Haridus ja kultuur › Muu haridus ja kultuur

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Vastustaja tuvastas nõude menetlemisel, et kaebaja, Estcare OÜ (Linnupesa lastehoid) ja Rae vald sõlmisid 06.10.2024 lepingu nr 2024-0179 kaebaja lapse Y. Yi lapsehoiuteenuse rahastamiseks. Vastustaja vastas kaebajale 20.06.2025, et nimetatud lepingu kohaselt hüvitas vald kohatasu selliselt, et lapsevanema tasuda jäi kohatasu samas määras nagu munitsipaallasteaias. Toidukulu maksumuse hüvitas eelpool nimetatud lepingu alusel lapsevanem. Koolieelse lasteasutuse seaduse § 24 lg 3 punktis 5 on sätestatud, et hoolekogu otsustab lasteaia lapse toidukulu päevamaksumuse. Seega ei sõltu toidukulu maksumus kohalikust omavalitsusest ja ei ole kohaliku omavalitsuse seadusest tulenev kohustus, vaid lapsevanemad, kes on hoolekogus, on otsustanud ja olnud nõus toidukulu tasumisega. Kuna kohatasu kehtestab vald, siis hüvitabki vald eralasteasutuse kohatasu munitsipaallasteaia kohatasu määra ületavas summas. Kuna hoius käivad kuni 4 aastased lapsed, on tegevusi võimalus lõimida ja integreerida õpetaja poolt päeva tegevustesse. Tasu huvitegevuse eest on lapsevanema soovil eraldi tasutav lisatasu ja ei kuulu kohatasu hulka. Ka munitsipaallasteaedades on tasulised huviringid, mille eest lapsevanemad samuti maksavad, mistõttu vald ei hüvita huviringide tasu Lapsevanem X. X on esitanud Rae vallale lapse Y. Y munitsipaallasteaia kohataotluse 25.05.2022 sooviga saada lasteaiakoht 01.01.2024 Peetri teeninduspiirkonna Järveküla Lasteaeda, teise eelistusena Sõnajala Lasteaeda. Vastustaja pakkus lapsele 30.07.2024 lasteaia kohta Jüri teeninduspiirkonna Tõrukese Lasteaias, kohakasutuse algusega 21.08.2024, mida kaebaja vastu ei võtnud. 09.05.2025 pakkus vastustaja kaebaja lapsele uue lasteaia koha Rae teeninduspiirkonna Leerimäe Lasteaias, kohakasutuse algusega 18.08.2025, mille kaebaja samal päeval vastu võttis. Koolieelase lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg 1 teise lause kohaselt võib valla- või linnavalitsus pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega, mille rahastamisele kohaldatakse KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut ja mille realiseerimiseks sõlmisid kaebaja, vastustaja ja eralastehoid Estcare OÜ 06.10.2024 Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määruse nr 26 „Rae valla eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“ alusel kolmepoolse lepingu nr 2024-0179 lapse Y. Y lapsehoiuteenuse rahastamiseks. Vastavalt lepingu punktidele 2.2 ja 3.1.5 kohustus lapsevanem tasuma eralastehoiu teenuse eest sama summa, mis oleks tal tulnud tasuda juhul, kui laps oleks käinud samal perioodil munitsipaallasteaias. Seda summat ületava lastehoiu teenuse, kohustus vastavalt lepingu punktile tasuma Rae vald. Vastavalt lepingu punktile 4.4 esitab lastehoid lapsevanemale arve vanema kaetava osa määra ja lapse toidukulu kohta ning lepingu punkt 4.1 kohaselt tasub Rae vald omavalitsuse poolt kaetava osa otse teenuse osutajale ehk lastehoiule. Rae vald on oma kohustused kohaselt täitnud. Sõlmitud leping ei näinud ette lapsele eralastehoidude toidukulude hüvitamist Rae valla poolt, vastupidi, vastavalt lepingu punktidele 3.1.6 ja 5.3.1 kohustus lapsevanem X. Xise tasuma lapse toidukulu lastehoius täies ulatuses. Tegemist oli olulise tingimusega lepingu sõlmimisel ning ilma selle kohustuseta oleks võinud leping jääda sõlmimata. Lapsevanem X. X kohustus sõlmitud lepingu nr 2024-0179 punktide 3.1.6 ja 5.3.1. kohaselt katma lapse toidukulu ja maksma teenuse osutajate lastehoidudele toidukulu tähtaegselt. Seega võttis lapsevanem lepingutega kohustuse tasuda ise lapse eralastehoiu toidukulu täies mahus, ilma vastustaja osaluseta. Arvestades asjaolu, et kaebaja nõustus lepinguga tasuma lapse toidukulu ja lepinguvabaduse ehk privaatautonoomia põhimõtet, mille eraõiguslik väljund on sätestatud põhiseaduse §-s 19 ning poolte vahel sõlmitud lepingu punktidest 3.1.6 ja 5.3.1, pole vastustaja kaebajale kahju tekitanud ja tal pole kohustust tasuda kaebaja lapse eralasteasutuste lastehoidudele enammakstud toiduraha. Kaebaja ei ole viidatud lepingutest taganenud, lepingud on olnud kehtivad, kuni eralastehoiu teenuse kasutamise lõpetamiseni. Lisaks on kaebaja enammakstud lapse toiduraha arvestamise aluseks võtnud toiduraha päevatasu munitsipaallasteasutuses 2,40 eurot päevas (kaebusele lisatud kahju arvestustabel). Munitsipaallasteasutuses ehk Rae valla endise Peetri teeninduspiirkonna Aruheina Lasteaias 3

(mis asub kaebaja lapse endises teeninduspiirkonnas), on näiteks toidupäeva maksumus alates 01.09.2022 2,50 eurot kõikides vanuserühmades. Seega pole kahjunõue ka arvestuslikult põhjendatud. Lähtuvalt eeltoodust ei tunnista vastustaja kaebajate kahjunõuet eralastehoidudele Y. Y eest enammakstud toiduraha hüvitamiseks ning palub jätta kaebajate nõue rahuldamata. Kaebaja nõuab lisaks ka eralastehoiu kohatasult enammakstud tulumaksu hüvitamist perioodil 01.08.2024 kuni 30.06.2025. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 26 kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil tasutud 4 enda ja oma alla 26 aasta vanuse alaneja sugulase, õe või venna koolituskulud või eelnimetatud koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse Eesti alalise elaniku koolituskulud. Tulust tehtavatele mahaarvamistele (sh lasteaia kohatasu ehk koolituskulud) on seatud piirang kuni 1200 eurot maksumaksja kohta maksustamisperioodil (TuMS § 282 lg 1). Kaebaja 2024 tuludeklaratsioonist nähtub, et tema koolituskulud Luna X. X-ile olid 2024 aastal juba 1200 eurot (ka ilma võimalike Y. Y munitsipaallasteaia koolituskuludeta), mistõttu poleks kaebaja saanud ka juhul, kui kaebaja laps oleks käinud munitsipaallasteaias 2024 aasta koolituskuludelt tulumaksutagastust (2024 tuludeklaratsioon lisatud kaebusele). 2025 aasta tuludeklaratsiooni veel ei ole, mistõttu ei saa ka hinnata ega tõendada, et kaebajal 2025 aasta eest oleks õigus väidetavale tulumaksutagastusele. Seetõttu puudub ka alus väidetavalt enammakstud tulumaksu hüvitamiseks kaebajale. Kaebaja taotleb kohtult ka vastustaja kohustamist Y. Y eest makstud Estcare OÜ (Linnupesa lastehoid) huvitegevuse tasu hüvitamiseks ajavahemiku 01.08.2024 kuni 30.06.2025 eest, summas 300 eurot, mida kaebaja maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias. Kaebaja ja Estcare OÜ (Linnupesa lastehoid) sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise lepingu punktist 2.3 ei nähtu, et kohatasule lisanduks huvitegevuse tasu. Huvitegevuse leping on sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise lepingule lisaks 24.04.2024 ja sellest nähtub, et lapsele pakutakse huvitegevusi nagu kokandusring, saviring ja lastejooga lisatasu eest. Kaebaja, ei ole tõendatud asjaolu, et Linnupesa lastehoius toimunud huvitegevuste tasu oleks kuulunud lapse munitsipaallasteaias käies munitsipaallasteaia kohatasu maksumusse. Nii see ka pole, sellised huviringid nagu kokandusring, saviring ja lastejooga puuduvad munitsipaallasteaias ning kaebaja sellised väited kahjutasu nõude konstrueerimisel ja väljanõudmisel on paljasõnalised. Munitsipaallasteaias pole kohatasu sees kokandusringi, saviringi ega lastejoogat, mis on Estcare OÜ (Linnupesa lastehoid) huvitegevuse lepingus kirjeldatud. Ka munitsipaallasteasutuses on huviringid täiendava tasu eest, mis ei kuulu kohatasu hulka ning lapsevanemad peavad nende eest eraldi tasuma. Huviringide tasu, pole kohatasu hulgas näiteks ka kunagise Peetri teeninduspiirkonna Järveküla lasteaias ega Sõnajala Lasteeaias, mis olid kaebaja lapse lasteaedade eelistusteks ega Leerimäe Lasteaias, kuhu kaebaja laps asub. Lisaks asjaolule, et vastustaja vastu esitatud kahjunõue on alusetu, oleks selliste huviringide tasu hüvitamine kaebajatele ka ebaõiglane ning ebavõrdset kohtlemist põhjustav munitsipaallasteaia lastevanemate suhtes, kes tasuvad samuti laste huviringide eest kohatasust eraldi ja mida kohalik omavalitsus ei ole kohustatud kompenseerima. Kaebaja soovib vastustajalt 100 eurot eralasteaia lepingutasu hüvitamist. Puudub Estcare OÜ arve nõutava lepingutasu tasumiseks ning lepingust ei nähtu, mida või mille eest punkt 2.1 sätestatud lepingutasu küsitakse. Vastustaja palub kohtul anda hinnang, kas kaebaja poolt kahjuhüvitisena nõutav lepingutasu 100 eurot, on õigusega kooskõlas ning kas tegemist pole mitte alusetu rikastumisega. Lastehoiu näol ei ole tegemist krediidiasutusega, kes tarbijalt broneerimis- või lepingutasu saaks nõuda ning lepingutasu kahjuhüvitise nõue ei ole vastustaja hinnangul põhjendatud ja vastustaja palub jätta see rahuldamata.

4

Kaebaja nõuab Rae vallalt ka viivise tasumist. Kaebuses on küll kaebaja märkinud, et „siia tuleb see kuupäev, millal läks valda nõue“, kuid ei ole kaebuses märkinud millises summas ja millisel konkreetsel seaduslikul alusel ta vastustajalt viiviseid nõuab, mistõttu on esitatud nõue põhjendamata ning vastustajal pole võimalik võimaliku viiviste nõude arvutuskäigu ega aluse kohta seisukohta kujundada. Kuna vastustaja ei tunnista kaebaja nõudeid, pole alust ka viiviste nõude rahuldamiseks. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §- des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. 2.20 Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse- eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg 1, 3 ja 5). Vastustaja pole kaebaja õigusi rikkunud ega õigusvastaselt toiminud ning kahju hüvitamiseks pole ükski eelnimetatud eeldustest täidetud, mistõttu tuleb Rae valla vastu esitatud kaebus jätta tervikuna rahuldamata. RVastS § 13 lg 1 kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel, muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Vastustaja on asendanud lapsevanema nõusolekul munitsipaallasteaia koha lapsehoiuteenusega ning leppinud kaebajaga kokku kogu teenuse vallapoolse rahastuse osas, toidukulude hüvitamine jäi lepinguga kaebaja kanda, tulumaksu hüvitamist, huviringe ja lepingutasu tasumist rahastamise leping ette ei näinud. Lapsehoiuteenuse rahastamise lepingu sõlmimisel, olid väidetavad lisakulud, mille hüvitamist kaebaja praegu kohtus nõuab, ette näha. Vaatamata sellele leppis kaebaja kokku ja sõlmis rahastamise lepingu vastustajaga lepingus ettenähtud valla rahastuse mahus, võttes teadlikult nii toiduraha, kui muud võimalikud lisakulud enda kanda. Kaebaja selline käitumine - esitada nõue pea aasta peale väidetava kahju tekkimist ja peale seda, kui laps on saanud koha munitsipaallasteaias, on pahauskne ning pole hea usu põhimõttega kooskõlas. On võimalik, et selliste tingimuste või nõuete esitamisel kaebaja poolt rahastamise lepingute sõlmimisel, nagu praegu kohtule esitatud, oleks jäänud rahastamise lepingud sellisel kujul nagu nad sõlmiti, üldse sõlmimata.

KOHTU PÕHJENDUSED

kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg 1, 3 ja 5). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu (VÕS § 128 lg 3). Kulud peavad olema eelkõige vajalikud ja mõistliku suurusega (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11). Perioodil, mille eest kaebaja tekkinud kahju hüvitamist soovib, kehtis KELS. 01.09.2025 kehtima hakanud alusharidusseadusega tunnistati koolieelse lasteasutuse seadus kehtetuks. Kuigi HKMS § 158 lg 2 kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Vastustaja poolt tehtud toimingud, millega kaebajale kahju tekitati, jäävad kõik aega, kui kehtis KELS. Vastustaja tegevuse õigusvastasuse hindamisel on keskel kohal, kas vastustaja oma tegevusega rikkus KELS § 10 lg 1 toodud nõudeid, tekitades seeläbi kaebajale kahju. Arvestada tuleb, et kannatanule tuleb üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. KELS § 10 lg 1 sätestas vallavalitsusele kohustuse luua vanemate soovil kõigile pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg 1 oli antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Seejuures ei tulenenud seadusest vallale õigust vastava kohustuse täitmisest keelduda ja kehtestada piiranguid (RKHKo 19.03.2014, 3-4-1-63-13, p 31). Riigikohus on oma 06.02.2023 otsuse haldusasjas 5-22-10 punktis 35 samuti selgitanud, et omavalitsusüksus peab loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Vastustajal tekkis kohustus kaebaja lapsele munitsipaallasteaias koht tagada ajast, millal kaebaja taotluse kohaselt kohta soovis, eeldusel, et kaebaja laps oli taotluses märgitud koha kasutamise alguse ajaks vähemalt 1,5 aastane. Kaebaja soovis Y. Yile kohta alates 01.01.2024. Vastustaja kui kohalik omavalitsusüksus oleks vabanenud KELS § 10 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Y. Yi puhul kaebaja ei loobunud vabatahtlikult lasteaiakohast, vaid oli sunnitud kohtade puudumise tõttu lapse erahoidu panema. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jättis KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 4). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Rae vallal oli kohustus Y. Yile tagada koht alates 01.01.2024, kuid laps sai koha alles 18.08.2025. Kuna Y. Y kohta munitsipaallasteaias ei saanud, oli kaebaja sunnitud panema lapse erahoidu. Eelpool toodud põhjusliku seose hindamise mudeli järgi selgub, et kui lapsele oleks vastustaja õigeaegselt koha võimaldanud, poleks tekkinud vajadust eralastehoiu järele ja seetõttu poleks kaebajal tekkinud ka suuremaid kulutusi. 6

Niisiis põhjustas XXX KELS § 10 lgs 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega selle, et kaebaja pidi jätkuvalt hoidma last eralastehoius. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja, vastustaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise lepinguga võttis kaebaja kohustuse tasuda laste toidukulu ja lepinguga polnud ette nähtud vastustaja kohustust huvitegevuse eest tasuda. Vastustaja ei täitnud KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustust hoolimata sellest, et lapsevanema nõusolekul oli asendatud laste lasteaiakoht KELS § 10 lg 1 mõttes lapsehoiuteenusega, arvestades KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. Sellisele järeldusele saaks jõuda siis, kui kaebaja oleks munitsipaallasteaia koha asemel valinud eralastehoiu, mida kaebaja ei teinud. Vastustaja poolse kohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud kaebajal muud võimalust, kui laps erahoidu paigutada ning lapse teisel vanemal selline leping sõlmida. Kui vastustaja oleks KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust täitnud ja lapsele munitsipaallasteaias koha taganud, oleks kaebaja kulutused söögirahale olnud väiksemad. Seega on kaebajale tekkinud kahju ning vastustajal tuleb osas erahoiu ja munitsipaallasteaia toidukulude vahe hüvitada.

kulutanud määral, millest saaks järeldada, et kaebaja ei soovinud saada pelgalt munitsipaallasteaia teenusega võrdväärset teenust. Kuivõrd vastustaja rikkus oma kohustust tagada kaebaja lapsele koht munitsipaallasteaias, mistõttu pidi kaebaja vaidlusalused kulutused tegema, on põhjendatud vastustajalt nende kulutuste ulatuses hüvitis välja mõista. Kõik kulutused nii toidule kui ka huvitegevusele on kaebuse juures olevatest tõenditest nähtuvalt kandnud kaebaja.

eurot) ja lepingutasust (100 eurot). Lepingutasu puhul on tegemist tasuga, ilma milleta poleks kaebaja erahoidu kohta saanud. Kaebaja on lepingutasu tasunud, mistõttu kuulub ka see hüvitamisele. Summa mõistab kohus välja koos viivisega (kohtuotsuse tegemise ajal on kaebajale hüvitatav viivis 32, 4 eurot). Kohus jätab kaebuse rahuldamata summas 2,32 eurot, sest nimetatud summa tekkis kaebaja arvutusvigadest. Arvel MA25244 näidatud toiduraha ja selle vahe munitsipaallasteaiaga pole mitte 20,5 eurot vaid on 18 eurot. Ühtlasi arvel MA24819 on kaebaja arvutustel näidatud kohatasuna 132 eurot, tegelikult peaks olema 132, 90 eurot.

9

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.