Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Kaire Pikamäe, Einar Vene 30. oktoober 2025, Tartu 3-24-849
Haldusasi
X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20. veebruari 2024. a otsuse nr 4.2-1/2019-1 tühistamiseks ning relvalubade väljaandmiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 12. augusti 2024. a otsus X.X. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. augusti 2024. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja taotlus asja lahendamiseks istungil rahuldamata.
3.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 1. detsember 2025).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse relvaloa väljastamiseks püssile, püstolile ja revolvrile jahipidamise ning enese ja vara kaitse eesmärgil. Samuti soovis ta paralleelrelvaluba (relvaluba relvale, mille omanik isik ise ei ole) poja relvadele. PPA 20. veebruari 2024. a otsusega nr 4.2-1/2019-1 keelduti relvaloa ja paralleelrelvaloa väljastamisest relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 ja 4 alusel. Otsuse kohaselt on X.X. senine käitumine ja eluviis olnud ennast ja teisi isikuid ohustav ning tal esineb korduvaid rikkumisi seoses tulirelva ja laskemoona käitlemisega.
2.X.X. esitas kaebuse, milles palus otsuse tühistamist ja relvalubade väljaandmiseks kohustamist. Kaebuse kohaselt tugineb PPA asjaoludele, millest on möödunud palju aega või mille puhul on kaebaja karistuse kandnud ja karistus on kustunud. Arvestamata on jäetud
kaebajat iseloomustavad positiivsed asjaolud, sh piirkonnapolitseiniku hinnang tema kohta ning tema pikaajaline teenistus politseis, samuti asjaolu, et ta kuulub Kaitseliitu.
3.Tartu Halduskohtu 12. augusti 2024. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaselt võib loa andja keelduda relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Sama lg p 4 järgi võib keeldumise aluseks olla see, kui isiku suhtes on põhjendatud kahtlus, et ta võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut. Kaebajat on karistatud mitmel korral: - 2003. a liiklusõnnetuse põhjustamise eest (kaebaja sõitis tagant otsa ees pidurdavale sõidukile); - 2012. aastal kriminaalkorras karistusseadustiku (KarS) § 418 lg 1 alusel (teise isiku tahtliku kallutamise eest tahtliku õigusvastase teo – tulirelva ebaseadusliku käitlemise – toimepanemisele, ning tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest; - 2016. aastal KarS § 418 lg 2 p 1, KarS § 420 lg 1 ja KarS § 22 lg 2 alusel, kuna ta pani toime tulirelva või selle olulise osa ebaseadusliku käitlemise vähemalt teistkordselt ning samuti kallutas teist isikut tulirelva helisummuti ebaseaduslikule käitlemisele; - 2021. aastal väärteomenetluse korras liiklusseaduse § 221 lg 1 alusel mõjutustrahviga, kuna ta sõitis foori keelava tule ajal ristmikule.
3.2.Kohtulahendites on loetud relvaloa väljaandmise menetluses õiguspäraseks ka tuginemine nendele politsei andmebaasis olevatele andmetele, mis on karistusregistrist kustunud. Sellega ei anta hinnangut kaebaja käitumisele karistusõiguslikus mõttes, vaid seal olemasolevat infot kasutatakse kaebajat iseloomustavana. Seega see, et karistusi karistusregistris enam pole, ei tähenda, et PPA ei võiks neid arvesse võtta.
3.3.Kriminaalasjadest esimeses mõisteti kaebaja süüdi selles, et ta kallutas teist isikut tasu eest relva laskekõlbmatuks muutma ning pärast seetõttu relva registrist kustutamist kallutas seda isikut sama relva uuesti laskekõlblikuks muutma ning seejärel laskekõlblikuks muudetud relvale ostjat leidma. Relv müüdi soetamisloata isikule ning müügist saadud raha jagas kaebaja selle isikuga omavahel. Teisel korral mõisteti kaebaja süüdi selle eest, et ta kallutas teist isikut tulirelvade hoidmisele ja edasitoimetamisele ning näiliselt laskekõlbmatuks muutmisele registrist kustutamise ja järgneva edasimüügi eesmärgil. Samuti kallutas ta teist isikut tulirelvade ebaseaduslikule hoidmisele ja tulirelva helisummuti ebaseaduslikule käitlemisele hoidmisele ja parandamisele.
3.4.Kohtu hinnangul on vastustaja piisava põhjalikkusega kirjeldanud vaidlustatud otsuses tähtsust omavaid asjaolusid ning esitanud kaalutlused, miks ta peab avalikku huvi ülekaalukamaks kaebaja huvist saada relvaluba ja paralleelrelvaluba. Samuti on kohtu hinnangul vastustaja asjakohaselt arvesse võtnud kaebaja varasemaid erinevatel aegadel relvadega toime pandud süütegusid.
3.5.Piirkonnapolitseinik on küll ettekandes leidnud, et tema ei näe alust relvaloa mitteandmiseks, kuid tegemist on vaid ühe tõendiga. Vastupidiselt on Kaitsepolitseiamet andnud oma arvamuses hinnangu, et kaebaja ei sobi tema tausta ja käitumismustreid arvestades relvaloa omanikuks.
3.6.Kaebajal on küll Kaitseliidu relvaluba, kuid see ei võta PPA-lt kohustust kontrollida relvaloa andmise eelduste täidetust.
3.7.Kaebajale oli antud võimalus vastuväidete esitamiseks. Kuigi vastustaja ei olnud vastuväidete esitamiseks võimalust andes viidanud kaebaja liiklusrikkumistele ja hinnangut tema sobimatusele varasema käitumise tõttu relvaluba saama, oli kaebajat siiski teavitatud kavandatava otsuse resolutsioonist. Talle oli selgitatud, et relvaluba takistavaks asjaoluks oli kaebaja varasem karistamine KarS-i alusel.
3.8.Seega ei olnud vastustaja teinud oma otsusel kaalumisvigu. Otsus on õiguspärane.
2
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kohus tegi otsuses ebaõige järelduse, et kaebaja oli 2021. a sõitnud ristmikule punase fooritule ajal. See ei olnud tahtlik tegu, see toimus hommikul kell 8 üldises liiklusvoolus, kui ta sooritas vasakpööret Tartu linnas Riia tänavale kollase tule ajal, sest soovis vältida ootamatu pidurdusega juhtuda võivat tagant otsasõitu.
4.2.Kaebajale 2012. ja 2016. a määratud kriminaalkaristused olid määratud kaebaja poolt 2009.-2011. a sooritatud kahe kuriteo eest. Kaebaja suhtes algatatud kriminaalasjast eraldati üks episood, mille eest määrati karistus hiljem. Seetõttu määrati kaebajale kaks karistust, kuid see ei tähenda, et ta oleks pannud toime uue kuriteo pärast seda, kui talle määrati 2012. esimene kriminaalkaristus. Pärast seda oli kaebaja õiguskuulekas.
4.3.Kaebaja ei ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut. Teda on tunnustatud Kaitseliidu poolt mitmel korral erinevate tunnustustega. Vastustaja on liialt kergekäeliselt asunud seisukohale, et kaebajale ei saa väljastada relvaluba ning see on ebaproportsionaalne.
4.4.Kaebajale teatati ärakuulamiseks võimalust andes, et PPA kavatseb keelduda relvaloa väljastamisest RelvS § 36 lg 1 p 61 alusel, kuid hiljem tugines keeldumisel RelvS § 36 lg 4 ple 4. Kaitsepolitseiametilt küsiti arvamust alles pärast seda, kui kaebaja oli juhtinud tähelepanu sellele, et KaRS-i sätted, mille järgi teda karistati, ei välista relvaloa väljastamist.
4.5.Kaebaja karistusandmed olid karistusregistrist kustutatud juba 2020-l aastal.
4.6.Kaitsepolitseiameti hinnang pole kontrollitav ning pole konkreetne, samuti ei saanud ta selle osas hiljem arvamust avaldada.
4.8.Vastuoluline ja õigusriigiga kokkusobimatu on see, kui riik ühelt poolt läbi Kaitseliidu tunnustab teda erineval viisil ning usaldab talle relva, kuid samal ajal väidab teine riigiasutus, et kaebaja on ohtlik.
4.9.Kaebaja on olnud 15 aastat laitmatu käitumisega. Ta on teeninud üle 30 aasta politseiteenistuses.
5.PPA vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta varasemas menetluses juba esitatud põhjendustel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja selgitab apellatsioonkaebuses täpsemalt oma viimase liiklusrikkumisega seotud asjaolusid ning väidab, et ta ei sõitnud ristmikule punase fooritule ajal tahtlikult. Ringkonnakohus viitab, et nagu halduskohus on välja toonud, rõhutas vastustaja, et pidas relvaloa väljastamisest keeldumisel määravaks just süüdimõistmist relvadega seotud kuritegude eest ning selle korduvust (halduskohtu otsuse p 12). Seega on kaebaja liiklusreeglite rikkumisel ilmselgelt teisene tähendus relvaloa väljastamisest keeldumisel. Seda arvestades ei oma küsimus, kuidas suhtub kaebaja oma liiklusreeglite rikkumisse, määravat tähtsust. Ringkonnakohus märgib vaid seda, sõltumata sellest, kuidas hindab kaebaja oma käitumist punase tule ajal ristmikule sõitmisel, jääb muutumatuks fakt, et kaebajat on selle rikkumise eest karistatud.
3
8.Kaebaja selgitab ka seda, et teda on karistatud relvade käitlemisega seotud kuritegude eest küll kahel korral (aastatel 2012 ja 2016), kuid mõlemad kuriteod olid toime pandud enne esimest karistamist. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest ei nähtu, et halduskohus või vastustaja oleks olnud arusaamises, justkui oleks kaebaja pannud teise kuriteo toime pärast seda, kui teda oli esimese kuriteo eest juba karistatud. Kaebaja poolt viidatud halduskohtu otsuse p-st 12 ei ole võimalik sellist arusaama välja lugeda. Seetõttu pole küsimus, millal teine kuritegu täpselt toime pandi, ringkonnakohtu arvates praeguses apellatsioonimenetluses oluline. Oluline on aga see, et kaebajat on kahel korral karistatud samasisuliste süütegude eest – mõlemal juhul kallutas kaebaja teist isikut muutma relva laskekõlbmatuks, et seda saaks registrist kustutada, ning seejärel uuesti korda teha ja maha müüa. Kohtuotsused kriminaalasjades on jõustunud ning seal antud hinnanguid ei ole võimalik halduskohtumenetluses ümber vaadata.
9.Kaebaja rõhutab ka enda Kaitseliidu liikmelisust, talle sealt antud tunnustusi ja ametikohta, samuti seda, et talle on Kaitseliidust antud luba hoida relva kodus. Samuti märgib ta, et ta ei ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut. Seda, et kaebaja on Kaitseliidu liige, et tal on seal kindlate ülesannetega ametikoht, et ta on saanud sealt tunnustust ning võib kodus hoida relva, on puudutatud nii vaidlusaluses haldusaktis kui halduskohtu otsuses. Sellest hoolimata ei peetud neid asjaolusid kaalukamaks neist, mis õigustasid kaebajale relvaluba mitte andma. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Isik, kes sooritanud sellised kuriteod nagu kaebaja (lihtsustatult öeldes tegelenud teise isiku abiga relvade kasutuskõlbmatuks muutmisega nende registrist kustutamise eesmärgil, seejärel nende kordategemisega ja edasimüümisega) on ilmselgelt sobimatu uuesti relvaluba saama. Ehkki neist kuritegudest on möödunud omajagu aega, on kuritegude iseloom seotud just relvadega. Kui kaebaja peaks oma tegevust kordama, on oht, et tema vahendusel jõuavad relvad selliste isikute kätte, kes võivad kasutada neid ükskõik millistel kuritegelikel eesmärkidel. Välistatud pole, et nende isikute kaudu ohustataks ka Eesti Vabariigi julgeolekut. Seoses Eesti Vabariigi julgeoleku ohustamisega relvaloast keeldumise alusena märgib ringkonnakohus ka seda, et see säte (RelvS § 36 lg 4 p 4) ei olnud ainus alus, mille tõttu relvaloa väljastamisest kaebajale keelduti. Lisaks tugines PPA ka RelvS § 36 lg 4 p-le 3, st et relvaloa väljastamisest võib keelduda seetõttu, et isik on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu relva soetama ja omama. Arvestades asjaolu, et kaebajat on karistatud tulirelva ja helisummuti ebaseadusliku käitlemise eest, kus lõppkokkuvõttes said kaebaja tegevuse tõttu tulirelvi omandada ebaseaduslikult kolmandad isikud, on hinnang, et kaebaja käitumine võib ohustada teisi isikuid, ilmselgelt õige. Kui tulirelvi omandavad isikud, kellel selleks muidu õigust poleks, on arvestatav oht, et nende tulirelvadega võidakse kahjustada teisi isikuid. Tulirelva õiguspäraselt kasutada sooviv isik saab tulirelva omada läbi õiguspärase tee (täidab vajalikud nõuded relvaloa ja relvasoetamisloa saamiseks). Seega võis kaebaja tegevus viia teisi isikuid ohustava lõpptulemuseni. Kaebaja korduvat ebaseaduslikku käitumist ei saa pidada ebatõenäoliseks hoolimata sellest, et tema kuritegudest on juba möödunud mõningane ajavahemik.
10.Kaebaja arvates on tema relvaloata jätmine ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus selle väitega kindlasti ei nõustu. Ehkki kaebaja väidetud eesmärgid relvaloa taotlemisel – jahipidamine ja enese ning vara kaitsmine – on taandatavad mõningatele põhiõigustele (nt vaba eneseteostus, omandi puutumatus, vt põhiseaduse § 19 ja 32) on ilmselge, et kaebaja puhul on tema varasemast käitumisest tulenevalt oht uueks relvade 4
kasutamise ja käitlemisega seotud nõuete rikkumiseks. Seda, et niisuguse ohu vältimise eesmärgil välistatakse kaebajal relvaloa saamine, ei ole ebaproportsionaalne, vaid vastupidi, see on igati sobiv, vajalik ja mõõdukas. Kaebaja jääb ilma üksnes võimalusest relvaga jahti pidada ning peab leidma enese ja vara kaitsmiseks teisi vahendeid, kuid teisalt aitab relvaloast keeldumine oluliselt vähendada ohtu võimalike relvadega seotud nõuete rikkumiseks kaebaja poolt. Argumendid kaebajale relvaloa andmata jätmise kasuks on ilmselgelt kaalukamad.
11.Apellatsioonkaebuse kohaselt anti kaebajale võimalus kõigepealt arvamust avaldada kavatsuse osas keelduda relvaloa väljastamisest RelvS § 36 lg 1 p 61 alusel (st seetõttu, et isikut on karistatud tulirelva, laskemoona, lõhkeseadeldise või lõhkeainega toimepandud kuriteo eest või konkreetse loeteluna esitatud KarS-i normides sätestatud kuriteo eest). Kaebaja viitas ärakuulamise käigus sellele, et neid KarS-i norme, mille alusel teda karistati, ei olnud viidatud loetelus välja toodud. Seepeale küsis PPA arvamust Kaitsepolitseiametilt ja keeldus relvaloa väljastamisest uutel alustel, st KarS § 36 lg 4 p-de 3 ja 4 alusel (oht Eesti Vabariigi julgeolekule ja ennast või teisi ohustav eluviis), kusjuures kaebajat teist korda ära ei kuulatud. Ringkonnakohus möönab, et olukord, kus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 alusel ärakuulamiseks võimalust andes viitab haldusorgan kavandatava haldusakti andmisest keeldumise alusena ühele õiguslikule alusele, kuid seejärel keeldub haldusakti andmisest hoopis teisel õiguslikul alusel, ei täida kõige paremini ärakuulamisõiguse eesmärke. Oluliseks peab ringkonnakohus käesoleval juhul aga seda, et vastustaja kirjas, millega kaebajale vastuväidete esitamiseks võimalus anti, oli selgelt ära toodud PPA kavatsus kaebajale relvaloa väljastamisest keelduda ning selle põhjusena ära nimetatud see, et kaebajat on karistatud KarS § 418 ja 420 alusel (dtl 8). Seega oli kaebajal võimalik anda selgitusi, mis seonduvad tema karistamisega nende süütegude eest ning samuti selgitusi selle kohta, miks tema karistamine ei tohiks praegusel juhul viia relvaloa andmisest keeldumiseni. Põhiliste oluliste faktiliste asjaolude kohta oli kaebajal seega võimalus enda selgitusi anda ning selles osas leidis tema ärakuulamine aset. Kuigi kavandatava õigusliku aluse ega Kaitsepolitseiameti poolt hiljem esitatud arvamuse osas polnud kaebajal otsest võimalust enda arvamuste ja vastuväidete esitamiseks, saab eelnevat arvestades asuda seisukohale, et kaebaja õigust ärakuulamisele rikuti vaid osaliselt (st üksnes õigusliku aluse ja Kaitsepolitsei arvamuse osas ära kuulamata jätmisega). Ringkonnakohtu hinnangul kujutab see endast menetlusviga, mis ei mõjutanud asja otsustamist ning mis ei ole seega HMS § 58 järgi vaidlustatud haldusakti tühistamise aluseks. Faktiliste asjaolude osas sai kaebaja oma arvamust avaldada. Hilisemas kohtumenetluses pole kaebaja välja toonud argumente, mida ta oleks saanud tuua välja haldusmenetluses ja mis oleks võinud viia teistsuguse tulemuseni. Täpsemalt öeldes on kaebaja saanud hilisemas kohtumenetluses välja tuua kõik soovitud vastuargumendid relvaloa andmisest keeldumisele ning ükski neist pole viinud kaebuse rahuldamiseni. Ringkonnakohus ei näe, et nende varasem esitamine haldusmenetluses oleks viinud relvaloa andmiseni. Seega ehkki osalist ärakuulamisõiguse rikkumist võib möönda, ei vii see käesoleval juhul kaebuse rahuldamiseni. Samuti ei muuda relvaloa väljastamisest keeldumist õigusvastaseks see, et algselt kavandatud imperatiivse relvaloast väljastamisest keeldumise asemel tugines vastustaja lõppkokkuvõttes diskretsioonilisele relvaloa väljastamisest keeldumise alusele.
12.Mis puudutab kaebaja väidet, et Kaitsepolitseiameti arvamus pole piisavalt konkreetne, siis arvestades asjaolu, et vaidlustatud haldusaktist on piisavalt selgelt arusaadav, et kaebajale 5
relvaloa andmisest keeldumise aluseks on tema varasemad tulirelvadega seotud kuriteod, on ringkonnakohtu arvates piisavalt selge, et ka Kaitsepolitseiamet lähtus kaebaja sobivuse hindamisel just tema varasematest kuritegudest.
13.Kaebaja leiab, et kuna karistusregistrist olid andmed tema kriminaalkaristuste kohta kustunud, ei saanud vastustaja neile enam tugineda. See seisukoht ei arvesta asjakohast kehtivat õigust. Karistusregistri seaduse (KarRS) järgi on PPA-l relvaseaduses sätestatud taustakontrolli tegemiseks ning relvaseaduse nõuetele vastavuse kontrollimiseks õigus kasutada ka karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid (KarRS § 5 lg 2 p 8 ja § 20 lg 1 p 16). Isikust lähtuva ohu hindamisel võib PPA lähtuda ka karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetest (RKHKo 3-20-915, p 18). Seega võis PPA tugineda kaebajast lähtuva ohu hindamisel ka karistusregistri kustunud andmetele.
14.Kaebaja arvates oleks tulnud arvestada piirkonnapolitseiniku arvamust, kes ei näinud takistust kaebajale relvaloa andmisel. Relvaloa andmisest keeldumine oli käesoleval juhul kaalutlusotsus. Ka siis, kui esineb mõni asjaolu või tõend, mis räägib isiku kasuks, on haldusorganil ikkagi õigus teha vastupidine otsus, kui ta peab ülekaalukamaks vastupidiseid tõendeid või argumente. Ka käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga – ehkki piirkonnapolitseinik ei näinud relvaloa väljastamiseks takistust, oli PPA-l õigus hinnata kaebajast lähtuvat ohtu tänu tema varasematele relvaspetsiifilistele kuritegudele piisavalt kõrgeks, et kaebajale relvaloa andmisest keelduda. Ringkonnakohus nõustub PPA seisukohaga täielikult ega näe, et PPA oleks teinud kaalumisvigu. Kaebaja varasem karistatus konkreetselt just tulirelva käitlemisega seotud süütegude eest on ülikaalukas asjaolu, mida PPA ei saanud käesoleval juhul arvestamata jätta ega lähtuda ainuüksi piirkonnapolitseiniku arvamusest.
15.Kaebaja arvates on vastuoluline ja õigusriigiga kokkusobimatu on see, kui riik ühelt poolt läbi Kaitseliidu tunnustab teda erineval viisil ning usaldab talle relva, kuid samal ajal väidab teine riigiasutus, et kaebaja on ohtlik. Ringkonnakohus märgib, et sellisest olukorrast ei saa teha siiski kaebajale kasulikke järeldusi. Käesoleva kohtuvaidluse esemeks ei ole see, mis asjaoludest lähtudes väljastas Kaitseliit kaebajale Kaitseliidu relvaloa (Kaitseliidu seaduse § 43) ning kas arvestada oleks tulnud ka neid asjaolusid, mis on vaidluse esemeks käesolevas asjas. Seetõttu ei võta ringkonnakohus seisukohta, kas kaebajale Kaitseliidu relvaloa väljastamine oli õiguspärane. Igal juhul ei välista aga Kaitseliidu relvaloa väljastamine seda, et kaebajale RelvS-i alusel relvaloa väljastamisest keeldumine oleks olnud õigusvastane. Kuskilt ei tulene, et kui isikul on juba Kaitseliidu relvaluba antud, siis tuleks talle kindlasti väljastada relvaluba ka RelvS-i alusel. Sellisel juhul muutuks RelvS-i regulatsioon seoses relvaloa väljastamisega isikule, kellel on juba Kaitseliidu relvaluba, täiesti sisutuks.
16.Kaebaja rõhutab ka seda, et ta on teeninud üle 30 aasta politseiteenistuses ning olnud 15 aastat laitmatu käitumisega. Ka see asjaolu ei ole kaebuse rahuldamise aluseks. Arvestades kaebaja nimetatud politseiteenistuse kestvust, võib eeldada, et kaebaja oli politseiteenistuses ka siis, kui ta pani toime tulirelva käitlemisega seotud kuriteod. See asjaolu ei takistanud seega tal kuritegude toimepanemist. Vastavalt ei saa järeldada, et kaebaja pikk staaž politseiteenistuses omaks mingit mõju kaebaja käitumisele tulevikus. 6
Ka ainuüksi asjaolu, et kaebaja on olnud enda sõnul 15 aastat laitmatu käitumisega, ei välista kaebajale relvaloa andmisest keeldumist. Kaebaja varasemad kuriteod on väga olulised asjaolud käesolevas asjas ning ringkonnakohus ei näe, et PPA oleks toiminud valesti, kui ta neid arvesse võttis, hoolimata neist kuritegudest möödunud ajast. Lisaks ei pea paika väide, et kaebaja käitumine on olnud 15 aastat laitmatu. Kaebaja on pannud 2021. aastal toime liiklusalase rikkumise, kui sõitis foori punasest tulest hoolimata ristmikule (dtl 15). See, et kaebajat ei karistatud süüteomenetluse korras, vaid määrati selle eest mõjutustrahv lühimenetluses, ei tähenda, et rikkumist ei leidnud aset.
17.Ringkonnakohus peab kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud väiteid ja neist läbikumavat suhtumist arvestades oluliseks rõhutada ka järgmist. Ehkki kaebaja karistamisest kuritegude eest 2012. ja 2016. aastal on möödunud omajagu aega, on väga oluline see, et kaebajat karistati tulirelvadega seotud spetsiifiliste kuritegude eest (vt ülal p 3.1). Samuti on väga oluline see, et kokku pani kaebaja selliseid kuritegusid toime 20-l korral (dtl 68). On ilmne, et sellisel juhul peab PPA isiku sobivust hinnates olema eriti ettevaatlik, sest kui muude süütegude puhul võib teo spetsiifikast olenevalt sageli arutleda selle üle, kas sarnast tegu võiks korda saata ka tulirelva kasutades või kas isiku käitumine oleks ohtlikum, kui tal oleks tulirelv, siis käesoleval juhul need küsimused enam ei tõusetugi. Kaebaja on juba korda saatnud kuritegusid tulirelvade käitlemisega seoses. Sellisel juhul ei teki küsimust enam niivõrd sellest, kas uus kuritegu võiks olla seotud tulirelvadega, vaid üksnes sellest, kas uue kuriteo toimepanemise oht on täielikult välistatud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja lähenemisega, et niisugusele isikule relvaluba väljastades peab PPA olema eriti ettevaatlik. Kaebaja püüab oma kuritegude tähtsust vähendada, rõhutades eeskätt nende toimepanemisest möödunud aega ja võimendades temaga seotud positiivseid asjaolusid, kuid jätab vajalikul määral tähelepanuta selle, et tema varasemad kuriteod olid seotud just tulirelvadega.
18.Eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohtu otsus jääb muutmata. Kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (riigilõiv 20 eurot) jääb tema enda kanda.
19.Kaebaja taotlus asja lahendamiseks istungil jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Käesolevas asjas on faktilised asjaolud ringkonnakohtu hinnangul piisavalt selged. Vaidlus käib sisuliselt üksnes õigusnormi kohaldamise ehk õigusküsimuste üle, st selle üle, kas kaebajaga seotud asjaolud õigustavad talle relvaloa väljastamisest keeldumist. Ringkonnakohus ei näe vajadust asjas lisaandmete saamiseks istungil ning leiab, et seetõttu pole asjas istungi korraldamine vajalik. Istungi korraldamata jätmise kasuks räägib ka see, et kirjalikus menetluses on asja lahendamine võimalik märgatavalt kiiremini.
(allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.