X kaebus Saue valla vastu kahju hüvitamiseks ja viivise tasumiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. jaanuari 2024. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja X Vastustaja Saue vald, esindaja Anni Lehtmaa
Menetluse alus ringkonnakohtus
Saue valla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Saue valla apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15. jaanuari 2024. a otsus osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse ja mõistis Saue vallalt X kasuks välja 51,44 eurot (põhinõue 49,68 eurot ja viivis 1,76 eurot), kohustas Saue valda tasuma põhinõudelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni ning mõistis Saue vallalt X kasuks välja menetluskulu 2,60 eurot. Jätta selles osas kaebus rahuldamata.
2.Mõista Xlt Saue valla kasuks välja apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv 20 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
3.Otsuse jõustumisel asendada X nimi tähemärkidega.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. oktoobril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-23-1922
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Saue vallale taotluse hüvitada 21. mail 2019 sündinud lapse lapsehoiuteenuse kasutamisega seotud lisakulutused. Taotluse kohaselt tekkisid erahoiu kasutamisest ajavahemikul 9. august 2021 – 30. juuni 2022 lisakulud 368,85 eurot (enammakstud toiduraha ja saamata jäänud tulumaksutagastus). Lisaks taotles X viivist.
2.Saue vald ei pidanud põhjendatuks enammakstud toiduraha ja saamata jäänud tulumaksutagastuse hüvitamist olukorras, kus X on hoiu kohatasudelt säästnud 417,30 eurot.
3.X esitas halduskohtule kaebuse, milles taotleb, et Saue vald hüvitaks tekitatud varalise kahju 368,85 eurot ja tasuks alates 15. juulist 2022 viivist. Kaebaja märkis kokkuvõtlikult, et kahju tekkis, sest vald ei taganud kaebaja lapsele lasteaiakohta õigeaegselt. Koos kaebusega esitatud kulude arvestustabeli kohaselt on lapse eest makstud ajavahemikul 9. august 2021 – 30. juuni 2022 toiduraha rohkem 178,55 eurot ja kaebaja on jäänud ilma tulumaksutagastusest 190,30 eurot.
4.Vastustaja taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja pole lapsele sõimekoha saamiseks soovi avaldanud; 2) ARNO süsteemis lapse lasteaiajärjekorda panemisel on alati olnud võimalik märkida lisainfot, sh sõimeealisele lapsele koha taotlemise soovi, märkuste lahtrisse. Samuti on sõimeealisele lapsele lasteaiakoha saamise küsimuses alati olnud võimalik võtta otse ühendust Saue Vallavalitsuse haridusosakonna ametnikega; 3) lapsehoiuteenuse kasutamine oli kaebajale rahaliselt soodsam kui munitsipaallasteaia teenus.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 15. jaanuari 2024. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 51,44 eurot, lisaks tuleb vastustajal põhinõudelt tasuda viivist kuni põhinõude tasumiseni. Halduskohus esitas otsuses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kohtumenetlusse on jäänud nõue 2022. a saamata jäänud tulumaksutagastuse ja sellelt arvestatud viivise osas; 2) vastustaja on õigusvastaselt jätnud kaebaja lapsele koha tagamata. Vastustaja ei ole koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust täitnud, s.o lasteaiakohta pakkunud. Vastustaja ei ole lasteaiakoha pakkumise kohustust täitnud ka muul viisil. Vastustaja ei näinud õigusaktides ette sõimeealistele koha taotlemise võimalust muul viisil kui ARNO-s ja sama selgitati vastustaja veebilehel. ARNO oli seadistatud viisil, et sõimeealisele ei olnud võimalik kohta taotleda (s.t koha saamist ajaks, mil laps ei ole veel 3-aastane). Kaebajale ei saa ette heita eksituses olemist ja ilma vallalt vastust saamata ja täiendavat infot küsimata lapsele hoiukoha otsimist. Vastustaja ei saa end vabandada iseenda õigusaktide ja avaldatava teabe eksitava sisuga. Vastustaja pole tõendanud, et kaebajale selgitati hoiukoha ja lasteasutuse koha erinevusi. Usutav on, et vallalt vastust, sh kohta saamata on vanem sundseisus ja ta otsib alternatiive. Ei nähtu, et nõusolekut andmata oleks kaebaja lapsele tagatud koht munitsipaallasteasutuses või et selline vaba koht olnuks üldse olemas. Seega olid kaebaja ees üksnes valikud, kas panna laps erahoidu ja/või tagada lapse kodus hoidmine. Sellist käitumist, sh omaalgatuslikult aktiivselt hoiukohast keeldumata jätmist ei saa pidada vabatahtlikuks nõusolekuks. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja muul viisil oma seadusest tulenevat kohustust täitnud. Vastustajal tuli võimaldada kaebaja lapsele lasteaiakoht mõistliku aja jooksul pärast taotluse esitamist. Mõistlikuks ajaks on kaks kuud. Kaebaja esitas taotluse koha saamiseks 30. mail 2019. Kaebaja lapse 1,5-aastaseks saamisel 2(6)
3-23-1922
21.novembril 2020 oli mõistlik menetlustähtaeg möödunud. Erahoiu teenuseid hakkas kaebaja kasutama alates 9. augustist 2021 pärast koha tagamise mõistliku menetlustähtaja möödumist; 3) kuna munitsipaallasteaed on haridusasutus, oleks kaebajal võimalik igakuine kohatasu tuludeklaratsioonil tulust maha arvata ja selle arvelt tulumaks tagasi saada (tulumaksuseaduse (TuMS) § 26). Kuna erahoiu korral ei ole tegemist koolituskuluga, ei olnud võimalik seda tulust maha arvata. Tulumaksutagastuse arvestuses saab arvestada üksnes kohatasusid, mida kaebaja oleks maksnud olukorras, kus kaebaja lastele oleks tagatud koht munitsipaallasteaias. Kui kaebaja laps oleks ajavahemikul 1. jaanuar 2022 – 30. juuni 2022 saanud käia munitsipaallasteaias, tasunuks kaebaja tema eest munitsipaallasteaia kohatasu 784,80 eurot. Kaebaja 2022. a tulumaksu arvutuskäigust nähtuvalt olnuks kaebajal võimalik teha täiendavalt koolituskulu mahaarvamisi 248,40 (1200-300-651,60=248,40) euro ulatuses. Seega oleks kaebaja saanud lapse koolituskulude eest 2022. a-l täiendavat tulumaksutagastust 49,68 eurot (248,40×0,2); 4) kaebaja tasus kohatasu lastehoius 222,80 eurot vähem, kui ta oleks seda pidanud tegema munitsipaallasteasutuses. Seega on kaebaja kokkuvõttes lapse lastehoius käimisega säästnud 173,12 eurot (49,68-222,80=-173,12). Samas oleks käesoleval juhul säästetud kohatasu tekkinud kahjust mahaarvamine kaebaja suhtes ebaõiglane ja vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. KELS § 10 lg 1 eesmärk on võimaldada töö- ja pereelu ühildamist. Ülejäänud kahel päeval oli laps vanemaga kodus. Kaebaja noorem laps sündis enne, kui vanem laps hakkas lastehoius käima. Seega ei pruukinud kaebaja eesmärk vanema lapse lasteaeda panekul olla töö- ja pereelu ühildamine. Samas ei esine mõistlikku põhjust, miks peaks lasteaiakoha võimaldama vaid vanemale, kes soovib töö- ja pereelu ühildada, s.o lapse panna 1,5-aastaseks saamisel lasteaeda selleks, et ise tööl käima hakata. Lasteaed pakub lastele alusharidust riikliku õppekava alusel ja lastega tegelevad kvalifikatsiooninõuetele vastavad pedagoogid. Samuti on lasteaed oluline lapse sotsiaalsete oskuste arenguks. Lapsel on võimalik harjuda ja suhelda eakaaslastega suuremal määral kodus. Seega on KELS § 10 lg 1 kaitse-eesmärk ka lapse alushariduse ja sotsiaalsete oskuste arengu toetamine, kui vanem seda soovib. Lapse kodus viibimine võib tekitada ka täiendava koormuse ja surve (üldjuhul erialateadmisteta) lapsevanemale lapse arengu toetamisel ja jätab ilma erialateadmistega pedagoogide toest. Kaebaja oli lapse erahoidu panekul sundolukorras. Kaebaja selgituste kohaselt ei olnud hoiul võimalik pakkuda rohkem hoiuaega kui 3 päeva nädalas ja teise erahoidu, mille järjekorras laps oli, ei pakutud kohta üldse. Seega ei olnud kaebajal vastustaja kohustuse rikkumise tõttu muud valikut, kui laps ülejäänud kahel päeval koju jätta. Kaebaja ei saanud kohatasu säästu tekkimist ise mõjutada. Arvestades kaebaja 30. mai 2019. a taotlust, oleks kaebaja eelistanud kasutada lasteaiakohta munitsipaallasteasutuses, eelduslikult ka selle eest õigusaktides ettenähtud ulatuses tasudes; 5) rahuldada tuleb kaebaja viivise nõue.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus on Saue Vallavalitsuse 28. veebruari 2018. a määrust nr 3 „Saue valla koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kord ning lasteasutuse tegutsemise aeg“ vääralt tõlgendanud. Määruse nr 3 (redaktsioonis 9. märts 2018 – 4. november 2022) § 3 lg 3 sätestas, et lasteaiakoha kasutamise õigus tekib alates 1. septembrist, kui laps saab hiljemalt vastava aasta 1. oktoobriks kolmeaastaseks. Määruse nr 3 § 7 lg 1 kohaselt võetakse lasteaeda vastu laps, kes on pooleteise- kuni seitsmeaastane. Ka kuni 4. novembrini 2022 võeti munitsipaallasteaeda vastu nooremaid kui kolmeaastaseid lapsi ja need 3(6)
3-23-1922 lapsed said ka lasteaias käimist alustada nooremana kui kolmeaastasena. Määruse § 3 lg 3 ei sätestanud alust lasteaiakoha andmisest keeldumiseks ja Saue vald ei ole selle sätte alusel lasteaiakoha andmisest keeldunud. Kõnealuse sätte eesmärgiks oli registris taotluse esitamiseks ja lasteaiajärjekorra pidamiseks ühtse pidepunkti kehtestamine, et vältida paralleelsete järjekordade tekkimist. Kõnealuses määruses sätestatud järjekorra ja vaba koha tingimusega reguleeritakse üksnes vastustaja sisemist töökorraldust ning tegemist ei ole materiaalõiguslike alustega lasteaiakoha andmisest keeldumisel; 2) halduskohus tugines õiguskantsleri 15. aprilli 2021. a kirjas toodud arvamusele, ilma et oleks seda kirja haldusasja materjalide juurde võtnud ja andnud menetlusosalistele võimaluse selles toodud seisukohtade kohta arvamust avaldada. Kuigi Saue vald on kirjaga tutvunud, ei olnud Saue vald teadlik, et halduskohtu hinnangul võib see tähtsust omada; 3) kaebaja pole lapsele sõimeealisena lasteaiakohta taotlenud. Seega puudub võimalus kunagise lasteaiakohtade arvu põhjal tagantjärele hinnata, kas ja millises lasteaias oleks kaebaja lapsele sõimeealisena kohta pakutud. Kaebaja esitas lasteaiakoha taotluse ajal, mil tema laps oli 9 päeva vanune ja ei andnud taotlusel ega ka muul viisil teada, et vajab lasteaiakohta lapse pooleteiseaastaseks saamisel. Halduskohus on ekslikult asunud seisukohale, et kohalik omavalitsus peab pooleteiseaastaseks saavatele lastele lasteaiakohti pakkuma sõltumata sellest, kas nende vanemad on selleks soovi avaldanud või mitte; 4) kui kaebajale mõista välja hüvitis, siis rikastuks ta alusetult. Kaebaja hoidis kohatasudelt kokku ja sellega säästis raha.
7.Kaebaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja jääb varem toodu juurde; 2) kaebaja helistas 2020. a septembris Saue Midrimaa lasteaia direktorile ja sai teada, et sõimerühma kohti on minimaalselt. 30. mail 2019 tehtud avalduse alusel oli kaebaja laps automaatselt sõimerühma järjekorras. Valla esindaja märkis 2019. a-l, et nad soosivad eralasteaedu 1,5–3 aastastele lastele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus jagab halduskohtu järeldust, et vaidlustatud tegevus oli õigusvastane. Vastustaja oli oma õigusaktidega piiranud sõimeealistele koha taotlemist ja ka koha kasutamise õigust. Vastustajal puudus kord 1,5–3-aastaste laste lasteasutusse vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise kohta ning tegemist oli vastustaja teadliku valikuga toetada 1,5–3-aastaste laste käimist eralasteaias või lastehoius. Halduskohus on õigesti järeldanud, et sõltumata määruse nr 3 § 3 lg 3 ja § 7 lg 1 tõlgendusest, ei näinud vastustaja õigusaktides ette sõimeealistele koha taotlemise võimalust muul viisil kui ARNO-s. Vastustaja oli ARNO seadistanud viisil, mis ei võimaldanud sõimeealisele kohta taotleda. Sellest tulenevalt saab vastustaja tegevuse lugeda õigusvastaseks.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei oma määravat tähendust vastustaja etteheide, et halduskohus tugines õiguskantsleri 15. aprilli 2021. a kirjale, mida polnud toimikus. Halduskohtu otsuse põhjendused ei võimalda järeldada, et halduskohus oleks selle kirja kui tõendi alusel tuvastanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Halduskohus jõudis teiste tõendite alusel järelduseni, et vastustaja pole loonud ARNO-s võimalust taotleda 1,5–3 aastasele lapsele soovitud kohta. Halduskohus kasutas seda kirja, mis oli vastustajale teada, et ilmestada tekkinud olukorda.
4(6)
3-23-1922
10.Vastustajalt kaebaja kasuks vaidlusaluse summa (s.o 49,68 euro) väljamõistmise eelduseks on, et tegemist oleks kaebaja kahjuga.
10.1.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. VÕS § 127 lg 4 järgi tuleb seejuures hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2025. a otsus asjas nr 2-22-17410, p 27).
10.2.Ringkonnakohtu hinnangul pole kaebaja vastustaja tegevuse tõttu sattunud halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui vastustaja oleks kaebajale võimaldanud koha munitsipaallasteasutuses. Halduskohus on kaebaja kahjuna käsitanud munitsipaallasteaia 2022. aasta koolituskuludelt saamata jäänud täiendavat tulumaksutagastust 49,68 eurot. Halduskohus tõi põhjendatult välja, et kaebaja tasus kohatasu lastehoius 222,80 eurot vähem, kui ta oleks seda teinud munitsipaallasteasutuses. Sellest tulenevalt on kaebaja kokkuvõttes lapse lastehoius käimisega säästnud 173,12 eurot (49,68222,80=-173,12). Seega pole diferentsi hüpoteesi kohaselt kaebaja varaline olukord halvenenud selle tõttu, et kaebaja laps pidi munitsipaallasteasutuse asemel käima eralastehoius. Kui kaebaja varaline olukord pole halvenenud, siis ei saa lugeda varalise kahju tekkimise eeldust täidetuks (VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3).
11.Kuigi halduskohtu tuvastatu kohaselt kaebaja varaline positsioon ei ole halvenenud, siis sellest hoolimata pidas halduskohus põhjendatuks VÕS § 127 lg 5 alusel mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 49,68 eurot koos viivisega. Viimati viidatud summa välja mõistmata jätmine oleks halduskohtu hinnangul olnud ebaõiglane ja vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa vastustajalt kaebaja kasuks varalise kahjuna välja mõista 49,68 eurot VÕS § 127 lg 5 alusel. Halduskohtu välja toodud asjaolu, et KELS § 10 lg 1 eesmärk on tagada lapse alushariduse ja sotsiaalsete oskuste arengu toetamine ning erahoiu kasutamine oli sundolukord, ei tähenda seda, et vastustajal tuleks hüvitada võimalik tulumaksutagastus. VÕS § 127 lg 5 eesmärk on välistada kannatanu rikastumine kahju tekitaja kahju hüvitamise kohustuse kaudu (vt RKTKo 2-17-11269, p 12.2). Vastustaja tegevuse tulemusena tasus kaebaja lapse hoidmise eest väiksemat tasu, kui see oleks olnud munitsipaallasteasutuses. Seda saadud kasu tuleb arvestada ka tulumaksutagastuse kontekstis, sest tagastus sõltub koolituskuludest. Kahju hüvitamise eesmärgiga ei lähe vastuollu see, kui kaebajale ei tule hüvitada 49,68 eurot. Isiku varaline positsioon pole halvenenud ja ei ole õigustatud, et ta saaks vastustajalt lisahüve vaidlusaluse summa näol. Vaidlusaluse varalise kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole karistada vastustajat tema tegevuse eest.
12.Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus õigeks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 49,68 eurot koos viivisega. Seetõttu tuleb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada ja kaebus jätta rahuldamata.
13.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Vastustaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel 20 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga, mis tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista.
5(6)
3-23-1922 (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.