Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Einar Vene, Tiina Pappel 13.11.2025, Tartu 3-24-689 X.X.-i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 20.02.2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus ja Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Volitatud esindaja Olga Väina-Kesler Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta Viru Vangla apellatsioonkaebuse lisad käesoleva haldusasja materjalide juurde.
2.Jätta X.X.-i ja Viru Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.02.2025. a otsus muutmata.
3.Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 15.12.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. paigutati 23.08.2022 Tallinna Vanglast ümber Viru Vanglasse.
X.X. esitas 20.11.2023 Viru Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4000 eurot, sest ajavahemikul august 2022 kuni november 2023 toimusid pärast igat pikaajalist kokkusaamist ja väljasaatmist vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde tema lahtiriietumisega läbiotsimised. Läbiotsimised olid põhjendamatud, alandavad ja ebainimlikud ning rikkusid eraelu puutumatust ja isikupuutumatust.
3.Viru Vangla jättis 09.02.2024. a otsusega nr 6-16/24/193-5 X.X.-i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
4.X.X. esitas 05.03.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 14. ja 19.02.2025 täiendavad seisukohad. Kaebaja taotles Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 4000 eurot seoses kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimistega pärast pikaajalisi kokkusaamisi (3-l korral) ja arsti juurde väljaviimisi (4-l korral). Kaebaja põhjendused: Läbiotsimised olid õigusvastased, kuna vangla teostas alasti läbiotsimisi automaatselt, viidates üldisele julgeoleku ja korra tagamise vajadusele vanglas. Kaebajat koheldi alandavalt ja rikuti tema inimväärikust. Vangla ei ole tõendanud, et kaebaja puhul oli läbiotsimine iga kord vajalik.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 20.02.2025. a otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas õigusvastaseks kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised, mis toimusid 04.11.2022, 13.12.2022, 08.11.2023 ja 09.11.2023 (resolutsiooni p 1); jättis menetluskulud 70% ulatuses kaebaja kanda ja 30% ulatuses vastustaja kanda (resolutsiooni p 2); mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 141 eurot (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja ei väida ega ole tõendanud, et ta oleks viivitamata pärast pikaajalisi kokkusaamisi 08.10.2022, 26.01.2023 ja 22.04.2023 teostatud läbiotsimisi esitanud vastustajale nõude toimingu kirjalikuks põhjendamiseks. Kaebaja puhul sai vastustaja arvestada asjaolusid, milles kirjeldas Tallinna Vanglas kaebaja juurest korduvalt leitud keelatud esemeid. Nende kaal ei ole suur, kuid neil on teatav mõju ja tähendus. Kõige tõsisemaks saab pidada 21.07.2018. a juhtumit, kus kaebaja juurest leiti žileti tükk ja naelad, mis võivad olla otseselt ohtlikud või mida saab kasutada sel viisil. Samas tuleb arvestada, et juhtum toimus aastaid tagasi ja sarnased juhtumid ei ole hiljem kordunud. Muid kaebajalt ära võetud esemeid ei saa pidada otseselt ohtlikeks. Esemete saatmine kaebajale kirjaga ja nende olemasolu kaebaja kambris nähtavas kohas ei ühti ohuga, et kaebaja peidab ohtlikke esemeid oma riietuses või kehal. Kirjast keelatud eseme leidmisest ei saa järeldada, et kaebaja soovis keelatud eset salaja vanglasse toimetada. Eelkõige saab asjaoludele omistada tähenduse, et kaebajal on regulaarselt raskusi sellega, et kinni pidada keelatud esemete kohta kehtestatud reeglitest, ning ka kaebajaga kirjavahetuses olevad isikud on selles osas eksinud. See suurendab riski, et pikaajalisel kokkusaamisel võib toimuda keelatud eseme kaebajale üleandmine. Kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimisi pärast pikaajalisi kokkusaamisi ei saa pidada õigusvastasteks. 2) Saateplaanides sisalduv lause, et kaebaja tuleb enne ja pärast saatmist põhjalikult läbi otsida, ei tähenda, et saateplaaniga otsustati kaebaja läbiotsimine lahtiriietumisega. Erinevused võrreldes läbiotsimistega pärast pikaajalisi kokkusaamisi on väga suured. Kõigil väljaviimistel 04.11.2022, 13.12.2022, 08.11.2023 ja 09.11.2023 oli kaebaja mitme vanglaametniku pideva jälgimise all. Kaebaja kandis käeraudu ja ohjeldusvööd pidevalt, v.a 2-l väga lühikesel ajavahemikul meditsiiniliste protseduuride ajal (4 min 13.12.2022 ja 6 min 09.11.2023), olles pideva järelevalve all. Ei olnud äratuntav, milline reaalne võimalus olnuks kaebajal väljaviimiste ajal keelatud esemete hankimiseks ja nende peitmiseks oma kehale. Tõenäosus, et kaebajal oli võimalus hankida endale keelatud ese, on väga väike. Veel väiksem on tõenäosus, et kaebaja sai peita eseme oma kehale nii, et saatemeeskonna liikmed ei märganud midagi. Piisav ei ole teoreetiline võimalus, et saatemeeskonna liikmete tähelepanu võib hajuda, olla kõrvale juhitud vms. Kohtuotsuse p-s 12 toodu ei oma väljaviimiste puhul tähendust. Tegemist ei ole asjaoludega, mis suurendaksid riski, et kaebaja võtab raviasutuses viibides mingil viisil enda valdusse keelatud esemeid. Juhtumite põhjal ei saa väita, et kaebaja on üritanud vanglasse toimetada keelatud asju. Lahtiriietumisega läbiotsimised pärast väljaviimist raviasutusse olid õigusvastased, kuna need ei olnud eesmärgi suhtes 2
proportsionaalsed ja vastustaja ei teostanud kohaselt kaalutlusõigust. Tegemist on olukorraga, mille puhul saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Põhjusliku seose olemasolu üle asjas vaidlust ei ole. Kohtule ei olnud äratuntav, et kaebaja saanuks kahju tekkimist ära hoida kohaste õiguskaitsevahenditega. 3) Asjakohatud on viited Riigikohtu lahenditele nr 3-19-1838 (p 25) ja nr 3-3-1-64-14. 4) Kahju heastamiseks on piisav, kui kohus teeb kindlaks pärast väljaviimisi toimunud läbiotsimiste õigusvastasuse. Kaebaja ei ole muutnud usutavaks selliseid üleelamisi, mis nõuaksid rahalise hüvitise määramist. Väärikuse alandamist toimunud ei ole. Läbiotsimised korraldati viisil, mis riivas kaebaja väärikust võimalikult vähe. On usutav, et lahtiriietumisega läbiotsimised võisid olla kaebaja jaoks häirivad (kahju tekkimist ei saa eitada), kuid need üleelamised ei ületanud künnist, mille puhul on põhjendatud rahalise hüvitise määramine kaebajale. Vastustaja süüd ei saa pidada suureks. Vastustajale ei saa läbiotsimise viisi otsustamisel ette heita tahtlust ehk õigusvastase tagajärje soovimist. 5) Kaebust saab pidada rahuldatuks ligikaudu 30% ulatuses, lähtudes sellest, et 4 juhtumit 7-st on ca 60% ning rahalist hüvitist välja ei mõistetud. Esindaja osales menetluses ja tegi kaebaja nimel toiminguid olenemata sellest, kas esindaja suhtles kaebajaga otse. Ajakulu 3,5 h toimikuga tutvumiseks, seisukoha kujundamiseks ja avalduse esitamiseks ei saa pidada ülepaisutatuks. Õigusabi kohta on koostatud arve, selle tasumise tõendamine ei ole menetluskulude väljamõistmiseks nõutav. Kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on kokku 470 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.X.X. esitas 24.03.2025 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.02.2025. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4000 eurot või kohases summas, mida kohus peab õiglaseks. Kaebaja põhjendused: 1) Kuna kohtuotsuse kohaselt olid 4 läbiotsimist 7-st õigusvastased, siis on õiglane, et menetluskulud jagatakse poolte vahel võrdsetes osades. 2) Kohus alahindas mittevaralise kahju ulatust ja mõju kaebajale. Kuna rikutud on kaebaja eraelu puutumatust ja läbiotsimised olid alandava iseloomuga, on õiglane määrata rahaline hüvitis. Kohus jättis hinnanguta kaebaja väidetu, et vangistustingimused ja läbiotsimised vähendasid tema turvatunnet ja väärikust.
7.Viru Vangla esitas 24.03.2025 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 20.02.2025. a otsuse peale, milles ta palub teha uus otsus ja jätta kaebaja kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja palus võtta asja juurde 2 lisa. Vastustaja põhjendused: 1) Lahtiriietumisega läbiotsimise toimingud olid mõlemal juhul ühesugused. Välistatud ei olnud võimalused keelatud esemete hankimiseks ja peitmiseks. 4 minutit on piisav aeg, et leida meditsiiniprotseduuri ajal võimalus keelatud eseme haaramiseks ja salaja enda külge peitmiseks. Kuna väljaviimised võivad kesta pikka aega, võib ametnike tähelepanu kinnipeetavalt mujale kanduda. Ohutusvööle kinnitatud käeraudadega fikseeritud kätega on võimalik haarata keelatud esemeid, kui ametnikud kinnipeetava käsi visuaalselt ei näe. Asjaolu, et kaebaja kambrist on leitud keelatud esemeid, viitab, et kaebajal on olnud vajadus nende järele, seetõttu oli tõenäosus kõrge, et ta võis soovida keelatud esemeid vanglasse toimetada. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kvalifitseerida läbiotsimist kinnipeetava väärikust alandava kohtlemisena. 2) Ei nõustu, et iga saatemeeskonna tähelepanu hajumise juhtum peaks olema fikseeritud saateplaanis. Saateplaani teises osas tuleb märkida üksnes juhtumid, mis on nimetatud justiitsministri 20.02.2019. a määrusega nr 3 kehtestatud “Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (määrus nr 3) § 6 lg-s 6. 3
3) Viited Riigikohtu lahenditele nr 3-19-1838 ja 3- 3-1-64-14 on asjakohased. 4) Apellatsioonkaebuse lisad viitavad, et kaebaja teadlikult esitas vanglale valeandmeid esindaja telefoninumbri kohta, mis seab kahtluse alla õigusabi andmise ja esindaja kulude tekkimise. Kaebaja esindaja ei ole külastanud vanglas kaebajat ja esindaja telefoninumbrile ei ole kõnesid toimunud. Õigusabikulude tekkimine ei ole dokumentaalselt tõendatud ja teenuse saajaks oli kaebaja ema. Kohtu seisukoht, et arve tasumise tõendamine ei ole menetluskulude väljamõistmiseks nõutav, ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Kohus ei kontrollinud kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulud pidanuksid jääma poolte endi kanda. Ei olnud hädavajalik menetlusse esindaja kaasamine.
8.X.X. palub 15.04.2025. a vastuses ja 16.10.2025. a seisukohas jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Volikirja esitamine kohtule tõendab esindussuhet. Suhtlus esindajaga toimus telefoni teel. Esindaja osales menetluses, esitad tõendeid ja seisukohti. 2) Vastustaja ei esitanud tõendeid, et iga läbiotsimise eel hinnati läbivaatuse vältimatust ja proportsionaalsust. 3) Olukorras, kus kaebaja oli pideva visuaalse ja füüsilise järelevalve all, tema käed olid käeraudades ja kinnitatud ohjeldusvööga, oli võimalus keelatud esemete hankimiseks ja peitmiseks olematu. Alasti läbiotsimised kujutavad endast inimväärikust alandavat kohtlemist. Rahaline kompensatsioon on õiglane ja proportsionaalne vahend rikkumise heastamiseks.
9.Viru Vangla palub 05.05.2025. a vastuses kaebaja apellatsioonkaebus tagastada või jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebus ei ole õigesti võetud ringkonnakohtu menetlusse, kuivõrd see ei vasta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg 1 p-des 1, 4, 5 ja 7 sätestatud nõuetele. Vastustaja nimi ja aadress ning kaevatava otsuse teinud halduskohtu nimi ei ole korrektsed. Kaebust ei ole põhjendatud ja selles puudub selgelt väljendatud taotlus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus lahendab esmalt vastustaja taotluse kaebaja apellatsioonkaebuse tagastamiseks (I); käsitleb seejärel halduskohtu otsusele esitatud apellatsioonkaebusi, mis seonduvad kaebaja läbiotsimistega (II); vastab kaebaja väidetele seoses menetluskulude jaotusega (III) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebuste taotlused ja jaotab menetluskulud (IV). I
11.Vastustaja palus 05.05.2025. a vastuses (dtl 232-233) tagastada kaebaja apellatsioonkaebus, kuna see ei vasta HKMS § 182 lg 1 p-des 1, 4, 5 ja 7 nõuetele. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuse tagastamiseks ei ole alust. Kuigi kaebaja apellatsioonkaebuse pealdises on vastustajana märgitud Tallinna Vangla ja viimase aadress, ei ole see ebatäpsus määrav, sest apellatsioonkaebuse põhjendustest on aru saada, kelle vastu on apellatsioonkaebus esitatud. Ringkonnakohus tõlgendas 14.04.2025. a määruses (dtl 222-224), et kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust täies ulatuses ja soovib kaebuse rahuldamist. II
12.Tartu Halduskohus rahuldas 20.02.2025. a otsusega kaebuse osaliselt ning tunnistas õigusvastaseks kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised, mis toimusid 04.11.2022, 13.12.2022, 4
08.11.2023 ja 09.11.2023. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastuseks kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebustes väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Vastustaja väitel olid läbiotsimise toimingud nii pärast pikaajalisi kokkusaamisi kui pärast väljaviimisi tervishoiuteenuse osutaja juurde ühesugused. Ringkonnakohus nõustub, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja otsiti eelmainitud juhtudel läbi täieliku lahtiriietumisega. Samas olid erinevad olukorrad, milles kaebaja viibis enne, kui vastustaja tema suhtes lahtiriietumisega läbiotsimisi teostas. Vastustaja selgitas 16.10.2024. a vastuses (p 3.4.2, dtl 49-54), et kaebaja saatmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde tuli kasutada kaebaja suhtes ohjeldusmeetmetena käeraudu koos ohjeldusvööga, sealjuures oli kaebaja allutatud pidevale visuaalsele kontrollile ning ka juhul, kui toimingud eeldasid vangi privaatsust, tuli hoida vangiga pidevat silmsidet. Veel märkis vastustaja 09.02.2024. a otsuses nr 6-16/24/193-5 (p 2.7, dtl 27-30), et saateplaani teises osas puuduvad märkmed, et meedik oleks palunud saatemeeskonnal jätta kinnipeetav arstiga nelja silma alla. Seevastu pikaajaliste kokkusaamiste puhul selgitas vastustaja (16.10.2024. a vastuse p 3.3.3), et pikaajalised kokkusaamised toimuvad vangla territooriumil pideva järelevalveta privaatsetes ruumides, s.h puudub kokkusaamiste ruumides kaamera. Vastustaja selgitustest ilmneb selgelt läbiotsimistele eelnevate olukordade erinevus, sõltuvalt sellest, kas kaebaja viibis pikaajalisel kokkusaamisel või viidi ta vanglast välja tervishoiuteenuse osutaja juurde.
14.Kohtupraktikas on selgitatud, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine tähendab, et toiming oli õigusvastane (nt kohtuasjad nr 3-22-311, 3-22-2525). Kuigi vastustajal oli olemas õiguslik alus kaebaja läbiotsimiseks, pidi vastustaja läbiotsimise viisi ja ulatuse määrama oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ning võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 2). Halduskohus leidis põhjendatult (otsuse p 21), et kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised pärast väljaviimist raviasutusse olid õigusvastased, kuna need ei olnud eesmärgi suhtes proportsionaalsed ja vastustaja ei teostanud kohaselt kaalutlusõigust. Vastustaja toob jätkuvalt esile ametnike tähelepanu mujale kandumise võimalikkuse (apellatsioonkaebuse p 3.3), kuid ei ole sisuliselt ümber lükanud halduskohtu järelduse õigsust, mille kohaselt ei nähtunud vastustaja esitatud saateplaanidest mingeid intsidente, nt et kaebaja oleks kõrvale kaldunud ette nähtud teekonnast, käsitsenud või oma valdusse võtnud mingeid esemeid, kokku puutunud kõrvalise isikuga vms. Seejuures ei ole halduskohus asunud otsuses seisukohal, et igasugune saatemeeskonna tähelepanu hajumise juhtum peab olema fikseeritud saateplaanis, nagu väidab vastustaja apellatsioonkaebuses (p 3.3). Halduskohus viitas otsuses (p 18) määruse nr 3 § 6 lg 6 p-dele 2 ja 3, mis sätestavad, et saateplaani teises osas märgitakse saadetava poolt toime pandud õigusrikkumised saatmise ajal, saateülesande täitmise ajal toimunud erakorralised sündmused ning mõlemal juhul ka tarvitusele võetud abinõud. Seega lähtus halduskohus eelnimetatud määruses sätestatust ning asus sellest juhindudes otsuses (p 19) seisukohale, et kui toimunud oleks juhtum, mis saatemeeskonna liikmete tähelepanu kõrvale juhtis, siis oleks see pidanud olema fikseeritud saateplaani teises osas. Seejuures nähtub vastustaja antud selgitustest, et kaebaja viibis ajal, mil ta oli vastavalt 4 min ja 6 min käeraudadeta ja ohjeldusvööta, jätkuvalt saatemeeskonna liikmete visuaalse jälgimise all. Eeltoodu ilmselgelt vähendab juhuslike esemete kaasavõtmise võimalust. Ringkonnakohtu hinnangul järeldas halduskohus põhjendatult, et tõenäosus, et kaebajal oli võimalus hankida endale keelatud ese, oli väga väike ning veel väiksem oli tõenäosus, et kaebaja sai peita sellise eseme oma kehale nii, et saatemeeskonna liikmed ei märganud midagi. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et täieliku lahtiriietumisega läbiotsimist ei õigusta üksnes teoreetiline võimalus, et saatemeeskonna liikmete tähelepanu võib hajuda. 5
15.Vastustaja väidab, et kuna kaebaja kambrist on leitud keelatud esemeid, siis oli tõenäosus kõrge, et ta võis soovida keelatud esemeid vanglasse toimetada. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja väide üksnes abstraktne. Ringkonnakohus leiab, et ka kinnipeetava suhtes, kelle juurest on varem leitud keelatud esemeid, tuleb lahtiriietumisega läbiotsimise otsustamisel arvesse võtta, kui tõenäoline on võimalus isikul keelatud esemetega kokku puutumiseks ja nende enda valdusesse saamiseks. Vastustaja eeltoodut aga ei arvesta. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on Tallinna Vanglas kaebaja juurest leitud keelatud esemeid (vt kohtuotsuse p 12 tabelit, vangla ettekanded dtl 57-65), mille puhul on tegemist mitme aasta taguste intsidentidega, ning mitmel juhul oli tegemist kaebajale saabunud kirjadest ära võetud esemetega. Halduskohus sedastas otsuses (p 19) põhjendatult, et vangla otsuse p-s 12 toodu ei oma väljaviimise puhul tähendust ning tegemist ei ole asjaoludega, mis suurendaksid riski, et kaebaja võtab raviasutuses viibides mingil viisil enda valdusesse keelatud esemeid. Vastustaja ei ole eeltoodud halduskohtu tõlgendusele sisuliselt vastuväiteid esitanud.
16.Halduskohus selgitas otsuse p-s 20, miks ei ole vastustaja viide Riigikohtu lahendis nr 3-19-1838 (p 25) toodud seisukohtadele käesolevas vaidluses asjakohane. Eelviidatud Riigikohtu lahendis mainitud olukord on käesolevas vaidluses esinevast olukorrast täiesti erinev, kus kaebaja viibis arsti vastuvõtul, mitte teadmata arvu inimestega matusetalituse paigas. Ühtlasi selgitas halduskohus, miks ei ole vastustaja poolt kohane põhjendada käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevaid läbiotsimisi 2012. a toimunud juhtumiga (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-64-14). Ka selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, arvestades, et 2012. a toimunud juhtumi korral ei otsitud kinnipeetavat üldse läbi ning eluosakonda toodud kääride avastamine olnuks võimalik juba üksnes läbikompamisega või ka metalliotsija kasutamisega, seega lahti riietumiseta. Vastustaja apellatsioonkaebuses märgitu ei lükka halduskohtu eeltoodud seisukoha õigsust ümber.
17.Seoses kaebaja väidetega kahjuhüvitise määramise osas selgitab ringkonnakohus, et rikkumise eest hüvitise määramisel tuleb arvestada rikkumise asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga (otsuse p 23), et kaebaja üleelamised ei ületanud künnist, mille puhul on põhjendatud rahalise hüvitise määramine. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud taolisi asjaolusid, mis annaksid ringkonnakohtule aluse asuda seisukohale, et antud vaidluse asjaoludel ei ole kahju hüvitamiseks piisav vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine halduskohtu otsuses märgitud osas. III
18.Vastustaja esitas koos apellatsioonkaebusega 2 lisa, mille ringkonnakohus võtab käesoleva haldusasja materjalide juurde (HKMS § 62 lg 2). Vastustaja apellatsioonkaebuse lisadest nähtuvad telefoninumbrid 504 9399 ja 5303 0752, mida saab haldusasja materjalidele tuginedes seostada kaebaja esindajaga. Nimelt on halduskohtule esitatud kaebaja seisukohtades (dtl 152-154, 167-168) ja kaebaja apellatsioonkaebuses (dtl 195-196) ning menetluskulude arvel (dtl 155) märgitud kaebaja esindaja kontaktnumbrina 5303 0752. Kaebaja esindaja on ka esitanud halduskohtule enda Telia Eesti AS arved (dtl 163-166) telefoninumbri 504 9399 kohta. Ühtlasi esitas kaebaja esindaja halduskohtule volikirja (dtl 111) ja kaebaja nimel ka täiendavad seisukohad. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust kahelda kaebajale esindaja poolt õigusabi andmises ja sellest tingituna ka esindajal kulude tekkimises.
19.Vastustaja väitel ei ole halduskohtu seisukoht, mille kohaselt arve tasumise tõendamine ei ole menetluskulude väljamõistmiseks nõutav, kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Vastustaja 6
väide on ekslik. HKMS ei kohusta juba alates 01.01.2018 arvete tasumist menetluskulude nimekirjas tõendama. Kuigi HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, sätestab HKMS § 109 lg 11, et HMKS § 103 lg 1 p-s 1 nimetatud kulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. HKMS § 109 lg 11 jõustus 01.01.2018 (RTI, 28.11.2017, 1). HKMS-i, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 496SE seletuskirjas (kättesaadav Riigikogu kodulehe kaudu) selgitatakse, et seadusemuudatus kergendab oluliselt menetluskulu kandja olukorda, sest isik saab ajatada kulude reaalset kandmist pikema aja peale ega pea menetluskulude väljamõistmiseks kohe kogu kulu tasuma. Tsiviilkohtumenetluses on aastakümneid rakendatud põhimõtet, et menetluskulude kantus ei tähenda mitte kohtulahendi tegemise ajaks nende tasumist, vaid nende tasumise kohustuse tekkimist ning puuduvad mõistlikud põhjused, mis õigustaksid halduskohtumenetluses erisuse säilitamist võrreldes tsiviilkohtumenetlusega. Seega menetlusosalise esindaja kulude puhul on kuludokumendiks esindaja poolt kliendile tasumiseks esitatud arve (TlnRKo 23.01.2020, 3-18-2156, p 18). Eelnevat arvestades sedastas halduskohus otsuses (p 27) põhjendatult, et õigusabi kohta on koostatud arve ning selle tasumise tõendamine ei ole menetluskulude väljamõistmiseks nõutav.
20.Vastustaja väitel ei olnud kaebaja õigusabikulud põhjendatud ning halduskohus ei kontrollinud kulude põhjendatust ja vajalikkust. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga. Halduskohus märkis otsuses, et kuna toimiku maht on ca 150 lk (sellest 12 lk on kaebaja ja tema esindaja eest varjatud), siis ei saa õigusabi ajakulu 3,5 h toimikuga tutvumiseks, seisukoha kujundamiseks ja avalduse esitamiseks pidada ülepaisutatuks. Halduskohus leidis, et vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on kokku 470 eurot. Eeltoodust nähtuvalt hindas halduskohus otsuses kulude põhjendatust ja vajalikkust.
21.Kaebaja arvates tulnuks menetluskulud jagada poolte vahel võrdsetes osades, vastustaja arvates aga poolte endi kanda. Kaebaja menetluskulud halduskohtus olid kokku 470 eurot, s.o riigilõiv 120 eurot ja õigusabi kulu 350 eurot. Halduskohus märkis otsuses õigesti, et kaebaja tugines kokku 7-le juhtumile, millest halduskohus pidas õigusvastaseks 4 ning ühtlasi arvestas halduskohus asjaoluga, et kohus ei pidanud põhjendatuks kaebajale rahalise hüvitise määramist. Eeltoodut arvestades ja silmas pidades, et ringkonnakohus jätab kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused rahuldamata, nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebust saab pidada rahuldatuks ligikaudu 30% ulatuses. Seega jättis halduskohus õigesti menetluskulud 70% ulatuses kaebaja kanda ja 30% ulatuses vastustaja kanda. IV
22.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.02.2025. a otsuse muutmata.
23.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (esindaja kulu 600 eurot (arve nr 1809, dtl 243) ja riigilõiv 120 eurot) tema enda kanda. Vastuseks vastustaja väitele (23.10.2025. a seisukoht, dtl 245) kaebaja menetluskulude kantuse osas, selgitab ringkonnakohus, et kaebaja poolt arve tasumise tõendamine ei ole menetluskulude väljamõistmiseks nõutav (vt käesoleva otsuse p-s 19 märgitut). Vastustaja oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub eeltoodud osas vajadus apellatsiooniastmes menetluskulude 7
jaotamiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.