X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.10.2023 otsuse nr 15.2-9/68-1 ja 29.11.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.1/2866-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X, volitatud esindaja Sofja Pevzner-Belošitski Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avalikustamisel asendada kaebaja ja tema pereliikmete nimed tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 11.12.2024 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X esitas 14.07.2023 Politsei- ja Piirivalveametile taotluse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks. Taotluse kohaselt sündis ta xx.xx.xxxx Eestis ja ta soovib enda kodakondsust tõendada isapoolse vanaisa C. C (C) ja tema ema Y. Y kaudu.
2.PPA keeldus 11.10.2023 otsusega nr 15.2-9/68-1 taotlejale Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. Taotleja sugulased on järgmised (koos vastustaja tuvastatud asjaoludega): - ema Q. Q (sündinud xx.xx.xxxx Venemaa Föderatsioonis, sünnijärgne nimi O, kodakondsus märkimata), Eesti kodakondsuse kohta andmed puuduvad; - isa Z. Z (sündinud xx.xx.xxxx Venemaal, Eesti kodanik), saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras xx.xx.xxxx; - isapoolne vanaisa C. C (C H poeg), sündinud xxxx, abiellus xx.xx.xxxx; - isapoolse vanaisa ema Y. Y (sündinud xxxx-xxxx), surnud xx.xx.xxxx Võrumaal. Kaebaja isapoolse vanaisa C. C kohta on arhiivis Eesti-Vene rahulepingu IV alusel Eesti kodakondsuse opteerimise toimik, mille kohaselt vormistati C. Cle xx.xx.xxxx kodakondsuse tunnistus nr 12071. Taotleja esitatud tõendi kohaselt on tunnistus välja võetud. Sama toimiku 1(4)
kohaselt avaldas C. C, et lahkus 1918. aasta kevadel sõjapõgenikuna Eestist. Andmeid C. C Eestisse elama asumise kohta Rahvusarhiivist ei leitud ja neid ei ole taotlusele lisatud. Rahulepingu alusel opteerumise korras kodakondsuse saamise tingimuseks oli ka Eestisse pöördumine, mida kinnitab ka kohtupraktika. C. C (taotleja vanaisa) ei viinud opteerimist lõpuni. Seega ei omandanud Eesti kodakondsust tema poeg (taotleja isa) ega taotleja ise. C. C oli 04.12.1918, s.o Maanõukogu 26.11.1918 määruse Eesti kodakondsuse määratlemise kohta jõustumisel, täisealine ehk ta pidi vastama kõigile määrusega kehtestatud nõuetele. Määruse jõustumise ajal puudusid sünnijärgsed Eesti kodanikud, mistõttu ei saanud C. C omandada Eesti kodakondsust oma ema, Y. Y kaudu. C. C pojapoeg J. J1 esitas 2013. aastal dokumendid oma vanaisa, C. C opteerimise kohta ning talle väljastati pass kui sünnijärgsele Eesti kodanikule vastavalt tolleaegsele halduspraktikale. Halduspraktika muutus 2015. aastal, kus täiendavatele arhiivimaterjalidele tuginedes leiti, et kodakondsuse saamise tingimuseks oli ka Eestisse asumine. PPA jättis taotleja vaide 29.11.2023 vaideotsusega nr 15.3-3.1/2866-2 rahuldamata: - Taotlejat ei ole kunagi sünnijärgse Eesti kodanikuna määratletud, mistõttu ei ole riivatud tema õiguspärast ootust. - Z ja G. G olid vennad ja mõlemad C. C pojad, kuid kumbki ei omandanud Eesti kodakondsust oma isa Ci kaudu. Mõlemad pojad (Z ja G) soovisid Eesti kodakondsust saada erinevatel aegadel iseseisvalt. Mõlemad olid kodakondsuse taotlemise ajal täisealised ega sõltunud oma isa C. C kodakondsusest. - Taotleja isa esitas 20.11.2023 PPA-le avalduse kodakondsuse aluse muutmiseks ning avaldus on lahendamisel. - Taotleja esivanem koos perega ei viinud opteerimist lõpuni ega omandanud seeläbi Eesti kodakondsust, mistõttu ei saanud oma esivanemate kaudu sünniga Eesti kodakondsust omandada ka nende järeltulijad. Taotleja sünni ajal ei olnud tema isa sünnijärgne Eesti kodanik, mistõttu ei saanud taotleja omandada Eesti kodakondsust sünniga oma isa kaudu. Taotleja ei ole Eesti kodanik ning seega ei saa talle soovitud dokumente välja anda.
3.X. X esitas 28.12.2023 kaebuse PPA otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks. - Kaebaja isapoolsed sugulased on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga; st J. Ji sünnijärgne kodakondsus on tuvastatud C. C kaudu ja kaebaja isa venna kaudu. Kaebaja isa sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras, kuivõrd talle ei ole selgitatud õigust saada passi sünnijärgse kodanikuna. - C. C kaudu sünnijärgse kodakondsuse tuvastamine peab kehtima kõigi tema järeltulijate, sh kaebaja osas. J. Jile sünnijärgse kodakondsuse andmine lõi kaebajale õiguspärase ootuse, et C. C perele antud õigused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. - Eestis ei kehti pretsedendiõigus. - PPA-l puudus mõjuv põhjus 2015. aastal halduspraktika muutmiseks, samas kaebaja suhtes erandi tegemisest keeldumiseks. Arvestada tuleb ka PPA antud kehtivaid haldusakte. PPA kohtleb sama pere erinevaid inimesi ebavõrdselt, sh ühelt poolt J. Ji, kes sai sünnijärgse kodakondsuse ning teiselt poolt kaebaja isa ja kaebaja ise, kellele vastavalt 1992. aastal ja 2023. aastal sünnijärgset kodakondsust ei antud.
4.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu.
1.Kaebaja sündimise ajaks xxxx. aastal ei olnud kaebaja kumbki vanem omandanud Eesti kodakondsust. Kaebaja isa sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse xx.xx.xxxx otsusega nr 45. Seega ei määratletud kaebaja isa 2003-2015. a halduspraktika kohaselt
Vaideotsuse kohaselt põlvneb J. J G. G, kes on Z. Z vend ja C. C poeg.
2(4)
sünnijärgse Eesti kodanikuna oma isa C. C kaudu. Seega ei ole kaebaja omandanud Eesti kodakondsust sünniga oma isa kaudu.
2.Vastustaja käsitleb isikuid, kelle esivanem ei viinud opteerimist lõpuni, aga keda aastatel 2003 kuni 2015 PPA teadlikult määratles sünnijärgsete Eesti kodanikena sellel ajal kehtinud halduspraktika kohaselt, jätkuvalt sünnijärgsete Eesti kodanikena, eeldusel, et see oli määratletud heauskselt ja kui isik ei ole esitanud võltsitud dokumente ega valeandmeid.
3.Kaebaja vanaisa, C. C pojad soovisid Eesti kodakondsust saada erinevatel aegadel ning vendade (kaebaja isa ja onu) kodakondsuse omandamistel ei ole omavahel seost. Vastustaja on ka kaebaja isale selgitanud, et tema isa (kaebaja vanaisa) ei olnud isa sündimise ajal Eesti kodanik, mistõttu ei saanud kaebaja isa omandada kodakondsust kaebaja vanaisa kaudu.
4.Vastustaja on samuti selgitanud, et asjaolust, et J. J (kaebaja onupoeg) määratleti Eesti kodanikuna ekslikult, ei anna alust lugeda teisi C. C järglasi samuti Eesti kodakondsuse omandanuks. Asja lahendamisel omab tähtsust asjaolu, kas kaebaja vanematest keegi oli kaebaja sündimise hetkel Eesti kodakondsuses või mitte.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kodakondsuse andmine on riigi kõrgeima võimu kandja (rahva) moodustamise küsimus. Tavaliselt on selles küsimuses seadusandjal suur otsustusruum ja/või otsustatakse küsimus ka põhiseaduse vastuvõtmisel mh rahva enda poolt. Kodakondsus on riigi poolt antav hüve või privileeg, mis enamikel juhtudel ei võimendu kindla isiku nõudeõiguseks, et riik peab talle kodakondsuse andma. Samas peab riik järgima iseenda määratud kodakondsuse andmise reegleid.
6.Kaebaja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et tema vanaisa, C. C ei viinud opteerumist lõpuni ehk ei pöördunud Eestisse. Sj on kaebaja esitanud haldusmenetluses tõendina, et Y. Yle on 23.07.1929 antud tunnistus, et C. Cl, kes elab Venemaal, on võimalik saata emale abiraha (dtl 11 p 9). Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et Tartu rahulepingu art IV alusel kodakondsuse saamiseks pidi opteeruja ka Eestisse jõudma (Riigikohtu 02.03.2018 otsus nr 3-16-1810, Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsus nr 3-20-1455 ning 18.01.2024 otsus nr 3-22-2066). PPA on ka õigesti selgitanud, et C. C täisealisena ei saanud Eesti kodakondsust oma vanemate kaudu, vaid pidi ise kodakondsuse saamise kõik nõuded täitma.
7.Nn pretsedendiõiguse puudumisest ei saa tuletada keeldu tugineda asjassepuutuvate õigusnormide tõlgendamisel varasematele jõustunud kohtulahenditele. Põhiseaduse § 12 lg 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Sellest tulenevalt peavad nii haldusorganid kui ka kohtud tagama õiguse ühetaolise kohaldamise. Eeltoodu ei tähenda, et senist haldus- või kohtupraktikat ei võiks muuta, kuid selline muutmine ei tohi olla meelevaldne (Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 322-2066 p 11).
8.Varasem, tänaseks muutunud halduspraktika ei anna kaebajale õigust kodakondsusele, samuti ei ole kaebajal õigust nõuda võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes enda suhtes varasema ebaõige halduspraktika kohaldamist (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-29-06 p 12 ja seal viidatud praktika). Õiguskantsler on kinnitanud, et õigustatud ootus Eesti kodakondsusele puudub neil optantide järeltulijatel, kes ei ole kodakondsust taotlenud ega Eesti kodaniku isikutunnistust saanud 2. Riigi tänaseks tuvastatud varasemast eksimusest ning asjaolust, et eksimuse tõttu ei ole varem kodanikeks saanuilt kodakondsust isikute eeldatavat usalduse kaitset arvestades ära võetud (vt ka HMS § 67), ei
07.12.2018 kiri nr 7-4/181596/1805367 „Optantide järeltulijate kodakondsus“ – kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Optantide%20j%C3%A4reltulijate%20kodakondsus.pdf
3(4)
tulene kaebajale subjektiivset õigust, et riik peaks oma varasemat vale halduspraktikat kümme aastat hiljem kaebaja suhtes jätkama. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) käsitles 17.09.2024 otsuses 3 nr 29295/22 kaebuse vastuvõetavuse kohta, kas optandi järeltulija õigust võrdsele kohtlemisele ja perekonnaelu puutumatusele on rikutud, kui ei võimaldata tugineda varasemale soodsamale halduspraktikale. Kohus leidis järgnevat: - Erinev kohtlemine vaidlusaluses asjas tulenes halduspraktika muutumisest ehk muutusest viisis, kuidas siseriiklikud võimud tõlgendasid Tartu rahulepingu artiklis IV sätestatud tingimusi (p 94). - Selle uue tõlgenduse, mis võeti vastu 2015. aastal (ja mis näib sisuliselt tähendavat naasmist 2003. aasta eelse lähenemisviisi juurde), kinnitas peagi pärast seda Riigikohus. Hiljem kinnitasid siseriiklikud kohtud veel kord Tartu rahulepingu artiklile IV antud tõlgendust, viidates mitte ainult Riigikohtu varasemale otsusele asjas nr 3-16-1810, vaid ka Tartu Ülikooli teadlaste aruandele. Seda võib järeldada ka Riigikohtu otsusest asjas nr 3-16-1810, et kohus pidas ekslikuks varasemat halduspraktikat, mille kohaselt Eestisse ümberasumist ei peetud kodakondsusmenetluse lõpuleviimise tingimuseks (p 95). - Eeltoodu taustal leiab EIK, et Eesti kodaniku isikut tõendavate dokumentide taotlemist enne või pärast 2015. aastat, st enne või pärast halduspraktika piiravamaks muutumist (eesmärgiga parandada varasemat ekslikku praktikat), ei saa pidada konventsiooni artikliga 14 hõlmatud mis tahes diskrimineerimise aluste osaks. Kuigi kaebaja ei nõustu selgelt 2015. aasta järgse halduspraktikaga, ei tekita asjaolu, et tema taotlus jäeti rahuldamata, konventsiooni artikli 14 ja artikli 8 tähenduses riiveid (p 96).
9.Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 2). KodS ei sätesta samuti, et haldusakti teistel, sh põhjendaval osal oleks seaduse alusel õiguslik tähendus resolutsioonist eraldi. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema onupojale (isa venna pojale) kodakondsuse andmise ja passi väljastamisega oleks otsustatud ka kaebaja õiguste, sh kaebaja Eesti kodanikuna tunnustamise üle. KodS § 32 lg 1 sätestab, et isiku, kelle riik määratles Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna, loeb riik Eesti kodakondsuse omandanuks sellel õiguslikul alusel, nagu ta ekslikult Eesti kodanikuna määratleti. Seega on normi reguleerimisesemeks üksnes selle isiku õigused, keda on Eesti kodanikuna (ekslikult) määratletud. Kaebajal puudub ka Eesti kodanikuna määratlemise õigus enda onupoja kaudu (vt KodS § 32 lg 4), kuivõrd kodakondsus määratletakse üksnes ülanejate sugulaste kaudu (PS § 8 lg 1).
10.Kohus jätab kaebuse rahuldamata ja HKMS § 108 lg 1 alusel poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
https://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-237579
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.