Haridus ja kultuur › Muu haridus ja kultuur

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

“Vastustaja pakkus lapsele 14.06.2024 lasteaia kohta Peetri teeninduspiirkonna Võsukese Lasteaias kohakasutuse algusega 21.08.2024, millest kaebaja samal päeval paraku loobus.” Vastustaja on siinkohal esitanud ebaõigeid väiteid nagu olnuks pakutud Võsukese lasteaiakoht Peetri teeninduspiirkonnas. Võsukese lasteaed asub Jüris, mis omab omaette teeninduspiirkonda. Lastevanematel ei olnud 2024 aastal kohustust võtta vastu lasteaiakohta väljaspool teeninduspiirkonda. Rae valla teeninduspiirkonnad kaotati ära alles 2025.aastal. Kaebaja arvutuskäik kahju osas, mis tekkis kaebajale saamata jäänud tulumaksutagastuse tõttu, on järgnev: 108 eurot (kohatasu) x 4 (kuud) = 432 eurot. 2023 Eesti Vabariigis kehtiv tulumaksumäär oli 20%. 432 eurost 20% on 86,40 eurot. 2023.a kehtinud seaduste kohaselt oli võimalik eluasemelaenu intresse, koolituskulusid, kingitusi ja annetusi kokku tulust maha arvata kuni 1200 eurot, kusjuures eluasemelaenu intresse oli võimalik maha arvata maksimaalselt 300 euro eest. Mahaarvamised ei saa ületada 50% maksumaksja sama maksustamisperioodi Eestis maksustatavat tulu. 17.05.2025 oli kaebaja poolt esitatud ka tõend nr 6, milles oli kaebaja 2023-2024 tuludeklaratsioonid. 2023 tuludeklaratsioonilt nähtus, et kaebaja oli tulust maha arvanud elamuasemelaenuintresse maksimummääras, teisi mahaarvamisi ei olnud. Seega oli kaebajal 2023 võimalik taotleda tulumaksutagastust kuni 900 euro ulatuses koolituskuludelt, ehk õigus 432 euro koolituskulude tulust maha arvamiseks oli kaebajal 2023 olemas. Samasuguste määradega kehtis tulust mahaarvamiste õigus ka 2024 aastal. Tõendis nr 6 nähtub ka kaebaja tuludeklaratsioon 2024.aasta kohta. Sellelt nähtub, et 2024 on tehtud mahaarvamisi summas 420,58 eurot. Kaebaja esitatud tabelist on 2024 kohta mahaarvamisi 808,28 eurot. Seega on kaebaja teinud enda arvutustes vea ning õige nõue 2024 tulumaksu kohta on 779,42x20%=155,88 eurot. Kokku on tulumaksutagastuse nõue seega mitte varasemalt välja toodud 248,06 eurot, vaid 155,88 pluss 86,40 eurot, ehk 242,28 eurot.

rahastamisele kohaldatakse KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut ja mille realiseerimiseks sõlmisid lapsevanem H. H, vastustaja ja eralastehoid Estcare OÜ 11.10.2023 Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määruse nr 26 „Rae valla eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“ alusel kolmepoolse lepingu nr 2023-0275 lapse Y. Y lapsehoiuteenuse rahastamiseks. Vastavalt lepingu punktidele 2.2 ja 3.1.5 kohustus lapsevanem tasuma eralastehoiu teenuse eest sama summa, mis oleks tal tulnud tasuda juhul, kui laps oleks käinud samal perioodil munitsipaallasteaias. Seda summat ületava lastehoiu teenuse kohustus vastavalt lepingu punktile 3.1.7 tasuma Rae vald. Vastavalt lepingu punktile 4.4 esitab lastehoid lapsevanemale arve vanema kaetava osa määra ja lapse toidukulu kohta ning lepingu punkt 4.1 kohaselt tasub Rae vald omavalitsuse poolt kaetava osa otse teenuse osutajale ehk lastehoiule. Rae vald on oma kohused kohaselt täitnud. Sõlmitud leping ei näinud ette lapsele eralastehoidude toidukulude hüvitamist Rae valla poolt, vastupidi, vastavalt lepingu punktidele 3.1.6 ja 5.3.1 kohustus lapsevanem H. H tasuma lapse toidukulu lastehoius täies ulatuses. Tegemist oli olulise tingimusega lepingu sõlmimisel ning ilma selle kohustuseta, oleks võinud leping jääda sõlmimata. Kaebaja nõuab vastustajalt lapse Y. Y lastehoiu söögiraha hüvitamist perioodil 25.08.2023 kuni 16.08.2024, summas 381 eurot, mida kaebaja maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias. Lapsevanem H. H kohustus sõlmitud lepingu nr 2023-0275 punktide 3.1.6 ja 5.3.1. kohaselt katma lapse toidukulu ja maksma teenuse osutajate lastehoidudele toidukulu tähtaegselt. Seega võttis lapsevanem lepingutega kohustuse tasuda lapse eralastehoiu toidukulu täies mahus, ilma vastustaja osaluseta. Vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 118 lg 1 teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. PKS § 120 lg 1 kohaselt on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja. Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Hooldusõiguslikud vanemad võivad kokku leppida ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. Sama sätte lõike 7 kohaselt, kui vanem esindab last iseseisvalt, eeldatakse teise vanema nõusolekut. Seetõttu on kaebajal võimalik pöörduda lepingu sõlminud teise lapsevanema H. H poole kaebaja poolt tasutud lapse hoolduskulude hüvitamiseks. Arvestades asjaolu, et lapsevanem nõustus lepinguga tasuma lapse toidukulu ja lepinguvabaduse ehk privaatautonoomia põhimõtet, mille eraõiguslik väljund on sätestatud põhiseaduse §-s 19 ning poolte vahel sõlmitud lepingu punktidest 3.1.6 ja 5.3.1, pole vastustaja kaebajale kahju tekitanud ja tal pole kohustust tasuda kaebaja lapse eralasteasutuste lastehoidudele enammakstud toiduraha. Lapsevanem H. H ei ole viidatud lepingutest taganenud, leping on kehtiv, kuni eralastehoiu teenuse kasutamise lõpetamiseni. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 26 kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil tasutud enda ja oma alla 26 aasta vanuse alaneja sugulase, õe või venna koolituskulud või eelnimetatud koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse Eesti alalise elaniku koolituskulud. Tulust tehtavatele mahaarvamistele (sh lasteaia kohatasu ehk koolituskulud) on seatud piirang kuni 1200 eurot maksumaksja kohta maksustamisperioodil (TuMS § 28 (2) lg 1). Ehkki kaebaja on kaebusele lisanud 2023 ja 2024 aastate tuludeklaratsioonid ning esitanud Exceli tabelis tulumaksutagastuse numbrilise soovi, pole kaebaja välja toonud, millise arvutuskäigu alusel kujuneb tema poolt nõutav tulumaksu tagastuse saamata jäämise eest nõutav kahjuhüvitis 248,06 eurot. Seega pole kaebaja põhistanud tulumaksu hüvitamise nõude arvutuskäiku ega tõendanud, et vastustaja on tekitanud talle kahju kaebaja poolt enammakstud tulumaksu näol. Kui kaebajal on õigus lasteaia kohatasu maksustatavast tulust maha arvata, siis tuleb tal tõendada, et 2023 ja 2024 aasta maksustamisperioodil oleks nimetatud 1200 euro sisse mahtunud ka lasteaia kohatasu ning tal oleks tekkinud õigus tulumaksutagastusele vastustajalt tema poolt nõutavas summas. Kuivõrd kaebaja eeltoodud asjaolusid tõendanud 4

ega põhistanud pole, puudub ka alus väidetavalt enammakstud tulumaksu hüvitamiseks vastustaja poolt. Kaebaja taotleb kohtult ka vastustaja kohustamist Y. Y eest makstud Estcare OÜ (Linnupesa lastehoid) muusika- ja liikumistundide (huvitegevuse) tasu hüvitamiseks ajavahemiku 25.08.2023 kuni 16.08.2024 eest, summas 446,05 eurot, mida kaebaja maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias. Vastavalt kaebaja ja Estcare OÜ (Linnupesa lastehoid) 27.06.2023 sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise lepingu punktile 2.3.2 lisandub kohatasule huvitegevuse tasu (saviõpe, muusikatund, laste jooga 1 kord nädalas) 57 eurot kuus. Huvitegevuse lepingulisa on lapsehoiuteenuse osutamise lepingu osa, millest nähtub, et lapsele pakutud huvitegevused on muusikaring, saviring ja lastejooga. Kaebaja, ei ole tõendatud asjaolu, et Linnupesa lastehoius toimunud huvitegevuste tasu oleks kuulunud lapse munitsipaallasteaias käies munitsipaallasteaia kohatasu maksumusse. Nii see ka pole ning sellised kaebaja väited kahjutasu nõude konstrueerimisel ja väljanõudmisel on paljasõnalised. Munitsipaallasteaias pole kohatasu sees muusikaringi, saviringi ega lastejoogat, mis Estcare OÜ (Linnupesa lastehoid) huvitegevuse lepingus kirjeldatud. Ka munitsipaallasteasutuses on huviringid täiendava tasu eest, mis ei kuulu kohatasu hulka ning lapsevanemad peavad nende eest eraldi tasuma. Selliste huviringide tasu pole kohatasu sees teiste seas ka Aruheina lasteaias, kus kaebaja laps praegu käib. Selliseid ringe ja huvitegevusi ei näe ette Aruheina lasteaia õppekava punkt 3.3 lastele kehtestatud päevakavas. Aruheina lasteaia õppekava punkt 3.2 alapunkt 17 sätestab ka selgelt, et lasteasutuses tegutsevad küll laste individuaalset arengut toetavad huviringid, kuid selles lapse osalemine on vanema vaba valik ja rahaline vastutus. Lisaks asjaolule, et vastustaja vastu esitatud kahjunõue on alusetu, oleks selliste huviringide tasu hüvitamine kaebajatele ka ebaõiglane ning ebavõrdset kohtlemist põhjustav munitsipaallasteaia lastevanemate suhtes, kes tasuvad samuti laste huviringide eest kohatasust eraldi ja mida kohalik omavalitsus ei ole kohustatud kompenseerima. Kuna muusika- ja liikumistundide (huvitegevuse) tasu hüvitamise nõue on alusetu ja tõendamata, tuleb kohtul jätta ka nimetatud nõue rahuldamata. Kaebaja nõuab Rae vallalt ka viivise tasumist, kuid ei ole kaebuses märkinud millises summas ja millisel seaduslikul alusel ta vastustajalt viiviseid nõuab, mistõttu on esitatud nõue põhjendamata ning vastustajal pole võimalik võimaliku viiviste nõude arvutuskäigu ega aluse kohta seisukohta kujundada. Kuna vastustaja ei tunnista kaebaja nõudeid, pole alust ka viiviste nõude rahuldamiseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §- des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg 1, 3 ja 5). Vastustaja pole kaebaja õigusi rikkunud ega õigusvastaselt toiminud ning kahju hüvitamiseks pole ükski eelnimetatud eeldustest täidetud, mistõttu tuleb Rae valla vastu esitatud kaebus jätta tervikuna rahuldamata. Vastustaja juhib ka tähelepanu, et RVastS § 13 lg 1 kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel, muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Vastustaja on asendanud lapsevanema nõusolekul munitsipaallasteaia koha 5

lapsehoiuteenusega ning leppinud lapsevanemaga kokku kogu teenuse vallapoolse rahastuse osas, toidukulude hüvitamine jäi lepinguga lapsevanema kanda, tulumaksu hüvitamist, huviringe ja lepingutasu tasumist rahastamise leping ette ei näinud. Lapsehoiuteenuse rahastamise lepingu sõlmimisel, olid väidetavad lisakulud, mille hüvitamist kaebaja praegu kohtus nõuab, ette näha. Vaatamata sellele leppis lapsevanem kokku ja sõlmis rahastamise lepingu vastustajaga lepingus ettenähtud valla rahastuse mahus, võttes teadlikult nii toiduraha, kui muud võimalikud lisakulud lastevanemate kanda. Kaebaja selline käitumine - esitada nõue sisuliselt kaks aastat peale väidetava kahju tekkimist ja peale seda, kui laps on saanud koha munitsipaallasteaias, on pahauskne ning pole hea usu põhimõttega kooskõlas. On võimalik, et selliste tingimuste või nõuete esitamisel kaebaja või teise lapsevanema poolt rahastamise lepingu sõlmimisel, nagu praegu kohtule esitatud, oleks jäänud rahastamise leping sellisel kujul nagu see sõlmiti, üldse sõlmimata.

KOHTU PÕHJENDUSED

(RKHKo 19.03.2014, 3-4-1-63-13, p 31). Riigikohus on oma 06.02.2023 otsuse haldusasjas 5-22-10 punktis 35 samuti selgitanud, et omavalitsusüksus peab loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Vastustajal tekkis kohustus kaebaja lapsele munitsipaallasteaias koht tagada ajast, millal kaebaja taotluse kohaselt kohta soovis, eeldusel, et kaebaja laps oli taotluses märgitud koha kasutamise alguse ajaks vähemalt 1,5 aastane. Kaebaja soovis Y. Yile kohta alates 01.09.2023. Vastustaja kui kohalik omavalitsusüksus oleks vabanenud KELS § 10 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Y. Yi puhul kaebaja ei loobunud vabatahtlikult lasteaiakohast, vaid oli sunnitud kohtade puudumise tõttu lapse erahoidu panema. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jättis KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 4). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Rae vallal oli kohustus Y. Yile tagada koht alates 01.09.2023, kuid laps sai koha alles 19.08.2024. Kuna Y. Y kohta munitsipaallasteaias ei saanud, oli kaebaja sunnitud panema lapse erahoidu. Eelpool toodud põhjusliku seose hindamise mudeli järgi selgub, et kui lapsele oleks vastustaja õigeaegselt koha võimaldanud, poleks tekkinud vajadust eralastehoiu järele ja seetõttu poleks kaebajal tekkinud ka suuremaid kulutusi. Niisiis põhjustas Rae vald KELS § 10 lgs 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega selle, et kaebaja pidi jätkuvalt hoidma last eralastehoius. Seejuures ei oma tähtsust, et lapsevanema, vastustaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise lepinguga võttis kaebaja kohustuse tasuda laste toidukulu ja lepinguga polnud ette nähtud vastustaja kohustust huvitegevuse eest tasuda. Vastustaja ei täitnud KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustust hoolimata sellest, et lapsevanema nõusolekul oli asendatud laste lasteaiakoht KELS § 10 lg 1 mõttes lapsehoiuteenusega, arvestades KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. Sellisele järeldusele saaks jõuda siis, kui kaebaja oleks munitsipaallasteaia koha asemel valinud eralastehoiu, mida kaebaja ei teinud. Vastustaja poolse kohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud kaebajal muud võimalust, kui laps erahoidu paigutada ning lapse teisel vanemal selline leping sõlmida. Kui vastustaja oleks KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust täitnud ja lapsele munitsipaallasteaias koha taganud, oleks kaebaja kulutused söögirahale olnud väiksemad. Seega on kaebajale tekkinud kahju ning vastustajal tuleb osas erahoiu ja munitsipaallasteaia toidukulude vahe hüvitada.

KELS § 16 kohaselt on lasteasutuse õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks lasteasutuse õppekava, mis vastab koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale. KELSi alusel kehtestatud, kuid 01.09.2025 kehtetuks tunnistatud Vabariigi Valitsuse 29.05.2008 määruse nr 87 „Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava“ § 16 lg 1 sätestas, et õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel ja korraldamisel lõimitakse muude tegevustega ka mitmesugused liikumis-, muusika- ja kunstitegevused. Samuti on eelnimetatud määruse § 16 lg 2 p-de 5, 6 ja 7 kohaselt nii muusika, kunst kui ka liikumine valdkondadeks, milles tuleb esitada õppekavas õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, sisu, kavandamine ja korraldus ning lapse arengu eeldatavad tulemused. Alates 01.09.2025 kehtima hakanud alusharidusseaduse § 7 lg 1 alusel haridus- ja teadusministri poolt 07.08.2025 vastu võetud määrus nr. 33 „Alushariduse riiklik õppekava“ sätestab läbivalt samuti, et õppe ja kasvatustegevuse organiseerimisel lõimitakse erinevaid valdkondi ja tegevusi, võimaldades vabamängu, katsetamist, liikumist, muusikat ja teisi aktiivset õppimist ning loovust toetavaid meetodeid nii individuaalsetes tegevustes kui ka grupis (vt näiteks määruse § 5 lg 1 p 6, § 16 lg 2). Niisiis kuuluvad liikumis-, kunsti- ja muusikatunnid kahtlemata teatud ulatuses munitsipaallasteaia kohatasu eest pakutava teenuse hulka. Lisaks, lapsehoiuteenuse osutaja ei olnud koolieelne lasteasutus. Lapsehoiuteenust osutati sotsiaalhoolekandeseaduse alusel (alates 01.09.2025 on lapsehoiuteenus alusharidusseaduse § 53 kohaselt ümber korraldatud lapsehoiuks) (SHS § 452 lg 1 viitega KELS § 10 lgle 1). Seetõttu ei kohaldunud talle koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava ega õppekava järgne kohustus muusika-, kunsti- ja liikumistunde pakkuda. Munitsipaallasteaias toimub tegevus õppekava alusel, mis eeltoodu kohaselt lähtub riiklikust õppekavast. Õppekava valdkondadeks on muuhulgas muusika, kunst ja liikumine. Munitsipaallasteaia arvetel on need tegevused hõlmatud kohatasuga. Kaebaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise lepingu kohaselt oli huvitegevuseks saviõpe, muusikatund, laste jooga 1 kord nädalas. Kohtu hinnangul võivad eeltoodud tegevused olla olemuselt sellised, mis kuuluvad munitsipaallasteaias pakutavate muusika-, kunsti- ja liikumistundide hulka ning on hõlmatud kohatasuga. Vastustaja on menetlusse esitanud Aruheina lasteaia õppekava. Õppekavas on läbivalt välja toodud, et liikumis-, muusika- ja kunstitegevused on vajalik lõimida igapäevasesse õppe- ja kasvatustegevusse, mille nimel tehakse muu hulgas koostööd muusika- ja liikumisõpetajaga. Aruheina lasteaia õppekava punktis 3.2. tuuakse välja, et päevakavas on ajaliselt kokku lepitud 2 korda nädalas muusika- ja liikumisõpetaja poolt läbiviidavate tegevuste ajad. Muusika- ja liikumisõpetaja poolt läbiviidavad tegevused on munitsipaallasteaia õppekava osaks ja kulud on hõlmatud kohatasuga. Kaebaja ei ole erahoius huvitegevusele kulutanud määral, millest saaks järeldada, et kaebaja ei soovinud saada pelgalt munitsipaallasteaia teenusega võrdväärset teenust. Kuivõrd vastustaja rikkus oma kohustust tagada kaebaja lapsele koht munitsipaallasteaias, mistõttu pidi kaebaja vaidlusalused kulutused tegema, on põhjendatud vastustajalt nende kulutuste ulatuses hüvitis välja mõista. Kõik kulutused nii toidule kui ka huvitegevusele on kaebuse juures olevatest tõenditest nähtuvalt kandnud kaebaja.

eelnimetatud koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse Eesti alalise elaniku koolituskulud. TuMS § 282 lg 1 esimene lause sätestab, et TuMS paragrahvides 26 ja 27 sätestatud mahaarvamisi võib maksustamisperioodil teha kokku kuni 1200 eurot maksumaksja kohta, kuid mitte rohkem kui 50% ulatuses maksumaksja sama maksustamisperioodi Eestis maksustatavast tulust, millest on tehtud ettevõtlusega seotud mahaarvamised. Kahju tekkimiseks peab kaebajal olema tekkinud maksustavat tulu, millest oleks võimalik munitsipaallasteaias tekkinud kulud maha arvata. Mahaarvamise aluseks on asjaolu, et isik on tulu saanud sellises ulatuses, et mahaarvamist on võimalik teha. Kaebaja on muu hulgas esitanud menetlusse tõendina enda tuludeklaratsiooni väljavõtted aastatest 2023 ja 2024, millest nähtuvalt on kaebajal olnud piisaval määral sissetulekuid, et mahaarvamisi teha. 2023 aasta tuludeklaratsiooni väljavõttest on näha, et kaebaja on maha arvanud eluasemelaenu intressid. Samas enne 2024 aastat kehtinud TuMS § 28 2 lg 1 kohaselt võis eluaseme intresse maha arvata vaid 300 euro ulatuses, ehk pärast intresside nõuetekohast mahaarvamist oli kaebajal veel võimalik mahaarvamisi teha. Kaebaja ei olnud aastal 2023 ka abielus, et tal oleks olnud võimalik intresside puhul TuMS § 28 2 lg 11 300 euro piirmäära ületavas osas maha mahaarvamisi teha abikaasal. 2024 esitatud tuludeklaratsiooni väljavõttest selgub, et kaebaja on teinud mahaarvamisi 420 euro väärtuses (koolituskulu). Arvestades piirmäära 1200 eurot oleks kaebajal olnud võimalik veel mahaarvamisi teha. Kuna kaebaja on esitatud tõendite kohaselt (arved ja maksekorraldused) kandnud kõik lastehoiuga seonduvad kulud ja pole saanud piisavas ulatuses mahaarvamisi teha, on põhjendatud rahuldada kaebus ka enammakstud tulumaksu tõttu tekkinud kahju osas.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.