C.K kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 17. septembri 2024. a otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 19. novembri 2024. a vaideotsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja C.K , esindaja Valentin Moto Vastustaja Tallinna linn, esindaja Veronika Ehrenbusch
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta C.K kaebus rahuldamata.
Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 30. oktoobril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ringkonnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).
1.2019. aastal väljastas Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet C.K-le õigust tõendava teenindajakaardi nr TK24498.
taksoveo
3-24-3473
2.Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet tegi 17. septembril 2024 otsuse nr 5.72/6582, millega tunnistas C.K teenindajakaardi kehtetuks. Vastustaja tugines ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 63 lg-le 2. Vastustaja leidis, et kaebaja ei vasta hea maine nõudele (ÜTS § 57 lg 1 p 4).
2.1.Kaebaja mõisteti pärast teenindajakaardi väljastamist Harju Maakohtu 7. juuni 2023. a otsusega süüdi esimese astme kuriteos karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 1 alusel: tahtlikult teise inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine vägivallaga. Samas kohtuotsuses tunnistati kaebaja süüdi tahtlikult toime pandud teise inimese tervise kahjustamises ja valu tekitavas kehalises väärkohtlemises, mis oli toime pandud lähisuhtes ja korduvalt (KarS § 121 lg 2 p-d 2 ja 3). Kaebaja mõisteti süüdi ka tapmisega ähvardamises (KarS § 120 lg 1).
2.2.KarS § 64 lg 1 alusel määras kohus kaebajale karistuseks neli aastat vangistust. Karistus pöörati täitmisele osaliselt (KarS § 74 lg-d 1, 2, ja 3). Kohe tuli kaebajal ära kanda viis kuud vangistust, alates kinnipidamise päevast 14. veebruar 2023. Vangistust kolm aastat ja seitse kuud ei pöörata täitmisele, kui kaebaja ei pane nelja aasta ja kuue kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid.
2.3.Karistus on veel täitmata ja katseaeg kehtib. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 p-i 8 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse arhiivi, kui alla viieaastase vangistuse ära kandmisest on möödunud viis aastat.
2.4.Kaebaja esitas haldusmenetluses vastuväite, mille järgi teenindajakaardi kehtetuks tunnistamine seaks ohtu tema majandusliku toimetuleku ja võime tagada oma perekonna heaolu. Kaebaja selgitas, et taksoveoteenuse osutamine on tema ainuke sissetulekuallikas. Kaebajal on kaks ülalpeetavat last. Õiguserikkumise ja ametialase tegevuse vahel pole seost. Tööalaseid kohustusi on kaebaja täitnud nõuetekohaselt.
2.5.Avalik huvi räägib selle kasuks, et taksoteenust ei osuta juht, kes ei vasta hea maine nõuetele. See võib ohustada teenust kasutavate isikute elu ja tervist. Kaebaja tahtlik tegu näitab, et tal on keeruline kontrollida oma emotsioone ka sõidukit juhtides. Kohtuotsuses on kirjas, et kaebaja lõi tahtlikult autoroolis olles sõidu ajal kaassõitjat, tekitades kannatanule tugevat füüsilist valu ja kehavigastusi. Selline käitumine seab ohtu ka kaasliiklejad. Ärritumise korral on juhi tähelepanu hajunud. See võib viia liiklusõnnetuseni. Kuna pole teada, mille peale kaebaja ärritus, pole võimalik ette näha, et see ei võiks korduda. Saab järeldada, et üldine liiklusturvalisus jätab kaebaja ükskõikseks.
2.6.Seadusandja on ÜTS § 57 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel välistanud selle, et teenindajakaart oleks inimesel, kes on karistatud esimese astme kuriteo eest. Nende sätete eesmärk on tagada taksoteenust kasutavate klientide turvalisus. Õiguslikke reegleid raskelt ja tahtlikult rikkuvat inimest ei saa pidada klientidele ohutuks.
2.7.Ametil ei ole võimalik ette näha karistuse kustumise kuupäeva, kuna kaebaja karistus on veel täitmata ja kehtib katseaeg. Seega pole mõistlik jätta kaebajale teenindajakaarti alles või peatada see tähtajaliselt. Kaebajal tuleb otsida tööturul muid võimalusi, mis ei sõltu temale määratud karistusest.
3.Kaebaja esitas vaide, mille Tallinna Linnavalitsus jättis 19. novembri 2024. a korraldusega nr 1058 rahuldamata.
2(5)
3-24-3473
3.1.Kaebaja puhul rakendub ÜTS § 57 lg 2 p 1, mis ei näe erinevalt sama lõike p-st 2 ette kaalutlusõigust (vt Tallinna Ringkonnakohtu (TlnRnK) on 17. aprilli 2023. a otsus asjas nr 3-21-2115). Kui teenindajakaardi omanik on toime pannud sättes viidatud õigusrikkumise, mille andmed ei ole karistusregistrist kustunud, ei ole tema maine hea. Ametil ei olnud võimalik teha teistsugust otsust. Oluline pole see, millise esimese astme kuriteo kaebaja toime pani ja milliseid tema subjektiivseid õigusi haldusakti andmisega riivatakse.
3.2.Teenindajakaardi kehtetuks tunnistamise eesmärk ÜTS § 57 lg 2 p-s 1 sätestatud rikkumiste korral on kaitsta avalikke huve, sh inimeste elu, tervist, vara ja õigusi. Taksoveoteenuse osutamise keelamist inimesel, kes ei järgi õigusakte ning ohustab teiste inimeste elu ja tervist, ei saa pidada ebaproportsionaalseks.
4.C.K esitas 23. detsembril 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus
17.septembri 2024. a otsuse ja 19. novembri 2024. a vaideotsuse tühistada.
4.1.Kaebaja süüdimõistmine esimese astme kuriteos ei ole seotud tema tegevusega taksoteenuse osutajana. Vastustaja pole arvestanud asjaolusid, mis viitavad kaebaja heale mainele ja laitmatule tegevusele taksojuhina. Kaebaja klientide tagasiside on alati olnud positiivne. Vastustaja ei ole arvestanud seda, et kaebaja on katseajal nõuetekohaselt täitnud kõiki tingimusi ega ole toime pannud uusi õigusrikkumisi.
4.2.Vastustaja on avalikku huvi üle hinnanud. Pole konkreetseid tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks juhina ohustanud liiklust või klientide turvalisust.
4.3.Teenindajakaardi kehtetuks tunnistamine on äärmiselt karm ja ebaproportsionaalne meede. See kahjustab oluliselt kaebaja majanduslikku toimetulekut. Taksoveoteenuse osutamine on tema ainus stabiilne sissetulekuallikas. Otsuse tagajärjel ei suuda kaebaja oma perekonda ülal pidada, mis on tema põhiseaduslikult kaitstud õigus. See rikub tema õigust inimväärikale elule ja võrdsele kohtlemisele.
5.Vastustaja esitas 13. veebruaril 2025 vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.
5.1.Takso on ÜTS § 7 järgi ühissõiduk, mida taksojuht kasutab tasulise taksoveoteenuse osutamiseks. Taksoveoteenuse osutajad peavad olema hea mainega, et tagada klientidele turvaline ja õiguspärane teenus.
5.2.Kuna kaebaja ei vastanud ÜTS § 57 lg 1 p 4 sätestatud nõuetele, kaalus vastustaja, kas peatada teenindajakaardi kehtivus kindlaksmääratud ajaks või tunnistada see kehtetuks (ÜTS § 63 lg 2 p 1). ÜTS § 57 lg 2 p 1 puhul on tegemist imperatiivse normiga. Kaebajale 7. juunil 2023 määratud karistus on täitmata. Karistusandmete registrist kustumise päeva ei ole võimalik määrata, kuna kustutamise tähtaeg hakkab kulgema alates karistuse täitmise kuupäevast. Seetõttu oli mõistlik teenindajakaart kehtetuks tunnistada. Eeldusel, et kaebaja ei pane katseajal toime uut kuritegu, kustub karistus KarRS § 24 lg 1 p 6 kohaselt 7. detsembril 2030.
5.3.Lisaks eeltoodule õigustas vaidlustatud otsuse tegemist ülekaalukas avalik huvi. Vastustaja tagas kaebajale haldusmenetluses õiguse olla ärakuulatud. Vastustaja põhjendas vaidlustatud otsustes seda, kuidas ta kaalus kaebaja õigusi ja avalikke huve.
5.4.ÜTS § 57 lg 2 p-s 1 on seadusandja esile toonud enamohtlikud kuriteo- ja väärteokoosseisud, mis võivad ohtu seada taksoveoteenuse kasutajate turvalisuse. Hea 3(5)
3-24-3473 maine hindamisel ÜTS-i järgi pole oluline see, kas süüteod on toimepandud tööl või töövälisel ajal. Oluline pole ka see, et kaebajal ei ole alates 7. juunist 2023 rikkumisi. Kui kaebajal on karistusregistris kehtiv karistus, ei ole tal teenindajakaardi omajalt nõutavat head mainet. Hea maine saab lugeda taastunuks karistusandmete karistusregistrist kustutamisel.
5.5.Laste ülalpidamise kohustus pole mitte üksnes kaebajal, vaid ka laste emal. Kaebajal on võimalik pöörduda töötukassa poole ja läbida vajaduse korral erinevaid täiendkoolitusi. ÜTS-i alusel teenindajakaardi äravõtmine ei ole sanktsioon toimepandud rikkumiste eest. See on haldusõiguslik meede, mis on ette nähtud taksoveoteenust kasutavate inimeste kaitseks. Kaebaja jäi ilma loast, mille saamise tingimustele ta enam ei vasta.
5.6.Vastustaja kogus haldusmenetluse raames piisavalt tõendeid. Otsus vastab HMS §-le 54. Vastustaja järgis haldusmenetlust läbi viies õigusnorme. Otsus on seega õiguspärane, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta.
5.7.12. septembril 2025 esitas kaebaja täiendava seisukoha. Kaebaja tõi esile, et alates 7. juuni 2023. a kohtuotsusest kuni teenindajakaardi kehtetuks tunnistamiseni
17.septembril 2024 jätkas ta taksojuhina töötamist. Selle aja jooksul ei pannud ta toime rikkumisi ja tema suhtes ei esitatud kaebusi. Kaebaja hinnangul näitab see, et tema varasem süütegu ei ole mõjutanud klientide turvalisust ega liiklusohutust. Teenindajakaardi kehtetuks tunnistamise asemel võimaldab seadus ka ettekirjutuse tegemist ja kaardi ajutist peatamist. Leebemate meetmete asemel kõige karmima meetme rakendamine ei ole kaebaja hinnangul proportsionaalne. Võimalus jätkata tööd taksojuhina on kaebajale hädavajalik, sest sellest sõltub tema pere hakkamasaamine. Kaebaja loobub menetluskulude väljamõistmise nõudest.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Vaidlus seisneb selles, kas vastustaja teostas kaebaja teenindajakaardi kehtetuks tunnistamisel ÜTS § 63 lg-s 2 ette nähtud kaalutlusõigust vigadeta.
7.Tulenevalt ÜTS § 57 lg 1 p-st 4 peab teenindajakaardi omaja vastama hea maine nõudele. Kuna kaebajat on karistatud esimese astme kuriteo toimepanemise eest KarS § 141 lg 1 alusel ja tema karistusandmeid ei ole karistusregistrist veel kustutatud, ei ole kaebajal ÜTS § 57 lg 2 p 1 järgi head mainet. Tegemist on imperatiivse normiga, mis tähendab, et vastustajal puudus kaebaja maine kohta hinnangu andmisel otsustusruum (vt ka TlnRnK 12. detsembri 2024. a määrus asjas 3-24-2965, p 12 ja 17. aprilli 2023. a otsus asjas 3-21-2115, p 12).
8.Praegusel juhul piirdusid vastustaja valikud ÜTS § 63 lg 2 alusel üksnes sellega, kas kaebaja teenindajakaart kehtetuks tunnistada või selle kehtivus peatada. Kolmas alternatiiv – ettekirjutuse tegemine – ei olnud asjakohane, sest ei esinenud puudust, mida kaebaja oleks saanud kõrvaldada (vt ka TlnRnKo asjas 3-21-2115, p 14).
9.Vastustaja otsustas teenindajakaardi kehtetuks tunnistamise kasuks põhjusel, et tal ei olnud võimalik kindlaks teha tähtpäeva, mil karistusandmed karistusregistrist kustutatakse. Teisisõnu ei olnud vastustajal võimalik kindlaks määrata perioodi, mille vältel kaebaja ei vasta ÜTS § 57 lg 2 p 1 järgi hea maine nõudele. KarRS § 24 lg 1 p 8 näeb ette, et karistusandmed kustutatakse registrist siis, kui alla viieaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud viis aastat. Kaebajale määratud karistus oli aga ajal, mil vastustaja otsustas tema teenindajakaardi kehtetuks tunnistamise, veel kandmata ning katseaeg kehtiv. Sellest järeldab kohus, et vastustaja valik kahe alternatiivi vahel oli põhjendatud. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et teenindajakaardi kehtetuks tunnistamisel ei ole pöördumatut tagajärge. Kui kaebaja
4(5)
3-24-3473 karistusandmed on karistusregistrist kustutatud, on kaebajal võimalik teenindajakaarti uuesti taotleda (ÜTS § 57 lg 1 koosmõjus sama paragrahvi lg 2 p-ga 1).
10.Asjaolu, et toimepandud kuritegu ei olnud seotud kaebaja tegevusega taksojuhina, ja see, et kaebaja on pärast süüdimõistmist katseaja nõudeid täitnud ning õiguskuulekalt käitunud, ei saanud vastustaja otsust mõjutada. Tegu ei olnud ÜTS § 63 lg-s 2 ettenähtud kaalutlusõiguse teostamisel asjakohaste kaalutlustega. Samuti ei pidanud vastustaja arvesse võtma seda, et kaebaja oli osalise töövõimega (vt digitoimiku lk 79) ning et teenindajakaardi kehtetuks tunnistamine võis panna kaebaja ja ta pere majanduslikult keerulisse olukorda. Tegu ei ole asjaoludega, mida seadus võimaldaks vastustajal arvesse võtta. Seadusandja on selles osas vastustaja eest kaalutlusõiguse ära teostanud ja seadnud prioriteediks taksoteenuse kasutajate turvalisuse. Ka Riigikohus on oma varasemas praktikas leidnud, et seadusandjal on otsustusvabadus piiritleda asjaolud, mille esinemisel on võimalik isikute õigusi kohustulikus korras piirata (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2019. a otsus asjas nr 5-19-26, p 53).
11.Eeltoodu põhjal jääb kaebus rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Menetlusosaliste võimalikud kulud jäävad seega nende endi kanda.
12.Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi C.K asendada tema eraelu kaitseks tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
Pihel Sarv /allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.