Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
24.11.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-3006
Haldusasi
E.K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.10.2023 otsuse nr 15.2-9/68-1 ja 29.11.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.1/2866-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – E.K, esindaja Sofja Pevzner-Belošitski Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11.11.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
E.K apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta E.K apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.11.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-3006 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
3.Jõustunud kohtuotsus avaldada tervikuna, asendades kaebaja ja tema sugulaste nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29.12.2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-23-3006 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.E.K (kaebaja) esitas 14.07.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks. Taotluse kohaselt sündis kaebaja 27.07.1966 Eestis ja ta soovib enda kodakondsust tõendada isapoolse vanaisa C (C) ja tema ema Y kaudu.
2.PPA keeldus 11.10.2023 otsusega nr 15.2-9/68-1 kaebajale Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. Otsuse põhjenduste järgi on taotleja ema D sündinud 23.04.1938 Venemaa Föderatsioonis, tema sünnijärgne nimi on S, kodakondsus märkimata, Eesti kodakondsuse kohta andmed puuduvad. Kaebaja isa Q on sündinud 02.09.1937 Venemaal, Eesti kodanik, saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras 06.07.1992. Kaebaja isapoolne vanaisa C (C, J poeg) on sündinud 1897. a-l, abiellus 21.11.1925. Kaebaja isapoolse vanaisa ema on Y, sündinud 1869 või 1870, surnud 31.08.1952 Võrumaal. Kaebaja isapoolse vanaisa C kohta on arhiivis Eesti-Vene rahulepingu art IV alusel Eesti kodakondsusse opteerimise toimik, mille kohaselt vormistati Cle 29.11.1920 kodakondsuse tunnistus nr 12071. Taotleja esitatud tõendi kohaselt on tunnistus välja võetud. Sama toimiku kohaselt avaldas C, et lahkus 1918. a kevadel sõjapõgenikuna Eestist. Andmeid C Eestisse elama asumise kohta Rahvusarhiivist ei leitud ja neid ei ole taotlusele lisatud. Rahulepingu alusel opteerumise korras kodakondsuse saamise tingimuseks oli Eestisse pöördumine, mida kinnitab ka kohtupraktika. C (taotleja vanaisa) ei viinud opteerimist lõpuni. Seega ei omandanud Eesti kodakondsust sünniga tema poeg (taotleja isa) ega taotleja ise. C oli 04.12.1918, s.o ajal, mil jõustus Maanõukogu 26.11.1918 määrus Eesti kodakondsuse määratlemise kohta, täisealine ehk ta pidi vastama kõigile määrusega kehtestatud nõuetele. Määruse jõustumise ajal puudusid sünnijärgsed Eesti kodanikud, mistõttu ei saanud C omandada Eesti kodakondsust oma ema, Y kaudu. C pojapoeg A esitas 2013. a-l dokumendid oma vanaisa, C opteerimise kohta ning talle väljastati pass kui sünnijärgsele Eesti kodanikule vastavalt tolleaegsele halduspraktikale. Halduspraktika muutus 2015. a-l, kus täiendavatele arhiivimaterjalidele tuginedes leiti, et kodakondsuse saamise tingimuseks oli ka Eestisse asumine.
3.Kaebaja esitas 11.10.2023 otsuse peale vaide, mille PPA jättis 29.11.2023 vaideotsusega nr 15.3-3.1/2866-2 rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et taotlejat ei ole kunagi sünnijärgse Eesti kodanikuna määratletud, mistõttu ei ole riivatud tema õiguspärast ootust. Q ja G olid vennad ja mõlemad C pojad, kuid kumbki ei omandanud Eesti kodakondsust oma isa C kaudu. Mõlemad pojad (Q ja G) soovisid Eesti kodakondsust saada erinevatel aegadel iseseisvalt. Mõlemad olid kodakondsuse taotlemise ajal täisealised ega sõltunud oma isa C kodakondsusest. Taotleja isa esitas 20.11.2023 PPA-le avalduse kodakondsuse aluse muutmiseks ning avaldus on lahendamisel. Taotleja esivanem koos perega ei viinud opteerimist lõpuni ega omandanud seeläbi Eesti kodakondsust, mistõttu ei saanud oma esivanemate kaudu sünniga Eesti kodakondsust omandada ka nende järeltulijad. Taotleja sünni ajal ei olnud tema isa sünnijärgne Eesti kodanik, mistõttu ei saanud taotleja omandada
2(6)
3-23-3006 Eesti kodakondsust sünniga oma isa kaudu. Taotleja ei ole Eesti kodanik, seega ei saa talle soovitud dokumente välja anda.
4.Kaebaja esitas 28.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.10.2023 otsuse nr 15.2-9/68-1 ja 29.11.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.1/2866-2 tühistamiseks. Kaebaja isapoolsed sugulased on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga, s.t A sünnijärgne kodakondsus on tuvastatud C ja kaebaja isa venna kaudu. Kaebaja isa sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras, kuivõrd talle ei selgitatud õigust saada pass sünnijärgse kodanikuna. C kaudu sünnijärgse kodakondsuse tuvastamine peab kehtima kõigi tema järeltulijate, sh kaebaja osas. Ale sünnijärgse kodakondsuse andmine lõi kaebajale õiguspärase ootuse, et C perele antud õigused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. Eestis ei kehti pretsedendiõigus. PPA-l puudus mõjuv põhjus 2015. a-l halduspraktika muutmiseks, samas kaebaja suhtes erandi tegemisest keeldumiseks. Arvestada tuleb ka PPA antud kehtivaid haldusakte. PPA kohtleb sama pere erinevaid inimesi ebavõrdselt, sh ühelt poolt Ai, kes sai sünnijärgse kodakondsuse ning teiselt poolt kaebaja isa ja kaebajat, kellele vastavalt 1992. a-l ja 2023. a-l sünnijärgset kodakondsust ei antud.
5.PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja sündimise ajaks 1966. a-l ei olnud kaebaja kumbki vanem omandanud Eesti kodakondsust sünniga. Kaebaja isa sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse 06.07.1992 otsusega nr 45. Seega ei määratletud kaebaja isa 2003˗2015. a halduspraktika kohaselt sünnijärgse Eesti kodanikuna oma isa C kaudu. Seega ei ole kaebaja omandanud Eesti kodakondsust sünniga oma isa kaudu. Vastustaja käsitab isikuid, kelle esivanem ei viinud opteerimist lõpuni, aga keda PPA määratles a-tel 2003˗2015 sünnijärgsete Eesti kodanikena sellel ajal kehtinud halduspraktika kohaselt, jätkuvalt sünnijärgsete Eesti kodanikena, eeldusel, et see oli määratletud heauskselt ja isik ei ole esitanud võltsitud dokumente ega valeandmeid. Kaebaja vanaisa C pojad soovisid Eesti kodakondsust saada erinevatel aegadel ning vendade (kaebaja isa ja onu) kodakondsuse omandamistel ei ole omavahel seost. Vastustaja on ka kaebaja isale selgitanud, et tema isa (kaebaja vanaisa) ei olnud isa sündimise ajal Eesti kodanik, mistõttu ei saanud kaebaja isa omandada kodakondsust kaebaja vanaisa kaudu. Vastustaja on samuti selgitanud, et asjaolust, et A (kaebaja onupoeg) määratleti Eesti kodanikuna ekslikult, ei anna alust lugeda teisi C järglasi samuti Eesti kodakondsuse omandanuks. Asja lahendamisel omab tähtsust, kas kaebaja vanematest keegi oli kaebaja sündimise hetkel Eesti kodakondsuses või mitte.
6.Tallinna Halduskohus jättis 11.11.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Kaebaja ei ole vastu vaielnud, et tema vanaisa C ei viinud opteerumist lõpuni ehk ei pöördunud Eestisse. Seejuures on kaebaja esitanud haldusmenetluses tõendi, et Yle on 23.07.1929 antud tunnistus, et Cl, kes elab Venemaal, on võimalik saata emale abiraha (dtl 11, p 9). Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et Tartu rahulepingu art IV alusel kodakondsuse saamiseks pidi opteeruja ka Eestisse jõudma (Riigikohtu 02.03.2018 otsus nr 3-16-1810, Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsus nr 3-20-1455 ning 18.01.2024 otsus nr 3-223(6)
3-23-3006 2066). PPA on ka õigesti selgitanud, et C täisealisena ei saanud Eesti kodakondsust oma vanemate kaudu, vaid pidi ise kodakondsuse saamise kõik nõuded täitma. Nn pretsedendiõiguse puudumisest ei saa tuletada keeldu tugineda asjassepuutuvate õigusnormide tõlgendamisel varasematele jõustunud kohtulahenditele. Kaebajal ei ole õigust nõuda võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes enda suhtes varasema ebaõige halduspraktika kohaldamist (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-29-06, p 12 ja seal viidatud praktika). Õiguskantsler on kinnitanud, et õigustatud ootus Eesti kodakondsusele puudub neil optantide järeltulijatel, kes ei ole kodakondsust taotlenud ega Eesti kodaniku isikutunnistust saanud. Riigi varasemast eksimusest ning asjaolust, et eksimuse tõttu ei ole varem kodanikeks saanuilt kodakondsust isikute usalduse kaitset arvestades ära võetud (vt ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67), ei tulene kaebajale subjektiivset õigust, et riik peaks oma varasemat vale halduspraktikat kümme aastat hiljem kaebaja suhtes jätkama. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) käsitles 17.09.2024 otsuses nr 29295/22 (p 96), kas optandi järeltulija õigust võrdsele kohtlemisele ja perekonnaelu puutumatusele on rikutud, kui ei võimaldata tugineda varasemale soodsamale halduspraktikale. Kohus leidis, et Eesti kodaniku isikut tõendavate dokumentide taotlemist enne või pärast 2015. a-t, st enne või pärast halduspraktika piiravamaks muutumist (eesmärgiga parandada varasemat ekslikku praktikat), ei saa pidada konventsiooni artikliga 14 hõlmatud mis tahes diskrimineerimise aluste osaks. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema onupojale (isa venna pojale) kodakondsuse andmise ja passi väljastamisega oleks otsustatud ka kaebaja õiguste, sh kaebaja Eesti kodanikuna tunnustamise üle. KodS § 32 lg 1 sätestab, et isiku, kelle riik määratles Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna, loeb riik Eesti kodakondsuse omandanuks sellel õiguslikul alusel, nagu ta ekslikult Eesti kodanikuna määratleti. Seega on normi reguleerimisesemeks üksnes selle isiku õigused, keda on Eesti kodanikuna (ekslikult) määratletud. Kaebajal puudub Eesti kodanikuna määratlemise õigus enda onupoja kaudu (vt KodS § 32 lg 4), kuivõrd kodakondsus määratletakse üksnes ülenejate sugulaste kaudu (PS § 8 lg 1). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Kaebaja palub 11.12.2024 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 11.11.2024 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kohtu viide EIK 17.09.2024 otsusele nr 29295/22 on asjakohatu, kuna selle seisukohti ei saa automaatselt kaebajale üle kanda. Praegusel juhul on kaebaja isapoolsed sugulased omandanud Eesti kodakondsuse sünniga. Puudub vaidlus, et A sai kodakondsuse sünniga. Järelikult sai ta kodakondsuse isa ja ka C kaudu. Halduskohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud. Kaebajat koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt. Kohus ei ole hinnanud kaebaja väiteid ega analüüsinud, kas tegemist on sama pere erinevate inimeste ebavõrdse kohtlemisega. Vastustaja ega kohus pole selgitanud ebavõrdse kohtlemise põhjust, viidatud on üksnes kohtupraktikale.
8.PPA palub 20.01.2025 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Viidatud EIK otsus nr 29295/22 on asjakohane. Kohus ei ole kandnud selle otsuse asjaolusid automaatselt üle kaebajale, vaid on viidanud otsusele küsimuses, kas optandi järeltulija õigust võrdsele kohtlemisele ja puutumatusele on rikutud, kui ei võimaldata tugineda varasemale soodsale halduspraktikale. 4(6)
3-23-3006 Kaebaja isa ega vend ei omandanud Eesti kodakondsust oma isa C kaudu, vaid mõlemad omandasid selle erinevatel aegadel iseseisvalt. Seega ei ole C poegade ja nende järeltulijate kodakondsuse määratlemisel omavahel mingit seost. A määratleti Eesti kodanikuna ekslikult oma vanaisa, s.o C järgi 2013. a-l. See ei anna alust lugeda teisi C järglasi, sh kaebajat samuti Eesti kodakondsuse omandanuks KodS § 32 lg 3 järgi. Normi reguleerimisesemeks on üksnes selle isiku õigused, keda on Eesti kodanikuna (ekslikult) määratletud. Kohus on otsust piisavalt põhjendanud ja kaebaja väiteid on hinnatud. Kaebaja ja tema isa vennapoeg ei ole võrreldavad grupid, sest erinevalt kaebaja isa vennapojast ei ole kaebajat kunagi ekslikult oma vanaisa C järgi sünnijärgseks Eesti kodanikuks määratletud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust.
10.Praeguses asjas on tõendatud, et kaebaja vanaisa C opteeris Eesti kodakondsuse Tartu rahulepingu alusel (arhiividokument dtl 86 jj). Samas on asjas tõendamata, et kodakondsuse omandamine viidi lõpule, st, et isik saabus pärast kodakondsustunnistuste saamist elama Eestisse. Seda ei väida ka kaebaja. Opteerumise lõpuni viimata jätmist kinnitab ka asjaolu, et kaebaja isa sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras (dtl 129 jj), millisel alusel kodakondsuse andmiseks ei oleks olnud alust, kui ta olnuks Eesti kodanik sünnilt.
11.Halduskohtu otsus on kooskõlas pikaaegse kohtupraktikaga. Riigikohus selgitas 02.03.2018 otsuses nr 3-16-1810, et Tartu rahulepingu artikkel IV nägi Eesti kodakondsuse taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine, millest oli Eesti valitsusel õigus keelduda, ning Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine). Seega tuleb opteerumist vaadelda kui protsessi, mis ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse väljaandmisega. Opteerujatele välja antud kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus andis isikutele kindluse, et pärast seda, kui ta on saabunud Eestisse, loetakse ta Eesti kodanikuks (p 12). Eesti riik ei teinud teadaolevalt takistusi opteerumise lõpuleviimiseks. See nõudis aga selget isikute tahet määratleda end ainult Eesti kodanikena, kes elavad Eestis (p 13). Kui kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistusele märgitud isikud ei viinud kodakondsuse omandamist lõpule, ei omandanud nende lapsed sünniga Eesti kodakondsust. Samuti ei saanud ega saa nende järeltulijad ise kodakondsuse omandamist lõpule viia (p 17). Need seisukohad on jätkuvalt asjakohased ja kaebaja ei ole toonud välja põhjendusi, mis annaks alust viidatud kohtupraktikat ümber vaadata.
12.Riigikohus on viidatud otsuse p-s 18 võtnud arvesse ka seda, et aastatel 2003–2015 loeti isikut tõendavate dokumentide väljaandmise halduspraktikas Eesti kodanikeks ka isikud, kellele väljastati opteerimise käigus kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus, kuid kes vastupidi Tartu rahulepingu artiklis IV sätestatule Eestisse ei tulnud. Niisuguse eksliku praktika tulemusel tekkis kodakondsuse juba saanud isikutel õiguspärane ootus kodakondsuse säilimisele. Kaebajal ei ole aga sellist õiguspärast ootust tekkinud. Keegi ei saa nõuda õigusevastase halduspraktika kohaldamist pelgalt põhjusel, et sellist praktikat on eelnevalt kohaldatud mõne teise isiku (sh isiku sugulase) suhtes. Võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Eelnev tähendab, et asjaolust, et A loeti ekslikult sünnijärgseks Eesti kodanikuks, ei saa tuletada riigi kohustust korrata sama eksimust ka kaebaja kasuks. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (vt Riigikohtu 06.05.2004 otsus nr 3-3-1-19-04, 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53- 04, 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06 ja 27.11.2006 otsus nr 3-35(6)
3-23-3006 1-59-06). Isikute ebavõrdset kohtlemist õigustab praegusel juhul ülekaalukas avalik huvi õigusnormide õiguspärase tõlgendamise ja kohaldamise ning halduse väärpraktika lõpetamise suhtes. Kuna kaebaja ei ole kunagi Eesti kodanik olnud, ei saa tal olla tekkinud ka vastavasisulist õiguspärast ootust või usalduse kaitset.
13.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.