X kaebus Tartu Linnavalitsuse 24. aprilli 2025. a otsuse nr VPT-25-0092 tühistamiseks ning Tartu linna kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus vajaduspõhiste erakorraliste toetuste määramiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu linn, esindaja Jüri Mölder
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses X nimi ja korteri aadress Yyy tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. novembril 2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X esitas 25. märtsil 2025 Tartu Linnavalitsusele avalduse ja 31. märtsil 2025 täiendava avalduse rahalise toetuse saamiseks (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 42-44). Taotleja soovis toetust Tartu Linnavalitsusele sotsiaaleluruumi eluasemekulude võlgnevuse 358,19 euro, sihtasutusele Peipsiveere Hooldusravikeskus õendusteenuse eest 308 euro ja 25. märtsil 2025. a sihtasutusest Peipsiveere Hooldusravikeskus Tartu Hooldekodusse transpordi eest 50 euro tasumiseks. Taotluse kohaselt ei olnud X raha arvete tasumiseks, ta viibis alates 25. märtsist 2025 Tartu Hooldekodus ning maist hakkas tema puuduva töövõime toetus laekuma üldhooldusteenuse omaosalustasu katteks Tartu Hooldekodu arvele, seega vahendeid arvete tasumiseks taotluse kohaselt ei teki.
2.Tartu Linnavalitsus jättis 24. aprilli 2025. a otsusega nr VPT-25-0092 Xe vajaduspõhise erakorralise toetuse ja vajaduspõhise erakorralise tervisetoetuse määramata (dtl 9-11). Otsuse kohaselt ei ole Xe toetuste määramise eeldused täidetud ning toetuste määramiseks pole alust.
3.X esitas 12. mail 2025 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Linnavalitsuse 24. aprilli 2025. a otsuse nr VPT-25-0092 peale (dtl 3-4, 61-66).
4.Vastustaja esitas 11. juunil 2025 vastuse kaebusele ning 31. juulil 2025 täiendavad selgitused (dtl 51-55, 85-86).
5.Kaebaja esitas 29. augustil 2025 kohtule täiendava selgituse (dtl 104-107), millele vastustaja esitas 11. septembril 2025 vastuväited (dtl 127-128). Kaebaja esitas 11. septembril 2025 täiendavad dokumendid (dtl 129-141).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja taotleb Tartu Linnavalitsuse 24. aprilli 2025. a otsuse nr VPT-25-0092 tühistamist ning Tartu linna kohustamist rahuldada kaebaja taotlus vajaduspõhiste erakorraliste toetuste määramiseks, põhjendades kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
Kaebaja soovis toetust, et saada üle Tartu linna poolt temale sotsiaaleluruumi üürilepingu pikendamata jätmisega tekkinud kriisist. Koduta jäämise tõttu pidi ta viibima erinevates õendusabiosakondades, mille eest tuli tasuda. Samas tuli kaebajal maksta ka sotsiaaleluruumi eest, kus ta alates novembrist 2024 polnud elanud. Kaebaja sattus raskesse majanduslikku olukorda sotsiaalosakonna tegemata töö tõttu. Kui talle oleks määratud koduhooldusteenus, oleks ta saanud sotsiaaleluruumis elamist jätkata.
6.2.Kaebaja esitas avalduse erakorraliseks toetuseks, vajaduspõhise toetuse ja ravimitoetuse määramiseks, milleks on kaebajal Eesti Vabariigi seaduste järgi õigus.
6.3.Kaebaja palus neid kolme toetust, et tasuda raviarved, kommunaalid jne. Alates 25. märtsist kaotas kaebaja kodu (Tartu, Yyy), sest Tartu Linnavalitsus ei pikendanud lepingut. Kuna Tartu Linnavalitsus ei määranud alates 2024. a detsembrist sotsiaalhooldajat koju, pidi kaebaja tasuma suuri arveid erinevatesse hooldekodudesse.
6.4.Elva arsti tõend nr 5070 on kinnituseks, et patsient võib minna koju ja ta ei pea olema hooldekodus ning uriinidreeni saab vahetada ka õde. Sotsiaalabiosakonna tegemata töö tõttu jäi kaebaja abita, arved kasvasid ning kaebaja oli sunnitud tegema valikuid, et kõige vajalikumad arved saaksid kõigepealt tasutud.
6.5.Tütar tellis Bolt takso, et viia ratastool ja käimislaud tagasi Tartu Eedeni Invaabisse, kuna tütrel pole autot. 2
3-25-1405
Wolti tellis tütar haiglasse, et kaebaja saaks pensionipäeval peale rasket operatsiooni midagi head süüa. See polnud 100-200 eurot, mis oleks takistanud arvete tasumist. Haiglas olles vajab inimene samuti mahla, vett, jogurtit, et taastuda raskest operatsioonist.
6.7.Erakorralise tervisetoetuse eesmärk on aidata isikul osta või üürida abivahend, osta retseptiravimeid, käia raviasutuses raviteenusel, tasuda raviteenuse eest või tasuda muu tervisega seotud teenuse või asja eest. Erakorraline tervisetoetus on reeglina kuni 50% tasumisele kuuluvast summast, kuid mitte rohkem kui 600 eurot kalendriaastas. Rikutud on kaebaja õigusi, kuna pole järgitud seadust erakorralisele tervisetoetuse võimalust abivajajale.
6.8.Kaebaja abivajadust ei hinnatud. Keegi isegi ei helistanud, ei saatnud e-maili, et aidata lahendada probleemi.
7.Tartu linn vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgnevad.
Kaebaja soovis toetust õendusteenuse ja sotsiaaltranspordi arvete ning eluasemekulude võlgnevuse tasumiseks. Sisust tulenevalt oli taotlus käsitletav kahe erineva toetuse taotlusena, mis vaadati haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-le 2 tuginedes läbi ühises menetluses, arvestades toetuste kohta käivaid sätteid ning tehti otsustus, milles kummagi toetuse määramata jätmist eraldi põhjendati.
7.2.Tartu Linnavolikogu 5. detsembri 2024. a määrusega nr 89 kehtestatud „Tartu linna sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra“ (edaspidi määrus nr 89) § 35 lg 1 kohaselt on erakorralise tervisetoetuse eesmärk aidata isikul osta või üürida abivahend, osta retseptiravimeid, käia raviasutuses raviteenusel, tasuda raviteenuse eest või tasuda muu tervisega seotud teenuse või asja eest. Seega õendusteenuse ja sotsiaaltransporditeenuse eest tasumiseks toetuse taotlemine on lubatav.
7.3.Vajaduspõhise toetuse määramisel võetakse arvesse isiku eelmisel kuul saadud netosissetulek ning jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud (määruse nr 89 § 32 lg 1, sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 133 lg 1). Taotluse esitamise ajal oli kaebaja sissetulekuks puuduva töövõime toetus, mille suurus sõltub kalendripäevade arvust kuus ja seega on kuude lõikes saadav toetussumma erinev. Eelnevast tulenevalt oli kaebaja majandusliku seisundi objektiivseks hindamiseks põhjendatud arvestada sissetulekuga, mis vastas tema kolme kuu keskmisele toetussummale ja mis oli 617,10 eurot kuus. Kaebajale on määratud veel puudega tööealise inimese sotsiaaltoetus 41,68 eurot kuus, mida toetuse määramisel tema sissetuleku hulka ei arvestata (SHS § 133 lg 2 p 3).
7.4.Määruse nr 89 § 32 lg-st 1 tulenevalt oli kaebaja netosissetulekust võimalik maha arvata vaid SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemele tehtud kulutused. Teiste kulutuste sh järelmaksude sissetulekust mahaarvamine ette nähtud ei ole. Kui arvesse läheks kõik kulutused, kvalifitseeruks vajaduspõhise toetuse saajaks sissetuleku suurusest sõltumata igaüks, kelle netosissetulek peale kulutuste mahaarvamist on 300 eurot või alla selle. Vajaduspõhise toetuse eesmärk on siiski konkreetsest põhjusest tekkinud rahalise kulutuse tõttu raskusse sattunud isiku toetamine, mitte lihtsalt kulutamise tõttu rahatuks jäänud isikule raha maksmine.
7.5.Kaebaja eluasemekuluks oli Tartu linnale kuuluva sotsialakorteri aadressil Yyy, Tartu kommunaalkulud, eluaseme kasutamise üüri maksmise kohustust kaebajal ei olnud. Tartu Linnavalitsus keeldus 30. jaanuari 2025. a otsusega nr SSO-25-0025 kaebajale sotsiaaleluruumi edasisse kasutusse andmisest. Kaebaja oli pikka aega olnud ööpäevaringselt voodikeskne ning üksi elades ta hakkama ei saanud ja ühestki sotsiaalteenusest tema vajaduste ööpäevaringseks rahuldamiseks ei piisanud. Kaebajale tagati võimalus asuda koheselt ööpäevaringsele üldhooldusteenusele Tartu Hooldekodus, millest kaebaja keeldus. Kuigi kaebaja polnud novembrist 2024 sotsiaalkorterit erinevates 3
3-25-1405 raviasutustes viibimise tõttu kasutanud ja tema kodusele ravile suundumine oli vähetõenäoline, vaidlustas kaebaja temale sotsiaaleluruumi kasutada andmisest keeldumise otsuse ja hetkel toimub selle üle vaidlus Tartu Halduskohtus, haldusasjas nr 325-338. Toetuse taotlemise ajal tulenes kaebajale sotsiaalkorteri kasutamise õigus ja sellega kaasnev kommunaalkulude tasumise kohustus Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2025. a määrusega nr 3-25-338 kohaldatud esialgsest õiguskaitsest, mis kohustas Tartu linna tagama kaebajale kuni määruskaebuse lahendamiseni Yyy, Tartu asuva sotsiaaleluruumi kasutamine. Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. aprillil 2025 esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse, kuna kaebaja oli 25. märtsil 2025 asunud omal soovil ööpäevaringsele üldhooldusteenusele Tartu Hooldekodus ja hooldekodus on elukoht tagatud. Seega ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks kaebajale linna ressursist veel üht eluaset tagada. Kuna kaebajale eluruumi andmisest keeldumise üle käesolevas asjas ei vaielda, ei pea vastustaja vajalikuks selle kohta tõendeid esitada ja vajadusel on kohtul haldusasja nr 3-25-338 materjalidega tutvumiseks võimalus olemas.
7.6.SHS § 133 lg 1 kohaselt võetakse toetuse määramisel arvesse jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud. Kaebaja eluasemekulu arvutamiseks liideti tema poolt jaanuarist märtsini tasutud eluasemekuludele (170,47 eurot) sama perioodi eest tekkinud võlgnevus (358,19), tulemus jagati kolmega (kuude arv) ja saadi kuu keskmiseks eluasemekuluks 176,21 eurot. Kuigi SHS ei näe isiku sissetulekust kommunikatsioonikulu maha arvamist, koheldi kaebajat seaduses sätestatust soodsamalt ning tema sissetulekust arvestati maha veel kolme tema kuu keskmine kommunikatsioonikulu, mis oli 20,63 eurot kuus.
7.7.Kaebajale jäi tema kolme kuu keskmisest netosissetulekust (617,10) kolme kuu keskmise eluasemekulu (176,21) ning kolme kuu keskmise kommunikatsioonikulu (20,63) mahaarvamist sisuliselt iga kuu vabaks kasutamiseks 420,26 eurot, mis ületas määruse nr 89 § 32 lg-s 2 vajaduspõhise toetuse saamiseks ettenähtud 300 eurot. Seega polnud kaebaja suhtes vajaduspõhise toetuse määramise eeldus täidetud ning erakorralise tervisetoetuse määramiseks ei olnud alust.
7.8.Määruse nr 89 § 34 lg 1 kohaselt on erakorralise toetuse eesmärk isiku või tema perekonnaliikme õnnetusjuhtumist, tulekahjust, vargusest, haigestumisest, lähedase kaotusest või muust erakorralisest sündmusest tingitud erakorralise rahalise väljamineku leevendamine ning lg 4 kohaselt tuleb taotlus toetuse saamiseks esitada reeglina kuu vältel pärast erakorralise sündmusega seotud kulu tekkimist. Seega ei ole erakorralise vajaduspõhise toetuse eesmärk aja jooksul kogunenud arvete maksmata jätmisest tekkinud võlgnevuste tasumine, vaid erakorralisest sündmusest põhjustatud ootamatu ja hädavajaliku rahalise väljamineku leevendamine, mille tasumise toetusvajadusest annab tunnistust toetuse küsimine koheselt peale kulu tekkimist. Seega kuigi kaebaja taotlus määruses sätestatud erakorralise toetuse eesmärgile ei vastanud ning oli alus jätta see läbi vaatamata, otsustati selle kohta siiski sisuline otsus.
7.9.Sarnaselt erakorralise tervisetoetusega, kohaldub ka erakorralise toetuse määramisele määruse nr 89 §-s 32 sätestatu ja sarnaselt toimub ka isiku abivajaduse hindamine. Vastustaja võttis kaebajale eluasemekulude võlgnevuse tasumiseks erakorralise toetuse määramata jätmisel arvesse ka seda, et kaebaja võlgnes eluasemekulu vastustajale ning vastustaja võlgnevuse viivitamatut tasumist ei nõudnud.
7.10.Kaebaja asus ööpäevaringsele üldhooldusteenusele 25. märtsil 2025, aga enda puuduva töövõimetoetuse palus Tartu Hooldekodu arvele suunata alles maist. Üldhooldusteenusele asumisel lubasid kaebaja ja tema tütar, et kaebaja aprilli sissetulekust tasutakse eluasemekulude võlgnevus ning muud tervisega seotud kulutused. Lubadusele vaatamata esitas kaebaja 25. märtsil 2025 taotluse toetuse saamiseks samade arvete tasumiseks, mis tuli maksta tema aprillikuu sissetulekust. Vastustaja hinnangul viitab kaebaja tegevus teadlikult enda maksevõimest ebaõige kujutluse loomisele, et vastustajalt toetust saada, mitte tegelikule abivajadusele.
4
3-25-1405
7.11.Kaebaja poolt taotlustele lisatud pangakonto väljavõtetelt nähtub, et ta on oma vahendeid kasutatud ka selliste kulutuste eest tasumiseks, mis tema endaga ei seondu. Kuigi kaebaja viibis novembrist 2024 - märtsini 2025 erinevates raviasutustes, kus toitlustamine on tagatud, on tema kontolt tasutud igakuiselt 60 eurot COOP Finants AS-le toidu koju ostmise eest, sisseostude eest erinevatest kauplustes (Anne Selver, Kivilinna Konsum, Eeden), Woltiga toidu tellimise ning Boltiga sõiduteenuse kasutamise eest jne. Samuti pole kaebaja suutnud varasemalt mõistetavalt selgitada kontolt võetud sularaha kasutust, mida nt 2024 detsembris võeti 420 eurot, 2025 jaanuaris 120 eurot, 2025 aprillis 60 eurot.
7.12.Kaebaja konto väljavõtetelt nähtuvatest kulutustest järeldub, et kaebaja on ise teinud võimalikuks enda rahaliste vahendite kasutamise ka muuks otstarbeks, kui enda vajaduste rahuldamine, mida ei saa otstarbekaks pidada. Vahendite ebaotstarbeka kasutamise tagajärjel tekkinud rahatuse tõttu sotsiaaltoetuse taotlemist võib käsitleda isiku poolt oma õiguse kuritarvitamisena ja sellisel juhul ei tõenda maksvahendite puudus isiku tegelikku abivajadust ja sotsiaaltoetuse maksmata jätmine on õigustatud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Kohtu menetluses on kaebaja nõue Tartu Linnavalitsuse 24. aprilli 2025. a otsuse nr VPT25-0092 tühistamiseks ning Tartu linna kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus vajaduspõhiste erakorraliste toetuste määramiseks.
9.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid, on seisukohal, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist (HKMS § 165 lg 2).
10.SHS § 14 lg 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SHS § 14 lg 2 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras. Seega on kohalikul omavalitsusel õigus otsustada, millistel tingimustel ta oma eelarvest täiendavaid sotsiaaltoetusi maksab. Nagu vastustaja vaidlusaluses otsuses selgitas, reguleerib Tartu linnas toetuste andmist määrus nr 89. Viidatud määruse kohaselt on isikul võimalik taotleda vajaduspõhist toetust, sh erakorralist toetust ja erakorralist tervisetoetust. Seda kaebaja ka taotles, soovides toetust õendusteenuse ja sotsiaaltranspordi arvete ning eluasemekulude võlgnevuse tasumiseks.
11.Määruse nr 89 § 32 lg-d 1-3 sätestavad, et vajaduspõhise toetuse määramisel juhindutakse toimetulekutoetuse kohta käivatest SHS sätetest arvestades samas paragrahvis sätestatud erandeid (lg 1). Vajaduspõhist toetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on 300 eurot või väiksem. Perekonna iga teise ja järgmise liikme kohta arvestatakse vastavaks piiriks samuti 300 eurot (lg 2). Erakorralise tervisetoetuse saamiseks eeldatakse omaosaluse olemasolu ning selles ulatuses taotleja sääste ei loeta varaks, mis välistab toetuse saamise (lg 3). Määruse nr 89 4. peatüki 2. jagu sätestab Tartu linna eelarvest vabatahtlikult makstavad vajaduspõhised toetused, milleks on eluruumi kohandamise toetus (§ 33), erakorraline toetus (§ 34), erakorraline tervisetoetust (§ 35) ning lasteasutuse kohatasu ja toidukulu toetus (§ 36). Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et kõigil toetustel on oma eesmärk ning andmise tingimused ja muul põhjusel või eesmärgil toetuse määramist määrus ette ei näe. 5
3-25-1405
12.Kaebaja väidab, et tal on toetust õigus saada 600 eurot, kuid jätab täiesti tähelepanuta, et toetuse saamiseks peavad olema täidetud eeldused (vt ka otsuse p 15). Kaebaja selgitab, et alates 21. juunist 2025 puuduvad tal sissetulekud, samas ei saanud vastustaja toetuse määramisel vastavalt SHS § 133 lg-tele 1 ja 5 sellega arvestada. Kaebaja esitas linnale avaldused 25. ja 31. märtsil 2025, vastustaja tegi otsuse 24. aprillil 2025 ning ta ei saanudki kaebaja 21. juuni 2025. a rahalist seisu aluseks võtta. Pealegi ei maininud kaebaja oma avaldustes Tartu Linnavalitsusele kordagi 21. juunil 2025. a tekkivat olukorda. Kaebaja küsis toetust konkreetselt kolme kuluartikliga seoses: 1) 358,19 eurot sotsiaaleluruumi Mõisavahe tn yyy, Tartu eluasemekulude võlgnevuse tasumiseks (dtl 90); 2) 308 eurot sihtasutuse Peipsiveere Hooldusravikeskus õendushoolduse 3. märtsi 2025 - 25. märtsi 2025 arve tasumiseks (dtl 95); 3) 50 eurot sihtasutusest Peipsiveere Hooldusravikeskus Tartu Hooldekodusse 25. märtsil 2025 transpordi arve tasumiseks (dtl 94).
13.Samuti ei saa nõustuda kaebaja väitega, et kaebaja abivajadust ei hinnatud. SHS § 15 lg 1 kohaselt selgitab kohaliku omavalitsuse üksus välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning korraldab abi osutamist või aitab abi saamiseks vajalikes tegevustes. Vaidlustatud otsusest nähtub selgelt, et abivajaduse hindamiseks kohtus Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna hoolekande spetsialist kaebajaga 25. märtsil 2025 Tartu Hooldekodus. Samuti nähtub Tartu Linnavalitsuse 25. märtsi 2025. a otsusest nr 12-6.1/04836, et linnavalitsus maksab kaebaja teenuskoha maksumusest 800 eurot kuus (hoolduskulu) ja väiksema sissetuleku hüvitist 143,63 või 164,20 eurot kuus (sõltub, kas tegemist on 31-päevase või 30-päevase kuuga) ja puudujääva omaosaluse (dtl 6-7). Sellest tulenevalt ei saa nõustuda ka kaebaja väitega, et vastustaja on ta igasuguse abita jätnud.
14.Kaebaja väidab, et koduta jäämise tõttu pidi ta viibima erinevates õendusabiosakondades, mille eest tuli tasuda. Samas tuli kaebajal maksta ka sotsiaaleluruumi eest, kus ta alates novembrist 2024 polnud elanud. Asja materjalidest nähtuvalt oli vastustaja keeldunud kaebajale 30. jaanuari 2025. a otsusega nr SSO-25-0025 sotsiaaleluruumi kasutusse andmisest, kuid kaebajal oli sotsiaalruumi kasutamise õigus Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2025. a määrusega nr 3-25-338 kohaldatud esialgse õiguskaitse raames kuni asjas toimuva kohtuvaidluse lõpuni (Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. aprilli 2025. a määrusega oma 3. märtsi 2025. a määruse). Seega on alusetu väita, et linnavalitsusele toetuse taotlusi esitades ei olnud kaebajal eluruumi, kus ta oleks saanud vajadusel elada.
15.Vastustaja on vaidlustatud otsuses keeldunud kaebajale vajaduspõhist erakorralist toetust ja vajaduspõhist erakorralist tervisetoetust määramata põhjusel, et toetuse saamise eeltingimused ei ole täidetud. Seejuures on vastustaja välja toonud, et kaebaja igakuine sissetulek on puuduva töövõime toetus, mis on viimase kolme kuu kohta olnud keskmiselt 617,10 eurot kuus. Kaebaja saab ka puudega tööealise inimese sotsiaaltoetust 41,68 eurot kuus, mis on ette nähtud tema erivajadusest tekkivate lisakulude katmiseks. Eluruumiga seotud erakorralise toetuse taotlemisel puudega tööealise inimese sotsiaaltoetust sissetulekuna arvesse ei võeta. X arvelduskonto väljavõtetest nähtuvalt on viimati tasutud jaanuaris 2025 eluasemekulusid 130,57 eurot, veebruaris 30,52 eurot, märtsis 9,38 eurot. See teeb kolme kuu keskmiseks tasutud arvete kuluks 56,82 eurot ühe kuu kohta. Kolme kuu keskmine tasumata eluasemekulu on 119,39 eurot kuus. Keskmine tasutud kommunikatsioonikulu 3 kuu kohta on 20,63 eurot kuus. Seega peale taotleja kolme kuu keskmisest sissetulekust 617,10 eurot, tema kolme kuu keskmise tasutud eluasemekulude 56,82 eurot, keskmise tasumata eluasemekulude 119,39 eurot ning tasutud kolme kuu keskmise kommunikatsioonikulu 20,63 eurot mahaarvamist, jääb taotlejale kätte vabu vahendeid keskmiselt 420,26 eurot kuus, mis on enam, kui määruse nr 89 § 32 lg-s 2 toetuse saamiseks ettenähtud 300 eurot ning seega ei ole 6
3-25-1405 kaebajal vajaduspõhise toetuse saamise eeltingimus täidetud ning vajaduspõhise erakorralise toetuse määramine ei ole põhjendatud.
16.Vastustaja leidis õigesti, et sarnaselt erakorralise toetusega, peab ka erakorralise tervisetoetuse eeldusena olema täidetud määruse nr 89 § 32 lg-s 2 sätestatud nõue, et isiku kuu netosissetulek on pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist 300 eurot või väiksem. Kaebajale jääb kätte vabu vahendeid keskmiselt 420,26 eurot kuus peale eluasemega seotud kulude mahaarvamist, mis on enam, kui määruse nr 89 § 32 lg-s 2 toetuse saamiseks ettenähtud 300 eurot ning seega ei ole kaebajal vajaduspõhise toetuse saamise eeltingimus täidetud ning erakorralise tervisetoetuse määramine ei ole põhjendatud. Küsitud tervisega seotud toetussumma kolme kuu keskmine on 119,33 eurot kuu kohta. Kuna tööealise puudega inimese sotsiaaltoetuse eesmärk on katta inimese erivajadusega seotud kulusid, siis katab tervisega seonduvaid kulusid osaliselt ka tööealise puudega inimese toetus summas 41,68 eurot kuus, mistõttu jääb taotlejale endale ülejäänud summast tasuda 77,65 eurot ühe kuu kohta. Ka peale selle summa tasumist jääb taotlejale kätte enam kui 300 eurot vabu vahendeid.
17.Kohus palus vastustajal selgitada, miks oli vastustaja hinnangul põhjendatud arvestada kaebaja sissetulekuga, mis vastas just kaebaja kolme kuu keskmisele toetussummale (st miks ei võtnud vastustaja arvesse kolmest kuust pikemat või lühemat perioodi). Kuna SHS § 133 lg 1 kohaselt on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmisel kuul saadud netosissetulekud ning lõike 5 kohaselt võetakse toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud, palus kohus vastustajal esitada arvutuskäik selle kohta, milline oleks kaebaja netosissetulek, kui arvestada konkreetselt eelnimetatud sätetes välja toodud aluseid (st mitte kolme kuu keskmist sissetulekut, vaid eelmisel kuul saadud netosissetulekut, ja eluasemele tehtud kulutuste asemel arvestada jooksval kuul tasumisele kuuluvaid eluasemekulusid).
18.Vastustaja selgitas 31. juuli 2025. a menetlusdokumendis, et kaebajal oli võimalik jaanuarist 2025 Tartu Hooldekodusse asumisega hoida ära nii eluasemekulude, kui raviasutustes osutatud õendusteenuse kulu tekkimine. Kaebaja, keeldudes ööpäevaringsele üldhooldusteenusele asumisest, pidi seega olema hinnanud, et suudab enda sissetuleku arvelt tekkivaid kohustusi täita. Sellest lähtuvalt pidas vastustaja põhjendatuks hinnata kaebaja maksevõimet ning rahalist toimetulekut perioodil, mis jäi jaanuari ning märtsis toetuse taotlemise vahele, st 3 kuul. Kolme kuu sissetuleku ja tasutud eluasemekulude keskmist arvestades sai hinnata, kas ja millised võimalused olid kaebajal tasuda toetustaotluses nimetatud kulutuste eest nende kulutuste tekkimise ajal. Kaebaja esitas taotluse toetuse saamiseks märtsis 2025. Seega tuginedes SHS § 133 lg-tes 1 ja 5 sätestatule, oleks tema vajaduspõhise toetuse määramise aluseks oleva netosissetuleku arvestus järgmine: 637,67 123,77 = 513,90 eurot.
19.Kaebaja on seisukohal, et tema suhtes toetuse määramise otsuse tegemisel tuleks lähtuda ühe, mitte kolme kuu sissetulekutest nagu vaidlustatud otsuses tehti. Arusaamatuks jääb, et kui kaebaja soovib, et vastustaja lähtuks vaid ühe kuu andmetest, siis miks on ta pidanud vajalikuks esitada kohtule mitme kuu dokumendid (nt 29. augusti 2025. a menetlusdokumendiga veebruar kuni aprill pangakonto väljavõtted).
20.Kohtu hinnangul on vastustaja oma 31. juuli 2025. a menetlusdokumendis selgitanud põhjuseid, miks lähtuti vaidlustatud otsuses kaebaja kolme viimase kuu keskmisest sissetulekust ning kolme kuu keskmisest väljaminekust, samuti seda, et nimetatud arvutus oli tegelikult kaebaja jaoks soodsam. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks arvutamisel teinud vigu. Seda ei leia tegelikult ka kaebaja, kes peab põhimõtteliselt ebaõiglaseks ja 7
3-25-1405 õigusvastaseks vastustaja keelduvat otsust talle toetuse määramisel. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja saanud Eesti Töötukassalt 5. veebruaril 2025 637,67 eurot (dtl 47). Samuti on Tartu Linnavalitsus esitanud kaebajale 28. veebruari 2025. a arve nr 601K01547-5, mille kohaselt peab kaebaja 28. märtsiks 2025 tasuma Yyy eest 123,77 eurot (dtl 90). Seega on vastustaja kaebaja abivajaduse hindamisel lähtunud õigetest sissetulekutest ja kulutustest. Kohtule 31. juulil 2025 saadetud vastuses selgitas vastustaja, et vaidlustatud otsuse tegemisel võeti ka kaebaja kulutused tele- ja sideteenustele arvesse.
21.Kohus nõustub vastustajaga, et sõltumata sellest, kui sunnituks kaebaja mööbli ja elektripliidi ostmiseks võetud järelmakse peab, ei olnud vastustajal kohustust otsuse tegemisel nende kuludega arvestada ning selle tegemata jätmine kaebaja õigusi ei riku. SHS § 133 lg 1 näeb ette isiku eelneva kuu sissetulekust üksnes makstud elatise, täitemenetluses kinnipeetud summade, jooksuval kuul tasumisele kuuluvate eluasemekulude ning toimetulekupiiri maha arvestamist.
22.Samuti ei pidanud vastustaja arvestama kaebaja igakuise Coop Finants Säästu Plus kaardi, millega väidetavalt osteti kaebajale toitu, igakuise tagasimaksega, kuna toidule tehtav kulu on arvestatud isikule iga kuu kättejääva 300 euro hulka. Ka on õige vastustaja tähelepanek, et 25. märtsi 2025 toetuse taotluse esitamise hetkes oli kaebaja erinevate tervishoiuteenuse osutajate juures, kus toitlustamine on teenuse saajale tagatud, viibinud üle nelja kuu ning toidu ostmise vajadus iseenesest puudus. Mõistetav on kaebaja soov saada vahepeal talle meelepärast toitu süüa, kuid vastustajal ei ole kohustust seda kaebajale hüvitada, isegi olukorras, kus kaebajal on olnud raske operatsioon.
23.Samuti nõustub kohus vastustajaga, et ükski kohtule esitatud tõend ei kinnita, et kaebaja üldhooldusteenusele suundumise põhjus seisnes selles, et Tartu linn oli keeldunud kaebajale sotsiaaleluruumi kasutamisõigust pikendama. Ka ei saanud vastustaja mõjutada kaebajale raviasutustes terviseteenuse osutamist. Terviseteenuse osutamise vajaduse ning põhjendatuse otsustuspädevus ning vastutus on tervishoiuteenuse osutajal.
24.Eeltoodud põhjusel jääb rahuldamata kaebaja kaebus Tartu Linnavalitsuse 24. aprilli 2025. a otsuse nr VPT-25-0092 tühistamiseks. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebajal puudus toetusevajadus ning toetuse andmisest keeldumine oli õiguspärane.
25.Kaebaja on esitanud ka nõude Tartu linna kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus vajaduspõhiste erakorraliste toetuste määramiseks. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 5 võib kohus teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Kohus ei ole praegusel juhul vastustajale etteheiteid teinud, mistõttu pole põhjust rahuldada ka kohustamiskaebust.
26.Eeltoodut arvestades jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
27.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest vastavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p-le 2. 8
3-25-1405 Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud. Seega jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
28.HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kaebaja nime ja korteri aadressi tähemärgiga. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.