2.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 25.07.2025 otsusega nr P7-2025-886457 kaebajale seoses Q. F-i kasvatamisega isa vanemahüvitise ajavahemikul 07.05.2025– 05.06.2025.
3.SKA määras 25.07.2025 otsusega nr P7-2025-886514 kaebajale seoses Q. F-i kasvatamisega jagatava vanemahüvitise ajavahemikul 06.06.2025–02.05.2028. SKA tunnistas selle otsuse 30.07.2025 otsusega nr P7-2025-889798 kehtetuks.
3-25-3033
4.SKA lõpetas 12.08.2025 otsusega nr P7-2025-898731 kaebajale seoses Q. F-i kasvatamisega määratud isa vanemahüvitise maksmise alates 31.05.2025.
5.Kaebaja esitas 30.07.2025 otsuse nr P7-2025-889798 ja 12.08.2025 otsuse nr P7-2025898731 peale vaide, mille SKA jättis 06.10.2025 vaideotsusega nr 5.2-3/20619-4 rahuldamata.
6.O.J esitas Tallinna Halduskohtule 14.09.2025 kaebuse (hiljem täiendatud) järgmiste nõuetega: 1) tühistada SKA 25.07.2025 otsus nr P7-2025-886457 osas, milles see ei arvestanud kaebaja Norras teenitud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, ning kohustada SKAd vaatama kaebaja avaldus uuesti läbi; 2) tühistada SKA 25.07.2025 otsus nr P7-2025-886514 osas, milles see ei arvestanud kaebaja Norras teenitud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, ning kohustada SKA-d vaatama kaebaja avaldus uuesti läbi; 3) kohustada SKA-d maksma välja puuduolev osa vanemahüvitistest koos viivise või hüvitisega alates 07.05.2025. Tegemist on Euroopa Liidu (EL) õiguse rikkumise ja kaebaja diskrimineerimisega. SKA teeb valed järeldused Euroopa Kohtu (EK) otsusest C-651/16, väites, et see lubab arvestada töötatud perioode teises liikmesriigis, kuid jätab kõrvale tegeliku Norras teenitud tulu. EK keelas selles kohtuasjas teises liikmesriigis teenitud tulu asendamise minimaalse määraga, kui see viib vähemsoodsate tingimusteni, kuna see rikub Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 45 ja määruse 883/20041 artiklit 61, mis kohustab arvestama tegelikku tulu. SKA jättis õigusvastaselt kaebaja Norras teenitud tulu arvestamata. Lisaks rikkus SKA kohustust koordineerida tegevust Norra pädeva asutustega (NAV). Hüvitiste maksmise peatamine oli ennatlik, kuna SKA ei oodanud ära NAV-i otsust. Praegu ei maksa Eesti ega Norra kaebaja perele perehüvitisi (lapsetoetus, isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis), kuna prioriteetse riigi määramine on pooleli. NAV ei ole alates 22.08.2025 vastanud kaebaja taotlustele. See on vastuolus määruse 883/2004 artikliga 68, mis kohustab tagama hüvitiste järjepideva maksmise. Kaebaja palus kohaldada esialgset õiguskaitset selliselt, et SKA jätkaks kaebajale jagatava vanemahüvitise maksmist 25.07.2025 otsuse nr P7-2025-886514 alusel. Alates 07.05.2025 on kaebaja kahe lapsega pere ilma elatusvahenditeta, kuna SKA lõpetas perehüvitiste maksmise ja NAV ei ole hüvitiste maksmist alustanud. See on põhjustanud hüpoteeklaenu, kommunaalkulude ja lasteaiatasu võlgnevuse. Perekonna majanduslik olukord on seoses vanemahüvitise maksmise lõpetamisega kriitiline ning ohustab pere igapäevast toimetulekut. Perekonnal on oht kaotada oma kodu. Kogunenud võlgnevused tekitavad kaebajale pankrotiohu ja halvendavad püsivalt perekonna finantsseisu, mida ei saa hiljem täielikult heastada.
SKA leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud.
Kuna kaebaja asus 18.05.2025 tööle Norras, siis kohaldatakse perehüvitiste määramisel määrust 883/2004 (perehüvitiste seaduse (PHS) § 1 lg 3). Määruse 883/2004 artiklist 68 tulenevalt ei saa vanemad ise otsustada, millisest riigist nad jagatavat vanemahüvitist taotlevad. Määruse 883/2004 artikkel 68 lõige 1 punktist a tulenevalt on perele jagatava vanemahüvitist maksmisel prioriteetne (esmane) riik Norra, arvestades kaebaja töötamist. Kui teise riigi perehüvitised on Eestis makstavatest hüvitistest väiksemad, siis maksab SKA Eestis elavale ja last kasvatavale vanemale määruse 883/2004 artikkel 68 lõikest 2 tulenevalt diferentseeritud lisahüvitist. Kui mõlemad vanemad töötavad erinevates riikides, siis on prioriteetne riik hüvitiste maksmisel see riik, kus laps elab. NAV on Eestile kinnitanud, et on prioriteetne riik alates 01.06.2025. SKA nõustub sellega, sest kaebaja töötab alates 18.05.2025 Norras, mis tähendab, et kohaldatavad õigusaktid ja/või jagatava vanemahüvitise 1
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta.
2(7)
3-25-3033 määramise pädevus muutus ning sellest tulenevalt pidi vastustaja lõpetama kaebajale Eestis jagatava vanemahüvitise maksmise. Määruse 987/20092 artikkel 59 lõikest 1 tulenevalt peab vastustaja prioriteetse riigi muutumisel kuu keskel maksma hüvitised kuni jooksva kuu lõpuni ja teine riik jätkab maksmist järgmisest kuust. Kuna Norra on andnud teada, et nemad ei maksa kaebajale vanemahüvitist, tegi SKA määruse 883/2004 artikkel 68 lõikest 2 tulenevalt kaebaja abikaasale jagatava vanemahüvitise pakkumise. Kuna kaebaja abikaasa ei ole seda aktsepteerinud, ei saa vastustaja määrata talle hüvitist Q. F-i kasvatamiseks. Isa vanemahüvitis on isa individuaalne õigus. Sellele kohaldub määruse 883/2004 artikkel 21, mis näeb ette, et seda liiki hüvitised maksab isiku suhtes pädev riik, mis omakorda tuvastatakse artikli 11 alusel. Määruse 883/2004 artikli 11 alusel kohalduvad isikule üksnes ühe liikmesriigi õigusaktid, mistõttu kohalduvad kaebajale määruse 883/2004 artikkel 11 lõike 3 punkti a kohaselt töötamise riigi ehk Norra õigusaktid. Kuna kaebaja töötab Norras, ei ole tal õigust saada isa vanemahüvitist Eestist alates 01.06.2025. Isa vanemahüvitisega samaliigilist perehüvitist on tal õigus taotleda Norrast. Norra andis 09.10.2025 teada, et kaebaja ei ole esitanud taotlust vanemahüvitise saamiseks. Alates 18.05.2025 on kaebaja Norras töötav isik, kellele W AS maksab töötasu. Kaebaja perel oleks lisaks Norrast teenitud töötasule sissetulek ka Eestist kaebaja abikaasale makstava vanemahüvitise näol, kui kaebaja abikaasa võtaks selle pakkumise vastu. Kaebajal ei ole õigust saada Eestist jagatavat vanemahüvitist.
8.Tallinna Halduskohus rahuldas 13.10.2025 määrusega kaebaja taotluse muuta kaebust ja jätkas menetlust järgmiste nõuetega: 1) tühistada SKA 25.07.2025 otsus nr P72025-886457 osas, milles see ei arvestanud kaebaja Norras teenitud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, ning kohustada SKA-d vaatama kaebaja avaldus uuesti läbi; 2) kohustada SKA-d vaatama kaebaja avaldus jagatava vanemahüvitise määramiseks uuesti läbi; 3) kohustada SKA-d maksma välja puuduolev osa vanemahüvitistest koos viivise või hüvitisega alates 07.05.2025 (resolutsiooni p 1). Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kaebaja eesmärk on, et SKA maksaks talle esialgse õiguskaitse korras isa vanemahüvitist ja jagatavat vanemahüvitist vähemalt varem määratud suuruses. Taotlus jääb rahuldamata. Esialgse õiguskaitse taotluse saab HKMS § 249 lg 1 kohaselt rahuldada üksnes juhul, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga. Kohus saab kaebuse rahuldamise korral vaidlustatud haldusakti tühistada ja kohustada vastustajat kaebaja avaldusi uuesti lahendama, samuti kohustada vastustajat maksma välja puudu oleva hüvitise. Tegemist on rahaliste hüvitistega, mille välja maksmine on kaebuse rahuldamise korral igal juhul võimalik. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei anna alust kaebaja väide tema raskest majanduslikust olukorrast. Kaebaja töötab ja saab töötasu. Kuna NAV on vastustajale teada andnud, et kaebajale ei maksta vanemahüvitist, on vastustaja teinud jagatava vanemahüvitise pakkumise kaebaja abikaasale. Kui kaebaja abikaasa võtab selle pakkumise iseteeninduskeskkonnas vastu, saab vastustaja Q. F-i kasvatamiseks jagatavat vanemahüvitist edasi maksta. Kaebaja perel oleks siis lisaks kaebaja Norrast teenitud töötasule sissetulek ka Eestist kaebaja abikaasale makstava vanemahüvitise näol. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus perekonnal sissetulekud täielikult puuduvad. Kaebaja viitas võlgnevusele kokku 2254 eurot. Samas nähtub kaebaja konto väljavõttelt vabade vahendite olemasolu (5814 eurot). Seega kaebaja väited pankrotiohust ja kodu kaotusest on selgelt liialdatud. Kui kaebaja ei tasu arveid, vaatamata rahaliste vahendite olemasolule, siis on see tema valik. 2
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord.
3(7)
3-25-3033 Kui kaebajal oleks esialgse õiguskaitse vajadus, siis tuleks taotlus siiski jätta rahuldamata, sest kaebuse eduväljavaated on vähesed. EK selgitas otsuses C-651/16: „Ehkki puhtmajanduslikud kaalutlused ei saa olla selline ülekaalukas üldine huvi, mis võib õigustada aluslepinguga tagatud põhivabaduse piiramist, võivad liikmesriigi õigusnormid kujutada endast põhivabaduse teostamise õigustatud takistust juhul, kui viimane tuleneb üldise huvi eesmärki taotlevatest majanduslikest kaalutlustest. Seega ei saa välistada, et sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise oht võib kujutada endast ülekaalukat üldist huvi, mis võib õigustada aluslepingu nende sätete riivamist, mis puudutavad töötajate õigust vabalt liikuda (21.01.2016 kohtuotsus, komisjon vs. Küpros, C- 515/14, EU:C:2016:30, p 53 ja seal viidatud kohtupraktika).“ Veel märkis EK: „Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad liikmesriigi pädevad ametiasutused liidu õiguses kehtestatud põhimõttest erandit tegevat meedet kehtestades igal konkreetsel juhul siiski tõendama, et see meede on viidatud eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega lähe kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust. Õigustavate põhjustega, millele liikmesriik võib tugineda, peavad seega kaasnema sobivad tõendid või selle liikmesriigi kehtestatud piirava meetme sobivuse ja proportsionaalsuse analüüs ning konkreetsed elemendid tema argumentide toetuseks. On oluline, et selline objektiivne, üksikasjalik ja arvandmeid sisaldav analüüs suudab tõendada tõsiste, kokkulangevate ja tõendusväärtusega andmete abil, et esineb tõepoolest oht sotsiaalkindlustusskeemi tasakaalule (samas, p 54).“ Selles kohtuasjas ei tõendanud Läti eeltoodud asjaolusid ning viitas üksnes riigisisesele õigusele. Kaebaja taotlust lahendades tuli SKA-l nii isa vanemahüvitise kui ka jagatava vanemahüvitise piiriülese olukorra puhul kohaldada määrust 883/2004 ning selle lisast XI, milles on kehtestatud Eesti kohta järgmine erand: „Vanemahüvitise arvestamisel arvestatakse, et teistes liikmesriikides kui Eesti töötamise perioodidel maksti keskmiselt sama palju sotsiaalmaksu kui Eestis töötamise perioodil, millega need liidetakse. Kui isik on vaatlusaastal töötanud ainult teistes liikmesriikides kui Eesti, arvutatakse hüvitist vaatlusaasta ning rasedus- ja sünnituspuhkuse vahel Eestis keskmiselt makstud sotsiaalmaksu põhjal.“ Seega Eesti osas on kehtestatud erisus vanemahüvise suuruse arvutamisele, mida Läti osas ei ole kehtestatud. Kaebaja olukord ei ole täpselt sama viidatud kohtuotsuses kirjeldatud olukorraga. Selliste erisuste kehtestamine on õiguspärane, sest vanemahüvis on riigi pakutav soodustus, mille andmine ei ole liikmesriigile kohustuslik. SKA on kohtule esitatud andmete põhjal õiguspäraselt lähtunud hüvitiste arvutamisel PHS-s sätestatust, viidatud määrusest ja selle lisast ning jätnud arvestamata kaebaja Norras teenitud tulu. PHS §-s 39 on sätestatud põhimõte, et hüvitise arvutamisel lähtutakse isikustatud sotsiaalmaksust. Küll aga on arvesse võetud teises liikmesriigis töötamise perioode (määruse 883/2004 lisa XI). Nt EK otsuse C-134/18 p-s 32 on sätestatud järgmist: „/.../ Euroopa Liidu toimimise leping ei taga töötajale, et tema tegevuse laiendamine mitmesse liikmesriiki või tegevuse üleviimine teise liikmesriiki ei mõjuta tema sotsiaalkindlustust. Sõltuvalt erinevustest liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide vahel võib selline tegevuse laiendamine või üleviimine olla töötaja jaoks sotsiaalkindlustusega seoses erinevatel juhtudel enamal või vähemal määral soodsam või ebasoodsam. Sellest tulenevalt on ka ebasoodsamad liikmesriigi õigusnormid ELTL artiklite 45 ja 48 sätetega kooskõlas, kui need ei sea asjaomast töötajat halvemasse olukorda võrreldes nende töötajatega, kes tegutsevad ainult selles liikmesriigis, kus need normid kehtivad, või võrreldes nendega, kelle suhtes need normid kehtisid juba varem, ning kui need ei kohusta tasuma kasutuid sotsiaalkindlustuse makse.“ Vaidlust ei ole, et vanemahüvitise maksmine toimub ühetaoliselt Eestis isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel ning PHS §-s 39 sätestatu ei sea kaebajat võrreldes teiste hüvitisele õigust omavate isikutega halvemasse olukorda. 4(7)
3-25-3033
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.O.J esitas määruskaebuse halduskohtu 13.10.2025 määruse resolutsiooni p 2 tühistamiseks. Halduskohus leidis pangakonto väljavõtete põhjal ekslikult, et kaebajal oli vabu vahendeid 5814 eurot. See oli kõigi laekumiste summa ajavahemikul 01.07.2025–30.09.2025, mis oli täielikult kulutatud jooksvate vajaduste katmiseks. Lõppsaldo seisuga 30.09.2025 oli 0 eurot, st määruse tegemise ajal puudus perekonnal raha. Kohus ei võtnud arvesse, et 5814 eurot oli kaebaja viimane sissetulek projektipõhise töö eest Norras (leping kehtis kuni 16.06.2025). Esialgsest õiguskaitsest keeldumine seab ohtu laste põhivajaduste rahuldamise, kuna vanemahüvitise maksmine on peatatud. Perekonna materiaalne olukord on kriitiline. Võlgnevuste summa 2025. a septembri lõpus oli 2248,77 eurot ning see on veelgi suurenenud. Võlgade tekkimine on SKA väljamaksete õigusvastase lõpetamise, mitte kaebaja ebaausa käitumise tagajärg. SKA oli kohustatud jätkama väljamakseid kuni pädeva asutuse lõpliku määramiseni. SKA leidis ekslikult, et Norra on vanemahüvitise maksmisel prioriteetne riik. Kaebaja on teadlikult hoidunud vanemahüvitise taotlemisest Norras, arvestades oma töö ajutist iseloomu. Hooajalise tööga seoses Norrast hüvitise taotlemine tooks kaasa suure bürokraatliku koormuse ja riski, et töö katkemisel nõuab NAV väljamakstud toetused tagasi. Isegi kui SKA pidas Norrat pädevaks riigiks, oli ta kohustatud tegutsema kooskõlas proportsionaalsuse ja lojaalsuse põhimõttega ning tagama ajutisi väljamakseid, kaitsmaks kaebaja perekonda majandusliku kokkukukkumise eest. SKA jättis kaebaja perekonna elatusvahenditeta.
SKA palus jätta määruskaebus rahuldamata.
Kaebaja lapse ema ei ole jagatava vanemahüvitise pakkumist aktsepteerinud, mistõttu ei ole vastustaja saanud talle määrata jagatavat vanemahüvitist Q. F-i kasvatamiseks. Ekslik on kaebaja väide, et vanemahüvitise maksmine on peatatud. SKA on kaebajale Q. F-i kasvatamiseks ettenähtud vanemahüvitiste maksmise lõpetanud. Kaebaja ei ole täitnud teavitus- ja koostöökohustust. Kuna kaebaja on andnud vastuolulist infot, tegi SKA 27.10.2025 täiendava päringu NAV-le, et selgitada välja kaebajalt saadud info õigsus seoses Norras töötamise lõpetamisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
12.Määruskaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks ja halduskohtu määruse tühistamiseks. Halduskohus jättis kokkuvõttes õigesti kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
13.Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse taotlust tuleb põhistada (HKMS § 250 lg 2).
5(7)
3-25-3033
14.Kaebaja taotleb esialgse õiguskaitse abinõuna jagatava vanemahüvitise maksmist SKA 25.07.2025 otsusega nr P7-2025-886514 määratud suuruses kuni kohtumenetluse lõppemiseni. Ringkonnakohus leiab, et seni kohtule esitatud selgituste ja tõendite põhjal ei ole kaebajal esialgse õiguskaitse vajadust. Kaebaja taotluse põhjenduste kohaselt on tema perekonnal raske majanduslik olukord ning tekkinud on võlad. Võlad tekkisid kaebaja väitel pärast seda, kui lõpetati temale perehüvitiste maksmine. Kaebaja lapse ema C. Y ei saa kaebaja sõnul lastega seotud toetusi ja hüvitisi. See seab ohtu perekonna ühise eluaseme säilimise ja laste põhivajaduste rahuldamise. Samas on SKA tõendanud, et tegi C. Yle 17.09.2025 jagatava vanemahüvitise pakkumise (dtl 144). Kuna C. Y ei ole pakkumist seni aktsepteerinud, ei ole SKA-l võimalik määrata talle vanemahüvist Q. F-i kasvatamiseks (dtl 297, 373–374). Seega vastab tõele, et SKA ei maksa Q. F-i kasvatamise eest kummalegi vanemale jagatavat vanemahüvitist, kuid seda mitte SKA-st, vaid kaebaja perekonnaliikmest (Q. F-i emast) tuleneval põhjusel, kes ei ole hüvitise pakkumist vastu võtnud. Kuigi on usutav, et vanemahüvitise mittesaamine mõjutab kaebaja pere ja tema laste toimetulekut negatiivselt, ei ole kaebaja selgitanud, miks C. Y ei ole SKA tehtud vanemahüvitise pakkumist aktsepteeritud või miks pakutava hüvitise vastuvõtmine ei oleks perekonna toimetulekuks piisav. Eelduslikult võimaldaks jagatud vanemahüvitise vastuvõtmine C. Y poolt mh tasuda lasteaiaga seotud arveid ja elukoha säilitamiseks vajalikke kulusid. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mille tõttu tuleks pere majandusliku seisu parandamiseks tagada vanemahüvitise maksmine kohtumenetluse ajaks just kaebajale, mitte tema lapse emale. Esialgse õiguskaitse vajadust põhistavad asjaolud peab esile tooma taotluse esitanud isik ise, kuid praegusel juhul ei ole seda veenvalt tehtud. Kuna kaebaja perel on võimalik oma majanduslikku kitsikust leevendada SKA poolt C. Yle tehtud jagatud vanemahüvitise pakkumise vastuvõtmisega, ei ole kaebajale esialgse õiguskaitse korras vanemahüvitise maksmine põhjendatud.
15.Kui kohus tuvastab kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise, ei ole tarvis analüüsida HKMS § 249 lg-s 3 viidatud muid asjaolusid. Vastuseks määruskaebuses esitatud etteheidetele vastab ringkonnakohus järgmist.
16.Kaebaja hinnangul leidis halduskohus ekslikult, et kaebajal oli vabu vahendeid 5814 eurot, ning tegelik lõppsaldo 30.09.2025 seisuga oli 0 eurot. Ringkonnakohus nõustub, et halduskohtu järeldus on ekslik, kuid esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ei omanud see järeldus määravat tähtsust ega mõjutanud lõpptulemust. Halduskohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata eelkõige põhjusel, et SKA on teinud jagatava vanemahüvitise pakkumise Q. F-i emale ning selle vastu võtmisel oleks perel olemas sissetulek. Samas nähtub kaebaja ja C. Y pangakontode väljavõtetest, et neil mõlemal on olemas nn rahakoguja kontod, millele tehakse regulaarselt ülekandeid seoses kaardimaksetega. Lisaks nähtub esitatud väljavõtetest, et nii kaebajal kui ka C. Yl on teisigi kontosid (vt nt kaebaja pangakonto väljavõte, lk 11, rida 142, dtl 185; C. Y pangakonto väljavõte, lk 8, rida 109, dtl 221) ning kaebajal on tõenäoliselt ka investeeringud. Nende kohta ei ole kohtule täpsemaid selgitusi ega tõendeid esitatud. Kuna kaebaja esitas kohtule vaid ühe endale kuuluva ja ühe kaebaja lapse emale kuuluva pangakonto väljavõtte, ei saanud teha lõplikku järeldust kaebaja ega tema pere tegelike rahaliste vahendite kohta.
17.Kaebaja väitel jättis halduskohus arvestamata, et kaebaja tööleping Norras kehtis kuni 16.06.2025. Samas esitas kaebaja tööandja poolt 09.05.2025 allkirjatatud lepingu alles koos määruskaebusega, mistõttu puudus halduskohtul alus arvata, et kaebaja tööleping oli sõlmitud üheks kuuks. Samas on vastustaja välja toonud, et NAV on septembris SKA-le edastatud teates märkinud, et kaebajal ei ole olnud juulis ja augustis 2025 sissetulekut, kuid kaebaja on NAV-i teavitanud puhkuse kasutamisest (dtl 376). Neid asjaolusid kogumis arvestades ei ole võimalik üheselt järeldada, et kaebaja töösuhe Norras on lõppenud. 6(7)
3-25-3033
18.Kaebaja väiteid, mis puudutavad kaebuse eduväljavaateid, tuleb hinnata kaebuse sisulisel läbivaatamisel. Ringkonnakohus ei jäta määruskaebust rahuldamata põhjusel, et kaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu, vaid põhjusel, et kaebaja ei ole seni põhistanud esialgse õiguskaitse vajadust. Kui kohtumenetluse kestel muutuvad oluliselt esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise aluseks olnud asjaolud, kahjulike tagajärgede saabumise ohu tõenäosus, kaebaja õiguste riive intensiivsus, avalik huvi või kaebuse perspektiiv, on võimalik kohtul uuesti otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise üle (HKMS § 253 lg 1).
19.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.10.2025 määruse resolutsiooni p 2 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.