K.K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.06.2023 otsuse nr 4.2.-1/5375-3 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – K.K, esindaja v.adv Andrei Svištš Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristin Annsoo
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.03.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus. Tühistada haldusasjas nr 3-23-1776 tehtud Tallinna Halduskohtu 15.03.2024 otsus. Teha uus otsus, millega jätta K.K kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-23-1776 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 06.06.2023 otsuse nr 4.2-1/5375-3 (vaidlustatud otsus), millega tunnistas relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 alusel kehtetuks kaebaja väljastatud relvaloa nr DL50011590. Vaidlustatud otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
1.1.Kaebaja ei sobi enda ja teiste inimeste turvalisust ohustava käitumise tõttu tulirelvi omama, kuna ei ole üles näidanud relva kui kõrgema ohu allika omanikult nõutavat keskmisest vastutustundlikumat käitumist. Kaebaja on korduvalt rikkunud liiklusseadust (LS): aastatel 2016–2020 ületas ta lubatud sõidukiirust (9 km/h kuni 47 km/h võrra) vähemalt 11 korral, 14.05.2022 sõitis ta kiirusega vähemalt 81 km/h teelõigul, kus suurim lubatud kiirus oli 50 km/ h, 22.05.2022 sõitis ta kiirusega vähemalt 175 km/h teelõigul, kus suurim lubatud kiirus oli 100 km/h ning 10.03.2023 juhtis ta mootorsõidukit ajal, mil tema juhtimisõigus oli karistusena ära võetud. Liiklusrikkumised on muutunud ajas raskemaks, kaebaja ei ole oma liikluskäitumist muutnud. Kaebaja käitub hoolsalt ja eeskujulikult nendes eluvaldkondades, millesse ta ise panustab ja mis teda köidavad, ent liiklusnõuetest kinnipidamist ta oluliseks ei pea. Kuna kaebaja täidab juhtimisõigusega seotud kohustusi niivõrd, kuivõrd see talle parajasti sobib, ei ole välistatud, et ühel hetkel võib ta muuta ka oma suhtumist tulirelvade käitlemisse.
1.2.Kaebaja on kahel korral rikkunud relvaseaduse nõudeid: 2005. aastal ei andnud ta relva, laskemoona ja relvaluba pärast relvaloa kehtivuse lõppu politseile üle ning 13.07.2022 ei hoidnud ta tulirelva laskemoona relvakapi lukustatavas osas.
1.3.Avalikest allikatest on leitav info, et 13.10.2022 ründas kaebaja põhjendamatult teist isikut, kes tegi talle märkuse sõiduki valesti parkimise kohta. See juhtum näitab kaebajat halvas valguses ja ilmestab tema suhtumist liiklusreeglitest kinnipidamisse. Kaebajale kui avaliku elu tegelasele on ootus, et ta käituks eeskujulikult.
1.4.Avalikes allikates leidub ning kaebaja on oma vastuväidetes samuti esile toonud rea teda positiivselt iseloomustavaid asjaolusid – ta on panustanud riigi julgeolekusse ja inimeste turvalisuse tagamisse, abistanud politseid ja teavitanud erinevatest õigusrikkumistest. Nende asjaolude kõrval ei saa aga jätta tähelepanuta kaebajat negatiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Inimese puhul, kes on korduvalt pannud toime liiklusrikkumisi, mis on ajas ohtlikumaks muutunud, ega pea kinni RelvS nõuetest, pole kindlust, et ta käib relvaga ümber hoolsalt ja nõuetekohaselt. Relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab kaebaja õigust vabale eneseteostusele, kuid teiste isikute õigus elule, tervisele ja avalikule korrale kaalub selle riive üles.
2.Kaebaja esitas vaidlustatud otsuste peale vaide, mille PPA jättis rahuldamata 12.07.2023 vaideotsustega nr 4.2-1/5375-5.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse tühistamist. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
3.1.PPA kuritarvitas kaalutlusõigust, tunnistades relvaloa kehtetuks olukorras, kus relvaloa andmisega võrreldes ei olnud faktilised asjaolud oluliselt muutunud. Kaebaja relvaluba pikendati 2015. ja 2020. aastal ning liiklusrikkumisi ei peetud alarmeerivaks teabeks.
3.2.PPA on lubamatult arvesse võtnud vaidlustatud otsuses viidatud 13.10.2022 sündmust, mida iseloomustab see, et tundmatu mees lähenes kaebajale pimedal ajal, hoides käes kahtlast 2(10)
3-23-1776 eset. Esiti tundus kaebajale, et isikul võib olla soov teda rünnata. Tegemist oli kõmuajakirjanikuga, kes tahtis kaebajat häbistada ja provotseerida. Asjaolu, et kaebaja on avaliku elu tegelane, ei anna igaühele õigust tulla teda pimedal ajal filmima ja provotseerima. Sündmuse kohta olemas olevast videost ei nähtu, et kaebaja oleks käitunud agressiivselt või ajakirjanikku rünnanud, kaebaja ei tõstnud häält ega kasutanud vulgaarseid väljendeid. Videost nähtub, et kaebaja kontrollib oma käitumist ja emotsioone.
3.3.PPA on asjakohatult viidanud 2005. aastal toime pandud RelvS rikkumisele – pärast seda on PPA kaebaja relvaluba vähemalt kolmel korral pikendanud, ilma sellele rikkumisele viitamata. Mõistusevastane on väide, et ükskõikset suhtumist RelvS nõuete järgimisse näitab 2005. a rikkumine koosmõjus 17 aastat hilisema RelvS rikkumisega, mis puudutas laskemoona hoidmist.
3.4.PPA on jätnud kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud sisulise tähelepanuta. PPA ei ole arvesse võtnud, et kaebaja on relvi aktiivselt kasutanud üle 40 aasta, ta on varem teeninud miilitsas, ta on läbi viinud mitmeid relvade kasutamise koolitusi ja treeningprogramme.
3.5.PPA pidanuks RelvS § 43 lg 31 kohaldamiseks hindama kaebaja eluviisi, käitumist ja iseloomu, mis näitaks, et ta võib edaspidi olla ohtlik just relva kasutades. Pelgalt ohukahtluse korral oleks PPA saanud kohaldada RelvS § 43 lõiget 2 1, mis näeb ette relvaloa kehtivuse peatamise.
3.6.Vaidlustatud otsus on ebaproportsionaalne ja eriti ebaõiglane olukorras, kus üldine geopoliitiline olukord on habras ning seda olukorras, kus välismaalaste, kes ei ole EL või NATO liikmesriigi kodanikud, relvaload kehtisid kuni 15.03.2024.
4.Vastustaja vaidles kaebustele vastu, esitades kokkuvõttes alljärgnevad argumendid:
4.1.Kaebajale on omane põhjendamatu riskikäitumine liikluses. Viimase rikkumise, mis seisnes juhtimises ilma juhtimisõiguseta, pani kaebaja toime pärast seda, kui PPA oli teda hoiatanud, et rikkumiste jätkumise korral võidakse tema relvaluba kehtetuks tunnistada. Liiklusnõudeid eirates ohustab inimene ühiskonna turvalisust ja rikub seega avalikku korda. Sellest, et kaebaja liiklusrikkumistele pole varem relvaloa menetluses reageeritud, ei tähenda, et PPA peaks sama praktikat jätkama.
4.2.Mis puudutab 13.10.2022 toimunud sündmust, siis see, et ajakirjaniku eesmärk oli kaebajat meedias häbistada, ei muuda olematuks fakti, et kaebaja jäi ajakirjanikule silma järjekordse liiklusreeglite rikkumise tõttu.
4.3.2005. ja 2022. aastal toimunud RelvS nõuete rikkumised näitavad, et kaebaja õiguserikkumised on järjepidevad ja süstemaatilised. Tegemist on käitumismustriga.
4.4.PPA ei jätnud kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid tähelepanuta, vaid leidis, et need ei kaalu üles teda negatiivselt iseloomustavaid asjaolusid.
4.5.RelvS § 43 lg 31 alusel peab PPA tegema prognoosotsuse. Järelduse, et inimese käitumine ohustab tema või teiste turvalisust, saab teha ka asjaolude pinnalt, millel pole mingit seost relvadega. PPA ei pea veenvalt põhjendama seda, et inimene asub suure tõenäosusega edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda mingisugused konkreetsed relvast lähtuvad ohud. Relvaloa kehtetuks tunnistamiseks piisab sellest, kui inimest ei ole tema varasema käitumise pinnalt põhjust relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada.
5.Tallinna Halduskohus tegi 15.03.2024 otsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas vaidlustatud otsuse ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3105,63 eurot. Halduskohtu otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised. 3(10)
3-23-1776
5.1.RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel peab PPA hindama isiku käitumist ning tuvastama, kas ta on pannud toime tegusid, mis annavad tunnistust sellest, et tema eluviis või käitumine ohustavad tema enda või teiste inimeste turvalisust. Arvestada tuleb inimese isiksuseomadusi ja käitumismustreid, mis annavad aluse prognoosida tema edaspidist käitumist olukorras, kus tema kätte on usaldatud relv kui suurema ohu allikas. Arvestada tuleb varem toime pandud tegusid ja nende toimepanemise asjaolusid ning inimese enda suhtumist neisse tegudesse. Kaugemasse mineviku jäänud sündmuste tähendus tulevikku suunatud ohuprognoosile väheneb ajas, eriti siis, kui hilisemad sündmused ei kinnita käitumismustri jätkumist.
5.2.Järelduse, et inimese käitumine ohustab tema enda või teise isiku turvalisust ja et ta on seetõttu sobimatu relva omama, võib teha ka selliste tegude pinnalt, millel ei ole seost relvadega. Asjakohane on arvestada inimese liikluskäitumist. Nii tulirelva kui ka mootorsõiduki puhul on tegu kõrgema ohu allikaga, mille kasutamisel võib ka esmapilgul väike hoolimatus tuua kaasa rasked tagajärjed. Asjaolu, et inimene eirab reegleid järjepidevalt mootorsõidukit kasutades, võib viidata sellele, et ta ei pruugi teatud olukordades olla suuteline täitma ka relva hoidmise või kasutamisega seotud nõudeid.
5.3.Asjaolu, et relvaomaniku teatud käitumist (nt süstemaatilisi liiklusrikkumisi) on varem aktsepteeritud, ei loo inimesele kaitstavat usaldust, et PPA seda ka edaspidi teeb.
5.4.PPA tugines põhjendatult kaebaja liiklusrikkumistele, rikkumised on olnud järjepidevad ja moodustavad selge käitumismustri, mis on kaebajale omane pikema aja jooksul. Mustri muutumisest vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga märke polnud, kuna viimane oluline liiklusreeglite eiramine (mootorsõiduki juhtimine ajal, mil kaebaja juhtimisõigus oli karistuseks kiiruse ületamise eest peatatud) leidis aset alles 2023. aasta märtsis.
5.5.PPA on põhjendamatud järeldused teinud vaidlustatud otsuses osutatud 13.10.2022. aasta sündmusest. Sündmust kajastavast videost (dtl 120) nähtub, et kaebaja takistas enda filmimist, öeldes „Keera oma fotoaparaat ära. Ma keeran selle sul tagurpidi. Ma tulin toidu järgi. Kao siit minema“ ning seejärel eemaldus. Konflikt ei eskaleerunud. Kaebaja märgib õigesti, et tegu polnud lihtsalt tema väärale käitumisele tähelepanu juhtinud kaaskodanikuga, vaid teda filminud ja talt seejuures provotseerival toonil vastuseid nõudnud ajakirjanikuga. Kaebaja ärritus põhjusel, et teda õhtusel ajal ootamatult filmiti, mitte põhjusel, et kaaskodanik juhtis tähelepanu tema liiklusrikkumisele. Videost on näha, et kuigi kaebaja on alguses endast väljas, rahuneb ta kiiresti, eemaldub teda filmivast ajakirjanikust ega ole talle ohtlik. Seega pole täpne vaidlustatud otsuses esitatud väide, et kaebaja ründas selles olukorras kaaskodanikku. Kohtuistungil väitis PPA küll, et asjaomase sündmuse ainus tähtsus seisnes selles, et videolt on näha, et kaebaja rikkus parkimiskorda ja et selle sündmuse kaal otsuse tegemisele oli väga väike, ent vaidlustatud otsusest ja vaideotsusest sellist järeldust teha ei saa. Vaidlustatud otsuses on arvesse võetud asjaoluna osutatud sellele, et kaebaja ründas põhjendamatult kaaskodanikku.
5.6.Mis puudutab vaidlustatud otsuses esile toodud RelvS rikkumisi, siis 2005. aasta rikkumise täpsemate asjaolude kohta ei ole PPA-l mingisuguseid andmeid, samas on tegu sedavõrd kaugesse mineviku jäänud juhtumiga, et selle tähendus kaebajast täna lähtuvate ohtude hindamisel ei saa olla oluline. 2022. aastal tuvastatud RelvS rikkumise kohta selgitas kaebaja, et oli kolinud vahetult enne seda, kui PPA tuli relvade hoiutingimusi kontrollima, samas kõrvaldas kohe puuduse, millele PPA kontrollimisel osutas. 2005. ja 2022. aasta juhtumit eraldab sedavõrd pikk ajavahemik, et nendest ei ole võimalik järeldada, et relvaseaduse nõuete rikkumine on kaebajat iseloomustav käitumismuster. Tegemist on üksikjuhtumitega, mille tähendust kaebajast kui relvaomanikust lähtuva ohu hindamisele ei saa, ka koosmõjus kaebaja liiklusrikkumistega, pidada oluliseks.
4(10)
3-23-1776
5.7.PPA on põhjendamatult vaidlustatud otsuses osutanud sellele, et kaebaja on avaliku elu tegelane, kellele riigil on kõrgemad ootused kui teistele inimestele. Relvaloa menetluses ei saa inimesest lähtuva ohu hindamisel kohelda inimesi erinevalt sõltuvalt sellest, kas tegu on avaliku elu tegelasega või mitte.
5.8.Kaebajast lähtuvat ohtu vähendavaid asjaolusid on vastustaja arvestanud lünklikult ning analüüsinud pealiskaudselt. Vastustaja pole selgitanud, miks ei vähenda kaebajast lähtuvat ohtu see, et ta on relvaomanik olnud juba umbes 40 aastat, on töötanud korrakaitseorganis, läbi viinud relvade kasutamise koolitusi ja treeningprogramme. Neid asjaolusid ei ole vaidlustatud otsuse põhjendavas osas kajastatud ega hinnatud. On ilmne, et kaebaja käitumismuster pole olnud eeskujulik, ent PPA pole asjakohaselt analüüsinud, kas kaebajat relvaomanikuna positiivselt iseloomustavad asjaolud vähendavad eeskätt tema liiklusrikkumisest järeldatavat ohtu.
5.9.Kokkuvõttes tegi vastustaja kaebajast lähtuva ohu hindamisel mitmeid vigu, mis võivad temast lähtuva ohu olulisuse alusel tehtavat prognoosi muuta. Kohus ei asu teostama kaalutlusõigust vastustaja eest ega saa seega otsustada, kas kohase ohuhinnangu korral tulnuks kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamise asemel selle kehtivus peatada või luba hoopis kehtima jätta.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Halduskohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Kohtuotsuse põhjendav osa käsitleb suuremas osas õigusteooriat, millest ei ole võimalik aru saada, kas ja milliseid vigu kohus PPA-le ette heidab ning kuidas on otsus kujunenud.
6.2.Halduskohus leidis vääralt, et PPA tegi kaebajast lähtuva ohu hindamisel mitmeid vigu, mis võivad temast lähtuva ohu olulisuse alusel tehtavat prognoosi muuta. Ainuüksi kaebaja toimepandud liiklusrikkumised on piisava kaaluga, et kaebajast tuleneva ohu tõttu tema relvaluba kehtetuks tunnistada. Süstemaatiliste liiklusrikkumiste toimepanija on oht avalikule korrale ja seetõttu ei saa sellisele isikule ka tulirelvi usaldada. PPA kaalutlusõigus RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel ei ole väga ulatuslik – kui isik on sobimatu relva omama, saavad vaid erandlikult asjaolud olla sedavõrd kaalukad, et jätta relvaluba siiski kehtetuks tunnistamata. Vaba eneseteostuse seisukohast ei kaalu relvaloa kehtetuks tunnistamisega kaasnevad ebamugavused üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimese elu ja tervis kaitsmise vajadust (RKPJKo asjas 5-19-26, p 50).
6.3.Erinevalt halduskohtu hinnangust on vaidlustatud otsuses märgitud, et kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid on otsuse tegemisel arvesse võetud. Haldusaktis ei ole vaja üles loetleda kõiki haldusmenetluse üksikuid asjaolusid. Halduskohtu osutatud asjaolude vaidlustatud otsuses ära märkimine ei oleks muutnud ostust, mistõttu ei saa nende asjaolude üksikasjalik esile toomata jätmine olla otsuse tühistamise aluseks vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 58.
6.4.Halduskohus on otsuse tegemisel jätnud täielikult tähelepanuta kaebaja suhtumise oma tegudesse. Kaebaja on nii haldus- kui ka kohtumenetluse ajal oma tegusid pisendanud ning sellega näidanud, et ta ei mõista oma tegude tõsidust ega ohtlikkust.
6.5.Halduskohus on andnud ebaproportsionaalselt suure kaalu 13.10.2022 juhtumile. PPA on nii vaidlustatud otsuses, vaideotsuses kui ka vastuses kaebusele ning halduskohtu istungil selgitanud, et 13.10.2022 juhtum on oluline eelkõige ilmestamaks kaebaja suhtumist liiklusnõuetest kinnipidamisse ning seega õiguskorda. Kohus on aga kaebaja järjekordse 5(10)
3-23-1776 liiklusrikkumise jätnud täielikult tähelepanuta ja keskendunud hoopis kaebaja konfliktile tema rikkumisele tähelepanu juhtinud isikuga. Halduskohus on sündmust puudutanud videot valesti hinnanud, kuna sellelt nähtub, et kaebaja käitus teist inimest hirmutavalt. Relvaomanik peab sõltumata sellest, kas tähelepanu tema liiklusrikkumisele juhib ajakirjanik, politseinik või mõni teine kaaskodanik, suutma jääda tasakaalukaks ning käituma teisi ohustamata.
6.6.Halduskohus on ebaõigesti väitnud, et PPA on kaebajale seadnud kõrgemad nõuded, kui teistele relvaloa omanikele tema avaliku elu tegelase staatuse tõttu. Kaebaja staatust avaliku elu tegelasena mainiti otsuses vaid seetõttu, et kaebaja oma vastuväidetes seda ise rõhutas. Kaebuses ei ole kaebaja ebavõrdsele kohtlemisele tuginenud, mistõttu on halduskohus väljunud kaebuse piiridest.
6.7.Kaebaja väljaütlemised pärast vaidlustatud otsuse tegemist kinnitavad, et prognoosotsus oli õige. Kaebaja on avalikult pisendanud oma õigusrikkumisi või leidnud, et eeskirjad, mida ta rikkus, tuleks üle vaadata.
6.8.Halduskohus on kohati asunud lubamatult teostama kaalutlusõigust haldusorgani asemel. Esiteks on ta kohtuotsuse punktis 11.4 asunud põhjendamatult seisukohale, et PPA andis oma otsuse tegemisel olulise kaalu 13.10.2022 kaebaja ja ajakirjaniku vahel tekkinud konfliktile. Teiseks on halduskohus kohtuotsuse punktis 12.3 asunud PPA asemel kaaluma RelvS nõuete rikkumise raskust. Kolmandaks on halduskohus kohtuotsuse punktis 17 põhjendamatult leidnud, et PPA sai kaaluda relvaloa kehtivuse peatamist või relvaloa kehtima jätmist, välistades loa kehtetuks tunnistamise.
7.Kaebaja esitas kirjaliku seisukoha, milles palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning esitab kokkuvõttes järgmised põhjendused.
7.1.PPA leiab vääralt, et ainuüksi kaebaja liiklusrikkumised annavad aluse relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. Relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus. PPA ei püüa vältida kaebajast väidetavalt lähtuvat ohtu relva kasutamisel, vaid PPA eesmärk on muuta kaebaja liikluskäitumist, mis ei ole aga RelvS § 43 lg 31 eesmärgiks.
7.2.Halduskohus tuvastas õigesti, et PPA otsuses märgitud kaalutlused põhinevad vigadel, rajanedes asjakohatutel kaalutlustel, ning jättes sealjuures osa positiivsetest asjaoludest piisava tähelepanuta. PPA ei käsitlenud vaidlustatud kaebaja esile toodut, mille kohaselt on kaebaja tõenäoliselt üks teadlikumaid tsiviilisikuid relvade vallas, tulenevalt sellest, et tema elu- ja teenistuskäik on hõlmanud igapäevast kokkupuudet tulirelvadega. RelvS alusel isikust tuleneva ohu hindamisel on relvade omamisega seotud teabel ja muul, näiteks liikluskäitumise teabel erinev kaal. Kui relvade omamisega seotud positiivne teave on jäänud kaalutlusõiguse teostamisel kas või osaliselt tähelepanuta, on igal juhul tegemist olulise kaalutlusveaga RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel.
7.3.Õige on halduskohtu hinnang PPA otsuse osale, mis puudutab 13.10.2022 sündmust. Vaidlustatud ostus sisaldab teravat väidet põhjendamatust ründest kaaskodaniku vastu. PPA väide põhjendamatust ründamisest ei ole leidnud tõendamist. Vaidlustatud otsus ei kinnita PPA kohtuistungil väidetut, et sellel sündmusel on väga väike kaal. Mis aga puudutab PPA arusaamatuid ja tõendamata väiteid parkimisnõuete rikkumise kohta, siis neil puudub RelvS § 43 lg 31 kohaldamise seisukohalt igasugune tähendus. Valesti parkimine ei anna alust järeldada, et isik on sobimatu omama relva, kuna nõuetele mittevastavalt parkiv sõiduk ei kujuta endast ohtu.
7.4.Halduskohus leidis õigesti, et PPA on seadnud kaebajale teistest relvaomanikest kõrgemad standardid. Samas avaliku elu tegelasena on kaebaja käitumine pidevalt avalikkuse ja meedia tähelepanu all ehk temaga seonduvalt ei jää võimalikud konfliktid või probleemid märkamata. 6(10)
3-23-1776
7.5.Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, et halduskohus väljus kaebuse piiridest. Halduskohus tegi otsuse kaebuses esitatud nõude kohta, mille aluseks oli kaebaja vaba eneseteostuse õigsuse rikkumine. Detailsetest asjaoludest, milles õiguste rikkumine seisneb, kaebuse aluse piiritlemine ei sõltu.
7.6.Halduskohus leidis õigesti, et PPA on kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel vääriti tuginenud 2005. a ja 2022. a juhtumitele. Kaks teineteisest 17-aastase vahega toimunud sündmust ei saa iseloomustada käitumismustrit. Halduskohus leidis õigesti, et 2022. aastal toimunud RelvS rikkumist ei saa pidada oluliseks. Seda kinnitab ka asjaolu, et PPA pidas piisavaks kaebaja e-kirja teel antud kinnitust, et kontrolli käigus tuvastatud puudus on kõrvaldatud. PPA ei ole tegelikult vaidlustatud otsusest arvesse võtnud kaebaja suhtumist sellesse puudusesse ehk seda, et kaebaja selle puuduse kohe kõrvaldas.
7.7.Vastustaja on apellatsioonkaebuses põhjendamatult osutanud asjaoludele, mis on aset leidnud pärast vaidlustatud haldusakti andmist.
7.8.Erinevalt PPA väidetust ei ole halduskohus teostanud PPA eest kaalutlusõigust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
9.Ringkonnakohus leiab, et kuigi vaidlustatud otsuses kajastatud 13.10.2022 sündmus on kaebajast lähtuva ohu hindamise seisukohast asjassepuutumatu, nagu on seda ka kaebaja avaliku elu tegelase staatus, on PPA kaebajast lähtuva ohu ehk RelvS § 43 lg 3 1 kohaldamise eelduse siiski õigesti tuvastanud tema süstemaatiliste liiklusrikkumiste pinnalt ning kokkuvõttes põhjendatult leidnud, et kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ei maanda seda ohtu sel määral, et see välistaks relvaloa kehtetuks tunnistamise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole PPA teinud ka kaalumisvigu, kaaludes relvaloa kehtetuks tunnistamise mõju kaebaja vaba eneseteostuse õigusele.
10.Ringkonnakohus jätab esmalt tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad kaebaja käitumist ja väljaütlemisi pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Kaebaja on õigesti osutanud sellele, et haldusakti õiguspärasust, sh otsuse aluseks olnud asjaolude tuvastamise ja kaalutlusõiguse teostamise nõuetekohasust, hinnatakse haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, ls 2).
11.RelvS § 43 lõikes 31 on sätestatud, et PPA võib tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Kõnealuse normi kohaldamise eelduseks on relvaomanikule sobimatu turvalisust ohustav eluviis või käitumine, mis pole siiski selline, et tooks vääramatult kaasa relvaloa kehtetuks tunnistamise RelvS § 43 lg 3 alusel, ent milles PPA on veendunud sügavamalt kui vaid põhjendatud kahtluse tasandil, mis annab aluse relvaloa kehtivuse peatamiseks RelvS § 43 lg 1 p 21 alusel. Eelviidatud turvalisust ohustava ja relvaomanikule sobimatu käitumise või eluviisi hindamisel ei teosta PPA kaalutlusõigust haldusmenetluse seaduse § 4 tähenduses, vaid teeb tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang tõendite hindamist ja määratlemata õigusmõiste sisustamist.
12.Kuna siinsel juhul ei ole õigusaktidest või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt jäetud PPA-le ainuotsustamise pädevust ohu hindamisel, on kohtul võimalik tuvastatud asjaolude alusel anda ise hinnang, kas kaebaja käitumist saab pidada RelvS § 43 lg 3 1 tähenduses turvalisust ohustavaks käitumiseks (vt analoogia alusel RKHKo 3-17-1545, p 26). Olukorras, kus PPA on relvaomaniku käitumise ohustavat ja relvaomanikule sobimatut laadi järeldanud muu hulgas mõnest sellisest asjaolust, millest seda kohtu hinnangul järeldada ei saa, 7(10)
3-23-1776 saab kohus, ilma et rikuks seeläbi HKMS § 158 lg 3 viimases lauses sätestatud keeldu teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest, ise muude PPA tuvastatud asjaolude pinnalt hinnata, kas haldusaktis antud ohuhinnang on kokkuvõttes põhjendatud.
13.Halduskohus leidis õigesti, et põhjendamatu on vaidlustatud otsuse 4. leheküljel esitatud väide, et kaebaja ründas 13.10.2022 kaaskodanikku. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu antud hinnanguga eelviidatud sündmust kajastavale videosalvestisele (dtl 120) ning tõdeb, et tegemist oli kaebaja poolt sotsiaaladekvaatse käitumisega olukorras, kus talle võõras inimene asus talle õhtusel ajal avalikus ruumis ootamatult esitama küsimusi ja püüdis teda kaameraga jäädvustada. Kaebaja väljendas selgelt ja arusaadavalt, et filmimine häirib teda ja ta soovib selle lõpetamist. Sellises olukorras mingisuguste viisakus- või lugupidamisavalduste tegemine ei olnud vajalik. Kaebaja ei ähvardanud teist inimest vägivalla ega kahju tekitamisega. Konkreetset olukorda arvesse võttes ei ärritunud kaebaja ülemäära. Halduskohus osutas õigesti sellele, et tüli ei eskaleerunud, vaid kaebaja eemaldus. Kaebaja selgitas teda tülitama tulnud inimesele tavapärase viisakuse piiresse jäävalt, mis ta temast ja tema tegevusest arvab. Kaebaja märgib õigesti, et kontrollis oma käitumist, ta ei käitunud tasakaalutult ega ohustanud kedagi. Sellel, et videosalvestise teinud inimene oli ajakirjanik, ei ole mistahes tähtsust. Seevastu on PPA apellatsioonkaebuses põhjendamatult samastanud sellises situatsioonis ajakirjaniku ja tavakodaniku politseiametnikuga. Pole mingisugust alust arvata, et kaebaja oleks esialgseltki samavõrd ärritunud selle peale, kui võimaliku parkimiskorra rikkumise tõttu oleks teda kõnetanud ametiriietuses politseiametnik.
14.Mis puudutab kohtumenetluses vastustaja esile toodut, et eelviidatud 13.10.2022 sündmus oli asjassepuutuv üksnes sel määral, et näitas kaebaja vähest austust liiklusreeglite vastu, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus ei ole selles osas üheselt mõistetav. Esiteks on otsuses sõnaselgelt väidetud, et kaebaja ründas kaaskodanikku. See väide on väär. Teiseks on seal märgitud, et see „näitab [kaebajat] negatiivses valguses ja ilmestab veelkord tema suhtumist ja hoiakuid liiklusreeglitest kinnipidamisse“. Ka vaideotsuses on vastustaja osutanud 13.10.2022 sündmusega seoses kaebaja „agressiivsele käitumisele ajakirjanikuga“, leides et see on üks asjaolu, miks ei saa kaebajat usaldada relvaomanikuna. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse sõnastusest ei saa järeldada, et PPA pidas vajalikuks 13.10.2022 sündmusele osutada pelgalt selleks, et näitlikustada kaebaja suhtumist liiklusreeglitesse. Seevastu, nagu halduskohus õigesti leidis, siis ründamist või agressiivsust ei olnud kaebajale põhjust ette heita.
15.Mis puudutab siiski väidetavat parkimiskorra rikkumist 13.10.2022, siis on oluline, et erinevalt korduvast lubatud sõidukiiruse ületamisest või muust riskikäitumisest liikluses – mida ringkonnakohus käsitleb alljärgnevalt – ei saa sõiduki parkimisnõuete rikkumist üldjuhul käsitada relvaomanikule sobimatu ennast või teisi ohustava käitumisena. Vastustaja ei ole osutanud sellele, et väidetav parkimiskorra rikkumine oleks kätkenud endas mingisugust ohtu teiste inimeste elule, tervisele või varale. Igasugune objektiivselt õigusvastane käitumine (st inimeste elu, tervist või vara vahetult mitte ohustav liiklusrikkumine, aga ka näiteks võlakohustuste mittenõuetekohane täitmine, maksudeklaratsiooni tähtaegselt esitamata jätmine jms) ei viita iseenesest veel enda või teise isiku turvalisust ohustavale eluviisile või käitumisele RelvS § 42 lg 31 tähenduses.
16.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et PPA on kaebajast lähtuvat ohtu hinnates põhjendatult tuginenud kaebaja liiklusrikkumistele, mis on olnud järjepidevad ja moodustavad selge käitumismustri. Õige on aga apellatsioonkaebuse seisukoht, et sellest käitumismustrist piisab, et jaatada kaebaja puhul enda või teiste turvalisust ohustavat käitumist RelvS § 43 lg 31 tähenduses. Käitumismuster, mida iseloomustab inimese riskialdis ja ohtlik tegutsemine mootorsõiduki kui kõrgema ohu allika kasutamisel, õigustab järeldust, et ta võib samavõrd hoolimatu käitumisega relva hoidmisel või kasutamisel seada ohtu enda või teiste elu 8(10)
3-23-1776 ja tervise. Inimese hoolimatus ühe endas ohtusid kätkeva tegevuse (mootorsõidukiga liiklemise) ohutuse tagamiseks kehtestatud normide järgimisse õigustab põhimõtteliselt kahtlust tema suutlikkuses või motivatsioonis olla nõutavalt hoolas ka relva hoidmisel, kandmisel ja kasutamisel.
17.PPA on vaidlustatud otsuses õigesti osutanud ka sellele, et kaebaja liiklusrikkumised on läinud aja jooksul raskemaks. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja on pannud toime liiklusrikkumised, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 1.1. Ringkonnakohus tõdeb, et sõiduki juhtimine kiirusega vähemalt 81 km/h alas, kus lubatud sõidukiiruseks on 50 km/h, on ohtlik, olenemata tee- ja liiklusoludest, veelgi enam on seda sõiduki juhtimine kiirusega vähemalt 175 km/h alas, kus lubatud sõidukiiruseks on 100 km/h. Sellega seoses tuleb arvesse võtta esiteks seda, et kiirusepiirangute üks eesmärk on jätta juhile piisavalt aega liikluses ette tulla võivatele ootamatutele olukordadele (sh teiste liiklejate põhjustatud ohtlikele olukordadele) reageerimiseks ning teiseks seda, et ise teatavaid manöövreid sooritades eeldavad juhid enamasti, et teiste sõidukite sõidukiirused jäävad lubatu piiresse. Juht, kes sõidab lubatust oluliselt kiiremini, isegi kui tal on põhjust pidada enda juhtimisoskusi või sõiduki juhitavust keskmisest märksa paremaks, riskib suurema ohu allika kasutamisega põhjendamatult nii enda kui ka teiste isikute elu ja tervisega.
18.Ringkonnakohtu hinnangul on PPA õigesti osutanud sellele, et kaebaja suhtumist liiklusrikkumistesse ilmestab seegi, et kaebajat karistati 10.03.2023 mootorsõiduki juhtimise eest ajal, mil temalt oli karistusena lubatud sõidukiiruse ületamise eest juhtimisõigus ära võetud. Kuigi eraldivõetuna ei viita see rikkumine vahetult relvaomanikule sobimatule riskikäitumisele, lubab see järeldada, et liikluses ohtliku käitumisega silma paistnud ja selle eest karistada saanud kaebaja ei mõista sellise käitumisega seotud ohtusid ning tema motivatsioon riskikäitumisest loobuda ei ole nähtav. Isiku, kes käitub ühte liiki suurema ohu allika kasutamisel riski käitumismustriga ja seades seeläbi ohtu teiste isikute elu ja tervise, saab pidada tõenäoliseks, et ta jätkab riski käitumismustriga ka teise suurema ohuallika kasutamisel. Mõlemal juhul on küsimus väga kaalukate õigushüvede ennetavas kaitsmises. Saab pidada võimalikuks, et mingisugustel pragmaatilistel või otstarbekusega seotud kaalutlustel otsustab ta eirata ka relva hoidmise, kandmise või kasutamise eeskirju, kui rikkumisega kaasnev oht pole tema meelest piisavalt tõsine. Sellise valiku tagajärjeks võib olla kaaluka õigushüve kahjustamine. Kõnealused ohud ei pruugi tingimata seonduda relva kasutamisega, vaid näiteks ka relva hooletu hoidmisega selliselt, et see võib sattuda lubamatult kõrvaliste isikute kätte. Seejuures pole hinnangu andmisel oluline, kas oht realiseerub või mitte.
19.PPA ohuhinnangu kinnitab ka vaidlustatud otsuses esile toodud 13.07.2022 aset leidnud laskemoona hoiutingimuste rikkumine. Kaebajal on õigus, et tegemist oli vähetähtsa rikkumisega. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et kaebaja oleks laskemoona hoidnud kohas, kus see oli põhjendamatult lihtsasti kättesaadav kõrvalistele isikutele või kus selle hoidmine oleks muul põhjusel olnud selgelt ohtlik. Ometi ilmestab ka selline eraldivõetuna väheoluline RelvS rikkumine kaebaja suhtumist ohutuseeskirjade täitmisesse ning seab õigustatult kahtluse alla selle, et kaebaja on relva ja laskemoona hoidmist käsitlevate nõuete järgimisel põhimõtteliselt hoolikam, kui ta on seda lubatud sõidukiiruse järgimisel mootorsõidukit juhtides.
20.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et PPA on lubamatult pealiskaudselt ja lünklikult arvesse võtnud kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, eelkõige seda, et kaebaja on olnud relvaomanik umbes 40 aastat, töötanud korrakaitseorganis ning viinud läbi relvade kasutamise koolitusi ja treeningprogramme. Need asjaolud tõi kaebaja esile PPA-le 21.04.2023 esitatud arvamuses. Vaidlustatud otsuses on kaebaja seisukohta piisava põhjalikkusega kajastatud. Vaidlustatud otsuse lk-l 2 on esile toodud see, et kaebaja on enamuse oma elust pühendanud Eesti ja Eesti kodanike julgeoleku ning turvalisuse tagamisele ning ta leiab, et teda võib pidada üheks kõige teadlikumaks Eesti tsiviilelanikuks relvade vallas. 9(10)
3-23-1776 Vaidlustatud otsuse lk-l 3 on osutatud kaebaja väitele, et ta on turvalisuse tagamiseks teinud koostööd politseiga. Olles vaidlustatud otsuses selgelt viidanud kaebaja 21.04.2023 seisukohale ja seal esile toodud positiivsetele asjaoludele, neist ühtki iseenesest kahtluse alla seadmata, on PPA neid hindamisel nõuetekohaselt arvesse võtnud. Ainuüksi sellest, et vaidlustatud otsuses ei ole kõiki neid asjaolusid ükshaaval ära nimetatud, ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks neid arvesse võtnud. Ringkonnakohus nõustub PPA seisukohaga, et ka kogumis hinnates ei maanda kaebaja 21.04.2023 arvamuses esile toodud positiivsed asjaolud (sh pikaaegne ja põhjalik kokkupuude relvadega, relvakoolituste ja -treeningute läbiviimine, väga head teadmised relvadest ja nende kasutamisest) ohtu, mis järeldub kaebaja ohtlikust liikluskäitumisest koosmõjus vähemalt teatava hooletusega laskemoona hoidmisel.
21.Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et kaebaja varasem käitumine, mida iseloomustab lubatud sõidukiiruse ületamises seisnev järjepidev liiklusohutuse nõuete eiramine koosmõjus asjaoluga, et 13.07.2022 eiras kaebaja laskemoona hoidmisega seotud RelvS nõudeid, on piisavad järeldamaks, et teda iseloomustab tema enda või teiste turvalisust ohustav käitumine, mille tõttu on ta sobimatu tulirelva omama.
22.Olles tuvastanud, et kaebajat iseloomustab turvalisust ohustav käitumine, pidi PPA järgnevalt kaaluma relvaloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsust. Ringkonnakohus leiab, et PPA ei ole sellel kaalumisel vigu teinud. PPA on õigesti sedastanud, et relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab kaebaja õigust vabale eneseteostusele. PPA hinnang, et inimeste elu ja tervise kaitse relvast kui kõrgema ohu allikast lähtuvate ohtude eest kaalub kaebaja vaba eneseteostuse üles, ei ole meelevaldne ning on kooskõlas kaaltulusõiguse eesmärgi ja piiridega. Ringkonnakohtule ei nähtu, et PPA oleks kaalumisel jätnud tähelepanuta mingisugused olulised asjaolud, eelkõige asjaolud, mis viitavad sellele, et relvaloal oleks mingisuguseid kaebajat ja tema elukorraldust iseloomustavaid asjaolusid arvestades kaebaja jaoks iseäranis kaalukas väärtus. PPA on kohaselt viidanud ka sellele, et relvaloa kehtetuks tunnistamine ei tähenda, et kaebaja ei võiks kunagi uuesti relvaluba saada, kui ta teatava aja jooksul näitab, et on talle antud ohuhinnangu aluseks olevast riskikäitumisest loobunud.
23.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et PPA oleks pidanud relvaloa kehtetuks tunnistamise kõrval kaaluma ka võimalust relvaloa kehtivus peatada. Relvaloa kehtivuse peatamine RelvS § 43 lg 1 punkti 2 1 alusel on ette nähtud juhuks, kui PPA-l pole piisavalt andmeid, et võtta seisukoht küsimuses, kas relvaomanikku tegelikult iseloomustab turvalisust ohustav käitumine või mitte. Eelkõige tuleb sel alusel relvaloa kehtivuse peatamine kõne alla juhul, kui mingisugune üksik käitumisakt seab relvaomaniku käitumise teataval määral kahtluse alla, ent täiendavat välja selgitamist vajab, kas tegemist on relvaomanikule omase käitumisega või erakordse üksikjuhtumiga. Siinse kohtuotsuse punktis 1.1. kirjeldatud liiklusrikkumised olid piisavad järeldamaks, et kaebajale on omane relvaomanikule sobimatu turvalisust ohustav käitumine. Asjaolu, et 2022. aastal eksis ta küll vähesel määral, ent siiski ka RelvS nõuete vastu, kinnitab seda ohuhinnangut, samas kui kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud (milles iseenesest ei ole alust kahelda) ei maanda põhjendamatult riskeerivas liikluskäitumises kajastuvat ohtu. Neil asjaoludel oli PPA-l piisav teave RelvS § 43 lg 3 1 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamiseks ning ta ei pidanud asuma kaaluma võimalust relvaloa kehtivus teatavaks ajaks peatada.
24.Eeltoodu tõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad nii haldus- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.