Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ülle Polluks Otsuse tegemise kuupäev ja koht 30.10.2025, Jõhvi Haldusasja number
3-24-706
Haldusasi
K. U hüvitamiskaebus Räpina Vallavalitsuse vastu
Menetluse vorm
kirjalik menetlus
Menetlusosalised Vastustaja: XXX, esindaja: L.S
Kaebaja: K. U, esindaja: v.adv Kristjan Lee
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1.12.2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.K. U’ ile (kaebaja) kuulub Räpina Vallas Võõpsu alevikus XXX kinnistu (katastritunnus 70703:005:0014), kus asub eramu, milles kaebaja elab koos oma perega. Perekonda kuuluvad kaks täiskasvanut isikut ja kaks last. Võõpsu alevikus puudub ühisveevärk ja kanalisatsioon. Kaebaja avastas 3.07.2023. a, et kinnistul paikneva salvkaevuvesi ei ole joomiseks ja muude olmevajaduste rahuldamiseks (sh hügieeni tagamiseks, pesu ja nõude pesemiseks) kõlblik. Vesi oli visuaalselt reostunud ja 1
3-24-706 lõhnas. Seoses sellega on kaebaja korduvalt pöördunud Räpina Vallavalitsuse poole palvega tagada talle ja ta perekonnale puhta joogivee kättesaadavus, kuid kaebaja palved jäid tulemusteta.
2.Räpina Vallavalitus korraldas puhta vee kättesaadavuse Võõpsu alevikus alles 13.10.2023 õiguskantsleri kaasabil.
3.Kaebaja abikaasa pöördus 7.12.2023 Räpina Vallavalitsuse poole teabenõudega, milles palus teavet selle kohta, kas Räpina Vallavalitsus hüvitab avalikest vahenditest veepuhastusseadme soetamise ja paigaldamise kulud. Samas teabenõudes välistas kaebaja valla poolt pakutava võimaluse võtta tasuta kasutusele salvkaevuvee veepuhastusseadmed kasutuslepingu alusel.
4.Räpina Vallavalitsus teatas 8.12.2023 vastuses teabenõudele nr 14-5/2023/1858-2, et veepuhastusseadmete paigaldamisega kaasnevate kulude hüvitamine otsustatakse Räpina vallavalitsuse istungil.
5.Räpina Vallavalitsus teatas 28.12.2023 kirjaga nr 14-5/2023/1858-3, et vald tarnib Võõpsu alevikku puhast joogivett, mis jagatakse kõigile soovitajatele. Seega vald on teinud kõik, mida hetkel teha on võimalik, et tagada Võõpsu aleviku elanikele puhas joogivesi. Kaebaja poolt vallale esitatud veeproovidest tulenevalt ei saa salvkaevuvett pidada saastunuks. Vald teatas, et veepuhastuseseadmete ostmise ja paigaldamise kulusid ei hüvitata. Kaebaja sai 28.12.2023 vastuse kätte 4.01.2024.
6.Kaebaja pöördus 14.02.2024 volitatud esindaja kaudu Räpina Vallavalitsuse poole varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise taotlusega, mille esemeks oli kaebaja poolt tulevikus veepuhastusseadmete ostmise ja paigaldamise kulude hüvitamine, aga samuti puhta joogivee puudumine Võõpsu alevikus alates 3.07.2023. a.
7.Räpina Vallavalitsus jättis 27.04.2024 vastusega nr 14-5/2024/316-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata.
8.Kaebaja pöördus 8.03.2024 Tartu Halduskohtusse kaebusega talle tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning viivise väljamõistmiseks. Varalise kahju osas soovis kaebaja ka tulevikus tekitava kahju väljamõistmist. Mittevaralise kahju hüvitamist soovis kaebaja kohtu äranägemisel.
9.Tartu Halduskohus kohustas 21.03.2024 kohtunõudega Räpina Vallavalitsust esitama kohtule seisukoht võimaliku kompromissi sõlmimise osas.
10.Räpina Vallavalitsus teatas 24.05.2024 vastuses kohtunõudele, et halduskohtumenetlus tuleb lõpetada, kuna kohtule esitatud kaebus ei ole tähtaegne. Vald on 4.01.2024 edastanud kaebajale 28.12.2023 kirja nr 14-5/2024/316-2, millega jäeti rahuldamata 7.12.2023 esitatud kaebaja kahjunõue veepuhastusseadmete ja elementmaja soetamise kulude hüvitamiseks. Kaebaja on pöördunud hüvitamiskaebusega kohtusse alles 8.03.2024. Seega on möödunud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-s 2 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaeg. 2
3-24-706
11.Tartu Halduskohus jättis 26.06.2024 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat 15 päeva jooksul alates kohtunõude kättesaamisest kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. Kaebajal tuli esitada kohtule taotlus möödalastud kaebetähtaja ennistamiseks.
12.Kaebaja esitas 28.06.2025 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse. Kaebaja leidis, et ta ei ole rikkunud kaebetähteaga. 14.02.2024 kahju hüvitamise taotluses esitatud nõuded ei kattu tervikuna kaebaja poolt 7.12.2023 Räpina Vallavalitsusele esitatud kahjunõudega. Kaebaja 7.12.2023 pöördumine oli pealkirjastatud teabenõudena ja ei olnud esitatud kui kahju hüvitamise taotlus RVastS § 17 mõttes. Vald ei ole välja selgitanud, kas kaebaja on esitanud nõude eraõiguslikus või avalik-õiguslikus suhtes. Valla vastustes puudub vaidlustamisviide. Olukorras, kus kaebaja ei esita enda hinnangul kahju hüvitamise taotlust RVastS alusel, kuid vald seda sellisena käsitleb, on eriti oluline, et haldusaktis oleks selgelt ja korrektselt ära märgitud vaidlustamise kord. Selline asjaolu koostoimes muude asjaoludega annab kohtupraktikast tulenevalt aluse rikutud kaebetähtaja ennistamiseks. Ühtlasi taotles kaebaja alternatiivselt möödalastud kaebetähtaja ennistamist.
13.Kohus kohustas Räpina Vallavalitsust 7.08.2024 kohtunõudega esitama seisukoht kaebaja 28.06.2024 puuduste kõrvaldamise, sh kaebetähtaja ennistamise taotluse osas.
14.Räpina Vallavalitsuse seisukoht laekus kohtusse 15.08.2024, kus vallavalitsus leidis, et kaebetähtaeg on möödas. Isegi siis, kui kaebaja on hiljem täiendanud ja täpsustanud oma kaebust või lisas ka uued tõendid, ei ole antud juhul tegemist uue nõudega. Oluline on pöördumise sisu, mitte selle pealkiri. Kaebaja tahe oli ilmselgelt esitada 7.12.2023 vallavalitsusele kahjunõue RVastS alusel.
15.Kohus kohustas kaebajat 13.09.2024 kohtunõudes esitama kohtule täiendavaid andmeid ja selgitusi.
16.Kaebaja vastas kohtunõudele 18.09.2024, milles teatas muu hulgas, et soovib mittevaralise kahju hüvitist alates 3.07.2023.
17.Tartu Halduskohus luges 30.09.2024 määrusega kaebuse tähtaegselt esitatuks ja jättis kaebaja taotluse möödalastud kaebetähtaja ennistamiseks läbi vaatamata; jättis Räpina Vallavalitsuse taotluse menetluse lõpetamiseks rahuldamata; võttis kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Räpina valla; kohustas vastustajat vastama kaebusele 21 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest arvates; kohustas kaebajat 5 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest esitama kohtule täiendavaid selgitusi. Määrus jõustus 23.10.2024.
18.Kaebaja esitas 2.10.2024 vastuse kohtunõudele, milles selgitas, et kaebaja poolt veepuhastusseadmete paigaldamata jätmine ei välista tulevikus tekkiva kahju hüvitamise nõude esitamist. Samuti ei takista kahju hüvitamisnõude esitamist ebaselgus kahju suuruse küsimuses. Mõnel juhul ei pruugi see täpselt selguda isegi kohtumenetluse käigus. Sellisel juhul on kohtul õigus määrata kahju hüvitis hinnanguliselt. Varalise kahju suurus, mis on kaebuse esitamise seisuga juba tekkinud: on transpordikulu Võõpsust-Tartusse ja tagasi hügieeni hoidmiseks, sh pesu pesemiseks summas 1 500 eurot 3
3-24-706 ning tänaseks tasutud veeproovide eest summa 181,60 eurot. Tulevikus tekkiva kahju hüvitise summa on eeldatavasti 23 921,40 eurot, mis sisaldab aiamaja koos paigaldusega filtersüsteemi majutamiseks, filtersüsteeme ja etteulatuvalt purgimisteenust. Tulevikus võib tekkiva kahju suurus muutuda seoses hindade muutmisega. Samuti lisanduvad täiendavad transpordikulud elementaarse hügieeni eest hoolitsemiseks. Kokkuvõttes taotles kaebaja vastustajalt enda kasuks varalise kahju hüvitise väljamõistmist summas 25 603 eurot, mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel ja viivise väljamõistmist summalt 25 603 eurot alates kaebuse esitamisest kuni kohtuotsuse täitmiseni.
19.Vastustaja esitas 21.10.2024 vastuse kaebusele.
21.Kaebaja saatis 15.09.2025 kohtule avalduse, mis sisaldas menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumente.
22.Kohus esitas 9.10.2025 vastustajale täiendava kohtunõude.
23.Vastustaja vastas kohtunõudele 15.10.2025.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
24.Kaebaja taotleb kohtule esitatud kaebuses joogivee puudumisega Räpina Vallas Võõpsu alevikus talle tulevikus tekkiva ning juba tekitatud varalise kahju summas 25 603 eurot hüvitamist, aga samuti mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Lisaks taotles kaebaja viivise väljamõistmist summalt 25 603 eurot alates kaebuse esitamisest kuni kohtuotsuse täitmiseni. Kaebaja põhjendas nõuet kokkuvõtvalt järgnevalt. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksuse (KOV) ülesandeks korraldada omavalitsuse territooriumil veevarustust. Kuna KOV on esmatasandiks erinevate avalike teenuste pakkumisel, on joogivee tagamise küsimus kahtlemata seotud kohaliku kogukonna toimimisega ning sellisena KOV pädevuses. Olukorras, kus joogivesi ei vasta osades valla majapidamistes joogivee kvaliteedile esitatavatele nõuetele, ei ole KOV-l mitte üksnes teema tõstmise õigus, vaid tegutsemise kohustus. Veeseaduse (VeeS) § 88 lg 1 sätestab, et puhta joogivee kättesaadavuse peavad oma territooriumil korraldama just vallad ja linnad. Käesoleval juhul ei ole vastustaja täitnud VeeS § 88 lg-s 1 sätestatud kohustusi, kuna kaebajal ja tema perel puudub puhas joogivesi. Muu hulgas ei ole vastustaja välja selgitanud, kellel on alevikus takistatud juurdepääs puhtale joogiveele. Samuti ei ole vastustaja välja selgitanud põhjusi, miks on joogivesi saastunud. Vastustaja ei ole välja selgitanud põhjusi, miks on joogivesi saastunud ega hinnanud elanike joogiveele juurdepääsu parandamise võimalusi. Peale õiguskantsleri seisukohavõtmist alevikus joogivee kättesaadavuse kohta hakkas vastustaja tarnima joogivett mahutites. Pikaajaline plaan aleviku elanike joogiveega varustamise osas vastustajal puudub. Terviseamet on 26.01.2024 vastuskirjas möönnud, et kaebaja salvkaevu vesi ei vasta mikrobioloogiliste ja keemiliste näitajate osas joogivee kvaliteedinõuetele. Kaevuvee kvaliteet on aastate lõikus kõikuv ning vees on esitatud lubatust rohkem nitraate (2021) ja mangaani 4
3-24-706 (2021, 2023 ja 2024). Lisaks on joogivees esinenud mikrobioloogiline reostus – on leitud Escherichia coli (2021) ja soole enterokokke (2023). Kaebaja on oma kinnistul asuvat salvkaevu lasknud kolm korda desinfitseerida ja seda on parandatud, kuid hoolimata pingutustest ei ole muutunud joogivee kvaliteet. Vastustaja ei ole teinud kaebajale salvkaevu osas mitte ühtegi ettekirjutust. Kaebaja ei ole võimeline ise tekkinud probleemi lahendama. Kaebaja perekond on olukorras, kus puudub kodus alates 2023. a suvest puhas joogivesi ning pesemisvõimalused. Tänaseks on kaebaja koos perega pidanud veemahutist vedama vett juba ca 7 kuud. Sel põhjusel on kaebaja pere olnud sunnitud käima pesemas 70 km kaugusel asuvas Tartu linnas. Õiguskantsler on oma 19.09.2023 seisukohas juhtinud tähelepanu, et seni kuni puudub puhas joogivesi tuleb selle eest hoolt kanda kohalikul omavalitsusel (VeeS § 88). Kaebaja kinnitusel on joogivees nitraat, mis ei kao vee keetmisel. Juurepääs puhtale joogiveele on otseselt seotud õigusega tervisele (põhiseaduse § 28 lg 1). Riik peab kaitsma ennetavate meetmete toel määratlemata hulga inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Samuti tuleb riigil rakendada meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu (sh vee kvaliteet). Samuti tuleb VeeS §-ga 88 sätestatud kohustuste täitmisel arvestada lapse õiguse konventsiooni põhimõtteid, mille art 24 lg 2 p c järgi võtavad konventsiooni osalisriigid tarvitusele abinõud, et lastel oleks kättesaadav puhas joogivesi, mis tähendab seda, et valla suhtumine ja käitumine on vastuolus lastekaitseseaduse (LasteKS) §-dega 4 ja 5, milles on toodud laste heaolu põhimõtted. Antud juhul on olemas reaalne oht alaealiste laste tervisele, kuid vastustaja pole laste vastu huvi tundnud ega puhta joogivee probleemi lahendamiseks rohkem lahendusi välja pakkunud. Kaebaja arvates on vastustaja tegevus vastuolus LastKS § 6 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga.
24.1.Sellisel juhul on kaebajal õigus nõuda vastustajalt tekitatud kahju hüvitamist, millele viitas ka õiguskantsler enda 1.12.2023 seisukohas. Kaebaja peab talle tekitatud kahju vastutavaks isikuks vastustajat. Veeproovidega on tõendatud, et joogivesi Võõpsu alevikus on tarbimiseks kõlbmatu. Käesoleval juhul on kannatajaks kaebaja koos perega, kuhu kuuluvad ka alaealised lapsed. Terviseameti 26.01.2024 soovituse järgi on üheks tekkinud probleemi lahenduseks vee kvaliteedi parandamine veepuhastusseadmete abil. Kaebaja võttis veepuhastussüsteeme müüva ettevõtjaga ühendust, kes tegi kaebajale hinnapakkumise kus: 1) aiamaja koos paigaldusega filtersüsteemi majutamiseks on 7 779 eurot; 2) filtersüsteemid on 13 550,40 eurot; 3) purgimisteenuse etteulatuv kompensatsioon on 2 592 eurot; Kaebaja taotleb nende tulevikus tekkivate kulude väljamõistmist vastustajalt. Lisaks on kaebaja juba kandnud transpordikulud Võõpsust Tartusse ja tagasi hügieeni hoidmiseks, sh pesu pesemiseks summas 1 500 eurot. Kaebaja tegi veeproovid, mille maksumus on kokku 181,60 eurot. Võttes arvesse eeltoodud pakkumisi ning seda, et kaebajal tuleb kulu kanda vastustaja kohustuse rikkumise tõttu, et tagada oma perele puhta joogivee kättesaadavus, on kaebajal kahju hüvitamise nõue summas 25 603 eurot. Kaebaja täpsustas hilisemas halduskohtumenetluse staadiumis, et tulevikus tekkiva varalise kahju hüvitise nõude suurus on 23 921 eurot. Varalist kahju, mis on juba kaebajale tekkinud, hindas ta 1500 euro suuruseks (transpordikulud Võõpsust-Tartusse hügieeni hoidmiseks, sh pesu pesemiseks). Sellele lisandus tasu tehtud veeproovide eest summas 181,60 eurot. Muu hulgas taotles kaebaja viivise väljamõistmist summalt 25 603 eurot alates kaebuse esitamisest kuni kohtuotsuse täitmiseni. 5
3-24-706
24.2.Kaebaja rõhutas ka seda, et vastustaja tarnib kaebaja perele kokku 50 l joogivett päevas, ehk 12,5 l ühe inimese kohta, mis võrreldes ÜRO andmetega ei ole piisav kogus, kuna ÜRO poolt avalikustatud andmetel vajab inimene 50-100 l vett ööpäevas. Seega on kaebaja pere pandud äärmiselt keerulisse olukorda.
24.3.Samuti leidis kaebaja, et vastustaja on tekitanud talle ka mittevaralist kahju, mis seostub isiklike õiguste rikkumisega. Nimel seadis vastustaja enda tegevusetusega ohtu kaebaja ja tema pere elu, tervise ja inimväärikuse ning vastustaja süü on suur. Oluliselt on häiritud igapäevased toimingud - pesemine, söömine, isiklik hügieen jne. Lisaks oli kaebaja alates 2023. a augustikuust avaliku tähelepanu all ja pidi suhtlema ametiasutustega ja ajakirjandusega, et põhjendada oma õigust inimväärsele elule. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist taotles kaebaja kohtu äranägemisel. Kaebaja märkis, et talle teadaolevatel andmetel on vastustaja teistele Võõpsu aleviku elanikele pakkunud veepuhastusseadmete tasuta kasutamist, kuid kaebaja sellist variandi ei poolda, kuna pakutud lahendus enda väiksema võimsuse tõttu tekkinud probleemi ei lahenda.
25.Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväited olid kokkvõtvalt järgmised. Vastustaja leidis, et ei olnud kaebaja suhtes õigusvastaselt tegevusetu. Kaebuses ei ole selgelt määratletud, milles kahju põhjustatud tegu või tegevusetus seisneb. Võõpsu aleviku kaevude vee reostumise avastamisel kaasas vastustaja reostuse põhjuste uurimiseks Keskkonnaameti ja hakkas paralleelselt pakkuma elanikele puhast joogivett lukustatud kaanega joogiveetsisternist. Alates 2023. a oktoobrist tarnib vastustaja puhast joogivett soovitajale nende kinnistutele. Vald on seisukohal, et tegemist on kohase meetmetega tekkinud probleemi lahendamisel. Samas töötab vastustaja ühisveevärgi arendamise nimel Võõpsu alevikus. Seega täidab vastustaja VeeS §-s 88 sätestatud kohustust. Vastustaja on korduvalt informeerinud kaebajat tegevusest ühisveevärgi rajamisel ja selle täitmisel töö käib. Vastustaja on tellinud OÜ Eesti Keskkonnaagentuuride Keskus Tartu osakonnalt joogiveeproovide võtmise 8 salvkaevust. Kontrollidel tuvastati puudusi nii reovee kohtkäitlusseadmete kui ka joogiveekaevude tehnilises sisukorras. Nii mitmelgi kinnistul, kus joogivee kaev või reovee kohtkäitlusseade ei olnud heas seisukorras, näitas võetud veeproov mikrobioloogiliste kvaliteedinäitajate, nitraadi, mangaani ja raua piirisisalduse ületusi. Lisaks avastati ka, et ühel kontrollitud kinnistul olid nii kompostkast kui ka sõnnikuhunnik paigaldatud joogiveekaevu hooldusalale ning teisel kinnistul karjatati kanu joogiveekaevu ümbruses ja kaevu kõrvalt kulges ka kodukitse rada karjakoplisse. Seega on tuvastatud puudused nii aleviku elanike reovee kohtkäitlusseadmete kui ka joogiveekaevude tehnilises seisukorras. Samuti asuvad võimalikud reostusallikad kaevude hooldusalas. Vastustaja kinnitusel on ta varasemalt tegelenud salvkaevu joogivee probleemidega aadressil XXX koostöös kinnistu endise omanikuga. Nii tõdes kinnistu endine omanik 2022. a aprillis kirjas vastustajale, et probleem oli kaevus, mille rakete vahed olid jäetud tihendamata. Seega võrreldes puurkaevudega vajavad salvkaevud rohkem hooldust.
25.1.Kaebaja pöördus vastustaja poole veega seotud küsimuses esmakordselt 13.10.2024. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta tegi oma salvkaevus desinfitseerimise. Vastustaja tegeles aktiivselt Võõpsu alevikus ühisveevärgi rajamisega. 17.04.2024 võttis Räpina Vallavolikogu 6
3-24-706 vastu määruse nr 4 „Räpina valla 2024. a I lisaeelarve“, mille § 2 kohaselt vallavalitsusel on lubatud võtta laenu 557 900 eurot investeeringute katteks, millest 250 eurot on planeeritud kulutada veemajandusprojektile. Kuna kogu ühesveevärgi rajamise maksumus on ca 2,5 miljonit eurot, mis on vastustaja 2024. a eelarvest 1⁄4, siis see mõjutab ühisveevärgi väljaehitamist.
25.2.Vastustaja arvates ei ole kaebajal kahju tekkinud. Tõendatud pole kaebaja poolt väidetud LasteKS rikkumine, kuivõrd vastustaja on tarninud joogivett kõigile ning laste heaolu ja tervis pole sattunud ohtu. Kohtupraktika kohaselt ei tõenda esitatud hinnapakkumised ettevõttelt kahju tekkimist. Vastustaja leiab, et ta ei pea osalema kinnisvaraarenduses XXX kinnistul Võõpsu alevikus aiamaja paigaldamise projektis. Vastustajale teadaolevalt on asjakohaseid filtersüsteeme analoogsete probleemide korral võimalik soetada kordades odavamalt. Juhul, kui kinnistu omanik soovib veeproove võtta, on see kinnistu omaniku õigus ja vastustaja kohutuseks ei ole selle eest tasuda. Tõendamata ja arusaamatu on kahjunõue summas 2592 eurot, sh transpordikulud.
25.3.Sõlmitud on ehitise töövõtuleping nr 310724 „Räpina vallas Võõpsu alevikus veemajandustaristu rajamise projekteerimis- ja ehitustööde teostamine“, milline tagab ühisveevärgi väljaehitamise ja valmimise orienteeruvalt 2025 novembrikuus. Pesemisvõimalused on olemas ka Räpina linnas, mistõttu ei pea sõitma Tartusse. ÜRO pressiteade ei ole käsitletav õigusaktina. Vastustaja viib kaebajale joogivett kolmel korral nädalas, täites kaebaja poolt jäetud taara. Tarnitavale vee kogusele piiranguid ei ole seatud.
25.4.Vastustaja arvates eksitab kaebaja kohut, kuna kaebaja loobus vastustaja poolt talle pakutavast võimalusest joogivee filtreerimissüsteemi paigaldamisest, viidates sellele, et ei soovi kanda võõra vara eest vastutust. Isegi siis, kui vastustaja käitumine oli õigusvastane ja kaebajale on tekitatud kahju, ei ole kaebaja tõendanud põhjusliku seose olemasolu.
25.5.Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas arvas vastustaja, et kaebusest ei nähtu, kuidas toimus RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine ja kuidas on kaebaja jõudnud seisukohale, et vastustaja süü on suur. Süü vorme ei ole kaebaja ka välja toonud. Kaebaja ise on püüdnud oma tegevust afišeerida, mille tulemusena sattus ta avaliku tähelepanu alla, sh erinevate sotsiaalmeedia kanalite kaudu.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
26.Kõigepealt selgitab kohus, et kaebajaks on füüsiline isik K. U. Kaebajateks ei ole märgitud ei K. U-ga koos elav tema abikaasa ega kaks alaealist last. Seda arvestades on kaebus ka menetlusse võetud ja menetletud. Seega ka hüvitamiskaebuse põhjendatavuse hindamisel lähtub kohus eeldusest, et kaebajaks on füüsiline isik K. U, mitte tema alaealised lapsed ja/või abikaasa (HKMS § 16).
27.Kohus on tutvunud haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kohus põhjendab enda seisukohta alljärgnevalt.
7
3-24-706
28.Kaebuse kohaselt nõuab kaebaja vastustajalt talle tulevikus tekkiva varalise kahju hüvitise väljamõistmist summas 23 921 eurot ning juba tekitatud varalise kahju väljamõistmist summas 1681,60 eurot. Samuti palub kaebaja välja mõista talle tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel seoses alandatud inimäärikusega, st joogivee puudumise tõttu alates 3.07.2023. a. Kahjunõudele on kaebaja lisanud ka viivise väljamõistmise nõude. Kahju tekkimise aluseks on vastustaja tegevusetus seoses kaebaja kinnistul oleva salvkaevu joogivee kvaliteedi parandamata jätmise, joogivee tarnimata jätmise ja ebapiisavas koguses tarnimisega kaebaja leibkonnale, aga samuti seoses keeldumisega hüvitada kaebajale tulevikus individuaalse joogivee filtreerimissüsteemi soetamise, paigaldamise ja hooldamise kulud.
29.Esmalt toob kohus esile, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebajale kuulub kinnistu (katastritunnus 70703:005:0014) aadressil XXX , kus asub kaebaja perele kuuluv eramu ja salvkaev. Puudub vaidlus selle üle, et Võõpsu alevikus puudub ühisveevärk ja Võõpsu aleviku elanikud kasutavad joogivee võtmiseks salv- ja puurkaeve. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et alates 3.07.2023 avastas kaebaja, et tema kinnistul oleva salvkaevu joogivesi ei ole enam joomiseks kõlbulik. Vaidlus käib selle üle, kas vastustajal on kohustus hüvitada kaebaja kinnistule joogivee filtreerimissüsteemi ostmise-, paigaldamise-, ja hooldamisega seotud kulud, et vältida tulevikus kaebajale kahju tekkimist ja kas on täidetud seoses olmevee puudumisega kaebaja kinnistul varalise ja ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused.
30.1.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kohtupraktikas on leitud, et RVastS § 8 lg 1 koosmõjus VÕS § 128 lg-ga 3 võimaldab nõuda ka tulevikus tekkida võiva kahju hüvitamist, kuid sellel peab olema siiski piisavalt otsene seos kahju tekitanud tegevusega.1 Seega tulevikus tekkiva varalise kahju hüvitamise nõude eeldused on järgmised: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu jäi sooritamata avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga või tegevusetusega; 3) millega rikutakse isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis toob tulevikus kaasa isikule varalise kahju tekitamise; 5) ja esineb põhjuslik seos tulevikus tekitava kahju ja õigusvastase teo vahel; 6) ning tulevikus tekitava kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus tulevikus tekitava varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid lõppkokkuvõttes täidetud. 2
1 RKHKm 3-3-1-86-14, p 25. 2 RKHKo 3-16-2267, p 17. 8
3-24-706
30.2.Haldusasja materjalide kohaselt on kaebaja üheks kahjunõudeks talle tulevikus tekkiva varalise kahju hüvitamise nõue summas 23 921 eurot. Kaebaja põhjendas vastavas osas kahjunõuet sellega, et seoses vajadusega katkestamatult kätte saada endale ja perekonnale (kuhu kuuluvad ka kaks alaealist last) puhast joogivett plaanib kaebaja ise osta, paigaldada ja hooldada enda kinnistule salvkaevuvee filtreerimissüsteemi. Kaebaja küsis vee puhastamissüsteemide müüdavalt äriühingult hinnapakkumist ja saadud hinnapakkumise kohaselt oleks tekkinud kaebaja vee puhastamissüsteemi paigaldamise- ja hooldamisega järgnevad kulud: 1) aiamaja koos paigaldusega filtersüsteemi majutamiseks 7 779 eurot; 2) filtersüsteemid 13 550, 40 eurot; 3) purgimisteenuse etteulatuv kompensatsioon 2 592 eurot, ehk kokku 23 921 eurot.
30.3.Vastustaja ei ole kahjunõude suurusega nõus ja väidab, et pole käitunud õigusvastaselt, kui loobus kaebajale vee filtreerimissüsteemi ostmise-, paigaldamise- ja hooldamisega võimalike kulude hüvitamisest, kuna sellist kohustust tal seadusest tulenevalt ei ole. Kohus jagab vastustajaga seisukohta. Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole kaebaja tulevikus tekkiva kahju hüvitise nõue summas 23 921 eurot põhjendatud. RVastS § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Vastavalt KOKS § 6 lg-le 1 omavalitsusüksuse ülesanne on muu hulgas korraldada vallas või linnas, veevarustust ja kanalisatsiooni, kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et KOKS § 6 lg-s 1 sätestatud vastustaja kohustus ulatub selleni, et tal esineks kaebaja kinnistule veepuhastusseadmete ostmisel, paigaldamisel ja hooldamisel tekkivate kulude hüvitamise kohustus. Nimelt tulenevalt VeeS § 88 lg 1 p-dest 1-4 korraldab kohaliku omavalitsuse üksus oma territooriumil puhta joogivee kättesaadavuse. Selleks kohaliku omavalitsuse üksus: 1) selgitab välja joogiveele juurdepääsuta ja piiratud juurdepääsuga isikud ning joogiveele juurdepääsu puudumise ja tõrgete põhjused; 2) hindab käesoleva lg 1 p-s 1 nimetatud isikute joogiveele juurdepääsu parandamise võimalusi; 3) teavitab käesoleva lg 1 p-s 1 nimetatud isikuid jaotusvõrguga ühinemise võimalustest või alternatiivsetest joogivee saamise võimalustest; 4) rakendab vajaduse korral asjakohaseid ja proportsionaalseid meetmeid haavatavatele ja tõrjutud rühmadele joogivee kättesaadavuse parandamiseks.
30.4.Haldusasja materjalide kohaselt võttis kaebaja enda ja perekonnaliikmete tarbeks joogivett kaebajale kuuluval kinnistul asuvast salvekaevust seni kuni muutus salvkaevuvesi alates 3.07.2023. a joomiskõlbmatuks. Kaebaja märkis, et vesi ei ole värvi ja lõhna poolest tavapärane. Naaberkinnistu omanik on teinud enda salvkaevuvee proovid, mis osutusid negatiivseks. Salvkaevuvee nitraadi ja mangaani sisaldus ületas korduvalt Sotsiaalministri poolt 24.09.2019 vastu võetud määruse nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“ §-s 5 ja 6 sätestatud ja joogivees lubatud piirnorme (nitraat 50 mg/l, mangaan 50 μg/l). Joogivees esinesid ka bakterid, mida määruse nr 61 § 4 järgi ei tohtinud joogivees olla. Kaebaja lasi teha enda salvkaevuvee proovid 02.11.2023, 14.11.2023 ja 10.01.2024, mis näitasid: 1) 02.11.2023 – nitraati 0,13 mg/l (lubatud kuni 50 mg/l), mangaani 65 μg/l (lubatud 9
3-24-706 kuni 50 μg/l), enterokokid 1 100/ml (lubatud 0 100/ml); 2) 14.11.2023 - nitraati 48 mg/l, mangaani 31 μg/l; 3) 10.01.2024 - nitraati 35 mg/l, mangaani 130 μg/l (dtl 10-13). Eelnevast nähtub, et perioodil 2.11.2023-10.01.2023 ületas kaebaja salvkaevuvees mangaani sisaldus lubatud norme kahes veevõtu proovis kolmest. Ühel korral fikseeriti ka enterokokkide esinemine. Nitraadi osas vastasid kõik kolm veevõtu proovi normidele. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole kaebaja rohkem salvkaevuvee proove teinud ega kohtule esitatud.
30.5.Seoses tekkinud probleemiga joogivee kvaliteedi osas pöördus kaebaja muu hulgas 21.01.2024 Terviseameti poole, kes 26.01.2024 vastuses nr 9.2-3/24/896-3 kaebaja pöördumisele selgitas muu hulgas, et joogivee kvaliteedi parandamiseks on võimalik kasutada veepuhastusseadmeid, et puhastada joogivett nitraadist ja mangaanist. Mikrobioloogilise reostuse kõrvaldamiseks tuleb hinnata kaevu tehnilist seiskorda, kaev puhastada ja desinfitseerida (dtl 14-15).
30.6.Haldusasja materjalide kohaselt on vastustaja selgitanud halduskohtumenetluses, et pakkus Võõpsu aleviku elanikele võimaluse kasutada joogivee puhastusseadmeid kasutuslepingu alusel seni kuni saab valmis Võõpsu alevikus ühisveevärk (dtl 53). Arvestades seda, et nii kaebaja ise kui ka Terviseamet pidas võimalikuks tulevikus salvkaevust puhta vee kättesaadavust selle filtreerimise ja desinfitseerimise teel, on kohtul alust arvata, et ka vastustaja poolt kaebajale pakutud variandina salvkaevuvee filtreerimisseadmete kasutamise võimalus oleks kerkinud probleemi proportsionaalne ehk sobiv vajalik ja mõõdukas ajutine lahendus. Kaebaja poolt pakutud variant omal käel salvkaevuvee filtreerimisseadmete ostmine, paigaldamine ja hooldamine ei oleks kohtu arvates mõõdukas, kuna sama efekti oleks võimalik saavutada väiksemate kuludega. Kohus märgib, et kaebaja väide, et vastustaja poolt pakutava veepuhastusseadme efektiivsus on väike, jäi vastavate tõenditega tõendamata. Kohus tegi kindlaks, et alates 15.11.2023 vastustaja poolt pakutava veepuhastusseadme (veepehmendus-rauaeemaldusseade PA10VF) võimeks on 1,25 m3/h.3 Kohtu hinnangul sellest täiesti piisab ühe perekonna (kaks täiskasvanut ja kaks last) joogivee puhtuse ja seega pere vajaduste rahuldamiseks.
30.7.Kohus on seisukohal, et juhul, kui vastustaja oleks kaebajale hüvitanud vee filtreerimisseadmete ostmise, paigaldamise ja hooldamise kulud, siis esineks vastustajal kohustus võrdse kohtlemise põhimõtet arvestades seda teha ka kõigi teiste Võõpsu aleviku elanike suhtes, mis ei olnud mõistlik rahaline panus planeeritava ühisveevärgi rajamise valguses. Kohus rõhutab, et hilisemas halduskohtumenetluse staadiumis selgitas vastustaja muu hulgas seda, et tal on sõlmitud ehitusfirmaga töövõtuleping nr 310724 „Räpina vallas Võõpsu alevikus veemajandustaristu rajamise projekteerimis- ja ehitustööde teostamine“, milline tagab ühisveevärki väljaehitamise orienteeruvalt 2025 novembrikuus. Kohtule teadaolevatel andmetel käivad hetkel Võõpsu alevikus ühisveevärgi rajamise osas aktiivselt ehitustööd, mis on jõudmas lõppstaadiumisse. Puudub vaidlus ka selle üle, et kaebuse esitamise seisuga tarnis vastustaja kaebajale joogivett kolm korda nädalas, täites kõik kaebaja veemahutid.
30.8.Eelnevaga arvestades ei näe kohus põhjust arvata, et vastustaja oleks rikkunud VeeS § 88 lg 1 p-s 4 sätestatud kohustust ja pole rakendanud kaebajal tulevikus tekkida võiva varalise kahju ärahoidmiseks proportsionaalseid meetmeid. 10
3-24-706 Teiseks KOKS § 6 lg-st 1 ja VeeS § 88 lg-st 1 tulenevalt puudub vastustajal kohustus hüvitada kaebajale joogivee puhastusseadme paigaldamise (omandamise) ja hooldamise kulud olukorras, kui lähiajal saab kaebaja puhast joogivett Võõpsu alevikus peaaegu valmis ehitatud ühisveevärgi kaudu2 ja seniks on vastustaja pakkund kaebajale enda poolt soetatud asjakohaseid vee puhastusseadmeid, kuid kaebaja nende kasutamisest loobus. Eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et vastustaja keeldumist hüvitada kaebajale tulevikus joogivee filtreerimisseadmete ostmise, paigaldamise ja hooldamisega tekkivad kulud, ei ole võimalik kvalifitseerida KOKS § 6 lg-s 1 ja VeeS § 88 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisena ehk õigusvastase käitumisena.
30.9.Kohtule ei nähtu, et kaebajale võiks tulevikus tekkida ka varaline kahju, kuna isegi juhul, kui tekib viivitus Võõpsu alevikus ühisveevärgi rajamisega, võib kaebaja kasutada vastustaja poolt soetatud või rendile võetud joogivee puhastamisseadmeid (dtl 53) seni kuni tuleb joogivee varustus ühisveevärgi kaudu. Sellest tulenevalt on ilmselgelt täitmata tulevikus tekkiva kahju hüvitamise eeldused – vastustaja ei käitu õigusvastaselt ja tuleviks ei tekki kaebajal varalist kahju. Samuti ei ole kohtule eelpoolkäsitletud faktiliste asjaolude valguses äratuntav põhjuslik seos vastustaja tegevusetuse (keeld hüvitada vee puhastamisseadmete soetamise kulud kaebajale) ja kaebajal tulevikus võimalikult tekitava varalise kahju vahel. Veepehmendus-rauaeemaldusseade PA10VF – KÜTTESÜSTEEMID
30.10.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse tulevikus tekkiva kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 23 921 eurot nõude osas rahuldamata. 3
31.Tekitatud varalise kahju hüvitamise nõue
31.1.Kaebaja nõudis muu hulgas talle juba tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 1681,60 eurot, põhjendades varalist kahju transpordikuludena, mis tekkisid tal Võõpsust Tartusse ja tagasi sõitmisel hügieeninõuete täitmisel, sh pesu pesemisel summas 1500 eurot, aga samuti veeproovide võtmise eest tekkinud kuludena summas 181,60 eurot.
32.2.VeeS § 17 lg 1 sätestab, et joogivesi käesoleva seaduse tähenduses on algkujul või töödeldud vesi, sealhulgas allikavesi, mis on mõeldud joomiseks, keetmiseks, toidu valmistamiseks või muuks olmeotstarbeks kõigis omandivormides, olenemata vee päritolust ning sellest, kas see toimetatakse tarbijani jaotusvõrgu kaudu, paagiga, pudelis või mahutis. Sellest hoolimata tuleks kohtu arvates joogivett olmeveest eristada, kuna näiteks hügieeni tagamiseks, pesu või nõude pesemiseks piisab madalama kvaliteediga (joogi)veest. Hügieeni nõuete täitmiseks vajalikku olmevett on võimalik lihtsamini kätte saada näiteks salvkaevuvee filtreerimise tulemusena.
32.3.Kohtu hinnangul tulenevalt KOKS § 6 lg-st 1 ja VeeS 88 lg-st 1 koostoimes VeeS § 17 lg-ga 1 oleks vastustajal kohustus tarnida kaebajale muu hulgas vett hügieeni tagamiseks, nõude ja pesu pesemiseks juhul, kui kaebaja kinnistul oleks salvkaevuvesi saastatud mõnda, et tava- ja käepärased filtreerimisvahendid keha ja nõude pesemiseks sellist vee kvaliteeti ei tagaks ja puuduksid muud proportsionaalsed meetmed olmevee kättesaamiseks. 2 Teade Võõpsu aleviku vee- ja kanalisatsioonitaristu ehitustöödest - Räpina vald 11
3-24-706
32.4.Hinnates haldusasja menetluse käigus kogutud tõendeid on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole antud juhul rikkunud KOKS § 6 lg-st 1 ja VeeS 88 lg-s 1 sätestatud kohustust. Kohus peab asjakohaseks rõhutada seda, et kaebaja poolt tehtud veeproovid näitavad küll, et tema salvkaevuvees kõigub mangaani sisaldus ületades aeg-ajalt määruse nr 61 §-s 6 lubatud piirnormi. Tuvastatud oli 2.11.2023. a veeproovi võtmisel muu hulgas enterokoki bakter 1 100/ml, hilisemates salvkaevuvee proovides seda ei ole tuvastatud.
32.5.HKMS § 59 lg 1 sätestab, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud ega usutavalt põhistanud, et eelpoolkirjeldatud analüüsitud vett ei ole võimalik kasutada hügieeni ja muude olmevajaduste rahuldamiseks (mitte joomiseks) peale tava- ja käepäraste filtreerimis- ja desinfitseerimisvahendite kasutusele võtmist. Selline vesi küll ilma keetmata joomiseks ei sobi, kuid peale filtreerimist ja desinfitseerimist ehk käepäraste vahendite kasutusele võtmist ei ole kohtu hinnangul võimalik väita, et selline vesi ei sobiks majapidamises olmevajaduste rahuldamiseks, kas keha, nõude või pesu pesemiseks. Näiteks mangaani sisaldust vees vähendava filtreerimisseadme hind tänasel päeval on 1363 eurot.3 Samasugust filtreerimisseadet pakkus ka vastustaja kaebajale vee filtreerimiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et tõendamata on jäänud kaebaja väide selle kohta, et kaebaja on oma kinnistul asuvat salvkaevu lasknud kolm korda desinfitseerida, kuid hoolimata pingutustest ei ole muutunud joogivee kvaliteet. Kohus ei näe põhust arvata, et selline vesi oleks sellisel kujul inimese tervisele või kodumasinatele ohtlik või sobimatu. Vastupidist ei ole kaebaja tõendanud.
32.6.Haldusasja materjalid kinnitavad seda, et kaebaja oli teadlik vastustaja poolt alates 15.11.2023. a pakutavast ajutisest võimalusest paigaldada kasutuslepingu alusel tasuta salvkaevuvee filtreerimisseadmed. Vastustaja ka kinnitas vastuses kaebusele, et pakkus Võõpsu aleviku elanikele tasuta kaevuvee puhastamisseadmeid. Nii rõhutab kaebaja abikaasa 7.12.2023 vastustajale esitatud pöördumises, et: XXX kinnistule ei ole mõtet pakkuda kasutuslepinguid, kuna me ei soovi vastustada võõra vara eest ja olla vallaga lepinguliselt seotud. Selles pöördumises soovis kaebaja abikaasa teavet veepuhastuseseadmete soetamise ja paigaldamise kulude hüvitamise kohta. Eelpoolmainitud pöördumine tõendab, et kaebaja oli teadlik, et vald pakub võimalust tasuta veepuhastusseadmete kasutamiseks.
32.7.Muu hulgas väärib kohtu hinnangul tähelepanu see asjaolu, et haldusasja materjalidest ei ole näha selliseid tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebaja oleks palunud vastustajal tarnida talle joogivett suuremas mahus, et selle kogusega saaks kaebaja rahuldada kõiki tal tekkinud vee tarbimise vajadusi (sh keha, nõude ja pesu pesemiseks). 3 Veepehmendus-rauaeemaldusseade PA10VF – KÜTTESÜSTEEMID 12
3-24-706
Haldusasja materjalide kohaselt alates 13.10.2023 tarnitakse kaebajale niipalju joogivett, kui palju tema vajab (täidetakse kaebaja poolt välja pandud veemahuteid). Kaebaja on küll enne 13.10.2023 pöördunud erinevate instantside poole, kuid kõne all oli siiski joogivee kättesaadavus alevikus, mitte olmevesi. Esmakordselt pöördus kaebaja abikaasa kirjalikult vastustaja poole 31.10.2023 puhta vee saamiseks filtrite paigaldamise ja vastutuse võtmise teemal (dtl 225). Olmevee ebapiisavuse probleemi tõstis kaebaja alles vastustajale 14.02.2024 esitatud kahjunõudes. Kohus on seisukohal, et isegi siis kui vastustaja oleks pakkunud kaebajale veepuhastusseadmeid varem, puudub alus arvata, et kaebaja oleks neid veepuhastusseadmeid kasutusele võtnud.
32.8.Kohus on kokkuvõttes seisukohal, et vastustaja ei ole käesoleval juhul rikkunud KOKS § 6 lg-st 1 ja VeeS 88 lg 1, kuna kaebaja kinnistu omanikuna oleks võinud ise võtta kasutusele kättesaadavad ja taskukohased veepuhastusseadmed, ei ole taotlenud vastustajalt joogivee tarnete mahtude suurendamist pidades silmas olmevee kasutamise vajadusi ja ei soovinud võtta kasutusele vastustaja poolt alates 15.11.2023 tasuta pakutavaid veepuhastusseadmeid. Seega ei ole kaebaja olmevee kättesaamise osas kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, vastustaja ei ole käitunud õigusvastaselt ja kaebaja osalus nõutava varalise kahju tekkimisel on üsna suur (RVastS § 13 lg-d 4 ja 5).
32.9.Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et kaebaja varalise kahju hüvitamise nõue hüvitada talle transpordikulud Võõpsust Tartusse ja tagasi sõitmisel hügieeninõuete täitmisel, sh pesu pesemiseks summas 1500 eurot, ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.
32.10.Kaebaja nõudis muu hulgas vastustajalt talle tekitatud varalise kahju hüvitisena salvkaevust veeproovide võtmise eest kantud kulude hüvitamist summas 181,60 eurot. Kaebaja esitas kohtule tõendina 24.01.2021, 2.11.2023, 14.11.2023 ja 10.01.2024 tehtud veeproovide kokkuvõtted.
32.11.Esmalt tõdeb kohus, et kaebaja poolt esitatud veeproov, mis on dateeritud 24.01.2021 ei ole asjakohane tõend ega nõude aluseks olev dokument, kuna kinnistusraamatu andmete järgi sai kaebaja XXX kinnistu omanikuks alles 12.05.2022. Järelikult ei saanud kaebajal tekkida kulu seoses 24.01.2021 tehtud veeproovidega XXX kinnistul, kuna võimalikud veeproovidega seotud kulud pidi kandma tolleaegne kinnistu omanik, mitte kaebaja. Vastuspidist ei ole kaebaja tõendanud. Sel põhjusel jätab kohus 24.01.2021 tehtud salvkaevu veeproovi, kui tõendiga arvestamata HKMS § 62 lg 6 alusel.
32.12.Kohus on seisukohal, et muude 2.11.2023, 14.11.2023 ja 10.01.2024 tehtud veeproovide osas ei ole kaebajale tekitatud varaline kahju põhjendatud. Nimelt puuduvad igasugused tõendid selle kohta kui palju ja mis kuupäeval on kaebaja tasunud 2.11.2023, 14.11.2023 ja 10.01.2024 tellitud veeproovide eest. Kohus möönab, et 2.11.2023, 14.11.2023 ja 10.01.2024 tellitud veeproovid ei ole tehtud tasuta. Samas ei saa kohus pelgalt sellele tuginedes kindlaks teha varalise kahju suurust. 13
3-24-706 Samas väärib kohtu hinnangul tähelepanu ka see asjaolu, et 13.10.2023 seisuga hakkas vastustaja tarnima Võõpsu alevikku puhast joogivett ja paralleelselt tegeles tekkinud alevikus kaevude veereostuse väljaselgitamisega ja kõrvaldamisega. Nimelt Kliimaministeerium selgitas 16.02.2024 kaebajale kirjas nr 17-6/24/323-2, et vastustaja kaasates Keskkonnaameti järelevalveosakonna Põlvamaa bürood, kontrollinud Võõpsu alevikus kokku 18 kinnistul reovee kohtkäitlusele seatud nõudeid ning joogiveekaevude tehnilist seisukorda. Kontrollide raames tellis vastustaja OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus Tartu osakonnalt joogiveeproovide võtmise 8 salvkaevust. Võetud proovide analüüsid näitavad, et joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuetele (sotsiaalministri 24.09.2019 määrus nr 61) vastas vaid kahe kaevu vesi (üks nendest oli kohaliku omavalitsuse üksuse raamatukogu joogiveekaev). Analüüsitulemustest on näha, et valdavalt ületab kaevude vesi mikrobioloogilistele kvaliteedinäitajatele kehtestatud piirsisaldusi (5 korral) ning keemilistest näitajatest nitraadile kehtestatud piirsisaldust (3 korral). Lisaks esineb ka indikaatornäitajate piirsisalduse ületusi (nt mangaan 2 korral, raud 1 korral). Kontrollidel tuvastati puudusi nii reovee kohtkäitlusseadmete kui ka joogiveekaevude tehnilises seisukorras. Nii mitmelgi kinnistul, kus joogiveekaev või reovee kohtkäitlusseade ei olnud heas seisukorras, näitas võetud veeproov mikrobioloogiliste kvaliteedinäitajate, nitraadi, mangaani ja raua piirsisalduse ületusi. Lisaks avastati ka, et ühel kontrollitud kinnistul olid nii kompostikast kui ka sõnnikuhunnik paigutatud joogiveekaevu hooldusalale ning teisel kinnistul karjatati kanu joogiveekaevu ümbruses ja kaevu kõrvalt kulges ka kodukitsede rada karjakoplisse (dtl 17-20). Kohtu arvates on ilmselge, et eelpoolnimetatud järelevalve- ja uurimistööde korraldamine võttis aega. Seega võib kohus eeldada, et hiljemalt 2023. a sügisest saadik võttis vastustaja vastu asjakohased meetmed joogivee reostamise allika väljaselgitamiseks ja kõrvaldamiseks. Sellega täitis vastustaja kohtu arvates VeeS § 88 lg 1 p-s 4 sätestatud kohustust. Teisisõnu ei nõustu kohus kaebajaga, et vastustaja oleks õigusvastaselt tegevusetu. Õige on vastustaja tähelepanek selle kohta, et tegemist on siiski erakaevuga, mille kasutamisest on huvitatud ka kaebaja. See asjaolu, et kaebaja soovis kontrollida enda salvkaevu joogivee nõutelevastavust ja tellis veeproove, ei ole kohtu hinnangul vastustajale omistatav kulu. Seega ei näe kohus kõiki asjaolusid arvestades alust arvata, et vastustajal oleks tekkinud kohustus hüvitada kaebajale veeproovide võtmisega kaasnenud kulud. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et pole põhjendatud kaebaja poolt vastustaja vastu esitatud nõue hüvitada veeproovide võtmise kulud varalise kahjuna. Kohus rõhutab, et juba 13.10.2023 seisuga ei olnud vaidlust selles, et kaebaja kinnistul oleva salvkaevu vesi on tarbimiseks mittekõlbulik, vastustaja on alustanud joogivee kvaliteedi languse uurimist kaasates Keskkonnaameti, kes tegi veeproovid. Kaebaja salvkaevuvee reostus ei ole vastustaja õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tagajärg. Seega puudub ka põhjuslik seos.
32.13.Kuna kohus luges kaebaja varalise kahju nõuet välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks 2.11.2023, 14.11.2023 ja 10.01.2024 veeproovide võtmisega kaasnenud kulud summas 181,60 eurot põhjendamatuks, jätab kohus vastavas osas kaebuse rahuldamata.
33.Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kohtu äranägemisel
14
3-24-706
33.1.Kaebaja taotles kohtult muu hulgas mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel, mis tekkis tal seoses sellega, et vastustaja enda tegevusetusega seadis kaebaja ja tema perekonna elu ja tervise ohtu, mistõttu kahjustada on saanud kaebaja inimväärikus. Kaebajal ei olnud alates 3.07.2023 joogivett, mille tulemusena olid kaebajal häiritud perekonna igapäevased toimingud (pesemine, toidu valmistamine, isiklik hügieen jne).
33.2.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega, avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest. Sellest tulenevalt kulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti süüliselt (mittevaralise kahju nõude korral) isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
33.3.Järgmisena analüüsib kohus, kas on täidetud RVastS § 7 lg-te 1 ja 2 ning § 9 lgs 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused.
33.4.Üheks kahjunõude rahuldamise eelduseks on kannatada saanud isiku poolt seaduses sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamine. Kohtupraktika kohaselt analoogiliselt RVastS §dega 3, 4 ja 6 tulevad kõne alla niisugused taotlused ja kaebused, mis aitaksid sellises õigussuhtes kahju tekkimist vältida.4 Haldusasja materjalidest tulenevalt avastas kaebaja salvkaevu veereostuse 3.07.2023. Septembris 2023. a esitas kaebaja enda poja nimel pöördumise õiguskantsleri poole, milles kurtis tekkinud probleemi üle seoses joogivee puudumisega tema kinnistul. Õiguskantsler omakorda pöördus 19.09.2023 kirjaga nr 7-5/231304/2304787 vastustaja poole, milles juhtis vastustaja tähelepanu, et kaebajale pole kättesaadav puhas joogivesi. Nimelt tõdes õiguskantsler, et Võõpsu alevikus on puhas joogivesi kättesaamatu mitmetele inimestele, see ei ole ühe perekonna probleem. Seega seni kuni Võõpsu alevikus puudub inimestel puhas joogivesi, tuleb selle eest hoolt kanda kohalikul omavalitsusel VeeS § 88 alusel.
33.5.Kohtu hinnangul on oluline välja selgitada, kas kaebaja kuulus VeeS § 88 lg-s 2 nimetatud isikute hulka.
4 RKHKo 3-3-1-47-08, p 22 15
3-24-706
33.6.Kohus selgitab, et avalik-õiguslikes suhtes kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 2). VeeS § 88 lg 1 p 4 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus korraldab oma territooriumil puhta joogivee kättesaadavuse. Selleks rakendab kohaliku omavalitsuse üksus muu hulgas vajaduse korral asjakohaseid ja proportsionaalseid meetmeid haavatavatele ja tõrjutud rühmadele joogivee kättesaadavuse parandamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on haavatavad ja tõrjutud rühmad käesoleva seaduse tähenduses on inimrühmad, kelle joogivee kättesaadavuse võimalused on piiratud. Nende hulka kuuluvad kodutud, puudega inimesed, põgenikud, rändrahva kogukonnad ja vähemuskultuurid, sõltumata sellest, kas nad on paiksed või mitte, ning muul moel ebasoodsamas olukorras olevad või tõrjutud rühmad. Haavatavate ja tõrjutud rühmade kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka sotsiaalhoolekandelist abi vajavatele isikutele ja muudele sarnastele rühmadele.
33.7.Kohtu hinnangul ei kuulu kaebaja VeeS § 88 lg-s 2 sätestatud haavatavate ja tõrjutud rühmade hulka, kellel oleks joogivesi tarnimine enda käel võimatu või oluliselt raskendatud kas majandusliku- või sotsiaalse olukorra tõttu. Kohus toob esile, et kaebajal oli võimalus hankida joogivett enda vahenditega aleviku poest, kus 2023. a seisuga maksis 5 l joogivesi ca 1 euro või vähem. Eestis on tavapärane, et mõned leibkonnad ei tarvita erinevatel põhjustel kraanivett, kas esineva ebameeldiva maitse või lõhna tõttu ning eelistavad enda käel ostetud pudelivett joomiseks ja toidu valmistamiseks või allikavett. Viimane ei tähenda automaatselt, et kohalik omavalitsus rikub eelpool kirjeldatud juhul selliste inimeste õigust inimväärikale kohtlemisele. Kohus rõhutab, et kaebusest ei nähtu põhjendusi selle kohta, et perioodil 19.09.202313.10.2023 oleks kaebaja olnud ilma joogiveeta ehk seda poleks võimlik tarnida muul moel kui salvkaevust. Küll seda pole tarninud vastustaja, kuid joogivesi oli kaebajale ja tema leibkonnale kättesaadav muust allikast - kohalikust poest jj. Kaebaja näol ei ole tegemist isikuga, kellel poleks võimalust oma rahalise vahendite abil osta kohalikust poest joogivett ja tuua koju, et kasutada seda igapäevaselt joomiseks ja toidu valmistamiseks. Haldusasja materjalide kohaselt hakkas vastustaja tarnima joogivett Võõpsu aleviku elanikele 13.10.2023. Kaebaja pöördus valla poole kahju hüvitamise taotlusega 14.2.2024 ja 8.3.2024 kaebusega kohtusse.
33.8.Tuvastatud on, et vähemalt septembrikuus 2023. a oli vastustaja teadlik kaebajal tekkinud probleemist joogivee kättesaadavuse kohta ja Võõpsu alevikus tervikuna. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja pöördudes septembrikuu alguses 2023. a õiguskantsleri poole, kasutas kaebaja RVastS § 7 lg-s 1 mainitud õiguskaitsevahendit tekkiva kahju ärahoidmiseks. 16
3-24-706
Kohtu arvates ei saa aga väita, et kahjunõude osas seoses olmevee puudusega on kaebajal ka kasutatud kahju vältimiseks esmased õiguskaitsevahendid. Olmevee kättesaadavuse osas ei saa kohus nõustuda kaebajaga, et vastustaja oli õigusvastaselt tegevusetu. Kuigi haldusasja materjalidest võib järeldada, et ka enne 2023. a peaks vastustaja teadma aegajalt Võõpsu alevikus kerkiva kaevuvee kvaliteedi probleemidest, ei tähenda see omakorda seda, et vastustaja pidi teadma, et alates 3.07.2023 ei jätku kaebajal ka olmevett keha, nõude ja pesu pesemiseks. Kohus on juba varasemalt tuvastanud, et haldusasja materjalide kohaselt ei ole kaebaja kuni 14.02.2024 taotlenud ei vastustajalt ega muudelt haldusorganitelt abi saamist seoses olmevee puudumisega, et rahuldada hügieeni- ja muud vajadused. Siinkohal peab kohus vajalikuks rõhutada, et joogivee puudumine ei eelda automaatselt ka olmevee puudumist või selle kättesaamise võimalust käepäraste vahenditega. Seega esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisel oleks kaebaja pidanud seda eraldi välja tooma ja rõhutama. Olmevee ebapiisavuse probleemi tõstatas kaebaja esmakordselt 14.02.2024 vastustajale esitatud kahjunõudes. Kaebaja ei ole ka taotlenud joogivee tarnimismahtude suurendamist. Haldusasja materjalide hulgas puuduvad dokumendid, mille kohaselt oleks kaebaja palunud vastustajal tarnida suuremas mahus joogivett, mida kaebaja oleks saanud kasutada muude olmevajaduste rahuldamiseks. Tõendatud pole, et vastustaja oleks sellest keeldunud. Eelnevast järeldab kohus, et olmevee puudumise tõttu esitatud kahjunõudes on kaebajal selgelt kasutamata esmased õiguskaitsevahendid.
33.9.Kohus nõustub vastustajaga, et sellisel juhul oleks asjakohaseks kaebaja nõudeks poest vee ostmisega kantud kulude ja veevärgi kaudu tarnitavate veehinna vahe hüvitamine varalise kahjuna, millele viitas ka õiguskantsler enda kirjas, kuid kaebaja sellist nõuet pole esitanud. Vastustaja rõhutas muu hulgas, et joogivee tarnimiskoguste osas ei ole kaebaja vastustajale pretensioone esitanud ega küsinud suuremat joogivee kogust. Kohus märgib, et tõendid, mis võiksid kinnitada vastupidist, ei ole kaebaja esitanud. Esmalt tõstis kaebaja vastustaja poolt tarnitava joogivee ebapiisavuse teemat alles halduskohtumenetluses. Vastustaja selgitas, et ta oli ja on nõus tarnima joogivett suuremas koguses, kuid ei välista, et selle eest küsitakse raha vastavalt ühisveevärgi hinnakirjale. Seni ei ole vastustaja kaebajalt joogivee tarnimise eest raha küsinud. Samas kinnitas vastustaja, et alates oktoobrikuust 2023. a toimis joogivee tarnimine sellisel viisil, et vastustaja täitis kolm korda nädalas kaebaja poolt edastatud veemahuteid. Järelikult varustas vastustaja kaebajat joogiveega vastavalt tema vajadustele. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus kaebaja väitega, et justkui vastustaja piiras tarnitava joogivee mahtu.
33.10.Eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et ajavahemikul 19.09.2023-13.10.2023 ei ole vastustaja küll piisavalt kiiresti reageerinud tekkinud veeprobleemile seoses puhta joogivee kättesaadavusega, kuid selline viivitus ei toonud kaebajale endaga kaasa sellist tagajärge, mis annaks kohtule alust arvata, et alandatud oleks kaebaja inimväärikust. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et enne 13.10.2023 oli kaebajal siiski võimalus osta joogivett kohalikust poest, peale 13.10.2023 tarnis regulaarselt joogivett vastustaja.
17
3-24-706 Olmevett või(k)s kaebaja kätte saada enda salvkaevust kasutades vee puhastamiseks enda poolt soetatud või vastustaja poolt pakutud veepuhastusvahendeid (filter jne).
33.11.Kaebaja väide, et mittevaralise kahju tekitamise põhuseks on muu hulgas see, et kaebaja sattus meedia tähelepanu alla, ei ole asjakohane. Meediaga suhtlemine toimus kaebaja nõusolekul ja kutsel, mitte sunniviisiliselt. Ilmselt soovis kaebaja ajakirjanduse kaudu pöörata avalikkuse tähelepanu Võõpsu alevikus tekkinud kaevuvee ja puhta joogivee kättesaadavuse probleemidele. See, et kaebaja soovis meedias joogivee kättesaamisega tekkinud probleemi kajastamist ja andis ajakirjanikele intervjuud, ei ole vastustajale omistatav tegevus, mis võiks alandada kaebaja inimväärikust.
33.12.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata tervikuna, sh viivise väljamaksmise nõude osas.
34.HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega taotlenud halduskohtumenetluse käigus kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Sellest tulenevalt jätab kohus menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
35.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
18
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.