X.-il välja kirjutada iseendale retseptikeskuses ravimiretsepte, välja arvatud narkootilise ravimi retsepte ning tuvastada Tervisekassa poolt 30.10.2025 tehtud retseptikeskuse muudatuse õigusvastasus osas, millega keelati X. X.-il iseendale ravimiretseptide välja kirjutamine, välja arvatud narkootilise ravimi retseptide. Ühes kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub kohustada Tervisekassat võimaldama X. X.-il välja kirjutada iseendale retseptikeskuses ravimiretsept toimeainele ramipriil tugevusega 5 mg.
1.1.Kaebaja on välja toonud, et ta on perearst, kellel on diagnoositud hüpertensioon (kõrgvererõhutõbi) ning kes on varasemalt ise endale välja kirjutanud ravimeid hüpertensiooni raviks. Kaebaja peab igapäevaselt tarvitama ravimeid. Alates novembrist ei võimalda retseptikeskuse andmekogu tal enam iseendale ravimit välja kirjutada. Kaebaja nõuab Tervisekassalt toimingu sooritamist ehk retseptikeskuse muutmist viisil, mis võimaldaks tal ravimeid iseendale välja kirjutada. Kuivõrd kaebaja leiab, et sõltuvust tekitava
potentsiaaliga ravimeid ei tohiks saada iseendale välja kirjutada, siis tuleks iseendale väljakirjutamise piirang säilitada narkootilise ravimi retseptidele. Narkootilise ravimi retsept on retsepti eriliik. Kaebaja märgib, et esineb kaebajale kuuluva subjektiivse avaliku õiguse riive. Kaebajal on seadusest ja tervishoiutöötajate infosüsteemi registreeringust tulenev õigus välja kirjutada ravimeid (Ravimiseadus (RavS) § 33 lg 14). Sellele õigusele retseptikeskuses pandud piirangud riivavad seda kaebajale antud õigust. Seadusest ei tulene piirangut, et iseendale ei võiks ravimit välja kirjutada. Lisaks, kaebaja on saanud pikaajaliselt endale ise kirjutada välja ravimeid ja lähtunud eeldusest, et ravimite väljakirjutamise õigus hõlmab iseendale ravimite väljakirjutamise. Seega on kaebajal tekkinud õiguspärane ootus, et ta saab senist praktikat vähemalt mõistliku aja jätkata. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas (RKPJKo 3-4-1-20-04, p 13). Kaebus on kaebaja õiguse kaitseks sobiv. Kaebaja taotleb retseptikeskuse muutmist viisil, mis taastaks endise olukorra. Kuna Tervisekassa retseptikeskuse vastutava töötlejana saab taotletud toimingut sooritada, on kohustamiskaebuse esitamine asjakohane. Tuvastamiskaebus lisaks kohustamiskaebusele on esitatud juhuks, kui kohustamiskaebus jääb asjaolude muutumise tõttu rahuldamata.
1.2.Tervisekassa põhjendas retseptikeskuse muudatust sellega, et ravimiseadus lubab ravimeid välja kirjutada vaid teisele isikule. RavS § 33 lg 14 esimese poole sõnastus seob ravimi väljakirjutamise õiguse arsti tervishoiuteenuse osutamise õigusega. Seega on ravimi väljakirjutamise õigus kaebajal igal juhul olemas (vt kaebuse p 15). Nõuet, et ravim kirjutataks välja „meditsiinilisel ja teise isiku ravimise eesmärgil tema poolt ravitava isiku ambulatoorseks raviks“ saab tõlgendada lisatingimusena, mis lubab arstil oma eriõigust kasutada ainult teatud eesmärkidel. Selline piirang on keeleliselt ebamäärane. Kasutatakse kolme kattuvat eesmärgifraasi, mis kirjeldavad ravimi kasutamise eesmärki, mitte retsepti adressaati. Normi ülesehitus viitab sellele, et seadusandja ei ole püüdnud luua eraldi adressaadipiirangut ravimiretseptile. Normi fookus on „milleks“ ravim välja kirjutatakse mitte „kellele“. Iseendale ravimi väljakirjutamise puhul on ravimi kasutamise meditsiiniline eesmärk olemas. Kui arst hindab oma terviseseisundit ja vajadust ambulatoorse ravi järele, täidab ta sama funktsiooni nagu iga teise patsiendi puhul. Arst diagnoosib, valib ravi ja vormistab retsepti, mis on meditsiiniliselt põhjendatud ja eesmärgipärane. Seega tuleb kaebaja arvates tõlgendada RavS § 33 lg 1 4 viisil, mis lubab arstil ravimit välja kirjutada iseendale, st olla samal ajal nii retsepti väljakirjutaja kui ka adressaat. Just sellist tõlgendusviisi toetab ka asjaolu, et normi on selle pika kehtivusaja jooksul tervisesüsteemis sellisena mõistetud ja rakendatud (vt kaebuse punkt 29).
1.3.Iseendale retseptide väljakirjutamise lauskeelu põhiseadusvastasus. Kui tõlgendada RavS § 33 lg 14 viisil, mis piirab ravimi väljakirjutamise õigust retsepti adressaadiga, siis oleks selline piirang põhiseadusvastane ning tuleks jätta kohaldamata. Igal taolisel piirangul peab olema legitiimne eesmärk ning piirang peab olema legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas (RKÜKo 3-4-1-17-13, p 32-35). Piirangu põhiseaduspärasus tuleks kõne alla sõltuvust tekitava potentsiaaliga ravimite puhul. 2
Ravimi iseendale väljakirjutamise lauskeeld sekkub arsti õigusesse tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja kutsevabadusse (PS § 29 lg 1).
1.4.Kaebaja soovib kohustada Tervisekassat toimingut tegema ehk võimaldama kaebajal koostada iseendale retseptikeskuses ravimiretsept toimeainele ramipriil tugevusega 5 mg (HKMS § 251 lg 1 p 3). Esialgse õiguskaitsega ei taotle kaebaja kaebuse rahuldamist. Esialgse õiguskaitse eesmärk on üksnes hüpertensiooniravimi kiire kätte saamine, kuna see on vältimatult vajalik kaebaja haiguse ravi jätkumiseks. Kaebaja vajab püsivat hüpertensiooniravi ja tema tervise seisukohalt ei ole mõeldav, et ta ravi kohtuvaidluse tulemuse ootamise ajal katkestaks. Kaebaja vajab esialgset õiguskaitset selleks, et põhivaidluse tulemuse selgumiseni võimaldada tal iseendale hüpertensiooniravimit välja kirjutada. Kaebaja ravi jätkamise vajadus on kaalukas hüve, mis õigustab esialgse õiguskaitse kohaldamist kohtuvaidluse ajaks. Kui esialgset õiguskaitset mitte kohaldada, siis ei ole tagantjärgi võimalik kuidagi kõrvaldada kaebaja õiguste rikkumist selles, et ta teatud perioodil ei saa ta ise arstina enda ravi jätkata ning selle raames endale ravimit välja kirjutada. Olukorras, kus kaebaja hinnangul tal on vastav õigus, saaks esialgse õiguskaitse mittekohaldamisel tema õigus vastaval perioodil pöördumatult rikutud. Selline õiguste rikkumist on keeruline hinnata rahas, mistõttu ei välista hüpoteetiline kahju hüvitamise nõue esialgse õiguskaitse vajalikkust. Retseptikeskuses üleöö sätestatud piirang on ebamõistlik ja õigusvastane. Kuigi kaebajal on teoorias võimalik teise arsti poole pöörduda, siis nagu öeldud, rikuks see ikkagi kaebaja eelkirjeldatud õigust. Lisaks oleks selline pöördumine fiktiivne ja seega vastuolus arstieetikaga. Samuti tekitab teise arsti poole pöördumine tarbetut bürokraatiat ja viivitusi olukorras, kus ravim on hädavajalik kaebaja tervise ja töövõime säilitamiseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei kahjusta avalikke huve. Tegemist on odava ravimiga, mille hüvitamise mõju Tervisekassa eelarvele on minimaalne (kaebuse punkt 5). Samuti poleks esialgse õiguskaitse kohaldamisel puudutatud isikuid, kelle õigusi võidakse kahjustada. Kuivõrd puudub sisuline põhjendus, miks arst ei võiks iseendale välja kirjutada suhteliselt väikses koguses hüpertensiooniravimit, ei saa ka olla sisulist põhjendust, mis kõneleks senise retseptiõiguse osalise taastamise vastu. Kaebaja enesestmõistetavalt peab oma kaebust perspektiivikaks, aga soovib lisaks rõhutada ka esialgse õiguskaitse kontekstis seda asjaolu, et varasem endale retseptide kirjutamise õigus on toiminud aastaid (aastakümneid). See asjaolu kõneleb tugevalt kaebuse perspektiivikuse kasuks. Seni ei ole ükski asutus esitanud kaalukaid sisulisi põhjendusi, miks peaks samade normide tõlgendus rabavalt üleöö muutuma ja veel selliselt, et sellega kaasneb endale retseptide välja kirjutamise totaalne välistus. Kaebaja taotleb hetkel esialgset õiguskaitset üksnes üsna tavapärase ja väikses koguses ning väheste kõrvaltoimetega hüpertensiooni ravimi osas piirangu ajutiseks (kohtuvaidluse aegseks) eemaldamiseks.
2.Vastuseks kohtunõudele teatas Tervisekassa, et nõustub kaebaja õigusliku määratlusega, et retseptikeskuses retseptiõiguse keelamine on toiming HMS mõistes.
2.1.Tervisekassa jääb oma varasema seisukoha juurde, et tänased õigusaktide sõnastused ei võimalda arstil endale ravimeid välja kirjutada. Vastavalt ravimiseaduse § 33 lg 14: „Ravimi väljakirjutamise õigus on tervishoiuteenuse osutamise õigust omaval arstil, hambaarstil, ämmaemandal, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 24 lõike 2 alusel kehtestatud määruses nimetatud õendusabi eriala omandanud õel ja perearsti nimistu alusel tegutseva perearstiga koos töötaval õel meditsiinilisel ja teise isiku ravimise eesmärgil tema poolt ravitava isiku ambulatoorseks raviks.“
3
Seda tõlgendust toetab võlaõigusseaduse § 758 lg 1 sõnastus: „Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.“ Tervisekassale teadaolevalt on plaanis muuta õigusakte selliselt, et tulevikus oleks võimalik arstil endale ravimeid välja kirjutada, v.a. narkootilisi või psühhotroopseid ravimeid. Seda seetõttu, et tänane regulatsioon käsitleb kõiki ravimeid ühtselt ja keelab nende endale välja kirjutamise, ent teatud erandid võiksid siiski olla lubatud. Küll aga ei saa Tervisekassa ega Terviseamet lähtuda täna oma töös tulevikus planeeritavast, vaid kehtivast õigusest. Tervisekassa poolt retseptikeskuses ravimite endale kirjutamise õiguse keelamine on tehniline toiming, mis ei mõjuta õigusaktide sisu. Arstidel ei ole õigusakti kohaselt olnud ka varasemalt õigust endale ravimeid välja kirjutada, vaid ainult teisele isikule. Asjaolu, et seda on tehtud, on rikkumine, mida menetleb juhtumipõhiselt Terviseamet. Paraku on Terviseameti ressurss ning mõjutusvahendid piiratud. Terviseamet palus Tervisekassal piirata arstide endale ravimite välja kirjutamise õigust, kuna praktikas vastavat õigusaktist tulenevat keeldu arstid eiravad (vt lisa 1, dtl 32-33). On mõistlik, et tehnilise lahenduse olemasolul rakendab riik õigusaktist tuleneva keelu rakendamiseks tehnilisi võimalusi, mitte ei jää lootma vaid usaldusele. Alternatiiv on aga usaldada ja keelu rikkujaid karistada, mis eeldab endast väga ulatuslikku kontrollimise tööjõuressurssi kui ka aega. Seda, kuivõrd aeganõudev ja milliseid toiminguid täpselt Terviseameti menetlus endas hoomab, palub Tervisekassa küsida Terviseametilt. Tervisekassa hinnangul ei loo varasem arsti võimalus normide sisu eirata alust nõuda, et normide sisu eiramist tuleks võimaldada ka edaspidi. Samas mööname, et seadusandjal tuleb kaaluda kõiki huve tervikuna ning on kaalutlusi, mille alusel võib olla mõistlik õigusaktidesse sisse kirjutada selgelt arusaadavad piirid õiguste ja keeldude kohta. Täna on Tervisekassa hinnangul õigusaktis kirjas imperatiivne keeld.
2.2.Vastustaja leiab, et arstidel on samad võimalused retseptide saamiseks nagu on tagatud teistele patsientidele. Kohus on palunud teavet, kuidas on tagatud perearstile ravimi välja kirjutamine, kui ta on iseenda perearstinimistus. Perearstil ei ole küll keeldu olla oma nimistus, ent tal ei ole kohustust olla oma nimistu patsient. Vastupidi, perearstil ei ole enda nimistusse kuulumine mõistlik. Mustamäe/XXX piirkonnas, kuhu X. X.-i nimistu kuulub, on mitmeid teisi nimistuid, kus ei ole patsientide piirarv täis. S.t. on mitmeid teisi sama piirkonna nimistuid, kuhu on võimalik ennast registreerida. Kõige mõistlikum lahendus on see, et perearst vahetab enda perearsti nimistut, asudes mõne teise perearsti nimistusse. Igal isikul, sh perearstidel on õigus TTKS § 8 lg 3 alusel vahetada oma perearsti, esitades vastavasisuline avaldus uuele perearstile. Vastavalt määruse „Perearsti nimistu moodustamise, muutmise ja võrdlemise alused ja kord ning perearsti nimistute piirarv“ § 4 lg 1 kohaselt peab perearst seitsme tööpäeva jooksul uue avalduse saamisest võtma avalduse esitanud isiku nimistusse või põhjendama keeldumist. Kaebajal on olnud üle kuu aja teada, et ta ei saa endale ravimeid välja kirjutada. Niisiis on kaebajal olnud ka üle kuu aja selge, et ravimi saamiseks on tal vaja pöörduda mõne teise arsti poole. Kui kaebaja leiab, et talle vajaliku ravimi peaks välja kirjutama perearst, kelle nimistusse 4
kaebaja kuulub, oleks kaebaja pidanud esitama avalduse teise perearsti nimistusse asumiseks. Arvestades eeltoodud tähtaegu, oleks selliselt toimides kaebaja kõrgvererõhu tõve teise arsti poolt üle hinnatud ligi pool kuud tagasi. Vastavalt vajadusele oleks sel juhul ka ravim hüpertensiooni jaoks välja kirjutatud. Kaebuse tagastamine
3.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. HKMS § 45 lg 2 sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks.
4.Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse nõudega kohustada Tervisekassat võimaldama X. X.-il välja kirjutada iseendale retseptikeskuses ravimiretsepte, välja arvatud narkootilise ravimi retsepte ning tuvastada Tervisekassa poolt 30.10.2025 tehtud retseptikeskuse muudatuse õigusvastasus osas, millega keelati X. X.-il iseendale ravimiretseptide välja kirjutamine, välja arvatud narkootilise ravimi retseptide. Kohus leiab esiteks, et kaebaja poolt esitatud tuvastamiskaebus ei ole lubatav lähtudes ülal viidatud HKMS § 45 lg 2, kuivõrd kaebajal on olemas tõhusam õiguskaitsevahend, milleks on kohustamisnõue, millise nõude on kaebaja ka kohtule esitanud. Samas leiab kohus, et antud juhul tuleb kaebus ka esitatud kohustamiskaebuses tagastada kaebeõiguse puudumise tõttu.
5.Kohus nõustub kaebajaga selles, et Tervisekassa on kohustatud tagama retseptikeskuse funktsionaalsuse tasemel, mis võimaldab retseptikeskust õiguspäraselt kasutada, sealhulgas teostada ravimiseaduses sätestatud õigusi. Küll aga ei jaga kohus kaebaja seisukohta selles, et antud juhul on Tervisekassa eksinud väites, et retseptikeskuse kasutamine iseendale retseptide väljakirjutamiseks ei ole õiguspärane. Esmalt ei nõustu kohus kaebajaga selles, et seadusest ei tulene piirangut, et arst ei võiks iseendale ravimit välja kirjutada. Vastupidi, seaduses on sätestatud selge ning ühemõtteline piirang, mille kohaselt tohib arst ravimit välja kirjutada üksnes teisele isikule. Nimelt ravimiseaduse § 33 lg 14 sätestab üheselt, et ravimi väljakirjutamise õigus on tervishoiuteenuse osutamise õigust omaval arstil, hambaarstil, ämmaemandal, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 24 lõike 2 alusel kehtestatud määruses nimetatud õendusabi eriala omandanud õel ja perearsti nimistu alusel tegutseva perearstiga koos töötaval õel meditsiinilisel ja teise isiku ravimise eesmärgil tema poolt ravitava isiku ambulatoorseks raviks. Seaduse säte on kohtu arvates üheselt selge ning tegemist on olnud vastava poliitilise otsusega seadusandja tasandil. Kehtivas õiguslikus regulatsioonis puuduvad selles osas ka mistahes erandid. Asjaolu, et tehniliselt (retseptikeskuse infosüsteemi põhiselt) ei olnud vastavat seaduse sätet jõustatud selliselt, et seatud oleks olnud ka sätte rikkumist välistav tehniline piirang, ei tähenda seda, et retseptiravimi välja kirjutamine arsti enda poolt iseendale oleks olnud õiguspärane. Käesolevaks ajaks on vastava seaduse sätte alusel tehtud Tervisekassa poolt selline 5
toiming, millega on loodud ka tehniline piirang. Kohus leiab, et vastav toiming on teostatud kehtiva seaduse alusel ning õiguspärane. Hetkel puudub mistahes õiguslik regulatsioon, mis kohustaks Tervisekassat eeltoodut tagasi pöörama ja tegema kaebaja poolt nõutavat toimingut ehk võimaldama kaebajal välja kirjutada iseendale retseptikeskuses retseptiravimeid. Kuivõrd selline õiguslik regulatsioon puudub ehk teisisõnu puudub Tervisekassal seadusest tulenev kohustus kaebaja poolt soovitud toiming sooritada (vt RVastS § 6 lg 1), siis puudub kaebajal ka subjektiivne õigus vastava toimingu tegemist nõuda. Järelikult puudub kaebajal ka vastav subjektiivne õigus, mille kaitseks ta saaks kohtusse pöörduda ning kaebus tuleb seetõttu ka kohustamiskaebuses kaebajale tagastada kaebeõiguse puudumise tõttu.
6.Teiseks ei nõustu kohus kaebajaga ka selles, et arstil iseendale retseptide väljakirjutamise keeld (RavS § 33 lg 14) on põhiseadusvastane ja tuleks jätta kohaldamata. Esmalt peab kohus üldiselt vajalikuks märkida, et ükski põhiõigus ei ole piiramatu. Enamus põhiõigusi on võimalik piirata lihtsa seaduse reservatsiooni alusel. Kaebaja leiab, et ravimi iseendale väljakirjutamise lauskeeld sekkub arsti õigusesse tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja kutsevabadusse (PS § 29 lg 1). Kohus on seisukohal, et vastav keeld ei sekku mitte kuidagi kaebaja kutsevabadusse. Vastav väide on arusaamatu ja mitte asjakohane. RavS § 33 lg 14 ei piira mitte ühelgi moel kaebaja kutsevabadust – kaebaja peab perearstikeskust ja töötab perearstina ning ravimiseaduse viidatud säte seda ei piira ega saagi piirata. Milles vastav kutsevabaduse piirang seisneb jääb ka kaebusest ebaselgeks. Samuti ei jaga kohus kaebaja seisukohta selles, et viidatud säte rikub kaebaja õigust tervise kaitsele. Õigus tervise kaitsele ei sisalda õigust arstil iseendale retseptiravimeid kirjutada. Sarnaselt nagu kohtunikul ei ole võimalik näiteks endaga seotud vaidluses kohtuotsust teha või politsei- ja piiravalveametnikul ja ka ametnikel üldiselt õigust menetleda endaga seotud juhtumeid jne. Tervisekassa poolt teostatud toiming, millega piirati retseptikeskuse kasutamine selliselt, et arst iseendale retsepte ei saa kirjutada, ei too kaasa kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist sh ei rikuta kaebaja õigust tervise kaitsele. Tervisekassa on adekvaatselt kirjeldanud, kuidas on kaebaja õigus tervise kaitsele tagatud. Kohus nõustub selles osas Tervisekassa seisukohtadega neid kordamata. Hetkel ei näe kohus, et tegemist oleks põhiseaduse vastase olukorraga. Kohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et tegemist on puhtalt poliitilise otsustusega, kuidas täpselt reguleerida antud küsimus ning siin on põhimõtteliselt võimalikud mitmed variandid sh üks kaebaja poolt välja pakutud variantidest sätestada konkreetsed normid, milliseid ravimeid saavad arstid endale ise välja kirjutada ja milliseid mitte. Hetkel kehtiv seadus selliseid erisusi ei sätesta ning sätestab üldise keelu iseendale ravimeid välja kirjutada. Seadusandjal tuleb siinkohal soovi korral erinevaid võimalusi kaaluda ja analüüsida (mh korruptsiooniohu küsimused jne), kas oleks mõistlik regulatsiooni muuta ja kuidas täpselt antud küsimus reguleerida. Selles osas on kaebajal võimalik nii arstide esindusorganisatsiooni - Eesti Arstide Liidu - kaudu kui ka ise kaasa rääkida pöördudes näiteks vastava märgukirjaga ministeeriumi või Riigikogu poole. Hetkel kohtus antud küsimust kaebaja soovitud kujul lahendada ei ole võimalik. Kohus märgib, et ka asjaolu, et seadust on pikaajaliselt rikutud ei tekita vastavalt kehtivale kohtupraktikale talle õigustatud ootust õigusrikkumiste jätkuvaks toimepanemiseks. Seda seisukohta on kohtud korduvalt väljendanud. Lisaks märgib kohus, et kaebajal ei ole olnud võimatu ja tal on olnud piisavalt aega, et registreerida end teise perearsti nimistusse ja saada soovitud ravim. Kohus märgib, et seadus ja elementaarne õigluse käsitlus ei anna mingit eelis ega täiendavat kaitset isikule, kes teadlikult ja tahtlikult jätab kasutamata seaduslikud 6
võimalused vajaliku hüve saamiseks. Veelgi enam – arstina oli ja on kaebaja kaheldamatult teadlik, et hüpertooniaravim on talle vajalik ja et tegu on nn. retseptiravimiga. Järelikult on tema hetkeseisukorra põhjustanud ta ise teadlikult ja tahtlikult tegutsedes. Arvestades arstide üldist väga tugevat ametivendlust ja kõrget arstieetika taset Eestis ei kahtle kohus selles, et kui tegemist on tõsise terviseprobleemiga seoses ravimi saamatajäämisega, lahendab perearst, kelle nimistusse saamiseks kaebaja avalduse teeb, tekkinud küsimuse selle tõsidusele vastavalt vajaliku kiirusega. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb tervikuna kaebajale kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.
7.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Ühtlasi asendab kohus käesolevas määruses selle avaldamisel kaebaja nime tähemärkidega, sest otsus sisaldab kaebaja terviseandmeid. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
8.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kui seadus annab isikule õiguse esitada halduskohtule kaebus muul alusel kui enda õiguste kaitseks, võib esialgset õiguskaitset kohaldada, kui vastasel juhul võib kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 5 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Kuivõrd kaebajal puudub kaebeõigus ning kaebus tuleb sel põhjusel tagastada, siis jääb rahuldamata ka kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus.