X esitas 14.07.2023 Politsei- ja Piirivalveametile taotluse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks. Taotleja sündis XX.XX.XXXX Eestis ja ta soovib enda kodakondsust tõendada isapoolse vanaisa C (C) ja tema ema F kaudu.
2.PPA keeldus 11.10.2023 otsusega nr 15.2-9/68-1 taotlejale Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. Taotleja ema Y sündis 23.04.1938 ja isa Q sündis 02.09.1937 Venemaa Föderatsioonis. Taotleja isa on saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras 06.07.1992. Taotleja isapoolne vanaisa C on sündinud 1897. aastal ja tema ema F sündis 1869–1870 ja suri 31.08.1952 Võrumaal.
3-23-3006 Kaebaja isapoolsele vanaisale Cle on 29.11.1920 väljastatud kodakondsuse tunnistus nr 12071. Taotleja esitatud tõendi kohaselt on tunnistus välja võetud. C lahkus 1918. a kevadel sõjapõgenikuna Eestist. Andmeid C Eestisse elama asumise kohta Rahvusarhiivist ei leitud ja neid ei ole taotlusele lisatud. Rahulepingu alusel opteerumise korras kodakondsuse saamise tingimuseks oli ka Eestisse pöördumine, mida kinnitab ka kohtupraktika. C ei viinud opteerimist lõpuni. Seega ei omandanud Eesti kodakondsust tema poeg (taotleja isa) ega taotleja ise. C oli 04.12.1918, s.o Maanõukogu 26.11.1918 määruse Eesti kodakondsuse määratlemise kohta jõustumisel täisealine, st ta pidi vastama kõigile Maanõukogu määrusega kehtestatud nõuetele. Maanõukogu määruse jõustumise ajal puudusid sünnijärgsed Eesti kodanikud, mistõttu ei saanud C omandada Eesti kodakondsust oma ema F kaudu. C pojapoeg Z esitas 2013. aastal dokumendid oma vanaisa C opteerimise kohta ning talle väljastati pass kui sünnijärgsele Eesti kodanikule vastavalt tolleaegsele halduspraktikale. Halduspraktika muutus 2015. aastal, kus täiendavatele arhiivimaterjalidele tuginedes leiti, et kodakondsuse saamise tingimuseks oli ka Eestisse asumine.
PPA jättis taotleja vaide 29.11.2023 vaideotsusega nr 15.3-3.1/2866-2 rahuldamata.
4.X esitas 28.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja isapoolsed sugulased on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga; st Z sünnijärgne kodakondsus on tuvastatud C kaudu ja kaebaja isa venna kaudu. Kaebaja isa sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras, sest talle ei ole selgitatud õigust saada passi sünnijärgse kodanikuna. C kaudu sünnijärgse kodakondsuse tuvastamine peab kehtima kõigi tema järeltulijate, sh kaebaja osas. Zle sünnijärgse kodakondsuse andmine lõi kaebajale õiguspärase ootuse, et C perele antud õigused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. Eestis ei kehti pretsedendiõigus, mistõttu PPA-l puudus mõjuv põhjus 2015. aastal halduspraktika muutmiseks ja kaebaja suhtes erandi tegemisest keeldumiseks. Arvestada tuleb ka PPA antud kehtivaid haldusakte. PPA kohtleb sama pere liikmeid ebavõrdselt.
5.Tallinna Halduskohus tagastas 25.01.2024 määrusega HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel kaebaja kaebuse. Kodakondsus on riigi antav hüve või privileeg, mis enamikel juhtudel ei võimendu kindla isiku nõudeõiguseks, et riik peab talle kodakondsuse andma. Samas peab riik järgima iseenda määratud kodakondsuse andmise reegleid. Isikul võib olla kodakondsuse saamiseks, sh kaalumiseks ja tuvastamiseks tugevam nõudeõigus, kui tal muidu puuduks kodakondsus või jääks ta üldse kodakondsusetuks, tegemist on alaealisega või isikuga, kes on väga tugevalt Eestiga seotud ja/või eestlane. Kaebaja õiguste riive on väheintensiivne. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning tema elukoht on Venemaal. Kuigi kaebaja on kaebuse kohaselt sündinud Tallinnas, siis rahvastikuregistrist kannetest järeldub, et kaebaja ei ole Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel pikemat aega Eestis elanud, sh ka ühegi ametiasutusega suheldes oma aadressi esitanud. Eesti taasiseseisvumise ning kaebaja isa poolt kodakondsuse taotlemise ajal (1992. a) oli kaebaja täisealine (20-ndates eluaastates), st kaebajale ei jäänud Eesti kodakondsus alaealisena taotlemata seadusliku esindaja tegevusetuse vms tõttu. Rahvastikuregistris on andmed kaebaja ema ja isa kohta, kuid puuduvad andmed kaebaja abikaasa kohta, kes ei ole pikemaajaliselt või üldse Eestit külastanud. Puuduvad andmed, et kaebajal oleksid Eestis või millalgi siin viibinud lapsed. Toodud andmete koosmõjust nähtub see, et tõenäoliselt lahkus kaebaja Eestist juba enne 1987. aastat ja tal puuduvad Eestiga peale ema ja isa muud tihedad sidemed. Kaebajal on olemas 2(4)
3-23-3006 teise riigi kodakondsus ning seega ka võimalus kasutada oma elukohajärgse riigi kodanikuõiguseid. Kohtule ei nähtu ka kaebaja tihedat sidet Eestiga ja/või eestlaseks olemisega, millest võiks sedastada rohkemat kui väheintensiivset riivet seetõttu, et kaebajat ei tunnustatud sünnijärgse kodanikuna. Kaebaja rõhutab kaebuses, et tema õiguste riive tuleneb ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes sugulasega, keda C järeltulijana on 2013. aastal sünnijärgse kodanikuna tunnustatud. Muu põhiõiguse riivet kaebaja ei väida. Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Kaebaja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et tema vanaisa C ei viinud opteerumist lõpuni. Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et Tartu rahulepingu art IV alusel kodakondsuse saamiseks pidi opteeruja ka Eestisse jõudma (Riigikohtu 02.03.2018 otsus nr 3-16-1810, Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsus nr 3-20-1455 ning 18.01.2024 otsus nr 3-22-2066). PPA on ka õigesti selgitanud, et C ei saanud täisealisena Eesti kodakondsust oma vanemate kaudu, vaid pidi ise kodakondsuse saamise kõik nõuded täitma. Varasem halduspraktika ei anna kaebajale õigust kodakondsusele, samuti ei ole kaebajal õigust nõuda võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes enda suhtes varasema ebaõige halduspraktika kohaldamist (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-29-06 p 12 ja seal viidatud praktika). Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 2). Kaebaja ei ole tõendanud, et tema onupojale (isa venna pojale) kodakondsuse andmise ja passi väljastamisega oleks otsustatud ka kaebaja õiguste, sh kaebaja Eesti kodanikuna tunnustamise üle. KodS ei sätesta samuti, et haldusakti põhjendaval osal oleks õiguslik tähendus resolutsioonist eraldi. Õiguskantsler on kinnitanud, et õigustatud ootus Eesti kodakondsusele puudub neil optantide järeltulijatel, kes ei ole kodakondsust taotlenud ega Eesti kodaniku isikutunnistust saanud. Riigi tänaseks tuvastatud varasemast eksimusest ning asjaolust, et eksimuse tõttu ei ole varem kodanikeks saanuilt kodakondsust isikute eeldatavat usalduse kaitset arvestades ära võetud (vt ka HMS § 67), ei tulene kaebajale subjektiivset õigust, et riik peaks oma varasemat vale halduspraktikat 8 aastat hiljem kaebaja suhtes jätkama.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja võtta kaebus menetlusse. Kaebaja õiguste riive on intensiivne. Tema õigus kodakondsusele tuleneb põhiseaduse § 8 lg-st 1. Kaebaja on Eesti Vabariigi sünnijärgne kodanik. Riigil on kohustus tagada isikute võrdne kohtlemine. Kaebaja isapoolsed sugulased, kes esitasid PPA-le samad Cga seotud dokumendid, on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga. Perekonnaliikmete erinevaks kohtlemiseks ei anna alust üksnes taotluste PPA-le erineval ajal esitamine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning seda on võimalik menetleda. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
8.HKMS § 121 lg 2 p 21 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Tegu on diskretsioonilise kaebuse tagastamise alusega, millele 3(4)
3-23-3006 tuginemiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (Riigikohtu määrus asjas nr 3-18-763/15, p 9; Riigikohtu määrus asjas nr 3‐21‐980/24, p 11). Kaebaja õiguste riive on vähese intensiivsusega, kui kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike, võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu 496 SE seletuskiri, lk-d 22–23). Kui üks neist eeldustest on täitmata, ei saa kaebust HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada.
9.Kaebajale keelduti Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. Kaebaja isapoolsele vanaisale väljastati Tartu rahulepingu artikli IV alusel Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus. Asjas on vaidluse all eelkõige see, kas tunnistuse väljaandmisega oli Eesti kodakondsuse omandamine lõpule viidud ja kas Eestisse tulemata jätmisega oli võimalik kodakondsus kaotada. Vastusest nendele küsimustele sõltub, kas kaebaja on Eesti kodanik.
10.Põhiseaduse (PS) § 8 lg 1 kohaselt on igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. Kodakondsusega seonduvad normid on põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste peatüki esimeses paragrahvis, millega rõhutatakse kodakondsuse tähtsust igaühe õiguste realiseerimise seisukohalt (Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande § 8 komm. 1). Riigikohus on kodakondsuse kohta rõhutanud, et see on isiku ja riigi vaheline püsiv seos (otsus asjas nr 3-3-1-42-08, p 29). Selle seose kaudu muutub isik osaks rahvast kui kõrgeimast riigivõimu kandjast (PS § 1 lg 1 ja § 56), kellel on ainsana täielikud põhiseaduse muutmise volitused (PS § 162, § 163 lg 1 p 1 ja põhiseaduse täiendamise seaduse § 3). Niisiis ei ole kodakondsus üksnes side isiku ja riigi vahel välissuhtes, vaid õiguslik staatus, mille kaudu isik on ühtlasi osa riigist kui avalik-õiguslikust juriidilisest isikust, teostades ühest küljest ise kõrgeimat riigivõimu, aga olles samuti abstraktsemalt riigi suveräänsuse allikas (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-6-12, p 127). Isikut tõendavatel dokumentidel on tänapäeva ühiskonnas peale kodakondsuse tõendamise eesmärgi veel mitmeid muid funktsioone. Isikut tõendavate dokumentide olemasolu on seotud mitmete põhiõiguste teostamisega. Eeltoodud põhjendustel ei saa kaebaja põhiõiguse riivet pidada väheintensiivseks.
11.Kuna kaebaja õiguste riivet ei saa pidada väheintensiivseks, siis ei ole üks HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise kohustuslikest eeldustest täidetud ja puudub vajadus hinnata kaebuse perspektiivikust.
12.Seetõttu rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse, tühistab halduskohtu määruse kaebuse tagastamise osas ja saadab asja kaebaja kaebuse osas halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.