Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitise nõudes
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaadi abi Simone Eelmaa Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Agne Niido
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Rahuldada Xi kaebus osaliselt. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Xi kasuks välja hüvitis 500 (viissada) eurot. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Xi kasuks välja menetluskulu 1565 (üks tuhat viissada kuuskümmend viis) eurot
5.Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.
6.Asendada kohtuotsuse põhjenduste p-des 14 ja 16 nimetatud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11. detsembril 2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X (kaebaja) esitas 7. augustil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tunnistada õigusvastaseks Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) toimingud ning hüvitada PPA tegevusega
3-25-2598
tekitatud kahju, mis seonduvad tema kainenemisele paigutamisega. Kaebusest ja sellele lisatud tõenditest ilmnevad järgmised asjaolud. PPA ametnikud pidasid Xi neile 24. juunil 2025 saabunud väljakutsele reageerides Obinitsas Kesktänav 7 läheduses kinni, paigaldasid talle käeraud ning viisid Võru arestimajja kainenema. Sellele eelnenud väljakutse asjaolud ja sündmuskohal tuvastatu on kajastatud PPA ametniku koostatud teenistuslehe väljavõttel (dtl 10) ning kainenema viimine on dokumenteeritud „Joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollis“ (dtl 11-12).
2.Kaebaja täpsustas 11. augusti 2025. a avalduses, et taotleb hüvitist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud vabaduse võtmise ja väärikuse alandamise eest, mitte tervisele tekitatud kahju eest.
3.Tartu Halduskohus võttis kaebuse 8. augusti 2025. a määrusega menetlusse. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 5. septembril 2025.
4.Kohus määras 8. septembri 2025. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas 29. septembril 2025 täiendavad kirjalikud seisukohad ja menetluskulude väljamõistmise taotluse koos kuludokumentidega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja väidab järgmist.
5.1.Kaebaja ja ta sõbrad ei ohustanud ega häirinud avalikku korda. Politseisse helistanud isik, väites enda ründamist kaebaja poolt, tegutses pahatahtlikult eesmärgiga tekitada kaebajale probleeme. Tegemist oli politsei poolt olukorra kunstliku eskaleerimisega – kaebaja ei käitunud sündmuskohal viisil, mis õigustaks tema kainestusmajja toimetamist. Korrakaitseseaduse (KorS) § 42 lg 1 kohaselt on ainsaks õiguslikuks aluseks joobeseisundis täiskasvanu kainenema toimetamisel asjaolu, et kainenema toimetamine peab olema vältimatu isikust endale või teistele lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Kaebaja oli küll alkoholi tarvitanud, kuid ei olnud ohuks kellelegi ning tegemist ei olnud olulise ohu tõrjumisega. Sündmuskohal viibis lähedastest vaid kaebaja vend, keda kaebaja ei ohustanud. Ka ei kujutanud ta ohtu muudele isikutele. Ükski politsei teenistuslehel nimetatud põhjustest ei ole seotud vägivallaohuga. Kaebaja viibis politsei saabumise hetkel eravalduses, mitte avalikus ruumis. Kaebaja ei osutanud politseile mingit vastupanu ega olnud agressiivne. Sündmuskohal ega hiljem ei tuvastatud kaebaja tegelikku joobeastet. Politsei rikkus toiminguga KorS § 7-s sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet.
5.2.Käeraudu kasutades rakendas politsei põhjendamatult liigset jõudu, kuigi selleks puudus vajadus. Kaebajal on parema käe vigastus, millest ta rääkis ka politseiametnikele. Seetõttu ei oleks tohtinud käeraudu kasutada või oleks tulnud talle vähemalt arstiabi võimaldada. Politsei ei selgitanud kaebajale tema kinnipidamise ega käeraudade kasutamise põhjust ning talle ei väljastatud ühtegi sellekohast dokumenti. Politsei ei hoiatanud kaebajat enne käeraudade kasutamist, kuigi see oli KorS § 78 kohaselt kohustuslik.
5.3.KorS § 76 lg 1 kohaselt võib politsei kasutada vahetut sundi, sealhulgas käeraudu, üksnes juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Käeraudu võib kasutada 2(12)
3-25-2598
ainult siis, kui on alust arvata, et realiseerub mõni KorS § 79 lg 1 sätestatud ohtudest. Ühtegi neist ohtudest ei esinenud.
5.3.Kaebaja avalik ja põhjendamatu kinnipidamine ja kainenema toimetamine sõprade ees ning jõu ebavajalik kasutamine on tema inimväärikust alandav. Kaebaja täitis politsei korraldusi ja väljus rahulikult politsei kutsel aiamaa territooriumilt avalikku ruumi.
5.4.Kaebajat hoiti arestimajas üle 10 tunni (24.06.2025 kell 19:21 kuni 25.06.2025 kell 05:37), kuigi selleks puudus vajadus. Politsei enda koostatud protokolli kohaselt esinesid kaebajal vaid kerged koordinatsioonihäired, kuid tema aja-, koha- ja isikutaju oli selge. Seega polnud kaebaja joove ka politsei hinnangul sedavõrd raske, et teda oleks tulnud nii pikalt kinnipidamisasutuses hoida.
5.5.Kaebajalt võeti väidetavalt suitsiidiohu tõttu ära esmalt lühikesed püksid ja hiljem ka Tsärk ja aluspüksid. Kaebaja ei püüdnud end tappa, vaid sidus särgi ümber kaela, lootes, et seda märgatakse ja võimaldatakse arstiabi. Kaebaja oli sunnitud veetma 10 tundi alasti ja valudes, pideva kaamerajälgimise all. Ta tundis sügavat alandust ning üritas keha varjamiseks seda osaliselt madratsiga katta. Isikult kõigi riiete äravõtmine ja tema ihualasti ning valudes kümneks tunniks kainestusmajas hoidmine on inimväärikust alandav kohtlemine. Politsei tegevus peab olema seaduslik ja sellise meetme rakendamiseks peab olema ka vastav volitusnorm, mis lubab isikult riiete äravõtmist. Isegi kui selline volitusnorm eksisteerib, ei saa riiete äravõtmine olla siiski suvaline, vaid peab lähtuma konkreetsetest faktilistest asjaoludest.
5.6.Valesti kokku kasvanud luumurd põhjustas kaebajale endiselt tõsist ja pidevat valu ning tegutsemispiiranguid ning talle oli vigastuse ravimiseks määratud operatsioon 1. augustiks 2025. Politsei eiras korduvalt kaebaja palveid võimaldada talle valuvaigistit või kutsuda kiirabi. Ka ei lubatud kaebajal kainestusmajas võtta valuvaigistit, mis tal endal kaasas oli. Ravim tagastati alles järgmisel hommikul. Kainestuskambri videosalvestiselt nähtub, kuidas kaebaja käib abi saamiseks uksele koputamas. KorS § 77 kohaselt on politsei kohustatud juhul, kui vahetu sunni rakendamise tagajärjel tekib isikule vigastus, tagama esmaabi ja vajadusel kutsuma kohale kiirabi. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollis on märgitud, et isiku vigastusi jäädvustati kainenemiskohas kaameraga ning nähtavaid vigastusi ei olnud.
5.7.Kaebaja alusetu sunnitult viibimine kinnipidamiskohas üle 10 tunni on ulatuslik ja põhjendamatu isikuvabaduse riive ning kujutab endast tõsist isiklike õiguste rikkumist.
5.8.Kaebaja kutsumine eravaldusest avalikku ruumi, et politsei saaks kaebaja avalikus ruumis kinni pidada riivas kaebaja eraelu põhiseaduse § 26 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 tähenduses.
5.9.Käeraudade ebaproportsionaalne ja liiga jõuline kasutamine põhjustas kaebajale valu ja tõenäoliselt süvendas tema olemasolevat vigastust ja selle tagajärgi. Koos vajaliku meditsiiniabi andmata jätmisega isegi pärast korduvaid abipalveid on selline kohtlemine kaebaja inimväärikust alandav.
5.10.Politseiametnike õigusvastane tegevus oli otseses põhjuslikus seoses kaebaja õiguste rikkumisega: tema vabaduse võtmine, eraellu sekkumine, tervise kahjustamine ja väärikuse alandamine olid politsei õigusvastase käitumise vahetuks tulemuseks. Ametnikud ei järginud
3(12)
3-25-2598
kaebaja suhtes haldusmenetlust läbi viies olulisel määral käibes vajalikku hoolt, st esines süü raske hooletuse vormis.
5.11.Kuna kahju on oma õigusvastase tegevusega tekitanud avalik võim politseiametnike tegevuse näol, lasub neil ka kohustus sellist tegevust tõendada ja vastavad tõendid tagada.
5.12.Täiendavates kirjalikes seisukohtades rõhutab kaebaja vastuolusid politseiametnike ettekannetes ja selgitustes.
6.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
6.1.Politseiametnikud on käitunud kaebaja suhtes lugupidavalt niivõrd kui see oli võimalik suheldes sõimava ja räuskava, joobes ning agressiivse isikuga. Tema kainenemisele toimetamine ja selle käigus sunnivahendite rakendamine oli kooskõlas seadusega, mõõdukas, vajalik ja proportsionaalne tagamaks teiste isikute, aga eelkõige kaebaja enda elu ja tervise kaitse.
6.2.KorS § 42 lg 1 näeb ette, et politsei võib joobeseisundis täisealise isiku toimetada tema elu- või ööbimiskohta või kainenema politsei arestimajja või arestikambrisse või vanglasse, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Vastavalt KorS § 43 lg-le 3 peetakse kainenema toimetatud isikut kinni kuni kainenemiseni, kuid mitte üle 12 tunni ning kui isiku terviseseisund ei võimalda teda lasta iseseisvalt lahkuda, võib isikut kinni pidada veel kuni 12 tundi. Isikut, kelle terviseseisund võimaldab tal iseseisvalt lahkuda ja kelle vabanemine langeb ajavahemikku kella 23.00-st kuni 7.00-ni, võib tema nõusolekul veel kinni pidada kuni kaheksa tundi, kui see on vajalik isiku tervist ähvardava ohu ennetamiseks.
6.3.KorS § 75 lõike 1 kohaselt on politsei pädevuses kohaldada vahetut sundi ja kasutada vajadusel erivahendeid, s.h käeraudu. Vastavalt KorS § 76 on politseil õigus muuhulgas korrarikkumise kõrvaldamiseks ja vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks kohaldada vahetut sundi.
6.4.Kaebuses esitatud asjaolude kirjeldus ei vasta sündmuste tegelikule käigule. Kaebaja versiooni juhtunust ei toeta ka kaebusele lisatud tunnistajate seletused, kuna neis kirjeldatakse juhtunu asjaolusid segiläbi oletustega, mis võis nende arvates toimuda,. Kaebus on rajatud ekslikule arusaamale sündmuse asjaolude kirjelduse kohta ja ebaõigetele või moonutatud faktiväidetele sündmuse asjaolude kirjeldamisel ja presenteerimisel. Tegelikku sündmuste kirjeldust kajastab kaebuse Lisa 1 „Teenistuslehe väljavõte“. Ülevaade sündmuste detailide kohta on esitatud Lõuna prefektuuri operatiivbüroo kiirreageerimisgrupi grupijuhi ettekandes ning täpne sündmuste kirjeldus arestikambris toimunu kohta on kokkuvõtvalt märgitud menetluse infosüsteemis MIS ja arestimaja ametniku ettekandes (Lisa 3). Neid asjaolusid tõendavad ka arestimaja videosalvestised, kust on näha, et ametnikud käitusid kaebajaga korrektselt ning tegid kõik endast oleneva tema turvalisuse tagamiseks.
6.5.Kaebaja suhtes läbiviidud toimingud olid tagajärjeks kaebaja käitumisele. Kaebaja enda käitumine on viinud ta olukorda, kus ta on olnud sunnitud tundma ebamugavust ja võimalikku alandust, mida õiguskuuleka käitumise korral oleks saanud ära hoidnud.
KOHTU SEISUKOHT
4(12)
3-25-2598
7.Kaebaja taotleb talle vastustaja tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Väidetav kahju on tekitatud kaebaja kinnipidamisega käeraudu kasutades tema kainenema viimisel ning kohtlemisega arestimajas, kus kaebaja pidi viibima alandavates tingimustes ning valu kannatama arstiabi saamata. Kaebaja väitel on politseiametnikud õigusvastaselt käitunud nii tema kinnipidamisel ja käeraudade paigaldamisel, käeraudade panekuga valu tekitades, väidetava valu puhul arstiabi võimaldamata jättes ning teda arestimajas viibimise ajal koheldes (sh tema riideid ära võttes). Kaebaja hinnangul on mõistlik mittevaralise kahju hüvitis 10-tunnise ebaseadusliku vabadusekaotuse eest alandavates tingimustes 500 eurot, käeraudade kasutamise eest 30 min jooksul kui see tekitas valu ning ametnikud keeldusid kaebajale arstiabi osutamast, on 500 eurot. Kokku palub kaebaja mõista vastustajalt välja hüvitis summas 1000 eurot. Kuigi kaebaja palub kaebuses ka tunnistada 24. juunil 2025 Politsei- ja Piirivalveameti poolt tema kainenema toimetamine, tema suhtes käeraudade kasutamine ja tema kohtlemine kainestusmajas õigusvastaseks, ei käsita kohus seda tuvastamisnõuet eraldisesivalt, vaid selgitab vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 välja, kas täidetud on kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks olulisi eeldusi – avaliku võimu tegevuse õigusvastasus.
8.PPA ametnike teenistuslehe väljavõtte (dtl 10) kohaselt ajendas politseipatrulli väljakutse järgmise sisuga teade: „Teatajat kutsus poe juurde endine töökaaslane, teataja läks sinna ja sai peksa. Juhtus pool tundi tagasi. 5 inimest andsid peksa. Hetkel isikud Coopi poe juures, tunduvalt narkojoobes. Peksja/X umbes 35a IK:pruun pluus, tumedad juuksed, pikka kasvu“. Teenistuslehelt nähtub järgmine sündmuste käik 24. juunil 2025 kell 17:03: Obinitsas Kesktänav 10 maja ees viibinud viis alkoholi tarbinud isiku väitel mingit kaklust ei toimunud. Nende sõnul oli teate teinud isik autoga ise sinna tulnud ja provotseerinud; X ainult tõukas teda korra ja sellega asi piirdus. Politsei teenistuslehe kanne kajastab järgnenut nii: „Asjaolud jäid segaseks ja kindlaid löögi märke ei olnud. 5 isikut Kesktänav 10 maja eest avalikust kohast ära aetud ja läksid tuttava aiamaale edasi grillima ja jooma. Kõik vestlused salvestatud vormikaameraga: U09760. Käidud Obinitsa Kesktänav10 maja juures, seltskond (5 isikut) lahkusid maja juurest ja läksid Kesktänav 7 maja otsas oleva aiandi peale. Olemas vormi kaamera video P09220 ja P37644. Lubasid rohkem mitte tülitada [---.---] lubas samuti mitte tülitada antud seltskonda. Toimetame X Võrru kainenema, käitub kaaskodanikke häirivalt avalikus kohas, on agressiivselt meelestatud, ei allu ametnike korraldustele ning jätkuvalt häiris [--- --- ---).“
9.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Füüsiline isik võib vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse kohaselt on vastustaja oma tegevusega alandanud kaebaja väärikust. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2).
5(12)
3-25-2598
10.Kohus nõustub vastustajaga, et korrakaitseseadus annab korrakaitseametnikele nii õiguse toimetada täisealine joobeseisundis isik vajadusel kainenema arestimajja (KorS § 43 lg 3) kui ka kohaldada vahetut sundi ja selle raames erivahendina käeraudu (KorS § 75 lg 1, § 76). Vaieldamatult on korrakaitseasutus kohustatud talle seadusega võimaldatud pädevuse piires tegutsema kehtivat õigust ja õiguse üldpõhimõtteid (sh seaduslikkus ja proportsionaalsus) järgides. KorS §-s 7 on proportsionaalsuse põhimõtet korrakaitseorgani tegevuses sisustatud järgmiselt: korrakaitseorgan kohaldab mitmest sobivast ja vajalikust riikliku järelevalve meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab; kohaldab ainult sellist meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda, kohaldab meedet vaid nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada.
11.Kaebaja arvates oli politseiametnike tegevus õigusvastane juba tema kinnipidamisel. Kaebaja väidab seejuures vasturääkivusi politseiametnike koostatud dokumentides ja selgitustes, mh Obinitsas toimunud ja väljakutse ajendanud sündmuste käsitamist kord kaklusena ja kord jälle tülina. Kohus nõustub esmalt vastustajaga, et kaebaja kirjeldus Obinitsa külas Kesktänava piirkonnas (sh seal asuval aiamaal) toimunust lahkneb politseiametnike dokumenteeritud andmetest. Olukorras, kus kaebaja enda väitel aiamaal viibinud seltskond (sh tema ise) kedagi ei häirinud ega ohustanud, ilmneb PPA teenistuslehelt siiski, et konkreetselt kaebaja käitus avalikus kohas kaaskodanikke häirivalt, oli agressiivselt meelestatud ega allunud politseiametnike korraldustele. Mõnevõrra erinev või ka alternatiivselt kasutatud sõnastus sündmuse dokumenteerimisel (kaklus vs tüli) ei muuda iseenesest järeldust, et tegemist oli konfliktsituatsiooniga, millele tuli patrullpolitseinikel kiiresti reageerida ning olukorda välitingimustes dokumenteerida. Politsei teenistuslehe kande kohaselt on sündmuskohal viibijad märkinud, et kaebaja tõukas vaid korra väljakutse teinud isikut ning politseiametnik on teenistuslehe kandes tõdenud, et kindlaid löögi jälgi ei ole, kuid möönis, et asjaolud jäid segaseks. Sündmuse kaklusena nimetamine, isegi kui see pole hiljem sellisena tõendamist leidnud, on siiski mõistetav põhjusel, et väljakutset teinud isik olukorda nii nägi ja väljakutset tehes mainis. Kaebaja enda antud selgitusi ja kirjeldusi ei saa tema joobeseisundi tõttu pidada usaldusväärsemateks politseiametnike töökohustuste täitmise raames tehtud kannetes antud kirjeldustest. Ametnike koostatud dokumentides kajastatust ei ole usaldusväärsemad kaebaja tuttava ja sugulase kirjeldused sündmusest, mida nad ise on nimetanud tunnistusteks (dtl 28-31).
12.Kohtu hinnangul pole alust järelduseks, et politseiametnike tegevus oli õigusvastane juba alates hetkest, mil kaebaja käeraudade panekuks ja kainenema toimetamiseks kinni peeti. Kuna tegemist oli mitme (sh joobeseisundis) isikute vahel kujunenud konfliktse olukorraga, millega kaasnes teisi isikuid häiriv lärm, ei saa politsei tegevust ohu tõrjumisel pidada ülemääraseks ega ebaproportsionaalseks. Kohtu hinnangul ei ole ka teatud vasturääkivused kaebaja kinnipidamist ja kainenema toimetamist kajastavates dokumentides sellised, mis võimaldaksid järeldada vastustaja tegevuse õigusvastasust.
13.Kohus ei nõustu kaebajaga selles nagu oleks vastustaja tegevus õigusvastane kasvõi juba põhjusel, et kinnipidamise ajaks oli seltskond, kuhu kuulus ka kaebaja, liikunud eraomandis olevale aiamaale. Avaliku korra rikkumine ja rahu häirimine ning vajadus õigusrikkumisi ära hoida ei ole välistatud ka olukorras, kus isik viibib küll kellegi eraomandiks oleval maatükil, 6(12)
3-25-2598
kuid tema tegevuse mõju (nt lärm, ähvardavad sõnumid vms) ulatub sealt väljapoole, avalikku ruumi.
14.KorS § 75 lg 1 kohaselt on politsei kui korrakaitseasutuse pädevuses kohaldada vahetut sundi ning selle raames ka erivahendeid. Erivahendiks KorS § 781 p 1 kohaselt on ka käerauad. KorS § 76 tulenevalt võib politsei kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik (lg 1). Vahetut sundi on lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu (lg 2). Kohtu hinnangul oli praeguse vaidluse ajendanud olukorras ilmne, et politsei sekkumisele ei saanud eelneda pikem haldusakti andmise menetlus, vaid politsei pidi tegutsema tõhusalt ja kiiresti. Kohus ei nõustu kaebajaga nagu polnuks kujunenud olukord vajanud kiiret sekkumist – KorS § 76 lg 2 ei näe vahetu sunni lubatavust ette ainult mingi eriliselt ohtliku olukorra realiseerumisel selle lahendamiseks, vaid ka korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse eesmärgil. Juhtumit kajastavalt teenistuslehelt ilmneb vastustaja ametniku hinnang olukorrale ja kaebaja käitumisele – avalikus kohas kaaskodanikke häiriv käitumine, agressiivne meelestatus, ametnike korraldustele mitteallumine (dtl 10). Juhtumiga seotud kiirreageerimisgrupi juhi ettekande kohaselt oli kaebaja joobes isikute seltskonnast kõige häälekam, käitus ülbelt ja provotseerivalt ning kasutas vulgaarseid väljendeid politseipatrulli suunas ega allunud ametnike korraldustele. Ettekandest nähtuvalt kurtis ka naisautojuht, kes soovis purjus ja lärmavat seltskonda ära viia, et ei tule toime nende „taltsutamisega“. Seega möönis ka seltskonnale, kuhu kuulus ka kaebaja, tuttav isik neist lähtuvat probleemi. Politseile olid ka teada kaebaja ähvardused Q-nimelisele isikule (dtl 50). Asjaolu, et tegelikult ei eskaleerunud olukord kakluse ega muu vägivaldse käitumiseni, ei välistanud vajadust teadvustatud ohtu tõrjuda ja edasisi korrarikkumisi ära hoida. Juhtumi dokumenteeritud kirjeldust arvestades ei käitunud vastustaja ametnikud õigusvastaselt kaebajat edasiste korrarikkumiste vältimiseks kinni pidades ning tema suhtes erivahendina käeraudu paigaldades. Kuna politseiametnikud hindasid kaebaja seisundit ja tema käitumisest lähtuvat ohtu selliseks, mis eeldas tema kainenema paigutamist, oli käeraudade kohaldamine vajalik ka põhjusel, et tagada tema enda ning politseiametnike ohutus autos arestimajja sõidu ajal.
15.KorS § 42 lg 1 kohaselt võib politsei toimetada joobeseisundis täisealise isiku tema eluvõi ööbimiskohta või kainenema politsei arestimajja või arestikambrisse või vanglasse, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Politseiametnike otsustus viia kaebaja kainenema ning kasutada tema transportimisel käeraudu tugines joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokolli (dtl 11-12 1) märgitud järgmistel asjaoludel ja kaalutlustel: isiksust lähtub vägivallaoht teisele isikule; ta keeldus joobeseisundi tuvastamisest. Protokolli kohaselt tuvastati kaebajal kerged koordinatsioonihäired ja häiritud reaktsioonikiirus. Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus isikust oleks lähtunud üksnes oht talle endale ning teda oleks võinud arestimajja kainema toimetamise asemel viia tema elukohta (vrdl KorS § 42 lg 3 ls 1). Pole ka ilmnenud, et kaebajaga koos olnud kaaslased (sh tema enda vend) oleksid 1
Paremini loetav dokument kättesaadav kaebuse lisana nr 2 kohtute infosüsteemis.
7(12)
3-25-2598
ilmutanud valmisolekut kaebaja rahulikult tema elukohta suunata ning politseiametniku ettekandes märgitud naisautojuht tunnistas, et ei tule seltskonna äraviimisega toime. Sellises olukorras ei saa eeldada, et isiku enda või teiste isikute turvalisuse huvides olnuks tema elukohta toimetamine politsei poolt.
16.Kaebusega koos on kohtule esitatud ka kahe isiku (kaebaja vend C ) ja kaebaja tuttav (Y) seletused juhtunu kohta (dtl 29-31). Kaebaja ei ole taotlenud nende isikute tunnistajana ülekuulamist ning kohus käsitab esitatud kirjalikke seletusi dokumentaalsete tõenditena tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 tähenduses. Kuid ka need tõendid ei lükka ümber vastustaja järeldusi kaebaja kainenema toimetamise ja käeraudade kasutamise põhjendatusest. Y märgib enda seletuses, et kuulis kaebajal teise isikuga olnud konfliktist ning möönab ropendamist, kuid väidab, et kaebaja ei olnud agressiivne ega osutanud füüsilist vastupanu. Kaebaja vend kinnitab oma seletuses kaebaja probleemi suhtluses Q-nimelise isikuga, mis ei kujunenud aga kakluseks. Samuti kinnitab ta karjumist ja ropendamist politsei aadressil, kuid väidab, et kaebaja ei olnud agressiivne ega ohustanud kedagi, sh enda venda. Kohus peab oluliseks märkida, et arvestades seletused kirjutanud isikute seotust kaebajaga (vend ja sõbra tuttav), ei saa neid pidada kuigivõrd usaldusväärseks. Kogumis muude tõenditega peab kohus usutavaks, et kujunenud olukord lõi aluse tõsiseks kahtluseks olukorra eskaleerumisest ja konflikti jätkumisest politseiametnike lahkumise järel, mille vältimiseks oli politseil alus kasutada talle seadusest tulenevaid abinõusid, sh toimetada kaebaja kainenema. Joobeseisundis ning vähemalt ärritunud (isegi kui mitte agressiivse) isiku suhtes käeraudade kasutamine tema transportimisel arestimajja oli nii tema enda ja teda kainenema toimetavate isikute turvalisuse kui ka politseiauto ohutu liiklemise tagamiseks üldisemalt. Videosalvestiselt (dtl 58) ilmneb vähemalt mõningane füüsiline vastupanu politseiametnike tegevusele kainestuskambrisse sisenemisel.
17.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et ka kaebajale käeraudade kohaldamist ei saa ülal kirjeldatud olukorda ning kaebaja enda käitumist arvesse võttes pidada alusetuks ega ka selle kestuse tõttu ebaproportsionaalseks. Nimelt ilmneb joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokollist, et käeraudu kasutati 30 min vältel (dtl 11-12 ) ning ka videosalvestistelt ilmneb, et arestimajja jõudes käerauad eemaldati (dtl 56).
18.Kaebaja väitel põhjustati talle käeraudade paigaldamisel valu. Kaebaja on seejuures ka selgitanud, et halvasti paranenud käeluu murru tõttu (trauma 2024. a sügisel) valutas tal käsi ning ta oli probleemi lahendamiseks operatsiooni ootel. Valu tekitamine ja sellest tingitud kannatuste põhjustamine võib endast põhimõtteliselt kujutada väärikust alandavat kohtlemist (nt RKHKo3-3-1-9-17, p 13 ja seal viidatud praktika). Käeraudade paigaldamine on üldjuhul lühiajaline tegevus ning sõltub isiku enda käitumisest, sh kas ta oma tegevusega (vastupanu ametnikele) muudab selle protseduuri pikemaajaliseks ja keerukamaks ning soodustab valu tekkimist, või mitte. Praegusel juhul ei ole ilmnenud, et kaebaja ja politseiametnike vahel oleks kujunenud olukord, kus ametnikud käeraudu paigaldades ülemäärast jõudu kasutaks. Praeguse menetluse ajaks ei ole kahetsusväärselt säilinud ametnike pardakaamerate salvestisi, mille abil üksikasjalikumalt taastada käeraudade kasutamist. Samas ei ilmne olemasolevatest tõenditest, et kaebaja ja ametnike vahel oleks tekkinud rüselus või füüsilise konflikti olukord, mille käigus oleks kaebaja võinud saada käeraudade paigaldamisel põhjendamatult valu tunda. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja võis niikuinii tunda valu varasema ja paranemata käeluumurru tõttu, kuid samas seda endale teadvustades oli tal enda käitumisega võimalik valu suurenemist ära hoida.
8(12)
3-25-2598
On mõistetav, et käeraudade paigaldamine võib ka isiku vastupanu puudumisel põhjustada ebamugavustunnet, kuid mitte igasuguseid ebameeldivusi ei peeta kohtupraktika kohaselt väärikuse alandamisena käsitatavaks kohtlemiseks.
19.Kaebaja leiab, et tema kainenemisel hoidmine oli ka ülemäära pikaajaline. KorS § 43 lg 3 ls 1 kohaselt peetakse kainenema toimetatud isikut kinni kuni kainenemiseni, kuid mitte üle 12 tunni. Samas lõikes sätestatud erijuhtudel võib isikut kauem kinni pidada kas tervishoiutöötaja hinnangu alusel või isiku ena nõusolekul. Praegusel juhul otsustati kaebaja kainenema paigutamine protokolli kohaselt 24, juunil kella 18.50 paiku ning arestimajas paigutati ta kambrisse 19:21. Patrullpolitseiniku ettekande kohaselt ärkas kaebaja hommikul kella 05:25 ajal ja koputas uksele. Vestlusest kaebajaga selgus, et poomise mõtteid tal enam ei ole ja saab kõigest aru. Ametnik andis kaebajale riided ning vabastas ta kella 05:37 ajal. Seega ei ületanud kainenemas viibimine KorS § 43 lg 3 ls-s 1 sätestatud kestust. Ka ei ilmne, et kaebajat oleks arestimajas kinni peetud põhjendamatult pärast tema ärkamist. Samas ei oleks kainenema paigutamise eesmärgiga kooskõlas olnud tema varasem äratamine ning arestimajast ärasaatmine.
20.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebajat ei ole õigusvastaselt koheldud ei tema kinnipidamisel ja käeraudade paigaldamisel ega kainenema paigutamisel. Kaebaja arestimajas viibimist ei saa õigusvastseks pidada ka selle ajalise kestuse tõttu. Kuna eeltoodud tegevuses puuduvad kohtu hinnangul õigusvastasuse tunnused, ei ole ka täidetud üks RVastS § 7 lg-s 1 nimetatud esmaseid kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseid (avaliku võimu tegevuse õigusvastasus).
21.Kaebaja väidab ka talle kahju tekitamist tema kohtlemisega kainenemiskambris – temalt võeti ära kõik riided ning ta pidi viibima kambris alasti videojälgimise all, ainsaks võimaluseks püüda katta end madratsiga.
21.1.Nii arestimaja ametniku ettekande kui ka kohtumenetluses kainestuskambri kohta esitatud videosalvestiste põhjal on tuvastatav, et esmalt võeti kaebajalt enne kambrisse paigutamist ära nöörkinnisega lühikesed püksid (videosalvestis, dtl 56). Hiljem võtsid arestimaja ametnikud) temalt ära ka T-särgi (mille kaebaja oli ise seljast võtnud ja endale ümber kaela pannud) ning jalast aluspüksid (videosalvestis Kainestuskamber2.MP4; dtl 57). Ka infosüsteemi kandest ilmneb, et kell 20:05 eemaldasid kaks arestimaja töötajat kaebaja kaela ümber seotud särgi ning aluspesu (dtl 52). Sissekande kohaselt tehti seda isiku enesevigastamise või -ohustamise ennetamiseks. Samas konstateerisid ametnikud, et isikuga on kõik korras, ta suhtles peale seda vahejuhtumit ametnikega ja kiirabi ei vaja ning isik kaineneb edasi. Seega on tõendatud, et kaebaja pidi pikemat aega videovalvega kambris viibima alasti umbes 9 ja poole tunni vältel (riiete äravõtmisest kella 20:05 paiku 25. juunil kuni riiete tagastamise ja kaebaja vabastamiseni 05:25–05:37 järgmisel hommikul), püüdes kasutada enda varjamiseks ja võimalik, et ka soojendamiseks ainsat kambris olemasolevat eset – madratsit. Kaebaja viibimine ametnike vaateulatuses videoühenduse kaudu on küll põhjendatud tema enda turvalisuse huvides, kuid inimväärikust austava kohtlemise nõudega ei ole kooskõlas lasta kainenemisele paigutatud isikul viibida pikemaajaliselt haavatavas seisundis.
21.2.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt sedastanud, et kinni peetava isiku riietest ilmajätmine võib tekitada temas hirmu, ahastust ja alaväärsustunnet, mis võib teda alandada ja süvendada kinnipidamisest niigi tulenevat haavatavat seisundit (14.11.2023 otsus 9(12)
3-25-2598
asjas Vukušic vs. Croatia, 37522/16, p 39 ja seal osundatud praktika). Viidatud praktikas mööndakse vajadust vältida kinnipeetava enesevigastamise ohtu, kuid samas on peetud vajalikuks leida alternatiivseid võimalusi, nt lõhkumis- või rikkumiskindla riietuse võimaldamist (07.07.2011 otsus asjas Hellig v Germany, 20999/05, p-d 56 ja 57). EIK-i praktikas on peetud inimväärikust alandavaks isegi voodiriiete puudumist lühiajalise (kuni 48 tundi) kinnipidamise puhul2. Õiguskantsler on enda 5. mai 2021. a arvamuses 77/202136/2103141 rõhutanud vanglas kinni peetavate isikutega seoses, et kui tervishoiutöötaja leiab, et rahunemiskambrisse viidavalt inimeselt tuleb tema turvalisuse tagamiseks riided ära võtta, tuleb need viivitamata asendada ohutu riietusega3.
21.3.Vastustaja ei ole teinud mingeid jõupingutusi, et tagada kaebaja ohutus arestimajas kainenemisel viibides inimväärikust austaval viisil. Täiesti ilma riieteta sunnitult viibimine sedavõrd pika aja jooksul videojälgimise all ning omamata seejuures mistahes võimalust enda alastust varjata alandas kohtu hinnangul märkimisväärselt kaebaja väärikust. Olles juba enda seisundi tõttu (kinnipeetavana politseiametnike järelevalve all) haavatavas seisundis, süvendas seda veelgi olukord, millesse ta järelevalve korralduse tõttu pärast kõikide riiete äravõtmist oli pandud. Vastustaja ei ole praegusel juhul ka väitnud, et arestimaja täituvus olnuks sedavõrd suur, et pidev videojälgimine kaebaja ohutuse tagamiseks polnuks võimalik talle riideid või vähemalt aluspükse alles jättes. Kohtu hinnangul olnuks vastustajal võimalusi kaebaja haavatavat seisundit leevendada ja tema väärikust alandavat kohtlemist välistada või vähendada näiteks võimaldades talle ajutise lahendusena riideid või tekki (katet), mida poleks võimalik hõlpsasti enesevigastamiseks kasutada (selliste võimaluste olemasolule on viidanud EIK oma praktikas, nn rip-proof, tearproof riided).
21.4.Kohus leiab, et eelkirjeldatud viisil kaebaja arestimaja kainenemiskambris hoidmise ja järelevalve korraldusega on vastustaja kohelnud kaebajat õigusvastaselt ning tekitanud talle tema seisundist tulenevalt väärikuse alandamisena käsitatavaid üleelamisi. Kohtu hinnangul on selles osas tegemist nii üksikute ametnike, kes ei ole püüdnud kaebaja haavatavust vähendada (nt talle riideid osaliselt alles jättes), aga ka asutuse kui haldusorgani süülise tegevusega, kuna pole loodud alternatiivseid võimalusi kainenema paigutatud isikute haavatavuse vähendamiseks (nt spetsiaalsed riided või muu võimalus ennast alastuse korral katta). Kaebajale on seeläbi tekitatud hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju.
22.Kaebaja väidab tema õigusvastast ning väärikust alandavat kohtlemist ka põhjusel, et hoolimata tema palvetest ei osutatud talle arestimajas meditsiiniabi ega kutsutud kiirabi. Kaebaja arestimajja saabumisel on tema terviseseisundit dokumenteeritud ning protokolli on tehtud kanne: „Välisel vaatlusel nähtavaid vigastusi ei olnud“. Kaebaja ise väidab valu tekitamist käeraudade paigaldamisel, kuid samas on tõendatud, kaebaja kannatas pikemaajaliselt valu valesti paranenud käeluumurru tõttu ning tal oli planeeritud selle korrigeerimiseks operatsioon (vt terviseportaali väljavõtted, dtl 13-17). Arestimaja ametniku ettekandest (dtl 54) ilmneb, et ametnik käis veel kahel korral, kui kaebaja kambriuksele kolkis, kambri juures kontrollimas ja vestles kaebajaga. Kaebaja teatas mõlemal korral, et talle tuleb kutsuda kiirabi. Esimese kontrollkäigu osas on ametnik 2
https://www.inimoigusteraamat.ee/, punkt 4.2 ja seal viidatud kohtupraktika. https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/2024-11/Kontrollk%C3%A4ik%20Tartu%20Vanglasse%20ja %20vanglate%20ps%C3%BChhiaatriaosakonda.pdf 3
10(12)
3-25-2598
ettekandes märkinud kaebaja öeldu „käsi on valus kuradi debiil see ei ole sinu asi“ ning teisel korral „see ei ole sinu asi debiilikust ment, kui mina ütlen siis teie peate kutsuma kiirabi ei ole teie asi, mis on viga.“ Seega on vastustaja ametnik kaebaja märguannetele (uksele kolkimine) reageerinud, kuid kaebaja pole kummalgi korral väljendanud sellist tervisemuret, mis keskmiselt mõistliku inimese seisukohast eeldaks kiiret erakorralist sekkumist. Kaebaja osundas esimesel pöördumisel küll käevalule, kuid välja toomata kiireloomulist terviseprobleemi. Teisel korral on kaebaja ise üldse vastamisest keeldunud. Ametnik möönis ettekandes, et kaebaja käsi võis olla valulik kaebaja agressiivse käitumise tõttu jõu kasutamisel. Ei ole usutav, et kui kaebaja oli võimeline eelpool tsiteeritud reaktsioonideks vastuseks ametniku küsimustele, polnuks ta tõsise erakorralist sekkumist vajava tervisemure korral võimeline seda ka adekvaatselt ametnikule väljendama.
23.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja kahju hüvitamise nõue on põhjendatud osas, milles kohtu hinnangul on kaebajat koheldud kainenemiskambris väärikust alandaval viisil, hoides teda pikema aja vältel alasti ning võimaluseta ennast katta. Kaebus tuleb seega rahuldada osaliselt ning vastustajalt tuleb kaebajale välja mõista mittevaralise kahju hüvitis pooles osas taotletust, s.t 500 eurot.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist osutatud õigusabi eest kokku 3100 euro ulatuses 12,5 töötunni eest, tunnihinnaga 200 eurot, millele lisandub käibemaks (24%). Kohtu hinnangul on osutatud õigusabi maht kohtuvaidluse sisu ja menetlustoimingute hulka arvestades põhjendatud ning teenuse tunnihind kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas. Kuna kaebaja on füüsiline isik, kellel puudub võimalus käibemaksu mahaarvamiseks, tuleb õigusabikulu välja mõista koos käibemaksuga (vt RKHKo 3-23-663, p 23). Lisaks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 30 eurot. Kuna kohus rahuldab kaebuse pooles ulatuses, tuleb vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kantud menetluskulud samuti pooles ulatuses, st summas 1565 eurot Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ning tema võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
25.Lisaks varasemale otsustusele asendada kaebaja nimi kohtuotsuse avaldamisel tähemärgiga, asendab kohus täiendavalt ka käesoleva otsuse põhjenduste p-des 14 ja 16 nimetatud füüsiliste isikute nimed kohtuotsuse avaldamisel tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
11(12)
3-25-2598
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.