D.X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29. märtsi 2023. a otsuse ja 5. juuni 2023. a vaideotsuse tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja D.X , esindaja vandeadvokaat Kristjan Aava Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kärt Kasepõld
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13. märtsi 2024. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus ning D.X-i vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta toimikusse võtmata D.X-i 7. oktoobri 2025. a menetlusdokumendi lisad 1–13. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 13. märtsi 2024. a otsus. Teha uus otsus ja jätta D.X-i kaebus rahuldamata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Asendada avaldatavas otsuses D.X-i , J. D.X-i , S. D.X-i ja C nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 1. detsembril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-23-1514 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 4. mail 2018 ja 21. veebruaril 2019 D.X-ile relvaload kehtivusajaga kuni 10. aprillini 2023. Lubadele kanti relvad turvalisuse tagamise, laskespordiga tegelemise ja jahipidamise eesmärgil kasutamiseks. D.X esitas 15. veebruaril 2023 relvaloa pikendamise taotluse.
2.PPA tunnistas 29. märtsil 2023. a otsusega nr 4.2-1/1899-4 D.X-ile antud relvaload kehtetuks. Samuti keeldus PPA kaebajale relvaloa väljastamisest ja kohustas teda andma relvad, laskemoona ja paberkandjal relvaload üle PPA-le. PPA kohustas kaebajat võõrandama talle kuuluvad relvad ja laskemoona kolme kuu jooksul või alustama nende võõrandamist. PPA esitas otsuses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja ei sobi tulirelvi omama, kuna ohustab oma käitumisega teiste turvalisust (relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 ja § 43 lg 31); 2) kaebaja abikaasa andis politseile teada, et 5. veebruaril 2023 tõukas kaebaja teda tüli käigus korduvalt ja viskas käekotiga. Kriminaalmenetlust ei alustatud, kuna avaldaja ei soovinud ütlusi anda. Abikaasa sõnul on kaebaja varem teinud tema suunas ähvardavaid liigutusi ja rebinud katki tema riided. Haldusmenetluses antud ütlustes iseloomustas abikaasa kaebajat positiivselt. Abikaasa selgitas, et viimase tüli ajal karjusid nad teineteise peale ja, suutmata end tagasi hoida, viskas kaebaja tema suunas koti. See, et kott teda tabas, oli pigem õnnetus. Ta helistas politseisse, kuna oli emotsionaalne ja erutatud seisundis. Kaebaja ei ole kunagi tema suhtes vägivalda tarvitanud. Selline asi juhtus neil esimest korda. Nad arutasid kõik omavahel läbi, et see ei korduks. Kaebaja osaleb abikaasa sõnul aktiivselt laste kasvatamises ja majapidamistöödes. Kaebaja on aidanud ka abikaasa last eelmisest suhtest; 3) kaebaja ja tema eksabikaasa vahel esines 2006. ja 2007. a-l korduvalt lähisuhtevägivalda; 4) kaebaja rikkus korduvalt liiklusseadust (LS), sh 2019–2023 vähemalt kuuel korral. Kaebaja on ületanud mitmel korral lubatud sõidukiirust, sõitnud ilma turvavööta ja alkoholijoobes; 5) kaebaja on relvaloa omamise ajal korduvalt osalenud peretülides ja käitunud agressiivselt. Nii kaebaja kui ka tema abikaasa kinnitasid, et 5. veebruaril 2023 toimunud peretüli käigus viskas kaebaja abikaasat käekotiga. Kuigi kaebaja eksabikaasa eitab tänase seisuga, et kaebaja oleks olnud tema suhtes vägivaldne, on aastatel 2006 ja 2007 politsei andmebaasis registreeritud mitu lähisuhtevägivalla juhtumit, sh olukord, kus kaebaja väidetavalt lõi eksabikaasat jalaga. Ka 2013. a-l toimus kaebaja ja tema eksabikaasa vahel kaklus. Tegu ei ole ühekordse ja väheolulise konfliktiga. Uus vägivallajuhtum 2023. a-l näitab, et kaebaja agressiivsus ei ole jäänud minevikku. Kaebaja ei suuda teatud olukorras oma käitumist kontrollida ja võib käituda ettearvamatult. Pärast 5. veebruari 2023. a sündmust väitis kaebaja abikaasa, et kaebaja on ka varem tema suhtes agressiivselt käitunud; 6) kaebaja on süstemaatiliselt eiranud LS-i nõudeid. Ületades lubatud suurimat sõidukiirust ja juhtides mootorsõidukit joobes, seab juht alati ohtu enda ja kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Inimese liikluskäitumine on väga kaalukas asjaolu selle hindamisel, kas ta sobib relvaomanikuks. Tegemist on kõrgema ohu allikaga, mille kasutamisel võib väike hoolimatus tuua kaasa väga rasked tagajärjed. Korduvalt liiklusõigusrikkumisi toime pannud inimese puhul ei saa eeldada, et ta käitub relvaga hoolsalt ja nõuetekohaselt. Kaebaja karistused LS-i 2(11)
3-23-1514 nõuete rikkumiste eest on küll arhiveeritud, kuid RelvS § 43 lg 3 1ja § 36 lg 4 p 3 kohaldamine ei eelda kehtivate karistuste olemasolu; 7) kuna kaebaja on varem pannud toime õigusvastaseid tegusid mootorsõiduki kui kõrgema ohu allikaga ja käitunud korduvalt agressiivselt, on alust järeldada, et edaspidi võib tema puhul realiseeruda ka tulirelvast lähtuv oht; 8) arvesse tuleb võtta kaebajat positiivselt iseloomustavat teavet (varasemaid saavutusi laskespordis ja Kaitseliidus, tema panust laste kasvatamisesse ja arendamisesse ning hättasattunute aitamist), kuid see ei kaalu praegusel juhul üles tema korduvat teisi ohustavat käitumist. PPA on tutvunud kaebaja abikaasa ja eksabikaasa kirjalike ütlustega. Kuigi need on valdavalt positiivsed, ei muuda see fakti, et konfliktide toimumise ajal pidasid naised kaebajast lähtuva ohu tõttu vajalikuks politsei sekkumist. Oma ütlustes eitavad naised praegu seda, et kaebaja nende suhtes vägivalda kasutas. Kaebaja võib olla naiste ütlusi mõjutanud, arvestades seda, kui intensiivselt ta on end haldusmenetluses kaitsma asunud. On alust arvata, et kaebaja on valmis tegema kõik selleks, et relvaloast mitte ilma jääda. Ei ole eluliselt usutav, et kaks eri inimest on teinud varem kaebaja kohta füüsilise vägivalla tõttu väljakutseid, kuid muudavad nüüd meelt; 9) kaebaja pole liikluskäitumises tehtud vigadest õppinud. Rikkumised on jätkunud ka pärast 2020. aastat. 3. jaanuaril 2022 juhtis kaebaja ülevaatuse ja kindlustuseta mootorsõidukit. Kaebaja ületas 14. jaanuaril 2022 ja 13. jaanuaril 2023 suurimat lubatud sõidukiirust.
PPA jättis 5. juuni 2023. a vaideotsusega nr 4.2-1/1899-14 kaebaja vaide rahuldamata.
4.D.X esitas halduskohtule kaebuse, milles nõuab PPA 29. märtsi 2023. a otsuse ja 5. juuni 2023. a vaideotsuse tühistamist. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kui vastustaja kaebajale 2018. a-l relvaload väljastas, oli juba teada enamik praeguses otsuses arvestatud asjaoludest. Vastustaja rikkus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 lg-t 1, jättes arvestamata kaebaja usalduse selle suhtes, et load jäävad kehtima kuni 10. aprillini 2023; 2) 2006–2007 lähisuhtevägivalla juhtumite puhul lõpetati kriminaalmenetlus menetluse alustamise aluse puudumise tõttu (kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) § 199 lg 1 p 1). Põhja Ringkonnaprokuratuur leidis 16. aprilli 2008. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruses (kriminaalasi nr 07231601833), et abikaasa ütlused selle kohta, et kaebaja lõi teda jalaga, on ebaloogilised; 3) 2013. a juhtumi asjaolusid pole võimalik välja selgitada, kuna patrulli koostatud dokumentide säilitamise tähtaeg on möödunud; 4) vastustaja tugines asjakohatutele kaalutlustele, arvestades ammuste sündmustega, mida ei oleks tohtinud arvestada isegi juhul, kui nende toimumine oleks tõendatud; 5) kaebaja abikaasa kinnitas, et kaebaja pole etteheidetavaid tegusid toime pannud; 6) tõendid kinnitavad, et kaebaja ei ole vägivaldne. Politseinik kirjutas 16. veebruaril 2023 tehtud kodukülastuse põhjal toimunud järelkontrolli kokkuvõttes, et kaebaja abikaasa sõnade järgi pole kaebaja varem füüsiliselt vägivaldne olnud. 5. veebruari 2023. a juhtumiga seoses ei alustatud kriminaalmenetlust, kuna abikaasa ei soostunud ütlusi andma; 7) 3. ja 14. jaanuari 2022 LS rikkumiste eest tehti kaebajale suulised hoiatused. Rikkumisi peeti sedavõrd väheolulisteks, et karistuse määramine olnuks ebaproportsionaalne. 13. jaanuari 2023. a rikkumise eest määrati kaebajale mõjutustrahv. Tegemist pole karistusega ja sellele ei võinud vastustaja tugineda; 8) psühholoogi hinnang tõendab, et riski kaebaja vägivaldseks käitumiseks ei esine; 9) vastustaja jättis arvestamata kaebajat positiivselt iseloomustavad ütlused;
3(11)
3-23-1514 10) kaebaja on olnud relvaomanik üle 30 aasta. Vastustaja on jätnud arvestamata, et selle aja jooksul pole kaebaja rikkunud ühtegi relvade käitlemise nõuet. Kaebajale etteheidetav tegevus polnud seotud relvadega; 11) vastustaja pole arvestanud, et kaebaja on Kaitseliidu, Eesti Laskurliidu ja IPSC aktiivne liige. Kaebajale relvalubade väljastamisest keeldumine kahjustab Eesti julgeolekut; 12) vaideotsus on õigusvastane, kuna vastustaja jättis lahendamata 26. mail 2023 esitatud taandamise taotluse.
5.Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) relvaluba on eriõigus käsitseda kõrgema ohu allikat; 2) kaebaja sobivuses tekitasid kahtluse korduvad peretülid ja LS rikkumised. Kaebajaga seotud lähisuhtevägivalla juhtumite pinnalt on võimalik järeldada, et esinenud on vähemalt vaimset vägivalda ja agressiivsust, 5. veebruaril 2023 esines ka füüsiline vägivald. Seejuures tundsid kaebaja eksabikaasa ja abikaasa end sedavõrd ohustatuna, et pidasid vajalikuks teavitada politseid. Seda asjaolu ei muuda see, et naised on asunud aja möödudes toimunut ümber hindama ja pisendama. Kaebaja ei suuda end pingelistes olukordades talitseda. Ta võib muutuda agressiivseks ja vägivaldseks. Seetõttu pole ta relvaomanikuna usaldusväärne. Kaebaja tellitud psühholoogi hinnang seda järeldust ei kummuta; 3) korduv lubatud sõidukiiruse ületamine näitab isiku suhtumist reeglitesse. Reeglite eiramine näitab, et inimene ei pea nende järgimist oluliseks olukorras, kus see talle sobib või tema enda hinnangul ohutu tundub. Kaebaja on 12 aasta jooksul ületanud piirkiirust 16 korral. Tegu on korduva teiste inimeste turvalisust ohustava käitumisega. Mootorsõiduk on suurema ohu allikas. Sõidukit juhtides võib väiksemgi viga, hooletus või valearvestus põhjustada raskeid õnnetusi; 4) vastustajal on õigus arvestada andmetega, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi. Oluline on koguda teavet kaebaja eluviisi ja käitumise kohta; 5) kaebaja jätkuvad kiiruseületamised ei ühti kaebaja, C ja S. D.X-i esitatud iseloomustustega ning kinnitavad, et kaebaja ei ole eelmistest rikkumistest vajalikke järeldusi teinud.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 13. märtsi 2024. a otsusega kaebaja kaebuse ja tühistas vaidlustatud otsused ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 4110 eurot. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) PPA võib RelvS § 36 lg 4 p 3 ja § 43 lg 3 1 kohaldamisel tugineda karistusregistrist kustutatud ja sinna kandmata jäetud andmetele, sh sellistele tegudele, millel puudub seos relvadega; 2) PPA on muutnud oma praktikat rangemaks ja see on lubatud sinnamaani, kus see jääb seaduse piiridesse; 3) kaebaja on PPA infosüsteemi andmetel pannud toime mitmed liiklusseaduse rikkumised; 4) vastustaja tugines põhjendatult kaebaja süstemaatilistele liiklusrikkumistele. Rikkumised on järjepidevad ning moodustavad selge käitumismustri. Kaebaja jäi kiiruse ületamisega vahele veel ka 2023. a jaanuaris. Käitumismuster on olnud kaebajale omane pikema aja jooksul. Mustri muutumisest vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga märke polnud. Oluline pole see, et viimased kiiruseületamised ei olnud väga suured ning et kaebajale ei määratud nende eest karistust väärteomenetluse korras, vaid tehti suuline hoiatus ja mõjutustrahv (vt ka
13.jaanuari 2023. a lühimenetluse otsus, digitoimiku leht (dtl) 57). Tegu on siiski liiklusreeglite selge rikkumisega, millest võib teha järeldusi kaebaja suhtumise kohta suurema ohu allika kasutamisele seatud reeglitesse; 5) PPA ei saanud tugineda lähisuhte vägivalla juhtumitele, mis leidsid aset endise abikaasaga aastatel 2006–2007 ja 2013. Kaebaja vägivaldsus endise abikaasa suhtes pole leidnud tõendamist. PPA pole pööranud tähelepanu sellele, et osade nimetatud juhtumite puhul esitas 4(11)
3-23-1514 politseile teate kaebaja, kelle väitel oli endine abikaasa kaebaja suhtes vägivaldne (9. detsembri 2006. a ja 15. oktoobri 2013. a juhtumid; 25. juuli 2006. a juhtumi puhul esitaid vägivalla kohta teate nii kaebaja kui ka S. D.X). Inimesele pole põhjust teha etteheiteid pelgalt konfliktisituatsiooni sattumise pärast. Juhtumite puhul, kus politseiga võttis ühendust kaebaja endine abikaasa (25. juulil 2006. a kell 23.36 registreeritud juhtum, 7. detsembri 2006. a ja 12. veebruari 2007. a juhtumid), ei ole PPA arvestanud Põhja Ringkonnaprokuratuuri 16. aprilli 2008. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruses (dtl 45) esitatud seisukohtadega. Prokurör leidis, et kaebaja endise abikaasa suhtes vägivalda ei kasutanud. Kaebaja endise abikaasa ütluste tõele mittevastavust kinnitavad ka tema ema ja C ütlused. 2013. a juhtumi puhul pole ka vastustaja enda esitatud väljatrükis andmeid, et selles olukorras oleks võinud vägivaldseks osapooleks olla kaebaja. Kaebajal pole alates 2013. a-st enam eksabikaasaga konflikte olnud. Konfliktid, mille puhul eksabikaasa kaebajat vägivaldses käitumises süüdistas, jäid veelgi kaugemasse minevikku, 2006.–2007. aastasse. Seega, isegi kui kaebaja vägivaldne käitumine nendes konfliktides oleks tõendamist leidnud, oleks tegu käitumismustriga, mille tähendus kaebajast kui relvaomanikust täna lähtuvate ohtude hindamisel ei ole kuigi oluline; 6) asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebaja käitus 5. veebruaril 2023. a peretüli käigus agressiivselt, leidmata sõnelusele muud lahendust kui asjade loopimine, sh naise suunas käekoti viskamine. Seda tehes pidi kaebaja vähemalt arvestama võimalusega, et kott tabab naist ja viimane saab haiget. Käekott tabaski naist näkku ja tekitas talle nähtava vigastuse. Tõendatud pole, et kaebaja oleks varem J. D.X-i vastu vägivaldne olnud ning et tegu oleks kaebajat iseloomustava käitumismustriga. J. D.X-i ütlused selle kohta, et tegu oli esmakordse juhtumiga, on usutavad. Väite, et kaebaja on ka varem tema vastu argessiivne olnud (teinud ähvardavaid liigutusi, rebinud riideid), esitas J. D.X kaebaja peale ärritunud olles ning võis seetõttu liialdada. Ohver võib muuta oma ütlusi pärast tüli raugemist, soovides vägivallatsenud lähedast kaitsta. Praegusel juhul ei esine siiski asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kaebaja oleks J. D.X-i vastu korduvalt vägivaldne olnud; 7) eriteadmistega isik psühholoog MV leidis, et võttes arvesse kaebaja vanust (50+), puuduvaid vägivallakuritegusid, stabiilset elukorraldust, alkoholi ja narkootikumide mittetarvitamist, stabiilseid sotsiaalseid suhteid, stabiilset sissetulekut ja senist head toimetulekut ühiskonnas, psüühikahäirete puudumist ja kõrghariduse olemasolu, võib asuda seisukohale, et risk, et kaebaja käituks järgneva aasta jooksul vägivaldselt, on madal. Lisaks on kaebaja vallanud relvi 30 aasta jooksul ilma intsidentide või relvaseaduse rikkumiseta, mistõttu on ka risk, et ta paneb relva kasutades toime vägivallateo, madal; 8) PPA-l tuli arvestada ka MVi arvamuses esile toodud fakti, et kaebaja on olnud relvaomanik pikka aega. Hoolimata järjepidevatest liiklusrikkumistest ei ole kaebaja relvadega seotud nõudeid senini kordagi eiranud; 9) PPA tegi vigu, mis suure tõenäosusega mõjutasid kaebaja kohta tehtud ohuprognoosi. Kuna agressiivsust lähisuhtekonfliktides ei ole põhjust pidada kaebajale pikaajaliselt omaseks käitumismustriks, ei pruugi temast lähtuv oht järjepidevatest liiklusrikkumistest hoolimata olla nii suur, nagu PPA leidis. Mida ebakindlam on inimese seniste tegude pinnalt tehtav järeldus, et tema käitumine ja eluviis teisi ohustab, seda olulisem on selgitada välja ka teda positiivselt iseloomustavad asjaolud ning neid hinnangu andmisel arvesse võtta. Sellised asjaolud võivad ohukahtlust vähendada ja anda aluse teha otsus inimest relvaomanikuna siiski usaldada. Väiksema ohu korral võinuks praegusel juhul kaalukamaks osutuda kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ja tema õigus vabale eneseteostusele (sh laskespordiga tegelemine ja Kaitseliitu kuulumine), mida PPA vaidlustatud otsustes kaebaja turvalisust ohustava eluviisi ja käitumise tõttu oluliseks ei pidanud; 10) kohus ei või teostada kaalutlusõigust vastustaja eest. Seega tuleb vaidlustatud otsus tühistada. Vastustajal tuleb kaebajale relvaloa andmine uuesti otsustada, arvestades nii 5(11)
3-23-1514 kaebajast lähtuvat ohtu kinnitavaid kui ka seda leevendavaid tõendatud asjaolusid. Uue otsuse tegemisel tuleb arvestada ka seda, kuidas on kaebaja käitunud vahepeal möödunud aja jooksul; 11) kaebaja ei saa avalikes huvides nõuda, et PPA oleks vaidlustatud otsuses arvestanud, kas vaidlustatud otsus kahjustab Eesti julgeolekut; 12) kuna vaidlustatud otsus tühistatakse, tuleb tühistada ka vaideotsus; 13) kaebaja kandis õigusabikulu 7748,50 eurot. Sarnase sisuga asjade puhul on õigusabi olnud oluliselt väiksem. Põhjendatud õigusabikulu on 4000 eurot. Koos riigilõivu ja tõlkekuludega tuleb vastustajal hüvitada 4110 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.PPA taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu 13. märtsi 2024. a otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja käitumine ohustab teda ennast ja teisi. Kaebaja on 12 aasta jooksul ületanud piirkiirust 16 korral. Ainuüksi liikluskäitumisest lähtuv oht on piisavalt kõrge, et mitte usaldada kaebajale tulirelva; 2) kaebaja käitus agressiivselt. Kaebaja mõlemad naised on kinnitanud, et kaebaja käitus nende suhtes agressiivselt. Kaebaja kujutas endast sedavõrd suurt ohtu, et naised pidasid vajalikuks kaasata sündmustesse politsei. Halduskohus jättis tähelepanuta, et naised hakkasid juhtunut pisendama samaaegselt pärast seda, kui algas kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamise menetlus. Käekoti viskamisega seotud juhtumi puhul selgitas J. D.X, et ta jooksis majast välja ja umbes 30 minutit hiljem helistas häirekeskusesse. Ta selgitas 10 päeva hiljem järelkontrollis, et ka varem on esinenud ähvardavaid liigutusi ja riiete katki rebimist. Seega oli J. D.X-il enne politseisse pöördumist piisavalt aega, et emotsioonidel vaibuda ja juhtunu üle järele mõelda. Kaebaja seletustest käekotiga viskamise kohta järeldub, et ta tegutses läbimõeldult ega pidanud kotiga viskamist oluliseks. Ta pisendas toimunut ega mõista, et tegemist oli vägivallaga. Vägivaldsed tülid viitavad sellele, et ta võib pingeolukorras oma tahte pealesurumiseks muutuda ettearvamatuks ja agressiivseks; 3) psühholoogi analüüs ei muuda PPA hinnangut. Analüüs ei tõenda, et kaebajast ei lähtu ohtu. Kohus ei pööranud tähelepanu psühholoogi märkusele, et riski hindamisel ei hinnata teo raskusastet või isiku ohtlikkust. Psühholoog lähtus peamiselt sellest, et kaebajal puudusid vägivallasüüteod ja kriminaalkaristused. Hinnatud on tema retsidiivsust karistusõiguse mõttes. Analüüsis pole arvestatud liiklusrikkumistega; 4) nii tulirelv kui ka mootorsõiduk on suurema ohu allikad. Tähelepanematus ja hooletus võib kaasa tuua rasked tagajärjed. Määrav pole see, kui kaua on kaebaja relvaomanik olnud; 5) PPA arvestas kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, kuid need ei kaalunud üles seda, et kaebajale tuleks relvaluba väljastada. Turvalisuse tagamiseks pole tingimata vaja tulirelva.
8.Kaebaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja liiklusrikkumised ei näita, et tema käitumisest lähtuv oht välistaks relvaloa väljastamise. Kaebaja ei rikkunud alates 1994. aastast kuni 29. märtsini 2023 relva käitlemise nõudeid. Vastustaja on muutnud oma hinnangut talle varem teada olnud asjaolude kohta; 2) kaebaja polnud vägivaldne oma eksabikaasa S. D.X-i suhtes. Vastustaja on muutnud oma etteheiteid kaebaja käitumisele; 3) kaebaja tegevus 5. veebruari 2023. a sündmuses oli ühekordne ja vähetähtis ega kirjelda kaebajat sobimatuna relva soetama või omama; 6(11)
3-23-1514 4) psühholoogi hinnang tõendab, et kaebajast tulenev risk käituda vägivaldselt on madal. Halduskohus arvestas õigesti selle hinnanguga; 5) vastustaja antud ohuhinnang ei ole põhjendatud. Vastustaja tegi Otsuses mitu kaalutlusviga.
9.Kaebaja taotleb vastuapellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega halduskohus jättis osad menetluskulud kaebaja enda kanda kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus on ekslikult menetluskulude põhjendatuse hindamisel lähtunud teistes haldusasjades välja mõistetud menetluskulude suurusest. Tegemist on individuaalse otsustusega; 2) halduskohtu otsuse põhjendused on vastuolulised; 3) kaebaja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud.
10.PPA taotleb vastuses vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) arvestades asja mahtu ja keerukust polnud tegemist kogu ulatuses põhjendatud menetluskuludega; 2) tõendid, mida analüüsiti, koguti haldusmenetluses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Kaebaja esitas 7. oktoobri 2025. a menetlusdokumendis uued tõendid (lisad 1–13). Need dokumendid oli kaebajal võimalik esitada halduskohtule. Samuti ei oma need vaidluse lahendamisel tähendust, sest praeguses haldusasjas ei hinnata süüteomenetluse õiguspärasust. Seetõttu tuleb jätta need tõendid asja materjalide juurde võtmata (HKMS § 62 lg 2 ning § 198 lg 2 ja lg 3).
12.PPA tunnistas 29. märtsi 2023. a otsusega kaebajale väljastatud relvaload kehtetuks ja keeldus relvalubade väljastamisest RelvS § 36 lg 4 p 4 ja § 43 lg 31 alusel.
13.Eespool viidatud sätete kohaselt võib PPA keelduda relvaloa andmisest ja tunnistada antud relvaloa kehtetuks, kui isik on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama.
14.Selleks, et PPA saaks asuda kaaluma relvaloa mitteandmist või antud relvaloa kehtetuks tunnistamist, peab olema täidetud eeldus, et isik oma eluviisi või käitumise tõttu ohustab enda või teise isiku turvalisust. Isikust lähtuva ohu hindamisel saab arvesse võtta tema isikut, sh isikuomadusi ja varasemat elukäiku. Seejuures on lubatud tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kanta. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut taotleja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse inimese kohta teadaolevat infot teda iseloomustavana haldusmenetluses tehtava otsustuse tarvis, mille üldisemaks eesmärgiks on ohtude tõrjumine (vt ka RKKKm 1-15-1446, p-d 9–15).
15.PPA-l on lubatud kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel arvestada ka kaebaja õigusrikkumistega, mis jäid relvaloa andmisele eelnenud perioodi. PPA-l on lubatud uue relva- või soetamisloa andmise otsustamisel teha taotlejale varasema halduspraktikaga võrreldes põhjalikum taustakontroll ning ühiskondlike muutuste vms asjaolude tõttu hinnata taotlejast lähtuvat ohtu varasemast praktikast rangemalt ja omistada avaliku korra kaitsele 7(11)
3-23-1514 varasemast suurem kaal, seda eriti juhul, kui vahepealsel perioodil on isikul veel lisandunud rikkumisi (nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2025 otsus haldusasjas nr 3-23-289, p 22).
16.Kas isiku käitumisest lähtub oht kaitstavale õigushüvele, puudutab õigusnormi eelduse täidetavust. Tegemist on prognoosiga isiku käitumise kohta tulevikus. Kuna praegusel juhul pole õigusaktidest või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt jäetud haldusorganile ainuotsustamise pädevust ohu hindamisel, siis on kohtul võimalik tuvastatud asjaolude alusel anda ise hinnang, kas kaebaja käitumist saab pidada RelvS § 36 lg 4 p-i 4 ja § 43 lg 3 1 mõttes turvalisust ohustavaks käitumiseks (vrd RKHKo 3-19-1545, p 26).
17.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et PPA on kaebajast lähtuva ohu kirjeldamisel õiguspäraselt lähtunud tema süstemaatilistest liiklusrikkumistest: 1) kaebaja juhtis 5. juulil 2006 mootorsõidukit joobeseisundis; 2) kaebaja ei kasutanud 4. septembril 2011 mootorsõidukit juhtides turvavööd; 3) kaebaja ületas 18. jaanuaril 2011 lubatud sõidukiirust enam kui 22 km/h; 4) kaebaja ületas 11. septembril 2011 lubatud sõidukiirust enam kui 23 km/h; 5) kaebaja ületas 15. septembril 2011 lubatud sõidukiirust enam kui 20 km/h; 6) kaebaja ületas 3. novembril 2011 lubatud sõidukiirust enam kui 31 km/h; 7) kaebaja ületas 22. mail 2012 lubatud sõidukiirust enam kui 49 km/h; 8) kaebaja ületas 6. septembril 2012 lubatud sõidukiirust enam kui 26 km/h; 9) kaebaja ületas 1. mail 2013 lubatud sõidukiirust enam kui 56 km/h; 10) kaebaja ületas 27. novembril 2014 lubatud sõidukiirust enam kui 45 km/h; 11) kaebaja ületas 8. septembril 2015 lubatud sõidukiirust enam kui 32 km/h; 12) kaebaja ületas 4. märtsil 2017 lubatud sõidukiirust enam kui 27 km/h; 13) kaebaja ületas 11. detsembril 2017 lubatud sõidukiirust enam kui 18 km/h; 14) kaebaja ületas 23. septembril 2019 lubatud sõidukiirust enam kui 17 km/h; 15) kaebaja ületas 18. oktoobril 2019 lubatud sõidukiirust enam kui 17 km/h; 16) kaebaja ületas 4. detsembril 2020 lubatud sõidukiirust enam kui 32 km/h; 17) kaebaja sõidukil puudus 3. jaanuaril 2022 ülevaatus ja kindlustus; 18) kaebaja ületas 14. jaanuaril 2022 lubatud sõidukiirust kuni 20 km/h; 19) kaebaja ületas 13. jaanuaril 2023 lubatud sõidukiirust 18 km/h.
18.Mootorsõidukit kui kõrgema ohu allikat kehtivaid nõudeid eirates juhtides seab isik ohtu nii enda kui ka teiste isikute õigushüved (nt elu, tervis ja omand). Liiklusalased rikkumised (nt alkoholijoobes sõiduki juhtimine või kiiruse ületamine) iseloomustavad inimese suhtumist õiguskorda ning võivad anda tunnistust inimese enda või teise isiku üldisest turvalisust ohustavast käitumisest. Kui inimene ei pea oluliseks üldise ohutuse tagamiseks kehtestatud liiklusreeglitest (s.o keeld juhtida sõidukit alkoholijoobes ja ületada lubatud sõidukiirust) kinnipidamist, esineb tõenäosus, et ta ei pea oluliseks ka tulirelva käitlemise nõuete järgimist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2025. a otsus nr 3-22-677, p 10 ja seal viidatud varasemad lahendid). Relvaloa andmine ei saa isikule tekitada õiguspärast ootust, et ka rikkumiste lisandudes/jätkudes ja/või halduspraktika karmistudes antakse isikule jätkuvalt relvaluba.
19.Praegusel juhul on tegemist olnud järjepidevate liiklusalaste rikkumistega ning need moodustavad kaebaja selge käitumismustri. Nii enda kui ka teiste õigushüvede ohtu seadmist iseloomustavad ilmekalt lubatud sõidukiiruse ületamised ja alkoholijoobes sõiduki juhtimine. Alkoholijoobes sõiduki juhtimise keelu ning lubatud piirkiiruse esmaseks mõtteks on tagada suurema ohu allika valdaja ja kaasliiklejate turvalisus. Isiku elu ja tervis on kaalukad õigushüved. Nende keeldude rikkumine suurendab kaitstavale õigushüvele kahju saabumise tõenäosust. Lubatud sõidukiirust on seejuures ületatud ka enam kui 56 km/h. Liiklusalased süüteod näitavad, et kaebaja ei ole oma varasemat käitumismustrit muutnud, vaid jätkanud endise eluviisiga. Suurema ohu allikat (praegusel juhul sõidukit) kasutades on kaebaja süstemaatiliselt otsustanud (riski)käitumise kasuks. Selle tulemusena on ta ohustanud nii enda 8(11)
3-23-1514 kui ka teiste inimeste õigushüvesid. Seetõttu ei saa välistada, et ka teise suurema ohu allika (s.o tulirelva) kasutamisel ei otsustaks kaebaja suurema riskikäitumise kasuks. Selle valiku tagajärjeks võib olla kaaluka õigushüve kahjustamine. Seejuures pole hinnangu andmisel oluline, kas oht realiseerub või mitte.
20.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta osas, et 2006. a – 2007. a ja 2013. a konfliktsituatsioonide osas pole võimalik üheselt järeldada, et nendes oleks kaebaja kasutanud füüsilist vägivalda endise abikaasa suhtes. Samas, sõltumata sellest, kelle algatusel kaebaja ja teise poole vaheline konflikt algas ja milles see konkreetsel juhul seisnes, tuli kahe lähedase inimese vahelised tekkinud konfliktsituatsioonid mitmel korral lahendada politsei kaasabil. Inimesed ise, sh kaebaja ei olnud võimelised konfliktsituatsioone rahumeelselt ilma välise abita lahendama.
21.Vaidlustatud otsuse kohaselt sai politsei 5. veebruaril 2023 teate, et kaebaja lõi oma praegust abikaasat käega näkku ja rindu ning lükkas teda. Kaebaja abikaasal olid näos kriimustused ja muhk. PPA 9. veebruari 2023 teatise järgi kriminaalmenetlust ei alustatud, sest kaebaja abikaasa teatas, et ei anna kriminaalmenetluses ütlusi.
22.Halduskohus leidis 5. veebruari 2023. a juhtumi kohta, et kaebaja käitus 5. veebruaril 2023. a konfliktsituatsiooni käigus agressiivselt, leidmata sõnelusele muud lahendust kui asjade loopimine, sh naise suunas käekoti viskamine. Samas ei pidanud halduskohus tõendatuks, et kaebaja oleks varem abikaasa vastu vägivaldne olnud ning et tegu oleks kaebajat iseloomustava käitumismustriga.
23.Ka 5. veebruari 2023. a juhtumi puhul ei tule ohuprognoosi andmisel määravat tähendust omistada sellele, kes selle algatas ja milles see konkreetsel juhtumil seisnes. Oluline on, et kaebaja oli järjekordselt lähedase inimesega konfliktsituatsioonis ning see arenes faasi, kus tekkinud probleemi lahendamisesse tuli kaasata politsei. Konfliktsituatsioonil lasti eskaleeruda ning seda ei olnud võimalik osapooltel, sh kaebajal ise rahumeelselt lahendada.
24.Eelnevast nähtub, et erinevatel aegadel peresiseste konfliktide lahendamisesse, sh erinevate lähedaste inimestega, tuli mitmel korral kaasata politsei. Kui lähedase inimesega konfliktsituatsiooni lahendamiseks on mitmel korral tarvis kasutada välist (s.o politsei) abi, siis see näitab, et sündmused eskaleerusid ja inimestel, sh kaebajal oli raskendatud ise rahumeelselt probleeme lahendada. Ka viidatud asjaolu suurendab relvaseadusega kaitstava õigushüve kahjustamise tõenäosust. Lähisuhtes konfliktsituatsiooni eskaleerumisel ja ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel võidakse asuda seda lahendama selleks mitte mõeldud vahenditega, otsustades riskikäitumise kasuks.
25.Asja lahendamisel ei saa tähendust omistada kaebaja eriteadmistega isiku hinnangule, mille kohaselt on kaebaja risk käituda vägivaldselt järgneva aasta jooksul madal (dtl 131– 136). Kas oht esineb või mitte, siis see on õigusliku hinnangu küsimus ja seda hindab kohus. Viidatud hinnangus pole eriteadmistega isik hinnanud kaebajast lähtuvat ohtu RelvS § 36 lg 4 p 4 ja § 43 lg 31 mõttes.
26.Asjaolusid kogumis (s.o liiklusalased rikkumised ja erinevate lähedaste inimestega mitmete peretülide lahendamine politsei abil) lubavad siiski jaatada kaebajast lähtuvat ohtu RelvS § 36 lg 4 p-i 4 ja § 43 lg 3 1 mõttes. Erinevalt halduskohtu hinnangust ei ole ringkonnakohtu hinnangul PPA-l vaja selles küsimuses uuesti oma seisukohta kujundada.
9(11)
3-23-1514
27.Ringkonnakohtu hinnangul pole PPA teinud kaalumisel vigu. PPA on kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud, ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke asjaolusid tähelepanuta, sh erinevaid väärtusi ilmselgelt ekslikult väärtustanud. PPA on arvesse võtnud kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid (s.o saavutusi laskespordis ja Kaitseliidus, sh tema panust laste kasvatamisesse ning hätta sattunud inimeste aitamisel). Samuti on PPA arvestanud kaebaja abikaasa kirjeldust kaebaja kohta. Siiski ei maanda need asjaolud korduvatest liiklusrikkumistest ja peresuhte konfliktidest järeldatud ohuprognoosi. Eelduslikult ei ole nendes olukordades tulnud kaebajal kogeda konfliktsituatsiooni ja valiku korral langetada otsus riskikäitumise kasuks. Samuti on PPA kaalumisel arvestanud sellega, et kaebaja kasutab tulirelva turvalisuse tagamiseks, jahipidamiseks ja spordialaga tegelemiseks. Samas on PPA kaalunud seda vastandhüvega, milleks on teiste isikute õigus elule ja tervisele ning avaliku korra kaitse. Nende hüvede väärtustamisel pole PPA ilmselgelt eksinud. PPA toob õigesti välja ka selle, et kuigi kaebaja väidab, et ta on oma varasemast kogemusest õppinud, siis on ta sellest hoolimata jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist (nt ületanud 13. jaanuaril 2023 lubatud sõidukiirust). Kuigi kaebajale on varem väljastatud relvaluba, siis on ta oma käitumisega näidanud, et suurema ohu allika kasutamisel on ta korduvalt ja jätkuvalt langetanud valiku ohutuse tagamiseks seatud nõuete rikkumise kasuks. Samuti on tal tulnud mitmed lähisuhte konfliktsituatsioonid lahendada politsei abil.
28.Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole eluaegse mõjuga. Vaidlustatud otsus ei välista tulevikus uue relvaloa taotlemist ja andmist, kui kaebaja parandab oma käitumist ja eluviisi. Kui kaebaja käitub edaspidi korrektselt, ei saa vastustaja uue loa väljastamisest keelduda pelgalt viitega vaidlustatud otsusele. Relvaloa kehtetuks tunnistamise või uue relvaloa taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused ei kaalu üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste kaitsmise vajadust nagu inimese elu ja tervis (Riigikohtu 18. juuni 2019 otsus haldusasjas nr 5-19-26, p 50).
29.Halduskohus tõi välja, et vastustaja rikkus vaidemenetluse norme sellega, kui jättis vaidemenetluses lahendamata ametniku taandamise avalduse. Samas ei võtnud halduskohus seisukohta, kas see rikkumine võis mõjutada asja otsustamist. Kaebaja soovis kokkuvõtlikult ametniku taandamist põhjusel, et ametnik ei võimaldanud seletuste andmist, rikkus uurimispõhimõtet ja selgitamiskohustust ja takistas toimikuga tutvumist (dtl 152–153). Üksnes nendest asjaoludest pole ringkonnakohtu hinnangul võimalik järeldada, et ametnik oleks olnud kaebaja vaide lahendamisel erapoolik. Ükski asjaolu ei viita sellele, et ametnik oleks kuidagimoodi isiklikult olnud huvitatud sellest, et kaebaja vaie jääks rahuldamata. Sellest tulenevalt ei saanud avalduse rahuldamata jätmine tuua vaidemenetluses kaasa ka teistsugust otsustust (HMS § 58).
30.Eeltoodust tulenevalt tuleb PPA apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse ja jätab kaebuse rahuldamata.
31.Kuna kaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1), siis tuleb jätta kaebaja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. PPA menetluskulude väljamõistmist ei taotle. 10(11)
3-23-1514
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.